Harju Maakohus
Kohtunik
Hannes Olev
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. märts 2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-110416
Tsiviilasi
Osaühing SportLab avaldus Artegno OÜ vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
1000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Osaühing SportLab ( registrikood: 11185652; aadress: Tondi tn 51-23, 11316 Tallinn) Hageja seaduslik esindaja: K G (e-posti aadress: xxxx ) Kostja: Artegno OÜ (registrikood: 14348994) Kostja lepinguline esindaja: Ilja Sipari, Vladimir Sadekov Advokaadibüroo OÜ, tel 5223430, e-post [email protected] .
Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta hageja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul peale kohtuotsuse kättesaamist otse Tallinna Ringkonnakohtule.
Hageja esitas 02.07.2018 hagiavalduse nõudes kostjalt 1000 eurot tarnimata jäänud kauba eest. Hageja leiab, et poolte õigused ja kohustused tulenesid poolte vahel sõlmitud suulisest müügilepingust toidulisandite müügiks, millest tulenevalt kohustus kostja tarnima hagejale toidulisandeid kokku summa 5090,17 euro eest. Kostja väljastas hagejale ettemaksu arve nr 30418-001 kokku summas 5100 eurot, millele lisandus käibemaks. Hageja tasus kostjale nimetatud
2-18-110416 summa 6120 eurot. Hageja sõnul leppisid pooled täiendavalt kokku, et kostja poolne juurdehindlus on 5% kauba maksumusest. Hageja väitis, et ta nõustus transpordikuluga kuni 300 eurot. 08.05.2018.a. kauba Eestisse saabumisel asus kostja juurde nõudma: juurdehindluseks oli hoopiski 20% ja transpordimaksumus. Hageja ei nõustunud lepingu muudatusega. 09.05.2018 esitas kostja hagejale tasumiseks arve, millelt kajastus juurdehindlus 5% ja transpordikulu kokku summas 772,50 eurot. Hageja hinnangul suurendas kostja transpordi maksumust nii, et saada kokku ikkagi juurdehindlus 20%. Hageja nõudis lepingu täitmist vastavalt kokkulepitud tingimustele st 5% juurdehindlus ja transpordikulu kuni 300 eurot. Kostja tarnis kauba hagejale 14.05.2018.a., kuid sellest oli ta 20% juurdehindluse võrra kaupa ära võtnud. Seega ei tarninud kostja kokkulepitud tingimustel kaupa. Hageja teavitas kostjat, et ta ei nõustu lepingutingimuste ühepoolse muutmisega ning vähemtarnitud kaubaga.
Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja väitel oli pooltel kokkulepe, et kostja poolt osundatud teenuse hulgas oli vastavalt hageja ja kostja vahelisele kokkuleppele juurdehindlus 5% ning tasu transporditeenuse eest. Kostja on seisukohal, et kuivõrd hageja oli kostjale teatanud, et ta juurdehindluse ja transpordiga seotud summasid kostjale ei tasu, siis vastavalt VÕS § 111 lõikele 1 oli kostjal õigus keelduda oma kohustuste täimisest st. kostjal oli õigus tarnida kaup ettemakstud summa ulatuses. Kostja leiab ka, et hageja nõude kujunemine on arusaamatu ja hageja püüab kohut eksitada. Samuti juhib kostja kohtu tähelepanu asjaolule, et hageja ei ole esitanud oma nõude detailset arvestust sh. jääb arusaamatuks, millises ulatuses on hageja lisandanud nõudele käibemaksu.
Kohus menetles tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lg 1. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Hageja esitas 29.03.2019 teate sooviga esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Tulenevalt TsMS § 444 lõikest 4 ja § 448 lõikest 41 ei saa maakohtu otsusele, mis on tehtud kirjeldava ja põhjendava osata, esitada apellatsioonkaebust enne, kui maakohus on otsust puuduva osaga täiendanud. Kohus täiendab otsust puuduva osaga. Pärast otsuse täiendamist võib menetlusosaline otsusega mittenõustumisel esitada ringkonnakohtule tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõudeid järgides apellatsioonkaebuse. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et:
2-18-110416
2-18-110416 Kostja esitas 09.05.2019 hagejale arve nr 095-18-002. Hageja jättis tasumata seal kirjas oleva summa - kauba 5% juurdehindluse (255 + km) ja transpordi maksumuse (772 + km). Kostja tarnis hagejale selle summa võrra vähem kaupa. Võlaõigusseadus (VÕS) § 111 lg 1 kohaselt kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Kuna hageja andis kostjale teada, et ta juurdehindluse ja transpordiga seotud summasid kostjale ei tasu, siis vastavalt VÕS § 111 lõikele 1 kostjal oli õigus oma kohustuse täitmisest osaliselt keelduda st. tarnida kaup makstud summa ulatuses. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata, kuna hageja sai kauba vastavalt hageja poolt makstule. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis ei hakka kohus eraldi hindama nõude summa kujunemise aluseid.
TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
/Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik Osaliselt tühistatud Tallinna RK 09.01.2020 lahendiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.