Jätta apellatsioonimenetluse kulud YY kanda. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
2-16-126080 Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab kohtuasja lahendanud maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 4. novembril 2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus mõista YY-lt (kostja) enda kasuks välja põhivõla 5500 eurot, viivise ja menetluskulud. Kostja esitas makseettepanekule vastuväite ning Pärnu Maakohus andis hageja nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Harju Maakohus jättis 21. detsembri 2016. a määrusega hagi käiguta ja palus hagejal esitada põhjendatud hagiavalduse.
2.Hageja esitas 27. detsembril 2016 hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 5500 eurot, kahjuhüvitise 150 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 2221 eurot 47 senti ning kohustada kostjat tasuma põhivõlalt kuni selle täieliku tasumiseni seadusjärgses määras viivist. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt andis kostja hagejale 23. novembril 2011 varem saadud laenu kohta võlatunnistuse, millega kostja tunnistas, et tal on hageja ees võlg 5500 eurot, mille ta lubas tasuda hiljemalt 31. detsembril 2011. Kostja ei täitnud kohustust tähtaegselt, kuid lubas aastate jooksul korduvalt võla tasuda, st tunnistas võlga. Seda asjaolu saab kinnitada tunnistaja, kes viibis kohtumiste juures. Lisaks oli hagejal 2014–2015 mitu infarkti ja insult ning ta oli kliinilises surmas, mis takistas tal hagi esitada. Arvestades hageja äärmiselt raskeid terviserikkeid, oleks aegumise kohaldamine vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna kostja ei ole võlga tasunud, on hagejal õigus nõuda tasumata põhivõlalt ka seadusjärgses määras viivist kuni kohustuse täitmiseni. Lisaks peab kostja hüvitama hagejale võla kohtueelse sissenõudmise kulu 150 eurot. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata, sest hageja nõue on aegunud. Võlatunnistuse järgi muutus hageja nõue sissenõutavaks 1. jaanuaril 2012 kell 00.00 ja aegumistähtaeg lõppes 31. detsembril 2015 kell 24.00. Hageja esitas hagi 27. detsembril 2016, s.o ca aasta pärast hagi aegumist. Kohtuistungil lisas kostja, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna ta on kohustuse hagejale allkirja vastu täitnud, mida võib kinnitada tunnistajana kostja abikaasa.
2-16-126080 Esimese astme kohtu otsus
4.Harju Maakohus rahuldas 19. märtsi 2018. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 5500 eurot, kahjuhüvitise 150 eurot, hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2221 eurot 47 ja alates hagi esitamisest kuni põhivõla (5500 euro) tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
4.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - kostja andis hagejale 23. novembril 2011 varem saadud laenu kohta kirjaliku võlatunnistuse, millega kostja tunnistas, et tal on hageja ees võlg 5500 eurot ja lubas selle tasuda hiljemalt 31. detsembril 2011; - kostja tunnistas võlga 2012., 2013. ja 2014. aastal toimunud kohtumistel, sh viimati enne hageja haigestumist 15. jaanuaril 2014; - ajavahemikul 15. jaanuar 2014 kuni 14. aprill 2016 oli hagejal mitu kriitilist haigusjuhtu, sh infarkt, insult ja ta oli ka kliinilises surmas; hageja oli statsionaarsel ravil kokku 70 päeva ning terviserikked ei võimaldanud hagejal aasta jagu rääkida ega kõndida; - hageja esitas kohtule nõude (kiirmenetluse avalduse) 4. novembril 2016.
4.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hagi aegunud. Kuigi hageja tehingust tuleneva nõude kolmeaastane aegumistähtaeg algas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 järgi 1. jaanuaril 2012, katkes see TsÜS § 158 lg 1 järgi korduvalt, sest kostja tunnistas korduvalt oma võlga, sh viimati 2014. aasta jaanuaris. Seega oli hagejal aega esitada kohtule oma nõue hiljemalt 2017. aasta alguses. Hageja esitas nõude
4.novembril 2016, st tähtaegselt. Asjaolu, et kostja tunnistas nõuet on tõendatud tunnistaja QQ ütlustega. Tunnistaja kinnitas, et ta on käinud koos hagejaga korduvalt kostjalt 2011. aastal laenatud raha tagasi küsimas ning kostja on öelnud, et ta maksab kindlasti ära, kuid seadis raha tasumise sõltuvusse enda autoäridest. Nii näiteks tunnistas kostja võlga 2012. aasta sügisel, 2013. aastal ja 2014. aastal enne hageja haigestumist. 2014. aasta kohtumisel oli kostja hagejale pakkunud autot, et võlga kustutada, kuid hageja hinnangul ei olnud auto seda raha väärt ja ta keeldus sellest. Viimati käis tunnistaja koos hagejaga kostja käest võlga küsimas 2016. aasta suve lõpus. Kui hageja ja tunnistaja kuu aja pärast tagasi läksid, siis kostja teatas et ta ei maksa, sest võlakiri on oma tähtsuse kaotanud. Viimane kord käisid nad võlga küsimas kolmekesi. Lisaks hagejale oli kaasas T nimeline mees. Tunnistaja TT arvas ütlusi andes, et kohtumine kostjaga leidis aset 2015. aasta kevadel ja kohtumisel tunnistajate kuuldes võlast ei räägitud. Tunnistajate vastakate ütluste tõttu on segane, kas 2015. ja 2016. aastal toimusid kohtumised, kus kostja võlga tunnistas. Selge on see, et kostja tunnistas võlga 2012., 2013. ja 2014. aastal. Tunnistaja ütluste järgi tunnistas kostja nõuet 2014. aastal enne hageja haigestumist. Kuna hageja haigestus 15. jaanuaril 2014, siis pidi vastav kohtumine toimuma ajavahemikul 1.-14. jaanuar 2014. Kostja ei ole nende kohtumiste toimumisele ega võla tunnustamisele nendel kohtumisel vastu vaielnud. Seega on tunnistajate ütlustega tõendatud, et kostja on nõuet korduvalt tunnustanud. Ühtlasi tuleb arvestada seda, et hagejal oli alates 15. jaanuarist 2014 kuni 14. aprillini 2016 mitu kriitilist haigusjuhtu: infarkt, insult ja ta oli ka kliinilises surmas. Seega ei saanud hageja tulenevalt oma pikaajalisest raskest tervislikust seisundist varem kostja vastu nõuet esitada, st esinesid erandlikud asjaolud, mis otseselt takistasid hagejal kohtu kaudu võla sissenõudmist.
2-16-126080
4.3.Kostjal on 23. novembri 2011. a võlatunnistuse alusel kohustus tasuda hagejale võlg 5500 eurot, mis muutus sissenõutavaks 1. jaanuaril 2012. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks võlatunnistuse alusel välja mõista põhivõlg 5500 eurot, VÕS § 113 lg 1 järgi hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 2221 eurot 47 senti ning alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363 lg 1 järgi VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivis. Kostja vastuväide selle kohta, et ta on võla hagejalt tähtaegselt sularahas tasunud, ei ole usutav ega tõendatud. Kostja asus seda väitma alles pärast seda, kui kohus oli kohtuistungil andnud hinnangu hagi aegumise kohta. Olukorras, kus võlg on tasutud, oleks mõistlik inimene igal juhul toonud selle esmase vastuväitena kohe esile ning tuginenud aegumisele sekundaarselt. Kostja vastuolulised ja muutlikud väited võla tasumise kohta viitavad sellele, et kostja väited ei ole tõesed. Kostja ei ole esitanud ühtki dokumentaalset tõendit, mis kinnitaks, et võlg on tasutud, kuigi ta väitis kohtuistungil, et tasus võla allkirja vastu. Ka kostja abikaasa tunnistajana antud ütlused ei ole usaldusväärsed. Abikaasa ütlustes erines võlasumma võlatunnistusel märgitust, samuti võttis tunnistaja omaks, et kostja näitas talle enne istungit võlakirja ja maksmise kuupäevi. See võib tähendada seda, et tunnistaja ei viibinudki väidetava raha üleandmise juures. Samuti kinnitas hageja, et nägi kostja abikaasat esimest korda elus alles kohtuistungil.
4.4.Kostja peab hüvitama VÕS § 115 lg 1 alusel hagejale ka kohtueelse õigusabiteenuse kulud 150 eurot. Kuna kostja rikkus võlatunnistusest tulenevat kohustust, pidi hageja pöörduma võla sissenõudmiseks ja õigusabiteenuse saamiseks lepingulise esindaja poole ja tasuma talle osutatud teenuse eest 150 eurot. Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
5.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus ekslikult, et hagi ei ole aegunud. Arvestades hageja terviserikkeid oli aegumine küll korduvalt peatunud ja nõude aegumine lükkus edasi, kuid nõue aegus 21. veebruaril 2015 kell 24.00. Tunnistajate ütlustest ei saa järeldada, et kostja tunnistas võlga, ega seda, et hageja oleks teinud alates 2012. aastast midagi võla kättesaamiseks kuni haigestumiseni 2014. aasta jaanuaris. Tunnistajate ütlused on vastuolus.
5.2.Maakohus leidis vääralt, et kostja ei ole võlga tasunud. Hageja kinnitas kohtuistungil, et raha on tasutud ning hiljem, et raha ei ole saanud. Hageja soovib saada teist korda võlatunnistuse alusel raha. Kostja abikaasa kinnitas tunnistajana, et kostja tasus võla tähtaegselt. Maakohus jättis kostja tunnistaja ütlused põhjendamatult arvestamata. Vastustaja seisukoht
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
2-16-126080
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium lühidalt järgmist.
8.Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et hagi ei ole aegunud, kuna hagi aegumine katkes korduvalt, sh 2014. aasta jaanuaris. Kolleegium selgitab, et aegumine katkeb ja algab TsÜS § 158 järgi uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega, sh võib tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Praegusel juhul väitis hageja, et ta pöördus aegumistähtaja jooksul korduvalt kostja poole ja palus võla tasuda ning kostja lubas seda teha. Hageja väited kinnitavad tunnistajate ütlused. Kuigi QQ ja TT ütlused ei kattu selles osas, millal täpselt käis hageja mõlema tunnistajaga kostjalt viimati võlga tagasi küsimas, leidis maakohus kolleegiumi hinnangul põhjendatult, et tunnistate ütluste alusel ei saa tuvastada viimast kohtumist 2015. või 2016. aastal. Samas kinnitasid tunnistaja QQ ütlused varasemaid kohtumisi, kus kostja tunnistas võlga ja lubas selle tasuda. Ainuüksi sel põhjusel, et tunnistajate ütlused ei kattu viimase kohtumise aja osas, ei anna alust kahelda muus osas tunnistaja QQ ütlustes. Mh ei ole kostja maakohtus kordagi väitnud, et hageja ei oleks üksi või tunnistajatega temaga kohtunud ega väida selgelt ka apellatsioonkaebuses, et neid kohtumisi ei oleks toimunud. Seega leidis maakohus põhjendatult, et hagi ei ole aegumistähtaja katkemise tõttu aegunud, mistõttu ei ole tähtsust kostja väidetel aegumise peatumise kohta ja kolleegium jätab need tähelepanuta.
9.Maakohus ei ole eksinud ka kostja täitmise vastuväidet lahendades. Maakohus järeldas asjas kostja esitatud vastuväidete kronoloogiat ja muutlikkust arvestades põhjendatult, et kostja vastuväide ei ole usutav ega vasta tõele ning tema abikaasa tunnistajana antud ütlused ei ole usaldusväärsed. Ka asjaolu, et hageja vastas kohtu küsimusele ekslikult istungil, nagu oleks kostja kohustuse täitnud, ja parandas seejärel, ei anna alust järeldada, et hageja võttis selle asjaolus omaks ja nõuab kostjalt teist korda raha tasumist. TsMS § 231 lg 2 II lause järgi on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine. Praegusel juhul nähtub kohtuistungi protokollist, et hageja ei mõistnud esmalt kohtu küsimust tulenevalt hageja terviseseisundist ning parandas oma väidet.
10.Eelnevat arvestades ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi maakohus mõistliku aja jooksul alates otsuse jõustumisest.
2-16-126080
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.