Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

HAGEJA NÕUE

Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 5500 eurot, kahjuhüvitis 150 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks 27.12.2016 sissenõutavaks muutunud viivised summas 2221,47 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt (5500 eurot) alates 28.12.2016 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Hageja leiab, et kostja võlgneb hagejale raha tulenevalt võlatunnistusest.

KOSTJA SEISUKOHT

Kostja ei võta nõuet omaks ja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõudis aegumise kohaldamist. Samuti väitis kostja, et kogu võlg on tasutud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Tulenevalt TsMS § 367 ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kohus on tuvastanud ja käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust järgnevate asjaolude üle: 

Kostja andis hagejale 23.11.2011 varem saadud laenu kohta kirjaliku võlatunnistuse, millega kostja tunnistas, et tal on hageja ees rahaline kohustus summas 5500 eurot. Kostja lubas võlatunnistuse kohaselt rahalise kohustuse hageja eest tasuda hiljemalt 31.12.2011.

Kohus peab antud tsiviilasja õigeks lahendamiseks hindama, kas hagejal võib olla kostja vastu nõue võlatunnistuse sätete alusel ehk kas kostja on sellest tulenevad kohustused täitnud või mitte. Aegumine Hageja nõuab laenu tagastamist, mille tasumise tähtaeg oli 31.12.2011. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtule 4.11.2016. Kostja nõuab aegumise kohaldamist. Hageja vaidleb sellele vastu, kuna aegumistähtaeg oli hageja hinnangul pikalt peatunud hageja haiguse tõttu ning samuti on aegumistähtaeg korduvalt katkenud seetõttu, et kostja tunnistas korduvalt oma võlga.

2-16-126080 Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lõikest 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Tulenevalt TsÜS § 147 lõikest 1 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Lõikes 2 on sätestatud, et nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul oli õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Vaidlust ei ole selles, et võla tasumise tähtaeg oli 31.12.2011. Kui võlga selleks ajaks ei tasutud, algas aegumistähtaeg 1.01.2012. Hageja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et hageja käis korduvalt võlga tagasi küsimas. Tunnistaja Anatoli Kovalchuk kinnitas 30.11.2017 toimunud istungil, et nad on koos hagejaga käinud korduvalt kostjalt 2011 aastal laenatud raha tagasi küsimas ning kostja on öelnud, et kindlasti maksab ära, aga seadis raha tasumise sõltuvusse enda äridest seoses autodega. Nii näiteks tunnistas kostja võlga 2012 sügisel, aastal 2013 ja 2014 enne hageja haigestumist. 2014 kohtumisel oli kostja hagejale pakkunud autot, et võlga kustutada, kuid hageja hinnangul ei olnud auto seda raha väärt ja seega ta keeldus. Viimati läks tunnistaja koos hagejaga kostja käest võlga küsima 2016 suve lõpus ja siis kostja ütles, et „maksan varsti kohe ära, kuu aja pärast maksan ära“. Jällegi seadis kostja tasumise sõltuvusse auto müügist, mille järel tasuvat ta hagejale võla. Kui hageja ja tunnistaja kuu aja pärast tagasi läksid, siis kostja teatas et ta ei maksa, sest võlakiri on oma tähtsuse kaotanud – aegunud. Tunnistaja ütles, et viimane kord (tunnistuse järgi 2016 suve lõpp) käisid nad võlga küsimas kolmekesi. Lisaks hagejale oli kaasas Tarassi nimeline mees. Tunnistaja Tarass Pavelenko arvas, et kohtumine kostjaga leidis aset 2015 kevadel, mitte 2016 suvel ja kohtumisel tunnistajate kuuldes võlast ei räägitud. Tulenevalt TsÜS § 158 lõikest 1 aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Lõike 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. „Muu teo“ all tuleb mõista kõiki faktilisi tegusid, millest ilmneb võlgniku võla tunnustamise tahe. Oluline on, et võlgnik peab oma käitumisega teadmise võlast selgelt esile tooma, tehingut selleks vaja ei ole. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et kostja tunnistas võlga 2012, 2013 ja 2014 kohtumistel. Tunnistajate vastakate ütluste tõttu on jäänud segaseks, kas 2015 (tunnistaja ütluse järgi) või 2016 (tunnistaja ütluse järgi) toimus kohtumine, kus kostja tunnistas võlga. Aga isegi kui jätta tähelepanuta viimasel kohtumisel räägitu, jäävad kehtima ikkagi kostja poolt võla tunnistamine aastatel 2012, 2013 ja 2014. Tunnistaja ütluste järgi tunnustas kostja nõuet (võla tasumise kohustust) 2014 aastal enne hageja haigestumist. Kuna hageja haigestus 15.01.2014, siis pidi vastav kohtumine toimuma perioodil 1.-14.01.2014. Kostja ei ole nende kohtumiste toimumisele ja võla tunnustamisele nendel kohtumisel vastu vaielnud. Seega on tunnistajate ütlustega tõendatud, et kostja nõuet korduvalt tunnustanud ning nõude aegumine on korduvalt katkenud igakordse uue tunnustamisega. Kui jätta arvestamata 2015 või 2016 toimunud kohtumisel nõude tunnustamine, siis aegumine katkes viimati 2014 aasta alguses ning arvestades, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat oli hagejal aega kohtusse pöörduda kuni 2017 aasta alguseni. Hageja esitas kohtule nõude 4.11.2016 st. tähtaegselt. Ühtlasi tuleb arvestada ka, et kuna hagejal oli perioodil 15.01.2014- 14.04.2016 mitu kriitilist haigusjuhtu: infarkt, insult ja ta oli ka kliinilises surmas, siis tulenevalt hageja pikaaegsest raskest tervislikust seisundist ei saanud hageja varasemalt kostja vastu nõuet esitada. Hageja poolt esitatud perearst dr õiendis hageja tervisliku seisundi kohta on loetletud hageja statsionaarse ravi päevad (kokku 70 päeva), kuid on selge, et niivõrd rasked ja pikalt kestnud terviserikked on erandlikud asjaolud, mis otseselt takistasid hagejal võla sissenõudmise küsimuses kohtusse pöördumist. Nähtuvalt õiendist ei võimaldanud regulaarsed terviserikked

hagejal isegi rääkida ega liikuda aasta jagu. Infarktist taastumine on pikaajaline protsess ja see võib pärssida normaalset elutegevust pikemaajaliselt. Nõue võlatunnistuse sätete alusel VÕS § 30 lg 1 on võlatunnistuseks leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Poolte vahel ei ole sisulist vaidlust selles osas, et 23.11.2011.a. lepiti kokku hagejale võla tasumiseks kostja poolt hiljemalt 31.12.2011.a. Selle kinnituseks on kostja allkirjastatud võlatunnistus. Viivise suuruses võlatunnistuses kokku ei lepitud. Hageja soovib kohaldada seadusjärgset viivist tulenevalt võlaõigusseaduse §-s 113 toodust. Läbi aastate on kostja lubanud võlgnevuse tasumist. Tunnistaja XXX ütlustega on tõendatud, et võlga nõuti ja kostja tunnustas nõude olemasolu lubades võla tasuda aastatel 2012, 2013 ja 2014 toimunud kohtumistel. 4.11.2016 esitas hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjalt võlgnevuse ja lisanduvate viiviste sissnõudmiseks. 25.11.2016 esitas kostja maksekäsu kiirmenetluse avaldusele vastuväite. Seoses vastuväitega lõpetas kohus 19.12.2016 maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 27.12.2016 esitas hageja nõuetekohase hagiavalduse nõudes kostjalt põhivõlga summas 5500 eurot, viivised summas 2221,47 eurot, tekitatud kahju hüvitamist summas 150 eurot. Kokku nõue kostjale 7871,47 eurot, millele lisanduvad viivised rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest protsendina põhinõudelt 5500 eurolt VÕS § 113 lg 1 sätestatud märas. Kostja on vaidlustanud hageja poolt nõude, osundades sellele, et nõue on aegunud. Pärast kohtu poolt istungil antud hinnangut, et nõue ei ole aegunud, leidis kostja, et kogu võlg on tasutud sularahas tähtaegselt. Tasumise tunnistajana oli kohtusse kutsutud kostja abikaasa N.Q, kelle ütlused erinesid kostja omadest summa osas (5000 euro tagasimaksmine võrreldes kostja väidetud 5500 euroga). Samuti võttis tunnistaja õigeks fakti, et kostja näitas talle enne istungit võlakirja ja maksmise kuupäevi. See võib tähendada, et tegelikkuses pole kostja tunnistaja olnudki hagejale raha üleandmise juures. Samuti kinnistas hageja, et nägi kostja abikaasat esimest korda elus alles kohtuistungil ja seega ei ole nad varem kohtunud. Samuti on kohtu hinnangul tähelepanuväärne asjaolu, et väide võla tähtaegsest tasumisest ja sellest, et tasumisel oli ka tunnistaja, tekkisid alles pärast kohtu antud hinnangut, et aegumist ei saa antud juhul kohaldada. Kohtu hinnangul ei ole kostja väited võla tasumise kohta usutavad, kuna need esitati alles peale aegumise vastuväidet. Kohtu arvates on olukorras, kus võlg kostja väidete kohaselt on tasutud mõistlikul inimesel igal juhul esimeseks vastuväiteks see, et kohustust ei ole kuna see on täidetud ning aegumisele tuginemine on nn „varuvariant“. Käesolevas asjas aga kostja käitumine menetluses ei ole kohtu hinnangul mõistlik ja seetõttu kohtu arvates väited tasumise osas mitte usutavad. Eelnevat kogumis hinnates leiab kohus, et kostja abikaasa tunnistajana ei ole usaldusväärsed. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja ning tunnistajate ütlustele, mille kohaselt hageja koos tunnistajatega on korduvalt käinud kostjalt võlga tagasi küsimas ning kostja on kinnitanud, et maksab võla kindlasti ära. Kui kostja väide, et ta tasus võla tähtaegselt aastal 2011, vastanuks

2-16-126080 tõele, siis miks oleks pidanud ta hageja võlanõuet tunnustama ning lubama võla tasumist nagu ta seda korduvalt tegi. Kostja vastuolulised ja ajas pidevalt muutuvad ütlused viitavad kohtu hinnangul sellele, et need ei ole tõesed. Kostja ei ole esitanud ka ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et võlg on tasutud. 21.09.2017 kohtuistungil väitis kostja, et ta tasus võla allkirja vastu. Samas ei ole kostja kohtule esitanud sellist tõendit, millest nähtuks raha tagastamine hagejale allkirja vastu. Eelnevat arvestades kohus leiab, et kostja vastuväide hagile selles osas, et võlg on tasutud, ei ole leidnud tõendamist. Seega on põhjendatud hageja nõue põhivõlgnevus 5500 euro ulatuses, mis tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks. Viiviste nõue VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja kostja ei leppinud kokku viivise kohaldamises. Seega on hagejal õigus nõuda seadusjärgse viivitusintressi kohaldamist. Hageja taotleb kostjatelt välja mõista viivised tähtajaks tasumata summalt iga põhivõlgnevuse või selle osa tasumisega viivitatud päeva eest perioodil 1.01.2012 kuni 27.12.2016.a. Kokku on viivised summas 2221,47 eurot. Kostja ei ole viivist vaidlustanud. Kostja väide, et ta on võlgnevuse hagejale tasunud, ei ole leidnud tõendamist. Tulenevalt TsMS § 363 lg 1 punktis 1 märgitakse hagiavalduses hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese). Hageja on nõudnud viiviseid summas 2221,47 eurot (kuni hagi esitamiseni 27.12.2016.a.). Seega on põhjendatud hageja viiviste tasumise nõue põhivõlgnevuselt (5500eurot) summas 2221,47 eurot (kuni hagi esitamiseni 27.12.2016.a.), mis tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja esitas tulevikus sissenõutavaks muutuva viivisenõude, põhivõlgnevuse summalt 5500 eurolt, alates hagiavalduse esitamise päevale järgnevast päevast iga viivitatud päeva eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni VÕS §-s 113 lg 1 märgitud määras. Hageja nõuab TsMS § 367 alusel viivist alates hagiavalduse esitamisest ning sellisel juhul rakendub aastase viivise arvutamisel viivisemäär 8,00%, mis on eelmainitud kuupäeval kehtiv

seaduse järgne viivisemäär. Põhinõude summalt 5500 eurolt on VÕS § 113 lg 1 järgne viivis 440 eurot aastas (5500 x 8%) ja päevas 1,21 eurot (5500 x 8% / 365). Kohus leiab, et ka see nõue on põhjendatud ning mõistab kostjal hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuselt (5500 eurot) alates 28.12.2016 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kahjuhüvitis Hageja esitas kostja vastu ka kahju hüvitamise nõude summas 150 eurot, mis tekkis õigusabi teenuse kuludest kohtuvälises menetluses kostjale nõude esitamiseks. Kostja oma rahalise kohustuse mittetäitmisega andis hagejale aluse pöörduda lepingulise esindaja poole, millise kutse- ja majandustegevuseks on võlgade sissenõudmine ja õigusabi teenuste osutamine. Sellega tekitas kostja hagejale otsese varalise kahju õigusabile tehtud kulutuste näol. Lepinguline esindaja kinnitab kohtule, et kõnealune arve on esindataval tasutud. VÕS § 101 lg 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja p 1 alusel nõuda kohustuse täitmist ja p 3 alusel nõuda kahju hüvitamist. VÕS § 115 lg 1 järgi kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust hageja ees, mille tagajärjel tekkis hagejale kahju läbi õigusabikulude kohtuvälise sissenõudmise käigus. VÕS § 127 lg 1 alusel on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 2 sätestab, et varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju. Õigusabikuludega seonduva hüvitamise nõude esitamise õigus tuleneb VÕS § 128 lg-st 3, mis reguleerib otsese varalise kahju hüvitamist. Vastavalt VÕS § 128 lõikele 3 hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Seega tuleneb antud sättest, et ka lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamisega seotud kahju kuulub hüvitamisele. Ka Riigikohus on nentinud, et VÕS § 128 lg 3 võimaldab kahju tekitanud isikult nõuda õigusabikulude hüvitamist kohtumenetluse eelses menetluses (RKTKo 3-2-1-79-08). Kantud õigusabikulu ja kostja põhjustatud olukorra vahel eksisteerib otsene põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 tähenduses. Antud juhul eksisteerib nii formaalne kui ka faktiline alus kostja vastu täiendav nõue esitada tekitatud kahjude hüvitamiseks. Lähtuvalt eelnevast põhjendusest koosmõjus VÕS §-de 101 lg 1 p 3, §-st 115 lg 1, §-st 127 lg-d 1 ja 4 ning § 128 järgi, tuleb kahju, 150 eurot, kostjal hagejale seetõttu hüvitada. Kohtulahendi viivitamatu täitmine Hageja on hagis taotlenud tunnistada kohtulahend viivitamatult täidetavaks. Põhjendusi selleks ei ole hageja nimetanud.

2-16-126080 TsMS § 468 lõikest 1 tulenevalt tunnistab kohus omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks hagi õigeksvõtul põhineva otsuse, tagaseljaotsuse, otsuse, mis tehakse dokumendimenetluses ning valduse rikkumise kõrvaldamiseks või edasise rikkumise ärahoidmiseks või valduse taastamiseks tehtud otsuse. TsMS § 469 kohaselt tunnistab kohus §-s 468 nimetamata otsuse poole taotlusel viivitamata täidetavaks tingimusel, et see pool annab täitmise tagatise. Kuna antud juhul ei ole tegemist tagaseljaotsuse ega muu TsMS § 468 lõikes 1 nimetatud juhtumiga ning ei esine ka mingit muud asjaolu, mille tõttu oleks vajalik tunnistada otsus viivitamatult täidetavaks, siis kohus ei pea vajalikuks hageja sellist menetluslikku nõuet rahuldada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.