Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Sisulised asjaolud Füüsiline isik Kardo Kaul esitas kohtule 25.02.2019 võlgniku pankrotiavalduse, milles palus kuulutada välja tema pankrot ning algatada tema kohustustest vabastamise menetlus. Avalduse ja selles sisalduva maksejõuetuse põhjuste seletuse ning võlanimekirja kohaselt tekkisid võlgnikul makseraskused 2015.a, kui ta oli võtnud väiksemaid kiirlaene. Hiljem võttis ta laenude tasumiseks suurema laenu, üritas tegeleda ka investeerimisega, kuid ebaõnnestunult. Tekkisid suured võlgnevused ja käesolevalt ei ole võlgnik suutnud võlasituatsiooniga kuidagi toime tulla ning pigem on võlgnik üritanud rahalisi probleeme unustada ja olukorraga tihti mitte tegeleda. 2019.a alguses pöördus ta esmakordselt võlanõustaja vastuvõtule, kes aitas võlasituatsiooni kaardistada. Selgus tõsiasi, et oma kohustuste tasumisega võlgnik kahjuks majanduslikult toime ei tule. Seetõttu palub ta pankrotimenetluse algatamist ning kohustustest vabastamist. Kohus võttis pankrotiavalduse menetlusse 28.02.2019 määrusega ning määras võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks (edaspidi haldur) Andrus Õnniku. Kohtuistungil jäi võlgnik esitatud pankrotiavalduse juurde ja nõustus ajutise pankrotihalduri (edaspidi haldur) aruandes tooduga. Võlgniku selgitusel on ta rääkinud osade võlausaldajatega võlgade ümberkujundamisest, aga nad keeldusid. Lepinguid üles öeldud ei ole ja need ei ole ka veel lõppemas. Kui võlgnik teeks kõigile võlausaldajatele teeks igakuiseid makseid, siis see oleks kokku üle 1000 euro kuus, mis tema sissetuleku juures võimalik ei ole. Tööleping võlgnikul tähtajatu. Halduri aruande ja tema poolt kohtuistungil selgitatu kohaselt on võlgnik maksejõuetu ning pankrot tuleb välja kuulutada. Võlgniku vastu on nõudeid summas 40 474.27 eurot, millele lisanduvad kuni pankroti väljakuulutamiseni juurde arvestatavad viivised. Võlgnikul puudub igasugune vara. Võlgnik töötab ja tema sissetulek on ca x eurot kuus ning sissetulekut on võimalik osaliselt arestida. Näiteks viimasest laekunud palgast on lubatud arestida 335 €. Samas ei ole ka see sissetulek jätkusuutlik võlgade ümberkujundamiseks, kuivõrd tagasimaksete tähtaeg ulatuks ilmselt 10 aastani. Kardo Kauli maksejõuetuse peamiseks põhjuseks on kergekäeliselt võetud kiirlaenud, sh ühtede laenude teistega kustutamine. Maksejõuetuse tekkimise ajaks on 2015. aasta, kui võlgnik hakkas võtma kiirlaene olemasolevate laenumaksete tasumiseks. Kardo Kauli maksejõuetuse põhjuseks on muu asjaolu pankrotiseaduse (PankrS) § 22 lg 5 alusel. Ajutise halduri tööperioodil võlgniku tegevuses pankrotikuriteo või muu majanduskuriteo tunnuseid ei tuvastatud. Tagasinõutavat vara ega tagasivõitmise võimalusi ei ole. Kohtu seisukohad, tuvastatud asjaolud ja õiguslikud põhjendused

2 (4)

Tsiviilasi nr 2-19-2948 Kohus, kuulanud ära võlgniku ja halduri seletused ning vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et võlgnik on maksejõuetu, see ei ole ajutine ning tuleb välja kuulutada Kardo Kauli pankrot. Võlgnikul on kohustusi halduri aruande kohaselt vähemalt 40 474.27 eurot, millele võib veel lisanduda viivised, kuid vara, mille arvelt oma kohustusi täita, sisuliselt puudub. Võlgniku sissetulek on ca x eurot kuus ning sissetulekut on võimalik osaliselt arestida (viimasel kuul näiteks 335 eurot). Seega ei ole selge, kas võlgniku vahendistest on võimalik pankrotimenetluse kulude katmine (ajutise halduri ja haldur tasu ja kulutused). Puuduvad ka väljaselgitatud võimalused vara tagasivõitmiseks. Samas on võlgnik esitanud PankrS § 170 lg 1 kohase avalduse tema vabastamiseks pankrotimenetluses täitmata jäävatest kohustustest ning tulenevalt PankrS § 171 lg 11 tuleb sellisel juhul pankrot välja kuulutada ka siis, kui esineb PankrS § 29 lg 1 nimetatud alus (olukord, kus menetlus peaks lõppema raugemisega, kui puuduvad vahendid pankrotimenetluse kulude katteks). Esitatud asjaoludel ei näe kohus hetkel pankroti väljakuulutamata jätmiseks alust tulenevalt PankrS § 171 lg 2 mõttest ehk takistust võimaliku kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks pankrotimenetluse lõppedes. Ajutise halduri hinnangul on võlgniku makseraskused tekkinud 2015 aastal, kui võlgnik hakkas võtma kiirlaene olemasolevate laenumaksete tasumiseks. Halduri tööperioodil võlgniku tegevuses pankrotikuriteo või muu majanduskuriteo tunnuseid ei tuvastatud. Kohtul ei ole alust asuda teistsugusele seisukohale. PankrS § 31 lg 4 kohaselt eeldatakse võlgniku maksejõuetust, kui ta ise on pankrotiavalduse esitanud. Antud asjaoludel ei ole alust väiteks, et võlgniku maksejõuetuse oleks põhjustanud pankrotikuriteod, maksejõuetus on tekkinud muudel asjaoludel PankrS § 22 lg 5 mõttes. Pankrotihaldurina peaks tema nõusolekul jätkama ajutine pankrotihaldur Andrus Õnnik, kellel on kohtu usaldus ning kes on kinnitanud enda sõltumatust võlgnikust ja võlausaldajatest. Kuivõrd võlgnik palub pankrotimenetluse lõppedes kohustustest vabastamise menetluse algatamist, tuleb temalt võtta ka võlgniku vanne esimesel võlausaldajate üldkoosolekul vastavalt PankrS § 86 sätetele. Lisaks tuleb käesoleva määrusega määrata võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise aeg ja koht vastavalt PankrS § 31 lg 6 sätetele. Menetluskulud. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja § 174 lg 2 tuleb menetluskulud üldjuhul menetlust lõpetavas määruses jaotada ja ka summaliselt kindlaks määrata. Pankrotimenetluse kulud tuleb PankrS § 150 lg 2 kohaselt tasuda pankrotivarast. Antud juhul on pankrotimenetluse kuludeks ajutise pankrotihalduri tasu ja tehtud kulu. Kuna haldur on oma tasu taotluse esitanud, ei ole käesoleval juhul tema tasu kindlaksmääramiseks takistusi. Haldur on esitanud kohtule taotluse tasu määramiseks. Taotluse kohaselt on ta töötanud x tundi, mille eest x-eurose tunnitasu (maksimummäär xeurot) puhul on tasuks x eurot, millele lisandub käibemaks x eurot. Kuna võlgnikul pankrotimenetluse kulude katteks raha ei jätku, palub haldur oma tasust määrata x eurot (lisandub käibemaks x eurot) ja PankrS § 23 lg 3 kohaselt see välja mõista riigi vahenditest ning ülejäänud summa pankrotivarast OÜ Andrus Õnniku Õigusbüroo arveldusarvele, mille kaudu haldur tegutseb. Kohus leiab, et ajutise halduri esitatud taotlus on põhjendatud. Vastavalt PankrS § 150 lg 4 otsustab kohus pankrotimenetluse raugemise korral pankrotimenetluse kulude jagamise asjaolude kohaselt. PankrS § 23 lg 4 kohaselt võib kohus määrata ajutise halduri tasu ja vajalike kulutuste hüvitamise summas x eurot (lisandub käibemaks x eurot) riigi vahenditest juhul, kui pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata. Kuigi antud juhul pankrotimenetlus ei rauge, on olemas eeldused nimetatud sätete kohaldamiseks

3 (4)

Tsiviilasi nr 2-19-2948 summa ja hüvitamise osas, sest raugemist takistab üksnes PankrS § 171 lg 11 – võlgnik on esitanud taotluse kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks ning just seetõttu on kohus pankroti välja kuulutanud. Vara pankrotimenetluse katteks on vähene. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 4 kohaselt kohaldatakse õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Kindlasti ei ole seadusandja mõtteks PankrS § 171 lg 11 sätestatud olukorra puhul ajutise halduri tasust ilmajätmine. Seega leiab kohus, et antud juhul tuleb tasu määramisel lähtuda samaaegselt nii PankrS § 23 lg 4, § 150 lg 2 kui lg 4 sätetest, s.t Eesti Vabariik hüvitab ajutise halduri tasust x eurot (lisandub käibemaks x eurot) ning ülejäänud summa tuleb välja mõista pankrotivarast. Muude menetluskulude osas märgib kohus, et tasutud riigilõiv tuleb TsMS § 172 lg 1 kohaselt jätta avaldaja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.