Utopia OÜ hagi AlcorDistillery OÜ vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31. mai 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AlcorDistillery OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
17 500 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Utopia OÜ (registrikood 11501372), lepinguline esindaja Marilin Palts Kostja: AlcorDistillery OÜ (registrikood 12547554), lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 31. mai 2018 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja AlcorDistillery OÜ kanda.
4.Välja mõista AlcorDistillery OÜ-lt apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks 480 eurot (käibemaksuta) Utopia OÜ kasuks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi
andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Utopia OÜ esitas 08.01.2018 Harju Maakohtule hagi AlcorDistillery OÜ vastu põhivõla 15 639,08 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 1860,92 euro väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 20.10.2014 töövõtulepingu, millega hageja kohustus valmistama kostjale „Alcordistillery OÜ „Grand Thomas - kingitus“ reklaamiklipid ja kostja kohustus tasuma töö kohase teostamise eest tasu. 22.09.2014/22.01.2015 parandatud hinnakalkulatsiooni kohaselt oli töö ja tootmise hind 83 555,82 eurot (käibemaksuga).
3.Hageja esitas kostjale 23.01.2015 arve nr 1255, maksetähtajaga 02.02.2015. Arve kohaselt kuulus lisaks juba tasutud summadele tasumisele veel 23 458,62 eurot (käibemaksuga). Kostja lubas hagejale 19.03.2015, et tasub võla 2015.a märtsi lõpuks. 10.08.2015 kinnitas kostja e-kirjaga võlga ja pakkus välja maksegraafiku. Kostja tasus 7819,54 eurot. Tema võlg hageja ees on veel 15 639,08 eurot. Töövõtulepingu p 4.3 kohaselt on hagejal õigus viivisele 0,2% viivitatud summast iga viivitatud päeva eest. Hageja vähendas viivisenõude 1860,92 euroni. Alternatiivselt nõuab hageja kostjalt seadusejärgset viivist.
4.Hageja märgib, et lõplikult täiendatud 22.01.2015 hinnakalkulatsiooni kiitis heaks kostja turundusjuht MM. Täiendava hinnakalkulatsiooni näol ei ole tegemist töövõtulepingu muutmise, vaid täiendavate töödega. Kostja vastuväites märgitud töövõtulepingu põhjal tasutud summa 24 350 eurot on vaid osa koguprojekti maksumusest ja puudutab üksnes videoklippi. Kogu projekti maksumuseks oli 83 555,82 eurot, mis sisaldas järgmist: loovkontseptsioon, disainitööd, teleklipi tootmine, pakendi tootmine, printreklaam, interneti bännerid, kampaania kodulehe loomine jms.
5.Hageja tugineb nõude esitamisel võlatunnistusele. Kostja esindaja KK kinnitas hagejale võlgnevuse olemasolu ja andis välja võlatunnistuse osamaksetena võlgnevuse tasumiseks. Kostja tegi nimetatud võlatunnistuse alusel kaks osamakset. Isegi juhul, kui KK-l puudus volitus kostja nimel tehinguid teha, siis kostja on tehingu hiljem heaks kiitnud, asudes võlatunnistust täitma.
6.Hageja ei nõustu kostjaga, et kokkulepitud töid ei ole teostatud ega kostjale üle antud. Projektis valminud videoklipid on tänaseni kättesaadavad kostja Youtube kontol ja kostja on neid kasutanud. Kõik tööd anti lõplikult kostjale üle 20.01.2015. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
8.Kostja vastuväidete kohaselt sõlmisid pooled 20.10.2014 hageja viidatud töövõtulepingu, kuid selle p 4.1 kohaselt pidi kostja tasuma hagejale 24 350 eurot (lisandub käibemaks). Lepingu kohaselt “sisaldab [tasu] täielikult klippide kõiki tootmiskulusid ja kõigi kaasautorite ... varaliste õiguste litsentside tasusid.”. Töövõtulepingu p 4.2 kohaselt pidi kostja tasuma ettemaksuna 50% hiljemalt 20.10.2014 ja ülejäänu hageja esitatud arve alusel 14 päeva jooksul töövõtulepingu tingimustele vastavate klippide kinnitamiseks andmisest
arvates. Lepingu p 5.1 kohaselt kohustus hageja esitama klipid kinnitamiseks hiljemalt 31.10.2014 ja andma koopiad telekanalitele üle vastavalt meediapaanile hiljemalt novembris 2014.
9.Kostja tasus ettemaksu lepingus ettenähtud korras (arve 1187) 20.10.2014 ja teise osa 03.11.2014 (arve 1205). 03.11.2014 tasus kostja hagejale veel arve nr 1235 alusel 15 451 eurot ja arve nr 1236 alusel 10 280 eurot. Seega on kostja maksnud rohkem, kui hageja pidi töövõtulepingu alusel saama.
10.Hageja tugineb nõude alusena ebaõigesti oma 22.01.2015 hinnakalkulatsioonile, mis ei oma õiguslikku jõudu. Hageja ei saanud töövõtulepingut ühepoolselt muuta. Lepingu p 8.6 kohaselt võis lepingus kokkulepitut muuta ainult poolte kirjaliku kokkuleppega. Kostja ei võta omaks ka hageja tõenditena esitatud e-maile. Kostjale ei ole need kirjad teada. Igal juhul ei ole nende e-mailidega võimalik töövõtulepingut ebaseaduslikult muuta ja uusi tasukokkuleppeid sõlmida, kuna puudub kirjalik kokkulepe lepingu muutmise kohta.
11.MM ei ole kostja nimel 19.03.2015 elektronkirjas võlga tunnistanud. MM-l ei olnud volitusi kostja nimel lepinguid sõlmida. KK ei ole kostja nimel 10.08.2015 elektronkirjas kinnitanud võlgnevuse olemasolu ega andnud välja võlatunnistust. Kostja on seisukohal, et nimetatud elektronkirja ei saa võlatunnistusena käsitleda. Dokumenti ei ole selliselt pealkirjastatud ja elektronkirjas on üksnes välja pakutud maksegraafik. Juhul, kui kohtu arvates on siiski tegemist võlatunnistusega, siis see saab olla vaid deklaratiivne võlatunnistus.
12.Hageja ei ole tõendanud, et ta on töövõtulepingus kokku lepitud töö nõuetekohaselt ja tähtaegselt teinud ja selle kostjale üle andnud. Asjaolu, et videoklipid on kostja Youtube kontol üleval, ei tõenda tööde üleandmist. Hageja poolt on tööd üle antud alles kohtumenetluses 16.02.2018 menetlusdokumendi esitamisel. Nimetatud töö ei vasta nõuetele ja kostja on töö vastu igasuguse huvi kaotanud, sest kostja on alkoholi tootmiskompleksi võõrandanud 25.08.2017. Kostja taganeb kohtumenetluses esitatud taganemisavaldusega lepingust. Alternatiivselt taotleb kostja hinna alandamist 0 euroni. Esimese astme kohtu otsus
13.Maakohus rahuldas hagi, jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjale hageja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 2276,80 eurot. Kohus määras, et menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Kohus jättis hageja menetluskulude hüvitamise taotluse 963,20 euro ulatuses rahuldamata.
14.Pooled ei vaidle selle üle, et 20.10.2014 sõlmisid nad kirjaliku töövõtulepingu reklaamklippide valmistamiseks tasuga 24 350 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja tugineb asjaolule, et täiendavalt on kostja tellinud hagejalt töid, mis on kajastatud 22.09.2014 hinnakalkulatsioonis ja tööde kogumaksumuseks, sh reklaamklipid, on 83 555,82 eurot. Kostja on jätnud hageja poolt esitatud arvete alusel tasumata 23 458,62 eurot (23.01.2015 koondarve 1255). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on tasu maksmise kohustus.
15.KK 10.08.2015 e-kiri on võlatunnistus. Õige ei ole kostja seisukoht, et tegemist on üksnes ettepanekuga sõlmida võlgnevuse tasumiseks maksegraafik. KK tunnistab kostja tegevjuhina kohustuse olemasolu ja annab lubaduse selle täitmiseks („AlcorDistillery OÜ tellis Teie ettevõttelt tööd ja need on seni ajani tasumata. Teie töö on tehtud korralikult. Pakun Teile välja järgneva maksegraafiku võlgnevuse kustutamiseks...“). Nii e-kirja tekstist kui poolte käitumisest tulenevalt tõlgendasid pooled nimetatud e-kirja
võlatunnistusena. Kostja tegi selle alusel makseid ja hageja ei esitanud täiendavalt nõudeid võla tasumiseks. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et poolte tahe oleks olnud luua iseseisev ja sõltumatu nõude alus. Võla puudumist tuli tõendada kostjal.
16.Alusetu on kostja väide, et KK-l puudus võlatunnistuse andmiseks esindusõigus. Tegemist on nn talumisvolitusega (TsÜS) § 118 lg 2). Äriühingu tegevjuht võib tavapäraselt tunnistada äriühingu olemasolevaid kohustusi (TsÜS § 121 lg 1). Hageja võis sellise e-kirja saamisel uskuda, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks. Kostja teadis, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talus seda, mida tõendab see, et kostja tasus võlatunnistuse alusel kaks esimest osamakset. Kostja tasus täpselt summad, mis olid märgitud 10.08.2015 elektronkirjas: 19.08.2015 summa 6336 eurot ja 21.09.2015 summa 7819,54 eurot. Kostja on osamaksete tasumisega volituse olemasolu kinnitanud ja lugenud ennast kohustusega seotuks.
17.Õige ei ole kostja väide, et võlatunnistuse aluseks olevat kohustust ei ole, kuna pooltel oli siduva eelarvega töövõtuleping. 22.09.2014 hinnakalkulatsioon ei ole 20.10.2014 töövõtulepingu muudatus. Kirjalik töövõtuleping sõlmiti üksnes reklaamklippide valmistamiseks, et reguleerida näitlejate, muusika jms kaasautorite litsentsitingimusi. Strateegia väljatöötamise, loovkontseptsiooni ja idee, esitluse, kampaania põhikujunduse ja baastekstide, kinkepakendite, meedia, trükitava materjali ja projektijuhtimise jaoks sõlmiti suuline töövõtuleping. Hageja selgitused lepingute sõlmimise osas on loogilised.
18.Tõendamata on kostja väide, et pooled ei leppinud 22.09.2014 hinnakalkulatsioonis kajastatud töödes ja tasus kokku. Hageja esitas kostjale teostatud tööde eest arveid, kostja maksis arveid ega esitanud ühtegi vastuväidet. Arveid esitas hageja 22.09.2015 hinnakalkulatsiooni alusel. 20.01.2015 e-kirjast nähtub, et kostja võtab viimase tööna tellitud kinkekarbid vastu ega esita ühtegi vastuväidet teostatud tööde osas. Märtsis 2015 uurib hageja tasumata arvete kohta ning MM vastab kostja esindajana, et võlg loodetakse tasuda märtsi lõpus. Kostja maksis 23.03.2015 hagejale 6000 eurot. Ainetu on kostja väide MM-l volituste puudumise kohta. MM-l oli volitus kostja esindamiseks TsÜS § 118 ja § 121 alusel ning isegi kui talumisvolitus puudus, siis on kostja tema käitumise heaks kiitnud TsÜS § 129 lg 1 mõttes kaudse tahteavaldusega.
19.Kostja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja oleks jätnud tööd nõuetekohaselt teostamata. Hageja poolt välja toodud asjaolud ja tõendid viitavad üheselt sellele, et ta teostas tööd nõuetekohaselt ja kostja võttis need vastu. Esimese vastuväite hageja nõudele esitas kostja 02.02.2017 e-kirjas ja see ei sisalda põhjendusi. Kostja välja toodud asjaolude ja esitatud tõendite alusel ei ole tuvastatud hagejapoolset töövõtulepingu rikkumist, mis välistaks võlatunnistuses tunnistatud kohustuse olemasolu. Kuna hageja ei ole töövõtulepingust tulenevat kohustust rikkunud, ei saa kostja kasutada õiguskaitsevahendeid tasu nõude välistamiseks (lepingust taganemine, täitmata kohustuse vastuväide, tasu vähendamine). Õiguskaitsevahendite kasutamise materiaalsed eeldused on täitmata. Hageja põhinõue suurusega 15 639,08 eurot kuulub rahuldamisele.
20.Hageja ei tõendanud, et lepingujärgne viivisemäär 0,2% päevas kohaldus ka 22.09.2014 hinnakalkulatsioonis kokku lepitud töödele ja et see kohaldub võlatunnistuse alusel nõutavale põhikohustusele. Viivisenõue kuulub rahuldamisele seadusjärgses määras. Hageja nõude kohaselt on viiviseperiood 20.11.2015 kuni 08.01.2018 ja sissenõutavaks muutunud viivis on 2678,43 eurot. Hageja nõuab kostjalt viivist vähendatud määras, summas 1860,92 eurot.
Apellatsioonkaebus
21.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
22.Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et pooltevahelisi suhteid reguleeris hinnapakkumine, mille ühe töölõigu kohta sõlmiti kirjalik ja ülejäänu osas suuline töövõtuleping. Kohus ületas nõude rahuldamisel hagi piire. Kuna hageja tugines oma nõude alusena kirjalikule töövõtulepingule, tuli asi lahendada vaid selle raames. Kostja on täitnud töövõtulepingu alusel võetud kohustuse.
23.Hageja ei saa nõude esitamisel tugineda hinnapakkumisele. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et kostja ei tõendanud, et pooled ei leppinud hinnakalkulatsioonis kajastatud töödes ja tasus kokku. Töövõtulepingut sai selle p 8.6 kohaselt muuta vaid kirjaliku kokkuleppega. Selle hinnapakkumisega ühepoolne muutmine oli tühine ja õiguslike tagajärgedeta.
24.Hinnakalkulatsioon on vaid pakkumine VÕS § 16 mõttes, mitte raamleping. Sellele ei ole antud kostja volitatud esindaja aktsepti. MM ei ole kostja juhatuse liige. Asjas ei ole esitatud tema volitusi kinnitavat volikirja. Isegi kui lugeda aktsept antuks talumisvolituse alusel, puudub vaidlus, et pooled ei ole pakkumise alusel sõlminud kirjalikku kokkulepet. Pooled sõlmisidki pärast 22.09.2014 pakkumist 20.10.2014 kirjaliku töövõtulepingu, millest nähtub soov siduda end vaid töövõtulepingus kokkulepituga.
25.10.08.2015 e-kiri ei ole võlatunnistus. See oli ettepanek teha maksegraafik. See ei ole võlatunnistusena pealkirjastatud. Maksegraafiku väljapakkumist võib pidada ettepanekuks sõlmida kompromiss, aga mitte võlatunnistuseks. Mõistet „ettepanek“ ei saa võrdsustada “tingimusteta võla tunnistamisega”.
26.Isegi kui tegemist oleks deklaratiivse võlatunnistusega, on kostja põhjendanud, et tal ei ole hageja ees võlga. Esiteks on lepingujärgsed maksed tehtud, teiseks ei ole töid üle antud ja kolmandaks on kostja lepingust taganenud.
27.Kohus leidis ebaõigesti, et kostja turundusjuhil MM-l oli volitus kostja esindamiseks TsÜS § 118 ja § 121 alusel ja isegi kui talumisvolitus puudus, on kostja tema käitumise heaks kiitnud kaudse tahteavaldusega. Kohus märkis ebaõigesti, et MM tunnistas võlgnevust 19.03.2015 e-kirjas. Kirjast seda ei nähtu.
28.Maakohus jaotas ebaõigesti tõendamiskoormise. Kohus leidis, et kostja ei tõendanud, et hageja jättis tööd nõuetekohaselt üle andmata, kuid tööde üleandmist pidi tõendama hageja, mitte kostja. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, millal ja kellele tööd üle anti. Väide, et klipid on Youtube’s üleval juba aastaid, seda ei tõenda. Töövõtulepingus ei lepitud kokku klippide üleandmist Youtube’i laadimisega. Kostjal oli õigus keelduda tasu maksmisest. Seetõttu on kehtiv ka kostja 02.03.2018 menetlusdokumendis esitatud taganemisavaldus. Töövõtuleping ja hageja nõue on lõppenud. Vastus apellatsioonkaebusele
29.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
Ringkonnakohtu seisukoht
30.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.
31.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Maakohus hindas TsMS § 232 lg-st 1 juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustas oma siseveendumuse kohaselt, et hageja nõue kostja vastu on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
32.Apellatsioonkaebuses kordab kostja suures osas maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on otsuses nendele hinnangu juba andnud ja käsitlenud neid piisava põhjalikkusega. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
33.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
34.Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-21-06, p 13; nr 3-2-1-149-11, p 20). Konstitutiivseks võlatunnistuseks võib olla ka leping, mille pooled sõlmivad mingi ühise (kas majandusliku või muu) eesmärgi saavutamiseks olukorras, kus nendevahelises suhtes algset kohustust ei ole, kuid nad soovivad sellele asjaolule vaatamata tekitada ühele võlatunnistuse poolele varalise kohustuse (vt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-147-15, p 13). Võlatunnistus võib aga olla deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-21-06, p 15; nr 3-2-1-149-11, p 20; kokkuvõtvalt lahendis nr 2-14-50307, p 19.1 kolmas lõik).
35.Seda, millise võlatunnistuse andmises ja millise sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (vt Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-147-15, p 13; nr 3-2-1-103-16, p 16). Võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-147-15, p 13; nr 3-2-1-103-16, p 18; kokkuvõtvalt lahendis nr 2-14-50307, p 19.1 viies lõik). Maakohus leidis KK 10.08.2015 e-kirja tõlgendades, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, milles kostja kinnitas olemasolevat võlga ja andis lubaduse selle täitmiseks. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega ja märgib täiendavalt, et võlatunnistuse tõlgendamisel ei oma tähtsust, kas see on pealkirjastatud võlatunnistusena või mitte. Nimetatud e-kirja ei saa tõlgendada kui ettepanekut kompromissi sõlmimiseks, nagu kostja jätkuvalt leiab.
36.Kui kohus tuvastab deklaratiivse võlatunnistuse andmise, siis pöördub tõendamiskoormis ringi ja võlatunnistusena hinnatava avalduse (antud juhul 10.08.2015 e-kiri) teinud poolel tuleb tõendada avalduse sisule vastava kohustuse puudumist (vt Riigikohtu lahendit nr 2-13-34922, p 13.2). Seega pidi kostja käesolevas asjas tõendama, et tal ei ole kohustust hüvitada hagejale tellitud tööde eest maksmata summat 15 639,08 eurot (võlakirjas märgitud III ja IV makse). Seda kostja tõendanud ei ole.
37.Maakohus tuvastas õigesti, et 20.10.2014 töövõtulepingu sõlmisid pooled üksnes reklaamklippide valmistamiseks, mis oli üksnes osa kostja poolt tellitud töödest. Muude tööde tegemiseks - strateegia väljatöötamise, loovkontseptsiooni ja idee, esitluse, kampaania põhikujunduse ja baastekstide, kinkepakendite, meedia, trükitava materjali ja projektijuhtimise jaoks sõlmiti suuline töövõtuleping ja need on kajastatud hinnakalkulatsioonis. Tegemist ei olnud kirjaliku töövõtulepingu muutmisega, nagu kostja jätkuvalt väidab.
38.Maakohus tuvastas kohtule esitatud tõendite alusel õigesti, et hageja teostas tööd nõuetekohaselt ja kostja võttis need vastu. Kostja ei ole millegagi tõendanud oma vastuväidet, et hageja jättis tööd nõuetekohaselt teostamata. Kuna tõendamist ei leidnud kostja vastuväited hagejapoolse lepingurikkumise kohta, ei saa kostja kasutada õiguskaitsevahendeid tasunõude välistamiseks, sh taganeda lepingust või keelduda tasu maksmisest, nagu leidis õigesti ka maakohus.
39.Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu järeldustega, et nii 19.03.2015 e-kirja saatnud MM-l, kes lubas võla tasuda märtsikuu lõpuks kui ka 10.08.2015 võlatunnistuse andnud KK-l olid volitused kostja esindamiseks.
40.Maakohus ei ületanud otsuses nõude piire, nagu kostja väidab. Asjaolu, et kostja on hagejale tasunud kirjalikus töövõtulepingus kokku lepitud tööde eest, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Suuliselt kokku lepitud tööde eest tasu maksmise kohta andis kostja deklaratiivse võlatunnistuse, kuid tasus selle alusel ainult kaks esimest makset. Hageja on õigustatud nõudma võlatunnistuse alusel ka ülejäänud summa tasumist. Maakohus rahuldas hagi õigesti. Menetluskulud
41.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
42.Hageja palub kostjalt välja mõista apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks lepingulise esindaja kulud suurusega 480 eurot (käibemaksuta). Taotluse kohaselt kulus esindajal apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja analüüsimiseks 1 tund ning vastuse koostamiseks 3 tundi. Esindaja tunnitasu on 120 eurot (käibemaksuta).
43.Ringkonnakohus leiab, et hageja lepingulise esindaja toimingud on vajalikud ja põhjendatud ning nende tegemiseks kulunud aeg 4 tundi on mõistlik ja vajalik. Samuti on mõistliku suurusega hageja esindaja tunnihind 120 eurot (käibemaksuta). Seega kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu suurusega 480 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.