Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

tagamise

abinõud

jäävad

jõusse

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hagi aluseks olevad asjaolud ja nõue

(optsioonileping). Optsioonilepingu kohaselt omandas hageja optsiooni The Gift OÜ (Gift) osa omandamiseks lepingu punktis 1.2 nimetatud laenu arvelt Gifti osa maksimaalse võimaliku nimiväärtusega, mis vastab 12,5%-le Gifti osakapitalist, hinnaga 60 000 eurot Gifti osakapitali 1% eest (optsioon). The Gift OÜ on Mindspa OÜ (endise nimega Synctution, registrikood 14092589) omanik ning Kindlife OÜ on The Gift OÜ üks osanikke. Optsioonilepingu p 4.2.2 kohaselt on hagejal õigus kasutada optsiooni kostja II ja hageja vahel 10.09.2015 sõlmitud ja 30.03.2016 muudetud laenu- ja käenduslepingust (laenu- ja käendusleping) tuleneva laenusumma viimase osa tagastamise viimasele tähtpäevale järgneva kuue kalendrikuu pikkuse perioodi viimase päevani. Viimane laenumakse teostati 10.09.2018, järelikult kuue kalendrikuu pikkuse perioodi viimane päev oli 10.03.2019. Optsioonilepingu kohaselt juhul, kui laenusumma on osa omandiõiguse ülemineku hetkeks juba täielikult või osaliselt tagastatud, lisandub optsioonihinnale ka kostja II poolt samalt summalt tasutud intress. Kostja II tagastas hagejale laenusumma 750 000 eurot ning tasus intresse 208 304.50 eurot ja 548.50 eurot, järelikult moodustub optsiooni hind järgmiselt: 750 000 eurot + 208 304.50 eurot + 548.50 (ehk hagejale tagastatud laen ja tasutud intress) = 958 853 eurot / 12,5 % (ehk maksimaalne võimalik optsiooni osalus) = 76 708,24 eurot, mis on hind optsiooni osaluse 1% eest. Laenu- ja käenduslepingu punkti 12.7 kohaselt kohustus kostja II ühtlasi tagama, et Gifti osanikud sõlmivad hiljemalt 31.01.2016 Gifti osanike lepingu hagejaga eelnevalt kirjalikult kooskõlastatud kujul ja hagejat rahuldavatel tingimustel, selliselt, et kui hagejast saab optsiooni kasutamisel Gifti osanik, kohalduvad antud osanike lepingust tulenevad õigused ja kohustused ka hagejale. Käesolevaks ajaks ei ole Gifti osanike lepingut sõlmitud, enamgi veel kostja, olles nii kostja II kui ka Gifti juhatuse liige, oli sõnaselgelt keeldunud vastava kohustuse täitmisest. (vt Lisa 6 – kostja 28.02.2019 e-kiri). Optsiooni realiseerimine oli seatud sõltuvusse kostja II kohustusest tagada Gifti osanike lepingu sõlmimise ja Gifti osanike leping ei ole kostja II kohustuste rikkumise tõttu siiani sõlmitud, ei ole saabunud ka tähtaeg optsiooni realiseerimiseks. Hageja oli korduvalt andnud kostjale II teada optsiooni kasutamise kavatsusest ning korduvalt nõudnud Gifti osanike lepingu sõlmimist, sest soovis realiseerida optsiooni täies ulatuses. Hageja kandis optsiooni teostamiseks 250 000 eurot, sellest esimese maksena 100 000 eurot 05.03.2019 ja teise maksena 150 000 eurot 15.04.2019. Optsioonilepingus määratud optsiooniosa hinna kohaselt vastab hageja poolt Kindlife ́le üle kantud summa Gifti osale nimiväärtusega 83 eurot, mis moodustab 3,26% Gifti osakapitalist. Optsiooni osa ei ole hagejale üle kantud. Kindlife kohustus laenu- ja käenduslepingu punkti 12.6 kohaselt tagama, et hiljemalt lepingu sõlmimise päevaks on Gifti osanikud võtnud vastu otsuse, millega välistatakse Gifti põhikirjas teiste osanike ostueesõigus osa võõrandamisel kolmandale isikule. Seda tehtud ei ole. Laenu- ja käenduslepingu punkti 13 kohaselt käendas kostja I isiklikult kostja II kohustuste täitmist, mis tulenevad laenu- ja käenduslepingust ja optsioonilepingust sh leppetrahvi tasumise kohustusi ning kostja II kohustuste rikkumisest tulenevaid võimalike kahju hüvitamise kohustusi. Kostja I maksimaalseks vastutuse summaks on 1 000 000 eurot. Hageja on esitanud käendajale nõude tasuda kahju ja leppetrahv 16 791 215,87 eurot. Kostjate vastuväited 2.Kostjad hagi ei tunnista ja vaidlevad sellele vastu. Kostja II esitas 01.02.2020 vastuväited, mille kohaselt ei ole hageja optsiooni teostanud ja osa üleandmise nõue puudub. Kui pidada optsiooni teostamiseks raha ülekandmist, siis puudub hagejal kahjunõue. Hagejal oleks sellisel juhul täitmisnõue. Optsioonilepingu alusel esitatud leppetrahvinõue kostja vastu summas 100 000 eurot, mis tuleneb osa üleandmise kohustuse rikkumisest, on põhjendamatu, 3

kuna kostjal ei ole kohustust hagejale osa üle anda. Laenu- ja käenduslepingu alusel esitatud leppetrahvinõue on alusetud, sest lepingut ei ole rikutud. Kostja palub menetlusökonoomia kaalutlustel asja lahendada vaheotsusega, kuna põhiliste ja tõenduslikult vähemahukate küsimuste lahendamisega kostja kasuks kaob vajadus asuma hindama kahjunõuet. Vastavalt optsioonilepingu p-le 4.2.2.1 oli hagejal õigus kasutada optsiooni kuni laenusumma viimase osa tagastamise viimase päevani. Laenusumma tagastamise tähtpäev oli 10.09.2018 ja optsiooni teostamise tähtpäev TsÜS § 136 lg 3 kohaselt 10.03.2019. Pooled leppisid kokku, et optsiooni kasutamiseks peab hageja kostjale edastama kokkulepitud sisuga ja selget tahet väljendava tahteavalduse. Vastavalt optsioonilepingu p-le 4.2.3.2 pidi hageja optsiooni kasutamiseks esitama kostjale teate, milles teavitab kostjat oma soovist optsiooni kasutada ja määrama ära, kui suure Gifti osa omandamist ta soovib. Teade pidi nii 10.09.2015 optsioonilepingu p 6.3.1. kui 30.03.2016 optsioonilepingu muutmise kokkuleppe p 6.3.1. kohaselt olema vormistatud kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Hageja ei ole kostjale sellist teadet esitanud. Hageja ei ole põhjendanud, kuidas on kostja väidetavalt põhjustanud tema ilmajäämise 12,5% ulatuses Gifti osalusest, sest hageja soovis teostada Gifti osaluse optsiooni üksnes 3,26% ulatuses. Optsioonileping ei sätesta, et optsiooni kasutamise tähtaeg sõltuks osanike lepingu sõlmimisest. Laenulepingu p 12.7., millest kostja kohustus tagada osanike lepingu sõlmimine tuleneb, sätestab hageja ainsa õiguskaitsevahendina osanike lepingu sõlmimata jätmise korral õiguse leping üles öelda. Hageja ei ole ka 3,26% osa optsiooni teostanud, sest optsioonileping välistab optsiooni teostamise konkludentse tahteavaldusega. Vorminõude rikkumise tagajärjeks on tehingu tühisus. Makse tegemist konkludentse avaldusena võib käsitleda vaid juhul, kui teine pool sai või pidi aru saama, et tegemist on just sellise tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldusega. 05.03.2019 makse teostamisele eelnevalt saatis hageja seaduslik esindaja JK kostja seaduslikule esindajale e-kirja, milles nimetas ülekannet kingituseks. Kui aga hageja olekski teostanud kahe maksega kehtivalt oma optsiooniõigust, sellisel juhul oleks tal hageja suhtes täitmis-, mitte kahjunõue. Optsioonilepingu p 4.3.4. alusel saab leppetrahvi nõuda juhul, kui kostja rikub osa üleandmise kohustust. Kuna kostjal puudub optsioonilepingu alusel osa üleandmise kohustus, siis puudub hagejal vastavas osas ka leppetrahvinõue. Kostjal ei ole laenulepingu p-st 12.7 tulenevat kohustust tagada hagejat rahuldav Gifti osanike leping. Kostja on seisukohal, et nimetatud kohustust ei saa tõlgendada kui konkreetse tulemuse saavutamise kohustust, vaid kohustust pidada heas usus läbirääkimisi osanike lepingu sõlmimise eesmärgil ja arvestada seejuures hageja kaitsmisväärsete huvidega. Kui tõlgendada lepingutingimust selliselt, nagu hageja seda käesolevas menetluses tõlgendab, tähendaks see, et kostja võttis endale kohustuse sõlmida osanike leping mistahes hageja poolt dikteeritud tingimustel, teadmata mis need on. Hageja ei saa tugineda vara kaotsiminekule või hävinemisele. Kui hageja väidab, et ta jäi ilma osalusest ja selle võrra jäi suurenemata tema vara väärtus, siis on tegemist puhtmajandusliku kahjuga. Puhtmajandusliku kahju suuruse saab eelkõige ja lõplikult kindlaks teha kohtuotsuse tegemise seisuga, kuna juhul, kui hageja oleks tõepoolest pidanud teatud hetkel saama Gifti 12,5% osanikuks, tuleks ta VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud diferentsihüpoteesi järgi asetada sellisesse olukorda, milles ta oleks olnud, kui kohustust oleks kohaselt täidetud. See hõlmab ka vara võimalikku vähenemist vara omandamise järgselt. Maakohtu otsus 4

3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt: -Mõistis Kindlife osaühingult välja leppetrahvi 200 000 eurot ja alates 11.10.2020 kuni kohtulahendi tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 79 565.61 eurot ning edasiulatuvalt viivise põhinõudelt 200 000 eurot kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras osaühing Renum Invest kasuks. -Mõistis Kindlife osaühingult välja kahjuhüvitise 1 796 260 eurot ja alates 11.10.2020 kuni kohtulahendi tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 714 602.59 eurot ning edasiulatuvalt viivise põhinõudelt 1 796 260 eurot kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras osaühing Renum Invest kasuks. -Mõistis Xlt (X) solidaarselt OÜ Kindlifega välja OÜ Kindlife vastu rahuldatud nõuded (resolutsiooni p 2.-3. ) 1 000 000 euro ulatuses osaühingu Renum Invest kasuks. -Mõistis Xlt (X) välja alates 09.09.2020 kuni kohtulahendi tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 404822.57 eurot ja edasiulatuvalt viivise põhinõudelt 1 000 000 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras osaühingu Renum Invest kasuks. -Võttis vastu hagist loobumise kahju hüvitise 10 188 000 euro osas ja lõpetas selles osas menetluse. -Menetluskulud jättis solidaarselt kostjate kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb 10.09.2015 optsioonilepingut (ja selle muudatusi 30.03.2016 lepingus) ning 10.09.2015 laenu- ja käenduslepingut koos 30.03.2016 muudatustega vaadata ühtse tervikuna, mis on küll eraldi lepingutena vormistatud, sest optsioonilepingule kohaldub notariaalne vorm. Laenu- ja käenduslepingu järgi kohustus kostja II vastu võtma osanike otsuse osanike lepingu sõlmimiseks. Poolte kirjavahetuses võib välja lugeda, et nii hageja kui kostjad said aru, et osanike lepingu sõlmimine on osa pooltevahelisest kokkuleppest. Kostja I 28.02.2019 e-kirjast (dtl 6) nähtub sõnaselgelt soovimatus sõlmida osanike lepingut. Samas ei ole võimalik lepingut tõlgendades jõuda järeldusele, et optsiooni tähtaeg sõltuks osanike lepingu sõlmimisest, sest see sõltus üksnes laenu tagastamise tähtajast. Optsioonilepingu p 4.1.2. tuleb kohtu arvates tõlgendada nii, et hagejal on valik, kas realiseerida optsioon selliselt, et ta saab laenu vastu osaluse või nii, et laen tagastatakse ja hagejal on võimalik osalus omandada sularaha eest. Muu tõlgendus ei ole kohtu hinnangul võimalik, sest lepingu punkti sõnastus „õigus, mitte kohustus“ annab hagejale valikuvõimaluse. Samuti sätestab optsioonilepingu p 4.1.2 viimane lause täpse tegevuse kirjelduse olukorraks, kui laen on kas osaliselt või täielikult tagasi makstud. Sellisel juhul tuleb optsiooni eest tasuda 14 päeva jooksul pärast omandiõiguse ülemineku hetke. 10.09.2016 lepinguga muudeti optsioonilepingu p 4.1.2. viimast lauset veel täpsemaks, märkides, et olukorras, kus laen on tagasimakstud ja laenu arvelt optsiooni realiseerida ei saa, tuleb ostusumma tasuda 14 päeva jooksul. Kostja tõlgendus, et optsiooni saab realiseerida üksnes laenu arvelt, st laenu tagastamise asemel, on otseselt vastuolus lepingu sõnastusega. Optsiooni kasutamise tähtajad ja konkreetsed tegevused on sätestatud optsioonilepingu p 4.2. ja seda muudeti 30.03.2016 lepingu punktiga 5.1.5. Pooled ei vaidle selles, et viimane laenumakse tasuti 10.09.2018. ja kohus järeldab sellest, et järelikult oli optsiooni tähtaeg 10.03.2019. vastavalt optsioonilepingu p 4.2.2. muudetud sõnastusele 30.03.2016 lepingu p 5.1.5 alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja II tagastas hagejale laenusumma 750 000 eurot ning tasus intresse 208 304.50 eurot ja 548.50 eurot, järelikult moodustub optsiooni hind järgmiselt: 750 000 eurot + 208 304.50 eurot + 548.50 (ehk hagejale tagastatud laen ja tasutud intress) = 958 853 eurot / 12,5 % (ehk maksimaalne võimalik optsiooni osalus) = 76 708,24 eurot, mis on hind optsiooni osaluse 1% eest. 5

Pooled leppisid optsioonilepingu p 4.2.3, mida muudeti 30.03.2016 lepinguga, kokku, et optsiooni kasutamiseks peab hageja esitama optsiooniteate, milles teavitab optsiooni kasutamise soovist ning ulatusest. Optsioonilepingu p 6.3.1 sätestab, et teated peavad olema kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis sh võib seda teha e-kirjaga. Hageja juhatuse liige on oma 26.02.2019 e-kirjas (dtl 159) väljendanud soovi optsioon realiseerida, pakkudes välja ka erinevad võimalused selle läbiviimiseks. Hageja juhatuse liikme 05.03.2019 e-kirjas teeb hageja veel ettepanekuid, kuidas olukorda lahendada. Kohus järeldab sellest, et hageja on avaldanud oma soovi optsioon realiseerida ja 26.02.2019 e-kirja saab pidada optsiooniteateks optsioonilepingu 4.2.3 mõttes. Optsioonilepingu p 4.1.2 määrab ära optsiooni maksimaalse määra, mis on 12,5% osakapitalist. Optsioonilepingu p 4.2.3 annab võimalusel hagejale määrata ära kui suure osa ta omandada soovib, seega ei seo kohtu hinnangul optsioonileping hagejat kohustusega realiseerida optsioon kogu ulatuses st määratakse ära vaid väikseim summa, mis on 100 000 eurot. Hageja tegi 05.03.2019 (dtl 7) ja 15.04.2019 (dtl 8) ülekanded vastavalt 100 000 eurot ja 150 000 eurot. Kohus järeldab sellest, et hageja on kostjale üle kandnud 250 000 eurot, mis on suurem, kui sätestatud minimaalne summa ja järelikult oma optsioonilepingust tuleneva kohustuse ostusumma tasumiseks täitnud 3,26% osaluse osas. Kohtu hinnangul tuleb hageja 26.02.2019 e-kirja ja ülekandeid tõlgendada kogumis optsiooni teostamisena. Hageja on avaldanud oma selgesõnalist tahet optsioon teostada ning määratlenud oma tegevusega (ülekannete sooritamine) ka täpse optsiooni teostamise ulatuse. Sellist tõlgendust toetab ka asjaolu, et pooled jätkasid läbirääkimisi osa omandamise üle. Kostja I 24.06.2019 kirjast (dtl 15) nähtub, et pooled pidasid veel juunis 2019 läbirääkimisi osaluse omandamiseks, järelikult said kõik osapooled aru, et hageja on oma optsiooni realiseerimas. Samas ei saa kohtu hinnangul väita, et hageja soovis omandada 12,5% osalust, sest tema tahteavaldused ja tegevus oli suunatud 3,26% osaluse omandamisele, sest ülekanne tehti 250 000 euro ulatuses, mille eest on võimalik omandada 3,26% osalust, mitte 12,5% osalust. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et hageja teostas optsiooni tähtaegselt ja lepingus sätestatud tingimustel. Kostja II ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et ta oleks oma lepingust tulenevaid kohustusi osa omandi üleandmiseks VÕS § 76 lg 1 täitnud, seega on ta lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Pooled on optsioonilepingu p 4.3.4 kokku leppinud leppetrahvi 100 000 eurot. Laenu- ja käenduslepingu p 12.6 järgi on samuti kokku lepitud leppetrahvi kohustus. Kostja II on rikkunud nii osa omandiõiguse üleandmise kohustust kui ka osanike lepingu sõlmimise kohustust, järelikult on hageja õigustatud nõudma kostjalt II leppetrahvi tasumist VÕS § 158 lg 1 ja 161 lg 1 alusel. Kostja väide, et hageja on loobunud oma 05.03.2019 e-kirjaga leppetrahvinõuetest kostja vastu ei ole kohtu hinnangul õige. Nõudest loobumine on tahteavaldus ning sellele kohalduvad tahteavaldusele kehtestatud nõuded TsÜS § 68 lg 2 mõttes. Hageja 05.03.2019 e-kirjast ei ole välja võimalik lugeda ühtegi otsest sõnaselget tahteavaldust nõuetest loobumise kohta. Kohtu hinnangul on see kutse pidada edasi läbirääkimisi lepingu täitmiseks. Kohtule esitatud 09.09.2020 nõudekirjas (dtl 10- 13) nõudis hageja kostjatelt samaaegselt lepingu täitmist, leppetrahvi tasumist ning kahju hüvitamist, andes kostjale II võimaluse kas osa omand üle kanda või hüvitada kahju. Selline alternatiivsete nõuete esitamine ei ole keelatud. VÕS § 101 lg 1 märgitud õiguskaitsevahenditel ei ole hierarhilist järjekorda ja neid võib kasutada ükshaaval või samaaegselt, kui need just üksteist ei välista. Järelikult on hageja 6

soovinud oma lepptrahvi nõuet maksma panna ning on õigustatud seda ka kohtu kaudu nõudma. Kostja on küll palunud leppetrahvi vähendada VÕS § 162 lg 1 alusel, kuid kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, mis annaks leppetrahvi vähendamisele aluse. Kostja majanduslik seis ei anna alust leppetrahvi vähendada, sest kostja II on tegutsev, kasumlik ettevõte. Ainuüksi väide, et osaluse eest tasutud summa ja leppetrahv on sarnased, ei muuda leppetrahvi kui sellist ebaproportsionaalseks. Leppetrahvi proportsiooni tuleb kaaluda hüve või kahju vastu, mille täitmist või ärahoidmist leppetrahvi kohustus tagas. Käesoleval juhul on leppetrahvi eesmärk kuni 12,5% osaluse omandamise tagamine ning osaluse väärtuseks on eksperdid hinnanud 15 000-7 312 000 eurot. Sellega võrreldes ei ole leppetrahvi suurus ebaproportsionaalne. Kostjalt II tuleb välja mõista leppetrahv 200 000 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi on hageja õigustatud nõudma viivist alates leppetrahvi tasumises kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Hageja esitas nõudekirja kostjale II 09.09.2020, andes tähtaja 10.10.2020 kohustuste täitmiseks ja osa omandiõiguse ülekandmiseks. Leppetrahvi tasumiseks eraldi tähtaega määratud ei ole. Kohtu hinnangul tuleb osa ülekandmise tähtaega pidada ka leppetrahvi tasumise tähtajaks, sest nõudekirja võib mõistlikul tõlgendamisel mõista nii, et tähtaeg kohaldub kõikide nõudekirjas esitatud nõuetele. Kostjalt II tuleb välja mõista viivis 79 565.61 eurot VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 11.10.2020 kuni kohtulahendi tegemiseni ja sealt edasi kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kohtu hinnangul on hagejal kahju hüvitamise nõue kostja II vastu. Õige ei ole kostjate väide, et hageja on minetanud oma õiguse nõuda kahju hüvitamist, sest pole nõudnud lepingu täitmist. Hageja on 09.09.2020 nõudekirjaga nõudnud lepingu täitmist VÕS § 108 lg 2 mõttes, andes ka täiendava tähtaja lepingu täitmiseks VÕS § 114 lg 1 mõttes. Täitmisnõude esitamine ei pea toimuma kohtu kaudu vaid seda võib teha ka kohtuväliselt. VÕS § 115 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja sellega koos kahju hüvitamist või kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist, seega on hageja iseenesest õigustatud igal juhul nõudma kahju hüvitamist ka olukorras, kus ta kohustuse täitmist enam ei soovi. Võlausaldaja ei pea selgitama, mis ta soovib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist, kui on andnud täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Hageja põhjendused selle kohta, et kostja tegevuse tulemusena puudub tal majanduslik mõttekus täitmisnõude maksmapanekuks, on kohtu hinnangul põhjendatud ja mõistlikud. Olukorras, kus ühing, mille tegevusse sooviti investeerida, on täielikult kostjate kontrolli all, on täitmisnõude esitamine riskantne. Poolte vahel on vaidlus kahju suuruse üle. Kohtu hinnangul soovis hageja omandada osalust, kuid mitte 12,5% ulatuses, vaid 3,26% ulatuses ning selles osas on tal ka õigus nõuda kahju hüvitamist. Kohtule esitatud ekspert Allan Karu 13.09.2024 arvamusest (dtl 1386-1448) nähtub, et Gifti 12,5% osaluse väärtuseks 15 000 – 7 312 000 eurot ja Mindspa õiglane turuväärtus on eksperdi hinnangul vahemikus 0 – 68 684 000 eurot. Gift on Mindspa omanik ning Mindspa koos vastava rakendusega moodustab Gifti põhilise väärtuse. Ekspert on möönnud, et Gifti 12,5% osaluse õiglase turuväärtuse täpne määratlemine on tulenevalt eksperdile kättesaadavaks tehtud puuduliku informatsiooni põhjal raskendatud. Kohtu hinnangul tuleb kasutada kahju hindamisel ettevõtte turuväärtuse hindamiseks diskonteeritud tulumeetodit. Meetod tugineb ettevõtte finantsnäitajatel ja prognoosidel. Mindspa eksperthinnangus toodud kõrgem turuväärtus 68 684 000 on sarnane kostja I 24.06.2019 e-kirjas avaldatud andmetele. Kostja I hinnangul oli Midnspa väärtuseks kirja kirjutamise ajal 80 00 000 eurot. Kohtu hinnangul ei saa ettevõtte väärtust määratleda ajakirjanduse andmetel. Seetõttu ei ole Prudentia hinnangul Synctuition (Mindspa endine ärinimi) turuväärtuse kohta (dtl 985-993) otseselt tõendi väärtust, kuid selline turuväärtuse hinnang võib kaudse tõendinda toetada teiste tõendite usaldusväärsust. Prudentia hinnangul on Midnspa turuväärtus 77 000 000 eurot. Õiglase turuväärtuse hindamisel lähtub kohus eksperdi 7

hinnangu kõrgemast otsast, sest see on kooskõlas kostja I enda hinnanguga äriühingule ja seda toetavad ka avalikud andmed. Kohtu hinnangul tuleb hüvitada Gifti 3,26% osaluse turuväärtus, mille eest on hageja tasunud. Kostja II ei ole hagejale 3,26% suurust osalust üle kandnud, seega saab hageja nõuda kohustuse täitmise asemel kahju, mida kohustuse rikkumisega tekitati. VÕS § 127 lg 1 järgi oleks hageja lepingu rikkumiseta olukorra, kus tal oleks 3,26% osalus Giftis, mille väärtus oleks 3,26*551 000 eurot. Eksperdi arvamuse järgi on Gifti 1% osaluse turuväärtuseks 551 000 eurot, järelikult on 3,26% Gifti osaluse turuväärtuseks 1 796 260 eurot. Kohus nõustub hagejaga, et olukorras, kus hageja on tõendanud, et kahju suurust ei ole võimalik täpselt määratleda, kuid kahju tekitamine on kindlaks tehtud, saab kohus lähtuda VÕS § 127 lg 6 sätetest ja määrata ära õiglase hüvitise. Eksperdi arvamusega on tõendatud, et kahju suuruse määramine on raskendatud. Arvutades kohtule esitatud eksperdi arvamust ja tuginedes kostja I enda hinnangule ettevõtte väärtuse osas, on kohtu hinnangul 1 796 260 eurot ka õiglane hüvitis VÕS § 127 lg 6 mõttes. VÕS § 113 lg 1 ja lg 2 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel nõuda viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivis muutub sissenõutavaks ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest. Hageja teavitas kostjat II kahju hüvitamise nõudest 09.09.2020 nõudekirjas, milles kostja II sai ka täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Nõudekirjas nõudis hageja kostjalt osanike lepingu sõlmimist ja optsiooniosa ülekandmist tähtajaga 10.10.2020. Kostja II on järelikult viivituses kahju hüvitamisega alates 11.10.2020 ning viivise suuruseks on 714602.59 eurot. Hageja ja kostja I on laenu ja käenduslepingu p 13 ja p 14 järgi kokku leppinud, et kostja I käendab kostja II kohustusi, mis tulenevad 10.09.2015 ja 30.03.2016 sõlmitud optsioonilepingust ja laenulepingust. VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg 1 järgi vastutab käendaja võlgnikuga solidaarselt. Kostja I käendab nii leppetrahvi tasumise kohustusi kui ka kostja II lepingu rikkumisest tulenevaid kahju hüvitamise kohustusi. Kostja I maksimaalseks vastutuse summaks on 1 000 000 eurot. Käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu. Seega on hagejal õigus esitada kostja I vastu vastutuse piirsummat ületavaid nõudeid, mis tulenevad kostja käenduskohustuse rikkumisest. Hageja esitas oma nõude kostja I vastu käenduskohustuse rikkumisest 09.09.2020. hagiavaldusest. VÕS § 113 lg 1 alusel muutus viivis sissenõutavaks alates hagi esitamisest seadusjärgses määras. Kostjal I on käenduskohustus VÕS § 65 lg 1 alusel solidaarselt kostjaga II. Kostjalt I vastutab kostja II kohustuste eest 1 000 000 euro ulatuses solidaarselt. Kostjalt I tuleb välja mõista viivis kuni kohtulahendi tegemiseni 404822.57 eurot. Hageja alternatiivsete nõuete osas kohus menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt seisukohta ei võta. Kostjate apellatsioonkaebus

hagejast seisukohale, et hageja teostas optsiooniõigust oma 26.02.2019 e-kirjaga (dtl 159), milles väljendas väidetavalt soovi optsioon realiseerida. Esiteks asub kostja seisukohale, et 26.02.2019 e-kiri ei saa olla optsiooniteade kohtu poolt optsioonilepingu p-le 4.2.3. antud tõlgenduse kohaselt. Teiseks aga seisneb peamine rikkumine selles, et hageja ise ei ole kunagi menetluses tuginenud sellele, et ta avaldas optsiooni teostamiseks tahet 26.02.2019 e-kirjaga. Hageja tõi esile, et ta avaldas tahet optsioon realiseerida oma konkludentselt ehk kahe makse tegemisega 05.03.2019 ja 15.04.2019. Olukorras, kus hageja on ise faktiliselt ära piiritlenud, millal ta tegi tahteavalduse optsiooni teostamiseks, on kohus TsMS § 4 lg-st 2 ja § 5 lg-test 1 ja 2 tulenevalt sellega seotud ega saa otsuse tegemisel asuda seisukohale, et optsiooni teostati muul ajal või muu tahteavaldusega. Küsimus sellest, millal ja kuidas teostas hageja optsiooni, on faktiküsimus, mitte õigusküsimus. Tahteavalduse tegemine ja selle sisu on faktilised asjaolud, mille peab pool ise välja tooma ja millega kohus on seotud. Seega sai kohus hinnata vaid seda, kas väidetavalt teostades optsiooni 05.03.2019 ja 15.04.2019 makse tegemisega ehk konkludentselt, tegi hageja seda kehtivalt ja poolte vahel sõlmitud optsioonilepingu alusel. Vastus sellele on kohtuotsuse enda põhjenduste järgi kahtlusteta eitav, sest kohus on eelnevalt viitega optsioonilepingu p-le 4.2. ja tuvastanud, et optsiooniteade pidi olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Seega pidi kohus tuvastama, et optsiooniteade oli õiguslike tagajärgedeta. See kehtiks isegi juhul, kui kohus tuvastaks, et hageja käitus kummalisi ja segase sisuga tegusid tehes, mida ta hiljem nimetab optsiooni teostamiseks, heas usus, ei oleks avaldused kehtivad, sest ka heas usus käitumine ei kõrvaldaks vorminõude rikkumise seaduses sätestatud tagajärgi (RKTKo 2-15-18404, p 19; 3-2-1-71-05, p 23). 26.02.2019 e-kiri ei oleks ka optsiooniteatena kehtiv Isegi kui kohtuga nõustuda, et hageja teostas optsiooni 26.02.2019 e-kirjaga (dtl 159), on kohus jätnud kontrollimata ja põhjendamata, kuidas vastas selline e-kiri optsiooniteatele esitatud nõuetele optsioonilepingu p 4.2. järgi. Vastavalt optsioonilepingu p-le 4.2.3. pidi hageja optsiooni kasutamiseks esitama kostjale teate, milles teavitab kostjat oma soovist optsiooni kasutada ja määrama ära, kui suure Gifti osa omandamist ta soovib. Samuti on kohtu põhjendustest aru saada, et kõrvuti versiooniga 26.02.2019 väidetavalt tehtud optsiooniteatest pidas kohus võimalikuks ka seda, et optsiooniteade tehti kogumis 26.02.2019 e-kirjaga ja hilisemate maksetega. Ka siin rikkus kohus TsMS § 4 lg-t 2 ja § 5 lg-t 1 ja 2, sest hageja pole tuginenud ka sellisele faktilisele asjaolule. Ja isegi kui hageja oleks sellele tuginenudki, ei oleks kohtu järeldused kooskõlas lepinguga ega kohtu muude põhjendustega. Kui hüpoteetiliselt nõustudagi, et hageja tegi optsiooniteated kolme eraldi tahteavaldusega kogumis, s.t. 26.02.2019 e-kirjaga, 05.03.2019 maksega summas 100 000 eurot ja 15.04.2019 maksega 150 000 eurot, siis tuleks siiski hinnata, kas optsioonileping nägi sellise õiguse hagejale ette, millal selline kolmest tahteavaldusest koosnev tahteavaldus kehtima hakkas ja kas see oli tähtaegne. Leping sellist optsiooni teostamise viisi ette ei näinud. Kehtivaks ei saa pidada ka optsiooni teostamist 26.02.2019 e-kirja ja 05.03.2019 makse koosmõjus ehk väiksemas ulatuses. Kuigi teoreetiliselt oleks selline hüpoteetiline kogumis tehtud avaldus iseenesest tähtaegne, ei vastaks see optsiooni minimaalsele ulatusele. Kohus on küll põhjendanud, et optsiooni teostamisel oli minimaalse ulatuse nõue, ent tuvastanud minimaalse ulatuse valesti, leides, et selleks oli 100 000 eurot. Sellega on kohus rikkunud tõendite igakülgse ja koosmõjulise hindamise nõuet (TsMS § 232 lg 1) ja jätnud vastamata kostjate materiaalõiguslikele vastuväidetele. Kuigi optsioonilepingu p 4.2.3. algne tingimus 9

sätestas optsioonile tõepoolest 100 000 euro suuruse minimaalse ulatuse, siis 30.03.2016 muudatuskokkuleppega suurendati seda 1,5%-ni osakapitalist (dtl 39). See tähendab, et optsiooni sai igakordselt teostada vähemalt 1,5% suuruse optsiooniosa omandamiseks. Arvestades optsiooniosa 1% hinda, mis kohtu tuvastatud asjaoludel oli 76 708,24 eurot, sai optsiooni kehtivalt teostada minimaalselt 76 708,24*1,5=115 062,36 euro ulatuses. 100 000 euro suurune makse oleks seega minimaalse nõude täitmiseks ebapiisav. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, miks tuleks optsiooni minimaalse ulatuse määramisel lähtuda poolte kokkuleppel kehtetuks tunnistatud tingimusest. Eelneva kokkuvõtteks järeldub, et isegi kui kohtu hüpotees kolmest tahteavaldusest koosneva liit-tahteavaldusest oleks menetlusõiguslikult lubatav ja lepingu järgi võimalik, ei oleks hageja ikkagi kehtivalt teostanud optsiooni kuna: • optsiooniteade 250 000 euro suuruse optsiooniosa saamiseks oleks tehtud optsioonitähtaja rikkumisega ja seega kehtetu; • optsiooniteade 100 000 euro suuruse optsiooni osa saamiseks oleks jäänud alla optsiooni minimaalset ulatust ja seega kehtetu. Sellest järeldub, et optsiooni ei ole kehtivalt teostatud ühegi teooria kohaselt. Kohus eksis kahju hüvitamise nõude lahendamisel, hinnates ebaõigesti optsiooniosa väärtuse, jõudes täiesti ebarealistlike väärtushinnanguteni. Eksperdiarvamuse sisendiks on eksperdile antud ettevõtte optimistlik presentatsioon, millest nähtusid andmed, mis kajastasid pigem võimalusi, mitte täpseid finantsnäitajaid. Siia juurde tuleb ka panna üldteadaolev ajaline kontekst, nimelt samal ajal toimus meeletu hindade tõus turgudel ning ettevõtete väärtuste tõusu nähti äärmiselt optimistlikult. Eksperdiarvamus ei kajasta tegelikku ettevõtte väärtust, kuna see põhineb valel informatsioonil. Hinnangul on vaid matemaatiline väärtus, mis ei peegelda realistlikult ettevõtte tegelikku väärtust. Kohus ei ole otsuses sisuliselt põhjendatud tulumeetodi (diskonteeritud rahavoogude meetodi) järgi maksimaalse võimaliku väärtuse valikut muuga peale selle, et kostja 1 ise arvas või lootis, et osalusel on selline väärtus. Sellised põhjendused ei ole piisavad ega kontrollitavad, vaid on TsMS § 442 lg 8 ja TsMS § 232 lg 1 rikkumisega suvalised, sest kohus ei ole arvestanud kohtupraktikas kujunenud tõlgendustega eseme väärtuse kindlakstegemisel. TsÜS-i § 65 kohaselt tuleb turuhinna määratlemisel lähtuda keskmise „mõistliku ärimehe“ otsusest, millise hinnaga ta on nõus kohalikul turul eseme võõrandama ja millele korrespondeerib samasuguse mõistliku ja piisavate teadmistega isiku ostuhuvi (RKTKo 3-2-177-08, p 15). Mitte ükski “mõistlik ärimees” ei oleks samas olukorras osalust ekspertiisi väärtuste spektri maksimumi kohase vastusoorituse eest omandanud. Seda kriteeriumi kinnitab tegelikult ka hageja enda poolt tehtud ettepanek, et kostja 2 võiks hageja olemasoleva OÜ The GIFT 2% osaluse omandada 85 000 euro eest. Olgugi, et kohus võttis hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvesse kostja 2 optimistliku hinnangu, ei ole kohus samas võtnud arvesse hageja enda selgelt väljendatud avaldust, et tema hinnangul on õige 2% osaluse väärtust 85 000 eurot. Kohtuotsus on seega põhjendustes jällegi ja järjepidevalt hageja kasuks vastuoluline. 03.04.2022 ekspertiisi järeldus, et vaadeldava osaluse väärtus on null, õige ja põhines tegelikel ning 13.09.2024 ekspertiisiga valideeritud majandustegevust iseloomustavatel andmetel. Hinnates kahju 13.09.2024 väärtushinnangu spektri maksimumhinnangu järgi, on kohus seega oluliselt rikkunud tõendite objektiivse hindamise nõuet (TsMS § 232 lg 1) ja põhjendamiskohustust (TsMS § 442 lg 8). Ebaselge tähendusega on kohtu seisukoht, nagu oleks ekspert möönnud, et OÜ The GIFT 12,5% osaluse täpne määratlemine on raskendatud puuduliku informatsiooni tõttu. Kohus ei 10

ole selgitanud, mida selle all silmas peetakse ja kuidas õigustab see etteantud võimaluste skaalalt vahemikus null ja 68 miljonit kõige suurema (ja ebarealistlikuma) väärtushinnangu valikut. 13.09.2024 ekspertiis samas kinnitab kahtlusteta, et kostjad ei ole eksperdile 04.03.2022 ekspertiisiks teadvalt olulisi eksitavaid andmeid avaldanud. Kohus on otsuses asunud seisukohale, et hagejal on kostja 2 vastu kahju hüvitamise nõue, kuna hageja on 09.09.2020 nõudekirjaga nõudnud lepingu täitmist ja määranud täiendava tähtaja. Kohus on samas jätnud tähelepanuta kostja vastuväite, et tõenditest nähtuvalt ei ole hageja enne kohtusse pöördumist kostjale 2 täiendavat tähtaega andnud ja seega ei olnud tekkinud ka nn suure kahjunõude VÕS § 115 lg 2 olukorda. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kordagi enne 09.09.2020 nõude esitamist nõudnud kohustuse täitmist 3,26% suuruse optsiooniosa üleandmiseks. Ka 09.09.2020 kirjas ei nõudnud hageja 3,26% suuruse osa üleandmist, vaid 12,5% osaluse üleandmist, millisest nõudest hageja hiljem kohtumenetluses loobus (hageja loobus lõpuks nõudest summas 10 188 000 eurot, mille kohus vastu võttis ja mis vastas umbes 9% protsendi suurusele optsiooniosale). Kohustuse täitmise tähtajaks määras hageja 10.10.2020, mis ei olnud arusaadavalt hagi esitamise ajaks saabunud. Kahjunõude eeldused ei olnud seega isegi teoreetiliselt täidetud. Kirjast nähtub selgelt, et see oli suunatud kahju hüvitamisele ja mitte täiendava tähtaja määramisele: “Käesolevaga esitan nõudekirja X ja Kindlife poolt tekitatud kahju hüvitamiseks JK Renum Invest juhatuse liige“. Sellest saab järeldada, et hagejal tegelikult puudus tahe täiendava tähtaja andmiseks ja täiendavat tähtaega ei antudki, sest sellel ei lastud kulgeda. Hageja väitel esitas ta täitmisnõude 09.09.2020 kirjaga kell 20:13. Hagi on allkirjastatud 09.09.2020 kell 19:13 ja esitatud samal päeval. Hagile lisatud 09.09.2020 nõudekiri on saadetud kostjatele 09.09.2020 kell 20:13 ja selles sisalduv digitaalselt allkirjastatud dokument allkirjastatud kell 18:30. Sellest saab järeldada, et hagejal puudus tegelik tahe täiendavat tähtaega anda, mistõttu selline avaldus on näilikuna tühine (TsÜS § 89). Hageja ei ole hagi aluseks olevaid asjaolusid hiljem muutnud. Seega sai hagejal teoreetiliselt olla optsiooniosa üleandmise nõue, mitte aga täitmisnõue selle asemel VÕS § 115 lg 2 aluste puudumise tõttu. Kostjad on menetluses läbivalt tuginenud asjaolule, et hageja on oma 05.03.2019 kirjas, milles teatas, et „/s/õjamõtted ja sinupoolsed seni mitte täidetud lubadused on unustatud, minu advokaatide ettepanekud tagasi lükatud“. Vähemalt tuleb 05.03.2019 e-kirja käsitleda kui loobumist väidetavatest leppetrahvinõuetest, mis hageja väidete pidid selleks hetkeks olema olemas. Kostjad on menetluses läbivalt asunud seisukohale, et hageja on minetanud õiguse nõuda leppetrahvi, kuna ta ei ole mõistliku aja jooksul teatanud, et ta kavatseb leppetrahvi nõuda (VÕS § 159 lg 2). Kostja 2 tugines ka aegumise vastuväitele. Kostjad on menetluses avaldanud, et seoses leppetrahvinõudega, mis tekkis väidetavalt põhikirja muutmata jätmisest, on hageja viivitanud leppetrahvinõude esitamisega enam kui 4 aastat, mis ilma igasuguse kahtluseta ületab VÕS § 159 lg-ga 2 sätestatud mõistliku aja. Kohus ei ole kostjate vastuväitele vastanud.

11

Põhikirjaga seotud leppetrahvinõue põhineb hagi kohaselt laenu- ja käenduslepingu punkti

1005). Tagantjärele on selgunud, et tegelikult põhjustas täiendava ekspertiisi tegemise asjaolu, et hageja avastas pärast esimese ekspertiisiakti esitamist, et eksperdile ei antud esialgu ülesannet kostja 2 juhatuselt saadud andmeid valideerida, kuigi hageja arvates oleks seda pidanud tegema. 15.05.2023 istungil kinnitas ekspert, et sai kostjalt 2 küsitud andmeid, aga kuna tal puudus vastav ülesanne, siis ta neid eraldi ei kontrollinud, kuid juhtkonnalt saadud teave oli loogiline ja kooskõlas finantsandmetega. Mida täpselt kostjatele ette heidetakse, ei ole seetõttu mõistetav. Hageja vastuapellatsioonkaebus 5.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada otsuse osas, milles maakohus: -Jättis OÜ Renum Invest kasuks OÜ-lt Kindlife välja mõistmata kahju hüvitisena 4 806 955,87 eurot ning nimetatud summalt arvestatava viivise; -Jättis OÜ Renum Invest kasuks OÜ-lt Kindlife välja mõistmata leppetrahvi nõudelt summas 200 000 eurot perioodi 11.09.2020 – 10.10.2020 eest sissenõutavaks muutunud viivise; Hageja palun teha tühistatud osas uus otsus, millega: Mõista OÜ ́lt Kindlife OÜ Renum Invest kasuks välja kahjuhüvitis kokku summas 6 603 215,87 eurot, viivis kahjuhüvitiselt 6 603 215,87 eurot alates 11.09.2020 kuni hagiavalduse esitamiseni (22.12.2020) summas 148 662,56 eurot ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude kohase täitmiseni; -Mõista OÜ ́lt Kindlife OÜ Renum Invest kasuks leppetrahvilt summas 200 000 eurot viivis alates 11.09.2020 kuni hagiavalduse esitamiseni (22.12.2020) summas 4 502,73 eurot ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude kohase täitmiseni; -Jätta kõik menetluskulud X ́i ja OÜ Kindlife kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei nõustu hageja maakohtuga osas, milles maakohus leidis, et osanike lepingu sõlmimine ei olnud optsiooni teostamise eelduseks ning hageja soovis omandada üksnes 3,26% osalust, mitte 12,5% osalust. Maakohus jõudis nimetatud ekslike järeldusteni optsioonilepingu ning laenu- ja käenduslepingu asjakohaseid punkte VÕS § 29 alusel ebaõigesti tõlgendades ning TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendite igakülgse, tervikliku ja kogumis hindamise kohustust ja TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud põhjendamiskohustust rikkudes. Hageja väidete järgi pidi kostja II hagejale sobivatel tingimustel osanike lepingu vastu võtma juba hiljemalt 16.01.2016, pooled pidasid aastatel 2016-2019 läbirääkimisi osanike lepingu sõlmimise üle, sh olid intensiivsed läbirääkimised 2018. novembris ja detsembris, hageja väljendas kostjale II korduvalt, et osanike lepingu sõlmimine on optsiooni teostamise eelduseks ning seda mõistis selliselt ka kostja II, siis saab VÕS § 29 lõigetes 1 ja 5 sätestatud tõlgendamisreegli kohaselt järeldada, et optsiooni teostamise eelduseks oli osanike lepingu sõlmimine. Kostjad käitusid pahauskselt asudes vastuoluliselt käituma ning keelduma alusetult oma kohustuste täitmisest. Optsiooni realiseerumine oli otseses sõltuvuses kostja II enda kohustuse täitmisest – tagada Gifti osanike lepingu sõlmimine ning Gifti juhtimine (sh raamatupidamise korraldamine) viisil, mis võimaldab hagejal oma optsioonist tulenevate õiguste realiseerimist. Vastavad kohustused jättis kostja II täitmata. Kui jaatada kohtu tõlgendust, et optsiooni teostamine oli seotud üksnes laenu tagastamise tähtajaga ning lepingutes sätestatud muud õigused ja kohustused ei omanud optsiooni teostamisel tähendust, siis selliselt on võimaldatud

13

kostjale II oma õiguste kuritarvitamise. Lepinguosalise poolt oma õiguste kuritarvitamine aga ei saa olla hea usu põhimõttest tulenevalt lubatud. Kostja II rikkus oluliselt hageja usaldust lepingutes sätestatud kokkulepete osas ning taganes ühepoolselt ilma mistahes aluseta hageja, kui investori jaoks äärmiselt olulisest optsiooni teostamise eeldusest – osanike lepingu sõlmimisest. Selline kostja II tegevus tuleb lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ning lepingupoolte ühist tegelikku tahet tuleb tõlgendada selliselt, et osanike lepingu sõlmimine oli optsiooni teostamise eelduseks. Arvestades kostja II pahatahtlikku käitumist, oli kostja II poolt optsiooni teostamise tähtajale ja väidetavale hagejapoolsele tähtaja minetamisele tuginemine juba iseenesest hea usu põhimõttega vastuolus. Kokkuvõttes, käesoleval juhul on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 29 lõigetes 1 ja 4 sätestatud tõlgendamisreegleid, mille tagajärjel jõudis maakohus ebaõigele järeldusele, et optsiooni teostamine oli seotud üksnes laenu tagastamise tähtajaga ja mitte osanike lepingu sõlmimise kohustuse täitmisega kostja II poolt, mis kinnitavad osanike lepingu sõlmimist kui optsiooni teostamise eeldust. Kuna maakohus jõudis ebaõigele järeldusele, et osanike lepingu sõlmimine ei olnud optsiooni teostamise eelduseks, siis jõudis maakohus ühtlasi ka ebaõigele järeldusele, et hageja tahe oli suunatud Gifti 3,26% osaluse omandamisele ja mitte 12,5% osaluse omandamisele. Hageja rõhutab, et tema tahe oli suunatud algusest peale Gifti 12,5% osaluse omandamisele eeldusel, et kostja II täidab talle lepingutega võetud kohustused – tagada Gifti osanike lepingu sõlmimine ning Gifti juhtimine viisil, mis võimaldab hagejal realiseerida optsioonist tulenevaid õigusi. Ent kostjate vastuoluline käitumine ja kokkulepetest taganemine takistas hagejal optsiooni täies ulatuses realiseerimist. Maakohus jättis seega ebaõigelt osaliselt kostjalt II kahjuhüvitise välja mõistmata. Maakohus on kostjalt II välja mõistetud põhivõlgnevustelt arvestanud ebaõigesti viivisenõude algustähtaega. Maakohus on jätnud kohaldamata VÕS § 114 lg-s 2 sätestatu. Hageja nõudis lisaks kahju hüvitamise nõudele ja leppetrahvi nõudele kostjalt II ka mõlemalt põhivõlgnevuselt arvestatava viivise välja mõistmist. Hageja teavitas kostjat II kahju hüvitamise ja leppetrahvi nõuetest 09.09.2020 nõudekirjas. Kostja II sai nõudekirja kätte hiljemalt järgmisel päeval, s.o 10.09.2020. Kuna täiendava tähtaja andmine ei olnud VÕS § 115 lg 3 kohaselt vajalik ning VÕS § 114 lg 2 kohaselt ei vabasta täiendava tähtaja andmine võlgnikku vastutusest kohustuse rikkumise eest, siis muutus hageja nõue sissenõutavaks nõudekirja kättesaamisele järgneval päeval, s.o 11.09.2020. Maakohus leidis otsuses, et hageja viivisenõue muutus mõlema põhinõude osas sissenõutavaks 11.10.2020, mil saabus hageja poolt 09.09.2020 nõudekirjas antud täiendav tähtaeg kohustuste täitmiseks. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga. Maakohus on tähelepanuta jätnud VÕS § 114 lg-s 2 sätestatud regulatsiooni. VÕS § 114 lg 2 kohaselt kostjale II 09.09.2020 täiendava tähtaja andmine ei vabastanud teda vastutusest kohustuse rikkumise eest ning hagejale jäi õigus nõuda viivist sõltumata täiendava tähtaja andmisest. VÕS §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja andmise eesmärk on pakkuda võlgnikule viimast võimalust oma kohustusi täites võlasuhet säilitada, mitte aga välistada võlausaldaja nõudeid nt kahju hüvitamiseks või kergendada võlgniku vastutust või muuta pooltevahelist võlasuhet. Seega on maakohus hageja viivisenõuet lahendades ebaõigesti jätnud VÕS § 114 lg 2

14

sätestatud põhimõtte kohaldamata ning jätnud selle tagajärjel kostjalt II hageja kasuks välja mõistmata viivised perioodi 11.09.2020 – 10.10.2020 eest. Vastused apellatsioonkaebustele 6.Vastustajad vaidlesid esitatud apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata ning menetluskulud teise poole kanda. Ringkonnakohtu seisukoht 7.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt osas, milles maakohus mõistis kostjalt II välja rohkem kui 250 000 eurot ja sellelt arvestatava viivise ning kostjalt I rohkem kui 100 000 eurot ja sellelt arvestava viivise ning menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega jätta tühistatud osas hagi rahuldamata. Anda uus menetluskulude jaotus.

15

-Optsioonilepingu kohaselt omandas hageja ostuoptsiooni The Gift OÜ (edaspidi ka Gift) osa omandamiseks optsioonilepingus sätestatud tingimustel, tingimusi muudeti osaliselt 30.03.2016 lepinguga. -Hageja oli The Gift osanik alates 22.12.2017 (dtlk 168), osamaks suurenes 29.05.2018 (dtlk 167). -Hageja tegi 05.03.2019 (dtl 7) ja 15.04.2019 (dtl 8) ülekanded kostjale II selgitusega „Gift“ vastavalt 100 000 eurot ja 150 000 eurot.

16

välistades võimaluse pidada seda optsiooniteateks, ei ole hagejad ise 26.02.2019 kirja optsiooniteateks pidanud.

tähtajast. Ringkonnakohus osutab, et kuigi laenu- ja käenduslepingu punkti 12.7 kohaselt kohustus kostja II tagama, et Gifti osanikud sõlmivad hiljemalt 31.01.2016 Gifti osanike lepingu hagejaga eelnevalt kirjalikult kooskõlastatud kujul ja hagejat rahuldavatel tingimustel, selliselt, et kui hagejast saab optsiooni kasutamisel Gifti osanik, kohalduvad antud osanike lepingust tulenevad õigused ja kohustused ka hagejale ning optsioonilepingu p 6.1.5 järgi võttis kostja II endale kohustuse osanike otsuste vastuvõtmiseks ja kohustus tegema omapoolseid toiminguid lepingu eesmärgi saavutamiseks ja lepingu täitmiseks, ei olnud optsiooni realiseerimise aeg nimetatud kohustuse täitmise tähtajaga seotud. Seega ei saa nõustuda hageja väidetega, et kostja II kuritarvitas oma õigusi, jättes osanike otsused vastu võtmata, mille tõttu möödus optsiooni realiseerimise aeg. Asjaolu, et hageja seadis peale optsioonilepingu ning käendus- ja laenulepingu sõlmimist optsiooni realiseerimise eelduseks tema jaoks oluliste tingimustega osanike otsuse vastuvõtmise ei muuda poolte vahel notariaalsete ja lihtkirjalike kokkulepete sisu. Ringkonnakohtu arvates ei saa nõustuda hageja väitega ka selles, et kostja II kuritarvituste tõttu möödus optsiooni teostamise tähtaeg. Asjas on kostja I selgesõnaliselt 28.02.2019 kirjas (dtlk 6), et kinnitanud, et hageja soovitud sõnastuses osanike otsuse vastuvõtmine võimalik ei ole ning hagejal tuleb otsustada, kas ta soovib optsiooni realiseerida ilma otsuseta. Seega oli hagejal veel võimalik optsiooni realiseerimise tahteavaldus esitada, kuna vastav tähtaeg polnud lepingu järgi saabunud.

leppetrahvi nõuda. Laenu- ja käenduslepingu järgi pidi kostja II tagama lepingu p-s 12.6 märgitud osanike otsuse vastuvõtmise lepingu sõlmimise ajaks, seega hiljemalt 10.09.2015. Asjas puudub vaidlus, et kuni 09.09.2020 hageja leppetrahvi tasumist kostjatelt ei nõudnud. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei minetanud leppetrahvi nõuet põhjusel, et ta ei ole mõistliku aja jooksul leppetrahvi nõudest teatanud, sest laenu- ja käenduslepingu p-s 16.5 leppisid pooled kokku, et mistahes laenuandja viivitus laenusaaja poolt lepingu rikkumise korral lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmisel ja/või õiguskaitsevahendi kasutamisel (leppetrahvi nõudmine, kahju hüvitamise nõudmine, lepingu ülesütlemine jm) ei too endaga kaasa laenuandja õiguse lõppemist vastava õiguskaitsevahendi kasutamiseks, v.a. juhul, kui laenusaaja on vastavaks hetkeks rikkumise lõpetanud ja kõrvaldanud rikkumise tagajärjed. Ringkonnakohus osutab, et eeltoodud kokkuleppega välistasid lepingupooled võimaluse tugineda väitele, et leppetrahv on esitatud mõistlikku tähtaega rikkudes. 20.Kostja II tugines ka leppetrahvi aegumise vastuväitele. Laenu- ja käenduslepingu p-s 18 leppisid pooled mh kokku, et leppetrahvi maksmise aegumistähtaeg on 5 aastat ning aegumistähtaeg hakkab kulgema nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud aegumistähtaja alguse hilisemat tähtaega. Kuna 10.09.2015 sõlmitud laenu- ja käenduslepingu järgi pidi eelnimetatud lepingu sõlmimise ajal osanike otsus, mida tagas leppetrahvi nõudeõigus, olema vastu võetud, muutus kohustus nii VÕS § 82 lg 7 kui ka TsÜS § 147 lg 2 järgi sissenõutavaks alates 10.09.2015. Lähtudes TsÜS § 147 lg-st 1 algas aegumise kulg seega 11.09.2015. Hagi kostja II vastu leppetrahvi nõudes esitati 22.12.2020. Seega on kostja II vastu leppetrahvinõue aegunud. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et aegumise kulg leppetrahvi nõude korral algab leppetrahvi õiguse tekkimisest mõistliku tähtaja möödumisel. Hageja tõlgenduse järgi muutuks leppetrahvi korral aegumist reguleerivad sätted ebamääraseks. See ei saa olla aga seaduse mõtteks. TsÜS § 142 lg 1 p 2 järgi võib kostja II oma kohustuse täitmisest keelduda. Hageja leppetrahvinõue ja sellega seotud viivisenõue tuleb jätta kostja II suhtes seega rahuldamata. 21.Kostja I vastu esitati laenu- ja käenduslepingu p-s 12.6 märgitud leppetrahvi nõue kostja I vastu 09.09.2020 esitatud hagis. Seega kostja I suhtes leppetrahvinõue aegunud ei ole ja kostja I ei ole sellele menetluses ka tuginenud. Kostja I ei ole menetluses tuginenud ka sellele, et ta ei pea leppetrahvi tasuma, kuna kostja II osas on leppetrahvinõue aegunud. Ka apellatsioonkaebuses on korduvalt osutatud, et leppetrahvi aegumise väite esitas üksnes kostja II. Seega tuleb kostjalt I kui käendajalt, käenduslepingu p 13.3 alusel leppetrahv 100 000 eurot ja sellega seotud viivis välja mõista. Maakohus mõistis viivise leppetrahvilt välja alates 11.10.2020. Vastuapellatsioonkaebuses vaidlustas hageja sõnaselgelt viivise väljamõistmise algustähtaja vaid kostja II osas. Seega puudub alus muuta kostja I osas maakohtu otsusega tuvastatud leppetrahvilt viivise kulgemise algus. Viivisenõue VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras moodustab perioodi 11.10.2020 kuni käesoleva kohtuotsuse tegemiseni 45 943,94 eurot. Nimetatud viivisesumma ja otsuse tegemisest edasiulatuv viivis leppetrahvilt tuleb kostjalt I välja mõista.

lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 sätestab üldreeglid, mis võimaldavad kindlaks määrata, kas pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu sõlmimises. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Riigikohus on neid sätteid kohaldades märkinud, et leping sõlmitakse vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (vt Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 13). Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1). Otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 2). Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3). VÕS § 9 lg 3 järgi, kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 16 lg-s 1 sätestatakse, et pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg-s 1 sätestatakse, et nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.

tõendamata ja seega tuleb tal saadud 250 000 eurot hagejale alusetu rikastumise sätete järgi tagasi maksta. VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. TsMS § 362 lg 1 kohaselt on hagi esitamise ajaks hagi kohtusse jõudmise aeg, eeldusel et hagi on kostjale hiljem kätte toimetatud. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi kohaldatakse eeltoodut nii hagi esitamisega seotud menetlusõiguslike kui ka materiaalõiguslike tagajärgede hindamisel, muu hulgas ka tähtaegade kulgemise aspektist. Seega tuleb viivist arvestada alates ajast, kui hageja esitas alusetu rikastumise nõude kohtusse, st 05.03.2022. Käesoleva kohtuotsuse tegemise aja seisuga moodustab viivisesumma VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra arvestades 86 926,89 eurot, vastavalt hageja taotlusele tuleb rahuldada ka edasiulatuv viivise nõue kuni kohustuse täitmiseni. 27.Hageja ja kostja I on laenu- ja käenduslepingu p-des 13 ja 14 kokku leppinud, et kostja I käendab kostja II kohustusi, mis tulenevad 10.09.2015 ja 30.03.2016 sõlmitud optsioonilepingust ja laenulepingust. Kuna kostja I käendus ei taganud alusetu rikastumise nõuet, puudub alus 250 000 euro ja viivise väljamõistmiseks kostjalt I. 28.24.03.2025 määrusega rahuldati hageja hagi tagamise avaldus osaliselt. TsMS § 445 lg 2 järgi märgib ringkonnakohus otsuses, et kohaldatud hagi tagamise abinõud jäävad jõusse kohtulahendi täitmist tagavate abinõudena. Menetluskulude jaotus 29.Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ning vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis arvestades rahuldamisele kuuluvate nõuete osakaalu rahuldamata jäänud nõuetest ja vaidluse olemust, tuleb OÜ Kindlife ja X menetluskulud jätta maa- ja ringkonnakohtus 90 % ulatuses OÜ Renum Invest kanda, OÜ Renum Invest menetluskulud jätta tema enda kanda. Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/

21

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.