Osaühingu Total Services hagi osaühingu Weiss, XX ja osaühingu Uulu Mõis vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 18. juuni 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Total Services apellatsioonkaebus
Hind apellatsioonimenetluses
262 025 eurot 40 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Osaühing Total Services (registrikood 10931449), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela Kostja I osaühing Weiss (registrikood 10052736) Kostja II osaühing Uulu Mõis (registrikood 10313496) Kostja III XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate lepinguline esindaja Kalle Oja
Kohtuistungi toimumise aeg
29.jaanuaril 2019
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 18. juuni 2018. a otsus ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Osaühingu Total Services apellatsioonkaebus rahuldada.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse
kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.Osaühing Total Services (hageja) esitas 23. oktoobril 2016 Pärnu Maakohtule hagi osaühingu Weiss (kostja I), osaühingu Uulu Mõis (kostja II) ja XX (kostja III) vastu kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks. 16. oktoobril 2017 hageja suurendas nõuet. Täpsustatud nõudega hagiavalduses palub hageja enda kasuks välja mõista 243 522 eurot 83 senti, millest 231 282 eurot 59 senti moodustab põhinõue ja 12 240 eurot 40 senti sissenõutavaks muutunud viivis ning alates 17. oktoobrist 2017 kuni kahju hüvitamise nõude täitmiseni viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
2.Esimese eelistusena on nõue esitatud kostja I vastu lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks, kostjaga I solidaarselt vastutab kostja III deliktiõiguse alusel lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise eest. Kui nõue kostja I vastu jääb rahuldamata, taotleb hageja lepinguväliselt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist ja viivist solidaarselt kostjatelt II ja III ning viimases järjekorras juhul, kui hagi jääb rahuldamata kostjate I ja II vastu, taotleb hageja mõista õigusvastaselt tekitatud kahju ja viivis välja ainult kostjalt III.
3.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt ostis hageja 15. septembril 2007 6000 maarjakase istikut, mille ta istutas Vetsi kinnistule, asukohaga Leina küla, Tahkuranna vald, Pärnumaa (registriosa nr 1055406). Hageja ja OÜ Prado (registrikood 10899450) sõlmisid 20. veebruaril 2009 maarendilepingu, mille alusel andis OÜ Prado Vetsi kinnistu hagejale rendile. Kostja I omandas 2. jaanuaril 2013 täitemenetluse käigus Vetsi kinnistu, mistõttu läks 20. veebruaril 2009 sõlmitud kinnistu maarendileping koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega üle uuele omanikule ehk kostjale I.
4.Hageja sai 24. oktoobril 2013 teada, et maarjakaskede istandus on hävitatud. Samal päeval esitas hageja Lääne Politseiprefektuurile kuriteoteate ja seejärel Riigiprokuratuurile kaebuse. Riigiprokuratuur teavitas hagejat 22. jaanuari 2014. a kirjaga, et maarjakaskede hävitamise uurimiseks alustati kriminaalmenetlust. Menetlus lõpetati 13. juulil 2016. a määrusega kuriteokoosseisu puudumise tõttu põhjusel, et kriminaalmenetluses ei leidnud tuvastamist teo toimepanija subjektiivne süüteokoosseis. Samas kuriteo objektiivne koosseis leidis tuvastamist. Viidatud määrusest nähtuvalt on: 1) kostja I ja tema seaduslik esindaja kostja III teadlikud asjaolust, et Vetsi kinnistu oli koormatud maarendilepinguga hageja kasuks; 2) 2013. a sügisel võttis kostja I kostja III juhtimisel suuremad kased üles ja ülejäänud kased künti maasse ning aia võtsid malevlased maha; 3) kostja II juhatuse liige kostja III andis TTle ülesande künda Vetsi kinnistul asuvad kased maasse, mida TT ka tegi.
5.Hageja tellis temale tekitatud varalise kahju suuruse hindamiseks Maaülikooli dendroloogia dotsent SS-lt eksperthinnangu, mille kohaselt Vetsi kinnistul asuva maarjakasekultuuri puurinde kulumeetodil arvutatud hetkeväärtus 2014. aastal on 7985 eurot 58 senti, puhasnüüdisväärtus 45 aasta pikkuse raieringi ning 3% intressimäära korral on 148 446 eurot 3 senti ning puhasnüüdisväärtus 30 aasta pikkuse raieringi ning 3% intressimäära korral on 231 282 eurot 59 senti.
6.Seega on kostjad põhjustanud hagejale kahju kokku summas 231 282 eurot 59 senti, millest 7985 eurot 58 senti moodustab otsene varaline kahju ning 223 297 eurot 10 senti saamata jäänud tulu. Kostjate vastuväited
7.Kostjad hagi ei tunnista.
8.Kostjad leiavad, et hageja nõuded on aegunud. Vastavalt tsiviilseadustiku (TsÜS) § 146 lg-le 1 ja § 150 lg-le 1 on nii tehingust kui ka kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat hetkest, mil kahjustatud isik sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest (kahju tekkimisest). Hagi on esitatud 23. oktoobril 2016, tuginedes väitele, et hageja sai kaskede hävimisest teada 24. oktoobril 2013. Kostjad leiavad, et hageja pidi saama kaskede üleskündmisest teada hiljemalt 2013. a augustis.
9.Hagiavaldus tuleb jätta kostjate II ja III vastu läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 alusel. Kõik tegevused vaidlusalusel Vetsi kinnistul on alates jaanuarist 2013 toimunud kostja I korraldusel. Hageja ei ole toonud välja kostjate II ja III vastutuseks vajalikku õigusvastast tegu.
10.Kostja I ja kostja III ei saa vastutada solidaarselt, kuna samaaegselt ei saa solidaarvõlgnikud vastutada täiesti erinevatel õiguslikel alustel ehk lepingulisel ja lepinguvälisel alusel.
11.Kostjatel puudub süü kahju tekitamises, kuivõrd kostjate tahe ja tegevus ei olnud suunatud kahju tekitamisele. Kostjate huviks või eesmärgiks ei olnud kaskede hävitamine või enda kasuks pööramine, kostjad olid kantud soovist sööti ja hoolitsuseta jäetud põld üles harida, eeldades, et kinnistut ei koorma rendilepingud, kuna need on lõppenud kinnistusraamatu kannete kustutamisega.
12.Hagi on esitatud vale isiku vastu. Rendilepingu kohta märke kustutamisega kinnistusraamatust puudus hagejal alus eeldada, et rendileping jääb kehtima. Hageja pidi aru saama ja arvestama, et rendilepingu lõppemisel lähevad VÕS § 358 kohaselt rendileandjale üle renditud kinnistu päraldised (sealhulgas seal kasvavad puud). Rendilepingu regulatsioon ei näe ette üürileandja kohustust hüvitada rentniku majanduslikku kahju ehk saamata jäänud tulu. Hageja oleks pidanud oma kahjunõuded esitama Vetsi kinnistu endise omaniku ehk OÜ Prado vastu (VÕS § 323 lg 2).
13.Rendileping on näilik ning sõlmitud vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, kuna sõlmiti eesmärgiga takistada Vetsi kinnisasja müüki. Hageja majandusaasta aruannetest nähtuvalt ei olnud hagejal 2009 – 2011 rendi- või üürikulusid. Seega ei ole rendileandja ega ka rentnik reaalselt tehingut teinud/täitnud. Lisaks on heade kommetega vastuolus ja tühine rendilepingu p 6.3, mille kohaselt peab rendilepingu erakorralisel ülesütlemisel rendileandja hüvitama rentnikule tema poolt puude võimalikust realiseerimisest tulevikus saadava tulu.
14.Kostjad leiavad, et kahju ulatus on põhjendamata, ülepaisutatud ning tõendamata. Vara säilimise tagamine või kaitsmine ei ole rendilepingu sisuks. Seega kui kostja I ka oleks rentniku vara hävitanud, siis ei oleks see rendilepingu rikkumine.
15.Hageja ei ole enda poolt Vetsi kinnistule tehtud kulusid tõendanud. Hageja ei ole tõendanud, kas ja millises koguses on ta väidetavaid kaski istutanud ning kui palju nende eest maksnud. Lisaks ei ole eluliselt usutav, et hageja soetas istikud 2 aastat enne maa kasutusõiguse saamist. Hageja ei ole juhindunud kahju arvestamisel VÕS § 132 sätestatust.
16.Hageja poolt kahju hüvitamise nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja esitas nõude eesmärgiga saada väidetavat tulevikukahju ehk puhtmajanduslikku tulu ilma tööta. Hageja ei ole esile toonud, et ta oleks reaalselt tegelenud väidetava kaseistanduse hooldamisega. Juhul, kui kohus otsustab hagi rahuldada, siis taotlevad kostjad VÕS §-de 139 ja 140 alusel kahjuhüvitise vähendamist.
Maakohtu otsus
17.Maakohus jättis 18. juuni 2018. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kindlaks kostjate menetluskulude suuruse ja mõistis hagejalt menetluskulud kostjate kasuks välja.
18.Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud pooled maakohtus selle üle, et kostja I omandas
2.jaanuaril 2013 täitemenetluse käigus Vetsi kinnistu ning samal kuupäeval kustutati kinnistusraamatust rendilepingu kohta märkus, samuti selle üle, et kinnistul kasvasid kased, mis 2013. a suvel kostja(te) poolt üles künti. Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas tegemist oli maarjakaskedega, kas ja millises ulatuses tekkis hagejal kaskede üleskündmisega kahju ning kas kostjad vastutavad kahju hüvitamise eest.
19.Maakohtu hinnangul on 15. septembri 2007. a ostu-müügilepingu ja tunnistajate ütlustega tõendatud, et hageja ostis 6000 maarjakase taime. Tunnistaja MM ütlustega on tõendatud ka suulise rendilepingu sõlmimine. VÕS § 291 lg-st 1 tulenevalt läksid rendileandja õigused kostjale I üle (tingimusel, et rendileping ei olnud näilik ja tühine). Maakohus leidis, et vaidlusaluse rendilepingu puhul on õiguseks, mis kinnistu enampakkumisel müümisel lõppes, rentniku õigus nõuda uuelt omanikult rendilepingu täitmist lepingus sätestatud tähtaja jooksul. Kostja I ei ole kinnistu omanikuks saamise järel seaduses ettenähtud tähtaja jooksul kirjalikku avaldust rendilepingu ülesütlemiseks teinud.
20.Maakohus nõustus kostjatega selles, et hageja majandusaasta aruannetest rendilepingu olemasolu ei nähtu. Selles tsiviilasjas üksnes kirjalik rendileping rendisuhte olemasolu ja kestmist ei tõenda. Konkreetseid asjaolusid ja sündmuste kronoloogiat arvestades tekkis maakohtul põhjendatud kahtlus, et maarendileping võib olla vormistatud selles märgitud kuupäevast hiljem ja seoses kinnistut ähvardava sundmüügiga. Lepingu selles märgitud kuupäevast hilisemal ajal vormistamise võimalikkusele viitab see, et kuigi õigus nõuda märkuse kandmist kinnistusraamatusse sisaldus juba 20. veebruari 2009 kuupäevaga vormistatud lepingus, on kinnistamisavaldus märkuse kinnistusraamatusse kandmiseks koostatud alles 8. septembril 2011, s.o ligi 2 aastat 7 kuud hiljem. Selleks ajaks oli OÜ Prado (rendileandja) olnud 5 kuud hageja (rentniku) ainuosanik. Lisaks oli OÜ Prado hageja osanike ringis 6. maist 2009 – 5. aprillini 2011. Seega oli rendilepingu sõlmimisel tegemist seotud osapoolte vahelise tehinguga, mida hageja majandusaasta aruanded ei kajasta.
21.Maakohus asus seisukohale, et LL oli või pidi olema teadlik hüpoteegiga tagatud kohustuste suurusest, talle ei saanud olla teadmata MM-l tekkinud võlgnevus ega see, et OÜ Prado kinnistut ähvardab MM kohustuste katteks sundvõõrandamine täitemenetluses. On tõenäoline, et MM võlgnevus ja OÜ-le Prado kuuluva kinnistu selle katteks võõrandamise oht olid juba 2011. a septembris hagejale teada, kirjalik rendileping vormistati tagantjärgi kuupäevaga ja selle alusel kanti märge kinnistusraamatusse selleks, et takistada kinnistu täitemenetluses müümist, samas tagada võimaliku müügi korral uuelt omanikult rahalise hüvitise nõudmise võimalus. Kuna leping on allkirjastatud käsikirjaliselt, ei ole võimalik tuvastada sellele alla kirjutamise tegelikku aega. Kuna LL oli mõlema äriühingu juhatuse liige, ei tõenda tema osalemine kaseistanduse rajamise ja hooldamise korraldamises rendilepingu olemasolu ega täitmist.
22.Kõige eeltoodu alusel asus maakohus seisukohale, et 20. veebruari 2009 kuupäevaga OÜ Prado ja hageja vahel kirjalikult vormistatud rendileping on näilik ja TsÜS § 89 lg 2 kohaselt tühine. Tühine rendileping ei saanud kinnistu võõrandamisel uuele omanikule üle minna ning kostjal I ei tekkinud tühisest rendilepingust rendileandja kohustusi. Seega ei saanud kostja I rendilepingut rikkuda ega selle põhjusliku tagajärjena hagejale kahju tekitada ning maakohus jättis hagi kostja I vastu lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata.
23.Maakohus leidis, et kased kuulusid rendilepingus märgitud kuupäeval 20. veebruaril 2009 kinnistu omanikule OÜ-le Prado. Asjaoludest ja esitatud tõenditest järelduvalt juhul, kui rendileping on ehtne, anti maa hagejale rendile koos maal kasvavate kaskedega. Hagejat seob maarjakaskedega ainult istikute ostu-müügileping. Ei ole eluliselt usutav, et selline investeering, mille tasuvust tuleb oodata aastakümneid ja mis nõuab aastate jooksul täiendavaid kulusid, tehakse võõrale kinnistule ilma korrektse lepinguta, mis tõendaks rendisuhte olemasolu ja puude kuulumist istikud ostnud äriühingule.
24.Kinnistule istutatud puid ei saa pidada maaga mööduvaks otstarbeks ühendatud asjadeks TsÜS § 54 lg 2 tähenduses. Maakohtu hinnangul 2007. a istikute MM-le kuulunud kinnistule istutamisega muutusid kased kinnistu oluliseks osaks. Kui OÜ Prado omandas MM-lt kinnistu ja hageja sõlmis OÜ-ga Prado Vetsi kinnistu kasutamiseks maarendilepingu, ei muutunud kaskede õiguslik seisund – need olid ja jäid maatüki oluliseks osaks. Asjaolu, et rendilepinguga anti rentnikule õigus saada maast vilja, sh tulevikus rendilepingu tähtaja jooksul raieküpseks saavaid puid raiuda, ei tähenda, et kaseistandus kuulus hagejale. Kohus juhtis tähelepanu, et rendilepingu kohaselt anti hagejale rendile kogu Vetsi kinnistu, pindalaga 5,76 ha, eksperthinnangu kohaselt moodustas kasekultuuri pindala 3 ha.
25.20. veebruari 2009 rendilepingus ei ole varasemat rendisuhet nimetatud, OÜ Prado kirjalikus rendilepingus näidatud rendihind on kaks korda kõrgem MM väidetud rendihinnast ning kuupäeva järgi on kirjalik leping vormistatud vahetult pärast OÜ Prado omanikuna kinnistusraamatusse kandmist. Sellest saab järeldada, et väidetavat suulist rendilepingut OÜ Prado kinnistu omandamisel üle ei võtnud. Seega isegi juhul, kui suuline rendileping MM-ga oli, lõppes see kinnistu võõrandamisel. Kinnistule istutatud puud olid kinnistu oluliseks osaks ja koos maaga läks puude omandiõigus üle kinnistu uuele omanikule. Kuna praegusel juhul MM ja hageja vahelisest võimalikust suulisest rendilepingust tulenevad rendileandja kohustused OÜ-le Prado üle ei läinud ning maakohus tuvastas, et OÜ Prado ja hageja vaheline rendileping on tühine, saanuks hageja kaseistanduse rajamise kulutusi ja selle tõttu kinnistu väärtuse suurenemise eest hüvitist nõuda MM-lt.
26.Hageja seisukoht, et kui rendileping läheb edasi uuele omanikule, on uus omanik kohustatud rendileandja kohustusi täitma ilma hagejapoolse täiendava kontaktita, on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Hageja ei ole midagi ette võtnud, et kahju tekkimist ära hoida. Hageja ei ole nõudnud kostjalt I lepingu täitmise jätkamist ega asunud ka ise rendi maksmise kohustust täitma.
27.Maakohus leidis, et dr SS eksperthinnang ei tõenda, kui palju oli kaseistanduses tegelikult maarjakaski.
28.Maakohus asus seisukohale, et hagejal tema väidetud kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata eelkõige seetõttu, et kohtu hinnangul rendileping on tühine ning kased ei kuulu hagejale, mistõttu ei saanud hagejal kahju tekkida, ei analüüsinud maakohus kahju suurust.
29.Alternatiivselt esitatud nõuded kostja II ja kostja III vastu jättis maakohus rahuldamata, kuna maakohus tuvastas, et rendileping on tühine, kostja I ei pidanud lepingut üles ütlema ja kased kuulusid kinnistu omanikule, siis ei saanud kostja II ega kostja III hageja omandit õigusvastaselt rikkuda. Samuti on tõendamata, et kased künti maasse eesmärgiga hageja vara hävitada ja hagejale kahju tekitada. Apellatsioonkaebus
30.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.
31.Esmalt leiab hageja, et maakohtus lahendas asja ebaseaduslik kohtukoosseis, kuhu kuulunud kohtunik oleks pidanud ennast taandama (TsMS § 23 p 7), mistõttu maakohtu otsus tuleb TsMS § 656 lg 1 p 3 alusel apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata tühistada ja asi saata maakohtule uueks arutamiseks. Maakohus on rajanud otsuse asjaoludele ja tõenditele, milliseid ei ole kumbki pool kohtule esitanud, vaid milliseid fakte ja tõendeid on kohtunik ise pärast kohtuvaidlusi nõupidamistoas registritest otsinud ning neile seejärel otsuse rajanud. Pooled ei ole kohtule tõenditena esitanud hageja üld- ja isikuandmete ajaloo väljatrükki, Prado OÜ üld- ja isikuandmete ajaloo väljatrükki, Lend Invest OÜ üld- ja isikuandmete ajaloo väljatrükki, Lend Invest Property OÜ üld- ja isikuandmete ajaloo väljatrükki ega kinnistamisavaldust, mille alusel on 20. veebruari 2009 rendilepingu kohta üürimärge kinnistusraamatusse kantud. Kohtuniku selline käitumine annab väga tõsise aluse kahelda kohtuniku erapooletuses.
32.Maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnates ja TsÜS § 89 lg-t 1 ebaõigesti kohaldades leidnud, et 20. veebruari 2009. a rendileping on näilik tehing. Kohtu ette ei ole toodud ühtegi asjaolu ega tõendit, mis kinnitaks ja tõendaks tehingu näilikkust. Maakohtu põhjendused selles osas on täielikult otsitud ja seosetud ning vastuolus Riigikohtu praktikaga.
33.Ebaõige on maakohtu otsuse p-s 11 esitatud kohtu seisukoht, et vaidlusaluse rendilepingu puhul on õiguseks, mis kinnistu enampakkumisel müümisel lõppes, rentniku õigus nõuda uuelt omanikult rendilepingu täitmist lepingus sätestatud tähtaja jooksul. Selline seisukoht ei tugine seadusele, kuna VÕS § 341 ja § 291 lg 1 alusel lähevad rendilepingust tulenevad rendileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale. Seega oli kostja I kohustatud rendilepingut täitma vastavalt selle tingimustele ehk kuni 20. veebruarini 2039.
34.Asjaolu, et hageja 2009. a majandusaasta aruanne ei kajasta rendilepingu olemasolu, ei tõenda selle mittesõlmimist. Kogutud tõenditega on vastuolus kohtu seisukoht, et hageja ei ole rendilepinguga seoses mingeid tegevusi teinud või kulutusi kandnud. Tunnistaja V. Langund selgitas kohtule põhjalikult, kuidas ta iga-aastaselt hooldas maarjakaskede istandust, millega seonduvad kulud hageja ka LL-le hüvitas. Ühtlasi andis MM kohtule ütlusi selle kohta, et ta sai hagejalt kinnistu rentimise eest renti. Asjaolu eest, et kostja I ei ole esitanud hagejale rendiarved, hageja ei vastuta.
35.Paljasõnalised on otsuse p-s 16 märgitud oletused, mille kohaselt konkreetseid asjaolusid ja sündmuste kronoloogiat arvestades tekib kohtu hinnangul põhjendatud kahtlus, et rendileping võib olla vormistatud selles märgitud kuupäevast hiljem ja seoses kinnistut ähvardava sundmüügiga. Maakohus ei ole otsuse p-s 17 selgitanud, millist puutumust omab küsimus, kas hageja juhatuse liige LL oli teadlik või mitte MM võlakohustustest Nordea Bank Finlnad Plc Eesti filiaali ees. Hageja juhib tähelepanu, et kostja I ei ole menetluses kordagi tuginenud asjaolule, et leping on hiljem vormistatud.
36.Maakohtu seisukoht rendilepingu p 6.3 osas on põhjendamatu ja eirab tavapärast majanduslikku loogikat. Rendilepingu p 6.3 puudumine rendilepingust viiks rendilepingu ennetähtaegsel lõppemisel rendileandja rikastumiseni rentniku arvel. Maakohtu järeldused otsuse punktides 7 ja 20 on vastuolulised.
37.Kohtu seisukoht, et kased kuulusid kinnistu omanikule, ei tugine asjas kogutud tõenditele. Maarjakased kuulusid 20. veebruari 2009 rendilepingu p-dest 6.2 ja 6.3 nähtuvalt hagejale. Kohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 359 lg-t 1 ja § 360 lg-t 1.
38.Kohtu seisukoht, et hagejal ei olnud 2013. aastal majandustegevust, on sisutu, kuna tema majandustegevuseks oligi maarjakaskede istanduse pidamine, kuni istandus hävitati.
39.Arusaamatud on otsuse p-s 27 esitatud seisukohad, miks ei ole võimalik tuvastada maarjakaskede arvukust. Ekspert selgitas, et ta allkirjastas oma arvamuse pärast töö eest tasu saamist. See ei tähenda, et eksperdi töö oleks ebausaldusväärne. Kohtu poolne kriitika eksperdiarvamuse sisule (sh puude määramise metoodikale) on täiesti ainetu,
kuna kohus ei ole otsuses viidanud, millised on kohtuniku enda eriteadmised, mis annavad aluse seada eksperdi tuvastatu usaldusväärselt kahtluse alla.
40.Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5, § 1050 lg-t 1 ja § 1054 lg-t 1. Puudub mistahes alus kahelda TT ütlustes, kes on oma teo üles tunnistanud ning selgitanud, et korralduse selleks andis kostja II direktor kostja III. Seega on väärad ja tõenditele mittetuginevad kohtu seisukohad, et hageja ei ole tõendanud, et kostja III andis korralduse kaskede hävitamiseks kostja II esindajana. Teise isiku vara hävitamine on VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel kahju õigusvastane põhjustamine. VÕS § 1050 lg 1 alusel süüd eeldatakse. Seega on kohtu seisukohad põhjendamatud.
41.Kuna põhinõuded on alusetult jäänud rahuldamata, on põhinõudega aktsessoorsed viivise tasumise nõuded jäänud alusetult rahuldamata ning menetluskulud on vääralt jäetud hageja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
42.Kostjad vaidlesid hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
43.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normide olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada ja tsiviilasi saata maakohtule uueks menetlemiseks. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
44.Kolleegium käsitleb esmalt maakohtu otsuse tühistamise põhjusi (I) ja annab seejärel juhised asja uueks läbivaatamiseks (II). I
45.Ringkonnakohus nõustub hagejaga selles, et maakohus on asjas lahendit tehes rikkunud oluliselt menetlusnorme, kuna kohus on rajanud otsuse tõenditele, mida pooled ei ole kohtule esitanud ja mille kohta ei ole pooled saanud oma seisukohti avaldada. Hageja on apellatsioonkaebuses õigesti esile toonud, et maakohus on ilma poolte taotlusteta ning pärast asjas sisulise arutamise lõpetamist kogunud ja võtnud otsuse tegemisel tõenditena arvesse Total Services OÜ üld- ja isikuandmete ajaloo väljatrüki, Prado OÜ üld- ja isikuandmete ajaloo väljatrüki, Lend Invest OÜ üld- ja isikuandmete ajaloo väljatrüki, Lend Invest Property OÜ üld- ja isikuandmete ajaloo väljatrüki ning kinnistamisavalduse, mille alusel on 20. veebruaril 2009 tehtud rendilepingu kohta kanne kinnistusraamatusse.
46.Nendest tõenditest maakohtu arvates nähtuva MM ja OÜ Prado juhatuse liikme LL vaheliste samasuunaliste huvide põhjal on maakohus teinud järelduse, et 20. veebruari 2009 kuupäevaga OÜ Prado ja hageja vahel sõlmitud rendileping on näilik. Maakohus on asunud seisukohale, et hageja ja OÜ Prado seotud osapooltena soovisid rendilepingu vormistamisega ja selle kohta kinnistusraamatusse märke kandmisega luua üksnes õigusnäivust ja jätta kolmandatele isikutele mulje rendilepingu olemasolu kohta, lepingupooltel ei olnud tegelikku soovi saavutada rendilepinguga kaasnevaid õiguslikke tagajärgi ega eesmärki rendilepingut täita. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu hinnangul
20.veebruari 2009 rendileping TsÜS § 89 lg 2 kohaselt tühine. Tühine rendileping ei saanud maakohtu otsuse kohaselt kinnistu võõrandamisel uuele omanikule üle minna ning kostjal I ei tekkinud tühisest rendilepingust rendileandja kohustusi. Seega ei saanud kostja I rendilepingut rikkuda ega selle põhjusliku tagajärjena hagejale kahju tekitada ning maakohus jättis hagi kostja I vastu lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks seetõttu rahuldamata.
47.Erinevalt hagejast leiab kolleegium, et maakohtu kirjeldatud teguviis ei anna põhjust kahelda kohtuniku erapooletuses, küll aga tähendab see menetlusnormide olulist
rikkumist TsMS § 656 lg 2 teise lause tähenduses, mis tingib maakohtu otsuse tühistamise ja asja saatmise maakohtule uueks menetlemiseks. Hageja viitab apellatsioonkaebuses õigesti, et TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest ning sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 5 lg 3 kohaselt selgitab kohus hagiasjas ise asjaolusid ja kogub tõendeid üksnes seaduses ettenähtud juhul. Samuti näeb TsMS § 436 lg 3 ette, et kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel on võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Maakohtu poolt iseseisev tõendite kogumine pärast asja sisulise arutamise lõppemist ja nende tõendite alusel otsuse langetamine rikub oluliselt võistleva menetluse põhimõtet ja poolte kaitseõigust, sest võtab menetlusosaliselt võimaluse esitada asja lahendamisel otsustavate asjaolude kohta oma seisukohti ning toimikusse võetud tõendeid omapoolsete tõenditega kummutada. Öeldu kehtib ka juhul, kui asja lahendamisel tõendusliku väärtusega info ehk selline info, mis kallutab kohut langetama otsust ühe või teise poole kasuks, pärineb avalikest registritest.
48.Kuna maakohtu järeldus rendilepingu näilikkuse kohta põhineb ebaseaduslikult kogutud tõenditel, mis tuleb asja lahendamisel kõrvale jätta, langeb koost kogu maakohtu poolne vaidluse lahendamise käsitlus. Maakohtu poolt menetlusnormi rikkumisega kogutud ja arvesse võetud tõendite kõrvale jätmisel kaob ära peamine põhjus, miks maakohus pidas lepingut näilikuks, st tõendamata on see, et tehingu sõlmisid seotud osapooled, samuti see, et kinnistamisavaldus esitati oluliselt hiljem kui sõlmiti väidetavalt leping. See tähendab, et maakohus on asja lahendamisel ennatlikult leidnud, et rendileping on TsÜS § 89 lg 1 järgi näilik, mis omakorda tähendab, et maakohus on jätnud kahju hüvitamise nõudele põhjendamatult hinnangu andmata. Kuna maakohus leidis, et 20. veebruaril 2009 sõlmitud rendileping on näilikkuse tõttu tühine, ei pidanud maakohus vajalikuks analüüsida sisuliselt hagis esitatud kahju hüvitamise nõuet. Seega on rendilepingu kehtivuse küsimuse näol tegemist vaidluse lahendamise seisukohast keskse küsimusega, mille seaduspärase väljaselgitamiseta ei ole võimalik hagis esitatud kahju hüvitamise nõude põhjendatuse osas otsustust langetada.
49.Sellises olukorras ei saa ringkonnakohus ise asjas uut otsust teha, kuna apellatsiooniastmes esmakordselt asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamine rikub kassatsioonimenetluse eripära, arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata (vt Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13; 23. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p. 12 teine lõik, ja 11. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 42). Pooled peavad saama võimaluse tehingu näilikkuse üle maakohtu menetluses vaielda ja oma seisukohti selles küsimuses tõendada. Eeltoodut arvestades on põhjendatud hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud taotlus oluliste menetluslike minetuste tõttu maakohtu otsuse tühistamiseks ja tsiviilasja saatmiseks maakohtule uueks lahendamiseks. II
50.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul tähele panna, et TsMS § 436 lg-le 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Et kohtuotsus nimetatud nõuetele vastaks, tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt selgitada eelmenetluses välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab kohus langetada TsMS § 435 lg 1 järgi pärast seda, kuid asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse
tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
51.Samuti tuleb maakohtul arvestada, et hagimenetlus on TsMS § 5 lg-te 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1 mõtte kohaselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. See tähendab, et kohus ei saa vaidluse lahendamisel ise hagi aluseks olevaid asjaolusid esile tuua, vaid peab lähtuma nõude menetlemisel sellest faktide kogumist, millele pooled tuginevad ja mida on võimalik poolte esitatud tõendite alusel tuvastada. Neid tsiviilkohtumenetluse üldpõhimõtteid täpsustab TsMS § 436 lg 4, mille kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolusid otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Sama paragrahvi lõike 3 järgi võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.
52.Lisaks tuleb maakohtul arvestada, et kasutades TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg 1 esimesest lausest tulenevat kohtu võimalust kohaldada pooltest sõltumatult õigust (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27), tuleb kohtul tähele panna, et kohus ei ole küll seotud poolte seisukohtadega õigusküsimustes, kuid kohus ei tohi pooli ka õiguskäsitlusega üllatada. See tähendab, et kohus peab enda arusaama õigusest vähemasti üldjoontes pooltele selgitama, et neile oleks arusaadav, millised faktilised asjaolud tuleb enda eesmärkide saavutamiseks kohtu ette tuua ning sõltuvalt tõendamiskoormise jaotusest esitada ka faktide tuvastamiseks vajalikud tõendeid (TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1-3, § 400 lg 5, § 436 lg-d 3 ja 4; vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27).
53.Menetluskulud tuleb jaotada vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.