Autokiirpant OÜ hagi XX vastu võla, intressi, sissenõudmiskulu ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06. aprilli 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus Autokiirpant OÜ vastuapellatsioonkaebus
4033,28 eurot Apellatsioonkaebuse hind Vastuapellatsioonkaebuse hind 3850,95 eurot Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Autokiirpant OÜ (registrikood 12519291), lepinguline esindaja vandeadvokaat Daniil Savitski Kostja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 06. aprilli 2018 otsus osas, milles maakohus jättis rahuldamata Autokiirpant OÜ hagi XX vastu põhivõla 3565,69 euro ja sellelt summalt viivise väljamõistmiseks, samuti osas, milles kohus rahuldas hagi intressi 976,75 euro väljamõistmiseks ning menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Teha tühistatud osas uus otsus.
Rahuldada hagi osaliselt. 2.2.Välja mõista XX-lt Autokiirpant OÜ kasuks 12.02.2014 laenulepingust nr 14021224 tulenev võlgnevus kokku summas 6503,99 eurot, millest põhivõlg on 5043,69 eurot, intress 1445,30 eurot ja võla sissenõudmisega seotud kulu 15 eurot.
2.3.Välja mõista XX-lt Autokiirpant OÜ kasuks viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt, s.o 5043,69 eurolt alates 27.07.2016 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemise päevani 06.03.2019 suurusega 1052,40 eurot ja sealt edasi seadusjärgses määras kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle 5043,69 euro.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Vastuapellatsioonkaebus rahuldada.
5.Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.
6.Jätta tõendina asja juurde võtmata Harju Maakohtu 20.03.2018 otsus kriminaalasjas nr 1-17-4757. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Autokiirpant OÜ esitas 20.12.2016 Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse XX-lt 12.02.2014 laenulepingu nr 14021224 alusel põhivõla 5043,69 euro ja intressi 1356,31 euro väljamõistmiseks. Võlgniku vastuväite tõttu maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja asi anti üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Tartu Maakohus andis 01.02.2017 määrusega asja kohtualluvuse järgi üle Harju Maakohtule.
2.Hageja esitas 27.01.2017 hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt välja põhivõla 5043,69 eurot, intressi 2422,04 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2966,53 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulu 40 eurot ja viivise alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni 0,2% põhivõlalt päevas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 12.02.2014 laenulepingu nr 14021224, mille alusel laenas hageja kostjale 7000 eurot tähtajaga kuni 12.02.2017. Laenulepingu kohaselt oli kokkulepitud intress 48% aastas ja viivise määr 0,2% päevas. Hageja kandis laenusumma kostja arveldusarvele üle 12.02.2014. 17.04.2015 palus kostja vähendada makseid perioodil 12.05.2015-12.06.2015 50 euroni kuus seoses tema rasedusega.
4.Kostja tasus hagejale perioodil 23.04.2014-12.09.2015 kokku 5522 eurot. Kuna kostja pärast 12.09.2015 oma kohustusi ei täitnud, esitas hageja 12.07.2016 kostjale laenulepingu ülesütlemise teate. Kostja ei ole hagejale võlga tasunud.
5.Hageja viivise nõue on hagi esitamise seisuga 2966,53 eurot, arvestades põhinõude suurust seisuga 12.07.2016 5043,69 eurot ja viivise määra on 0,2% tasumata summalt päevas.
Viivis oli seisuga 12.07.2016 949,05 eurot, millele lisandub viivis perioodi eest 12.07.2016-27.01.2017 suurusega 2017,48 eurot. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta menetluskulud hageja kanda.
7.Laenuleping on tühine, kuna see oli suunatud karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p 4 kelmuse koosseisu realiseerimisele. Kostja vastu on esitatud süüdistus selles, et tema, sõlmides mh nimetatud laenulepingu, oli teadlik, et lepingut täitma ei hakata. Kostja ei ole aga temale inkrimineeritud kuriteos süüdi, kuna teda võidi ära kasutada laenu saamiseks kuritegelikul eesmärgil. Selline tehing on vastuolus heade kommetega ja tühine.
8.Laenulepingu p 6.1 on tühine tüüptingimus, kuna viivise määr 0,2% päevas on liigkasuvõtlik, ületades seadusjärgset viivisemäära üle 8,7 korra. Hagejal on õigus viivisele seadusjärgses määras. Laenulepingu p 5.1 on tühine osas, milles intressi arvestamine lõpeb laenusumma täielikul tagasimaksmisel laenuandjale. Intressi saab arvestada üksnes laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumiseni. Leping on tühine osas, milles fikseeritud intressimäär aastas on 48%, ületades tarbimislaenude keskmist intressimäära kahekordselt. Tühine on ka lepingu p 9.1, mille kohaselt krediidikulukuse määr aastas on 173,78%, ületades sellega Eesti Panga poolt avaldatud määra 4,74 korda. Leping on seega heade kommetega vastuolus, kuna lepingust tulenevad kohustused on kostja suhtes tasakaalust väljas. Kostja oli lepingut sõlmides sundolukorras. Ta oli lepingu sõlmimise ajal vaid 19-aastane ja kogenematu. Kostjat võidi ka ära kasutada kuritegelikul eesmärgil.
9.Puudub vaidlus, et kostja on hagejale juba tasunud 5522 eurot. See tuleb lugeda tasutuks põhisumma katteks. Põhivõlg on seega 1778 eurot.
10.Kostja taotles ka viivise vähendamist. Kostjal on alla kaheaastane laps ja tal on raskused lapse isalt elatise kättesaamisega. Kostja bruto töötasu on 215 eurot. Arvestada tuleb ka seda, et kostja on juba tasunud 3⁄4 põhivõlast. Et mitte seada ohtu kostja ja tema lapse minimaalset toimetulekustandardit, ei tohiks sissenõutavaks muutunud seadusjärgsest viivisest 77,37 eurost välja mõista rohkem kui 50 eurot.
11.Kuna tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, tuleb kostjal maksta intressi võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lg-s 1 sätestatud määras. Laenu saamisest kuni lepingu lõppemiseni on laenu kasutamise eest makstavaks intressiks 4,37 eurot. Esimese astme kohtu otsus
12.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3915,04 eurot, millest 1478 eurot on põhivõlg, 2422,04 eurot intress ja 15 eurot võla sissenõudmisega seotud kulu, samuti viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt alates 27.07.2016 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle 1478 euro. Hageja menetluskulud jättis kohus 25 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 75 % ulatuses hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 665 eurot ja hagejalt kostja kasuks 796,50 eurot. Menetluskulude tasaarvestuse tulemusel mõistis kohus kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 131,50 eurot ja viivise protsendina hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
13.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: pooled sõlmisid 12.02.2014 laenulepingu nr 14021224, mille alusel sai kostja hagejalt 7000 eurot laenu; kostja on tarbija; laenulepingu p 4.2 kohaselt pidi laenusaaja poolt laenusumma ja intresside tasumine toimuma maksegraafiku alusel; laenulepingu lisa 1 järgi tuli kostjal teha hagejale viimane 370,12 euro suurune tagasimakse 12.02.2017; kostja on hagejale tasunud 5522 eurot; hageja ütles laenulepingu üles 12.07.2016. Pooled vaidlevad hageja poolt nõutava põhivõla, intressi, viivise ja täiendava viivise suuruse üle.
14.Laenuleping ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 alusel tühine. Kostja ei tõendanud laenulepingu sõlmimise ajal sundolukorras olemist ega seda, et hageja teadis tehingu tegemisest erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest või kogenematusest. Kostja väidetav ärakasutamine kuritegeliku grupeeringu poolt ei tähenda laenulepingu tühisust. Kogenematust ei tõenda üksnes ametikoht või sissetulek. Kostja täitis lepingut. Laenulepingut ei muuda tühiseks ka asjaolu, et kostja hinnangul on kokkulepitud viivise- ja intressimäärad ebamõistlikult kõrged.
15.Kuna kostja ei tasunud võlga talle 12.07.2016 kirjas antud täiendava kahenädalase tähtaja jooksul (VÕS § 416 lg 1), muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks 27.07.2016.
16.Pooled ei leppinud kokku VÕS § 415 lg-s 2 sätestatust erinevas lepingu täitmise korras. Seega tuleb kostja poolt tasutud 5522 eurot lugeda tasutuks põhivõla katteks ja hagejal on kostja vastu põhivõla nõue summas 1478 eurot (7000 - 5522).
17.Laenulepingu p 5.1 kohaselt pidi kostja tasuma intressi 48% aastas. Vaidlus puudub selles, et lepingu p-s 9.1 märgitud krediidikulukuse määr 173,78% ei ole õige ja et tegelik määr on 60,1%.
18.Õige ei ole kostja väide, nagu oleks hageja arvestanud intressi ka pärast laenulepingu ülesütlemist. Intressi arvestati kuni 12.07.2016. Õige ei ole kostja väide, et ta on kohustatud tasuma intressi 4,37 eurot. Kommertspankade tarbimislaenude keskmine intress on viimastel aastatel olnud 13-22%. Seadus ei näe ette intressi vähendamist. Lepingujärgne intressimäär on kehtiv. Intressi nõue kuulub rahuldamisele täies ulatuses. See ei ületa laenusummat.
19.Lepingujärgne viivise määr 0,2% päevas on VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt tühine tüüptingimus, kuna ületab kolmekordselt seadusjärgset viivisemäära. Tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist (VÕS § 415 lg 1). Kostjalt tuleb hageja kasuks viivis välja mõista põhivõlalt seadusjärgses määras alates 27.07.2016 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle põhinõude summa.
20.Laenulepingu p 3.14 järgi kuuluvad kõik võla sissenõudekulud laenusaaja poolt hüvitamisele, lähtudes hageja poolt 15.08.2013.a kinnitatud hinnakirjast, mille kohaselt esimene meeldetuletuskiri maksab 15 eurot, teine meeldetuletuskiri 25 eurot, kolmas meeldetuletuskiri 30 eurot ja SMS või interneti teel väljastatava kiirlaenu meeldetuletuskiri 5 eurot. Asja materjalidest nähtub, et hageja on edastanud kostjale üksnes 12.07.2016 laenulepingu ülesütlemise teate. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista võla sissenõudmise kulu 15 eurot.
Apellatsioonkaebus
21.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tunnistada laenuleping TsÜS § 86 lg 2 alusel tühiseks ja jätta menetluskulud hageja kanda.
22.Maakohus ei põhjendanud, miks laenulepingut ei saa pidada tühiseks kostja ärakasutamise tõttu kuritegeliku grupeeringu poolt. Leping oli suunatud kuriteo realiseerimisele. Kostja mõisteti kriminaalasjas nr 1-17-4757 temale esitatud süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 4 alusel õigeks, kuna teda kasutati variisikuna, ta ei olnud teadlik teiste isikute plaanist lepingut mitte täita ja ta ei kavatsenud seda ise täitmata jätta.
23.Maakohus jättis intressi suurust hinnates tähelepanuta, et intressi ja krediidikulukuse määrad viivad poolte vastastikused kohustused tasakaalust välja. Lepingujärgne krediidikulukuse määr 173,78% ületas Eesti Panga avaldatud tarbimislaenu kulukuse määra enam kui 4,74 korda. Vastastikuste kohustuste ebaproportsionaalsuse tõttu ei pidanud kostja tõendama enda sundolukorda. Leping on TsÜS § 86 lg 2 kohaselt tühine. Ka laenulepingus kokku lepitud intress ületas keskmist laenuintressi enam kui 100%.
24.Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja ei olnud kogenematu. Kostja kogenematus tuvastati ka kriminaalasjas. Vastuapellatsioonkaebus
25.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude põhinõude osas 1478 euro suuruses ja mõistis sellelt summalt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 5043,69 eurot ja sellelt summalt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt alates 27.07.2016 kuni põhinõude täitmiseni.
26.Kohus kohaldades vääralt VÕS § 415 lg-t 2 ja arvestas ebaõigesti kõik kostja poolt laenulepingu alusel tasutud summad põhivõla katteks. Viidatud sätet kohaldatakse üksnes makse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutunud kohustuste suhtes. Kostja tegi kuni 12.09.2015 makseid graafiku alusel põhivõla ja intressimaksete katteks, tasudes kokku 5522 eurot. Hagi esitamise ajaks oli tasumata põhivõlg 5043,69 eurot.
27.Ebaõige põhivõla suuruse arvestus viis ka ebaõige viivise väljamõistmiseni. Hageja nõustub viivise arvestamisega alates 27.07.2016 ega nõua põhinõuet ületava viivise tasumist. Vastused apellatsioonkaebusele ja vastuapellatsioonkaebusele
28.Pooled vaidlevad teineteise kaebustele vastu ja paluvad jätta need rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
29.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles kohus jättis rahuldamata hagi põhivõla 3565,69 euro ja sellelt summalt viivise väljamõistmiseks, samuti osas, milles kohus rahuldas hagi intressi 976,75 euro väljamõistmiseks ning menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.
30.Kostja apellatsioonkaebuse osas märgib ringkonnakohus esmalt seda, et ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ning menetlusnormid ei võimalda esitada apellatsioonimenetluses uusi nõudeid.
31.Maakohtu menetluses oli hageja hagi kostja vastu võlgade ja viivise väljamõistmiseks, st sooritushagi. Maakohus rahuldas selle hagi osaliselt. Maakohtu menetluses ei olnud kostja vastuhagi (tuvastushagi) 12.02.2014 sõlmitud laenulepingu tühisuse tuvastamiseks. Seega ei saaks ringkonnakohus ka juhul, kui maakohtu otsus kuuluks kostja kaebuse alusel tühistamisele, teha uut otsust laenulepingu tühisuse tuvastamise kohta, nagu kostja apellatsioonkaebuses taotleb.
32.Samas märgib ringkonnakohus, et kohus peab tehingu tühisuse tuvastama vastavate asjaolude olemasolul omal algatusel ning selleks ei pea esitama tuvastushagi, st selle eseme kohta tehakse otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendavas osas, nagu seda tegi ka maakohus. Samas järeldub kostja apellatsioonkaebusest, et ta vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses ja soovib uue otsuse tegemist, millega jäetakse hagi rahuldamata. Hageja vaidlustab vastuapellatsioonkaebuses põhivõla väljamõistmise hagetust väiksemas suuruses ja sellelt summalt viivise väljamõistmise. Seega on kohtuotsus vaidlustatud tervikuna. Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
33.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et vaidlusalune laenuleping ei ole TsÜS § 86 järgi tühine vastuolu tõttu heade kommetega, nagu kostja leiab. Maakohus on käsitlenud piisava põhjalikkusega kõiki eelnimetatud sättes nimetatud aluseid, mille järgi saaks tuvastada laenulepingu vastuolu heade kommetega. Ringkonnakohus nõustub selles osas esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
34.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja väide tema ärakasutamise kohta kuritegeliku grupeeringu poolt ei tähenda seda, et poolte vahel sõlmitud laenuleping oleks vastuolus heade kommetega. See, kas kolmandad isikud kavatsesid või ei kavatsenud anda kostjale raha, mille arvel kostja oleks saanud hageja ees laenulepinguga võetud kohustusi täita, ei oma asja lahendamisel tähtsust. VÕS § 8 järgi on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Võlaõigusliku laenulepingu VÕS § 396 lg 1 tähenduses sõlmisid hageja ja kostja. Laenulepinguga võttis kostja endale kohustuse laen tagastada, maksta intressi ja kohustuse rikkumisel korral viivist, samuti kanda võla sissenõudmise kulud. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine on VÕS 100 järgi kohustuse rikkumine. Hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda raha maksmise kohustust rikkunud võlgnikult kohustuse täitmist. Apellatsioonkaebuses kinnitab kostja ka ise, et tal ei olnud kavatsust jätta leping täitmata. Seega sai ta oma kohustuste sisust ja ulatusest lepingu sõlmimise ajal aru ja tema tuginemine muu hulgas kogenematusele ei ole põhjendatud.
35.Ebaõige on kostja apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus jätnud hinnangu andmata intressi ja krediidi kulukuse määradele. Kostja tugineb ebaõigesti asjaolule, et krediidi kulukuse määr oli 173,78%. Maakohtus ei olnud vaidlust selle üle, et lepingusse oli märgitud ebaõige number ja tegelik määr oli 60,1%, mida kinnitas ka kostja 07.11.2017 istungil (II kd lk 4 pöördel). Seda tõendab samuti krediidi kulukuse määra arvestus (I kd lk 95). Apellatsioonkaebuses tugineb kostja sellele, et laenulepingu sõlmimise ajal veebruaris 2014 oli tarbimislaenude kulukuse määr Eesti Panga andmetel 36,64% ja selle kohta on esitatud ka tõend (I kd lk 81).
36.TsÜS § 86 lg 3 teise lause järgi eeldatakse tarbijakrediidilepingu puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas siis, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele
antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kostjale antud laenu puhul see nii ei ole ja kohtu ette ei ole toodud muid asjaolusid, mille alusel saaks kindlaks teha, et soorituste vahe on heade kommete vastaselt ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas. Samuti ei tuvastanud maakohus kostja sundolukorda. Seda ei tuvastanud asja materjali järgi ka ringkonnakohus.
37.Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus ka seda, et isegi juhul, kui laenuleping oleks osutunud tühiseks, ei oleks kohus saanud jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Sellisel juhul oleks kostjal tulnud TsÜS § 86 lg 4 järgi tagastada hagejale tehingu järgi saadu ja maksta laenu kasutamise aja eest intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses.
38.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hageja vastuapellatsioonkaebuses esitatud seisukohti. Ringkonnakohus nõustub hagejaga selles, et maakohus kohaldas VÕS § 415 lg-2 ebaõigesti.
39.VÕS § 415 lg-s 2 sätestatu kohaselt, kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks, kolmandas järjekorras intressi katteks ja neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Samas järjekorras on pooled kokku leppinud laenulepingu p-s 6.3.
40.Maakohus leidis ekslikult, et VÕS § 415 lg 2 järgi tuleb kõik kostja poolt tasutud summad arvestada põhivõla katteks, kuna pooled ei ole teistsuguses täitmise korras kokku leppinud. Maakohus jättis tähelepanuta, et nimetatud säte reguleerib üksnes ebapiisavate maksete arvestamist erinevate krediidivõtja kohustuste katteks, mis on muutunud makse tegemise hetkeks sissenõutavaks. Tarbijakrediidilepingute puhul on VÕS § 415 lg 2 erisäte VÕS § 88 lg 8 suhtes, mis reguleerib üldist kohustuste täitmise järjekorda. Seega oleks maakohus pidanud tegema kindlaks, millised kohustused olid ebapiisavate maksete tegemise ajaks muutunud sissenõutavaks ja arvestama tasutud summad nende kohustuste katteks VÕS § 415 lg-s 2 sätestatud järjekorra alusel. Maakohus seda ei teinud.
41.Maakohus oleks pidanud arvestama ka sellega, et kostja tasus maksegraafiku järgi tasumisele kuuluvaid summasid osaliselt enne tähtaega, mis on VÕS § 411 lg 1 järgi lubatav. Sellisel juhul ei võlgne tarbija krediidi kasutamata jätmise ajale langevat intressi ja muid kulusid (VÕS § 411 lg 1 teine lause). Krediidi ennetähtaegse tagasimaksega on tegemist alati, kui tarbijast krediidivõtja sooritab krediidiandjale krediidilepingu täitmiseks rahalise makse, mille suurus ületab makse tegemise hetkel krediidilepingust tulenevate sissenõutavaks muutunud kohustuste summat. Krediidi ennetähtaegse tagasimaksmise peamiseks tagajärjeks on VÕS § 411 lg 1 teise lause kohaselt tarbija vabanemine intressi tasumise kohustusest krediidi kasutamata jätmise aja eest. Osalise ennetähtaegse tagasimaksmise korral lõpeb intressi maksmise kohustus tuleviku suhtes üksnes tagasimakstud osalt, seega tingib see krediidilepingust tulenevate teostamisele kuuluvate maksete ümberarvestuse. Sellise arvestuse aluseks on krediidilepingu suhtes kehtiv intressimäär.
42.Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõla 5043,69 eurot ja intressivõla 2422,04 eurot. Ringkonnakohtu arvestuste kohaselt on kostja tegelik põhivõla suurus 5327,05 eurot ja intressivõlg 1445,30 eurot.
43.Kuna ringkonnakohus ei või TsMS § 439 järgi ületada nõude piire, mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla hagetud suuruses, s.o 5043,69 eurot ja sellelt summalt viivise, s.o rahuldab selles osas hageja vastuapellatsioonkaebuse. Intressivõla mõistab
ringkonnakohus välja 1445,30 euro suuruses vastavalt arvestusele, s.o rahuldab selles osas hagi ja kostja apellatsioonkaebuse osaliselt.
44.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, kus kohus leidis, et lepingus kokku lepitud viivisemäär 0,2% päevas on ebamõistlikult suur ja kostjat liigselt kahjustav, mistõttu see on tühine tüüptingimus. Maakohus leidis õigesti, et kostja peab tasuma hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 27.07.2016, s.o laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Samuti leidis maakohus õigesti, et kostja peab hüvitama hagejale võla sissenõudmisega seotud kulud 15 euro suuruses. Selles osas ei korda ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise kohtuotsuse tegemise päeva seisuga, s.o 06.03.2019 suurusega 1052,40 eurot ja sealt edasi seadusjärgses määras kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle 5043,69 euro.
45.Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ja vastuapellatsioonkaebuse täies ulatuses, tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi 49,6% ulatuses (hagi hind 14 154,15 eurot, rahuldatud hagi 7019,56 eurot (põhivõlg, intress ja sissenõudmiskulu kokku 6503,99 eurot + hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlalt 112,07 eurot + aasta viivis põhivõlalt 403,50 eurot), s.o hagi rahuldatud ja rahuldamata jäetud osad on sisuliselt võrdsed, jätab ringkonnakohus kõik maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
46.Ringkonnakohus keeldub tõendina asja juurde võtmast kostja apellatsioonkaebusele lisatud Harju Maakohtu 20.03.2018 otsust kriminaalasjas nr 1-17-4757, kuna leiab, et kostja õigeksmõistmine süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3 alusel ja selles kohtuotsuses tuvastatud asjaolud ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
Kaupo Paal
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.