Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-18-16538 alates kuni täitmiseni tasumata summalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul peale kohtuotsuse kättesaamist otse Tallinna Ringkonnakohtule.

HAGEJA NÕUE

Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 1 950 eurot; viivise põhinõude summalt 1950 eurot viivisemääraga 0,5% päevas perioodi 11.10.2018-02.11.2018 eest summas 224.25 eurot; viivise määraga 0,5% päevas põhinõude summalt 1950 eurot alates 03.11.2018. a kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasiselt protsendina (lepingu järgne viivis) kuni kohustuse kohase täitmiseni; võlgnevuse sissenõudmisega tekitatud kahju summas 200 eurot (sissenõudmisega tekitatud kulu); viivis VÕS § 113 lg 1 ls.2 sätestatud määral sissenõudmisega tekitatud kahjusummalt 200 eurot alates 03.11.2018. a kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasiselt protsendina kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hageja ei nõua käesoleva hagiavalduse menetlusökonoomia printsiibist lähtudes laenulepingujärgset intressi, kuivõrd see summa on niivõrd väike, et seda ei tasu arvutada. Hageja palub jätta asja menetluskulud täielikult kostja kanda ja mõista kostjalt välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ls. 2 sätestatud määral. Hageja ei soovi kostjaga kompromissi sõlmida.

KOSTJA SEISUKOHT

Kostja ei ole hageja nõudele sisulisi vastuväiteid esitanud. Kostja on soovinud jõuda hagejaga sellisele kompromissile, mille kohaselt saaks kostja tasuda võlgnevuse ära osade kaupa. Kostja palus jagada asja menetluskulud võrdselt hageja ja kostja vahel.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Tuvastatud asjaolud, mille üle puudub vaidlus: − 01.10.2018 a kinnitatud kirjaliku laenulepingu kohaselt laenas G. H. kostjale 2 000 eurot. Hageja nõuab kostjalt laenu põhiosa tagastamist summas 1 950 eurot. − Viivisemääraks oli lepingus kokku lepitud 0,5% päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga viivitatud päeva eest.

2-18-16538 − Laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tähtaeg oli 10.10.2018 a, millest kostja kinni ei pidanud ning kohustus on tänaseni täitmata. − Hageja pöördus võlgnevuse tasumiseks inkasso ettevõtte poole. Kostjale edastati nõudekiri võlgnevuse tasumiseks ja anti talle tähtaeg livideerida võlgnevus hiljemalt 20.10.2018 a. Kostja seda kohustust ei täitnud. − Nõudekirja edastamisega tekkis hagejal täiendav kahju võlgnevuse sissenõudmisega summas 200 eurot. Nagu kohus eelpool otsuses välja tõi, ei olnud kostjal sisulisi vastuväiteid hageja nõuetele. Kostja soovis hagejaga kompromissile jõuda, et tasuda võlgnevus osamaksetena. Kohus andis pooltele tähtaja kompromissile jõudmiseks kuni 25.01.2019. Hageja ei olnud nõus kompromissi sõlmima ja seega pooled kompromissi ei saavutanud. Kohus teavitas kostjat hageja seisukohast ja andis kostjale tähtaja 12.02.2019 soovi korral esitada veel asja lahendamisel tähtsust omavaid täiendavaid seisukohti või tõendeid. Kostja midagi täiendavat kohtule ei esitanud. Seega kuivõrd pooled kompromissi ei saavutanud, lahendab kohus asja sisuliselt kohtuotsusega. VÕS § 76 lõike 1 ja § 82 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg 1 punktist 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ja VÕS § 101 lg 1 punktist 6 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral ka viivist. VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. VÕS § 127 lg 3 sätestab, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Vaidlust ei ole, et kostja on jätnud 01.10.2018 lepingust tuleneva endapoolse lepingulise kohustuse, tagastada laen, kohaselt täitmata, mistõttu on hageja vastav nõue (põhinõue summas 1 950 eurot) põhjendatud ja kuulub rahuldamisele VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 1 950 eurot.

2-18-16538

Käesolevas asjas hakkas kogu põhinõude summalt 1 950 eurot viivis jooksma alates 11.10.2018.a – laenu tagastamise tähtaeg. Hagiavalduse esitamise 02.11.2018.a seisuga oli laenulepingujärgselt põhinõude summalt 1 950 sissenõutavaks muutunud 224.25 eurot viiviseid (lepingujärgse määraga 0,5% päevas). Kostja ei ole viivisenõude suurusele ega arvestusele vastu vaielnud. Kohus leiab, et hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise arvestus on õige ja tuleb kostja poolt kohustuse täitmisega viivituse tõttu seega VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks ka välja mõista summas 224.25 eurot. Hageja on taotlenud lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmisele ka kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist kindla summana. Kuivõrd kohtuotsus tehakse 26.02.2019 on perioodi 03.11.2018 - 26.02.2019 eest samadel eeltoodud alustel arvestatava sissenõutavaks muutunud viivise summa 1 131 eurot, mis tuleb VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks ka välja mõista. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka peale kohtuotsuse tegemist edasiulatuva viivise protsendina (lepingu järgne viivis) kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kohus leiab, et kostjalt on põhjendatud mõista hageja kasuks välja ka edasiulatuv viivis protsendina põhinõudelt (1 950 eurot) alates 27.02.2019 kuni põhinõude täitmiseni määraga 0,5% päevas, kuivõrd hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist kuni kohustuse kohase täitmiseni. Lisaks eeltoodule palub hageja kostjalt välja mõista ka võlgnevuse sissenõudmisega tekitatud kulu summas 200 eurot kahjuna ja sellelt summalt seadusjärgse viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 03.11.2018 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasiselt protsendina kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kostja ei ole hageja nõudele ega arvestusele vastu vaielnud. Kohus leiab, et kahjunõue summas 200 eurot on VÕS § 127 kohaselt põhjendatud, kuivõrd hagejal oli õigus pöörduda inkassofirma poole kostjalt võlgnevuse sissenõudmiseks peale kostja poolt võlgnevuse tähtaegselt tasumata jätmist ja inkasso poole pöördumisega tekkisid hagejale tõendatud kulud, mis on hagejale tekitatud kahju. Samuti on põhjendatud vastavalt kulult seadusjärgse viivise nõudmine alates hagi esitamisest, kuivõrd kostja ei rahuldanud hageja vastavat nõuet. VÕS § 113 lg 2 järgi arvestatakse viivist muuhulgas ajast, mil võlausaldaja esitas raha sissenõudmiseks hagiavalduse. Käesolevas asjas esitati hagiavaldus 02.11.2018. a. Kohus mõistab seega kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise summas 200 eurot ja VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatu alusel viivise kahjunõudelt summas 200 eurot seadusjärgses määras alates 03.11.2018. a kuni kohtuotsuse tegemiseni 26.02.2019 summas 5.08 eurot ja edasi peale kohtuotsuse tegemist edasiulatuva viivise kahjunõudelt summas 200 alates 27.02.2019 seadusjärgses määras kuni kahjunõude kohase hüvitamiseni. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi täielikult ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 1 950 eurot; viivise põhinõude summalt 1 950 eurot viivisemääraga 0,5% päevas perioodi 11.10.2018-02.11.2018 eest summas 224.25 eurot; viivise määraga 0,5% päevas põhinõude summalt 1950 eurot alates 03.11.2018. a kuni kohtuotsuse tegemiseni 26.02.2019 summas 1 131 eurot; edasiulatuva viivise põhinõudelt (1 950 eurot) alates 27.02.2019 0,5% päevas kuni põhinõude kohase täitmiseni; võlgnevuse sissenõudmisega

2-18-16538 tekitatud kahju summas 200 eurot; viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgsel määral sissenõudmisega tekitatud kahjusummalt 200 eurot alates 03.11.2018. a kuni kohtuotsuse tegemiseni 26.02.2019 summas 5.08 eurot; edasiulatuva viivise sissenõudmisega tekitatud kahjusummalt 200 eurot alates 27.02.2019 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kahjunõude kohase hüvitamiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kostja on palunud jätta menetluskulud võrdselt poolte kanda, kuid kohtu hinnangul ei esine selleks TsMS § 162 lg 4 kohast alust, kuivõrd hageja kulude väljamõistmine kostjalt ei ole kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus märgib, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on

2-18-16538 menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja poolt esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt moodustavad hageja menetluskulud hagiavalduse esitamise eest tasutud riigilõiv summas 425 eurot ja hageja õigusabikulud summas 741 eurot (sh käibemaks). Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on menetlusosalise kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui menetlusosaline ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (Riigikohtu 03.06.2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Hageja kinnitab, et ei ole käibemaksukohuslane ja taotleb õigusabikulude väljamõistmist käibemaksuga. Hageja kinnitab vastavalt TsMS § 176 lg 5, et kõik kulud on kantud seoses antud kohtumenetlusega. Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele sisulisi vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et hageja poolt tasutud riigilõiv on põhjendatud ja vajalik ning kuulub kostjalt välja mõistmisele. Kohus leiab, et vaidlust ei ole asjaolus, et hageja on õigusabi kasutanud ja õigusabi kasutades kulu kandnud ning vastav kulu tuleb kostjal hagejale ka hüvitada, kuivõrd antud tsiviilasja menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Kohtu hinnangul on hageja esindaja õigusabi ajakulu (4 tundi ja 45 minutit) vajalikus ning põhjendatud suuruses ja tunnihind (130 eurot) mõistlikus ning kohtupraktikas sobivaks tunnistatud suuruses. Eeltoodust tulenevalt tuleb määrata kostja poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruseks 1 166 eurot (425 riigilõiv + 741 õigusabikulud). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /Digitaalselt allkirjastatud/ Viktor Bome Kohtunik

Osaliselt tühistatud Tallinna RK lahendiga

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.