2-11-39234/105 - Pankrotiõigus - Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

3.Täiendav määrus on 21.01.2019.a täiendatava määruse põhjendav osa. Edasikaebamise kord Määruse peale võivad pooled ja kolmas isik esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõivu 50 eurot. Asjaolud Harju Maakohtus oli I S kohustustest vabastamise menetlus. 21.01.2019.a kohtumäärusega lõpetas kohus võlgniku I S kohustustest vabastamise menetluse, keeldus vabastamast võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ja jättis rahuldamata võlgniku taotluse kohustustest vabastamise menetluse pikendamiseks. Kohus allkirjastas ekslikult 21.01.2019.a kohtumääruse mustandi, mille põhjenduste osa ei olnud valmis. Eeltoodu tõttu teeb kohus 21.01.2019. a kohtumääruse täienduse ning määrab lugeda õigeks käesolevas kohtumääruses märgitud kohtumääruse põhjendused. Kohtumääruse põhjendused PankrS § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Käesolevaks ajaks on võlgniku I S’i kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud viis aastat, mistõttu otsustab kohus võlgniku I S pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt PankrS § 175 lg-le 1. Tulenevalt PankrS § 175 lg-st 3 kuulab kohus enne kohustustest vabastamise otsustamist ära usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Võlgnik peab vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast (PankrS § 175 lg 4). Kohus kuulas 21.08.2018.a ära võlgniku. Võlausaldajad ärakuulamisel osaleda ei soovinud. 21.08.2018.a andis võlgnik I S kohtule PankrS § 175 lg 4 alusel võlgniku vande. PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Samuti eeldab PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaldamine võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. PankrS § 173 lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. PankrS § 173 lg 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama

saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. PankrS § 173 lg 3 sätestab, et võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. PankrS § 173 lg 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti. Kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ja hinnanud asjas esitatud tõendeid kogumis, leiab, et I S’i pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetlus tuleb lõpetada. Kohus leiab, et käesoleval juhul on võlgnik rikkunud PankrS § 173 lg’s 2 nimetatud kohustust, mille kohaselt peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgnik töötab kaubikujuhina N T OÜ-s omades netosissetulekut 800 eurot kuus. Varasemalt töötas võlgnik kaubikujuhina K OÜ-s ning tema töötasuks oli väidetavalt 590 eurot kuus ning N P OÜ-s netopalgaga 720 eurot kuus. Võlgniku pangakontoväljavõtetelt ei nähtu igapäevased olme- ja elamiskulud, samas nähtub nendelt arvestatavas ulatuses sularahaga arveldamine. Võlgniku selgitused, et viidatud sularaha sissemaksed on tuttavate poolt laenu andmine ja sularaha väljavõtmine toimub eelkõige mugava arveldamise tõttu, on paljasõnalised ja tõendamata. Kohus leiab, et ei ole eluliselt usutav, et võlgnik ei kanna igapäevaseid olme- ja elamiskulusid. Samuti ei ole eluliselt usutav, et olles rohkem kui 20 ettevõtte juhatuse liige on võlgniku ainsaks sissetulekuks töötasu suuruses 800 eurot kuus. Kohus leiab, et sellise käitumisega on võlgnik asunud oma saadud tulusid ja vara varjama. Lisaks, toimiku materjalidest nähtub, et kohustustest vabastamise menetluse kestel ei ole võlgnik alati esitanud kohtule korrektset aruannet, millest nähtuks võlgniku PankrS § 173 tulenevate kohustuste nõuetekohane täitmine. Kohus ja võlausaldajad on pöördunud korduvalt võlgniku poole saamaks informatsiooni võlgniku töökoha, sissetuleku, vara ja võlausaldajatele tehtud väljamaksete kohta, sh on kajastamata, kes ja millistes summades tasub võlgniku igapäevaseid eluasemekulusid. Võlgnik on esitanud kohtule nõutud dokumendid osaliselt ja puudulikult. Kohus leiab, et käesoleval juhul on võlgnik rikkunud ka PankrS § 173 lg-s 3 ja 4 sätestatud kohustusi, mis näevad ette, et võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule ning sellest tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti, kui kohus ei ole määranud teisiti. Kohustustest vabastamise menetluse algatamisel oli võlgnikul võlausaldaja kohtutäitur Katrin Vellet ees kohustusi summas 8 569,74 eurot, võlausaldaja Luminor Liising AS (endine AS Nordea Finance Estonia) ees kohustusi summas 52 068,37 eurot, võlausaldaja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) ees kohustusi summas 191,73 eurot, võlausaldaja Citadele Leasing & Factoring OÜ ees kohustusi summas 84 259,07 eurot, võlausaldaja Danske Bank A/S Eesti filiaal ees kohustusi summas 6 581,22 eurot, võlausaldaja SIA Gelvora (loovutatud AS-lt Reverta (endine AS Parex banka)) ees kohustusi summas 33 990,37 eurot, võlausaldaja kohtutäitur Kristiina Feinman ees kohustusi summas 407,37 eurot, võlausaldaja Swedbank Liising AS ees kohustusi summas 19 249,82 eurot, võlausaldaja Swedbank AS ees kohustusi summas 1 752,36 eurot, võlausaldaja Luminor Liising AS (endine AS DNB Liising) ees kohustusi summas 105 125,34 eurot ja võlausaldaja Bigbank AS ees kohustusi summas 4 533,02 eurot, kokku summas 316 728,41 eurot. Terve kohustustest vabastamise menetluse jooksul on võlgnik teinud väljamakseid vaid ühele võlausaldajale, Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), ning tasunud kogu nõude summas 191,73 eurot ning sedagi alles 14.05.2018 ehk pärast kohustustest vabastamise menetluse tähtaja möödumist. Võlgniku väitel on ta ka T AS-le tasunud 200 eurot, kuid kohus märgib, et T AS ei ole käesolevas menetluses võlausaldajaks. Samuti väidab võlgnik, et ta on andnud 10.04.2015 oma endisele usaldusisikule sularahas üle 6000 eurot, millest usaldusisik kandis kolmele pangale, Luminor Bank, Swedbank ja Citadele Bank, 2000 eurot. Viidatud võlausaldajad aga sellist väljamakset võlgniku usaldusisiku poolt saanud ei ole. Võlgnik

palus kohtult täiendavat aega, et uurida, mis usaldusisikule antud rahast saanud on, kuid tal ei õnnestunud endise usaldusisikuga enam kontakti saada. Kohus leiab, et võlgniku väited usaldusisikule sularahas antud 6000 euro osas ei ole tõendatud. Võlgniku arvelduskontodelt ei nähtu, et talle oleks vahetult enne väidetavat sularaha makse tegemist suurem summa laekunud. Võlgnik ei ole ka selgitanud, kust ta sellises summas sularaha sai. Isegi juhul, kui võlgnikul oleks olnud sularahas 6000 eurot, oleks selle summa osas tegemist võlgnikupoolse vara varjamisega võlausaldajate eest. Võlgnik on selgitanud, et ei ole võlausaldajatele igakuised makseid teinud, kuna on kogunud raha. Võlgnik väidab, et tal on kogunenud 650 eurot, mille ta saaks võlausaldajatele kanda, kuid samas ei ole ta seda siiani teinud. Võlausaldaja Swedbank AS heidab võlgnikule ette ka asjaolu, et võlgnik oma täisealistele lastele igakuiselt kokku 400 euro suuruses summas ülekandeid teeb. Võlausaldaja leiab, et võlgnik ei pea oma täisealisi lapsi ülal pidama. Perekonnaseaduse § 97 punkti 2 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama laps, kes omandab kõrgharidust, kuid mitte kauem kui 21- aastaseks saamiseni. Kuna võlgniku mõlemad lapsed asusid kõrgharidust omandama, lõppes võlgnikul tütre ülalpidamiskohustus kui tütar sai 21-aastaseks 16.08.2017 ning poja ülalpidamiskohustus kui poeg sai 21-aastaseks 14.06.2014. Samas tasus võlgnik oma pojale elatist kuni 2017. aastani, kuigi oleks viidatud maksed pidanud teostama võlausaldajatele. Kohus leiab, et kuigi võlgniku tahe oma lapsi toetada on küll inimlikult arusaav, kui aga võlgniku enda suhtes toimub samal ajal kohustustest vabastamise menetlus, peab ta esmalt täitma seadusest tulenevad kohustused. Võlgniku käitumist võlgnevuste tasumisel ei saa ilmselget lugeda põhjendatuks ja piisavaks. Kohus on seisukohal, et võlgniku esitatud arvelduskonto väljavõtte kohaselt oli võlgnikul võimalusi eraldada võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks seaduses sätestatut summasid ning on selle tegemata jätmisega rikkunud pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi ja kahjustanud võlausaldaja huve. Võlgnikul on olnud kohustus töötasu alammäärast ülejääv summa võlausaldajatele tasuda, mida ta teinud ei ole. Ka Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr xxx märkinud, et juhul, kui võlausaldajatele seaduse kohaselt välja maksmisele kuuluvad summad olnud väga väikesed, tuli võlgnikul, olles ühtlasi iseenda usaldusisikuks, PankrS § 172 lg-s 3 sätestatud kohustusi täita. Ka iga väiksema summa tasumine näitab võlgniku huvi ja soovi täita seadusest tulenevaid kohustusi ning annab menetluse lõpus suurema tõenäosusega aluse võlgniku kohustustest vabastamiseks. Vaatamata asjaolule, et ennetähtaegse menetluse lõpetamise taotluse lahendamise määrusega jättis kohus Swedbank AS taotluse 12.12.2016 rahuldamata ja jätkus kohustustest vabastamise menetlus. Kohus määras usaldusisiku kohustusi täitma võlgniku ning esitama teavet iga aasta 15 jaanuariks ja 15 juuliks. Kohus selgitas võlgnikule PankrS § 173 lg 1 tulenevat kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ning teha makseid võlausaldajatele. Kuivõrd PankrS 175 lg 2 p-i 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve, analüüsib kohus järgnevalt võlgniku süülisust eelpool viidatud kohustuste rikkumisel. Vastavalt VÕS § 104 lg-le 2 on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine VÕS § 104 lg 3). Raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 4). Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS 104 lg 5). Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-1916 selgitanud, et füüsilisest isikust võlgniku saab kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta, kui tema käitumises on PankrS § 175 lg 2 p-des 1 või 2 või lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid. Seega on Riigikohus täpsustanud, et pelgalt hooletust käitumisest ei piisa ja võlgniku kohustuste rikkumine peab olema toimunud vähemalt raskelt hooletult. Kohtu hinnangul on võlgnik oma eelpool viidatud kohustuste rikkumisel käitunud süüliselt. Võlgnik ei ole usutavalt põhistanud oma kohustuste rikkumise vabandatavust ning asjas tõendamist leidnud asjaoludest nähtuvalt on võlgnik oma pankrotiseadusest tulenevate kohustuste täitmisel tegutsenud vähemalt raske hooletusega. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt on kohus seisukohal, et I S ei ole andnud endast parimat võlausaldaja nõude rahuldamiseks ning on süüliselt jätnud oma kohustused täitmata, kahjustades

sellega võlausaldaja huve. Kohus on tuvastanud, et võlgniku käitumine on käsitletav võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevusena ja süülise käitumisena. Võlgnik on tahtlikult rikkunud PankrS § 173 lg-s 2, 3 ja 4 sätestatud kohustusi, mistõttu esineb alus võlgniku I S’i pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja tema kohustustest vabastamisest keeldumiseks PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel. Kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Seega on võlgadest vabastamise menetlus nähtud ette neile võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Kuivõrd I S ei ole andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning on süüliselt jätnud oma kohustused täitmata kahjustades sellega võlausaldajate huve, tuleb I S kohustustest vabastamise menetlus lõpetada. Kohus keeldub võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisest. Lähtudes eelnevast, tuleb vastavalt PankrS § 175 lg 2 p-le 2 keelduda füüsilisest isikust võlgnikku I S (pankrotis) tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast, kuna võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. TsMS § 175 lg 51 kohaselt kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. Võlgnik on esitanud taotluse menetluse pikendamiseks ühe aasta võrra. Käesoleval juhul leiab kohus, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse pikendamine ei ole põhjendatud, sellega ei ole nõustunud kõik võlgniku võlausaldajad. Võlgnik on märkinud taotluses, et kuna ülalpeetavaid lapsi enam ei ole ja ta jätkab tööd kaubikujuhina, siis maksaks võlausaldajatele igakuiselt 360 eurot. Kohus leiab, et võlgniku põhistus tähtaja pikendamiseks ei ole piisav. TsMS § 235 kohaselt väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduste õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlgniku ülalpeetavad on sündinud 1993 ja 1996, seega ei saa seostada ülalpidamisekohustuse lõppemisega pikendamiseks taotletavat aastat, sest see kohustus on lõppenud varasemalt. Samuti leiab kohus, et kohustusi olnuks võimalik vähendada ka varasemalt, võlgnik ei ole esile toonud, et teeks tasuvamat tööd või suureneksid sissetulekud muul viisil just käesoleval ajal. Kohus jätab TsMS § 172 lg 7 teise lause alusel kohustustest vabastamise menetluse kulud võlgniku kanda. Tulenevalt PankrS § 175 lg-st 7 avaldab kohus teate I S (pankrotis) kohustustest vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.