Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Ulvi Loonurm ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. veebruar 2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-8305
Tsiviilasi
Bruker Daltonik GmbH hagi Alfa Technologies OÜ vastu võla ja viiviste väljamõistmiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 5. oktoobri 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Alfa Technologies OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
253 701,55 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) Bruker Daltonik GmbH (registrikood HRB8150HB, asukoht Fahrenheitstraße 4, 28359, Bremen, Saksamaa), lepingulised esindajad vandeadvokaat Karl Kask ja advokaat Triin Toom Kostja (apellant) Alfa Technologies OÜ (registrikood 11879113), lepinguline esindaja advokaat Henrik Kirsimäe
Asja läbivaatamise kuupäev
25. jaanuar 2019, kohtuistung
Istungil osalenud isikud
Hageja Bruker Daltonik GmbH esindaja advokaat Triin Toom
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 5. oktoobri 2018 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Alfa Technologies OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta Alfa Technologies OÜ kanda.
4.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.
Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Bruker Daltonik GmbH (hageja) esitas 26. mail 2017 Harju Maakohtule hagi Alfa Technologies OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 224 080 eurot, viivise 11 695,15 eurot ja edasiulatuva viivise põhinõudelt alates 27. maist 2017 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Bruker Baltic OÜ (edaspidi nõude loovutaja) ning kostja sõlmisid 16. juunil 2011 edasimüügilepingu (edaspidi edasimüügileping), mille alusel tegutses kostja Eestis, Lätis ja Leedus nõude loovutaja poolt turule lastud teadus- ja laboritehnika edasimüüjana. Edasimüügilepingu kohaselt tarnis nõude loovutaja kostjale seadmeid kostja ostutellimuse alusel ning kostja kohustus nõude loovutajale tarnitud seadmete eest tasuma. Edasimüügilepingu alusel tellis kostja 2015. aastal mh järgmised seadmed: 1) S1 TITAN 600; 2) S1 Titan SMX429; 3) S1 TITAN 600. Seadmete müügi eest esitas nõude loovutaja kostjale järgmised arved: 30. oktoobril 2015 arve nr 14177 summas 30 240 eurot; 5. novembril 2015 arve nr 14191 summas 13 560 eurot; 27. novembril 2015 arve nr 14186 summas 30 240 eurot. Lisaks osutas nõude loovutaja kostjale varasemalt müüdud seadme S1 Titan SMX725 parandusteenust 2040 euro eest (arve nr 14189). Kostja pidi müüdud seadmete ja parandusteenuse eest tasuma nõude loovutajale kokku 76 080 eurot (30 240+ 13 560+ 30 240+ 2040). Kostja jättis eelnimetatud arved summas 76 080 eurot tasumata. Lisaks edasimüügilepingule sõlmisid nõude loovutaja ja kostja 28. oktoobril 2014 müügilepingu nr 20141028 (edaspidi müügileping), mille kohaselt kohustus nõude loovutaja müüma kostjale seadmed Scion GC/MS ja Microtof Q Systems. Seadmete tarnimise järel väljastas nõude loovutaja kostjale arve nr 14113 summas 318 000 eurot maksetähtajaga 27. september 2015. Kostja tasus arve nr 14113 eest 6. mail 2015 60 000 eurot ning
5.juunil 2015 35 000 eurot. Ülejäänud 223 000 eurot jättis kostja tasumata. Kuivõrd kostja ei suutnud arveid tasuda, allkirjastasid nõude loovutaja ja kostja
4.jaanuaril 2016 võlatunnistuse (edaspidi võlatunnistus), milles kostja tunnistas, et võlgneb
31.detsembri 2015 seisuga nõude loovutajale 299 080 eurot (76 080 + 223 000). Nõude loovutaja ja kostja leppisid kokku maksegraafikus, mille kohaselt oli kostja kohustatud tasuma võlgnevuse neljas osas hiljemalt 31. detsembriks 2016 järgmiselt: 75 000 eurot 2016. aasta I kvartali lõpuks; 75 000 eurot 2016. aasta II kvartali lõpuks; 75 000 eurot 2016. aasta III kvartali lõpuks; 74 080 eurot 2016. aasta IV kvartali lõpuks. Kostja tasus maksegraafiku esimese osamakse summas 75 000 eurot. Ülejäänud osamaksed on tasumata. Nõude loovutaja loovutas 2. mail 2017 kokkuleppega edasimüügilepingust, müügilepingust ning võlatunnistusest tulenevad nõuded kostja vastu summas 224 080 eurot hagejale. Nõude loovutaja teavitas 23. mail 2017 kostjat oma nõude hagejale loovutamisest. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu. Edasimüügilepingu näol on tegemist turustamisteenuse osutamise lepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 mõistes. Lepingu p 5 kohaselt nõustus kostja hoidma müügijõudu ja andma endast parima, et reklaamida ja müüa tooteid Eestis, Lätis ja Leedus. Need kostja kohustused seonduvad teenuse osutamisega, mitte nõude loovutajalt kauba ostmisega. Kostja pole käsunditäitmise eest nõude loovutajalt tasu saanud ning kostjal on nõude loovutaja vastu tasunõue. Isegi kui kostja poolt osutatud teenuse tasu suurus ei tulene lepingust, peab nõude loovutaja maksma VÕS § 28 lg 2 ja § 627 lg 2 järgi vastavalt asjaoludele kostjale mõistlikku tasu. Mõistliku tasu suurus 5 aasta teenuse eest on ca 100 000 eurot.
2 (8)
Kostja pole seadmeid S1 TITAN 600, S1 Titan SMX429 ega S1 TITAN 600 nõude loovutajalt tellinud ega kätte saanud, mh pole kostja omandanud seadet S1 Titan SMX725, mistõttu pole selle seadme remonditeenuseid kostjale osutatud. Seadmed Scion GC/MS ja Microtof Q Systems ei ole apellandile tarnitud 28. oktoobri 2014 müügilepingu lisas toodud komplektis, seetõttu puudub kostjal kohustus terve ostuhinna 318 000 euro tasumiseks. Kostja väiteid tõendab nõude loovutaja juhatuse liige VS oma kinnituskirjaga. Kostja seab kahtluse alla võlatunnistuse autentsuse. Deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks on olemasoleva nõude tunnustamine, on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest. Antud juhul kostja vaidleb võlatunnistuse aluseks olevale hageja nõudele vastu. Kostja on nõude loovutajale tasunud kokku 199 686,24 eurot. Kostja esitas 12. jaanuaril 2018 kohtule tasaarvestusavalduse, milles leiab, et turustamisteenuse osutamise eest kuulus hageja õiguseellasel ehk nõude loovutajal tasumisele veel vastavalt VÕS §-le 28 lg 1, §-le 627 lg-le 1 ja §-le 619 kokku vähemalt 100 000 eurot. Nõude loovutaja on 16. juuni 2011 käsunduslepingu alusel teinud kostjale makseid 12 korral - ühel korral 12 150 eurot ja ülejäänud korrad 2 700 eurot. Igakuise tasu suurus oli 2700 eurot. Lepingu sõlmimisest kuni teenuse osutamise lõppemiseni kehtis leping 4 aastat ja 6,5 kuud. Seega on tasu suurus kokku 211 950 eurot (78,5 kuud x 2700 eurot). Kuna nõude loovutaja on kostjale tasunud 41 850 eurot, on tasumata 170 100 eurot (211 950 - 41 850). Kostja palub hageja võimaliku nõude lugeda tasaarvestatuks kostja tasu nõudega nõude loovutaja vastu 170 100 euro ulatuses või alternatiivselt 100 000 euro ulatuses (kui turustamisteenuse osutamise tasu ei ole eelnevate maksete alusel võimalik tuvastada). Nõude loovutaja ei ole kostjat kui võlgnikku nõude loovutamisest teavitanud. Kostja seaduslik esindaja sai nõude loovutamise asjaolust teada alles hagimaterjalidest. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas 5. oktoobri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 224 080 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 11 695,15 eurot ja edasiulatuva viivise põhinõudelt alates 27. maist 2017 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Maakohus otsustas menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrata pärast vaidlustatud otsuse jõustumist. Nõude loovutaja loovutas VÕS § 164 alusel 2. mai 2017 kokkuleppega edasimüügilepingust, müügilepingust ning võlatunnistusest tulenevad nõuded kostja vastu summas 224 080 eurot hagejale. Maakohtule esitatud 23. mai 2017 e-kirjaga on tõendamist leidnud, et kostjat on nõude loovutamisest teavitatud. Seega on hageja asunud nõude loovutaja asemele. Maakohtu hinnangul puudub poole vahel vaidlus, et nõude loovutaja ja kostja vahel on
4.jaanuaril 2016 sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes. Deklaratiivse võlatunnistuse alusel nõuab hageja kostjalt põhivõla 224 080 euro ja viivise tasumist. Kuigi hagejal polnud võla sissenõudmiseks vaja esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse, on hageja esitanud ka tõendid võla 224 080 euro tekkimise asjaolude kohta: edasimüügileping; kostja 23. septembri 2015 S1 TITAN 600 ostutellimus; kostja 29. oktoobri 2015 S1 SMX429 ostutellimus; kostja 17. oktoobri 2015 S1 TITAN 600 ostutellimus; nõude loovutaja
30.oktoobri 2015 arve nr 14177, 5. novembri 2015 arve nr 14191, 27. novembri 2015 arve nr 14186, 30. novembri 2015 arve nr 14189; kostja ja nõude loovutaja vahel 28. oktoobri 2014 sõlmitud müügileping; nõude loovutaja 31. märtsi 2015 arve nr 14113; kostja 6. mai 2015 ja 5. juuni 2015 maksekorraldused. Maakohtu hinnangul on kostja korduvalt tunnistanud oma võlga, sh on kostja allkirjastanud võlatunnistuse. Arvelduskonto väljavõttega on tõendatud, et kostja tasus 2. märtsil 2016 nõude 3 (8)
loovutajale võlatunnistuse esimese osamakse summas 75 000 eurot, selgitusega „4. jaanuari 2016 sõlmitud kokkuleppe alusel“. Kostja ja nõude loovutaja esindajate ekirjavahetusest nähtub, et kostja on palunud ülejäänud võlatunnistuses märgitud võlasumma osas maksegraafiku ja maksetähtaegade muutmist ning soovib tasumata summa 224 080 eurot tasuda aastatel 2017-2018. Võla olemasolu ning võlatunnistuse sõlmimist kinnitab ka kostja seadusliku esindaja SF 27. juunil 2016 allkirjastatud saldokinnitus, mille kohaselt võlgnes kostja 31. detsembri 2015 seisuga nõude loovutajale 299 080 eurot. Nimetatud summa 299 080 eurot on sama summa, mille kostja lubas 4. jaanuari 2016 allkirjastatud võlatunnistuses tasuda. Kostja seadusliku esindaja 5. juuli 2016 e-kirjast nähtub, et kostja ja nõude loovutaja vaheline maksegraafiku kokkulepe allkirjastati siis, kui kostja oli nõude loovutaja agent. Eeltoodust tulenevalt on kostja võlatunnistuse allkirjastanud ning võlga korduvalt tunnistanud. Seega on kostja andnud kehtiva võlatunnistuse. Maakohus jättis arvestamata nõude loovutaja endise juhatuse liikme ja kostja juhatuse liikme kinnituskirjad, kuna need ei ole usaldusväärsed tõendid. Kostja esitas vastuväite, et nõude loovutaja ei ole kostjale müünud ega tarninud hagiavalduses nimetatud seadmeid S1TITAN 600, S1Titan SMX429, S1 TITAN 600 ega osutanud parandusteenust. Maakohus nõustus hageja seisukohaga, et nimetatud väidete näol on tegemist sisuliste vastuväidetega võlale. Kostja on võlatunnistuse sõlmimisega loobunud vastuväidetest. Juhul, kui kostja ei saanud nõude loovutaja käest seadmeid ega parandusteenust, oleks kostja pidanud nimetatust olema teadlik juba võlatunnistuse sõlmimise ajal. Kohtule esitatud arvetega on tõendatud, et kostja tasus arve nr 14113 alusel Scion GC/MS ja Microtof Q Systems eest 60 000 eurot. Seega on hageja tõendanud, et kostja pidi teadma võlatunnistuse andmise ajal vastuväidetest. Samuti on kostja korduvalt tunnistanud võlgnevuse olemasolu ning ei ole enne kohtumenetlust kordagi väitnud, et võlga ei eksisteeri. Kuivõrd kostja on allkirjastanud võlatunnistuse ega ole tõendanud võlatunnistuse aluseks oleva nõude puudumist, on võlatunnistus kehtiv ning kuulub täitmisele VÕS § 8 lg 2 ja § 76 kohaselt. Hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1 ning maakohus rahuldas hageja nõude summas 224 080 eurot. Kuna kostja ei esitanud hageja viivisenõudele sisulisi vastuväiteid, leidis maakohus, et sissenõutavaks muutunud viivise nõue summas 11 695,15 eurot kuulub rahuldamisele. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks TsMS § 367 alusel välja mõista viivis põhivõlalt alates 27. maist 2017 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus analüüsis kostja tasaarvestuse nõuet, mille kohaselt kostja ei ole edasimüügilepingust tuleneva käsundi täitmise eest nõude loovutajalt tasu saanud ja kostjal on hageja vastu tasunõue VÕS § 28 lg 1 ja VÕS § 627 lg 1 järgi. Esmalt tuvastas maakohus, et nõude loovutaja tasus kostjale makseid 5. jaanuaril 2015 sõlmitud lepingus osutatud teenuste eest, mitte edasimüügilepingu alusel. Eeltoodut tõendab pangakonto väljavõte, kust nähtuvad arvete numbrid. Maakohus leidis, et tõendamata on kostjapoolne turundusteenuse osutamine nii kokkulepitud kui ka mõistliku tasu eest. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas 14. novembril 2018 apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata, alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks on vaidlusaluse kohtuotsuse põhjendused raskesti jälgitavad ning kohati vastuolulised. Maakohus on otsuse põhjenduses tuvastatud asjaoludest jätnud välja mitmed kostja olulised väited. 4 (8)
Maakohus on tõlgendanud ebaõigesti nõude loovutaja ja kostja vahel 16. juunil 2011 sõlmitud edasimüügilepingut. Tegemist pole müügilepinguga, vaid turustamisteenuse osutamise lepinguga VÕS § 619 mõistes. Lepingu p 5 kohaselt nõustus kostja hoidma müügijõudu ja andma endast parima, et reklaamida ja müüa tooteid Eestis, Lätis ja Leedus. Need kostja kohustused seonduvad teenuse osutamisega, mitte nõude loovutajalt kauba ostmisega. Teiseks pole kostja käsunditäitmise eest nõude loovutajalt tasu saanud ning kostjal on nõude loovutaja vastu tasunõue. Isegi kui kostja poolt osutatud teenuse tasu suurus ei tulene lepingust, peab nõude loovutaja maksma VÕS § 28 lg 2 ja § 627 lg 2 järgi vastavalt asjaoludele kostjale mõistlikku tasu. Mõistliku tasu suurus 5 aasta teenuse eest on ca 100 000 eurot, mis kuulub tasaarvestamisele TsMS § 233 lg 2 järgi. Kolmandaks pole kostja seadmeid S1 TITAN 600, S1 Titan SMX429 ega S1 TITAN 600 nõude loovutajalt tellinud. Mh pole kostja omandanud seadet S1 Titan SMX725, mistõttu pole kostjale selle seadme remonditeenuseid osutatud. Seadmeid Scion GC/MS ja Microtof Q Systems ei ole apellandile tarnitud 28. oktoobri 2014 müügilepingu lisas toodud komplektis. Seetõttu puudub kostjal kohustus terve ostuhinna 318 000 euro tasumiseks. Lisaks on kostja nõude loovutaja juhatuse liikme kinnituskirjaga tõendanud, et kostjale ei ole müüdud ega üle antud eelnimetatud seadmeid. Neljandaks pole võlatunnistuse dokument ehtne ning kostja on võlatunnistuse puudumist kinnituskirjadega tõendanud. Samuti pole kostja ühegi muu tegevusega võlga tunnistanud. Apellandi endise juhatuse liikme poolt isiklikult tehtud ülekanne ei tõenda võla tunnistamist või omaksvõttu kostja poolt, sest enne vastava ülekande tegemist olid esindaja volitused ja esindusõigus lõppenud. Teistest hageja esitatud tõenditest ei nähtu kostja poolset tahteavaldust võlgnevuse tunnistamise või tasumise kokkuleppe kohta. Juhul kui võlatunnistuse puudumine kinnituskirjadega pole tõendatud, pidanuks maakohus nõustuma TsMS § 230 alusel täiendavate tõendite kogumisega. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui keeldus kostja taotlusega tunnistajate ülekuulamiseks. Viiendaks, kui võlatunnistus oleks kehtiv, siis oleks tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks on olemasoleva nõude tunnustamine, on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest. Antud juhul kostja vaidleb võlatunnistuse aluseks olevale hageja nõudele vastu. Hageja vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kui hagi on esitatud võlatunnistuse alusel, siis tuleb haginõue esmalt selle alusel lahendada. Alles siis, kui hagi ei saa rahuldada võlatunnistuse alusel, tuleb hinnata selle rahuldamist kausaalsuhtest tulenevalt. Praeguse vaidluse lahendamisel omab keskset tähtsust asjaolu, kas nõude loovutaja ja kostja vahel 4. jaanuaril 2016 sõlmitud koosoleku protokolli ja maksegraafiku kokkuleppe näol on tegemist kehtiva võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 mõttes (I kd, tl-d 29–30). Maakohus on nimetatud dokumente analüüsinud võlatunnistusena ja sellele tuginedes nõude rahuldanud. Kostja on alates vastusest hagiavaldusele väitnud, et kostja ei ole dokumente allkirjastanud ning vaidlustas dokumendi ehtsuse TsMS § 277 mõttes. Sama väite on kostja esitanud ka apellatsioonkaebuses. 5 (8)
7.1.Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud menetlusõiguse normi sellega, et on vaatamata kostja väitele tuvastanud võlatunnistuse kehtivuse, hinnates seda kogumis teiste tõenditega. Ringkonnakohus sellise TsMS § 277 kohaldamisega ei nõustu. Kui hageja tugineb võlatunnistuse andmisele, peab hageja selle kehtivust kostja vastuväite esitamisel ka tõendama. Kostjal piisas dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes üksnes väitest, et kostja ei ole sellist dokumenti allkirjastanud. Tegemist ei ole olukorraga, kus dokumendi ehtsust võib põhistada dokumentide võrdlemise või asjas esitatud tõendite hindamisega. Isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi ning selle saab tuvastada vastav eriteadmistega isik. Ringkonnakohus selgitas hagejale tõendi ehtsuse tõendamiskoormist ning asjaolu, et allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul ei ole). Vaatamata ringkonnakohtu selgitusele ei soovinud hageja apellatsioonimenetluses esitada täiendavaid avaldusi ega taotlusi.
7.2.Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu põhjendused 4. jaanuari 2016 võlatunnistuse kehtivuse ja selle tagajärgede kohta otsusest välja jätta (vaidlustatud otsuse p-d 11–16, 18–19).
4.jaanuari 2016 võlatunnistus tuleb otsuse tegemisel jätta arvestamata.
8.Kolleegium leiab, et isegi juhul, kui jätta arvestamata 4. jaanuari 2016 võlatunnistus, on hageja nõue kostja vastu tõendatud. Selles osas täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi.
8.1.Järgnevalt hindab ringkonnakohus hageja väidet, et kostja on võlga tunnistanud veel kolme võlatunnistusega. Nendeks dokumentideks on: 27. juuni 2016 kostja saldokinnitus, milles kostja kinnitab nõude loovutaja poolt esitatud saldokinnituses, et seisuga 31. detsember 2015 võlgnes kostja nõude loovutajale 299 080 eurot (I kd, tl 71); 5. juuli 2016 e-kiri vastuseks nõude loovutaja e-kirjale, et kostja on nõude loovutajale võlgu ja soovib arutada uue maksegraafiku sõlmimist (I kd, tl-d 72–73); 8. augusti 2016 e-kiri vastuseks nõude loovutaja e-kirjale, et võlga ei saa tasuda enne 2016. aasta lõppu ja pakkus välja uue maksegraafiku (I kd, tl-d 35–36). Kolleegium märgib, et igasugune võla kirjalikus vormis tunnistamine ei tähenda alati võlgniku tahet end lepinguliselt siduda deklaratiivse võlatunnistusega. Ka praegusel juhul on kolleegiumi hinnangul tegemist olukorraga, kus kostja on mitteõigustehinguliste tunnistustega möönnud võla olemasolu, soovimata selliste tunnistuste õiguslikku siduvust. Eeltoodu tuleneb dokumentide sisust ja nende nõude loovutajale andmise asjaoludest. Kohtupraktikas on leitud, et sellise kinnituse andmine võib aga katkestada aegumise ja olla kohtumenetluses tõendiks võla olemasolu kohta (vt Riigikohtu 24. märtsi 2017 otsus asjas nr 3-2-1-103-16, p 27). Eeltoodust tulenevalt ei saa hageja toetuda deklaratiivsetele võlatunnistustele ning need ei pööra praeguses vaidluses tõendamiskoormist ümber.
8.2.Hageja on esitanud dokumente müügilepingust tuleneva rahalise kohustuse ja selle tekkimise asjaolude kohta. Kolleegium nõustub maakohtu alternatiivse põhjendusega, et hageja kausaalsuhtest tulenev nõue on asjas esitatud tõenditega tõendatud (vaidlustatud otsuse p 17). Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatud asjaoluga, et lepingutest tulenevate nõuete hagejale loovutamine on kehtiv (TsMS § 652 lg 1 p 1). Võlgnik võib uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal (VÕS § 171 lg 1). Kostja on ostuhinna ja parandusteenuse tasumise kohustuse olemasolule esitanud sisulised vastuväited. Kostja väidab, et ta pole seadmeid ega parandusteenust saanud. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidluse all olevad lepingud müügilepingud VÕS § 208 mõttes. Tulenevalt VÕS § 208 lg-st 1 kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub 6 (8)
müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Täiendavalt on nõude loovutaja osutanud kostjale seadme parandusteenust ning teenuse osutamisest tuleneva tasunõude õiguslikuks aluseks saab olla VÕS § 637 (töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise kohustus). Kolleegiumi hinnangul on hageja poolt esitatud tõenditega tõendatud, et nõude loovutaja on täitnud lepingutest tulenevad kohustused nõuetekohaselt. Seega läks TsMS § 230 lg 1 järgi lepingute mittekohase täitmise tõendamiskoormis üle kostjale. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest ning kostja saab vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda, määrates ise, mis asjaolud ta esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 230 lg-d 1 ja 2, § 229).
8.3.Hageja on oma nõude põhjendamiseks esitanud järgmised asjaolud ja tõendid. Nõude loovutaja ja kostja sõlmisid 16. juunil 2011 edasimüügilepingu, mille alusel tegutses kostja Eestis, Lätis ja Leedus nõude loovutaja poolt turule lastud teadus- ja laboritehnika edasimüüjana (I kd, tl-d 6–8 pöördel, tõlge tl-d 9–11). Kostja tegi nimetatud lepingu alusel
23.septembril 2016 S1 TITAN 600 ostutellimuse (I kd, tl 12), 29. oktoobril 2015 S1 SMX429 ostutellimuse (I kd, tl 13), 17. oktoobril 2015 S1 TITAN 600 ostutellimuse (I kd, tl 14) ja nõude loovutaja väljastas seadmete ostuhinna tasumiseks kostjale arved (I kd, tl-d 15–17). Täiendavalt osutas nõude loovutaja kostjale S1 Titan SMX725 parandusteenust, mille kohta väljastati arve (I kd, tl 18). Nõude loovutaja ja kostja sõlmisid 28. oktoobril 2014 müügilepingu seadmete Scion GC/MS ja Microtof Q system kostjale müümiseks (I kd, tl-d 19–22, tõlge tl-d 22 pöördel– 25 pöördel). Nõude loovutaja väljastas kostjale arve ostuhinna tasumiseks (I kd, tl 26). Kostja väide, et müüdud seadmed ei vasta lepingus sätestatud nõuetele, on ümber lükatud seadmete lõppkasutaja Imunodiagnostika UAB kinnitusega seadmete saamise, tasumise ja nõuetekohasuse kohta (I kd, tl-d 121–138 pöördel).
8.4.Kostja on korduvalt lepingutest tulenevat võlgnevust nõude loovutaja ees tunnistanud (vt otsuse p 8.1), sh tasunud osaliselt ka ostuhinda. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kostja käitumisest ja osalisest võlgnevuse tasumisest ei saa teha järeldust, et kostja on lepingutest tulenevat võlgnevust tunnistanud.
2.märtsil 2016 tehtud 75 000 euro suuruse ülekande osas märgib kolleegium, et isegi kui eeldada, et selle ülekande tegi volitusteta isik, siis kostja seaduslik esindaja S. Frolov on selle tehingu heaks kiitnud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 129 mõttes, mida kinnitab saldokinnitus ja ülekandele järgnevad elektronkirjad, sh 8. augusti 2016 e-kiri, milles kajastatud võlgnevusest on maha arvestatud vaidlusaluse ülekande summa (I kd, tl 35, tõlge 36). Kolleegium nõustub maakohtu poolt tuvastatud asjaoluga, et kostja kohustus nõude loovutaja ees on 224 080 eurot. Kostja on vastuses hagiavaldusele väitnud, et on võlgnevusest tasunud 199 686,24 eurot (I kd, tl 64 pöördel). Hageja poolt esitatud maksekorraldused tõendavad, et kostja on 394 080 euro suurusest rahalisest kohustusest tasunud nõude loovutajale kokku 170 000 eurot. Samuti on kostja korduvalt nõude loovutajale võlgnevust suuruses 224 080 eurot kinnitanud.
9.Hageja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud apellatsioonkaebuses esitatud nõude tasaarvestuse väiteid, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Vastusena käsitlemata apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et need ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
9.1.Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et maakohus on edasimüügilepingut vääralt tõlgendanud ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Siinjuures viitab kolleegium taaskord TsMS § 5 lg-tele 1 ja 2, mille kohaselt hagimenetluses peab nõude esitaja otsustama, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus. Seega pidi kostja tulenevalt TsMS § 230 lg7 (8)
st 1 tasaarvestamise nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendama. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kostja ei ole tasu nõuet ei 170 100 euro ega 100 000 euro osas tõendanud. Maakohtu sellekohane järeldus on ringkonnakohtu hinnangul seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Kuna nõude loovutaja nõue on sissenõutav ega ole tasaarvestusega lõppenud, siis on maakohus õigesti VÕS § 113 lg 1 ja § 367 alusel rahuldanud viivisenõude. Ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea neid vajalikuks korrata (TsMS § 654 lg 6).
9.2.Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme sellega, et ei lasknud kostjal oma väiteid täiendavate tõenditega tõendada (tunnistajate ütlused) olukorras, kus leidis, et kostja väited ei ole SF ja VS kinnituskirjadega tõendatud. Kolleegium märgib, et nimetatud kinnituskirjad on dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 lg 1 mõttes (I kd, tl-d 92–94). Esiteks, kohus analüüsib kõiki tõendeid otsuses (TsMS § 442 lg 8). Seega ei saanud maakohus anda kostja esitatud dokumentaalsetele tõenditele n-ö eelhinnangut tõendite kogumise taotluse lahendamisel. Poolel on õigus määrata, mis asjaolud ta kohtu ette toob ja millise TsMS §-s 229 nimetatud tõendiga ta millist asjaolu vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 tõendab. TsMS § 436 lg 2 esimese lause kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Teiseks, maakohus ei rahuldanud taotlust, sest see esitati hilinenult (vt 29. augusti 2018 istungi protokoll, I kd, tl 170 pöördel). Menetlustoimingu õigeaegsel tegemata jätmisel ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha ja kohus ei pidanud taotlust menetlema (TsMS § 66 ja § 331 lg 1). Maakohus andis kostjale võimaluse välja tuua asjaolusid ja esitada tõendeid (vt 13. detsembri 2017 istungi protokoll, I kd, tl 79 pöördel). Kostja ei järginud maakohtu poolt määratud tähtaega ega ka TsMS § 329 lg-st 2 tulenevat üldist tähtaega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kostja tõendite kogumise taotluse lahendamisel menetlusõiguse norme rikkunud.
9.3.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud, selles on jäetud käsitlemata kostja olulised väited ning hindamata esitatud tõendid (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8). Kolleegiumi arvates on need etteheited põhjendamatud. Esiteks, maakohus on otsuses kostja esile toodud asjaolusid analüüsinud ja põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja esitatud faktiliste väidetega ning analüüsinud kõiki esitatud tõendeid, samuti põhjendanud osade tõenditega arvestamata jätmist (TsMS § 442 lg 8). Ringkonnakohus tuvastas küll, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi (TsMS § 277), mis aga ei muuda asja lahendust. Muus osas ei ole ringkonnakohus asja materjalide põhjal apellatsioonkaebuses väidetud õigusnormide olulisi rikkumisi tuvastanud. Teiseks, apellatsioonkaebuse põhjendustest ei selgu, kuidas need väidetavad maakohtu minetused võisid mõjutada kohtu lõppjäreldusi.
10.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kuivõrd maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4 juhindudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
11.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). / allkirjastatud digitaalselt / Meeli Kaur
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Indrek Parrest
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.