Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-15-118871

omandas mogo OÜ vastavalt kostja soovile 24.10.2014 Swedbank Liising AS-iga sõlmitud müügilepingu alusel (tl 37). 14.04.2015 saatis mogo OÜ kostjale liisingulepingu ülesütlemisavalduse (tl 43) ning 10.08.2015 nõudekirja võlgnevuse tasumiseks (tl 39). 26.11.2015 esitas mogo OÜ kohtule kostja vastu hagi. 2.12.2015 määrusega võttis kohus asja menetlusse. 13.05.2016 loovutas mogo OÜ hagi esemeks olevad nõuded Eesti Inkasso OÜ-le ja andis oma nõusoleku Eesti Inkasso OÜ astumiseks menetlusse mogo OÜ asemel. 14.01.2019 määrusega lubas kohus menetlusse hageja mogo OÜ õigusjärglasena Eesti Inkasso OÜ mogo OÜ asemele. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt tekkis kostjal liisingulepingu alusel hageja ees võlgnevus. Kostja jättis alates esimesest maksest tasumata lepingujärgsed sõiduki väljaostumaksed ja intressimaksed. Hageja ütles kostja rikkumise tõttu liisingulepingu üles alates 14.04.2015. Liisingulepingu lõppemise järel tagastas kostja sõiduki hagejale 7.05.2015. Tagastamise hetkel olid liisinguesemel puudused - esikapott oli välja vahetatud, turvapadjad lahtised ja eemaldatud, kerel esinesid nii rooste kui ka mõlkimisjäljed, esialgsed valuveljed olid vahetatud plekkvelgede vastu, sõiduki audiomaki ava oli tühi. 18.06.2015 õnnestus hagejal liisinguese võõrandada hinnaga 416,67 eurot (käibemaksuta). Hageja palub kostjalt välja mõista liisingulepingu ülesütlemiseni arvestatud tasumata väljaostumaksed 30,43 eurot, liisingulepingu ülesütlemiseni arvestatud tasumata intressi 476,85 eurot, liisingulepingu ülesütlemise järgselt tasuda jäänud väljaostumaksed 2152,90 eurot, võla sissenõudmiskulude ja liisingulepingu ülesütlemisest tingitud lisakulude katteks 79,46 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 225,54 eurot ning lisanduva viivise võlgnevuselt 2262,79 eurot 0,1% päevas kuni põhikohustuse täieliku täitmiseni. 3(12)

2-15-118871

Kostja vastuväited Kostja on esitanud hagile e-kirjaga 18.04.2016.a. vastuse, milles ta hagi ei tunnista (tl.67). Kostja nõustub küll liisingulepingu ülesütlemiseni arvestatud tasumata intressi summaga, kuid leiab, et liisingulepingu ülesütlemise järgselt tasuda jäänud väljaostumaksete summa on liiga suur. Kostja tunnistab, et tagastamise hetkel oli auto remont poolik, kuid sellises seisundis sõiduki hind on kostja hinnangul 1000-2000 eurot, mitte 400 eurot, millega hagejal auto müüa õnnestus. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud neid kogumis, on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 alusel menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Puudub vaidlus ja on tõendatud, et 20.10.2014 sõlmisid hageja ja kostja liisingulepingu nr LG20102014/0115, mille alusel liisis hageja kostjale kapitalirendi vormis sõiduki xxxxxxxxxxxxxxx registreerimisnumbriga xxxxxx netohinnaga 3000 eurot. Kostja kohustus tasuma liisingumakseid 4(12)

2-15-118871

ja intressi vastavalt liisingulepingu lisaks olevale maksegraafikule, makse tähtpäev oli iga kuu 20. kuupäev. Kostja jättis lepingujärgsed maksed tasumata, mistõttu 14.04.2015 saatis hageja kostjale liisingulepingu ülesütlemisavalduse. VÕS § 116 lg 6 sätestab, et kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt VÕS §-s 196 sätestatule üles öelda. VÕS § 195 lg 1 järgi ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 196 lg 1 alusel võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Üldtingimuste punkti 10.1 kohaselt oli liisinguandjal õigus leping mõjuval põhjusel erakorraliselt üles öelda. Vastavalt üldtingimuste punktidele 10.1.1 ja 10.1.6 võis mõjuvaks põhjuseks olla see, kui liisinguvõtja ei ole nõuetekohaselt tasunud kolme üksteisele järgnevat lepingujärgset makset ja ei ole võlgnevust tasunud ka liisinguandja poolt antud täiendava vähemalt kahenädalase tähtaja jooksul või kui liisinguvõtja finantsandmetest ilmnes liisinguvõtja võimetus täita lepingut nõuetekohaselt (tl 35 pöördel). Puudub vaidlus, et kostja jättis alates esimesest osamaksest, so 20.01.2015 väljaostumaksed tasumata. Hageja tuletas kostjale korduvalt saadetud e-kirjadega maksekohustust meelde (tl 47-52). Kostja vastas 9.03.2015 e-kirjas, et tasub nädala jooksul hageja ees tekkinud võlgnevused (tl 44). Kuna kostja võlgnevusi ei tasunud, ütles hageja 14.04.2015 saadetud ülesütlemisavaldusega lepingu üles (tl 43). Kohus leiab, et hageja oli õigustatud liisingulepingu ennetähtaegselt lõpetama. Olukorras, kus kostja jättis alates esimesest osamaksest maksed tasumata ja ei tasunud neid ka pärast täiendava tähtaja palumist, olid täidetud Üldtingimuste punktides 10.1.1. ja 10.1.6. sätestatud eeldused lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. VÕS § 116 lg 2 p 4 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist juhul, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Kohus leiab, et lepingu ülesütlemisel oli täidetud ka VÕS § 116 lg 2 p-s 5(12)

2-15-118871

4 sätestatud tingimus. Kuivõrd kostja rikkus kohustust tasuda kolme järjestikkust osamakset, oli alus arvata, et kostja ei ole võimeline ka järgmisi osamakseid tasuma. Kostja ei ole sellele vastu vaielnud ega märkinud, et ta oleks olnud suuteline lepingust tulenevaid kohustusi täitma. Hageja saatis kostjale liisingulepingu ennetähtaegselt ülesütlemise avalduse 14.04.2015. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 69 lg 1 lause 1 järgi muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus kehtivaks selle tahteavalduse saaja poolt kättesaamisega. Kostja ei ole vaidlustanud ülesütlemisavalduse kättesaamist. Kohus leiab, et tulenevalt TsÜS § 69 lg 1 lausest 1 tuleb liisinguleping lugeda ülesöelduks alates 14.04.2015. Kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine vastavalt VÕS § 195 lõikele 2 mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Kohus märgib, et kuni lepingu ennetähtaegse ülesütlemise ajani oli kostja kohustuseks tasuda liisingulepingu alusel maksegraafikujärgseid makseid täies ulatuses. Hagiavalduse kohaselt jäid kostjal tasumata kolm osamakset. Maksegraafikust nähtuvalt pidi kostja makseid tasuma kord kuus annuiteedi põhimõttel, st et liisingueseme väljaostumaksete ja intressimaksete summad olid kokku igas kuus ühesugused (tl 33-34). Esimese väljaostumakse suurus 9,83 eurot, teise väljaostumakse suurus 10,14 eurot ja kolmanda väljaostumakse suurus 10,46 eurot. Seega tuli kostjal tasuda lepingu ülesütlemiseni väljaostumakseid 30,43 eurot, so 9,83+10,14+10,46. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks nimetatud võlgnevuse tasunud, seega on hageja nõue väljaostumaksete võlgnevuse väljamõistmieks summas 30,43 eurot põhjendatud. Liisingulepingu Üldtingimuste punktide 4.1 ja 4.3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale intressi lähtuvalt kokkulepitud maksegraafikust iga kuu 20. kuupäevaks. Liisingulepingu p-st 4.9 tulenevalt arvestati intressi ka esimese kahekuulise maksepuhkuse aja eest ning vastava intressi pidi kostja tasuma pärast maksepuhkuse perioodi lõppu. Seega intress kahe esimese maksepuhkuse kuu eest (s.o 20.11.2014-20.01.2015) oli 156 eurot ehk ühe kuu intress 3% x sõiduki välja maksmata väärtus 6(12)

2-15-118871

2600 eurot x 2 kuud. Esimene kuni kolmas intressimakse olid maksegraafiku kohaselt kogusummas 251,60 eurot, so 84,18+83,87+83,55. Kuni lepingu ülesütlemiseni oli neljas intressimakse perioodi 21.03.2015-14.04.2015 eest 69,25 eurot, so 25 päeva x 83,22 eurot / 30 päevaga. Seega tuli kostjal tasuda kuni lepingu ülesütlemiseni intressimakseid kokku 476,85 eurot (156+251,60+69,25). Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks intressi tasunud. Seega tuleb hageja nõue intressi, summas 476,85 eurot väljamõistmiseks rahuldada. Vastavalt VÕS § 367 lõikele 1 peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Osundatud paragrahvi 2.lõike kohaselt lähtutakse lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hagiavalduse kohaselt tagastati liisinguese hagejale 7.05.2015. Tagastamise hetkel olid liisinguesemel puudused- esikapott oli välja vahetatud, turvapadjad lahtised ja eemaldatud, kerel esinesid nii rooste kui ka mõlkimisjäljed, esialgsed valuveljed on asendatud plekkvelgedega ning sõiduki audiomaki ava oli tühi. Nimetatud asjaolusid ei ole kostja vaidlustanud. 18.06.2015 õnnestus hagejal liisinguese võõrandada hinnaga 416,67 eurot (käibemaksuta). Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et kostjal tuleb VÕS § 367 lg 1 ja 2 alusel hagejale hüvitada 2152,90 eurot (liisingusumma 2600 eurot, millest on maha arvatud ülesütlemiseni arvestatud väljaostumaksed summas 30,43 eurot ja liisingueseme müügihind 416,67 eurot). Kostja on seisukohal, et liisingueseme väärtus selle tagastamisel hagejale pidi sõiduki seisundit arvestades olema suurem kui 400 eurot, kostja hinnangul vähemalt 1000-2000 eurot. Hagejapoolne ekspert Allan Vaga hindas 10.05.2015 liisingueseme turuväärtuseks 500 eurot (tl 83). 7(12)

2-15-118871

Kostja pole esitanud kohtule asjakohaseid tõendeid selle kohta, milline oli liisingueseme tegelik väärtus selle hagejale üleandmise ajal, tema väide liisingueseme turuväärtuse kohta on jäänud paljasõnaliseks. Eseme väärtuse kindlakstegemiseks ei ole taotletud ka ekspertiisi määramist. Kohus leiab, et hageja liisingulepingu ülesütlemise järgselt tasuda jäänud väljaostumaksete nõue 2152,90 eurot on osaliselt õiguslikult põhjendamata. Kuna kostja on hagejale liisingueseme tagasi andnud ning liisinguese jäi pärast lepingu ülesütlemist hageja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel VÕS § 367 lg 3 järgi arvestada liisingueseme väärtust selle hagejale tagastamise hetkel (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus nr 3-2-1-157-14, p 12). See tähendab, et liisinguesemega seoses kantud kulutuste hüvitamise nõudest tuleb maha arvata liisingueseme väärtus, so tsiviilseadustiku üldosaseaduse §-st 65 tulenevalt kohalik keskmine müügihind (turuhind), mis liisinguesemel oli ajal, mil liisinguese anti hagejale tagasi. Hagiavalduse kohaselt on liisingulepingu ülesütlemise järgselt hüvitamisele kuuluvate väljaostumaksete suurus 2569,57 eurot. Liisingueseme turuväärtus oli hageja eksperdi hinnangul 10.05.2015, so kolm päeva pärast liisingueseme hagejale tagastamist, 500 eurot (tl 83). Müügihind, millega hagejal õnnestus peaaegu poolteist kuud pärast liisingueseme tagasi saamist ese võõrandada, ei ole VÕS § 367 lg 3 järgse liisingueseme väärtuse määramisel oluline. Hageja liisingulepingu ülesütlemise järgselt tasuda jäänud väljaostumaksete nõue on seega VÕS § 367 lõigete 1-3 järgi õiguslikult põhjendatud 2069,57 euro ulatuses (liisingusumma 2600 eurot, millest on maha arvatud ülesütlemiseni arvestatud väljaostumaksed summas 30,43 eurot ja liisingueseme turuhind hagejale tagastamise hetkel 500 eurot). Liisingulepingu p 8.2 kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt inkasso-, kohtu- või täitemenetluses ning muul viisil võlgnevuse sissenõudmisel tekitatud kulude hüvitamist. Hageja nõuab tähitult saadetud ülesütlemisavalduse (tl 43) ja 10.08.2015 nõudeavalduse (tl 39) eest kostjalt kokku 20 euro (2x10 eurot) tasumist. Kostja ei ole sissenõudmisel tekkinud kulude hüvitamise nõudele vastuväiteid esitanud. VÕS § 1132 lg 2 p 5 alusel võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, kui võlausaldaja 8(12)

2-15-118871

nõue on üle 1000 euro. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja sissenõudmiskulude nõue summas 20 eurot on põhjendatud ja tõendatud. Hageja nõuab ka liisingulepingu ülesütlemisest tingitud lisakulude summas 56,46 eurot hüvitamist VÕS § 367 lg 4 alusel. Nimetatud sätte kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Praegusel juhul ei ole vaidlust selle üle, et liisingulepingu ülesütlemine oli tingitud kostjapoolsest lepingu rikkumisest. Hageja lisakulud seisnevad parkimistasus summas 31 eurot (tl 40) ja kohtutäituri tasus summas 28,46 (tl 31-32) eurot, seega kokku 59,46 eurot. Kostja ei ole parkimistasu ja kohtutäituri tasu hüvitamise nõudele vastuväiteid esitanud. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei saa parkimistasu ja kohtutäituri tasu käsitleda VÕS § 367 lõikes 4 sätestatud lisakulutustena, kuivõrd nimetatud kulud ei ole hagejal tekkinud liisingulepingu ülesütlemise kausaalse tagajärjena. Küll aga on parkimistasu ja kohtutäituri tasu hüvitatavad liisingulepingu üldtingimuste p 6.1.4. ja VÕS § 115 lg 1 alusel. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda kohustust rikkunud võlgnikult viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul oli liisingulepinguga (tl 33) kokku lepitud intressimäär 3,00% kuus ehk 36,04% aastas ehk 0,1% päevas. Hageja on arvestanud viivist liisingulepingu ülesütlemiseni arvestatud tasumata väljaostmaksetelt summas 5,36 eurot ning viivist sõiduki jääkmaksumuselt summas 220,18 eurot lepingujärgse intressimäära 0,1% päevas alusel kuni hagi esitamiseni kogusummas 225,54 eurot. Kostja ei ole viivisenõudele ega -arvestusele vastuväiteid esitanud. Kohtu hinnangul on hageja arvestanud viivist korrektselt. Kostja, olles maksekohustuste tasumisega viivituses, pidi arvestama viivise 9(12)

2-15-118871

rakendamisega, mis tulenes lepingust. Seega on hageja viivisenõue kuni hagi esitamiseni summas 225,54 eurot põhjendatud. Hageja on lisaks palunud välja mõista TsMS § 367 alusel viivise kohtuotsuse tegemise seisuga ja edasi protsendina põhinõudelt alates otsuse tegemisest kuni kohustuste täitmiseni. Alates hagi esitamisest 26.11.2015.a. kuni kohtuotsuse tegemiseni 20.02.2019 (v.a) on 1182 päeva. Põhinõue on kokku 2179,46 eurot (liisingulepingu ülesütlemiseni arvestatud väljaostumaksed 30,43 eurot + liisingueseme jääkmaksumus 2069,57 eurot + võla sissenõudmise kulud 20 eurot + kahjuhüvitis 59,46 eurot). Seega on kohtuotsuse tegemise päeva seisuga viivise summa 2576,12 eurot, so 0,1/100x2179,46x1182. Kohus on seisukohal, et võlausaldaja õigused lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel ei ole piiramatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Kui rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel nõutakse põhivõlast suuremat viivist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, siis tuleb viivisenõuet põhjendada võlausaldajal. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses kui seda on põhinõue (vt ka nt Riigikohtu 26.10.2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10). Hageja ei ole põhivõlast suuremat viivise nõuet põhistanud ega tõendanud kahju olemasolu. Seega jätab kohus hageja nõude kostjalt lisanduva viivise väljamõistmiseks osaliselt rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise kogusummas 2179,46 eurot, so viivis hagi esitamiseni 225,54 eurot + viivis kohtuotsuse tegemise päeva seisuga 1953,92 eurot. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja liisingulepingu ülesütlemisest tuleneva võlgnevuse kogusummas 2179,46 eurot (liisingulepingu ülesütlemiseni arvestatud väljaostumaksed 30,43 eurot + liisingueseme jääkmaksumus 2069,57 eurot + võla sissenõudmise kulud 20 eurot + kahjuhüvitis 59,46 eurot), intressi summas 476,85 eurot ja viivise summas 2179,46 eurot (hagi esitamise seisuga sissenõutavaks 10(12)

2-15-118871

muutunud viivis 225,54 eurot + kohtuotsuse tegemise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1953,92 eurot), kokku 4835,77 eurot. Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine TsMS § 173 lõigete 1 ja 2 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi ligikaudu 97% ulatuses, jätab kohus menetluskulud 97% ulatuses kostja ja 3% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 17.01.2019 esitas hageja kohtule menetluskulude nimekirja, paludes mõista kostjalt välja menetluskulude katteks 373 eurot, sealhulgas hagilt tasutud riigilõiv 325 eurot ja õigusabikulud 48 eurot (koos käibemaksuga). TsMS § 176 lõike 5 kohaselt tuleb menetlusosalisel kinnitada, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Hageja on nimetatud kinnituse andnud (tl 133). Hageja menetluskulude nimekiri koos seisukoha nõudega on kostjale edastatud e-posti aadressile, mille kostja on kohtule teatanud ning millelt kostja on samas menetluses varem kohtuga suhelnud, mistõttu loeb kohus hageja menetluskulude nimekirja TsMS § 3141 lg 1 ja 2 alusel kostjale kättetoimetatuks. Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud ega omapoolset menetluskulude nimekirja esitanud. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulu on TsMS § 138 lg 2 järgi muuhulgas 11(12)

2-15-118871

riigilõiv. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt muuhulgas menetlusosaliste esindajate kulud. Riigilõivu tasumine summas 325 eurot nähtub kohtutoimikust (tl 54). Vastavalt menetluskulude jaotusele jätab kohus tasutud riigilõivust kostja kanda 315,25 eurot (97% 325st). Hageja lepingulisel esindajal on kulunud käesolevas asjas tehtud toimingutele pool tundi. Kohtul puudub alus pidada seda aega ülemääraseks. Arvestades hageja lepingulise esindaja tunnitasu (80 eurot käibemaksuta), vastab see 48 eurole (koos käibemaksuga). TsMS § 174 lõikest 10 tuleneb, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kuivõrd hageja ei ole kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, puudub alus õigusabikuludelt arvestatud käibemaksu hüvitamiseks. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks põhjendatud ja vajalike õigusabikuludena välja 38,80 eurot (97% 40st). Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kogusummas 354,05 eurot (315,25+38,80) ning menetluskulud 18,95 euro ulatuses jäävad hageja enda kanda. TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Epp Tombak kohtunik

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.