2-18-109104/28 - Võlaõigus - Korteriühistuseaduse alusel osutatavate teenuste asjad - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

8.Jätta Ü Li menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hageja nõue ja selle põhjendused Hageja palub täpsustatud hagiavalduses kostjalt välja mõista 1 583,83 eurot (põhivõlg 1 574,99 eurot ja viivis 8,84 eurot), sellises summas on kostjal võlgnevus korteriühistu liikmete ees seisuga 01.11.2018. Samuti palub hageja välja mõista viivise põhinõudelt 0,022% päevas. Kostjal on võlgnevus korteriühistu liikmete ees osutatud ja tarbitud teenuste eest. Liikmetele esitatakse kuupõhised arved, mis koosnevad tarbimisteenustest (vesi, küte, elekter, prügi) ja liikmete üldkoosoleku poolt kinnitatud tariifide alusel kogutavatest hooldus-, haldus- ja remonditasudest. Kostja seisukoht Kostja väitel on kõik arved tasutud õigeaegselt, hagis toodud ajavahemikul on kostja tasunud 1 602,80 eurot. Kuna arved on tasutud õigeaegselt, siis on viivisearvestus arusaamatu. Arves 5/54 on võlg 241,99 eurot, mis on põhjendamatu ning see koos viivisega 8,11 eurot tuleb jätta arvestamata. Arves 140854 on märgitud vale arve number, arves 151254 on vale saaja ja konto number – kostja pöördus korduvalt korteriühistu poole, kuid uut arvet ei ole esitatud. Arvet 141054 ei ole kostjale esitatud. Arve 171254 on esitatud kaks korda. Alles 10.10.2016 teatas majahaldur korteriühistu tegeliku kontonumbri ja kostja tasus koheselt 12.10.2016 ja 14.10.2016 seni tasumata arved (v.a viivis) – 14.10.2016 teatas kostja ka, milliste arvete eest kostja tasus. Korteriühistuseadus ei näe ette, et laekunud summadega kaetakse esmalt viivised. Arve 180954 summas 113,51 eurot on tasutud 26.10.2018, seda ei ole hagis arvestatud. Hageja tahtlikult ei vastanud kostja korduvatele kirjadele pika ajavahemiku jooksul, ei esitanud puuduvat arvet ega asendanud vale konto numbri ja saaja nimega arveid, seetõttu palub kostja hageja nõuet viiviste osas mitte rahuldada. 2014.a arvetest tulenevad nõuded on aegunud. Hageja vastus kostja seisukohale Kostja on pikaajaline võlgnik ja võlgnevus hakkas tekkima 2014. aastast. Ajavahemikul august 2014-oktoober 2016 kostja ei tasunud üldse arveid. Alates 2016 oktoobrist on laekumised igakuised, kuid kostja ei ole tasumisel määranud, millise kohustuse ta täidab. Arvete tasumisel laekunud summaga kaetakse kõigepealt sissenõutavaks muutunud viivis ja seejärel põhikohustused (kõige varem sissenõutavaks muutunud põhikohustused). Arved pannakse iga kuu postkastidesse, kostja ei ole võtnud ühendust raamatupidajaga puuduoleva arve ega ekslike kontonumbrite osas (ekslike kontonumbritega arved said parandatud). Arve 171254 ei ole esitatud kaks korda, teine arve on viivisarve ja numbri ette on kirjutatud täht v. Kohtu põhjendused Puudub vaidlus, et kostja on xxx asuva korteri omanik. Kohus loeb selle asjaolu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 alusel tuvastatuks.

Hageja on esitanud majandamiskulude tasumise ja viivise nõude – põhivõlg on 1 574,99 eurot ja viivis 8,84 eurot. Majandamiskulude maksmise kohustust reguleerib korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 40, mille lg l sätestab, et korteriomanikud teevad majanduskava alusel perioodilisi ettemakseid vastavalt oma kaasomandi osa suurusele. Lõike 2 järgi võib korteriühistu põhikirjaga ette näha lõikes 1 sätestatust erineva kohustuste jaotuse aluse ja tasumise korra majandamiskulude kandmisel. Kuni 31.12.2017 kehtinud korteriomandiseaduse (KOS) § 13 lg 1 sätestas, et korteriomanik tasub kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. Hageja on oma nõude esitanud perioodi 2016 detsember kuni 2018 september kohta. Kostja on sellel perioodil tasunud igakuiselt korteriühistule rahasummasid (kostja 15.10.2018 vastuse lisa 1 ja 2; hageja 09.11.2018 seisukoha lisa 2) ning selles osas vaidlust ei ole. Hageja on arvestanud kostja tasutud summad varasemalt tekkinud võla (põhivõlg ja viivis) katteks – seejuures on hageja arvestanud esmalt kaetuks viivise ja seejärel põhivõla. Vaidlust ei ole ka selles, et teatud perioodil (täpsemalt 22.08.2014-12.10.2016) kostja majandamiskulude eest ei tasunud. Korteriomandi- ja korteriühistuseadus ega ka varemkehtinud korteriomandiseadus ja korteriühistuseadus ei reguleerinud seda, kuidas tuleb arvestada makseid, millest ei jätku kogu sissenõutavaks muutunud võla tasumiseks. Seetõttu tuleb lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 regulatsioonist. Nimetatud sätte lõige 1 sätestab: „Kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud“. Hagejale tehtud ülekannete selgitusteks on märgitud „xxx“. Sellisest selgitusest ei ole järeldatav, milliste kohustuste täitmisena on ülekanne tehtud (näiteks mis numbriga või millise kuu arve tasumiseks). Erinev on olukord kostja 12.10.2016 ja 14.10.2016 maksetega, kuna nende maksete kohta on kostja 14.10.2016 hageja juhatusele esitatud teatega (kostja 14.12.2018 seisukoha lisa 2) määranud, et 12.10.2016 maksega on tasutud 2016.a jaanuar-august arved ja 14.10.2016 maksega on tasutud 2015.a jaanuar-november arved. Kohus võtab seda arvesse võlgnevuse arvestamisel. VÕS § 88 lg 4 sätestab, et „kui võlgnik ei ole enne kohustuse täitmist või mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud, millise kohustuse ta on täitnud, võib selle määrata võlausaldaja, kui: 1) ta teatab määramisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist ja 2) kohustuse täitmine ei ole õigusvastane ja 3) kohustus on muutunud sissenõutavaks ja 4) kohustust ei ole vaidlustatud.“ Teadaolevalt ei ole hageja teatanud, millise kohustuse täitmiseks ta on kostja maksed arvestatud. Sellises olukorras kohalduvad VÕS § 88 lg 6 ja 8. Lõige 6 sätestab: „Kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks: 1) esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus; 2) teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud kohustus; 3) kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus; 4) neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus.“ Lõike 8 kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Seega saab arvestada maksed (v.a 12.10.2016 ja 14.10.2016 maksed) varasemate võlgnevuste katteks selliselt, et maksest loetakse tasutuks kõige kauem võlgnevuses olnud arvelt tasumise hetkeks arvestatud viivis ja põhivõlg. Kostja hinnangul on põhjendamatu võlgnevus 31.07.2014 arves 8/54 summas 241,99 eurot ning kostja palub seda summat mitte arvestada. Kohus jätab võlgnevuse arvestamata. Hageja on võlgnevuse kujunemise perioodina kajastanud juuli 2014 kuni september 2018, mitte aga varasemat perioodi. Kuna 24.01.2019 istungil väitis hageja, et 241,99 euro näol on tegu võlgnevusega aastast 2011, siis jääb see võlgnevus arvestamata.

Kostja palub jätta arvestamata arvetega 140854, 141054 ja 151254 (hageja 09.11.2018 seisukoha lisa 3) nõutavad summad ja nendelt arvestatavad viivised – arvetes 140854 ja 151254 on märgitud vale kontonumber ja arvet 141054 ei ole kostjale esitatud. Kohus arvestab kostja vastuväidet osaliselt. Kohus märgib, et põhjendatud ei ole jätta arvestamata kommunaalkulude võlgnevusega – kostjale on neid teenuseid osutatud, nende kohta on arved kohtule esitatud ja nende teenuste osas vaidlust ei ole. Eelöeldu kehtib ka väidetavalt kostjale esitamata arve kohta, sest isegi kui arve kostjani ei jõudnud, siis saanuks nõutava summa tuletada ajaliselt eelneva ja järgneva arve (nr 140954 ja 141154) võlgnevuste võrdlemisel – septembri arve oli kokku 395,38 eurot (sh varasem võlgnevus) ning novembri arve koostamise ajaks oli varasem võlgnevus kasvanud 501,65 euroni ehk vahe oli 106,27 eurot, mis oli ka arvega 141054 nõutav summa. Kuivõrd arved 140854 ja 151254 olid tasumise rekvisiitide osas eksitavad, siis jätab kohus arvestamata nõutavatelt summadelt viivise. Kostja on seisukohal, et arve 171245 on esitatud kaks korda summades 106,87 eurot ja 121,36 eurot, millest viimast ei ole kostjale esitatud ja seetõttu palub kostja jätta selle arvestamata. Kohus märgib, et tegu on erinevate arvetega ning arve summas 121,36 on viiviste kohta. Selle arve kostjale esitamata jätmine ei too kaasa viiviste mittearvestamist, kuna viiviste nõudmine ei ole seotud arvega vaid võla sissenõutavusega. Kostja väitel on ta tasunud arve nr 180954 summas 113,51 eurot 26.10.2018 ja kostja palub selles summas hagi mitte rahuldada. Hageja kinnitas 24.01.2019 istungil, et nimetatud laekumisega ei ole arvestatud. Kuna pooled ei vaidle selles, et kostja on tasunud 113,51 eurot 26.10.2018 ning 14.12.2018 seisukohas väitis kostja, et see laekumine on arve 180954 katteks, siis arvestab kohus seda asjaolu võlgnevuse ümberarvestamisel. Kostja on tuginenud sellele, et 2014.a arved on aegunud. Eelnevalt jõudis kohus seisukohale, et enamus laekumiste puhul pole määratud hageja ega kostja poolt, millise kohustuse katteks laekumine arvestada ja seega on 2014.a arved loetud põhjendatult tasutuks 2016.a tehtud maksetega. Kuna 2014.a arved on tasutud, siis puudub vajadus käsitleda aegumise küsimust. Eelnevalt välja toodud asjaoludele tuginedes on kohus ümber arvestanud võlgnevuse suuruse, arvestades järgnevat: 1) 12.10.2016 ja 14.10.2016 maksete puhul on kostja määranud, et nendega hüvitatakse vastavalt 2016.a jaanuar-august arved ja 2015.a jaanuar-november arved. Kuna 12.10.2016 makse summas 660,56 eurot on võrdne 2016.a jaanuar-august arvete põhivõlgnevustega ja 14.10.2016 makse summas 996,36 on võrdne 2015.a jaanuar-november arvete põhivõlgnevustega, siis arvestab kohus need summad põhivõla katteks ning viivised loetakse tasutud hilisemate maksetega. 2) 26.10.2018 makse arvestatakse 2018.a septembri arve tasumisena. 3) arvelt 140854 nähtuvat varasemat võlgnevust summas 241,99 eurot ei arvestata. 4) arvete 140854 ja 151254 võlgnevustelt ei arvestata viivist. Kohus võtab arvestamisel aluseks arvete põhivõlad, sissenõutavaks muutumise ajad, tasumiste kuupäevad ning viivisemäärad (kuni 31.12.2017 0,07% päevas ja alates 01.01.2018 0,02% päevas). Kostja võlgnevus kujuneb järgnevalt: Arve nr Millise Päevad Arvestatud laekumise arvelt Põhivõlg Viivituse periood viivituses viivis tasutuks loetud

01.10.2018 kuni põhivõla tasumiseni seadusjärgses määras. Ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata. Otsuses nimetamata tõendid jätab kohus tähelepanuta, kuna need ei mõjuta asja lahendust. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 163 lg-st 1, mille kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi rahuldamise ulatus võrreldes hagihinnaga on 71% ja kohus jagab samast suhtest lähtudes ka menetluskulud. Seega jääb 71% menetluskuludest kostja kanda ja 29% hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. Hageja palub hüvitada menetluskuludena riigilõivu 200 eurot, õigusabikulud 260 eurot ning õigusabikulud 24.01.2019 istungil osalemise eest vastavalt tunnitasule. TsMS § 138 lg 1 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks mh riigilõiv. Hagihinnaks käesolevas asjas on pärast nõude suurendamist 1709,83 eurot. Sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu 225 eurot. Hageja on riigilõivu tasunud kokku 200 eurot (45 eurot maksekäsu kiirmenetluse avalduselt ja täiendavalt 155 eurot hagiavalduselt). Puuduoleva 25 eurot mõistab kohus välja käesoleva otsusega. TsMS § 179 lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kuivõrd riigilõivust 159,75 eurot (71%) jääb kostja kanda, siis kuulub hageja poolt tasutud riigilõivust 134,75 eurot väljamõistmisele kostjalt hageja kasuks, puuduolev riigilõiv 25 eurot aga kuulub kostjalt väljamõistmisele Eesti Vabariigi kasuks. TsMS § 144 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Hageja on õigusabikuludeks märkinud 260 eurot, millele lisandub istungil osalemise kulu. Ühtegi tõendit õigusabikulude kohta aga hageja ei esitanud. Menetlusse võtmise määruse resolutsiooni punktis 4 on antud menetlusosalistele tähtaeg menetluskulude nimekirja ja tõendite esitamiseks ja sama määruse põhjendustes on hoiatus, et „tõendamata menetluskulud jätab kohus vastaspoolelt välja mõistmata“. Kuna õigusabikulud on tõendamata, jätab kohus need kostjalt välja mõistmata. TsMS § 179 lg 5 kohaselt tuleb riigilõiv tasuda 15 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest ning TsMS § 179 lg 9 järgi tuleb tasumisega viivitamise korral tasuda seaduses sätestatud määras viivist. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja põhjendatud menetluskuludena kindlaks riigilõivukulu 225 eurot, mis kuulub hüvitamisele järgmisel viisil: 134,75 eurot hüvitab kostja hagejale, puuduoleva riigilõivu 25 eurot tasub kostja Eesti Vabariigile ja ülejäänud 29% riigilõivust (65,25 eurot) jääb hageja enda kanda. Õigusabikulud jäävad välja mõistmata, kuna need ei ole