Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
14.02.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-15943
Tsiviilasi
XX hagi YY vastu 17 514 euro 69 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.05.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
17 514 eurot 69 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Marina Smirnova Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaadi abi Heikki Ojamaa
Istungi toimumise aeg
24.01.2019
Istungil osalenud isikud
Apellant YY ja tema esindaja vandeadvokaadi abi Heikki Ojamaa ning vastustaja XX esindaja Marina Smirnova
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 11.05.2018 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja, YY kanda.
1(9)
Tsiviilasi nr: 2-15-15943
4.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 26.10.2015 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista YY-lt (kostjalt) välja põhivõla 17 514 eurot 69 senti. Hagiavalduse kohaselt 05.08.2001 sai kostja Aktsiaseltsilt Freece Eesti (Freece Eesti) laenuks 20 000 Ameerika Ühendriikide dollarit (Eesti Panga 18.09.2015 vahetuskursi järgi 17 514 eurot 67 senti) ilma intressita tingimusel, et laen tagastatakse laenuandja esimesel nõudmisel. Kohustuse kohta allkirjastas kostja 05.08.2001 ka võlatunnistuse. 26.11.2001 loovutas Freece Eesti selle nõude kostja vastu hagejale. Nõude loovutamise lepingus on ekslikult mainitud 08.08.2001 sõlmitud krediidilepingut (laenulepingut), kuid tegelikult loovutati 05.08.2001 võlatunnistusest tulenev nõue. 11.06.2015 saatis hageja kostjale avalduse laenulepingu ülesütlemiseks ning nõudekirja laenu summas 20 000 dollari tasumiseks. Hageja proovis kostjale ülesütlemise avaldust koos nõudekirjaga kätte toimetada tähitud kirjaga neljal korral, kuid edutult (saadetud kirjad tagastati hagejale kättetoimetamatult). Hageja otsustas kostjale ülesütlemise avalduse koos nõudekirjaga isiklikult kätte toimetada, kuid kostja keeldus selle vastuvõtmisest. Hageja jättis nimetatud avalduse koos nõudekirjaga kostja postkasti 18.09.2015. Hageja leiab, et kostja on sellel päeval (18.09.2015) laenu tagastamise nõude kätte saanud. Hageja leidis, et temal on võlatunnistusest tulenev nõue kostja vastu. Freece Eestile 04.06.2002 ja 11.06.2002 tehtud maksetega ei ole kostja täitnud 05.08.2001 võlatunnistuses märgitud kohustust, vaid tagastanud osaliselt Freece Eestilt 10.08.2001 saadud laenu (see laenusumma kokku oli 64 250 dollarit). 10.08.2001 saadud laen oli kostjale antud tähtajaga kuni 20.09.2001.
Kostja vastuväited
Kostja vaidles hagile vastu. 2(9)
Tsiviilasi nr: 2-15-15943 Kostja leidis, et vaidlus kuulub lahendamisele Eesti NSV Tsiviilkoodeksi (TsK) alusel. Sõlmitud laenuleping ei olnud kestvusleping, kuivõrd puudus intresside maksmise kohustus. Isegi juhul, kui laenuleping oleks olnud kestvusleping, oleks kostjal õigus vaidlustada laenulepingut selle rahatuse tõttu ning hagejal lasus laenulepingu sõlmimise tõendamiskoormus. Kostja leidis, et võlatunnistusest tulenev nõue kuulub Freece Eestile ja seda pole hagejale loovutatud. Hagejale loovutati laenulepingust tulenev nõue. Võlatunnistus on koostatud ja allkirjastatud kolm päeva enne laenulepingut. Selle võlatunnistusega ei saa tõendada laenulepingu sõlmimist. Kostja leidis, et võlatunnistus oli asjakohatu tõend. Kostja ei ole võlatunnistust kunagi allkirjastanud ega Freece Eestilt muud laenu saanud. Võlatunnistus oli võltsitud. Kostja soovis menetluses käekirjaekspertiisi tegemist. Kostja leidis, et laenuleping oli rahatu. Üle 50 000-rublane laenuleping pidi TsK alusel olema sõlmitud kirjalikult. Laenulepingut ei ole kohtule esitatud. Kuivõrd kirjalikus vormis lepingut ei sõlmitud, rikuti vorminõudeid ning laenuleping oli tühine. Nõude loovutamise lepingust ei ole kostjat teavitatud, mistõttu oli tõenäoline ja usutav, et seda ei ole sõlmitud. Hageja ja kostja vahel ei ole tulnud jutuks vaidlusalune võlg. Nõuet ei ole kostjale esitatud. Kostja ei ole saanud ühtegi tähitud kirja kätte, kuna elas valdavalt Soome Vabariigis. Lisaks ei olnud kostja hinnangul usutav, et laenuandja ei esita 14 aasta jooksul laenu tagastamise nõuet. Hiljem, alates 16.10.2017 menetlusdokumendist on kostja väitnud, et ta on kogu võla ning lisaks intressid tasunud Freece Eestile. Tasumine toimus 04.06.2002 ja 11.06.2002 tehtud maksetega (ülekandega) kogusummas 370 000 Eesti krooni. Võlg oli tasutud 2336 dollari võrra suuremas summas kui võlatunnistusega lubatud.
Maakohtu otsuse põhjendused
3.Maakohus rahuldas 11.05.2018 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 17 514 eurot 69 senti. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Maakohus leidis, et käesoleva tsiviilasja lahendamisel tuli lähtuda TsK sätestatust. Eksperdi arvamuse kohaselt olid hagiavalduse lisaks oleval 05.08.2001 võlatunnistusel allkirjad kostja nimelt väga tõenäoliselt kirjutatud kostja poolt. Lisaks oli eksperdi arvamuse järgi viiteid, et võlatunnistuse teksti oli samuti koostanud kostja. Maakohus tõi välja, et kostja oli tsiviilasja arutamise ajal oma seisukohti oluliselt muutnud ja vaidlust 20 000 dollari saamise üle enam ei olnud. Menetluse käigus esitatud tõendid ja poolte väited ning ka poolte vahel varem peetud kohtuvaidlused näitasid kohtu hinnangul, et poolte oli mitmeid laenusuhteid. Sellest tulenevalt oli raha laenatud ja tagasi makstud erinevate lepingute ja kokkulepete alusel. Kostja oli 11.06.2002 kandnud Freece Eesti pangakontole üle 170 000 krooni selgitusega "lepingu järgi 11/06/02". Maksekorralduse 04.06.2002 alusel oli kostja üle kandnud 200 000 krooni selgitusega "lepingu järgi 04/06/02". Kohtu hinnangul ei tõendanud nimetatud maksekorraldused kostja poolt 05.08.2001 saadud laenu tagastamist summas 20 000 dollarit. 3(9)
Tsiviilasi nr: 2-15-15943 Kuna kostjal olid laenukohustused, mille täitmise tähtajaks oli 20.09.2001, aga 05.08.2001 laenulepingust tulenevad maksekohustused ei olnud veel tekkinud (hageja ei olnud neid veel nõudnud), siis pidi kostja maakohtu hinnangul mõistlikult eeldades täitma esimeses järjekorras esimesena sisse nõutavaks muutunud kohustuse, s.o tagastama laenu summas 64 250 dollarit. Tähele tuli panna, et kostja väidetavalt 20 000 dollari tagastamiseks tehtud ülekanded olid summas 22 336 dollarit ehk 2336 dollari võrra rohkem kui võlgnetav summa. Kusjuures intresside tasumises ei olnud kokku lepitud ning kuna võlausaldaja ei olnud nõudnud põhisummatki, siis ei saanud tekkida ka viiviste tasumise kohustus. Kostja esitatud väited, et laenu summas 64 250 dollarit tasusid Ukraina äriühingud, kellele kostja tarnis Eestist kalatooteid, kas Freece Eestile otse või Freece Ltd.-le (Šveitsi äriühing), jäid paljasõnalisteks ja kohus jättis need kõrvale kui tõendamata väited. Muuhulgas ei tõendanud kostja, et Freece Eesti oleks andnud talle loa või korralduse täita vaidlusalune kohustus kolmandale isikule (Freece Ltd.-le). Maakohus leidis, et kostja vastuväide hagile selles osas, et võlg oli tasutud, ei leidnud tõendamist. Kuna kohustus muutus sissenõutavaks 18.09.2015, siis tuli võlgnevus kostjalt maakohtu hinnangul hageja kasuks välja mõista sel ajal kehtinud vahetuskursi järgi. Eesti Panga valuutakursi põhjal võrdus 20 000 dollarit 18.09.2015 seisuga 17 514 euro 67 sendiga.
Apellatsioonkaebus ja selle vastus
4.Maakohtu otsuse peale on kostja esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses. Kostja palub teha asjas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta esitatud hagi täies ulatuses rahuldamata. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus ei saa ise uut otsust teha, palub kostja saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohtu järeldus, et 11.06.2002 (kaebuses ekslikult märgitud 11.05.2002) tasutud 170 000 krooni ning 04.06.2002 tasutud 200 000 krooni ei tõenda, et kostja tagastas nende summade ülekandmisega 05.08.2001 saadud 20 000 dollarit laenu, on kostja hinnangul meelevaldne ja ei tugine asjas esitatud tõenditele. Maakohtu selgitused ja põhjendused ei ole loogilised. Need ei tugine asjas esitatud ja toimikusse lisatud tõenditele. Kohtu selgitused ja põhjendused ei ole eluliselt usutavad. Kostja leiab ka, et kohtu tegevus on olnud vastuoluline. Kohus on lähtunud vaid hageja tõendamata väidetest. Samas on kohus jätnud tähelepanuta kostja vastuväited ja neid kinnitavad tõendid. Kohus ei ole kõrvaldanud vasturääkivusi ega pidanud vajalikuks koguda kostja taotlusel vajalikke tõendeid (nt kostja 24.11.2017 vastuses esitatud tõendite väljanõudmise taotlus). Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta kostja kohtule 24.11.2017 esitatud menetlusdokumendis toodud asjaolud, väited, neid kinnitavad tõendeid ja kostja esitatud taotlused. Nimetatud menetlusdokumendis on kostja põhjalikult selgitanud, miks on hageja väide väidetava 64 250 dollari suuruse võla kohta alusetu ja taolist rahasummat ei ole kunagi
4(9)
Tsiviilasi nr: 2-15-15943 kostja saanud. Samuti on selles kirjeldatud, kuidas toimusid tol ajal poolte lepingulised suhted ja toimus arveldamine. Kohus ei ole pidanud vajalikuks neid kostja väiteid kontrollida, vaatamata sellele, et hageja esitas need väited esmakordselt alles 23.10.2017 ja mingit muud kostja võlgnevust hagejale polnud hageja kogu menetluse jooksul kordagi maininud. Kostja leiab, et maakohus on pooli kohelnud ebavõrdselt, kuivõrd kohus on lähtunud hageja tõendamata väidetest. Kostja on toonud oma 24.11.2017 vastuses ja teesides välja olulised vastuolud hageja väidetes. Kostja leiab, et maakohus ei ole välja selgitanud kõiki asjaolusid seoses kohustuse osalise täitmisega (sh hageja väide, et selline osaline täitmine oli vastuolus tollel ajal kehtinud TsK sätetega). Maakohus oleks pidanud võtma seisukoha kostja poolt 18.12.2017 kirjalikele teesidele lisatud vahenduslepingu nr PS-002 ja ostu-müügilepingu nr A001/050505 suhtes. Maakohus on kostja väidete kohta, et 64 250 dollarit ei ole rahana kunagi üle antud ja selle summa tasusid Ukraina äriühingud, kellele kostja tarnis Eestist kalatooteid, kas Freece Eestile või Freece Ltd.-le, märkinud, et need väited on jäänud paljasõnalisteks ja et kohus jätab need kõrvale kui tõendamata väited. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja poolt koos kohtukõnede teesidega esitatud lepinguid ja lisaks jätnud rahuldamata kostja taotluse Šveitsi pangakontode väljanõudmiseks. Eeltoodu tõttu on alusetu kohtu järeldus, et need kostja väited on jäänud paljasõnaliseks. Asjasse mittepuutuv ja tavapärase äriloogikaga vastuolus olev on kohtu järeldus, et kuna 370 000 krooni on 2336 dollari võrra suurem summa kui 20 000 dollarit ja viimane summa anti intressivabalt, siis tõendab see hoopiski 64 250 dollari osalist tagastamist. Tegemist oli erinevatele omanikele kuuluvate äriühingutega ja tavapärases äritegevuses ei anta laenu intressivabalt, mistõttu tagastati saadud raha koos intressidega. Kostja rõhutab, et kuigi 370 000 krooni tagastamisel oli maksekorralduses viidatud ülekande teostamise päevaga lepingule ja poolte vahel neil päevadel ei olnud lepinguid sõlmitud, ei tekkinud hagejal küsimusi ega kahtlusi vastavate ülekannete kohta ja ta ei esitanud kostjale täiendavaid järelepärimisi ega nõudeid, ei seoses nende ülekannetega ega seoses sellega, millal siis väidetav ülejäänud võlgnevus (mis on puudu summast 64 250 dollarit) tasutakse. Nõude loovutamisest ei olnud kostjat teavitatud ja ilmselt on taoline loovutamine tehtud tagantjärgi. Kostjale jääb arusaamatuks ka see, mis alusel on kohus määranud väljamõistetava summa just 18.09.2015 kehtinud valuutavahetuskursi järgi.
Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata.
Ringkonnakohtu seisukoht
6.Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta, sh täiendada, otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7.Hagi alusena esitatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) on kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka 5(9)
Tsiviilasi nr: 2-15-15943 TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on TsMS § 652 lgst 8 tulenevalt pooltest sõltumatu ka ringkonnakohus (vt nt Riigikohtu 05.01.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus valesti tuvastanud nõude sissenõutavaks muutmise aja. Samas ei anna see viga alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks.
7.1.Kuivõrd praegusel juhul kuulus 05.08.2001 võlatunnistuses märgitud laen tagastamisele ühe osamaksena ning tegu ei ole kestvuslepinguga (vt ka Riigikohtu 14.11.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-06, p 12), siis 01.07.2002 jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-s 11 sätestatut arvestades tuleb vaidlusalusele õigussuhtele kohaldada enne 01.07.2002 kehtinud õigust. Hageja väidete kohaselt sai kostja 18.09.2015 kätte laenu tagastamise nõude. Ringkonnakohtu istungil 24.01.2019 võttis kostja selle hageja poolt faktiliste asjaolude kohta esitatud väite omaks (II kd, tl 100 pöördel; istungi protokollis on kättesaamise kuupäevana küll ekslikult märgitud 12.09.2015). Enne 01.07.2002 kehtinud TsK § 177 lg-st 1 tulenes, et kui kohustise täitmise tähtaeg oli kindlaks määratud nõudmise momendiga, oli kreeditoril õigus nõuda täitmist, võlgnikul aga õigus täita kohustis igal ajal. Sama paragrahvi lõige 2 alusel oli võlgnik kohustatud sellise kohustise täitma seitsmepäevase tähtaja jooksul, arvates kreeditori poolt nõude esitamisest, kui viivitamatu täitmise kohustus ei tulenenud seadusest, lepingust või kohustise olemusest. Eelmärgitust järelduvalt muutus laenu tagastamise kohustus ringkonnakohtu hinnangul sissenõutavaks seitsme päeva möödumisel kostja poolt laenu tagastamise nõude kättesaamisest, s.o 25.09.2015. Seadusest, lepingust ega kohustise olemusest viivitamatu täitmise kohustust kolleegiumi arvates praegusel juhul ei tulenenud.
7.2.Samas oli 25.09.2015 seisuga euro ja dollari Eesti Panga vahetuskurss 1 EUR = 1,1151 USD. Seega olnuks 25.09.2015 vahetuskurss kostja jaoks ebasoodsam – 20 000 dollarile vastanuks 17 935 eurot 61 senti, mis on rohkem kui hageja poolt 18.09.2015 vahetuskursi (1 EUR = 1,1419 USD) alusel nõutav 17 514 eurot 69 senti.
7.3.Seonduvalt apellatsioonkaebuse väidetega lisab kolleegium, et maakohtu käsitlus, mille järgi tuleb väljamõistetav summa määrata nõude sissenõutavaks muutumise hetke vahetuskursi järgi, on iseenesest kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 93 lg-s 4 sätestatuga, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda tasumist kas kohustuse sissenõutavaks muutumise või tegeliku tasumise ajal kehtiva vahetuskursi alusel. Kuigi VÕSRS §-st 11 lähtudes VÕS § 93 regulatsioon vaidlusalusele õigussuhtele vahetult ei kohaldu, olid VÕS-is sätestatud põhimõtted 2001. a-l Eesti õigusteoorias ja -praktikas juba juurdunud ning rakendatavad. Kuivõrd enne 01.07.2002 kehtinud õiguses puudus regulatsioon maksmiskoha vääringust erinevas vääringus väljendatud rahalise kohustuse täitmise kohta, võib VÕS-ist tulenevad põhimõtteid asja lahendamisel kolleegiumi arvates kohaldada.
8.Maakohus on jätnud otsuses käsitlemata kostja poolt esitatud aegumise vastuväite. Selles osas täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi.
8.1.Kolleegium leiab, et poolte esitatud ja maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal ei ole hageja nõue aegunud. Ajavahemikul 01.09.1994–30.06.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa
6(9)
Tsiviilasi nr: 2-15-15943 seaduse § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat ning § 116 kohaselt algas aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele 01.07.2002 jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut. Alatest 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 kohaselt üldjuhul nõude sissenõutavaks muutumisega. Nõue muutub TsÜS § 147 lg-st 2 tulenevalt sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.
8.2.Ringkonnakohtu ülalesitatud järelduste kohaselt muutus hageja nõue sissenõutavaks 25.09.2015. Seega ei olnud TsÜS § 146 lg-st 1 ning § 147 lg-test 1 ja 2 tulenev nõude aegumise 3-aastane tähtaeg käesolevas asjas menetletava hagi esitamise ajaks (26.10.2015) lõppenud.
9.Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Ringkonnakohus vastab järgnevalt apellatsioonkaebuste ülalkäsitlemata väidetele.
9.1.Kolleegiumi hinnangul on maakohus hinnanud esitatud ja kogutud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu menetluses menetlusnormide selliseid rikkumisi, mis võiksid anda aluse vaidlustatud otsuse tühistamiseks.
9.2.Maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud kostja poolt 24.11.2017 menetlusdokumendis esitatud asjaolusid ja väiteid. Maakohus on leidnud, et Freece Eesti pangakontole kostja poolt 04.06.2002 ja 11.06.2002 tehtud ülekanded (kokku summas 370 000 krooni) ei tõenda 05.08.2001 saadud laenu 20 000 dollari tagastamist. Kostja väiteid, et 10.08.2001 võlatunnistuses märgitud 64 250 dollari suuruse kohustuse on täitnud kolmandad isikud, ei lugenud maakohus tõendatuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu kõnealune käsitlus meelevaldne (nagu väidab kostja). Ka ringkonnakohtu hinnangul ei ole mõistlikku põhjust eeldada, et kostja täitis 04.06.2002 ja 11.06.2002 ülekannetega 05.08.2001 võlatunnistuses märgitud kohustust olukorras, kus selles võlatunnistuses märgitud laenu tagastamist ei olnud Freece Eesti (ega hageja) vähemalt kohtu ette toodud asjaoludel veel nõudnud. Samas oli 10.08.2001 võlatunnistuses märgitud 64 250 dollari suurune kohustus Freece Eesti ees muutnud 04.06.2002 ja 11.06.2002 maksete tegemise ajaks sissenõutavaks (saadud raha tuli 10.08.2001 võlatunnistuse järgi tagastada 20.09.2001). Kostja väide, et 10.08.2001 võlatunnistuses kajastatud kohustuse täitmist ei ole Freece Eesti kostjalt hiljem nõudnud, ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud järeldusi.
9.3.Hagiasjas otsustavad pooled TsMS § 5 lg-test 1 ja 2 lähtuvalt ise tõendite ja tõendite kogumise taotluste esitamise üle ning kohus lahendab asja poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel. Kohus saab hagiasjas ise koguda tõendeid ainult seaduses ettenähtud juhul
7(9)
Tsiviilasi nr: 2-15-15943 (TsMS § 5 lg 3). TsMS § 329 lg 1 kohaselt peavad menetlusosalised esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Pärast eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Praeguses asjas menetletav hagi on esitatud 26.10.2015 ning kostja sai hagi esitamisest teadlikuks 09.11.2015 (I kd, tl 29). Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kostjal objektiivseid takistusi esitada kõik oma vastuväiteid puudutavad tõendid ja tõendite kogumise taotlused hiljemalt 07.12.2017 toimunud maakohtu istungil. Iseenesest on õige kostja väide, et 10.08.2001 allkirjastatud võlatunnistuses märgitud 64 250 dollari suurusele kohustusele on hageja asunud tuginema alles 23.10.2017 esitatud menetlusdokumendis (I kd, tl-d 196–197). Samas on hageja seda asja materjalidest nähtuvalt teinud seoses kostja enda poolt 16.10.2017 esitatud uue vastuväitega, mille kohaselt on ta 05.08.2001 võlatunnistusel kajastatud kohustuse Freece Eesti 04.06.2002 ja 11.06.2002 tehtud maksetega (vastavalt 200 000 krooni ja 170 000 krooni) täitnud. Enne seda tugines kostja menetluses üksnes väitele, et tema ei ole 05.08.2001 võlatunnistust allkirjastanud. Seetõttu ei olnud ka hagejal ilmselgelt põhjust esile tuua teisi pooltevahelisi võlasuhteid puudutavaid väiteid.
9.4.Kostja arvates on maakohus jätnud kogumata asjas olulise tõendi – Freece Ltd. Šveitsis asuva konto väljavõtte aastate 2001–2002 kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus selle tõendi kogumisest keeldumisel menetlusõiguse norme rikkunud. TsMS § 238 lg 1 järgi võib kohus võtta vastu ainult sellise tõendi ja korraldada selliste tõendite kogumise, millel on asjas tähtsust. Maakohus on põhjendatult märkinud, et kostja ei ole tõendanud, et 10.08.2001 võlatunnistuse järgne võlausaldaja Freece Eesti oleks üldse andnud kostjale loa või korralduse täita selles võlatunnistuses märgitud kohustus kolmandale isikule (Freece Ltd.le). Sellises olukorras ei olnud alust pidada Freece Ltd. kontoväljavõtet asjakohaseks tõendiks. Ringkonnakohus ei jaga kostja arvamust, nagu oleks maakohus Freece Eesti pangakonto väljavõtete vastuvõtmisega möönnud, et kostja taotlus Freece Ltd. Šveitsi pangakonto väljavõtte kohta on põhjendatud. Asja materjalid ei anna selliseks järelduseks alust.
9.5.Kostja poolt 18.12.2017 koos kohtukõne teesidega esitatud dokumentaalsete tõenditele ei saanud maakohus otsust tehes tugineda, kuna TsMS § 436 lg-test 2 ja 3 tulenevalt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Maakohus ei ole seda ringkonnakohtu hinnangul kõnealustele tõenditele otsuse tegemisel ka tuginenud. Asja materjalidest nähtuvalt arutas maakohus asja sisuliselt 07.12.2017 istungil, uurides ka kõiki vastuvõetud tõendeid (TsMS § 399 p 5). Samal istungil on kohus sisulise arutamise kooskõlas TsMS §-ga 401 lõpetanud (II kd, tl 11). Istungi protokollist nähtuvalt pooltel asja sisulise arutamise lõpetamisele vastuväiteid ei olnud. Kostja poolt viidatud dokumentaalsed tõendid on esitatud n-ö kirjalikus kohtuvaidluses. Sellega ei ole kostja sisuliselt mh järginud TsMS § 402 lg 2 teisest lausest tulenevat piirangut, mille kohaselt võib menetlusosaline kohtukõnes viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele. 8(9)
Tsiviilasi nr: 2-15-15943
9.6.Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et kuivõrd maakohus pole 18.12.2017 esitatud dokumente kostjale tagastanud ning need sisalduvad asja toimikus, tuleb lugeda, et kohus on need vastu võtnud ning kohus oleks pidanud nende tõendite osas vaidlustatud otsuses võtma seisukoha. Kolleegiumi hinnangul võiks kostja seisukohtadega nõustuda juhul, kui kostja oleks esitanud samad tõendid enne asja sisulise arutamise lõpetamist. Praegusel juhul see nii aga ei ole. Ringkonnakohtu arvates pole alust eeldada, et kui maakohus ei ole tagastanud pärast sisulise arutamise lõpetamist esitatud tõendeid nende esitajale, on kohus tõendid vastu võtnud. Maakohus oleks pidanud küll vormistama tõendite vastuvõtmisest keeldumise eraldi määrusega (TsMS § 463 lg 1) või tegema vastava otsustuse vaidlustatud otsuses (TsMS § 442 lg 5). Samas ei ole selle tegemata jätmine kolleegiumi hinnangul praegusel juhul menetlusnormi selline rikkumine, mis võinuks kaasa tuua ebaõige lõpplahendi tegemise.
Menetluskulude jaotus
10.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonimenetluse kulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanus maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
11.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.