Harju Maakohus
Kohtunik
Hannes Olev
Otsuse tegemise aeg ja koht
11.mai 2018, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja
Tsiviilasja number
2-15-15943
Tsiviilasi
XXX hagi XXX vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
17514 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
hageja XXX (isikukood XXX, elukoht XXX); hageja lepinguline esindaja Marina Smirnova (OÜ Dorida, epost [email protected]); kostja XXX (isikukood XXX, elukoht XXX, e-post XXX); kostja lepinguline esindaja Advokaat Heikki Ojamaa, OÜ Maria Mägi Advokaadibüroo, Tatari 25, Tallinn, [email protected] ).
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.
Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 17514,69 eurot. Hageja leiab, et kostja võlgneb hagejale raha tulenevalt võlatunnistusest, mille kostja andis Freece Eesti ASile 5.08.2001 ning millest tuleneva nõude Freece Eesti AS loovutas hagejale 26.11.2001.
Kostja ei võta nõuet omaks ja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Algselt väitis kostja, et hageja poolt kohtule esitatud 05.08.2001 kuupäeva kandev dokument (võlatunnistus) ei olnud koostatud ja allkirjastatud kostja poolt ja ta ei ole hagejale nimetatud summat võlgu. Hiljem väitis kostja, et kogu võlg on tasutud ja pealegi 2336$ suuremas summas kui võlatunnistusega lubatud.
Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Tulenevalt TsMS § 367 ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Võlatunnistus allkirjastati 5.08.2001. Seega tuleb käesoleva tsiviilasja lahendamisel lähtuda Eesti NSV tsiviilkoodeksis (TsK) sätestatust. TsK § 272 lg 1 kohaselt laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt laenuleping loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. TsK § 276 lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Kostja kinnistas 5.08.2001 võlatunnistusega, et ta on laenu summas 20 000$ kätte saanud.
2-15-15943 27.11.2015 väitis kostja oma vastuses hagile, et ei ole võlakirja kunagi allkirjastanud ega Freece Eesti AS-lt võlakirjas nimetatud ega muud laenu saanud. Ühtlasi taotles kostja võlakirjale käekirjaekspertiisi tegemist. 22.08.2016 kohus rahuldas kostja taotluse ja määras käekirjaekspertiisi. 17.01.2017 toimunud kohtuistungil kostja esindaja kinnitas, et kostja väidab, et võlakirja ei ole tema allkirjastanud. Ekspertiisiakt allkirjastati 4.07.2017. Eksperdi arvamus on, et hagiavalduse lisaks oleval 05.08.2001 võlatunnistusel allkirjad XXX nimelt on väga tõenäoliselt kirjutanud XXX (ik XXX). On viiteid, et võlatunnistuse tekst on koostatud kostja XXX poolt. 01.09.2017 esitas kostja kohtule vastuse, mille punktis 2.5 kirjutas kostja, et XXX jääb oma seisukoha juurde, et ta ei ole 05.08.2001 võlakirja kunagi kirjutanud ega välja antud ning tema tahe ei ole olnud kinnitada 05.08.2001 rahasumma saamist. Poolteist kuud hiljem, s.o. 16.10.2017 kostja esitas kohtule uued tõendid ja uued väited, et 05.08.2001 saadud AS-lt Freece Eesti laen summas 20 000 USD kostja tagastas AS-le Freece Eesti kahe ülekandega: 04.06.2002 summas 200 000 EEK ja 11.06.2002 summas 170000 EEK. Kostja hinnangul näitavad need tõendid, et ta on hagiavalduses märgitud 05.08.2001 saadud laenu täies ulatuses tagastanud. Seega, kostja tunnistas, et ta on laenu summas 20 000$ AS-lt Freece Eesti saanud. Eeltoodust tuleneb, kostja on tsiviilasja arutamise ajal oma seisukohti oluliselt muutnud ja vaidlust 20 000$ saamise üle enam ei ole. Kohus peab hindama, kas tõendatud on nimetatud summa tagastamine kostja poolt hagejale. Menetluse käigus esitatud tõendid ja poolte väited ning ka poolte vahel varasemalt peetud kohtuvaidlused näitavad, et pooltel olid mitmed laenusuhted, millest tulenevalt on raha laenatud ja tagasi makstud erinevate lepingute ja kokkulepete alusel. Nii näiteks esitas hageja 23.10.2017 kohtule 10.08.2001 kostja poolt antud AS-le Freece Eesti võlakirja, mille alusel 10.08.2001 kostja sai AS-lt Freece Eesti laenu summas 64 250 USD tähtajaga kuni 20.09.2001. Hageja hinnangul on 04.06.2002 summas 200 000 EEK ja 11.06.2002 summas 170000 EEK tehtud maksed just selle summa (64 250$) tagastamiseks. Kostja poolt oli kantud Freece Eesti AS pangakontole üle 170 000 EEK selgitusega: lepingu järgi 11/05/02. Maksekorralduse 04.06.2002 alusel kostja on üle kantud 200 000 EEK selgitusega lepingu järgi 04/06/02. Kohtu hinnangul eelnimetatud maksekorraldused ei tõenda, et eelnimetatud summade ülekandmisega kostja tagastas saadud 05.08.2001 laenu summas 20 000$. Kuna kostjal olid laenukohustused, mille täitmise tähtajaks oli 20.09.2001, aga 05.08.2001 laenulepingust tulenevad maksekohustused ei olnud veel tekkinud (hageja ei olnud neid veel nõudnud), siis kostja mõistlikult eeldades pidi täitma esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustuse, so tagastama laenu summas 64 250$. Tähele tuleb panna, et kostja poolt väidetavalt 20 000$ tagastamiseks tehtud ülekanded olid summas 22 336$ ehk 2336$ rohkem kui võlgnetav summa. Kusjuures intresside tasumises ei olnud kokku lepitud ning kuna võlausaldaja ei olnud nõudnud põhisummatki, siis polnud saanud tekkida ka viiviste tasumise kohustus.
Kostja poolt esitatud väited, et muuhulgas vaidlusaluse summa tasusid ukraina äriühingud, kellele kostja tarnis Eestist kalatooteid, kas Freece Eesti AS-ile otse või Freece Ltd.-le (Šveitsi äriühing) on jäänud paljasõnalisteks ja kohus jätab need kõrvale kui tõendamata väited. Muuhulgas ei ole kostja isegi tõendanud, et Freece Eesti AS oleks talle andnud loa või korralduse täita vaidlusalune kohustus kolmandale isikule (Freece Ltd-le). Eelnevat arvestades leiab kohus, et kostja vastuväide hagile selles osas, et võlg on tasutud, ei ole leidnud tõendamist. Kuna kohustus muutus sissenõutavaks 18.09.2015, siis tuleb võlgnevus kostjalt hageja kasuks välja mõista sel ajal kehtinud kursi järgi. Arvestades seda, et 18.09.2015 seisuga Eesti Panga valuutakurss oli 1.1419 $ = 1 euro, siis 20000$ võrdub 17514.67 eurot. Seega on põhjendatud hageja nõue 17514,69 euro ulatuses, mis tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
/Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.