Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt pooled sõlmisid 28.10.2015 laenulepingu, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu 1000 eurot. Laenulepingu punkti 2 järgi kohustus kostja tagastama hagejale laenu järgmiselt: 667 eurot hiljemalt 21.11.2015 ja 333 eurot hiljemalt 31.12.2015. 2016. aasta alguses tasus kostja oma võlgnevusest hagejale 300 eurot. Vaatamata hagejalt saadud meeldetuletusele ei ole kostja asunud täitma 28.10.2015 laenulepingust tulenevaid kohustusi. Seega on tulenevalt 28.10.2015 laenulepingust muutunud sissenõutavaks nii kostja põhivõlg kui lepingujärgne viivisvõlgnevus. Kostjal ei ole VÕS §-st Laenulepingu punktis 4 lepiti kokku, et kui laenusaaja (kostja) ei tagasta laenusummat kokku lepitud tähtpäevaks, kohustub ta tasuma viivist 0,3% tasumata summalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Samas lepiti kokku, et viivist hakatakse arvestama maksetähtpäevale järgnevast päevast ning lõpetatakse laenusumma täies ulatuses tasumisel. Makse tasumisel laenusaaja poolt kustutatakse esimeses järjekorras viivisevõlgnevus ning seejärel laenusumma. Laenulepingu punkti 2 järgi kohustus kostja tagastama hagejale laenu kahes osas, hiljemalt 21.11.2015 (667 eurot) ja hiljemalt 31.12.2015 (333 eurot). Tegelikkuses tasus kostja osa oma võlgnevusest (300 eurot) hagejale 2016. aasta alguses. Hageja peab võimalikuks viivisearvestust kostja kasuks lihtsustada, arvestades viivist üksnes käesolevaks ajaks tasumata põhivõla (700 eurot) osas ning alustades viivisearvestust alles alates 01.01.2016. Kostjal on 28.10.2015 laenulepingu alusel õigeaegselt tasumata arvete põhivõlast tulenevalt hageja ees hagi esitamise ajal alates 01.01.2016 arvestatud viiviseid 1497,30 euro eest, kuid hageja peab võimalikuks sisse nõutavat viivist vähendada ulatuses, et arvestatud viivis ei ületaks sissenõutavat põhivõlga, mistõttu lõplik laenulepingust tulenev viivisesumma on 700 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõisa hageja kasuks põhivõlgnevuse summas 700 eurot, viivisevõlgnevuse summas 700 eurot ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuse kohaselt hageja on sularahas kõik raha kätte saanud, aga ju avastas ta et selle lepinguga saab veel natuke välja pressida, sest kostja ei pidanud ekslikult vajalikuks sularahas maksmist kirjalikult fikseerida, sest pooled tegelesid nii riigi kui hageja tööandja tagant näppamisega. Mingeid makse hageja kostja poolt renditud asjade pealt ei maksnud ja vaevalt, et tehnika, mida kostja hageja kaudu rentis kuulus hagejale ja kui ei kuulunud, et hageja selle raha firma kassasse kandis. Kostja tasus saadud teenuse eest hagejale sularahas. Mingeid tõendeid,allkirja paberil saadud summa kohta, kostjal esitada ei ole. Menetluse käik TsMS § 444 lg 4 alusel jättis kohus 28.12.2018 avaldatud otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa. Käesoleval juhul täiendab kohus otsust TsMS § 448 lõikes 4l sätestatu kohaselt, sest kostja teatas kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse esitamise soovi ei pea põhjendama. Otsuse täiendamine lahendatakse kirjalikus menetluses. Teisele menetlusosalisele otsuse täiendamisest ei teatata. Otsuse täiendamise korral puuduva osaga hakkab apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg uuesti kulgema täiendava otsuse kättetoimetamisest arvates. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama

paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud 28.10.2015 laenuleping, mille kohaselt andis hageja kosjale laenu 1000 eurot. Laenulepingu punkti 2 järgi kohustus kostja tagastama hagejale laenu järgmiselt: 667 eurot hiljemalt 21.11.2015 ja 333 eurot hiljemalt 31.12.2105 (tlk 7-7 pöördel). Hageja väitel tasus kostja oma võlgnevusest 2016. aasta alguses 300 eurot ja rohkem kostja tasunud ei ole. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja on hagejalt 28.10.2015 sõlmitud laenulepingu alusel laenu saanud. Kostja väidab, et ta on 28.05.2015 sõlmitud laenulepingust tuleneva võla sularahas tagasi maksnud. Hageja sellega oma 28.02.2018 kohtule esitatud seisukohas ei nõustunud, märkides, et võlast on tagasi makstud üksnes 300 eurot. Seega pooled vaidlevad selle üle, kas kostja võlgneb hagejal põhivõlgnevuse 700 eurot ja viivisevõlgnevusena 700 eurot. Kostja kohustus tuleneb lepingust. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus laenulepingu sõlmimise fakti osas. VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Laenusummas tagasimaksmise kohustus muutub sissenõutavaks laenulepingu lõppemisel. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu kohaselt kohustus kostja tagastama hagejale laenu järgmiselt: 667 eurot hiljemalt 21.11.2015 ja 333 eurot hiljemalt 31.12.2015. Seega on hageja nõue kostja vastu sissenõutavaks muutnud 31.12.2015. Hageja väitel on kostja tagastanud 2016 aastal 300 eurot. Kostja väitel on ta kogu võlgnevuse hagejale sularahas tagastanud. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool tõendama kohtumenetluses neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited või vastuväited. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. 16.04.2018 määruses on kohus kostjale selgitanud, et tema tõendamiskoormus on tõendada, et ta on hagejale kogu laenulepingust tuleneva võla tagasi maksnud ja kohus on teinud kostjale ettepaneku esitada kohtule tõendid, et ta on hagejale 28.10.2015 sõlmitud laenulepingust tuleneva võla tagasi maksnud. Kostja hagejale laenu tagasimaksmise kohta kohtule mingeid tõendeid esitanud ei ole. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Eeltoodust tulenevalt hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu alusel on kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 700 eurot. Hageja on esitanud viivisenõude summas 700 eurot. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 6, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikult kohustuse

täitmisega viivitamise korral nõuda viivitusintressi alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu punktis 4 lepiti kokku, et kui laenusaaja ei tagasta laenusummat kokku lepitud tähtpäevaks (31.12.2015), kohustub ta tasuma viivist 0,3% tasumata summalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Viivist hakatakse arvestama maksetähtpäevale järgnevast päevast ning lõpetatakse laenusumma täies ulatuses tasumisel. Makse tasumisel laenusaaja poolt kustutatakse esimeses järjekorras viivisevõlgnevus ning seejärel laenusumma. Hageja nõuab viivist tasumata põhivõlalt summas 700 eurot ja hageja on viivist arvestanud alates 01.01.2016. Hageja poolt kohtule esitatud viivisearvestuse kohaselt on hageja arvestanud alates 01.01.2016 kuni hagi esitamiseni summas 1497,30 eurot, kuid hageja nõuab viivist kostjalt summas 700 eurot arvestades, et viivis ei ületaks põhivõlga. Kohus on tuvastanud, et kostja kohustus muutus sissenõutavaks alates 31.12.2015 ja kostja on rikkunud raha maksmise kohustust. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja viivise nõudele ega viivisearvestusele. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud viivisearvestus on korrektne ja vastab poolte vahel sõlmitud lepingule ning kosjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivised summas 700 eurot. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summa 700 eurot ja viivised summas 700 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi tuleb rahuldada, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja menetluskuluks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse TsMS § 174 lg 8 kohaselt hagita menetluse sätteid. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.