Krediidikaitse Grupp OÜ hagi Osaühingu Mikerson ja XX vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.01.2018 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3910 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Mikerson ja XX apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Krediidikaitse Grupp OÜ (registrikood 11693223), lepinguline esindaja Jaanus Silm Kostja 1: Osaühing Mikerson (registrikood 10431132) Kostja 2: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), kostjate lepinguline esindaja Andrei Petrov
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 08.01.2018 otsus jätta muutmata.
2.Osaühingu Mikerson ja XX apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta solidaarselt Osaühingu Mikerson ja XX kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada
Tsiviilasi nr: 2-16-126697 teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Krediidikaitse Grupp OÜ (hageja) esitas 21.12.2016 maksekäsu kiirmenetluse avalduse, paludes Osaühingult Mikerson (kostja 1) ja XX-lt (kostja 2, koos kostjad) solidaarselt välja mõista põhinõue 5000 eurot ja kõrvalnõuded 1399 eurot. 18.11.2016 tegi Pärnu Maakohtu maksekäsuosakond kostjatele makseettepaneku, millele kostjad esitasid 28.11.2016 vastuväite.
2.Hageja esitas hagi kostjate vastu Harju Maakohtule, paludes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista Credit Invest OÜ (registrikood 11344270, menetluses nimetatud laenuandja) ja kostja 1 vahel 21.09.2015 sõlmitud laenulepingust Ci201509276 (laenuleping) tuleneva põhivõla 5000 eurot, intressi 340 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 30.01.2017 seisuga 3645,50 eurot, kokku 8985,50 eurot. Lisaks palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks viivise 0,23% päevas tagastamata põhinõudelt 5000 eurot alates 31.01.2017 kuni põhinõude tasumiseni aga mitte enam kui 1014,50 eurot arvestusega, et kostjate kohustuste summa ei ületaks käenduslepingu p-s 1.2. kokkulepitud vastutuse piirsummat 10 000 eurot.
3.Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 1 laenuandjale kodulehe www.ärilaen.ee kaudu elektroonilise laenutaotluse summale 10 000 eurot tähtajaga 12 kuud. Laenutaotluse esitas kostja 2 kui kostja 1 juhatuse liige. Laenuandja tegi kostjale 1 laenupakkumuse vabalt valitava laenu tagasimaksega summale 5000 eurot, intressiga 7% kuus. 21.09.2015 sõlmisid laenuandja ja kostja 1 laenulepingu, mille kohaselt andis laenuandja kostjale 1 laenu 5000 eurot intressiga 7% kuus ja maksetähtajaga 30 päeva. Koos laenulepingu sõlmimisega sõlmiti vastavalt laenulepingu p 3.10.1. eritingimustele ja kostja 2 avaldusele laenuandja ja kostja 2 vahel käendusleping CiK201509277 (käendusleping), mille kohaselt kostja 1 juhatuse liige kostja 2 võttis endale kohustuse tagada laenulepingust tulenevate kõigi nõuete täielik täitmine ja laenu sissenõudmisega seotud kulutuste ja kahju hüvitamine maksimumsummas 10 000 eurot. Laenuandja täitis oma kohustuse 22.09.2016 ja kandis kostja 1 arvelduskontole 4900 eurot (5000 eurot – 100 eurot lepingutasu).
4.Laenulepingu järgi oli kostja 1 kohustatud laenu koos intressiga 350 eurot laenuandjale tagastama 21.10.2015. Seejuures oli laenusaajal lepingu eritingimuste p 3.10.2. kohaselt õigus laenu tagastustähtaega pikendada laenuandja nõusolekul piiramatu arv kordi. Laenu tagastustähtaeg pikeneb automaatselt 30 päeva võrra kui laenuandja arvelduskontole on laekunud enne laenu tagastustähtaja saabumist või samal päeval eelneva perioodi intress. Laenusaaja laenu koos intressiga laenuandjale tähtpäevaks ei tagastanud, vaid pikendas laenu tagasimakse tähtaega viiel korral, s.o 20.10.2015, 20.11.2015, 22.12.2015, 22.01.2016 ja 25.04.2016 iga kord 30 päeva võrra, tasudes ära intressi eelneva 30 päeva eest. Kokku tasus kostja intressi 1760 eurot, millest 10 eurot läks järgneva intressi tasumise katteks. Lõplikuks laenu 2(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-126697 tagasimakse tähtajaks sai 19.03.2016. Selleks ajaks laenusaaja ega käendaja laenu ei tagastanud ega pikendanud laenu tagasimakse tähtaega.
5.Laenuandja loovutas 17.10.2016 nõude hagejale koos õigusega pöörata nõudeõigus kostja 2 kui käendaja vastu. Hagiavalduse esitamise seisuga olid kostjad hagejale solidaarselt laenu- ja käenduslepingu alusel võlgu põhisumma 5000 eurot, osaliselt intressi 30 päeva eest (ajavahemik 19.02.2016 kuni 19.03.2016) 340,00 eurot ja viivise alates 20.03.2016 kuni 30.01.2017 summas 3645,50 eurot, kokku 8985,50 eurot. Kostja vastuväited
6.Kostjad tunnistasid hagi osaliselt summas 3590 eurot.
7.Hageja nõuded intressi osas olid alusetud, kuna kostjad olid intressi tasunud. Kostjad tasusid intressi 20.10.2015 arve nr L201500649 alusel 350 eurot. Pooled leppisid kokku laenu tagastamise tähtaja 21.10.2015. Kostja 1 tasus kokku põhivõla katteks 1410 eurot ja intressi katteks 350 eurot, mistõttu hageja nõuded intressi osas olid alusetud. Arvete nr L201501024, L201501438, L201600415 ja L201600949 alusel võis kostja tasuda kas põhivõlgnevust või intressi. Perioodil 21.10.2015–25.04.2016 maksis kostja 1 raha nimetatud arvete alusel põhivõlgnevuse katteks. Kostja 1 kirjutas 25.04.2016 maksekorralduse selgitusse, et maksab raha põhivõla katteks. Kostja 1 tasus intressi arve nr L201500649 alusel 20.10.2015.
8.Laenulepingu p-d 3.10.2. ja 12.2. on ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused ja tühised, kuna laenusaajal on õigus laenu tagastustähtaega pikendada laenuandja nõusolekul piiramatu arv kordi, millega antakse talle kohustuste täitmiseks ebamõistlikult pikk ning ebatäpselt määratletud tähtaeg. Lepingu p 3.10.2. on vastuolus sama lepingu p-ga 6.2., mille kohaselt on laenusaaja kohustatud tagastama laenu lepingu p-s 3.4. toodud tähtajaks. Intressi tasumisel ei saa põhivõlg kunagi sissenõutavaks muutuda ning nähakse ette, et leping pikeneb tähtaja lõppedes automaatselt, isegi kui kostja 1 seda ei taotle. Kostjad ei pöördunud hageja poole laenu tagastamistähtaja pikendamise taotlusega lepingu p-de 12.4. ja 12.5. alusel. Seega ei ole laenu tagastamistähtaega pikendatud. VÕS § 44, § 42 lg 3 p-de 19 ja 27 koosmõjust tuleneb, et VÕS § 42 lg 3 p-e 19 ja 27 kohaldatakse ka kostjale 1, kes sõlmis lepingu oma majandustegevuses. Hagejal ei olnud õigust laenutingimusi ühepoolselt muuta, mistõttu on lepingu p 12.2. tühine VÕS § 44 ja § 42 lg 3 p 14 alusel.
9.Laenuandja ega hageja ei nõudnud viivist perioodi 20.03.2016–20.10.2016 eest 1 aasta ja 4 kuu jooksul, seega on viivise nõue hea usu põhimõttega vastuolus ja lõppenud pikaajalise nõude sissenõudmata jätmise tõttu. Hageja jättis oma vastuolulise käitumisega kostjatele mulje, et ta lepingujärgses ulatuses viivist ei nõuagi. Lepingu kohaselt on viivise määr 0,23% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest ehk 82,8% aastas, mis on kümme korda rohkem, kui seadusjärgne viivisemäär. Laenulepingu p 3.9. järgne kokkulepe viivise tasumiseks on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena tühine, viivisemäär on tüüptingimus ega ole eraldi läbi räägitud. Kostjad taotlesid ka viivise vähendamist seaduses sätestatud viivise määrani.
3(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-126697
10.Laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest ta ei teinud laenu andmisel kostjale 1 nõuetekohast riskianalüüsi ega veendunud tema võimes lepingut täita. Lepingu sõlmimisel olid majandusaasta aruande kohaselt kostja 1 tulud väiksed (586 eurot aastas) ja kostjal 2 oli minimaalne töötasu. Seega oli tõenäoline, et kostjad ei suuda laenu tagasi maksta 1 kuu pärast ning satuvad p 3.10.2. järgi „laenuorjusesse“. Kostjad taotlesid neile hageja poolt lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju summas 3645,50 eurot hüvitamise nõude tasaarvestamist hageja viivise nõudega. Peale tasaarvestust on võla jääk 3590 eurot, millele lisandub viivis seaduses sätestatud määras alates 21.02.2017.
11.Arvestades kostjate rasket varalist ja majanduslikku olukorda palusid kostjad ajatada kohtuotsuse täitmine maksegraafiku alusel, mille kohaselt tasuvad kostjad hagejale põhivõlgnevuse 3590 eurot 100 euro kaupa iga kuu 22. kuupäevaks. Esimese astme kohtu otsus
12.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 5000 eurot ja viivise 2500 eurot ning jättis menetluskulud 75% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 25% ulatuses hageja kanda.
13.Pooltel ei olnud vaidlust, et kostja 1, keda esindas juhatuse liige kostja 2, taotles laenuandjalt laenu ja laenuandja andis kostjale 1 laenu 5000 eurot 30 päevaks, intressiga 7% kuus. Vaidlust ei olnud ka selles, et kostja 2 sõlmis laenuandjaga käenduslepingu, millega tagas kõiki laenulepingust tulenevaid nõudeid. Kostja 1 tasus laenuandjale kokku 1760 eurot. Laenuandja loovutas 17.10.2016 nõude hagejale.
14.Vaidlus oli selles, millal laenuleping lõppes, millised kostja 1 kohustused ja millises ulatuses on laenuandja ees täidetud, kas lepingu p-des 3.10.2., 12.2. ja 3.9. sätestatu on tühine ning kas kostjatel on kahjunõue hageja vastu.
15.Maakohtu hinnangul olid 21.10.2015 ja 20.11.2015 teostatud 350 euro suurused maksed intressi katteks ja tulenevalt laenulepingu p-st 3.10.2. laenu tagasimakse tähtaja pikendamise taotlused. Sellist seisukohta kinnitas ka kostja 1 oma 2015. majandusaasta aruandes, mille lisas 7 on märgitud laenuandjale tagastamata laenuks 5000 eurot. Maakohus ei lugenud 22.12.2015 teostatud 350 euro suurust makset laenu tagasimakse tähtaja pikendamiseks tasutud intressiks, kuna see oli tehtud päev pärast lepingu p-s 3.5. märgitud 21. kuupäeva. Seega ei pikenenud laenuleping enam üheks kuuks, vaid lõppes 21.12.2015 ning laenu põhiosa 5000 eurot ja intress 350 eurot eelneva perioodi eest muutusid sissenõutavaks. Seetõttu luges maakohus 22.12.2015 tasutud 350 eurot, 22.01.2016 tasutud 350 eurot ja 25.04.2016 tasutud 360 eurot VÕS § 88 lg 8 ja lg 9 alusel tasutuks intresside katteks. Maakohus luges 350 euro suuruse makse sissenõutavaks muutunud intressi makseks ja ülejäänud maksed kokku 710 eurot viivise (viivitusintress) katteks.
16.Laenuandja poolt laenusaaja kohta tehtud taustauuring oli piisav, laenuandja hindas laenusaaja maksevõimet, käitus laenuandmisel vastutustundlikult ja täitis VÕS § 14 lg-st 1 tulenevat kohustust. Laenuandja ei ole krediidiasutus, kes peab lähtuma krediidiasutuste seaduses sätestatust ning laenusaaja ei ole tarbija, kellega tehingu tegemisel tuleks lähtuda VÕS §-st 4034 varasemas redaktsioonis §-st 4032. Kuna
4(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-126697 hageja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole kostjal 1 hageja vastu kahju hüvitamise nõuet, mida tasaarvestada hageja nõudega.
17.VÕS § 35 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Lepingu p 3.10.2. saab pidada hageja poolt eelnevalt väljatöötatud lepingutes kasutatavaks tingimuseks, kuid maakohus oli seisukohal, et p 3.10.2. ei ole tüüptingimuseks seetõttu, et laenulepingu sõlmimisele eelnenud kirjavahetuse põhjal saab seda pidada poolte vahel läbi räägituks. Poolte kirjavahetusest nähtus, et kostja 1 taotles kas piiramatu tagasimakse tähtajaga või 12-24 kuulise tagasimakse tähtajaga lepingut ning valis laenuandja pakutud võimalustest lepingu, milles laenu tagastamise tähtaeg pikeneb juhul, kui intress on tasutud. Eeltoodule viitab ka punkti asukoht lepingu alajaotuses „eritingimused“.
18.Laenulepingu p 12.2., mille kohaselt on laenuandjal õigus laenutingimusi ühepoolselt muuta, teatades sellest eelnevalt laenusaajale tema poolt laenulepingus märgitud elektronposti või postiaadressil, ei ole laenuandja hagiavalduse asjaoludest ja lisatud tõenditest nähtuvalt kasutanud, mistõttu kostjate esitatud tühisuse vastuväide selle lepingupunkti osas oli ainetu.
19.Kuna maakohus tuvastas, et laenuleping lõppes 21.12.2015 ja luges sellele järgnevad maksed sissenõutavaks muutunud intressi ja viivise katteks, siis on kostjatel hageja ees põhivõlg 5000 eurot, intressi tasumise kohustus puudub ja viivis on vähenenud 710 euro võrra. Järelikult tuleb kostjalt 1 hageja kasuks välja mõista põhivõlg 5000 eurot ja viivis.
20.Laenulepingu p-s 3.9. lepiti kokku, et viivis on 0,23% tähtaegselt tasumata summalt iga maksmisega viivitatud kalendripäeva eest. Hageja hakkas viivist arvestama alates 20.03.2016, seega oli sissenõutavaks muutunud viivis kohtuotsuse avaldamise päeva 08.01.2018 seisuga 7590 eurot, millest tuleb maha arvata kostja 1 tasutud 710 eurot. Kuna sissenõutavaks muutunud viivis koos põhivõlaga ületas hageja nõuet 10 000 eurot, siis saaks sissenõutavaks muutunud viivise välja mõista mitte rohkem kui 5000 eurot ning TsMS § 367 alusel esitatud taotlus tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.
21.Kostjate vastuväited ei anna alust viivisemäära 0,23% vähendamiseks. Kuna tegemist on kahe äriühingu vahel sõlmitud laenulepinguga, mitte tarbijaga sõlmitud laenulepinguga, on kostjate viited Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-25-16 p-le 13 asjakohatud. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-139-14 p-s 13 (maakohtu otsuses ekslikult p-s 49) lugenud mõistlikuks viivisemääraks majandustegevuse raames sõlmitavate lepingute puhul 0,2% päevas isegi siis, kui tegemist on tüüptingimusega. Kuivõrd lepingujärgne viivis 0,23% päevas ületab Riigikohtu poolt antud hinnangut üksnes 0,03% võrra, siis ei pidanud maakohus seda kostjat 1 kahjustavaks viivisemääraks.
22.Maakohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et hageja on minetanud viivise nõudmise õiguse, kuna ei ole pika aja jooksul kostjatele viivisenõuet esitanud. 5(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-126697 Rikkumine sai alguse 21.12.2015 ning viivisenõue esitati kostjatele 17.10.2016, mida ei saanud pidanud erakordselt pika aja jooksul viivise nõudmata jätmiseks.
23.Kostjate viivise vähendamise taotlus kuulus osaliselt rahuldamisele ja maakohus vähendas viivist 2500 euro võrra ning mõistis kostjatelt hageja kasuks välja 2500 eurot. Viivise vähendamisel arvestas kohus lepingu sõlmimise ja nõuete esitamise asjaoludega ning kostjate varalise seisuga.
24.Kostjad taotlesid kohtuotsuse täitmise ajatamist maksegraafiku alusel, mille järgi maksaksid kostjad hagejale võlgnevust 100 euro kaupa kuus. Maakohtu hinnangul ei olnud see põhjendatud, kuna võlasummat arvestades venitaks selline kohtuotsuse täitmise ajatamine võla tasumise ebamõistlikult pikale perioodile ja kahjustaks selliselt põhjendamatult hagejat. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
25.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi osaliselt põhivõlgnevuse osas summas 3590 eurot ja välja mõista viivis põhivõlalt 0,022% päevas kuni põhinõude tasumiseni, alternatiivselt rahuldada hagi osaliselt põhivõla osas summas 4290 eurot ja mõista kostjatelt välja viivis põhivõlalt 0,022% päevas kuni põhinõude tasumiseni. Või alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
26.Maakohus tuvastas vääralt, et leping lõppes 21.12.2015. Kostjate hinnangul on laenulepingu p 3.10.2 tühine tüüptingimus ja seetõttu lõppes laenuleping 21.10.2015 ning 20.10.2015 tasutud 350 eurot tuleb lugeda tasutuks intressi katteks, kuid ülejäänud maksed (1410 eurot) põhivõlgnevuse katteks. Kirjavahetuse käigus lepingu pooled ei arutanud laenulepingu pikendamise tingimusi intressi tasumisel. 2015. majandusaasta aruandes oli tegemist veaga, kuna siis kostja 1 ei teadnud veel, et laenulepingu p 3.10.2. on tühine.
27.Õige ei ole maakohtu järeldus, et laenuandja hindas laenusaaja krediidivõimekust, käitus laenu andmisel vastutustundlikult ja täitis VÕS § 14 lg-st 1 tulenevat kohustust. Maakohus ei andnud hinnangut 16.09.2015 kell 13.35 ega 18.09.2015 kell 13.02 saadetud e-kirjadele ning hindas ebapiisavalt kostja 1 esitatud 2015. majandusaasta aruannet ja arvelduskonto väljavõtteid. Seoses laenulepingu p 3.10.2. tühisuse ning laenuandja poolse vastutustundliku laenamise põhimõtte ja teavitamiskohustuse rikkumisega, on kostjatel kahju hüvitamise nõue hageja vastu ja kostjatel on õigus oma nõue tasaarvestada.
28.Summa 710 eurot tuleb arvestada põhivõlgnevuse, mitte viivise katteks. 22.01.2016 tasus kostja 1 hagejale 350 eurot ja 25.04.2016 360 eurot. Nõude loovutamise seisuga oli viivis 0 eurot. Seega 17.10.2016 seisuga ei olnud tasumisele kuuluvat viivist ning 710 eurot tuleb arvestada põhivõlgnevuse katteks. Pooled ei pidanud läbirääkimisi viivise suuruse osas ja maakohus asus valele seisukohale, et viivis 0,23% päevas on tavapärane ega kahjusta ettevõtlusvabadust.
29.Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ei olnud minetanud viivise nõudmise õigust. Hageja esitatud võlateatises nr 1017152 ei olnud viivis õigesti välja arvutatud. Perioodil 22.10.2015–20.02.2017 ei olnud nõudedokumentide kohaselt laenuandjale 6(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-126697 tekkinud kahju raha tähtaegselt tagastamata jätmisega. Laenuandja nõudis selle perioodi eest ainult intressi. On väheusutav, et laenuandjal tekkis kahju laenuraha tagastamata jätmise tõttu alates 20.02.2017. Kuna laenuandjale ei tekkinud kahju kuni 20.02.2017 ega saa tekkida ka tulevikus, on viivisenõue minetatud.
30.Maakohtu otsusest ei selgu, miks maakohus vähendas viivist just 2500 euroni, kuid mitte seadusjärgse määrani. Maakohus ei hinnanud kostjate rasket majanduslikku olukorda piisavalt ja ei arvestanud teiste võlausaldajate, täitemenetluste, kohtumenetluste jne olemasolu. Kuna hageja omandas nõude loovutamise teel, ei saanud tal tekkida kahju laenu tagastamata jätmise tõttu. Kostjate taotlusel tuleb vähendada viivist seaduses sätestatud määrani.
31.Kostjad ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et otsuse täitmise ajatamine venitaks võla tasumise ebamõistlikult pikale perioodile ja kahjustaks põhjendamatult hagejat. Arvestades kostjate rasket majanduslikku olukorda peavad kostjad jätkuvalt põhjendatuks kohtuotsuse täitmise ajatamist maksegraafiku alusel, mille kohaselt kostjad tasuvad 100 eurot kuus kuni põhivõlgnevuse tasumiseni iga kuu 22. kuupäevaks. Ringkonnakohtu seisukoht
32.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus puudub (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning ei korda (TsMS § 654 lg 6). Apellatsioonkaebuses on apellandid korranud maakohtule esitatud vastuväiteid hagile ja maakohus on neid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud.
33.TsMS § 650 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud ehk osas, milles maakohus hagi rahuldas summas üle 3590 euro ja mõistis välja viivise enam, kui seda võimaldaks VÕS § 113 lg 1 teine lause.
34.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaksid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. See, et apellandid maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Järgnevalt vastab kolleegium kostjate apellatsioonkaebuse väidetele.
35.Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega laenulepingu p 3.10.2. ja 3.9. kehtivuse, laenulepingust tuleneva põhivõla sissenõutavaks muutumise aja, kostja 1 tasutud summadega intressi ja viivise (viivitusintressi) tasutuks lugemise kohta.
36.Lepingu p 3.10.2. järgi on laenusaajal õigus laenu tagastustähtaega pikendada laenuandja nõusolekul piiramatu arv kordi. Tagastustähtaja pikendamiseks peab laenusaaja tasuma eelneva perioodi eest intressi. Laenu tagastamise tähtaeg pikeneb 7(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-126697 sel juhul automaatselt 30 päeva võrra, kui laenuandja arveldusarvele (lepingu p 1.7.) on laekunud enne laenu tagastustähtaja saabumist või samal päeval eelneva perioodi intress. Maakohus on õigesti järeldanud lepingu p 3.10.2. asukohast lepingus ja pooltevahelistest lepingueelsetest läbirääkimistest perioodil 16.09.-18.09.2015 (I kd, tl 26-27), et p 3.10.2. oli eelnevalt läbiräägitud. Kuna kostja 1 soovis laenu pikemaks perioodiks, siis p-s 3.10.2. olev kokkulepe andis kostjale 1 võimaluse laenu kauem kasutada tingimusel, et ta tasub laenu kasutamise eest tähtaegselt intressi. Vaidlust ei ole, et kostja 1 on 2015. majandusaasta aruandes näidanud põhivõlana 5000 eurot. Apellatsioonkaebuse väide, et kostja 1 on aastaaruandes võla suuruse näidanud ekslikult, on vastuolus tema enda käitumisega intresside tasumisel. Kostja 1 ei ole laenuandjale raha ülekannete seletustes märkinud, et ülekandega tagastab ta laenu. 22.12.2015 ja 22.01.2015 on makse alusena näidatud arve number. Laenuandja poolt väljastatud arvetel olid märgitud nii põhivõlg kui intress. 25.04.2015 makse 360 eurot kirjeldusse on kirjutatud sõna „põhiline“, millest ei ole kolleegiumi arvates võimalik järeldada, mille katteks on soovinud kostja 1 makset teha. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja 1 poolt tehtud maksetest saab järeldada, et kostja on soovinud kokkulepitud viisil laenu tagasimaksetähtaega pikendada, kuna tasutud on neljal korral täpselt intressi summa ja ühel korral 10 eurot enam. Tulenevalt kostja 1 poolt 20.10.2015 ja 20.11.2015 intressi 350 eurot tasumisest pikenes laenu tagastamise tähtaeg kuni 21.12.2015. Kuna 21.12.2015 ei olnud intressi 350 eurot tasutud, siis lõppes laenuleping 21.12.2015 ja laenu põhisumma 5000 eurot tagasinõue muutus sissenõutavaks. Samuti tuli tasuda perioodi eest 22.11.2015 kuni 21.12.2015 intressi 350 eurot.
37.Kuna alates 22.12.2015 oli kostja 1 viivituses põhivõla tagastamisega, oli laenuandjal õigus nõuda viivise tasumist ja maakohus on õigesti VÕS § 88 lg 8 ja lepingu tüüptingimuste p 6.5. järgi arvestanud 22.01.2016 tasutud 350 eurot ja 25.04.2016 tasutud 360 eurot viivise katteks.
38.Viivise määraks olid lepingupooled kokku leppinud 0, 23% päevas. Kolleegium ei pea sellist viivise määra tühiseks. Laenuandja ja kostja 1 on lepingu sõlminud majandustegevuses ja viivise suurus on võrdne lepingus kokkulepitud intressi suurusega (VÕS § 113 lg 1 viimane lause). Kuna viivise suurus on võrdne intressiga, siis ei saa seda pidada kostja 1 ettevõtlusvabadust kahjustavaks. Ebaõige on apellantide väide, et 17.10.2016 seisuga puudus hagejal nõude loovutamise seisuga viivise nõue. VÕS § 168 lg 3 järgi lähevad nõude loovutamisega üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja viivisele. Kostjad ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis kinnitaks nende väidet, et hageja või laenuandja on loobunud viivise nõudest. Maakohus on viivise vähendamisel VÕS § 162 lg 1 alusel kaalunud kohtu ette toodud asjaolusid ja põhjendanud oma seisukohta piisava põhjalikkusega. Apellantide väited ei anna alust vähendada viivist enam, kui seda tegi maakohus.
39.Kolleegium ei nõustu apellantide väitega, et laenuandja ei ole käitunud vastutustundlikult ja kostjate majanduslikku seisukorda arvestades on laen antud isikutele, kes seda tagastada ei jõua. Laenuandja on nõudnud kostjatelt andmeid nende majandusliku seisundi kohta ja neist lähtudes on keeldunud kostja 1 poolt taotletud suuruses laenu andmast. 2015. aastale eelnevale perioodil oli kostja 1 käive 8(9)
Tsiviilasi nr: 2-16-126697 piisav selleks, et laenu tagastada. Kostja 1 2015. aasta majandusaasta aruandest ei saanud laenuandja lähtuda, sest see esitati 2016. aastal. Kolleegium märgib, et kuna laenuandja ei ole krediidiasutus, siis tema kohustused lepingueelsete läbirääkimiste pidamisel tulenesid VÕS § 14 lg-st 1 ja laenu andmisel on arvestatud ennekõike kostjate poolt laenuandjale avaldatud andmetega.
40.Maakohus jättis kostjate taotluse kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kostjate poolt soovitud viisil kohtuotsuse täitmise korra määramine kahjustaks ebamõistlikult hagejat.
41.Maakohus on vaidlustatud otsusega jätnud TsMS § 163 lg 1 järgi seoses hagi osalise rahuldamisega õigesti 75% menetluskuludest solidaarselt kostjate kanda ja 25% hageja kanda.
42.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 3 järgi apellatsiooniastme menetluskulud jätta solidaarselt apellantide (kostjate) kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg 2 järgi määrusega mõistliku aja jooksul pärast menetlus lõpetava lahendi jõustumist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.