Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusvõtja vastu

kohtule tõendeid, et kostja oli seisundis, mis takistas tal mõista hagejale esitatud avaldust kostja poolt liiklusõnnetuse põhjustamise kohta. Isegi kui esines teise sõiduki juhi kaassüü, ei oleks see muutnud praeguse menetluse tulemust, sest hagi esemeks oli hageja tagasinõue kostja kui isiku vastu, kelle sõidukiga põhjustati kindlustusjuhtum ja kelle sõiduki suhtes oli täitmata liikluskindlustuse kindlustuskohustus. Praegu ei arutata kostja võimalikku kahjunõuet teise sõidukijuhi vastu tulenevalt viimase võimalikust kaasosalusest liiklusõnnetuse toimumises. Hageja tugines nõude esitamisel riskivastutuse sätetele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1057 kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja põhimõtteliselt alati mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, sh kahju eest, mis põhjustatakse isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja. Mootorsõiduki põhjustatud kahju tuleb lugeda selle käitamisest tulenevaks kahjuks eelkõige siis, kui kahju põhjustatakse mootorsõiduki sihipärase kasutamisega mootorsõidukina liikluses. Kõrvutades eelnev praeguse vaidluse asjaoludega, ilmnes, et kostja vastutas otsese valdajana tema auto kui mootorsõidukiga põhjustatud kahju eest võlaõigusseaduse riskivastutuse sätete alusel. VÕS §-s 1057 sätestatud erandeid, millal mootorsõiduki valdaja ei vastuta mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, praegusel juhul ei esinenud. Tõendatud oli põhjuslik seos kostja vastutuse aluseks oleva asjaolu ja tekkinud kahju vahel. Kuivõrd kostja vastutas hageja ees riskivastutuse sätete alusel, ei omanud asjas tähtsust, kas kostja tekitas kahju õigusvastaselt või kas kostja oli kahju põhjustamises süüdi. Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 26 lg 2 kohaselt piirdub kindlustusandja hüvitamiskohustus mõistlike kulutustega kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamiseks. Kostja oli seisukohal, et teiste autode remontimise kulud olid liiga kõrged, kuid vaatamata kohtu selgitustele ei tõendanud oma väidet. Kohus ei saanud asja lahendamisel lähtuda kostja paljasõnalistest vastuväidetest, sest ka kostjal oli oma vastuväidete tõendamise kohustus (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1). Seevastu tõendas hageja kahju suuruse ja selgitas piisavalt suuruse kujunemist, tehes seejuures viiteid tõenditele, millega ta oma nõuet tõendas. Kahju suurus (9 000 eurot) oli kostjale ettenähtav sõltumata sellest, et hageja nõustus esialgu 4 500 euro tasumisega kostja poolt. Esiteks on igale mõistlikule inimesele ettenähtav, et liiklusõnnetusega tekib kahju ja teiseks hageja poolt kostjale saadetud kokkuleppe kohaselt jätkas hageja kostja poolt tähtaegselt 4 500 euro tasumata jätmise korral kogu võlgnevuse (9 000,09 eurot) sissenõudmist. Asja lahendamisel ei omanud tähtsust, kas vaidlusalused sõidukid olid isiklikuks otstarbeks, tegu oli laenatud sõidukitega või tööautodega. Seda möönis ka kostja ise. Asjas ei olnud alust piirata kahjuhüvitist VÕS §-de 139 ja 140 alusel. Hageja ei vastutanud teiste sõidukijuhtide käitumise eest ja hageja ei olnud VÕS § 139 tähenduses kahjustatud isik, kellel saanuks olla osalus kahju tekkimisel ja kelle LKindlS § 57 p-s 1 põhinevat tagasinõuet oleks võimalik VÕS § 139 alusel vähendada. Kostja ei toonud esile ka selliseid asjaolusid, mis oleksid andnud aluse kahju hüvitamise piiramiseks VÕS § 140 alusel. Seega tuli hagi tervikuna rahuldada. Seejuures oli kostja hageja nõude 3 091 euro ulatuses õigeks võtnud. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja palus kostjalt välja mõista 500 euro suuruse riigilõivu, mille kohus rahuldas. Apellatsioonkaebus

Hagist ei nähtunud põhjusliku seose olemasolu kostja teo ja tekkinud kahju vahel. Seejuures oli tõendamata, et just kostja tegu põhjustas kahju. Nimelt rääkis ühe auto juht autoroolis telefoniga. Pealegi ei olnud kostjale kahjulik tagajärg ettenähtav. Samuti ei ilmnenud hagist kostja teo õigusvastasus ja süü. Hageja nõudis kostjalt liiga suurt summat. Kahjustatud autode remondi hind oli liiga kõrge ja asjas tulnuks hinnata, kas kõik kulutused sõidukite remontimisele olid vajalikud. Hageja ei toonud hagis välja, missuguses seisukorras olid kahjustatud autod enne avariid. Kahju suuruse väljaselgitamiseks oleks tulnud teha erapooletu ekspertiis. Pealegi olid pooled eelnevalt kompromissilepingus kokku leppinud, et kostja tasub kahju hüvitisena 4 500 eurot, mis piiras kostja vastu 9 000 eurose nõude esitamist. Vastus apellatsioonkaebusele

põhimõtteliselt alati mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, sh kahju eest, mis põhjustatakse isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja (Riigikohtu 24.09.2007 otsus asjas nr 3-2-1-75-07, p 12; 28.09.2009 otsus asjas nr 3-2-1-76-09, p 13; 02.03.2011 otsus asjas nr 3-2-1-161-10, p 11). Mootorsõiduki käitamisel tekitatud kahju eest vastutab mootorsõiduki otsene valdaja kui riski valitseja VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest ja lg 2 esimesest lausest tulenevalt, kui kahju põhjustati mootorsõidukile iseloomuliku ohu tagajärjel, mille tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamisel tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Mootorsõidukit saab pidada suurema ohu allikaks ja mootorsõiduki põhjustatud kahju tuleb lugeda selle käitamisest tulenevaks kahjuks eelkõige siis, kui kahju põhjustatakse mootorsõiduki sihipärase kasutamisega mootorsõidukina liikluses. VÕS § 1057 järgi on vastutav eelkõige isik, kellel on tegelik võim (olgu seaduslikul alusel või mitte) mootorsõiduki üle, ehk isik, kes sõidukit kontrollib. Riskivastutuse puhul ei ole VÕS § 1056 lg-st 1 ja §-st 1057 tulenevalt vastutuse hindamisel üldiselt tähendust ei kahju tekitamise õigusvastasusel ega kahju põhjustaja süül ei objektiivses ega subjektiivses tähenduses (Riigikohtu 02.03.2011 otsus asjas nr 3-2-1-161-10, p 11; 04.05.2011 otsus asjas nr 3-2-1-29-11, p 9). Oluline on vaid riski valitsemine ja selle käigus kahju põhjustamine. Seega ei omanud asja lahendamisel tähtsust see, kas kostja tegutsemine oli õigusvastane või kas ta oli kahju tekitamises süüdi, mistõttu ei rikkunud maakohus õigusnorme, kui jättis need elemendid analüüsi alt välja. Maakohus tuvastas veatult ja veenvalt, et kostja valitses riski ja põhjustas selle käigus kahju, millega ringkonnakohus nõustub ja ei korda esimese astme kohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 654 lg 6). Kostja väite osas, et maakohus jättis hagi rahuldamisel ebaõigesti arvestamata kahjustatud isikute osa kahju tekkimisel, märgib ringkonnakohus järgmist. Iseenesest on õige, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse ka riskivastutusest tuleneva kahju korral kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Seda kohaldatakse VÕS § 139 lg 2 järgi mh juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata (Riigikohtu 02.03.2011 otsus asjas nr 3-2-1-161-10, p 12; 04.05.2011 otsus asjas nr 3-2-1-29-11, p 13). Kostja väitis, et teise liiklusõnnetuses osalenud auto juht rääkis õnnetuse toimumise ajal telefoniga, suurendades sellega liiklusõnnetuse toimumise riski või suurema kahju tekkimise riski, sest tema reageerimisvõime vähenes kõrvalise tegevusega tegelemise tõttu. Kui teise auto juht ei oleks rääkinud telefoniga, oleks ta ehk suutnud liiklusõnnetuse toimumist koguni vältida. Maakohus leidis eelneva väite osas, et kui kahjunõude esitab Eesti Liikluskindlustuse Fond, siis VÕS §-le 139 tugineda ei saa. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu ja muudab kõnealuses osas maakohtu põhjendusi. Kindlustamata sõidukiga põhjustatud kindlustusjuhtumi korral või kui ühelgi kindlustusandjal ei ole LKindlS § 36 lg 2 kohaselt hüvitamiskohustust, hüvitab kahju Eesti Liikluskindlustuse Fond (LKindlS § 45 lg 1). Sellest tekib fondile tagasinõude õigus (LKindlS § 57 p 1). Seaduse alusel nõude üleminekule kohaldatakse nõude loovutamise kohta sätestatut (VÕS § 173 lg 2). Vastavalt VÕS § 171 lg-le 1 võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega võis kostja esitada vastuväited, mis tal olid esialgse võlausaldaja vastu, ka hagejale.

Samas ei ole kostja oma väidet, et teise auto juht suurendas kahju tekkimise riski või tekkinud kahju suurust, kui rääkis autot juhtides telefoniga, millegagi tõendanud. Veel enam, asja materjalide hulgas on kostja kinnitus, mille kohaselt just tema põhjustas liiklusõnnetuse, sest vahetas hooletult sõidurida (lk 3). Kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause). Tõendada ei ole vaja vaid asjaolusid, mis on üldtuntud või mille võtab vastaspool omaks. Vastaspool ei võtnud kostja väidet omaks. Kuivõrd kostja ei suutnud täita temal lasuvat tõendamiskoormust ja tõendada, et esines asjaolu, mille tõttu tuli VÕS § 139 järgi temalt väljamõistatavat kahjuhüvitist vähendada, ei saanud kohus kostja paljasõnalise väitega hagi lahendamisel arvestada. Maakohtu otsus on põhjendatud ja hõlpsalt jälgitav ka osas, milles kohus luges põhjendatuks kokku 9 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmise kostjalt. Seejuures vastas kohus vaidlustatud otsuses kõikidele kostja väidetele, mida kostja taasesitas apellatsioonkaebuses. Tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 nõustub ringkonnakohus nendega ja ei korda esimese astme kohtu otsuse põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus, et olukorras, kus hageja on tõendanud kahju suuruse, tuli kostjal sellele vastuväidete esitamisel samuti oma väiteid tõendada, sh vajadusel esitada taotlus ekspertiisi korraldamiseks. Kostja seda ei teinud, kuigi teadis endal lasuvast tõendamiskoormusest. Hagimenetlus on olemusel võistlev menetlus ja hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg 1). Üksnes hagita asjas selgitab kohus ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti (TsMS § 5 lg 3). Veel märgib ringkonnakohus, et ühe võlasuhte poole pakkumine teisele lõpetada asi kompromissiga, ei piira kompromissi mittesaavutamisel kogu nõude maksmapanekut. Samuti ei piiranud seda asjaolu, et kannatada saanud autod viidi kuuajalise viibimisega remonti. Kahju tekkis, kui autod said kahjustada, mitte kui kätte saadi remondiarve. Menetluskulud

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.