mittetulundusühing Eesti Liikluskindlustuse Fond hagi XXX vastu liikluskindlustuse hüvitise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
9000 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: mittetulundusühing Eesti Liikluskindlustuse Fond (registrikood 80206477, asukoht Mustamäe tee 46, 10621 esindajad Tallinn) Hageja lepinguline esindaja: Jüri Aava (e-post: [email protected]) Kostja: XXX (isikukood XXX, elukoht XXX; e-post: XXX) Kostja lepinguline esindaja: Kaupo Süvaoja (Süvaoja & Partnerid Õigusbüroo OÜ, asukoht Tanuma 16, 13521 Tallinn, epost: [email protected]) Kohtuistungi aeg Kohtuistungil osalesid
25. aprill 2018 Hageja volitatud esindaja: Jüri Aava Kostja: XXX Kostja lepinguline esindaja: Kaupo Süvaoja
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagiavaldus.
2.Mõista kostjalt XXX välja hageja mittetulundusühing Eesti Liikluskindlustuse Fond kasuks liikluskindlustuse hüvitis koos käsitluskuludega kogusummas 9000 eurot, millest 3091 euro ulatuses on kostja hageja nõude õigeks võtnud.
3.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 3.1 Jätta menetluskulud kostja XXX kanda. 3.2 Mõista kostjalt XXX hageja mittetulundusühing Eesti Liikluskindlustuse Fond kasuks välja menetluskuluna riigilõiv 500 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka
2-18-3265 menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED
1.Hageja mittetulundusühing Eesti Liikluskindlustuse Fond esitas 01.03.2018 Harju Maakohtule hagiavalduse kostja XXX vastu liikluskindlustuse hüvitise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt taotleb hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks väljamakstud liikluskindlustuse hüvitis koos käsitluskuludega kogusummas 9000 eurot ja menetluskuludena riigilõiv summas 500 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt põhjustas XXX sõidukiga Hyundai i30 Venemaa registreerimismärgiga XXX 07.02.2017 Tallinnas, Pärnu maanteel, Hiiul liiklusõnnetuse. Kannatada said DNB Pank ASile kuuluv Lexus registreerimismärgiga XXX ja Swedbank Liising AS-ile kuuluv Mitsubishi Outlander registreerimismärgiga XXX. Juhi tsiviilvastutus oli liiklusõnnetuste ajal kindlustamata. Hageja hüvitas 28.03.2017 LKindlS § 45 lg 1 alusel Swedbank Liising AS-ile tekitatud kahju summas 2607, 82 eurot ja 11.05.2017 DNB Pank AS-ile tekitatud kahju summas 6232, 27 eurot. Põhjendatud käsitluskulude suuruseks oli vastavalt Eesti Liikluskindlustuse Fondi juhatuse 01.12.2016 otsuse p 1.10 160 eurot. Eesti Liikluskindlustuse Fond esitas 15.05.2017 kostjale tagasinõude summas 9000,09 eurot. Kostja soovis kokkulepet ning Eesti Liikluskindlustuse Fond andis kostjale võimaluse tasuda 30.09.2017 4500 eurot, mille tähtaegse tasumise korral oleks Eesti Liikluskindlustuse Fond ülejäänud nõudest loobunud. Kostja pole hagiavalduse esitamise seisuga võlga kustutama asunud.
3.11.04.2018 esitas hageja seisukoha, mille kohaselt jääb hageja esitatud hagiavalduse juurde. Hageja leidis, et kostja vastus ei sisalda ühtegi asjakohast argumenti ning lisatud pole ühtegi tõendit, mis seaksid Eesti Liikluskindlustuse Fondi poolt esitatud nõude kahtluse alla.
KOSTJA VASTUVÄITED
4.Kostja vaidles 03.04.2018 vastuses hagile täies ulatuses vastu, nõuet ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kuna pooled olid kokku leppinud graafiku selles, kuidas maksab kostja tekkinud kahju eest, siis oli poolte vahel olemas leping.
5.Hageja oleks pidanud välja tooma põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Kostja ei näe antud materjalide põhjal põhjuslikku seost. Isegi, kui olemas on põhjuslik seos, peab hindama, kas antud kahjulik tagajärg oli ettenähtav. Seega ei pruugi kostja alati vastutada kahju tekitamise eest. Hageja peab välja tooma seisukorra, milles ta oli enne õnnetust. Samuti peab hageja välja tooma, milles kahju seisneb, st kas ta töötas antud autoga või oli auto isiklikus otstarbeks nt tööle-koju sõiduks. Lisaks peab hageja veel tõendama, et tegu oli õigusvastane ning samuti peab olema tõendatud süü. Antud hetkel ei ilmne hagist õigusvastasust ja süüd. Hageja peab tõendama kostja teo õigusvastasuse. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Käesoleval juhul jäävad need asjaolud hagis ebamääraseks. Hageja on nõudnud kostjalt liikluskindlustuse hüvitist summas 9000 eurot. Kostja jaoks ei ole selge, millises olukorras olid autod enne liiklusõnnetust. Hetkel on toodud välja need kulud, mis on kulunud remondile, kuid mitte seda, millises olukorras olid autod enne õnnetust. Ka on arvetelt näha, et auto viidi pea kuu aega hiljem remonti. Seega tekitab see kostjas küsimuse, miks tehti seda nii palju aega hiljem.
2-18-3265 Samuti küsiti algselt 4500 eurot kahju korvamiseks, kuid hagis nõutakse täissummat 9000 eurot. Kostja arvates tuleks hinnata, millised olid vajalikud kulutused sõidukile. Arvete põhjal näib, et need kulutused on ebamõistlikult kõrged.
6.16.04.2018 seisukohas tunnistab kostja hageja nõuet osaliselt. Hageja peab hindama, kas kahjulik tagajärg oli ettenähtav. Kostja leiab, et antud asjaolude põhjal ei olnud kahjulik tagajärg ettenähtav. Kostja tunnistab, et sõitis autoga, millel puudus kehtiv kindlustuspoliis. Samuti tunnistab kostja, et hageja rääkis otsasõidu momendil telefoniga. Kokkupõrkel lausus hageja, et miks kostja tegi manöövri nii järsku. Praeguseks ei ole selge, kas hageja sai kostja kavatsusest aru. Kostja oli avarii tagajärjel šokis ja tunnistas meeltesegaduses end kohe süüdi. Mõned tunnid peale sündmust kirjutas kostja kogu juhtunu seletuskirjana lahti ning edastas selle hageja töötajatele. Kogu loole järgnes 6-kuuline vaikus, mille järel ilmus kahjunõue pea 10 000 eurole. Samuti pakuti kostjale võimalust tasuda 50% nõudest ja ülejäänust loobutakse. Kostja oli haiguslehel ja olenemata püüdlustest realiseerida vara, ei õnnestunud tal nelja kuuga soovitud summat kokku saada. Kostja edastab fotod sündmuskohalt. Kahjustada sai ka kostja auto ja kostjal läks autoremont maksma 4240 eurot. Samal ajal tundis kostja kasvavat ebaõiglust, kui süvenes rohkem olukorda ning märkas, et Lexusel, mis avarii tõttu kannatas, sai kahjustada vaid ratas ja olid mõningad kerekahjustused, mis olid väärt 10 000 eurot ja parandati 8000 euro ees. Kostjale tundub see ebamõistlik summa. Ka hageja teadis olukorda ning oleks võinud pakkuda leida lepitustee ka Mitsubishi Outlanderi omaniku ja kaskoga.
7.Kostja leiab, et on antud olukorras süüdi vaid osaliselt, sest hageja ühest otsast püüab lihtsalt n-ö teerulliga üle sõita. Kostja arvates ei ole riik teinud endast kõike võimalikku kolmanda riigi naabrina, et tagada mugav teenus kehtiva liikluskindlustuse omastamiseks. Samuti on ristmikul mitu kaamerat, mille lindistustega oleks saanud Eesti Liikluskindlustuse Fond kindlasti tutvuda enne otsuse tegemist. See oleks ka olnud tõend, et tõendada kostja väidete õigsust. Kuna kostja ei saa võtta kaamera väljavõtet õnnetusest, siis oleks mõistlik kohtul teha väljavõte kaamerast ning uurida, kuidas asjaolud olid. Kostja ei ole käesoleva ajani endiselt haiguslehel ning paranemise teel ja kostjal pole vahendeid, et selliseid nõudeid hüvitada, seega pakub ta omalt poolt niigi riigile vajaliku vara kompensatsiooniks enda poolt tehtud vea eest. Maatükki Lahemaa rahvuspargis ja kahte korterit Tamsalu linnas aadressiga XXX, mille järgselt kohalikud omavalitsused saavad õiguse teostada vajalike toiminguid ja ettekirjutusi soovitu osas.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Hinnates asjas kogutud tõendeid ja poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.
9.Vaidlus puudub selles, et 07.02.2017 toimus Tallinnas liiklusõnnetus, milles osales kostja sõidukiga Hyundai i30 Venemaa registreerimismärgiga XXX. Liiklusõnnetuses said kannatada DNB Pank AS-ile kuuluv Lexus registreerimismärgiga XXX ja Swedbank Liising AS-ile kuuluv Mitsubishi Outlander registreerimismärgiga XXX. Kostja tsiviilvastutus oli liiklusõnnetuste ajal kindlustamata ja selles osas vaidlus puudub. Kostja kinnitas kohtuistungil, et „Minu süü oli, et mul polnud liikluskindlustust“ (tl 84). Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 3 lg 1 sätestab, et kindlustuskohustus on kohustus sõlmida kohustusliku liikluskindlustuse leping kolmandale isikule sõidukiga kahju tekitamisest tuleneva vastutuse kindlustamiseks antud seaduses sätestatud korras ja ulatuses. LKindlS § 3 lg 2 kohaselt ei tohi liikluses kasutada kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukit, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust.
10.Kostja on hagejale esitatud liikluskahju hüvitamise taotluses kinnitanud vaidlusaluse liiklusõnnetuse põhjustamist ja selgitanud, et vahetas sõidurida liiga järsku ega märganud tagant lähenevat sõidukit Lexus, mille tulemusena toimus avarii ning said kannatada kolmandatele
2-18-3265 isikutele kuuluvad sõidukid Lexus ning Mitsubishi Outlander (tl 3). Kuna liiklusõnnetuses osalejad, sh kostja, jõudsid omavahel kokkuleppele, et tekitatud kahju eest vastutab kostja ning seetõttu ei peetud vajalikuks juhtunust politseid teavitada (vt tl 3), on põhjendamatud kostja poolt alles kohtumenetluse käigus esitatud kahtlused liiklusavarii toimumise asjaolude kohta. Kostja leidis kohtuistungil, et olevat liiklejana teinud kõik õigesti ja võtnud süü omaks šokiseisundis, kaasliikleja polnud piisavalt tähelepanelik, et olukorda vältida (vt tl 84). Kohus leiab, et kostja nimetatud väited on paljasõnalised ja vastuolus tl 3 esitatud tõendiga. Kohtule pole esitatud tõendeid kostja sellise šokiseisundi (otsusevõimetuse) kohta, mis takistanuks kostjal mõista hagejale esitatud avaldust kostja poolt liiklusõnnetuse põhjustamise kohta. Kohus nõustub hagejaga, et kui kostja kahelnuks enda poolt liiklusõnnetuse põhjustamises, siis pidanuks ta oma õigusi vastavalt kaitsma – näiteks kui kostja leidis, et ta ei olnud liiklusõnnetuses süüdi, oli võimalus kutsuda politsei liiklusõnnetuse asjaolude ja süü kindlakstegemiseks. Kohus ei pea hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks sellist kostja käitumist, kus liiklusõnnetuse osalejana kostja algselt tunnistas liiklusõnnetuse põhjustamist, kuid alles kohtumenetluse staadiumis asus tõstatama ebamääraseid kahtlusi sellesama liiklusõnnetuse asjaolude kohta.
11.Kohus ei pea võimalikuks, et võistlevas tsiviilkohtumenetluses teostaks kohus uurimisprintsiipi liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamiseks ainuüksi kostja konkretiseerimata kahtluste alusel. Kostja väitis kohtuistungil, et „Võib-olla oli vastaspoole autojuht süüdi. Võimalik, et tegu oli mitmepoolse süüga“ ning et „ebamääraseks jääb, kas see õnnetus sai alguses kostjast või oli see õnnetus, kui teine juht rääkis telefoniga. Kuidas õnnetuse ettenähtavus oli. Kas ka teine autojuht oli võib-olla hooletu“(vt tl 82 pöördel - 83). Ühtlasi leiab kohus, et kostja poolt alles kohtumenetluse käigus esitatud kahtlused teise sõidukijuhi väidetava kaasosaluse kohta liiklusõnnetuse toimumises ei oma asja õigeks lahendamiseks tähtsust. Kuigi kostja on kinnitanud liiklusõnnetuse põhjustamist (tl 3) ega ole esitanud tõendeid teise sõidukijuhi võimaliku kaassüü kohta, ei muudaks isegi teise juhi kaasosaluse tuvastamine liiklusõnnetuse põhjustamises käesoleva menetluse tulemust. Kohus selgitab, et käesoleva menetluse esemeks on Liikluskindlustuse fondi tagasinõue kostja kui isiku vastu, kelle sõidukiga põhjustati kindlustusjuhtum ja kelle sõiduki suhtes oli täitmata liikluskindlustuse kindlustuskohustus. Käesolevas menetluses ei aruta kohus kostja võimalikku kahjunõuet teise sõidukijuhi vastu tulenevalt viimase võimalikust kaasosalusest liiklusõnnetuse toimumises, sest sellist nõuet ei ole kostja kohtule esitanud ja kohus ei ole sellist nõuet järelikult ka menetlusse võtnud.
12.Kostja paljasõnalised vastuväited teise sõidukijuhi väidetavast kaasosalusest liiklusõnnetuse põhjustamisel ei ole aga asjakohased vastuväitena Liikluskindlustuse Fondi nõudele, sest fond ei kanna kindlustamata sõidukiga põhjustatud kindlustusjuhtumi tagasinõude esitamisel kostja vastu vastutust teiste sõidukijuhtide käitumise eest. LKindlS § 45 lg 1 on sätestatud, et kindlustamata sõidukiga põhjustatud kindlustusjuhtumi korral hüvitab kahju fond ning LKindlS § 57 p 1 kohaselt on fondil õigus esitada tagasinõue kindlustuskohustusega isiku või sõiduki valdaja vastu, kui kindlustusjuhtum põhjustati sõidukiga, mille suhtes kindlustuskohustus oli täitmata. Seadus ei sea fondi tagasinõudeõigust sõltuvusse liiklusõnnetuses osalenud kolmandate isikute käitumisest. Riigikohus on oma 19.03.2013. a otsuses nr 3-2-1-7-13 käsitlenud juhtide osalust liiklusõnnetuse põhjustamises ning selle õiguslikke tagajärgi, märkides otsuse p-s 33 mh, et „Kui juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on enam-vähem võrdne ja ei esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama.“ Sellest järeldub, et isegi kui oleks tuvastatud teise sõidukijuhi kaasosalus liiklusõnnetuse toimumises, ei muudaks see vähemalt riskivastutuse puhul kostja kohustust tema poolt tekitatud kahju täies ulatuses hüvitamiseks. Võimalik, et kaassüü korral peaks ka teine sõidukijuht hüvitama kostjale tekitatud kahju, kuid nagu mainitud, sellist kahju hüvitamise nõuet ei ole kostja esitanud.
13.Hageja on tuginenud oma nõude õigusliku põhjendusena riskivastutusele (vt tl 83). Riigikohus on oma 19.03.2013.a otsuse nr 3-2-1-7-13 p-s 19 märkinud, et mootorsõiduki otsese valdaja vastu võib liiklusõnnetuse põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude esitada ka võlaõigusseaduse
2-18-3265 (VÕS) § 1057 alusel riskivastutusele tuginedes. Nimetatud sätte kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja põhimõtteliselt alati mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, sh kahju eest, mis põhjustatakse isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja (vt ka nt Riigikohtu 24.09.2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 12; 28.09.2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13; 02.03.2011.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11). Sama otsuse p-s 20 selgitas Riigikohus, et mootorsõiduki käitamisel tekitatud kahju eest vastutab mootorsõiduki otsene valdaja kui riski valitseja VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest ja lg 2 esimesest lausest tulenevalt, kui kahju põhjustati mootorsõidukile iseloomuliku ohu tagajärjel, mille tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamisel tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli (vt ka Riigikohtu 28.09.2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13; 02.03.2011.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11; 04.05.2011.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-11, p 9). Mootorsõidukit saab pidada suurema ohu allikaks ja mootorsõiduki põhjustatud kahju tuleb lugeda selle käitamisest tulenevaks kahjuks eelkõige siis, kui kahju põhjustatakse mootorsõiduki sihipärase kasutamisega mootorsõidukina liikluses. Mootorsõidukist lähtub iseloomulik risk eelkõige selle liikumisel, kuna seda ei ole võimalik viivitamata peatada, näiteks selle suure massi või kiiruse tõttu, aga ka tehnilise defekti või juhi ebaõigete sõiduvõtete tõttu.
14.Eeltoodud Riigikohtu lahendis viidatud selgitusi arvestades leiab kohus, et kostja vastutab ka käesolevas asjas otsese valdajana tema auto kui mootorsõidukiga põhjustatud kahju eest võlaõigusseaduse riskivastutuse sätete alusel. VÕS § 1056 lg-s 1 on sätestatud vastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest: kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 1056 lg 2 kohaselt asja või tegevust loetakse suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on seadusega juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või tegevus on suurema ohu allikas. VÕS § 1057 on sätestatud mootorsõiduki valdaja vastutus, mille kohaselt mootorsõiduki otsene valdaja vastutab mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, välja arvatud nimetatud paragrahvuis loetletud erandjuhtudel. Kohtu hinnangul selliseid VÕS § 1057 sätestatud erandeid praeguses asjas ei esine ja kostja ei ole selliste erandite olemasolule ka tuginenud.
15.Kuna kostja vastutab hageja ees riskivastutuse sätete alusel, siis ei oma kohtu hinnangul asjas tähtsust, kas kostja tekitas kahju õigusvastaselt või kas kostja oli kahju põhjustamises süüdi. Riigikohus on 19.03.2013. a otsuse nr 3-2-1-7-13 p-s 22 märkinud, et riskivastutuse puhul ei ole VÕS § 1056 lg-st 1 ja §-st 1057 tulenevalt vastutuse hindamisel üldiselt tähendust ei kahju tekitamise õigusvastasusel ega kahju põhjustaja süül ei objektiivses ega subjektiivses tähenduses (vt ka nt Riigikohtu 02.03.2011.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11; 04.05.2011.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-11, p 9). Oluline on vaid riski valitsemine ja selle käigus kahju põhjustamine. Juhud, mil mootorsõiduki otsese valdaja vastutus on välistatud, on sätestatud VÕS §-s 1057 (vt ka Riigikohtu 02.03.2011.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12), mh p-s 12, mille järgi on vastutus välistatud, kui kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tahtlik tegu. Kohus märgib, et käesolevas asjas puuduvad tõendid selle kohta, nagu põhjustanuks vaidlusaluse liiklusõnnetuse ja kahju tekkimise vääramatu jõud või kannatanu tahtlik tegu ning kostja ei ole sellele ka tuginenud.
16.Kohtu arvates on käesolevas asjas tõendatud ka põhjuslik seos kostja vastutuse aluseks oleva asjaolu (kostja käitumine suurema ohu allika valdajana, vt tl 3) ja tekkinud kahju vahel. Kostja selgitas põhjusliku seose olemasolu kahtluse alla seadmist kohtuistungil sellega, et pidas silmas liiklusõnnetuse asjaolusid: kostja arvates oli võib-olla vastaspoole autojuht süüdi ja võimalik, et
2-18-3265 tegu oli mitmepoolse süüga (vt tl 82 pöördel). Kohtu hinnangul ajab kostja siinkohal segamini objektiivse põhjuslikkuse (kostja ei eita liiklusõnnetuse toimumist tema juhitud auto liikumise tagajärjel, vt ka tl 3) ja oma subjektiivse kahtluse, et liiklusõnnetuses võis olla süüdi ka teine autojuht. Kohus on juba eelnevalt selgitanud, et Liikluskindlustuse Fondi tagasinõude lahendamisel hageja vastu ei oma tähtsust teise sõidukijuhi väidetav kaasosalus liiklusõnnetuse toimumisel, isegi kui see olnuks tuvastatud (vt käesoleva otsuse p-d 11-12). Samuti vastutab kostja riskivastutuse sätete alusel tema mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest sõltumata sellest, et kostja ennast liiklusõnnetuses süüdiolevaks ei pea (vt käesoleva otsuse p-d 13-15).
17.LKindlS § 26 lg 2 kohaselt piirdub kindlustusandja hüvitamiskohustus mõistlike kulutustega kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamiseks. Kuigi kostja iseenesest ei vaidlusta liiklusõnnetuse tagajärjel kahju tekkimist ning ka enda auto kahjustamist (kostja on mh esitanud kohtule sündmuskoha fotod, tl 74-81), leiab kostja, et arvete põhjal näib, et hageja nõudes esitatud kulutused sõidukite kahjustamise kõrvaldamiseks on ebamõistlikult kõrged (vt tl 53). Kohus selgitas kostjale, et kostjal on kohustus oma väiteid tõendada (TsMS § 230 lg 1) ning palus täpsustada, millisel alusel kostja leiab, et autode remondikulud olid ebamõistlikult kõrged ja kas kostjal on olemas alternatiivsed hinnapakkumised, et vastavaid remonditöid oleks saanud teha odavamalt (vt tl 83 pöördel). Kostja esindaja vastas kohtu küsimusele, et „alternatiivseid hinnapakkumisi meil pole. Lihtsalt leiame, et kulud remondile olid liiga kõrged“ (tl 83 pöördel). Kohus leiab, et kostja konkreetsete vastuväidete ja vastavate tõendite puudumisel hagejale täiendava kahjunõude selgitamise kohustuse panemine oleks põhjendamatu. Seega hagejal pole täiendavat kohustust kahjunõude suuruse mõistlikkust tõendada.
18.Kohus ei saa asja lahendamisel lähtuda kostja ebamäärasel tasemel paljasõnalistest vastuväidetest, sest ka kostjal on oma vastuväidete tõendamise kohustus (TsMS § 230 lg 1). Kohus leiab, et kui kostja ei olnud päri hageja nõude kuluarvestusega, siis pidanuks ta esitama kohtule omapoolsed konkreetsed tõendid, mille alusel saanuks hinnata, kas hageja nõudes esitatud kulutused sõidukite kahjustamise kõrvaldamiseks on ebamõistlikult kõrged või mitte. Kostja selliseid tõendeid aga ei esitanud, kinnitades kohtule, et alternatiivseid hinnapakkumisi kostjal pole. Kostja pole samuti väitnud ega tõendanud, nagu olnuks remonti vajanud sõidukid avariilised enne vaidlusalust liiklusõnnetust, samuti pole vaidluse all, et sõidukite ülevaatuse teostas remonditöökoda. Seetõttu on põhjendamatu ka kostja seisukoht, nagu pidanuks hageja välja tooma sõidukite seisukorra enne liiklusõnnetust. Sõidukite liiklusõnnetuse eelse seisukorra väljatoomine võinuks olla vajalik siis, kui asjas oleks esitatud tõendeid teostatud remonditööde põhjendamatu hinna kohta või kui eksisteeriks põhjendatud kahtlus, et kindlustushüvitist kasutati mh ka sõidukite liiklusõnnetuse eelsete vigastuste remondiks. Praegusel juhul selliseid tõendeid ega põhjendatud kahtlust aga pole. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et hageja on piisavalt selgitanud kahjuhüvitise suuruse kujunemist, tehes seejuures viiteid tõenditele, millega ta oma nõuet kinnitab (vt tl 4-28). Kohtul ei ole alust kahelda hageja poolt esile toodud kulutuste põhjendatuses.
19.Täielikult alusetu on kostja vastuväide, mille kohaselt ei olnud talle kahju tekkimine justkui ettenähtav. Kostja on esitanud vastuväite, et algselt küsiti temalt kahju korvamiseks 4500 eurot, kuid hagis nõutakse täissumma 9000 eurot. Viitega lepingule leidis kostja, et tema vastutus hageja ees on piiratud ja talle ei olnud kahjulik tagajärg ettenähtav (tl 66 pöördel). Kohus selgitas kostjale, et hageja poolt kostjale saadetud tl 29 kokkuleppe kohaselt tähtaegselt 4500 euro tasumata jätmise korral jätkab hageja kogu võlgnevuse summas 9000,09 eurot sissenõudmist – seega palus kohus täpsustada, kuidas sai kostjale üllatav olla kogu võlgnevuse nõudmine ning milles seisnes väidetav kahju ettenähtamatus kostja jaoks (vt tl 83 pöördel). Kostja vastas kohtule et „kui ma poleks autoga sõitnud või oleksin liikluses hoolsam olnud, poleks avariid juhtunud. Liiklusõnnetused tekivad järsku“ (vt tl 83 pöördel). Kohtu arvates ei oma kostja vastuväited liiklusõnnetuse ootamatusest mingit seost liiklusõnnetuse tagajärgede ettenähtavusega. See, et liiklusõnnetused tekivad järsku, ei tähenda, et keskmine mõistlik isik ei võiks ette näha liiklusõnnetuse kahjulikke tagajärgi ega
2-18-3265 peaks tekkinud kahju hüvitama. Vastupidise loogika puhul ei oleks liiklusõnnetusega tekitatud kahju võimalik praktiliselt kunagi hüvitada.
20.Asja õigeks lahendamiseks ei oma tähtsust kostja tõstatatud hüpoteetiline küsimus, kas vaidlusalused sõidukid olid isiklikuks otstarbeks nt nn tööle-koju sõiduks või kas oli tegemist laenatud sõidukitega või tööautodega. Kostja möönis kohtuistungil ka ise, et „Kindlustuse maksmiskohustust see nüüd ei muudaks“ (tl 83). Samuti ei muuda asja lahendamise tulemust see, millal täpselt vaidlusalused sõidukid remonti viidi. Kohus nõustub hagejaga, et kui sõidukitele tekitatud kahju on ära hinnatud, siis sõidukite remonti viimise aeg ei oma õiguslikku tähendust (vt tl 83).
21.Kohus leiab, et asjas ei ole alust kahjuhüvitist piirata VÕS §-de 139 ja 140 alusel. Riigikohus on 19.03.2013.a otsuse nr 3-2-1-7-13 p-s 29 selgitanud, et VÕS § 139 kohtule paindliku võimaluse kõrvaldada riskivastutuse täies ulatuses kohaldamisest tekkida võivat ebaõiglust. Samas on oluline märkida, et nimetatud Riigikohtu lahend on tehtud vaidluses, kus hagejaks oli liiklusõnnetuses kahju kanntanud isik ja kostjaks kahju põhjustanud isiku kindlustusandja. Nimetatud vaidluses ei olnud kahju hüvitamine veel otsustatud ja vaieldi liiklusõnnetuse asjaolude üle. Käesolevas asjas aga jõudsid liiklusõnnetuses osalejad, sh kostja, omavahel kokkuleppele, et tekitatud kahju eest vastutab kostja ning seetõttu ei peetud vajalikuks juhtunust politseid teavitada (vt tl 3). Sellest lähtuvalt on käesolevas asjas liikluskahju kannatanutele hageja poolt juba hüvitatud ja Eesti Liikluskindlustuse Fond hagejana esitas kostja vastu üksnes tagasinõude LKindlS § 57 p 1 alusel. Nagu kohus märkis käesoleva otsuse p-s 10, on kostja hagejale esitatud liikluskahju hüvitamise taotluses kinnitanud vaidlusaluse liiklusõnnetuse põhjustamist ja selgitanud, et vahetas sõidurida liiga järsku ega märganud tagant lähenevat sõidukit Lexus, mille tulemusena toimus avarii ning said kannatada kolmandatele isikutele kuuluvad sõidukid Lexus ning Mitsubishi Outlander (tl 3). Seega hageja poolt liikluskahju hüvitamise aluseks oli mh kostja enda avaldus ja põhjendamatud on kostja poolt alles kohtumenetluse käigus esitatud kahtlused liiklusavarii toimumise asjaolude kohta. Kohus ei pea hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks sellist kostja käitumist, kus liiklusõnnetuses osalejana kostja algselt tunnistas enda poolt liiklusõnnetuse põhjustamist, kuid alles hageja poolt esitatud seadusjärgse tagasinõude kohtumenetluse staadiumis asus tõstatama ebamääraseid kahtlusi liiklusõnnetuse asjaolude kohta. Kostja paljasõnalised vastuväited teise sõidukijuhi väidetavast kaasosalusest liiklusõnnetuse põhjustamisel ei ole asjakohased vastuväitena hageja nõudele, sest kindlustamata sõidukiga põhjustatud kindlustusjuhtumi tagasinõude esitamisel kostja vastu ei kanna Liikluskindlustuse Fond vastutust teiste sõidukijuhtide käitumise eest (vt käesoleva otsuse p-d 11-12). Liikluskindlustuse Fond ei ole VÕS § 139 tähenduses kahjustatud isik, kellel saanuks olla osalus kahju tekkimisel ja kelle LKindlS § 57 p 1 põhinevat tagasinõuet oleks võimalik käesoleval juhul VÕS § 139 alusel vähendada. Kohtu arvates ei ole kostja esile toonud ka selliseid asjaolusid, mis annaks alust kahju hüvitamise piiramiseks VÕS § 140 alusel.
22.Kohus leiab eeltoodut arvestades, et hagi on põhjendatud ja kuulub täies ulatuses rahuldamisele. LKindlS § 57 p 1 kohaselt on Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada tagasinõue kindlustuskohustusega isiku või sõiduki valdaja vastu, kui kindlustusjuhtum põhjustati sõidukiga, mille suhtes kindlustuskohustus oli täitmata. Hagi rahuldamisel on oluline ka see, et kohtuistungil võttis kostja hagi osaliselt õigeks. Kostja esindaja kinnitas kohtule, et „võtame hagi osaliselt õigeks. Õnnetuses kostja osales ja kindlustust tal ei olnud. Võtame hagi õigeks summas 3091 eurot. Võtame hagi õigeks tl 11 arve alusel, tunnistame antud arvet vastavas osas“ (vt tl 84 pöördel). Kohus selgitas kostjale, et kui kostja võtab mingis osas hageja nõude õigeks, siis selles osas rahuldab kohus hagi (TsMS § 440 lg 1). Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks liikluskindlustuse hüvitise koos käsitluskuludega kogusummas 9000 eurot, millest 3091 euro ulatuses on kostja 25.04.2018 toimunud kohtuistungil hageja nõude õigeks võtnud. Kohus märgib, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja käsitluskulude suurusele summas 160 eurot
2-18-3265 (vt tl 21).
23.Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi osalise rahuldamise osas. Muuhulgas märgib kohus, et tl 73 allkirjastamata ja kuupäevata kostja seletuskiri ning kostja poolt kohtuistungil liiklusavarii asjaolude osas antud seletused ei vasta tõendi mõistele. Tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendite loetelu kohaselt (TsMS § 229 lg 2) võib hagimenetluses tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Seega menetlusosalise enda seletus, mis pole antud vande all, ei vasta tõendi mõistele. Kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud (Riigikohtu 01.11.2006. a otsus nr 3-2-1-91-06, p 15).
24.TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja on 25.04.2018 kohtuistungil võtnud hagi osaliselt summa 3091 euro osas õigeks. TsMS § 168 lg 6 sätestab, et kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Kohus märgib, et kostja ei ole hagi õigeks võttes väitnud ega tõendanud, nagu ei andnuks kostja oma käitumisega põhjust hagi esitamiseks. Kohtule esitatud hagivastuses vaidles kostja hageja nõudele täies ulatuses vastu, samuti ei tasunud kostja hageja nõuet kohtueelselt. Seega andis kostja oma käitumisega põhjust hagi esitamiseks ning menetluskulud tuleb jätta olenemata hagi osaliselt õigeksvõtust kostja kanda.
25.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja on taotlenud menetluskuluna välja mõista kostjalt hagiavalduselt tasutud riigilõiv 500 eurot. Hageja tasus hagiavalduse esitamisel 01.03.2018 riigilõivu 500 eurot. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 500 eurot. Seega mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks menetluskuluna riigilõivu summas 500 eurot.
26.TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
27.Vaatamata hagi rahuldamisele soovitab kohus pooltele jätkuvalt käesolev vaidlus kompromissiga lahendada. Kompromissi sõlmimine on võimalik ka pärast kohtuotsuse tegemist. Kompromissi kinnitamise ja menetluse lõpetamise korral kuulub kohtuotsus tühistamisele. Kompromissi sisuks võib olla hageja osaline loobumine oma nõudest ja/või kokkulepe hageja nõude osakamaksetena tasumise kohta. Vastukaaluks saaks hageja kompromissi sõlmimisel vältida potentsiaalselt pikka kohtuvaidlust järgnevates kohtuastmetes ja kindlustada kokkulepitud rahasumma laekumine kompromissi kinnitava kohtumääruse kui täitedokumendi alusel. Kohus selgitab kostjale seoses kostja poolt väidetuga hageja nõuete rahuldamiseks piisavate vahendite puudumise kohta (tl 67), et juhul, kui kokkulepet ei saavutata ja hageja asub kostjalt võlgnevust täitemenetluses sisse nõudma, siis on kostjal võimalik kaaluda kohtule eraldi menetluses avalduse esitamist täitemenetluse seadustiku (TMS) § 45 alusel. TMS § 45 kohaselt võib kohus võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane. Seejuures tuleb arvestada sissenõudja huvisid ning muid
2-18-3265 asjaolusid, muu hulgas võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda. Samas ei saa kohus sõltumatuse ja erapooletuse printsiibist tulenevalt olla kostja nõustajaks selles, kas ja milliseid nõudeid või avaldusi võiks olla kostjal mõistlik esitada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.