Poolsaare Ärimaja OÜ (endine ärinimi osaühing TEAM RENT) hagi XX vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23.01.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
38 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Poolsaare Ärimaja OÜ (registrikood 11228321), lepingulised esindajad Kerli Kaasik ja Kerli Kase Kostja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Taavi Rihvk
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta Harju Maakohtu 23.01.2018 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta XX kanda.
4.Keelduda XX poolt Tallinna Ringkonnakohtule 22.02.2018 esitatud tõendi vastuvõtmisest. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Poolsaare Ärimaja OÜ (endine ärinimi osaühing TEAM RENT) esitas 22.11.2016 Tartu Maakohtule hagiavalduse XX vastu võla 19 000 eurot ja viivise 19 000 eurot väljamõistmiseks. Tartu Maakohus saatis 02.12.2016 määrusega hagiavalduse alluvuse järgi lahendamiseks Harju Maakohtule.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Green-Pik Kanak OÜ 18.08.2011 laenulepingu, mille kohaselt andis hageja põhivõlgnikule laenu 94 000 eurot. Põhivõlgnik pidi laenu tagastama hiljemalt 18.08.2013.
3.18.08.2011 sõlmiti kinnistu müügilepingu lõpetamise kokkulepe, kinnistu müügileping, hüpoteegi seadmise leping, avaldus eelmärke kustutamiseks ja asjaõiguslepingud. Lepingu kohaselt omandas põhivõlgnik kinnistu Kitsejärve. Sama lepinguga seati Kitsejärve kinnistule hüpoteek hageja kasuks summas 94 000 eurot. Hüpoteek tagas hageja nõuded põhivõlgniku vastu, mis tulenevad hageja ja põhivõlgniku vahel 18.08.2011 sõlmitud laenulepingust.
4.18.08.2011 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, mille kohaselt kohustus kostja kui käendaja vastutama hageja ees hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud laenulepingu täitmise eest. Kostja vastutab kohustuse täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga, kuid mitte suuremas ulatuses, kui 94 000 eurot.
5.Põhivõlgnik ei ole 18.08.2011 laenu tähtaegselt tagastanud. 11.08.2014 sõlmisid hageja ja põhivõlgnik notariaalse võlatunnistuse ja kokkuleppe sundtäitmisele allumiseks. Võlatunnistuses tunnustasid pooled, et võla suurus on kokku 116 360,67 eurot, millest põhivõlgnevus on 94 000 eurot ning tasumata intress ja viivis 22 360,67 eurot.
6.Põhivõlgnik võõrandas 16.11.2016 hagejale oma kinnistud Kitse 3 ja Kitsejärve 75 000 euroga. Müügihind loeti tasaarvestatuks põhivõlgniku võlgnevusega hageja ees 18.08.2011 laenulepingu alusel. Põhivõlgniku võlgnevus on 19 000 eurot, millele lisandub intress ja viivis. Hageja palub välja mõista kostjalt võlgnevuse 19 000 eurot ja viivise 19 000 eurot. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu.
8.Kuivõrd kostja on end sidunud 18.08.2011 käenduslepinguga, mille järgi tagatakse sellega hageja ja põhivõlgniku vahel 12.08.2011 sõlmitud laenulepingu täitmist, siis ei saa hageja nõuda kostjalt 18.08.2011 sõlmitud laenulepingust tulenevate nõuete täitmist. Hageja ei esitanud käenduslepingut, millega kostja oleks käendanud 18.08.2011 sõlmitud laenulepingu täitmist.
9.Hageja nõue kostja vastu on aegunud. Hageja ütles põhivõlgnikuga sõlmitud laenulepingu üles 17.06.2013, saates märgitud kuupäeval laenusaajale lepingu ülesütlemisteate. Hageja nõue kostja vastu muutunuks sissenõutavaks laenulepingu ülesütlemisteate esitamisega põhivõlgnikule. Hageja nõue kostja vastu aegus 17.-18.06.2016 ja kostjal on õigus keelduda
käenduskohustuse täitmisest. Tähtsust ei oma see, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 11.08.2014 võlatunnistuse, millega laenusaaja tunnustas võlgnevust ega see, et 16.11.2016 maksis põhivõlgnik laenulepingu alusel 75 000 eurot. 11.08.2014 võlatunnistuse sõlmimine ja 16.11.2016 laenulepingu täitmine ei peatanud hageja käenduslepingust tuleneva nõude aegumise kulgemist kostja vastu. Samuti ei peatanud hageja nõude aegumise kulgemist 03.03.2014 osanike otsus ega kostja 20.10.2015 ülekanne hagejale. 03.03.2014 otsust ei ole vastu võetud ega täidetud. Kostja allkirjastas otsuse põhivõlgniku osaniku ja juhatuse liikmena, mitte käendajana ja seega ei tunnustanud kostja 03.03.2014 otsust allkirjastades hageja nõuet ja nõude aegumine kostja suhtes ei ole katkenud. 20.10.2015 kostja ülekande puhul on võimatu tuvastada, mille eest ülekanne täpselt tehtud on, märkimata on konkreetne laenuleping. Kuna 03.03.2014 osanike otsuse ja kostja 20.10.2015 ülekande tegemise ajal ei olnud hageja esitanud kostja vastu laenulepingust tulenevat nõuet, ei olnud kostja kohustatud isikuks, kelle tegutsemist saaks vaadelda nõude tunnustamisena, mille tagajärjeks oleks nõude aegumise katkemine. 20.10.2015 ülekandega täitis kostja kolmanda isikuna põhivõlgniku kohustust hageja ees 18.08.2011 laenulepingu alusel.
10.Esindades korraga nii hagejat kui põhivõlgnikku, sõlmis TK mõlema ettevõte esindajana 16.11.2016 müügilepingu, millega põhivõlgnik müüs talle kuuluvad kinnistud Kitse 3 ja Kitsejärve hagejale hinnaga 75 000 eurot. Müügihind loeti tasutuks laenulepingu tasaarvestuse teel 75 000 euro ulatuses. Kinnistute väärtus oli vähemalt 130 740 eurot ehk kinnistud müüdi nende turuväärtusest 55 740 euro võrra odavamalt. Kostja, kes oli põhivõlgniku teine juhatuse liige, ei teadnud laenusaaja kinnistute müügist 16.11.2016. Arvestades, et TK seati põhivõlgniku juhatuse liikmeks 18.08.2011 laenulepingu tagamise eesmärgil ning 16.11.2016 tehingus esindas ta nii hagejat kui laenusaajat, kujutab põhivõlgniku kinnistute võõrandamine alla turuhinna endast võlausaldaja tegevust, mille tulemusena vähenesid käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised. See vabastab 55 740 euro ulatuses kostja oma kohustuste täitmisest VÕS § 145 lg 5 alusel. Kuna hageja nõuab kostjalt 38 000 euro tasumist, tuleb see nõue eeltoodud põhjustel täidetuks lugeda.
11.18.08.2011 laenulepingu tagamiseks seati põhivõlgnikule kuuluvale Kitsejärve kinnistule hageja kasuks hüpoteek 94 000 eurot. 09.06.2017 seisuga ei ole põhivõlgniku pankroti välja kuulutatud. Seetõttu võib kostja VÕS § 149 lg 5 alusel pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel, ja keelduda seniks hageja nõuet täitmast. Kuna hageja müüs hüpoteegiga koormatud Kitsejärve kinnistu esmalt endale ja siis edasi OÜ-le Lepasalu TKM on kostjal õigus kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni keelduda hageja nõuet täitmast. Kinnistute müük ja hüpoteegi loovutamine ei tohi kostjalt ära võtta VÕS § 149 lg-s 5 võimaldatud vastuväidet. See seostub ka VÕS § 145 lg 5 tõlgendamise ja sisustamisega. Nimetatud sättes märgitud „muude tagatiste“ vähendamist saab sisustada nii hüpoteegiga koormatud kinnistu müügiga alla turuhinna, kui ka hüpoteegi loovutamisega. Kuna VÕS § 149 lg 5 sätestatud käendaja kaitsenormi on juba rikutud, tuleb rangemalt kohaldada VÕS § 145 lg-t 5. Kui hüpoteegiga koormatud Kitsejärve kinnistut ei oleks hagejale müüdud, oleks hageja pidanud alustama täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks ning kostja saaks osaleda hüpoteegi realiseerimise täitemenetluses, et kinnistu müüdaks võimalikult kõrge hinnaga. Samuti, kuna kostjal on võimalik võlgnevuse tasumise korral nõuda endale nõude tagamiseks antud tagatiste, sh hüpoteekide ülekandmist, võinuks kostja huviks olla põhivõlgniku kohustuse täitmine, ilma et hageja oleks kostja vastu nõude esitanud, ja hüpoteegi realiseerimine enda algatusel. Kui hageja ei oleks hüpoteegiga koormanud kinnistut müünud ja hüpoteeki loovutanud, oleks kostjal olnud võimalus põhivõlgniku võla tasumiseks ja seda tagava hüpoteegi endale ülekandmiseks. Kuna hageja loovutas 94 000 eurose hüpoteegi, saab selle summa käendaja vastutuse vähenemise
määramisel aluseks võtta. Hageja ei ole tõendanud, et kostja kahju oleks väiksem. Kuna hageja on võtnud kostjalt ära võimaluse keelduda kohustuse täitmisest VÕS § 149 lg 5 alusel, peab hageja kandma riski, et kui käendaja vaidleb nõudele vastu, ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt põhivõla tasumist ulatuses, milles on käendaja vastutus tagatiste vähenemise tõttu vähenenud. See tuleneb ka hea usu põhimõttest.
12.Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja juhatuse liige ja osanik TK kasutas ära 18.08.2011 laenulepingu tagamiseks võimaldatud positsiooni põhivõlgniku juhatuse liikme ja osanikuna ning teenis hagejale omakasu läbi 18.08.2011 laenulepingu tagatiseks olnud kinnistute odavmüügi.
13.Kostja palub vähendada hageja poolt nõutavat viivist. Viivise vähendamiseks annab alust see, et hageja ja hageja juhatuse liikme TK käitumine on olnud vastuolus hea usu põhimõttega ja seeläbi ei ole hagejal õigustatud huvi nii suures määras viivise väljamõistmiseks. Kui kohus peaks asjas aegumist mitte kohaldama, ei muuda see asjaolu, et hageja esitas oma nõude kostja vastu alles hagiavalduse kohtusse saatmisega, viivitades oma nõude maksmapanekuga ebamõistlikult kaua. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
14.Maakohus rahuldas 23.01.2018 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja võla 19 000 eurot ja viivise 19 000 eurot ja jättis menetluskulud kostja kanda.
15.Pooled ei vaidle järgmiste asjas tähtsust omavate asjaolude üle. Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 18.08.2011 laenulepingu, millega hageja andis põhivõlgnikule laenu 94 000 eurot. Laenu tagastamise tähtaeg oli 18.08.2013. Laenulepingu tagamiseks lepiti kokku järgmised tagatised: 1) hageja ja kostja sõlmivad käenduslepingu, millega kostja käendab põhivõlgniku kohustusi hageja ees; 2) kostja võõrandab 18.08.2011 laenulepingu kehtivuse ajaks 50% temale kuuluvast põhivõlgniku osalusest hagejale; 3) hageja juhatuse liige TK valitakse 18.08.2011 laenulepingu kehtivuse ajaks põhivõlgniku juhatuse liikmeks; 4) 18.08.2011 laenulepingu tagamiseks seatakse põhivõlgniku kinnistule Kitsejärve hageja kasuks hüpoteek 94 000 eurot. Hageja ja kostja sõlmisid 18.08.2011 käenduslepingu, mis kannab 12.08.2011 kuupäeva ja millega kostja kohustus käendajana vastutama hageja ees hageja ja põhivõlgniku vahel 12.08.2011 sõlmitud laenulepingu täitmise eest. Käendaja vastutuse maksimumsumma on 94 000 eurot. 18.08.2011 sõlmiti kinnistu müügilepingu lõpetamise kokkulepe, kinnistu müügileping, hüpoteegi seadmise leping, avaldus eelmärke kustutamiseks ja asjaõiguslepingud, millega põhivõlgnik omandas kinnistu Kitsejärve. Sama lepinguga seati põhivõlgniku kinnistule Kitsejärve hageja kasuks hüpoteek 94 000 eurot hageja ja põhivõlgniku vahel 18.08.2011 sõlmitud laenulepingu tagamiseks, ning põhivõlgnik kohustus alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 16.11.2016 notariaalse kinnistute müügilepingu ja asjaõiguslepingud, millega põhivõlgnik müüs hagejale oma kinnistud Kitse 3 ja Kitsejärve 75 000 euroga. Kinnistute ostuhind loeti tasaarvestatuks hageja 18.08.2011 laenulepingust tuleneva nõudega põhivõlgniku vastu. Hageja, OÜ Lepasalu TKM ja AS Swedbank sõlmisid 27.01.2017 notariaalse lepingu, millega hageja müüs OÜle Lepasalu TKM kinnistud Kitse 3 ja Kitsejärve 75 000 euroga. Sama lepinguga loovutas hageja AS-le Swedbank enda kasuks kinnistule Kitsejärve seatud hüpoteegi 94 000 eurot.
16.Põhjendatud ei ole kostja väide, et hagejal puudub nõudeõigus kostja vastu 18.08.2011 käenduslepingu alusel, sest käenduslepingu kohaselt kohustus kostja vastutama hageja ees hageja ja põhivõlgniku vahel 12.08.2011 sõlmitud laenulepingu nõuetekohase täitmise eest. Hageja ja põhivõlgniku vahel 18.08.2011 sõlmitud laenulepinguga on tõendatud, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid laenulepingu 18.08.2011. Kuigi käendusleping kannab 12.08.2011 kuupäeva, sõlmisid pooled käenduslepingu 18.08.2011. Seda tõendab käenduslepingul olev
notari kinnitus, kus notar kinnitab poolte poolt 18.08.2011 tema juuresolekul antud allkirjade õigsust. Seega on hageja tõendanud, et poolte tahteks on olnud sõlmida käendusleping, millega kostja võtab kohustuse vastutada hageja ja põhivõlgniku vahel 18.08.2011 sõlmitud laenulepingu täitmise eest. 18.08.2011 käenduslepingus sisalduv viide hageja ja põhivõlgniku vahel 12.08.2011 sõlmitud laenulepingule on ilmselge ebatäpsus. Kostja ei ole usutavalt põhistanud ega tõendanud, et peale 18.08.2011 laenulepingu sõlmisid hageja ja põhivõlgnik 12.08.2011 laenulepingu, mille täitmise eest kohustus kostja vastutama vaidlusaluse käenduslepinguga.
17.Hageja andis 18.08.2011 laenulepingu alusel põhivõlgnikule laenu 94 000 eurot. Põhivõlgnik ei ole laenu tagastanud. Põhivõlgnik müüs hagejale 16.11.2016 oma kinnistud Kitse 3 ja Kitsejärve 75 000 euro eest. Ostuhind loeti tasaarvestatuks hageja 18.08.2011 laenulepingust tuleneva nõudega põhivõlgniku vastu. Põhivõlgniku võlgnevus hageja ees vähenes 19 000 euroni.
18.Hageja nõue põhivõlgniku vastu on muutunud sissenõutavaks alates hageja poolt kohustuse täitmiseks määratud tähtaja lõppemist 18.08.2011 laenulepingu erakorralise ülesütlemise järel. 18.08.2011 laenulepingu saab lugeda hageja poolt erakorraliselt ülesöelduks alates hetkest, millal põhivõlgnik sai kätte hageja tahteavalduse öelda 18.08.2011 laenuleping erakorraliselt üles. Põhivõlgnik sai kätte hageja vastava tahteavalduse 17.06.2013, millal hageja saatis e-kirjaga põhivõlgnikule ülesütlemisteate. Laenulepingu ülesütlemisteates määras hageja tähtaja laenusumma ja intresside tasumiseks 10 päeva alates ülesütlemisteate kättesaamisest. Hageja nõue põhivõlgniku ja järelikult ka kostja vastu muutus sissenõutavaks pärast kohustuse täitmiseks määratud 10 päevase tähtaja möödumist, st alates 28.06.2013. Hageja nõude aegumistähtaeg lõpeks 27.06.2016 kell 24.00.
19.Hageja käenduslepingust tuleneva nõude aegumist kostja vastu ei katkestanud põhivõlgniku 20.11.2013 makse hagejale 1000 eurot selgitusega „intrees“. Maksega tunnustas põhivõlgnik hageja nõuet 18.08.2011 laenulepingu alusel, mis katkestas TsÜS § 158 lg 1 alusel hageja nõude aegumise põhivõlgniku suhtes. 20.11.2013 makse ei ole seostatav kostjaga, mistõttu ei katkestanud see hageja käenduslepingust tuleneva nõude aegumist kostja vastu.
20.Hageja käenduslepingust tuleneva nõude aegumist kostja vastu ei katkestanud 11.08.2014 hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud võlatunnistus ja kokkulepe sundtäitmisele allumiseks. Võlatunnistuse sõlmimine katkestas nõude aegumistähtaja kulgemise põhivõlgniku suhtes. Kostja ei olnud 11.08.2014 võlatunnistuse kokkuleppe pooleks. Seetõttu ei saanud kostja kui käendaja tunnustada hageja nõuet 11.08.2014 võlatunnistusega.
21.Hageja käenduslepingust tuleneva nõude aegumist kostja vastu ei katkestanud see, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 16.11.2016 kinnistute notariaalse müügilepingu ja et ostuhind 75 000 eurot loeti tasaarvestatuks hageja 18.08.2011 laenulepingust tuleneva laenu 94 000 eurot tagastamise nõudega põhivõlgniku vastu. Kostja ei olnud 16.11.2016 notariaalse müügilepingu pooleks. Seetõttu ei saanud kostja kui käendaja tunnustada hageja nõuet 16.11.2016 notariaalse müügilepinguga.
22.Hageja käenduslepingust tuleneva nõude aegumist kostja vastu ei katkestanud põhivõlgniku 03.03.2014 osanike otsus seada hageja kasuks põhivõlgniku kinnistule Kitse 3 hüpoteek 94 000 eurot 18.08.2011 laenulepingu tagamiseks. 03.03.2014 dokument on pealkirjastatud kui põhivõlgniku osanike koosoleku otsus. 03.03.2014 otsusest nähtub, et kostja allkirjastas selle põhivõlgniku juhatuse liikmena. 03.03.2014 otsus on seotud põhivõlgniku majandustegevusega. Tõlgendades 03.03.2014 dokumendis sisalduvat tahteavaldust (st seada hüpoteek laenulepingu tagamiseks) TsÜS § 75 lg 2 alusel, saab asuda seisukohale, et
tahteavalduse on teinud põhivõlgnik. Kostja tegutses väliselt äratuntavalt põhivõlgniku osaniku ja juhatuse liikmena. Põhivõlgnik tunnustas 03.03.2011 otsusega hageja nõuet 18.08.2011 laenulepingu alusel, mis katkestas TsÜS § 158 lg 1 alusel hageja nõude aegumistähtaja kulgemise põhivõlgniku suhtes. Kostja ei tegutsenud 03.03.2014 otsuse vastuvõtmisel käendajana. Ei oma tähtsust kostja väide, et 03.03.2014 otsust ei ole vastu võetud, sest puudub teise osaniku allkiri ja et otsust ei ole täidetud. Nõude tunnustamine väljendub tahteavalduses, millest järeldub tahe nõude olemasolu tunnustada.
23.Kostja tunnustas hageja nõuet 20.10.2015, millal kostja maksis hagejale 100 eurot. 18.08.2011 käenduslepingu p 2.1 teises lauses leppisid pooled kokku kostja kohustuse täitmise tähtajas, st kostja peab täitma hageja käenduslepingust tuleneva nõude 10 päeva jooksul alates nõude esitamisest. See ei lükka ümber seda, et kostja kui käendaja vastutus tekib automaatselt alates põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumisest ja sellest hetkest alates loetakse ka kostja kohustatud isikuks hageja suhtes. Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda kostja väitega, et kostja ei tunnustanud 20.10.2015 maksega hageja nõuet, sest hageja ei ole esitanud kostja vastu nõuet täita käenduslepingut ja kostja ei olnud teadlik, et ta peab täitma põhivõlgniku asemel laenulepingust tulenevaid kohustusi. Kostja esitas hageja 17.06.2013 e-kirja, millega hageja saatis põhivõlgnikule ja kostjale 18.08.2011 laenulepingu 14.06.2013 erakorralise ülesütlemisteate. Seega pidi kostja olema teadlik, et hageja ütles 18.08.2011 laenulepingu erakorraliselt üles ja nõuab põhivõlgnikult põhinõude (laenusumma) ja kõrvalnõude (intressi) tasumist. Kostjale kui käendajale pidi olema arusaadav, et kostja vastutus tekkis hageja nõude täitmise eest automaatselt VÕS § 145 lg 1, § 65 lg 1 ja 18.08.2011 käenduslepingu p 1.2 alusel. Alates 18.08.2011 laenulepingu erakorralisest ülesütlemisest hageja poolt 17.06.2013 pidi kostjale olema ettenähtav, et hageja võib pöörduda käenduslepingu täitmise nõudega ka tema vastu. Kostjale pidi olema ettenähtav ka hageja nõude suurus, sest see on märgitud laenulepingu 14.06.2013 erakorralises ülesütlemisteates. Kostja kui käendaja vastutuse piirmäär 94 000 eurot on sätestatud ka 18.08.2011 käenduslepingus. Kostjale pidi olema ettenähtav ka seaduses sätestatud hageja nõude aegumistähtaeg. Seega oli kostjale ettenähtav tema käenduslepingust tulenev vastutus hageja ees esemeliselt ja ajaliselt.
24.Kostja maksis 20.10.2015 hagejale 100 eurot selgitusega „intrees laenulepingu vastas“. Selle maksega tunnustas kostja hageja nõuet ja hageja käenduslepingust tuleneva nõude aegumine kostja suhtes katkes TsÜS § 158 lg 1 alusel. Kuigi makse selgitusest võib järeldada, et kostja maksis raha kõrvalnõude, st intressi katteks, laieneb katkemine kogu nõude aegumisele. Kostja ei ole tõendanud, et tema 20.10.2015 makse on seotud mingi muu pooltevahelise õigussuhtega. Hageja käenduslepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg hakkas uuesti kulgema alates 20.10.2015 ja lõpeks 19.10.2018 kell 24.00. Hageja esitas hagi kostja vastu 22.11.2016, st tähtaegselt ja hageja nõue ei ole aegunud.
25.Nõustuda ei saa kostja väitega, et põhivõlgnik müüs hagejale kinnistud Kitse 3 ja Kitsejärve alla turuhinna. Müügilepingus on kinnistu Kitse 3 väärtuseks märgitud 15 000 eurot ja kinnistu Kitsejärve väärtuseks on märgitud 60 000 eurot. Kohtutäitur tellis kinnistu Kitse 3 hindamise ja hindamisakti kohaselt oli kinnistu väärtus juuni 2016 seisuga 15 000 eurot. Hageja esitas kinnistu Kitsejärve hindamisakti, mille kohaselt oli kinnistu väärtus juuni 2016 seisuga 60 000 eurot. Kostja väide, et hageja poolt esitatud kinnistute hindamisaktid on koostanud nooremmaakler, ei tee hindamisakte ebausaldusväärseks tõendiks. Hindamisaktides on jälgitavalt ja arusaadavalt selgitatud, kuidas hindaja on jõudnud seisukohale kinnistute väärtuse osas. Kohtu määratud ekspert tuvastas 26.09.2017 eksperthinnangus, et kinnistu Kitse 3 väärtus 16.11.2016 seisuga oli 15 000 eurot ja kinnistu Kitsejärve väärtus 16.11.2016 seisuga oli 61 000 eurot. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kinnistute väärtusele tuleb lisada 26.09.2017 eksperthinnangus toodud ebatäpsuse
koefitsient +10%. Oma järelduses kinnistute väärtuse osas on ekspert juba võtnud arvesse täpsusklassi koefitsienti +/- 10% ja 26.09.2017 eksperthinnangus toodud kinnistute väärtus on välja arvutatud koefitsienti arvestades. Kinnistute väärtuse osas tuleb lähtuda 26.09.2017 eksperthinnangus märgitud kinnistute Kitse 3 ja Kitsejärve väärtusest. Hageja väidet, et põhivõlgnik müüs hagejale kinnistud Kitse 3 ja Kitsejärve turuhinnaga kinnitab ka hageja poolt esitatud maakleri 23.03.2017 kiri ja veebilehe www.kv.ee väljavõte. Katastritunnustest nähtub, et müügiobjektiks on olnud põhivõlgniku kinnistud Kitse 3 ja Kitsejärve. Maakleri 23.03.2017 kirjaga ja veebilehe kv.ee kuulutusega on tõendatud, et põhivõlgnik üritas müüa kinnistuid perioodil juuli 2013 – november 2016. Objektide müügihind alguses oli 130 000 eurot. Ostuhuviliste puudumisel alandati kinnistute müügihinda kuni 89 900 euroni, kuid ostusoovija jäi leidmata. Hageja omandas kinnistud 75 000 euro eest. Asjaolu, et põhivõlgnikul ei õnnestunud kolme aasta jooksul müüa kinnistuid Kitse 3 ja Kitsejärve, ning ostja leidus hinnaga 75 000 eurot, kinnitab, et kinnistute väärtus oli müügi hetkel 75 000 eurot. Kinnistute müügihind loeti tasaarvestatuks hageja nõudega põhivõlgniku vastu ja sellega täitis põhivõlgnik laenulepingust tulenevat kohustust hageja ees.
26.Kostja poolt esitatud tõendid ei kinnita, et kinnistute 16.11.2016 müügilepingu sõlmimisel oli kinnistu Kitse 3 väärtus 27 500 eurot ja kinnistu Kitsejärve väärtus 106 000 eurot. Kostja esitatud eksperthinnangud olid koostatud ca neli aastat enne 16.11.2016 müügilepingu sõlmimist. Hageja esitas kinnistute hindamisaktid seisuga juuni 2016, millised olid koostatud kinnistute võõrandamisega samal ajalisel perioodil, mistõttu kajastavad hageja tõendid kinnistute õiget turuhinda kinnistute müügihetkel. Kostja taotlusel määratud ekspertiis tuvastas, et kinnistute väärtus 16.11.2016 oli sarnane hageja tõendites märgituga.
27.See, et hageja ostis võlgnikult kinnistu Kitsejärve koos seda koormava hüpoteegiga ei anna alust kohaldada VÕS § 145 lg-t 5. Hageja ei ole vähendanud käenduslepingu sõlmimisel olemas olnud tagatist, st kinnistule Kitsejärve seatud hüpoteeki. Kui hageja ostis põhivõlgnikult kinnistu Kitsejärve, on hageja sisuliselt realiseerinud kinnistule seatud hüpoteegi, mis tagas hageja 18.08.2011 laenulepingust tulenevat nõuet põhivõlgniku vastu. Kinnistute Kitsejärve ja Kitse 3 müügihind loeti tasaarvestatuks hageja 18.08.2011 laenulepingust tuleneva nõudega põhivõlgniku vastu. Sellega täitis põhivõlgnik laenulepingust tulenevat kohustust, mida tagas kinnistule Kitsejärve hageja kasuks seatud hüpoteek. Tähtsust ei oma see, et hageja müüs 27.01.2017 lepinguga OÜ-le Lepasalu TKM kinnistud Kitse 3 ja Kitsejärve. Sama lepinguga loovutas hageja AS-le Swedbank kinnistule Kitsejärve hageja kasuks 18.08.2011 laenulepingu tagamiseks seatud hüpoteegi 94 000 eurot. Hageja 18.08.2011 laenulepingust tulenev nõue põhivõlgniku vastu oli täidetud siis, kui hageja ostis põhivõlgnikult kinnistu Kitsejärve, realiseerides selliselt kinnistule seatud hüpoteeki, ning kui müügihind loeti tasaarvestatuks hageja 18.08.2011 laenulepingust tuleneva nõudega põhivõlgniku vastu.
28.Kostja sai 17.06.2013 e-kirjaga teada, et juhul, kui põhivõlgnik ei täida hageja nõuet, kavatsetakse hakata hageja nõude rahuldamiseks müüma põhivõlgnikule kuuluvaid kinnistuid. Kostjal oli sellest ajast võimalik teha kõik endast sõltuv, et kinnistud realiseeritaks võimalikult kõrge hinnaga ja seda väljaspool täitemenetlust. Samuti oli kostjal võimalik täita põhivõlgniku kohustus hageja ees ja nõuda seejärel kinnistut Kitsejärve koormava hüpoteegi üleandmist. See, et hageja otsustas mitte alustada täitemenetlust põhivõlgniku kinnistule Kitsejärve seatud hüpoteegi realiseerimiseks, ei välista kostja vastutust hageja ees VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg-te 1 ja 2 alusel. Käenduslepingu sõlmimisel pidi kostja arvestama sellega, et hageja 18.08.2011 laenulepingu tagamiseks põhivõlgniku kinnistule Kitsejärve seatud hüpoteek ei pruugi olla realiseeritud hüpoteegisummaga, mistõttu võib võlausaldaja esitada nõude käendaja vastu ulatuses, milles võlausaldaja nõue
on jäänud hüpoteegi realiseerimisel rahuldamata. Kui kostja leidis, et hageja tekitas oma käitumisega kostjale kahju, oli kostjal võimalus esitada hageja vastu kahju hüvitamise nõue. Kostja ei ole tõendanud, et tema tegevuse tulemusena oleks võimalik kinnistud kallimalt müüa. Kostja ei ole tõendanud, et kui kinnistut Kitsejärve koormava hüpoteegi realiseerimiseks oleks alustatud täitemenetlust, oleks kinnistu võõrandatud kallimalt, kui selle tegelik turuhind.
29.Hageja, OÜ Lepasalu TKM ja AS Swedbank vahel 27.01.2017 sõlmitud lepingu p-st 4.3 nähtub, et kinnistute Kitse 3 ja Kitsejärve uus omanik OÜ Lepasalu TKM ja AS Swedbank sõlmisid uue tagatiskokkuleppe, mille kohaselt hakkas hageja poolt AS-le Swedbank loovutatud hüpoteek tagama AS Swedbank nõudeid OÜ Lepasalu TKM vastu. Kinnistule Kitsejärve seatud hüpoteek ei taga enam hageja 18.08.2011 laenulepingust tulenevaid nõudeid, mida käendab ka kostja. Seega ei ole enam kostja poolt käendatava kohustuse tagamiseks seatud põhivõlgniku või kolmanda isiku vara suhtes pandiõigust. Järelikult ei saa kostja keelduda VÕS § 149 lg 5 alusel oma kohustuse täitmisest ja ei saa kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et hageja rahuldaks oma nõude pandi arvel.
30.Hageja ei käitunud nõude esitamisel vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja käitus kooskõlas hea usu põhimõttega, kui ta andis põhivõlgnikule ja kostjale teada kavatsusest hakata realiseerima põhivõlgniku kinnistuid oma nõude rahuldamiseks, kui põhivõlgnik ei tagasta laenusummat koos kõrvalnõuetega. Hea usu põhimõttega vastuolus ei ole see, et kinnistu Kitsejärve koormava hüpoteegi realiseerimise asemel ostis hageja 16.11.2016 põhivõlgnikult kinnistud Kitse 3 ja Kitsejärve turuhinnaga. Hea usu põhimõttega ei ole vastuolus see, et hageja, kes on läbi kinnistu müügi juba suurema osa võlgnevust kustutanud, nõuab kostjalt võlgnevuse jäägi tasumist. Kostjale pidi olema ettenähtav, et kui hüpoteegi arvel ei õnnestu hagejal täita täies ulatuses oma nõuet põhivõlgniku vastu, on hagejal õigus nõuda käendajalt kohustuse täitmist vastavas ulatuses.
31.Hageja juhatuse liikme TK valimine kostja juhatuse liikmeks oli üks 18.08.2011 laenulepingu tagatistest ja TK oli valitud kostja juhatuse liikmeks. TK esindas hagejat ja põhivõlgnikku mõlema äriühingu juhatuse liikmena ka 16.11.2016 müügilepingu sõlmimisel, millega põhivõlgnik müüs hagejale oma kinnistud Kitse 3 ja Kitsejärve. Tõele ei vasta, et põhivõlgnik müüs hagejale kinnistud alla turuhinna. Seega on alusetu kostja väide, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, sest hageja juhatuse liige TK kasutas ära positsiooni kostja juhatuse liikmena ning teenis hagejale omakasu läbi laenulepingu tagatiseks olnud kinnistute odavmüügi.
32.Hagejal on õigus nõuda kostjalt põhivõlgniku poolt tasumata jäänud laenusumma 19 000 eurot väljamõistmist. Hagejal on VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg-te 1 ja 2 alusel õigus nõuda kostjalt ka viivise väljamõistmist aja eest, millal põhivõlgnik on olnud viivituses laenusumma tagastamisega. Hagejal oleks õigus nõuda põhivõlgnikult tasumata nõudelt 19 000 eurot viivist 18.08.2011 laenulepingus sätestatud määras 0,1% päevas perioodi 28.06.2013 – 21.03.2017 eest kokku 25 897 eurot. Hageja vähendas kostjalt nõutava viivise summat põhinõude suuruseni ja palub välja mõista kostjalt viivis 19 000 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et esinevad alused viivist vähendada. Viivise nõude osas ei ole hageja käitunud vastuoluliselt. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hageja lubas mitte nõuda kostjalt viivist aja eest, millal põhivõlgnik oli viivituses laenusumma tagastamisega. Hageja ei viivitanud nõude esitamisega kostja vastu. Hageja nõutav viivis ei ole ebamõistlikult suur. Nõutav viivis ei ületa hageja põhinõuet kostja vastu. Hageja ja põhivõlgniku poolt 18.08.2011 laenulepingus kokkulepitud viivise määr 0,1% ei ole majandus- ja kutsetegevuses ülemäära suur. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et arvestades hageja
õigustatud huvi ja kostja majanduslikku seisundit oleks kostja suhtes ebaõiglane välja mõista temalt viivis põhinõude suuruses. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
33.Kostja esitas 22.02.2018 Harju Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada, teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
34.Aegumise katkemise on kohus tuvastanud vääralt ning kohaldanud selles osas vääralt materiaalõigust. Põhivõlgniku kohustuse ja käendaja täitmiskohustuse aegumistähtaeg hakkab kulgema samal ajal. Hageja nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks 28.06.2013. Hageja nõude aegumistähtaeg lõpeks 27.06.2016 kell 24.00. Ebaõige on kohtu seisukoht, et käendaja vastutus tekib automaatselt alates põhivõlgniku kohustuse rikkumisest. Käendaja vastutus ei teki automaatselt, kuna käenduslepingu alusel võla sissenõudmine on võlausaldaja subjektiivne õigus, mitte kohustus. Käendaja solidaarne vastutus tähendab, et käendusjuhtumi saabumisel on võlausaldajal õigus nõuda täitmist omal vabal valikul kas põhivõlgnikult, käendajalt või mõlemalt ühiselt või jagada kohustus osadeks ja nõuda kohustuse osalist täitmist vastavalt nii põhivõlgnikult kui käendajalt. Käenduslepingu p-st 2.1 tuleneb, et nõude maksmapanekuks käendaja vastu oleks olnud vaja hageja aktiivset tegutsemist, st käendajale nõude esitamist.
35.Maakohtu menetluse käigus on tõendatud, et hageja esitas nõude alles hagi esitamisega, st 22.11.2016. Varasemalt polnud hageja esitanud kostja vastu ühtegi nõuet. Kuna hageja ei olnud oma nõuet apellandi vastu sisse nõudnud, ei oleks kohus tohtinud käendaja 20.10.2015 tehtud 100 eurost makset selgitusega "intrees laenulepingu vastas" lugeda käendaja poolt nõude tunnustamiseks. Kohus jättis tähelepanuta kostja tahte makse tegemisel, mis ei olnud suunatud käenduskohustuse täitmisele. Pole eluliselt usutav, et kostja oleks käendajana soovinud tasuda millegi eest, mille tasumist temalt nõutud pole. Kostjale ei saanud kuidagi ettenähtav olla ega ta ei saanud seda eeldada, et 20.10.2015 makset käsitletakse käendaja poolt nõude tunnustamisena. Mõistlik inimene ei oleks sellises olukorras aegumist katkestanud. Makse tegemise ajal oli laenule olemas hüpoteektagatis. Need tagatised katsid täielikult ära nii laenusumma kui ka kõrvalnõuded.
36.Jääb arusaamatuks, kuidas jõudis kohus järeldusele, et kuigi makse selgitusest võib järeldada, et kostja maksis raha kõrvalnõude, st intressi katteks, laieneb katkemine kogu nõude aegumisele. Eeltoodu on vastuolus Riigikohtu praktikaga (3-2-1-106-16, p 13). Antud vaidluse asjaoludel on aegumise katkenuks lugemine vastuolus hea usu põhimõttega. Asjaolu, et kostjalt polnud pärast laenulepingu ülesütlemist nõutud põhivõlgniku kohustuste täitmist (esimest korda alles hagiavalduse esitamisega), andis käendajale põhjuse arvata, et hageja on loobunud oma käenduslepingust tuleneva nõude sissenõudmisest.
37.Kohus ei põhjendanud, miks ei ole asjakohased kostja etteheited, et kui hageja ei oleks Kitsejärve kinnistut müünud, siis oleks kostja omalt poolt teinud kõik võimaliku, et kinnistu realiseeritaks võimalikult kõrge hinnaga, ja et kui hageja ei oleks hüpoteegiga koormatud kinnistut müünud ja hiljem hüpoteeki loovutanud, oleks kostjal olnud võimalus põhivõlgniku võla tasumiseks ja seda tagava hüpoteegi endale ülekandmiseks. Lisaks ei ole põhjendatud kohtu seisukoht VÕS § 149 lg 5 kohaldamise suhtes. Kohus on valesti järeldanud, et pelgalt hüpoteegi lõppemise (loovutamise) tõttu ei ole käendajal võimalik hüpoteegiga seotud vastuväiteid esitada. Isegi kui käendaja vastuväited on VÕS § 145 lg 5 ja § 149 lg 5 alusel välistatud, ei ole selline olukord kooskõlas hea usu põhimõttega.
38.Täiendavalt taotleb kostja käenduslepingu tühiseks tunnistamist. Kostja ei esitanud käesolevat taotlust ja lisatud tõendit varem, kuna Riigikohus tegi otsuse asjas nr 2-14-21710 alles 31.01.2018, st pärast vaidlustavat maakohtu 23.01.2018 otsust. Kostjal puudusid 2011.
aastal tulud ja 2012. aasta kogutulu suurus oli väike. Käendaja vastutuse maksimumsummaks oli 94 000 eurot. Käenduse maksimumsumma tasumine oleks kostja sissetulekuid arvestades olnud ilmselgelt võimatu. Seega on käendusleping heade kommetega vastuolu tõttu tühine. Vastus apellatsioonkaebusele
39.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Hageja palus jätta uued asjaolud ja tõendid vastu võtmata. Ringkonnakohtu seisukoht
40.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
41.Maakohus tuvastas, et 18.08.2011 sõlmisid hageja ja Green-PIK KANAK OÜ laenulepingu 94 000 euro laenamise kohta. 18.08.2011 sõlmisid pooled käenduslepingu, millega kostja kohustus vastutama hageja ja Green-PIK KANAK OÜ vahel 18.08.2011 sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on 94 000 eurot. Samuti tuvastas maakohus, et hageja ütles laenulepingu üles 17.06.2013.
42.Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
43.Hageja ei nõustu apellatsioonkaebuses maakohtu seisukohaga, et kostja vastu käenduslepingust tuleneva nõude aegumine katkes 20.10.2015. Kolleegiumi hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et kostja tunnustas nõuet 20.10.2015. TsÜS § 158 lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. 20.10.2015 on kostja teinud hagejale makse 100 eurot. Selgituse kohaselt on makse tehtud intresside katteks (I kd tl 87). Kostja on seisukohal, et seda ei saa lugeda käendaja poolt nõude tunnustamiseks, kuna tegemist oli kohustuse täitmisega kolmanda isiku poolt VÕS § 78 tähenduses. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et tegemist oli kohustuse täitmisega kolmanda isiku poolt VÕS § 78 tähenduses. VÕS § 151 lg 2 sätestab, et kui põhivõlgniku kohustus on muutunud sissenõutavaks, võib käendaja igal ajal täita kohustuse põhivõlgniku asemel. Erialakirjanduses on selgitatud, et käendajal on õigus käendatav kohustus ennetähtaegselt täita tulenevalt §-dest 78, 82 ja 821. Kuna enne käendatava kohustuse sissenõutavaks muutumist ei eksisteeri veel käendaja ja võlausaldaja solidaarvastutust (§ 145 lg 1), saab käendaja kohustuse täita üksnes kolmanda isikuna (st isikuna, kes ei ole võlgnikuks) ning üksnes arvestades §-st 78 tulenevaid piiranguid. Lisaks tuleb sellisel juhul arvestada §-st 82 tulenevaid piiranguid. Pärast käendatava kohustuse sissenõutavaks muutumist on käendajal alati (st ootamata ära põhivõlgnikupoolset käendatud kohustuse rikkumist, mille tagajärjel tekiks käendaja ja põhivõlgniku solidaarvastutus) õigus käendatud kohustus täita. Sellise täitmise puhul ei ole käendaja kolmandaks isikuks, vaid täitmiseks õigustatud isikuks (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2016, lk 785 - 786). Kolleegium leiab, et
kuna põhivõlgniku kohustus oli 20. oktoobriks 2015 sissenõutavaks muutunud, siis sai kostja võlgniku eest kohustust täita üksnes käendajana, mitte kolmanda isikuna. Käenduslepingu p 2.1 sätestab, et kui laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaeg on saabunud, võib võlausaldaja nõuda laenulepingu täitmist käendajalt. Käendaja on kohustatud täitma võlgniku poolt võlausaldaja kasuks täitmata rahalised kohustused kümne kalendripäeva jooksul, arvates võlausaldaja sellekohase kirjaliku teate kättesaamisest. Nimetatud lepingu punkt ei oma tähendust selle hindamisel, kas kostja täitis kohustuse käendajana või kolmanda isikuna. Kostja sai 20.10.2015 võlgniku kohustust täita üksnes käendajana, sest põhivõlgniku kohustus oli selleks ajaks muutunud sissenõutavaks. Seega saab ka makse tegemist käsitleda nõude tunnustamisena käendaja poolt. Kostja on viidanud Riigikohtu 16.11.2016 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16 (p 13), milles Riigikohus on selgitanud, et perioodiliste maksete korral ei saa eeldada kostja tahet tunnustada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud. Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul ei ole tegemist perioodiliste maksetega, kuna kostja poolt 20.10.2015 makse tegemise ajaks oli sissenõutavaks muutunud kogu laenulepingust tulenev nõue. Seega leidis maakohus õigesti, et kostja poolt intresside maksmist saab pidada võlausaldaja kogu nõude tunnustamiseks. Ka erialakirjanduses on selgitatud, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intressi (sh viivise) maksmises (vt P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, 2010, lk 504). Kuna kolme aastane aegumistähtaeg katkes 20.10.2015 ja algas uuesti tunnustamisele järgnevast päevast, siis ei ole 22.11.2016 esitatud hagi aegunud.
44.18.08.2011.a sõlmitud lepinguga seati laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks GreenPIK KANAK OÜ-le kuuluvale Kitsejärve kinnistule hüpoteek summas 94 000 eurot hageja kasuks (I kd tl 109-114). 16.11.2016 võõrandas Green-PIK KANAK OÜ Kitsejärve kinnistu ja Kitse 3 kinnistu vastavalt 60 000 euro ja 15 000 euro eest hagejale. Lepingu p-s 2.2 tasaarvestati hageja laenulepingust tulenev nõue põhivõlgniku müügilepingust tuleneva nõudega vastavas ulatuses. Mõlemat ühingut esindas tehingu tegemisel Tarmo Küla (I kd tl 66-69). 27.01.2017 müüs hageja kinnistud sama hinna eest OÜ-le Lepasalu TKM. Hageja loovutas muuhulgas Kitsejärve kinnistule seatud hüpoteegi Swedbank AS-ile. Ühtlasi muudeti hüpoteegiga tagatavate nõuete lepingut, mille tagajärjel hakkas hüpoteek tagama Swedbank AS nõudeid OÜ Lepasalu TKM vastu (I kd tl 132-137).
45.Kostja on heitnud ette, et maakohus on valesti kohaldanud VÕS § 149 lg-t 5. See sätestab, et kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Kolleegium märgib, et nimetatud norm ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Käendatavat kohustust ei taga enam pandiõigus, sest hüpoteek loovutati. VÕS § 145 lg 5 sätestab, et kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Kolleegiumi hinnangul ei tekitatud kinnistute võõrandamisega ning hüpoteegi loovutamisega käendajale kahju. Maakohus on tuvastanud, et mõlemad kinnisasjad
võõrandati nende turuhindadega ning laenusaaja võlgnevus vähenes müügihindade suuruse võrra. Maakohus ei ole rikkunud tõendite hindamise reegleid, kui jõudis seisukohale, et kinnistud võõrandati turuhinnaga. Kuna Kitsejärve kinnistu võõrandati turuhinnaga, siis ei ole alust eeldada, et hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisel sundtäitmise korras oleks laenulepingust tulenevat võlga õnnestunud vähendada suuremas ulatuses. Kostja ei ole tõendanud, et hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisel sundtäitmise korras oleks Kitsejärve kinnistu õnnestunud võõrandada turuhinnast kallimalt. Eeltoodust tulenevat ei anna kinnistute võõrandamisega ning hüpoteegiga seotud vastuväited alust kostja vastu esitatud nõude vähendamiseks. Samuti ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks hea usu põhimõttega seonduvad kostja vastuväited.
46.Kostja on apellatsioonkaebuses uue väitena esile toonud, et käendusleping on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kostja selgitas, et 2011.a puudusid tal igasugused tulud, samuti muu väärtuslik vara. Käenduse maksimumsumma tasumine ei oleks olnud kostjale jõukohane. Käenduslepingu maksimumsumma on ebaproportsionaalselt suur, mistõttu on käendusleping heade kommetega vastuolu tõttu tühine. Kostja esitas ringkonnakohtule 22.02.2018 tõendina 2012.a tuludeklaratsiooni. Kostja märkis, et ta ei esitanud seda tõendit ja seisukohta varem, kuna Riigikohus asus 31.01.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-21710 seisukohale, et käendusleping võib olla heade kommetega vastuolus maksimumsumma suuruse tõttu. Maakohtu otsus tehti enne Riigikohtu otsust. Hageja palus jätta uus tõend ja asjaolu vastu võtmata. Ringkonnakohus leiab, et hoolimata asjaolust, et Riigikohus esitas selle seisukoha 31.01.2018 otsuses, ei olnud kostjal takistusi viidatud asjaolude ja tõendi esiletoomiseks maakohtus. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel väited, mis puudutavad käendussumma ebaproportsionaalset suurust võrreldes kostja varalise olukorraga, tähelepanuta, ja keeldub tõendi vastuvõtmisest. Kuna tõend esitati elektrooniliselt, siis ei ole vaja seda tagastada. Maakohtus esiletoodud asjaolude pinnalt ei ole käendusleping heade kommetega vastuolus. Menetluskulude jaotus
47.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).
48.Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2).
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.