POOLSAARE ÄRIMAJA OÜ (endine ärinimi OÜ Team Rent) hagi XXX vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
38 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja POOLSAARE ÄRIMAJA OÜ (endine ärinimi OÜ Team Rent) (registrikood 11228321, asukoht Junga tee 1, Rahuneeme küla, Viimsi vald, Harjumaa), lepingulised esindajad Kerli Kaasik ja Kerli Kase Kostja XXX (isikukood XXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja Taavi Rihvk
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagiavaldus.
2.Välja mõista XXXlt POOLSAARE ÄRIMAJA OÜ kasuks põhivõlgnevus 19 000 eurot ja viivis 19 000 eurot.
3.Jätta POOLSAARE ÄRIMAJA OÜ menetluskulud XXX kanda. Menetlusosaliste menetluskulud määratakse rahaliselt kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (23.01.2018). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud
taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja poolte seisukohad
1.POOLSAARE ÄRIMAJA OÜ (endine ärinimi OÜ Team Rent) (hageja) esitas 22.11.2016 Tartu Maakohtule hagiavalduse XXX (kostja) vastu võlgnevuse 19 000 eurot ja viivise 19 000 eurot väljamõistmiseks. Tartu Maakohus saatis 02.12.2016 määrusega hagiavalduse alluvuse järgi lahendamiseks Harju Maakohtule Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Green-Pik Kanak OÜ (põhivõlgnik; laenusaaja) 18.08.2011 laenulepingu, mille kohaselt andis hageja põhivõlgnikule laenu 94 000 eurot. Põhivõlgnik pidi laenu tagastama hiljemalt 18.08.2013. 18.08.2011 sõlmiti kinnistu müügilepingu lõpetamise kokkulepe, kinnistu müügileping, hüpoteegi seadmise leping, avaldus eelmärke kustutamiseks ja asjaõiguslepingud. Lepingu kohaselt omandas põhivõlgnik kinnistu XXX. Sama lepinguga seati kinnistule XXX hüpoteek hageja kasuks summas 94 000 eurot. Hüpoteek tagas hageja nõuded põhivõlgniku vastu, mis tulenevad hageja ja põhivõlgniku vahel 18.08.2011 sõlmitud laenulepingust. 18.08.2011 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, mille kohaselt kohustus kostja kui käendaja vastutama hageja ees hageja ja põhivõlgniku vahel 12.08.2011 sõlmitud laenulepingu täitmise eest. Käenduslepingu päises on ekslikult märgitud lepingu sõlmimise kuupäevaks 12.08.2011 ja kostja kohustus tegelikult tagama 18.08.2011 laenulepingut. Kostja vastutab kohustuse täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga, kuid mitte suuremas ulatuses, kui 94 000 eurot. Põhivõlgnik ei ole 18.08.2011 laenu tähtaegselt tagastanud. 11.08.2014 sõlmisid hageja ja põhivõlgnik notariaalse võlatunnistuse ja kokkuleppe sundtäitmisele allumiseks. Võlatunnistuses tunnustasid pooled, et võlgnevuse suurus on kokku 116 360,67 eurot, millest põhivõlgnevus on 94 000 eurot ning tasumata intress ja viivis 22 360,67 eurot. Põhivõlgnik võõrandas 16.11.2016 hagejale oma kinnistud XXX ja XXX 75 000 euroga. Müügihind loeti tasaarvestatuks põhivõlgniku võlgnevusega hageja ees 18.08.2011 laenulepingu alusel. Põhivõlgniku võlgnevus on 19 000 euro, millele lisandub intress ja viivis. Hageja palub välja mõista kostjalt võlgnevus 19 000 eurot ja viivis 19 000 eurot. Hageja ja põhivõlgniku vahel on sõlmitud vaid üks laenuleping 18.08.2011. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud vaid üks käendusleping 18.08.2011. Käenduslepingu kuupäev 12.08.2011 ja käenduslepingus sisalduv viide 12.08.2011 laenulepingule on eksimus. Vastuseks kostja nõude aegumise vastuväitele märgib hageja, et tema nõue ei ole aegunud. 18.08.2011 laenulepingu tagastamise tähtaeg oli 18.08.2013. Sellel kuupäeval muutus hageja nõue sissenõutavaks ning samast kuupäevast alates hakkas kulgema ka nõude aegumistähtaeg nii põhivõlgniku, kui ka kostja suhtes. Nõude aegumine on katkenud nõude tunnustamisega nii põhivõlgniku kui ka kostja poolt. 03.03.2014 on põhivõlgniku osanikud vastu võtnud otsuse seada laenusaajale kuuluvale kinnistule XXX hüpoteek summas 94 000 eurot, mis tagaks hageja nõudeid põhivõlgniku vastu, mis tulenevad 18.08.2011 laenulepingust. Kostja on põhivõlgniku osaniku ja juhatuse liikmena tunnustanud olemasolevat laenukohustust ning aegumine on katkenud. Kuivõrd kostja on põhivõlgniku osanik ja juhatuse liige, tuleb omistada nõude tunnustamine ka kostjale kui käendajale. Põhivõlgnik tunnustas võlgnevust ka 11.08.2014 võlatunnistuse ja kokkuleppe sundtäitmisele allumiseks sõlmimisel. 20.10.2015 on kostja isiklikult kandnud hageja kontole 100 eurot. Sellega on kostja täinud põhivõlgniku intressivõlgnevuse kohustust ning aegumine on
katkenud ka käendaja suhtes. Kostja ei saa väita, et tasudes intressi on ta täitnud kolmanda isikuna põhivõlgniku kohustust hageja ees. 16.11.2016 tasus põhivõlgnik võlgnevusest 75 000 eurot, mis tasaarvestati võlgnevusega. Ostuhinna tasaarvestamine laenusummaga tuleb lugeda nõude tunnustamiseks, mis katkestas nõude aegumise. Väär on kostja väide, et põhivõlgnikule kuulunud kinnistute XXX ja XXX väärtus oli 16.11.2016 vähemalt 130 740 eurot. Kinnistute reaalne turuhind nende võõrandamise hetkel oli 75 000 eurot. Hageja on käitunud laenusaaja ja kostja suhtes heas usus. Hageja on andnud põhivõlgnikule võimaluse müüa kinnistud vabamüügis 3 aastat, kuid ostjat ei leitud. Hageja on võõrandanud 27.01.2017 müügilepinguga kinnistud XXX ja XXX OÜ-le Lepasalu TKM hinnaga 75 000 eurot. Tehingut finantseeris AS Swedbank, kes andis OÜ-le Lepasalu TKM laenu. Kinnistute 27.01.2017 müügitehingu raames loovutas hageja AS-le Swedbank kinnistule XXX seatud hüpoteegi, mis tagas hageja nõudeid põhivõlgniku vastu 18.08.2011 laenulepingu alusel. Hageja ei nõustu kostjaga, et loovutades 27.01.2017 lepinguga hüpoteeki AS-le Swedbank on hageja vähendanud nõude tagamiseks seatud muud tagatist võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg 5 tähenduses. Kui põhivõlgnik võõrandas hagejale kinnistu XXX, mida koormas 18.08.2011 laenulepingu tagamiseks hageja kasuks seatud hüpoteek, ei kustutanud hageja hüpoteeki. Põhivõlgniku kinnistu XXX omandamisel muutus kinnistule hageja kasuks seatud hüpoteek omanikuhüpoteegiks. XXX kinnistut koormava hüpoteegi loovutamine AS-le Swedbank ei anna alust kohaldada VÕS § 145 lg-t 5. Kui põhivõlgnik võõrandas kinnistu XXX hagejale, oleks hageja võinud kinnistut koormava hüpoteegi kustutada, kuid otsustas hüpoteegi alles jätta sellepärast, et olemasoleva hüpoteegi loovutamine on soodsam kui uue hüpoteegi seadmine. Hageja ei nõustu, et kuivõrd hageja loovutas XXX kinnistut koormanud hüpoteegi AS-le Swedbank, võiks kostja vastutus väheneda hüpoteegi summa 94 000 euro ulatuses. XXX kinnistu võõrandati 60 000 eurot eest ning eksperdid on leidnud, et kinnistu väärtus on 60 000 eurot – 61 000 eurot. Kostja vastutus võiks väheneda maksimaalselt 60 000 euro võrra. XXX kinnistu võõrandamisel vabaturu tingimustel või läbi sundtäitmise oleks hageja nõue saanud täidetud 60 000 eurot ulatuses ja VÕS § 145 lg 5 kohaldamisel oleks hagejal nõue kostja vastu märgitud summat ületavas osas. Hageja hinnangul puudub alus vähendada viivist. Laenulepingust tulenev kohustus muutus sissenõutavaks 18.08.2013. Põhivõlgnik on olnud viivituses 18.08.2013 – 21.03.2017. Hagejal oli põhivõlgniku vastu nõue 94 000 eurot ja tasumata intressid 9 925,71 eurot. Põhivõlgnik tasus 75 000 eurot. Põhivõlgnevuse jääk hageja ees oli 28 925,71 eurot. Siiski nõuab hageja kostjalt põhivõlgnevuse 19 000 eurot ja viivise 19 000 eurot tasumist. Hageja nõuab kostjalt viivist põhivõlgniku poolt laenusumma tagastamisega viivituses oldud aja eest. Viivise määr ei ole ülemäära suur. Hageja juhatuse liikme XXX käitumine on olnud kooskõlas hea usu põhimõttega ning kostja kui ka põhivõlgniku suhtes vastutulelik.
2.Kostja vaidleb hagile vastu. Vastuses esitatud seisukohtade kohaselt tugineb hageja oma nõudes 18.08.2011 käenduslepingule, mille kohaselt kohustus kostja vastutama hageja ees hageja ja põhivõlgniku vahel 12.08.2011 sõlmitud laenulepingu nõuetekohase täitmise eest. Hageja on esitanud tema ja põhivõlgniku vahel 18.08.2011 sõlmitud laenulepingu. Kuivõrd kostja on end sidunud 18.08.2011 käenduslepinguga, mille järgi tagatakse sellega hageja ja põhivõlgniku vahel 12.08.2011 sõlmitud laenulepingu täitmist, siis ei saa hageja nõuda kostjalt 18.08.2011 sõlmitud laenulepingust tulenevate nõuete täitmist 18.08.2011 käenduslepingu alusel. Hageja ei ole esitanud käenduslepingut, millega kostja oleks käendanud justnimelt 18.08.2011 sõlmitud laenulepingu täitmist. Hagejal puuduvad kostja vastu 18.08.2011 käenduslepingu alusel nõuded 18.08.2011 laenulepingust tulenevate laenusaaja võlgnevuste tasumiseks.
Alternatiivselt kostja märgib, et hageja nõue kostja vastu on aegunud. Hageja ütles põhivõlgnikuga sõlmitud laenulepingu üles 17.06.2013, saates märgitud kuupäeval laenusaajale lepingu ülesütlemisteate. Hageja nõue kostja vastu muutunuks sissenõutavaks laenulepingu ülesütlemisteate esitamisega põhivõlgnikule. Käendaja solidaarse vastutuse korral muutub käendaja täitmiskohustus sissenõutavaks koos põhikohustuse sissenõutavaks muutumisega. Hageja nõue kostja vastu aegus 17.-18.06.2016 ja kostjal on õigus keelduda käenduskohustuse täitmisest. Tähtsust ei oma see, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 11.08.2014 võlatunnistuse, millega laenusaaja tunnustas võlgnevust ega see, et 16.11.2016 maksis põhivõlgnik laenulepingu alusel 75 000 eurot. 11.08.2014 võlatunnistuse sõlmimine ja 16.11.2016 laenulepingu täitmine ei peatanud hageja käenduslepingust tuleneva nõude aegumise kulgemist kostja vastu. Samuti ei peatanud hageja nõude aegumise kulgemist 03.03.2014 osanike otsus ega kostja 20.10.2015 ülekanne hagejale. 03.03.2014 otsust ei ole vastu võetud ega täidetud. Kostja allkirjastas otsusele põhivõlgniku osaniku ja juhatuse liikmena, mitte käendajana ja seega ei tunnustanud kostja 03.03.2014 otsust allkirjastades hageja nõuet ja nõude aegumine kostja suhtes ei ole katkenud. 20.10.2015 kostja ülekande puhul on võimatu tuvastada, mille eest ülekanne täpselt tehtud on, märkimata on konkreetne laenuleping. Kuna 03.03.2014 osanike otsuse ja kostja 20.10.2015 ülekande tegemise ajal ei olnud hageja esitanud kostja vastu laenulepingust tulenevat nõuet, ei olnud kostja kohustatud isikuks, kelle tegutsemist saaks vaadelda nõude tunnustamisena, mille tagajärjeks oleks nõude aegumise katkemine. Kostja ei olnud ei 03.03.2014 osanike otsuse ega 20.10.2015 ülekande tegemisel teadlik, et peab põhivõlgniku asemel täitma laenulepingust tulenevaid kohustusi, kuna vastavat nõuet ei olnud talle esitatud. 20.10.2015 ülekandega täitis kostja kolmanda isikuna põhivõlgniku kohustust hageja ees 18.08.2011 laenulepingu alusel. 20.10.2015 ülekande hetkel ei olnud kostjal käendajana hageja suhtes sellist kohustust, mida ta täitma oleks pidanud ja mida saaks käsitada nõude aegumise katkemise alusena. 18.08.2011 laenulepingus leppisid hageja ja põhivõlgnik kokku, et hageja omandab 50% osalusest põhivõlgnikus ja hageja juhatuse liige XXX valiti laenulepingu kehtivuse ajaks põhivõlgniku juhatuse liikmeks. Esindades korraga nii hagejat kui põhivõlgnikku, sõlmis XXX mõlema ettevõte esindajana 16.11.2016 müügilepingu, millega põhivõlgnik müüs talle kuuluvad kinnistud XXX ja XXX hagejale hinnaga 75 000 eurot. Müügihind loeti tasutuks laenulepingu tasaarvestuse teel 75 000 euro ulatuses. Kostja väitel oli 16.11.2016 müüdud põhivõlgniku kinnistute väärtus vähemalt 130 740 eurot ehk kinnistud müüdi nende turuväärtusest 55 740 euro võrra odavamalt. Kostja, kes oli põhivõlgniku teine juhatuse liige, ei teadnud laenusaaja kinnistute müügist 16.11.2016. Arvestades, et XXX seati põhivõlgniku juhatuse liikmeks 18.08.2011 laenulepingu tagamise eesmärgil ning 16.11.2016 tehingus esindas ta nii hagejat kui laenusaajat, kujutab põhivõlgniku kinnistute võõrandamine alla turuhinna endast võlausaldaja tegevust, mille tulemusena vähenesid käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised. Kuna hageja tegevuse tulemusena müüdi 18.08.2011 laenulepingu tagatiseks olnud kinnistud 55 740 eurot odavamalt, kui oli nende õiglane turuväärtus, vabastab see 55 740 euro ulatuses kostja oma kohustuste täitmisest VÕS § 145 lg 5 alusel. Kuna hageja nõuab kostjalt 38 000 euro tasumist, tuleb see nõue eeltoodud põhjustel täidetuks lugeda. 18.08.2011 laenulepingu tagamiseks seati põhivõlgniku kinnistule XXX hageja kasuks hüpoteek 94 000 eurot. 09.06.2017 seisuga ei ole põhivõlgniku pankrot väljakuulutatud. Seetõttu võib kostja VÕS § 149 lg 5 alusel pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel, ja keelduda seniks hageja nõuet täitmast. Kuna hageja müüs hüpoteegiga koormatud XXX kinnistu esmalt endale ja siis edasi OÜ-le Lepasalu TKM on kostjal õigus kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni keelduda hageja nõuet täitmast. Kinnistute müük ja hüpoteegi loovutamine ei tohi kostjalt ära võtta VÕS § 149 lg-s 5 võimaldatud vastuväidet. See seostub ka VÕS § 145 lg 5 tõlgendamise ja sisustamisega. Nimetatud sätte märgitud „muude tagatiste“ vähendamist saab sisustada nii hüpoteegiga koormatud kinnistu müügiga alla turuhinna, kui ka hüpoteegi loovutamisega. Kuna VÕS § 149 lg 5 sätestatud käendaja kaitsenormi on juba rikutud, tuleb
rangemalt kohaldada VÕS § 145 lg-t 5. Kui hüpoteegiga koormatud XXX kinnistu ei oleks hagejale müüdud, oleks hageja pidanud alustama täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks ning kostja saaks osaleda hüpoteegi realiseerimise täitemenetluses, et kinnistu müüdaks võimalikult kõrge hinnaga. Samuti, kuna kostjal on võimalik võlgnevuse tasumise korral nõuda endale nõude tagamiseks antud tagatiste, sh hüpoteekide ülekandmist, võinuks kostja huviks olla põhivõlgniku kohustuse täitmine, ilma et hageja oleks kostja vastu nõude esitanud, ja hüpoteegi realiseerimine enda algatusel. Kui hageja ei oleks hüpoteegiga koormanud kinnistut müünud ja hüpoteeki loovutanud, oleks kostjal olnud võimalus põhivõlgniku võla tasumiseks ja seda tagava hüpoteegi endale üleandmise nõudmist. Kuna hageja loovutas 94 000 eurose hüpoteegi, saab selle summa käendaja vastutuse vähenemise määramisel aluseks võtta. Hageja ei ole tõendanud, et kostja kahju oleks väiksem. Kuna hageja on võtnud kostjalt ära võimaluse keelduda kohustuse täitmisest VÕS § 149 lg 5 alusel, peab hageja kandma riski, et kui käendaja vaidleb nõudele vastu, ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt põhivõla tasumist ulatuses, milles on käendaja vastutus tagatiste vähenemise tõttu vähenenud. Kostja hinnangul tuleneb see ka hea usu põhimõttest. Kostja leiab, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja juhatuse liige ja osanik XXX kasutas ära 18.08.2011 laenulepingu tagamiseks võimaldatud positsiooni põhivõlgniku juhatuse liikme ja osanikuna ning teenis hagejale omakasu läbi 18.08.2011 laenulepingu tagatiseks olnud kinnistute odavmüügi. Kostja palub vähendada hageja poolt nõutavat viivist. Viivise vähendamiseks annab alust see, et hageja ja hageja juhatuse liikme XXX käitumine on olnud vastuolus hea usu põhimõttega ja seeläbi ei ole hagejal õigustatud huvi nii suures määras viivise väljamõistmiseks. Kui kohus peaks asjas aegumist mitte kohaldama, ei muuda see asjaolu, et hageja esitas oma nõude kostja kui käendaja vastu alles hagiavalduse kohtusse saatmisega, viivitades oma nõude maksmapanekuga ebamõistlikult kaua. Kohtu põhjendused
3.Kohus, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Pooled ei vaidle järgmiste asjas tähtsust omavate asjaolude üle: - hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 18.08.2011 laenulepingu, millega hageja andis põhivõlgnikule laenu 94 000 eurot. Laenu tagastamise tähtaeg oli 18.08.2013. Laenulepingu tagamiseks lepiti kokku järgmised tagatised: 1) hageja ja kostja sõlmivad käenduslepingu, millega kostja käendab põhivõlgniku kohustusi hageja ees; 2) kostja võõrandab 18.08.2011 laenulepingu kehtivuse ajaks 50% temale kuuluvast põhivõlgniku osalusest hagejale; 3) hageja juhatuse liige XXX valitakse 18.08.2011 laenulepingu kehtivuse ajaks põhivõlgniku juhatuse liikmeks; 4) 18.08.2011 laenulepingu tagamiseks seatakse põhivõlgniku kinnistule XXX hageja kasuks hüpoteek 94 000 eurot (I kd, lk 6 – 11); - hageja ja kostja sõlmisid 18.08.2011 käenduslepingu, mis kannab 12.08.2011 kuupäeva ja millega kostja kohustus käendajana vastutama hageja ees hageja ja põhivõlgniku vahel 12.08.2011 sõlmitud laenulepingu täitmise eest. Käendaja vastutuse maksimumsumma on 94 000 eurot (I kd, lk 18 – 21); - 18.08.2011 sõlmiti kinnistu müügilepingu lõpetamise kokkulepe, kinnistu müügileping, hüpoteegi seadmise leping, avaldus eelmärke kustutamiseks ja asjaõiguslepingud, millega põhivõlgnik omandas kinnistu XXX. Sama lepinguga seati põhivõlgniku kinnistule XXX hageja kasuks hüpoteek 94 000 eurot hageja ja põhivõlgniku vahel 18.08.2011 sõlmitud laenulepingu tagamiseks, ning põhivõlgnik kohustus alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks (I kd, lk 109 – 114);
- hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 16.11.2016 notariaalse kinnistute müügilepingu ja asjaõiguslepingud, millega põhivõlgnik müüs hagejale oma kinnistud XXX ja XXX 75 000 euroga. Kinnistute ostuhind loeti tasaarvestatuks hageja 18.08.2011 laenulepingust tuleneva nõudega põhivõlgniku vastu (I kd, lk 55 – 57); - hageja, OÜ Lepasalu TKM ja AS Swedbank sõlmisid 27.01.2017 notariaalse lepingu, millega hageja müüs OÜ-le Lepasalu TKM kinnistud XXX ja XXX 75 000 euroga. Sama lepinguga loovutas hageja AS-le Swedbank enda kasuks kinnistule XXX seatud hüpoteegi 94 000 eurot (I kd, lk 132 – 137).
5.Põhjendatud ei ole kostja väide, et hagejal puudub nõudeõigus kostja vastu 18.08.2011 käenduslepingu alusel, sest käenduslepingu kohaselt kohustus kostja vastutama hageja ees hageja ja põhivõlgniku vahel 12.08.2011 sõlmitud laenulepingu nõuetekohase täitmise eest. Hageja esitas tema ja põhivõlgniku vahel 18.08.2011 sõlmitud laenulepingu, millega on tõendatud, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid laenulepingu 18.08.2011 (I kd, lk 6 – 11). 18.08.2011 sõlmiti notariaalne leping, millega põhivõlgnik omandas kinnistu XXX ja sama lepinguga seati põhivõlgniku kinnistule XXX hageja kasuks hüpoteek 94 000 eurot hageja ja põhivõlgniku vahel 18.08.2011 sõlmitud laenulepingu tagamiseks (I kd, lk 109 – 114). Hageja ja kostja sõlmisid vaidlusaluse käenduslepingu 18.08.2011 (I kd, lk 18 – 21). Kuigi käendusleping kannab 12.08.2011 kuupäeva, sõlmisid pooled käenduslepingu 18.08.2011. Seda tõendab käenduslepingul olev notari kinnitus, kus notar kinnitab poolte poolt 18.08.2011 tema juuresolekul antud allkirjade õigsust. Seega on hageja tõendanud, et kuigi vaidlusaluses käenduslepingus viidatakse, et kostja vastutab käendajana hageja ja põhivõlgniku vahel 12.08.2011 sõlmitud laenulepingu täitmise eest, on poolte tahteks olnud sõlmida käendusleping, millega kostja võtab kohustuse vastutada hageja ja põhivõlgniku vahel 18.08.2011 sõlmitud laenulepingu täitmise eest. 18.08.2011 käenduslepingus sisalduv viide hageja ja põhivõlgniku vahel 12.08.2011 sõlmitud laenulepingule on ilmselge ebatäpsus. Kostja ei ole usutavalt põhistanud ega tõendanud, et peale 18.08.2011 laenulepingu sõlmisid hageja ja põhivõlgnik 12.08.2011 laenulepingu, mille täitmise eest kohustus kostja vastutama vaidlusaluse käenduslepinguga. Kohus leiab, et 18.08.2011 käenduslepinguga on kostja võtnud kohustuse vastutada käendajana hageja ees hageja ja põhivõlgniku vahel 18.08.2011 sõlmitud laenulepingu täitmise eest.
6.Hageja andis 18.08.2011 laenulepingu alusel põhivõlgnikule laenu 94 000 eurot. Põhivõlgnik ei ole laenu tagastanud. Põhivõlgnik müüs hagejale 16.11.2016 oma kinnistud XXX ja XXX 75 000 euro eest. Ostuhind loeti tasaarvestatuks hageja 18.08.2011 laenulepingust tuleneva nõudega põhivõlgniku vastu. Põhivõlgniku võlgnevus hageja ees vähenes 19 000 euroni. Hageja on esitanud kostja kui käendaja vastu nõude VÕS § 142 lg 1, § 145 lg-te 1 ja 2 alusel. Hageja palub välja mõsta kostjalt põhivõlgniku poolt 18.08.2011 laenulepingu alusel tagastamata laenusumma 19 000 eurot ja viivis 19 000 eurot aja eest, millal põhivõlgnik on olnud viivituses laenu tagastamisega. Kostja leiab, et hageja 18.08.2011 käenduslepingust tulenev nõue kostja vastu on aegunud.
7.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsÜS) § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu. Aegumise kohaldamise jaoks ei ole oluline, millal võlausaldaja esitas nõude käendaja vastu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-153-14, p 9). Otsustamaks kas hageja nõue kostja vastu on aegunud, tuleb esmalt tuvastada, millal on hageja nõue muutunud sissenõutavaks põhivõlgniku vastu. Hageja leiab, et tema nõue põhivõlgniku vastu on muutunud sissenõutavaks alates 18.08.2013, millal saabus laenu tagastamise tähtaeg 18.08.2011 laenulepingu alusel. Kostja leiab, et hageja
nõue põhivõlgniku vastu on muutunud sissenõutavaks alates 18.08.2011 laenulepingu ülesütlemisest 17.06.2013. Kohus leiab, et hageja nõue põhivõlgniku vastu on muutunud sissenõutavaks alates hageja poolt kohustuse täitmiseks määratud tähtaja lõppemist 18.08.2011 laenulepingu erakorralise ülesütlemise järel. Hageja ütles 18.08.2011 laenulepingu erakorraliselt üles lepingu p 4.1.2 ja VÕS § 399 lg 1 p 2 alusel. Hageja koostas 14.06.2013 teate laenulepingu erakorralise ülesütlemise kohta, milles avaldas tahet öelda 18.08.2011 laenuleping erakorraliselt üles alates 14.06.2013. Samas teates määras hageja põhivõlgnikule tähtaja kohustuse täitmiseks. Ülesütlemisteatest nähtub, et hageja nõudis kogu laenusumma ja intresside tasumist 10 päeva jooksul alates ülesütlemisteate kättesaamisest (I kd, lk 49). Kostja esitas hageja 17.06.2013 e-kirja, millega hageja saatis põhivõlgnikule ja kostjale 14.06.2013 teate 18.08.2011 laenulepingu erakorralise ülesütlemise kohta (I kd, lk 115). Kohus leiab, et 18.08.2011 laenuleping saab lugeda hageja poolt erakorraliselt ülesöelduks mitte alates 14.06.2013 teates märgitud kuupäevast, st alates 14.06.2013, vaid alates hetkest, millal põhivõlgnik sai kätte hageja tahteavalduse TsÜS § 69 lg 1 ja 2 tähenduses öelda 18.08.2011 laenuleping erakorraliselt üles. Põhivõlgnik sai kätte hageja vastava tahteavalduse 17.06.2013, millal hageja saatis e-kirjaga põhivõlgnikule laenulepingu 14.06.2013 ülesütlemisteate. Hageja ütles 18.08.2011 laenulepingu erakorraliselt üles 17.06.2013. Laenulepingu ülesütlemisteates määras hageja tähtaja laenusumma ja intresside tasumiseks 10 päeva alates ülesütlemisteate kättesaamisest. Hageja nõue põhivõlgniku ja järelikult ka kostja vastu muutus TsÜS § 147 lg 2 alusel (sama põhimõte tuleneb ka VÕS § 82 lg-test 2 ja 7) sissenõutavaks pärast kohustuse täitmiseks määratud 10 päevase tähtaja möödumist, st alates 28.06.2013. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat TsÜS § 146 lg 1 alusel. Hageja nõude aegumistähtaeg lõpeks 27.06.2016 kell 24.00.
8.Kuna võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu, aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal. Välistatud ei ole, et võlausaldaja põhilepingust tuleneva nõude aegumine põhivõlgniku vastu katkeb või peatub, mis ei mõjuta aga võlausaldaja käenduslepingust tuleneva nõude aegumist käendaja vastu. Võlausaldaja nõude aegumine käendaja vastu katkeb või peatub juhul, kui esinevad katkemise või peatumise alused käenduslepingu subjektide (st hageja ja kostja) vahel. Järgnevalt tuleb kohtul otsustada, kas käenduslepingust tuleneva hageja nõude aegumistähtaeg kostja vastu on katkenud või peatunud.
9.Kohus leiab, et hageja käenduslepingust tuleneva nõude aegumist kostja vastu ei katkestanud põhivõlgniku 20.11.2013 makse hagejale 1 000 eurot selgitusega „intrees“ (I kd, lk 85). Maksega tunnustas põhivõlgnik hageja nõuet 18.08.2011 laenulepingu alusel, mis katkestas TsÜS § 158 lg 1 alusel hageja nõude aegumist põhivõlgniku suhtes. 20.11.2013 makse ei ole seostatav kostjaga, mistõttu ei katkestanud see hageja käenduslepingust tuleneva nõude aegumist kostja vastu.
10.Hageja käenduslepingust tuleneva nõude aegumist kostja vastu ei katkestanud 11.08.2014 hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud võlatunnistus ja kokkulepe sundtäitmisele allumiseks (I kd, lk 13 – 17). 11.08.2014 võlatunnistusega tunnustas põhivõlgnik hageja 18.08.2011 laenulepingust tulenevat nõuet 116 360,67 eurot, mis koosneb tasumata põhinõudest (laenusumma) 94 000 eurot ning tasumata kõrvalnõuetest (intress ja viivis) 22 360,67 eurot. 11.08.2014 võlatunnistuse sõlmimine katkestas TsÜS § 158 lg 1 alusel hageja 18.08.2011 laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaja kulgemise põhivõlgniku suhtes. Hagejat ja põhivõlgnikku esindas 11.08.2014 võlatunnistuse sõlmimisel mõlema äriühingu juhatuse liige XXX. Kostja ei olnud 11.08.2014 võlatunnistuse kokkuleppe pooleks. Seetõttu ei saanud kostja kui käendaja tunnustada hageja nõuet 11.08.2014 võlatunnistusega.
11.Hageja käenduslepingust tuleneva nõude aegumist kostja vastu ei katkestanud see, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 16.11.2016 kinnistute notariaalse müügilepingu ja et ostuhind 75 000 eurot
loeti tasaarvestatuks hageja 18.08.2011 laenulepingust tuleneva laenu 94 000 eurot tagastamise nõudega põhivõlgniku vastu (I kd, lk 55 – 57, lk 66 – 69). Märgitud lepinguga müüs põhivõlgnik hagejale oma kinnistud XXX ja XXX. Põhivõlgnik tunnustas hageja 18.08.2011 laenulepingust tulenevat nõuet selliselt, et põhivõlgnik maksis hagejale raha selliselt, et kinnistute müügihind loeti tasaarvestatuks hageja laenulepingust tuleneva laenu tagastamise nõudega. 16.11.2016 notariaalse müügilepingu sõlmimine ja müügihinna tasaarvestamine katkestas TsÜS § 158 lg 1 alusel hageja 18.08.2011 laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaja kulgemise põhivõlgniku suhtes. 16.11.2016 notariaalse müügilepingu sõlmimisel esindas hagejat ja põhivõlgnikku mõlema äriühingu juhatuse liige XXX. Kostja ei olnud 16.11.2016 notariaalse müügilepingu pooleks. Seetõttu ei saanud kostja kui käendaja tunnustada hageja nõuet 16.11.2016 notariaalse müügilepinguga.
12.Hageja käenduslepingust tuleneva nõude aegumist kostja vastu ei katkestanud põhivõlgniku 03.03.2014 osanike otsus seada hageja kasuks põhivõlgniku kinnistule XXX hüpoteek 94 000 eurot 18.08.2011 laenulepingu tagamiseks (I kd, lk 86 – 87). Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-5917 p-s 11 avaldanud seisukohta, et juriidilise isiku, sh äriühingu, tegevusena (mh võla tunnustamisena) saab käsitada vaid juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks oleva organi (organisse kuuluva juhatuse liikme) sellekohast käitumist. Seejuures peab juriidilise isiku juhatuse liikme tegutsemine juriidilise isiku nimel olema väliselt äratuntav. Juhul kui juriidilise isiku juhatuse liige ei ole sõnaselgelt väljendanud, et ta tegutseb juriidilise isiku nimel, tuleneb juriidilise isiku nimel tegutsemise äratuntavus konkreetsetest asjaoludest, millest nähtuvalt on juriidilise isiku juhatuse liikme tegevus selgelt seotud esindatava äriühingu majandustegevusega. 03.03.2014 dokument on pealkirjastatud kui põhivõlgniku osanike koosoleku otsus. 03.03.2014 otsusest nähtub, et kostja allkirjastas selle põhivõlgniku juhatuse liikmena. 03.03.2014 otsus on seotud põhivõlgniku majandustegevusega, sest otsustati seada põhivõlgniku kinnistule XXX hüpoteek 94 000 eurot, et tagada hageja ja põhivõlgniku vahel 18.08.2011 sõlmitud laenulepingust tulenevaid hageja nõudeid põhivõlgniku vastu. Tõlgendades 03.03.2014 dokumendis sisalduvat tahteavaldust (st seada hüpoteek laenulepingu tagamiseks) TsÜS § 75 lg 2 alusel, saab asuda seisukohale, et tahteavalduse on teinud põhivõlgnik. Sellele viitab see, et otsuse päises, päevakorras ja vastuvõetud otsuse sisu juures sisaldub põhivõlgniku nimi. Otsuse võtavad vastu põhivõlgniku osanikud, kes on samaaegselt ka põhivõlgniku juhatuse liikmed. 03.03.2014 dokumendist nähtub põhivõlgniku tahe seada kinnistule XXX hüpoteek hageja kasuks 18.08.2011 laenulepingu tagamiseks. Hinnates 03.03.2014 otsust ja selles sisalduvat tahteavaldust kogumis asub kohus seisukohale, et 03.03.2014 otsuse allkirjastamisel tegutses kostja väliselt äratuntavalt põhivõlgniku osaniku ja juhatuse liikmena. Sellele viitab see, et kostja allkirjastas otsuse juhatuse liikmena. 03.03.2014 otsus on seotud põhivõlgniku majandustegevusega, sest põhivõlgnik avaldas otsuses tahet seada oma kinnistule XXX hüpoteek hageja kasuks 18.08.2011 laenulepingu tagamiseks. Äriühing teostab küll majandustegevust juhatuse kaudu, kuid ka osanike pädevusse kuulub otsuste vastuvõtmine äriühingu toimimise seisukohalt tähtsust omavates küsimustes ja sealhulgas küsimustes, mis kuuluvad juhatuse pädevusse (äriseadustik § 168). 03.03.2014 otsusest ei ole äratuntav, et kostja allkirjastas otsuse käendajana. Kuivõrd põhivõlgnik avaldas 03.03.2011 otsuses tahet seada oma kinnistule hüpoteek hageja kasuks, järeldub sellest, et põhivõlgnik tunnustas 03.03.2011 otsusega hageja nõuet 18.08.2011 laenulepingu alusel, mis katkestas TsÜS § 158 lg 1 alusel hageja nõude aegumistähtaja kulgemise põhivõlgniku suhtes. Kostja ei tegutsenud 03.03.2014 otsuse vastuvõtmisel käendajana. Seetõttu ei katkestanud hageja käenduslepingust tuleneva nõude aegumist kostja vastu see, et kostja allkirjastas 03.03.2011 otsuse põhivõlgniku juhatuse liikme ja osanikuna.
13.Kohtu hinnangul ei oma tähtsust kostja väide, et 03.03.2014 otsust ei ole vastu võetud, sest puudub teise osaniku allkiri ja et otsust ei ole täidetud. Nõude tunnustamine väljendub tahteavalduses, millest järeldub tahe nõude olemasolu tunnustada. Kohtu hinnangul võiks kostja tunnustada hageja nõuet ka siis, kui kostja oleks allkirjastanud 03.03.2014 otsuse käendajana ja avaldanud sellega selget tahet tunnustada hageja käenduslepingust tulenevat nõuet. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et hageja allkirjastas 03.03.2014 otsuse põhivõlgniku juhatuse liikmena ja mitte käendajana. Seetõttu ei katkestanud 03.03.2014 otsuse allkirjastamine kostja poolt hageja käenduslepingust tuleneva nõude aegumist kostja vastu.
14.Kohus leiab, et kostja tunnustas hageja nõuet 20.10.2015, millal kostja maksis hagejale 100 eurot (lk 87). Kohus põhistab oma seisukohta järgnevalt. VÕS § 145 lg 1 kohaselt tekib käendaja vastutus solidaarsena põhivõlgniku vastutuse kõrvale. Solidaarse vastutuse põhimõtte sätestab ka 18.08.2011 käenduslepingu p 1.2 (I kd, lk 18 – 21). Solidaarsest vastutusest tulenevalt tekib käendaja vastutus automaatselt alates põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumisest. VÕS § 65 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neilt. Märgitud sätte alusel võib käendaja ise valida, millise solidaarvõlgniku (st põhivõlgniku või käendaja) vastu ta nõude esitab. Kuivõrd käendaja vastutus tekib automaatselt alates põhivõlgniku kohustuse rikkumisest, ei pea võlausaldaja esitama käendajale eraldi nõuet täita käenduslepingust tulenevat kohustust. Käendaja loetakse kohustust täitma kohustatud isikuks, sh TsÜS § 158 lg 1 tähenduses automaatselt alates hetkest, millal põhivõlgnik rikub kohustust. Sama põhimõte nähtub ka 18.08.2011 käenduslepingu p 2.1 esimesest lausest. 18.08.2011 käenduslepingu p 2.1 teises lauses leppisid pooled kokku kostja kohustuse täitmise tähtajas, st kostja peab täitma hageja käenduslepingust tuleneva nõude 10 päeva jooksul alates nõude esitamisest. Märgitud lause ei lükka ümber aga seda, et kostja kui käendaja vastutus tekib automaatselt alates põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumisest ja sellest hetkest alates loetakse ka kostja kohustatud isikuks hageja suhtes. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus kostja väitega, et kostja ei tunnustanud 20.10.2015 maksega hageja nõuet, sest hageja ei ole esitanud kostja vastu nõuet täita käenduslepingut ja kostja ei olnud teadlik, et ta peab täitma põhivõlgniku asemel laenulepingust tulenevaid kohustusi. Kostja esitas hageja 17.06.2013 e-kirja, millega hageja saatis põhivõlgnikule ja kostjale 18.08.2011 laenulepingu 14.06.2013 erakorralise ülesütlemisteate (I kd, lk 115). Seega pidi kostja olema teadlik, et hageja ütles 18.08.2011 laenulepingu erakorralisel üles ja nõuab põhivõlgnikult põhinõude (laenusumma) ja kõrvalnõude (intressi) tasumist. Kostjale kui käendajale pidi olema arusaadav, et kuivõrd põhivõlgnik rikkus kohustust, mistõttu ütles hageja 18.08.2011 laenulepingu erakorraliselt üles ja nõuab põhivõlgnikult põhinõude ja kõrvalnõude tasumist, siis tekkis kostja vastutus hageja nõude täitmise eest automaatselt VÕS § 145 lg 1, § 65 lg 1 ja 18.08.2011 käenduslepingu p 1.2 alusel. Alates 18.08.2011 laenulepingu erakorralisest ülesütlemisest hageja poolt 17.06.2013 pidi kostjale olema ettenähtav, et hageja võib pöörduda käenduslepingu täitmise nõudega ka tema vastu. Kostjale pidi olema ettenähtav ka hageja nõude suurus, sest see on märgitud laenulepingu 14.06.2013 erakorralises ülesütlemisteates. Kostja kui käendaja vastutuse piirmäär 94 000 eurot on sätestatud ka 18.08.2011 käenduslepingus. Kostjale pidi olema ettenähtav ka seaduses sätestatud hageja nõude aegumistähtaeg. Seega oli kostjale ettenähtav tema käenduslepingust tulenev vastutus hageja ees esemeliselt ja ajaliselt.
15.VÕS § 145 lg 2 alusel vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, st nii põhinõude, kui ka kõrvalnõuete täitmise eest. Sama põhimõte nähtub 18.08.2011 käenduslepingu p-st 1.2 (I kd lk 18 – 21). Kostja maksis 20.10.2015 hagejale 100 eurot selgitusega „intrees laenulepingu vastas“. Kohus leiab, et 20.10.2015 maksega tunnustas kostja hageja nõuet ja hageja käenduslepingust tuleneva nõude aegumine kostja suhtes katkes TsÜS § 158 lg 1 alusel. Kuigi makse selgitusest võib järeldada, et kostja maksis raha kõrvalnõude, st intressi katteks laieneb katkemine kogu nõude aegumisele. Kohus tegi 30.05.2017 e-kirjas kosjale ettepaneku tõendada,
et 20.10.2015 makse võis olla seotud mingi muu pooltevahelise õigussuhtega ja ei ole seetõttu seostatav vaidlusaluse laenu- ja käenduslepinguga (I kd, lk 138). Kostja ei ole tõendanud, et tema 20.10.2015 makse on seotud mingi muu pooltevahelise õigussuhtega. 20.10.2015 maksega tunnustas kostja hageja nõuet, mis katkestas hageja käenduslepingust tuleneva nõude aegumise kostja suhtes TsÜS § 158 lg 1 alusel. Hageja käenduslepingust tuleneva nõude kolmeaastane (TsÜS § 146 lg 1) aegumistähtaeg hakkas uuesti kulgema alates 20.10.2015 ja lõpeks 19.10.2018 kell 24.00. Hageja esitas hagi kostja vastu 22.11.2016, st tähtaegselt ja hageja nõue ei ole aegunud.
16.Kostja märgib, et tema 20.10.2015 makse hagejale on käsitletav 18.08.2011 laenulepingu täitmisena kolmanda isiku poolt VÕS § 78 tähenduses. Hageja vaidles kostja väitele vastu. Kohus leiab, et laenulepingust tulenev kohustus tagastada laenusumma ja tasuda kõrvalnõuded ei ole selline, mida võlgnik peab täitma isiklikult. Seega võib kolmas isik täita VÕS § 78 lg 1 alusel laenusaajast võlgniku kohustust tagastada laen ja täita kõrvalnõuded. Käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud, et 20.10.2015 makse tegemisel oli kostjal tahe täita põhivõlgniku kohustust. Oluline on, et kolmandal isikul (st kostjal) võlgniku kohustust täites oleks tahe täita nimetatud kohustust just antud võlgniku kohustusena, mitte enda ega kellegi teise kohustusena (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-1-08, p 14). Kostja 20.10.2015 makse selgitus ei viita sellele, et kostja maksis hagejale raha tahtega täita põhivõlgniku 18.08.2011 laenulepingust tulenevat kohustust hageja ees. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud, et tema tegi 20.10.2015 makse sooviga täita põhivõlgniku kohustust, tuleb asuda seisukohale, et kostja tegi makse käendajana ja tunnustas sellega hageja käenduslepingust tulenevat nõuet.
17.Kostja toob välja, et 18.08.2011 laenulepingut tagasid põhivõlgnikule kuulunud kinnistud XXX ja XXX. Kostja märgib, et põhivõlgnik müüs hagejale kinnistud XXX ja XXX alla turuhinna. Kinnistute väärtus müügitehingu ajal oli 130 000 eurot, kuid põhivõlgnik müüs kinnistud hagejale 75 000 euroga. Sellega on kostja käenduslepingust tulenev vastutus hageja ees vähenenud VÕS § 145 lg 5 alusel kinnistute müügihinna ja nende tegeliku turuhinna vahe ehk 55 000 euro (130 000 eurot – 75 000 eurot) võrra.
18.VÕS § 145 lg 5 sätestab, et kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Hageja ja põhivõlgnik leppisid kokku järgmistes 18.08.2011 laenulepingu tagatistes: 1) hageja ja kostja sõlmivad käenduslepingu, millega kostja käendab põhivõlgniku kohustusi hageja ees; 2) kostja võõrandab 18.08.2011 laenulepingu kehtivuse ajaks 50% temale kuuluvast põhivõlgniku osalusest hagejale; 3) hageja juhatuse liige XXX valitakse 18.08.2011 laenulepingu kehtivuse ajaks põhivõlgniku juhatuse liikmeks; 4) kostja kui põhivõlgniku juhatuse liige kohustus kooskõlastama hagejaga kõiki põhivõlgniku kulutuste tegemise, mis on suuremad kui 500 eurot; 5) 18.08.2011 laenulepingu tagamiseks seatakse põhivõlgniku kinnistule XXX hageja kasuks hüpoteek 94 000 eurot (I kd, lk 6 – 11). Täites kokkulepet tagatiste seadmise osas sõlmisid hageja ja põhivõlgnik 18.08.2011 osaühingu osa tagasiostuõigusega müügilepingu, millega põhivõlgniku juhatuse liikmeks olnud kostja võõrandas hagejale tagasiostuõigusega kostja 20 000 kroonise nimeväärtusega osa, mis moodustab 50% kostja osakapitalist (I kd, lk 50 – 58). Hageja juhatuse liige XXX oli nimetatud ka põhivõlgniku juhatuse liikmeks (I kd, lk 54). Samuti seati 18.08.2011 laenulepingu tagamiseks põhivõlgniku kinnistule XXX hageja kasuks hüpoteek.
19.Kohus ei nõustu kostja väitega, et põhivõlgnik müüs hagejale kinnistud XXX ja XXX alla turuhinna. Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 16.11.2016 müügilepingu, millega põhivõlgnik müüs hagejale kinnistud XXX ja XXX 75 000 euro eest (I kd, lk 55 – 57). Müügilepingus on kinnistu XXX väärtuseks märgitud 15 000 eurot ja kinnistu XXX väärtuseks on märgitud 60 000 eurot. Hageja esitas kohtutäituri 05.10.2016 kinnistu XXX arestimisakti, kus kinnistu väärtuseks on hinnatud 15 000 eurot (I kd, lk 90 – 91). Kohtutäitur tellis kinnistu XXX hindamise ja hindamisakti kohaselt oli kinnistu väärtus juuni 2016 seisuga 15 000 eurot (I kd, lk 95 – 98). Hageja esitas kinnistu XXX hindamisakti, mille kohaselt oli kinnistu väärtus juuni 2016 seisuga 60 000 eurot (I kd, lk 92 – 94). Kostja väide, et hageja poolt esitatud kinnistute hindamisaktid on koostanud nooremmaakler ei tee hindamisaktid ebausaldusväärseks tõendiks. Hindamisaktides on jälgitavalt ja arusaadavalt selgitatud kuidas hindaja on jõudnud seisukohale kinnistute väärtuse osas.
20.Kohus määras kostja taotlusel ekspertiisi kinnistute XXX ja XXX väärtuse tuvastamiseks 16.11.2016 seisuga. Ekspert tuvastas 26.09.2017 eksperthinnangus, et kinnistu XXX väärtus 16.11.2016 seisuga oli 15 000 eurot ja kinnistu XXX väärtus 16.11.2016 seisuga oli 61 000 eurot (I kd, lk 180 – 212). Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kinnistute väärtusele tuleb lisada 26.09.2017 eksperthinnangus toodud ebatäpsuse koefitsient +10%. Kohus leiab, et oma järelduses kinnistute väärtuse osas on ekspert juba võtnud arvesse täpsusklassi koefitsienti +/- 10% ja 26.09.2017 eksperthinnangus toodud kinnistute väärtus on välja arvutatud koefitsienti arvestades. Kinnistute väärtuse osas tuleb lähtuda 26.09.2017 eksperthinnangus märgitud kinnistute XXX ja XXX väärtusest.
21.Hageja väidet, et põhivõlgnik müüs hagejale kinnistud XXX ja XXX turuhinnaga kinnitab ka hageja poolt esitatud maakleri 23.03.2017 kiri (I kd, lk 82) ja veebilehe www.kv.ee väljavõte (I kd, lk 83 – 84). Kuigi maakler nimetab müüdavat objekti XXX kinnistuks ja sama objekti nimi on kajastatud veebilehe www.kv.ee kuulutuse päises, nähtub kuulutuses märgitud katastritunnustest, et müügiobjektiks on olnud põhivõlgniku kinnistud XXX ja XXX. Maakleri 23.03.2017 kirjaga ja veebilehe kv.ee kuulutusega on tõendatud, et põhivõlgnik üritas müüa kinnistuid perioodil juuli 2013 – november 2016. Objektide müügihind alguses oli 130 000 eurot. Ostuhuviliste puudumisel alandati kinnistute müügihinda kuni 89 900 euroni, kuid ostusoovija jäi leidmata (I kd, lk 82 – 84). Hageja omandas kinnistud 75 000 euro eest. Asjaolu, et põhivõlgnikul ei õnnestunud kolme aasta jooksul müüa kinnistuid XXX ja XXX ning ostja leidus hinnaga 75 000 eurot kinnitab, et kinnistute väärtus sh TsÜS § 65 tähenduses oli müügi hetkel 75 000 eurot (st kinnistu XXX väärtus oli 15 000 eurot ja kinnistu XXX väärtus oli 60 000 eurot). Seega müüs põhivõlgnik hagejale 16.11.2016 müügilepinguga kinnistud XXX ja XXX tegeliku turuhinnaga.
22.Kostja esitas 18.06.2012 eksperthinnangu, et kinnistu XXX väärtus oli 27 500 eurot (I kd, lk 59 – 60) ja 26.07.2012 eksperthinnangu, et kinnistu XXX väärtus oli 106 000 eurot (I kd, lk 58 – 59). Kohus leiab, et kostja poolt esitatud tõendid ei kinnita, et hageja ja põhivõlgniku kinnistute 16.11.2016 müügilepingu sõlmimisel oli kinnistu XXX väärtus 27 500 eurot ja kinnistu XXX väärtus oli 106 000 eurot. Kostja esitatud eksperthinnangud olid koostatud ca neli aastat enne 16.11.2016 müügilepingu sõlmimist. Usutav on, et nelja aasta jooksul võib kinnistute väärtus muutuda. Hageja esitas kinnistute hindamisaktid seisuga juuni 2016, millised olid koostatud kinnistute võõrandamisega samal ajalisel perioodil, mistõttu kajastavad hageja tõendid kinnistute õiget turuhinda kinnistute müügihetkel. Kostja taotlusel määratud ekspertiis tuvastas, et kinnistute väärtus 16.11.2016 oli sarnane hageja tõendites märgituga. Ainuüksi see, et kostja poolt esitatud 2012 eksperthinnangud on koostanud kutseline hindaja ei lükka ümber hageja esitatud tõendeid kinnistute väärtuse kohta ja kostja taotlusel määratud ekspertiisi järeldused kinnistute väärtusest müügilepingu sõlmimise hetkel. Hageja poolt esitatud tõenditega ja 26.09.2017 eksperthinnanguga on lükatud ümber kostja väide, et kinnistute võõrandamise hetkel oli põhivõlgniku kinnistu XXX väärtus 27 500 eurot ja kinnistu XXX väärtus 106 000 eurot.
23.Hageja poolt esitatud kinnistute hindamisaktiga seisuga juuni 2016 ja 26.09.2017 eksperthinnanguga on tõendatud, et põhivõlgnik ei müünud hagejale 16.11.2016 müügilepinguga kinnistuid XXX ja XXX alla nende turuhinna. Eeltoodud tõenditega on tõendatud, et müügilepingu sõlmimise hetkel oli kinnistu XXX väärtus 15 000 eurot ja kinnistu XXX väärtus 60 000 eurot. Asjaolu, et põhivõlgnikul ei õnnestunud kolme aasta jooksul müüa kinnistuid XXX ja XXX kõrgema hinnaga kui 75 000 eurot tõendab, et kinnistute turuhind 16.11.2016 müügilepingu sõlmimisel oli kokku 75 000 eurot. Põhivõlgnik võõrandas hagejale kinnistud turuhinnaga.
24.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kinnistute võõrandamise tõttu vähenes kostja vastutus hageja ees VÕS § 145 lg 5 alusel kinnistute müügitehingu ja kinnistute tegeliku turuhinna vahe võrra. See, et hageja ostis põhivõlgnikult kinnistud ei anna alust kohaldada VÕS § 145 lg-t 5, sest hageja omandas kinnistud turuhinnaga. Kinnistute müügihind loeti tasaarvestatuks hageja nõudega põhivõlgniku vastu ja sellega täitis põhivõlgnik laenulepingust tulenevat kohustust hageja ees.
25.18.08.2011 laenulepingu tagamiseks oli põhivõlgniku kinnistule XXX seatud hageja kasuks hüpoteek 94 000 eurot. Märgitud hüpoteek oli olemas kostjaga 18.08.2011 käenduslepingu sõlmimisel. Hageja ostis 16.11.2016 põhivõlgnikult kinnistu XXX ja kinnistu XXX koos seda koormava hüpoteegiga. 16.11.2016 müügilepingus leppisid hageja ja põhivõlgnik kokku, et kinnistule XXX hageja kasuks seatud hüpoteek, mis tagab hageja 18.08.2011 laenulepingust tulenevaid nõudeid põhivõlgniku vastu jääb kehtima (I kd, lk 55 – 57). Hageja võõrandas 27.01.2017 OÜ-le Lepasalu TKM kinnistud XXX ja XXX. Sama lepinguga loovutas hageja ASle Swedbank kinnistule XXX hageja kasuks seatud hüpoteegi 94 000 eurot (I kd, lk 125, lk 132 – 137). Kostja leiab, et hüpoteegiga koormatud XXX kinnistu ostmine hageja poolt ning edasimüük OÜ-le Lepasalu TKM ja hüpoteegi loovutamine AS-le Swedbank annab alust kohaldada VÕS § 145 lg-t 5 ning et kostja vastutus vähenes hüpoteegisumma võrra. Järgnevalt tuleb kohtul kontrollida, kas eelkirjeldatud tegevusega on hageja vähendanud käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude (st 18.08.2011 laenulepingust tuleneva nõude) tagamiseks antud muud tagatist (st hageja kasuks seatud hüpoteeki). Jaatava vastuse korral tuleb hinnata, kas ja millises ulatuses vähenes käendaja vastutus.
26.See, et hageja ostis võlgnikult kinnistu XXX koos seda koormava hüpoteegiga ei anna kohtu hinnangul alust kohaldada VÕS § 145 lg-t 5. Hageja ei ole vähendanud käenduslepingu sõlmimisel olemas olnud tagatist, st kinnistule XXX seatud hüpoteeki. Tagatise vähendamiseks saaks lugeda olemasoleva hüpoteegi hüpoteegisumma vähendamist. Hageja ei ole hüpoteegisummat vähendanud. Kui hageja ostis põhivõlgnikult kinnistu XXX, on hageja sisuliselt realiseerinud kinnistule seatud hüpoteegi, mis tagas hageja 18.08.2011 laenulepingust tulenevat nõuet põhivõlgniku vastu. Hageja ostis põhivõlgnikult kinnistu XXX turuhinnaga. Sama hinnaga oleks kinnistu XXX tõenäoliselt müüdud ka täitemenetluses, kui hageja otsustanuks realiseerida kinnistule seatud hüpoteeki sundtäitmise korras. Kinnistute XXX ja XXX müügihind loeti tasaarvestatuks hageja 18.08.2011 laenulepingust tuleneva nõudega põhivõlgniku vastu. Sellega täitis põhivõlgnik laenulepingust tulenevat kohustust, mida tagas kinnistule XXX hageja kasuks seatud hüpoteek, hageja ees. Tähtsust ei oma see, et hageja müüs 27.01.2017 lepinguga OÜ-le Lepasalu TKM kinnistud XXX ja XXX. Sama lepinguga loovutas hageja AS-le Swedbank kinnistule XXX hageja kasuks 18.08.2011 laenulepingu tagamiseks seatud hüpoteegi 94 000 eurot. Hageja 18.08.2011 laenulepingust tulenev nõue põhivõlgniku vastu oli täidetud siis, kui hageja ostis põhivõlgnikult kinnistu XXX, realiseerides selliselt kinnistule seatud hüpoteeki ning kui müügihind loeti tasaarvestatuks hageja 18.08.2011 laenulepingust tuleneva nõudega põhivõlgniku vastu.
27.Asjakohane ei ole kostja etteheide hagejale, et kui hageja tegevuse tulemusena ei oleks hüpoteegiga koormatud kinnistut XXX hagejale müüdud, oleks hageja pidanud alustama
täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks ning kostja oleks saanud eelduslikult osaleda hüpoteegi realiseerimise täitemenetluses ja teha omalt poolt kõik võimalik, et täitemenetluses realiseeritaks kinnistu võimalikult kõrge hinnaga. Samuti põhjendamatu on kostja etteheide hagejale, et kui hageja ei oleks hüpoteegiga koormatud kinnistut müünud ja hiljem hüpoteeki loovutanud, oleks kostjal olnud võimalus põhivõlgniku võla tasumiseks ja seda tagava hüpoteegi endale üleandmise nõudmist. Hageja saatis 17.06.2013 e-kirjaga 18.08.2011 laenulepingu 14.06.2013 erakorralise ülesütlemisteate põhivõlgnikule ja kostjale. Teates märgitakse, et kui põhivõlgnik ei tasu põhinõuet ja kõrvalnõuet, müüakse põhivõlgnikule kuuluvad kinnistud hageja nõuete rahuldamiseks. Seega sai kostja juba 17.06.2013 teada, et juhul, kui põhivõlgnik ei täida hageja nõuet, kavatsetakse hakata hageja nõude rahuldamiseks müüma põhivõlgnikule kuuluvaid kinnistuid. Kohtu hinnangul oli kostjal juba alates 17.06.2013 võimalus teha kõik endast sõltuva, et kinnistud realiseeritaks võimalikult kõrge hinnaga ja seda väljaspool täitemenetlust, mida hageja võinuks alustada põhivõlgniku kinnistule XXX enda kasuks seatud hüpoteegi realiseerimiseks. Samuti oli kostjal juba alates 17.06.2013 võimalus täita põhivõlgniku kohustust hageja ees ja nõuda seejärel kinnistut XXX koormava hüpoteegi üleandmist. See, et hageja otsustas mitte alustada täitemenetlust põhivõlgniku kinnistule XXX seatud hüpoteegi realiseerimiseks, ei välista kostja vastutust hageja ees VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg-te 1 ja 2 alusel. Käenduslepingu sõlmimisel pidi kostja arvestama sellega, et hageja 18.08.2011 laenulepingu tagamiseks põhivõlgniku kinnistule XXX seatud hüpoteek ei pruugi olla realiseeritud hüpoteegisummaga, mistõttu võib võlausaldaja esitada nõude käendaja vastu ulatuses, milles võlausaldaja nõue on jäänud hüpoteegi realiseerimisel rahuldamata. Kui kostja leidis, et hageja tekitas oma käitumisega kostjale kahju, oli kostjal võimalus esitada hageja vastu kahju hüvitamise nõue. Seda kahju hüvitamise nõuet saab käendaja kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Kostja ei ole esitanud hageja vastu kahju hüvitamise nõuet. Kostja ei ole tõendanud, et kinnistu XXX väärtus oli suurem kui 60 000 eurot, millise summa eest hageja ostis kinnistu põhivõlgnikult. Kostja ei ole tõendanud ka seda, et ta oli valmis ja võimeline ostma kinnistu XXX suurema hinnaga kui 60 000 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et tema tegevuse tulemusena oleks võimalik kinnistud kallimalt müüa. Eelnevalt on kohus leidnud, et hageja tõendas, et tema ostis põhivõlgnikult kinnistud XXX ja XXX turuhinnaga. Seega on usutav, et kui kinnistut XXX koormanud hüpoteegi realiseerimiseks oleks alustatud täitemenetlust, oleks kinnistu müüdud parimal juhul tegeliku turuhinnaga ehk 60 000 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et kui kinnistut XXX koormava hüpoteegi realiseerimiseks oleks alustatud täitemenetlust, oleks kinnistu võõrandatud kallimalt, kui selle tegelik turuhind.
28.Kostja märgib, et temal on õigus keelduda oma kohustuse täitmisest VÕS § 149 lg 5 alusel. VÕS § 149 lg 5 sätestab, et kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Kuigi põhivõlgniku pankrot ei ole välja kuulutatud (I kd, lk 151) ei saa kostja VÕS §149 lg 5 alusel kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulatamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Hageja müüs 27.01.2017 lepinguga kinnistud XXX ja XXX OÜ-le Lepasalu TKM. Sama lepinguga loovutas hageja AS-le Swedbank kinnistule XXX hageja kasuks seatud hüpoteegi 94 000 eurot. Hageja, OÜ Lepasalu TKM ja AS Swedbank vahel 27.01.2017 sõlmitud lepingu p-st 4.3 nähtub, et kinnistute XXX ja XXX uus omanik OÜ Lepasalu TKM ja AS Swedbank sõlmisid uue tagatiskokkuleppe, mille kohaselt hakkas hageja poolt AS-le Swedbank loovutatud kinnistule XXX seatud hüpoteek 94 000 eurot tagama AS Swedbank nõudeid OÜ Lepasalu TKM vastu. Kinnistule XXX seatud hüpoteek ei taga enam hageja
18.08.2011 laenulepingust tulenevaid nõudeid, mida käendab ka kostja. Hüpoteek tagab hetkel AS Swedbank nõudeid OÜ Lepasalu TKM vastu. Seega ei ole enam kostja poolt käendatava kohustuse tagamiseks seatud põhivõlgniku või kolmanda isiku vara suhtes pandiõigust. Järelikult ei saa kostja keelduda VÕS § 149 lg 5 alusel oma kohustuse täitmisest ja ei saa kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et hageja rahuldaks oma nõude pandi arvel.
29.Kostja leiab, et hea usu põhimõttest tulenevalt ei saa hageja, kes on läbi kinnistu müügi juba suurema osa võlgnevusest kustutanud, nõuda kostjalt ülejäänud osa tasumist. Kostja sisustab hageja käitumise vastuolu hea usu põhimõttega selliselt, et läbi kinnistu XXX vabamüügi, edasimüügi ja hüpoteegi loovutamise on kostjalt ära võetud võimalus hageja nõudele vastu vaielda. Hea usu põhimõtte sätestab TsÜS § 138 ja VÕS § 6. Kohus ei nõustu kostja väitega, et hea usu põhimõttest tulenevalt ei saaks hageja nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kohus põhistab oma seisukohta järgmiselt. Hageja saatis 17.06.2013 e-kirjaga 18.08.2011 laenulepingu 14.06.2013 erakorralise ülesütlemisteate põhivõlgnikule ja kostjale. Teates märgitakse, et kui põhivõlgnik ei tasu põhinõuet ja kõrvalnõuet, müüakse põhivõlgnikule kuuluvad kinnistud hageja nõuete rahuldamiseks. Seega sai kostja juba 17.06.2013 teada, et juhul, kui põhivõlgnik ei täida hageja nõuet, kavatsetakse hakata hageja nõude rahuldamiseks müüma põhivõlgnikule kuuluvaid kinnistuid. Seega oli kostjal juba alates 17.06.2013 võimalus teha kõik endast sõltuva, et kinnistud realiseeritaks võimalikult kõrge hinnaga. Hageja käitus kooskõlas hea usu põhimõttega, kui ta andis põhivõlgnikule ja kostjale teada kavatsusest hakata realiseerima põhivõlgniku kinnistuid oma nõude rahuldamiseks, kui põhivõlgnik ei tagasta laenusummat koos kõrvalnõuetega. Hea usu põhimõttega vastuolus ei ole see, et kinnistu XXX koormava hüpoteegi realiseerimise asemel ostis hageja 16.11.2016 põhivõlgnikult kinnistud XXX ja XXX turuhinnaga. Juhul, kui hageja otsustaks hüpoteegi täitemenetluses realiseerida, siis on usutav, et kinnistu XXX oleks müüdud mitte suurema hinnaga, kui selle tegelik turuhind. Sellisel juhul vastutaks kostja hageja ees käenduslepinguga ettenähtud vastutuse maksimumsumma ulatuses. Hea usu põhimõttega ei ole vastuolus see, et hageja, kes on läbi kinnistu müügi juba suurema osa võlgnevust kustutanud, nõuab kostjalt võlgnevuse jäägi tasumist. Eelnevalt kohus leidis, et kui hageja ostis põhivõlgnikult kinnistu XXX, on hageja sisuliselt realiseerinud kinnistule seatud hüpoteegi, mis tagas hageja 18.08.2011 laenulepingust tulenevat nõuet põhivõlgniku vastu. Hageja ja kostja vahel 18.08.2011 laenulepingu tagamiseks sõlmitud käendusleping oli iseseisvaks laenulepingu tagatiseks põhivõlgniku kinnistule seatud hüpoteegi kõrval. Kostjale pidi olema ettenähtav, et kui hüpoteegi arvel ei õnnestu hagejal täita täies ulatuses oma nõuet põhivõlgniku vastu, on hagejal õigus nõuda käendajalt kohustuse täitmist ulatuses, mis jäi täitma hüpoteegi realiseerimise tagajärjel. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja ei käitunud vastuolus hea usu põhimõttega, kui tema esitas nõude kostja vastu VÕS § 145 lg 1 ja § 145 lg-te 1 ja 2 alusel.
30.Kostja leiab, et hageja käitub vastuolus hea usu põhimõttega ka sellepärast, et hageja juhatuse liige ja osanik XXX kasutas ära laenulepingu tagamiseks võimaldatud positsiooni kostja juhatuse liikmena ning teenis hagejale omakasu läbi laenulepingu tagatiseks olnud kinnistute odavmüügi. 18.08.2011 laenulepingu tagatised on ammendavalt loetletud lepingu p-s 1.7.2. Märgitud punktist nähtub, et põhivõlgniku kinnistud ei taganud laenulepingu täitmist. Hageja juhatuse liikme XXX valimine kostja juhatuse liikmeks oli üks 18.08.2011 laenulepingu tagatistest ja XXX oli valitud kostja juhatuse liikmeks (I kd, lk 54). XXX esindas hagejat ja põhivõlgnikku mõlema äriühingu juhatuse liikmena ka 16.11.2016 müügilepingu sõlmimisel, millega põhivõlgnik müüs hagejale
oma kinnistud XXX ja XXX. Tõele ei vasta aga kostja väide, et põhivõlgnik müüs hagejale kinnistud alla turuhinna. Otsuse p-s 23 on kohus tuvastanud, et põhivõlgnik võõrandas hagejale kinnistud turuhinnaga. Seega on alusetu kostja väide, et hageja nõude on vastuolus hea usu põhimõttega, sest hageja juhatuse liige XXX kasutas ära positsiooni kostja juhatuse liikmena ning teenis hagejale omakasu läbi laenulepingu tagatiseks olnud kinnistute odavmüügi.
31.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagejal on õigus nõuda kostjalt põhivõlgniku poolt tasumata jäänud laenusumma 19 000 eurot väljamõistmist. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 19 000 eurot VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg-te 1 ja 2 alusel.
32.Kohus leiab, et hagejal on VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg-te 1 ja 2 alusel õigus nõuda kostjalt ka viivise väljamõistmist aja eest, millal põhivõlgnik on olnud viivituses laenusumma tagastamisega. Hageja 21.03.2017 menetlusdokumendist nähtub, et hageja nõuab viivist 24 890 eurot perioodi eest 19.08.2013 – 21.03.2017. Hageja ei ole märkinud, et tema nõuab viivist edasiulatuvalt. Sellest kohus järeldab, et hageja ei nõua pärast 21.03.2017 sissenõutavaks muutunud viivist. Kohus on eelnevalt leidnud, et hageja nõue on muutunud sissenõutavaks 28.06.2013. Hagejal oleks õigus nõuda põhivõlgnikult tasumata nõudelt 19 000 eurot viivist 18.08.2011 laenulepingus sätestatud määras 0,1% päevas perioodi 28.06.2013 – 21.03.2017 eest kokku 25 897 eurot. Kostja vastutab ka viivise maksmise eest. Hageja vähendas kostjalt nõutava viivise summat põhinõude suuruseni ja palub välja mõista kostjalt viivis 19 000 eurot. Kostja palub vähendada hageja poolt nõutavat viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Kostja põhistab taotlust selliselt, et hageja ja hageja juhatuse liikme XXX käitumine on olnud vastuolus hea usu põhimõttega ja seeläbi ei ole hagejal õigustatud huvi nõuda viivist nii suures määras. Lisaks hageja esitas oma nõude kostja vastu alles hagiavalduse kohtusse saatmisega, viivitades oma nõude maksmapanekuga ebamõislikult kaua. Kuigi hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist aja eest, millal põhivõlgnik oli viivituses kohustuse täitmisega, saab kostja esitada viivise vähendamise taotluse VÕS § 149 lg 1 alusel. Kohus selgitas 07.04.2017 kirjas kostjale, et tema peab tõendama viivise vähendamise aluseks olevad asjaolud (I kd, lk 103). Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et esinevad alused vähendada viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et hageja ja hageja juhatuse liige XXX ei ole käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Põhivõlgnik müüs hagejale kinnistud XXX ja XXX turuhinnaga. Asjaolu, et hageja esitas viivise väljamõistmise nõude alles hagiavalduses ei anna alust vähendada viivist. Hageja esitas viivise väljamõistmise nõude aegumistähtaja jooksul. Viivise nõude osas ei ole hageja käitunud vastuoluliselt. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hageja lubas mitte nõuda kostjalt viivist aja eest, millal põhivõlgnik oli viivituses laenusumma tagastamisega. Kohtu hinnangul ei ole hageja viivitanud nõude esitamisega kostja vastu. Hageja saatis 17.06.2013 e-kirjaga 18.08.2011 laenulepingu 14.06.2013 erakorralise ülesütlemisteate põhivõlgnikule ja kostjale. Seega pidi kostjale olema ettenähtav, et kui põhivõlgnik või kostja ei täida hageja nõuet, on viimasel õigus nõuda viivise tasumist. Kostjal oli juba alates 17.06.2013 võimalus teha kõik endast sõltuva, et põhivõlgnik täidaks hageja nõuet võimalikult kiiresti, et vältida viivise tekkimist. Alates 17.06.2013 oli kostjal endal võimalus täita hageja nõuet ja vältida viivise tekkimist. Hageja nõutav viivis ei ole ebamõistlikult suur. Nõutav viivis ei ületa hageja põhinõuet kostja vastu. Hageja ja põhivõlgniku poolt 18.08.2011 laenulepingus kokkulepitud viivise määr 0,1% ei ole majandus- ja kutsetegevuses ülemäära suur. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, et arvestades hageja õigustatud huvi ja kostja majanduslikku seisundit oleks kostja suhtes ebaõiglane välja mõista temalt viivis põhinõude suuruses.
Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis 19 000 eurot perioodi 28.06.2013 – 21.03.2017 eest VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg-te 1 ja 2 alusel. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
33.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagiavaldus rahuldatakse ja hageja menetluskulud tuleb jätta kostja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel.
34.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra otsusega kindlaks poolte menetluskulude rahalist suurust. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
35.TsMS § 178 lg-st 1 nähtub, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Aleksandr Kondrašov Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.