MTÜ PÄIKESERINGI SELTSI hagi Avitus MTÜ vastu kahjuhüvitise 2 478,40 eurot ja lisanduva viivise saamiseks. Hagi menetlusse võtmisest keeldumine
Vaidlustatud määrus
Harju Maakohtu 16. novembri 2018 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
MTÜ PÄIKESERINGI SELTSI määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (määruskaebuse esitaja): MTÜ PÄIKESERINGI SELTS, lepinguline esindaja Reimo Mets Kostja (vastustaja määruskaebemenetluses): Avitus MTÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Aarne Akerberg
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 16. novembri 2018 määruse resolutsioon jätta muutmata, aga täiendada maakohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendava osa punktiga 9 koos selle alapunktidega.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Määruskaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
1.MTÜ PÄIKESERINGI SELTS (hageja) esitas Avitus MTÜ (kostja) vastu 18. juulil 2018 Harju Maakohtule hagi, mida täpsustas 2. ja 17. oktoobril 2018. Hageja nõuab kahju 2 478,40 eurot hüvitamist ja alates hagi esitamisest viivist. Kahju tekkis seeläbi, et pooled osalesid Riigi Tugiteenuste Keskuse (edaspidi „hankija“) välja kuulutatud riigihanke menetluses. Hankija tunnistas hageja pakkumuse vastavaks ja edukaks, mille peale kostja esitas Riigihangete Vaidlustuskomisjonile (edaspidi „VAKO“) vaidlustuse. VAKO rahuldas kostja vaidlustuse osas, mis puudutas hageja pakkumuse edukaks tunnistamist. Hankija kaebuse alusel tühistas Tallinna Halduskohus 26. märtsi 2018 otsusega haldusasjas nr 3-18-306 (edaspidi „halduskohtu otsus“) VAKO otsuse. Hoolimata kostja apellatsioonkaebusest kinnitas Tallinna Ringkonnakohus 15. mai 2018 otsusega halduskohtu seisukohti, muutes vaid halduskohtu lahendit hankija riigilõivu tasumise osas. Kostja kassatsioonkaebuse jättis Riigikohus 27. juuni 2018 otsusega rahuldamata ja menetluskulud Riigikohtus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 alusel kostja kanda. Hagejal tekkis VAKO menetluses õigusabikulu 2 087,40 eurot, mille kohta hagejale esiti 2018. aasta jaanuaris arved nr 288 ja 294 vastavalt summades 1 299,60 eurot ja 624 eurot ning juunis veel arve nr 352 suummas 163,80 eurot. Riigihangete seaduse (RHS) § 238 lg 4 kohaselt jõustuvad RHS § 198 lg-d 1–3 ja 6, mis võimaldavad vaidlustusmenetluses menetlusosalise lepingulise esindaja kulu väljamõistmist, 1. jaanuaril 2019. See aga ei tähenda, et hagejal kohtueelse menetluse õigusabikuluna tekkinud kahju poleks hüvitatav muul õiguslikul alusel. Lisaks tekkis hagejal seoses hagis märgitud nõude maksmapanekuga kulu 400 eurot, sest ta oli sunnitud laskma õigusabiteenuse raames esitada lepingulisel esindajal kostjale nõudekirja. Hageja leiab, et poolte vahel on eraõiguslik vaidlus, mida on pädev lahendama maakohus.
2.Kostja tõdes 30. oktoobri 2018 seisukohas, et hagi saab jätta menetlusse võtmata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 1 alusel, kuna Harju Maakohus ei ole pädev asja lahendama, või TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel, kuna on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus, mis on tehtud samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel. Tulenevalt RHS sätetest, mis reguleerivad VAKO menetluskulusid, ei olnud VAKO-l kuni
31.detsembrini 2018 võimalik mõista vaidlustajalt (kostjalt) välja kolmanda isiku (hageja) poolt vaidlustusmenetluses kantud lepingulise esindaja (õigusabi) kulusid. Seadusandja avaldas RHS § 222 kui üleminekusätte kehtestamisega tahet, et vaidlustusmenetluses oleks õigusabikulude väljamõistmine võimalik alles alates 1. jaanuarist 2019. Kindlasti ei olnud seadusandja tahe, et varem vaidlustusmenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmiseks peaks pöörduma tsiviilkohtusse. Seega ei ole võimalik nõuda kuni 31. detsembrini 2018 VAKO-s toimunud vaidlustusmenetluses kantud õigusabikulude hüvitamist. Hageja esitas haldusasjas nr 3-18-306 halduskohtule 16. märtsil 2018 menetluskulude nimekirja, milles märkis ka VAKO menetluse kulud, sh arvetel nr 288 ja 294 kajastatud kulud. Halduskohus lahendas hageja menetluskulude taotluse 26. märtsi 2018 otsusega ja leidis otsuse põhjenduste p-s 17.3, et nõutavad vaidlustusmenetluse kui kohustusliku kohtueelse menetluse kulud moodustavad 2 066,40 eurot, aga kuna nende hüvitamist ei ole RHS-s ega HKMS-s ette nähtud, siis ei ole väljamõistmine põhjendatud. Ülejäänud kulude osas kohaldas halduskohus HKMS § 109 lg 6 ja rahuldas hageja taotluse kohtumenetluse kulude hüvitamiseks osaliselt summas 1 600 eurot. Vastavalt olid sõnastatud ka halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 4, millest esimesega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu summas 1 600 eurot ja ülejäänud osas jäeti menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kuigi käesolevas tsiviilasjas on hageja nõutav summa veidi erinev, ei võimalda see uuesti sama nõuet esitada, sest VAKO menetluskulude vaidlus on lõplikult lahendatud halduskohtu otsusega. 2 (5)
MAAKOHTU MÄÄRUS
3.Maakohus keeldus 16. novembri 2018 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi menetlusse võtmast, jättis menetluskulud hageja kanda ja otsustas määrata need kindlaks edaspidi.
3.1.HKMS § 268 lg 1 kehtestab hankeasjades kohustusliku kohtueelse menetluse (vaidlustusmenetluse), mille kulude jaotamist käsitleb RHS § 198. Kuigi RHS § 198 lg 8 võimaldab kolmanda isiku poolt vaidlustusmenetluses tasutud või tasumisele kuuluva lepingulise esindaja kulu hüvitamist VAKO otsusega, siis RHS § 238 lg 4 järgi jõustub see säte 1. jaanuaril 2019. RHS § 222 lg 1 järgi lähtub VAKO kuni 31. detsembrini 2018 vaidlustusmenetluse kulude jaotamisel lisaks § 198 lg-tele 4, 5 ja 7 ka §-st 222, mille lg 4 kohaselt mõistab VAKO vaidlustusmenetluse lõppemisel sama seaduse § 197 lg 1 p 2 või 4 alusel vaidlustajalt hankija või kolmanda isiku kasuks välja nende poolt vaidlustusmenetluses tasutud või tasumisele kuuluva eksperditasu vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Järelikult ei ole VAKO-l kuni
31.detsembrini 2018 võimalik mõista vaidlustajalt (kostja) välja kolmanda isiku (hageja) poolt vaidlustusmenetluses kantud lepingulise esindaja kulusid.
3.2.Halduskohus mõistis kostjalt hankija kasuks välja menetluskulud 1 280 eurot ja hageja kasuks 1 600 eurot (halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3). Ülejäänud osas jäid menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (ibid p 4). Selles osas jõustus halduskohtu otsus Riigikohtu 27. juuni 2018 otsusega, sest ringkonnakohus 15. mai 2018 otsuses ega Riigikohus ei muutnud halduskohtu otsuse resolutsiooni p-te 3 ja 4. Hageja esitas 16. märtsil 2018 halduskohtule menetluskulude nimekirja, milles on mh märgitud arvetel nr 288 ja 294 kajastatud kulud. Hageja leidis kulunimekirja esitades, et VAKO esitatud menetluskulud kuuluvad väljamõistmisele haldusasja raames. Halduskohus lahendas hageja taotluse 26. märtsi 2018 otsusega lähtudes sellest, et hageja taotles kokku esindajatasu hüvitamist 6 019,20 eurot (sh käibemaks 1 003,20 eurot), millest vaidlustusmenetluse kulu oli 2 066,40 eurot ja kohtumenetluse kulu 3 952,80 eurot. Halduskohus leidis, et vaidlustusmenetluse kui kohustusliku kohtueelse menetluse õigusabikulude hüvitamist ei ole RHS-s ega HKMS-s ette nähtud, mistõttu ei ole 2 066,40 euro väljamõistmine põhjendatud. Ülejäänud kulude 3 952,80 eurot osas kohaldas halduskohus HKMS § 109 lg 6 ning pidas vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks 1 600 eurot (koos käibemaksuga).
3.3.Eelnevast järeldas maakohus, et hageja esitas käesolevas asjas kostja vastu hagiavalduse, mille ese ja alus on juba olnud arutluse all haldusasjas nr 3-18-306 ning millises asjas on olemas ka jõustunud kohtuotsus. Kuigi hagis on õigusabikulude summa veidi erinev, ei võimalda see sisuliselt sama eseme ja alusega hagi uuesti esitada. Seega esineb TsMS § 371 lg 1 p-s 4 ette nähtud hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise alus.
3.4.Menetluskulud jaotas maakohus TsMS § 168 lg 1 alusel. Ühtlasi selgitas maakohus hagejale, et tal on õigus taotleda hagilt tasutud riigilõivu tagastamist.
MÄÄRUSKAEBUS
4.Hageja esitas 20. novembril 2018 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule. Kaebuse väited on järgmised: -
-
maakohus tuvastas ekslikult, et halduskohus lahendas hageja taotluse VAKO menetluskulude hüvitamiseks. Hinnangu andmine, kas varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on mingi asjaolu tuvastatud, tähendab varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi sisu hindamist (Riigikohtu 13. novembri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-13, p 8). Maakohus hindas dokumentaalset tõendit ebaõigesti; hageja nõudega on sarnane olukord, kus tsiviilasjas on hüvitatud töövaidluskomisjoni (TVK) istungitel osalemise tasu, kuigi ka TVK-l pole õigust menetluskulu välja mõista. 3 (5)
MENETLUSE EDASINE KÄIK
5.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja sellele vastamiseks. Kostja vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 3. detsembril 2018.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruse resolutsioon tuleb TsMS § 659 kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, aga ringkonnakohus täiendab määruse põhjendusi hageja nõude osas 421 euro ja viivise saamiseks. Määruskaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab sellega seonduvad menetluskulud.
7.Kaebuse lahendamiseks tuleb eristada hageja nõudeid osade kaupa. Hageja nõuab põhinõudena kokku 2 487,40 euro maksmist, millest 2 087,40 euro on VAKO menetluses kantud kulu ja 400 eurot on pärast halduskohtu menetlust tekkinud sissenõudmiskulu. Maakohus tuvastas, et halduskohtu otsuse järgi nõudis hageja halduskohtus 2 066,40 euro hüvitamist. Hageja 17. oktoobri 2018 täpsustuse p-de 1.11 ja 1.12 selgitustest põhinõude kujunemise kohta ja hageja menetluskulude nimekirjast halduskohtus nähtub, et kattuvad arvetel nr 288 ja 294 kajastatud kulud summas 1 923,60 eurot ( = 1299,60 + 624). Käesolevas asjas nõuab hageja lisaks 28. juunil 2018, st pärast halduskohtu otsuse tegemist koostatud arvel nr 352 kajastatud kulu summas 163,80 eurot (kokku koos eelnevaga 2 087,40 eurot). Samuti on lisandunud sissenõudmiskulu 400 eurot ja viivise nõuded.
8.Maakohus leidis õigesti, et halduskohtule esitatud VAKO menetluskulude hüvitamise nõude kohta on olemas jõustunud kohtulahend. Nagu tuleneb eelmise p 7 teisest lõigust, hõlmab see hageja praegusest nõudest osasumma 1 923,60 eurot. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebuse esimesele väitele märgib ringkonnakohus järgmist. Hageja heidab maakohtule ette tõendi (halduskohtu otsuse) hindamist ja sellest vale järelduse tegemist. Hagi menetlusse võtmisel ei saa kohus üldjuhul tõendeid hinnata (vt nt Riigikohtu
19.aprilli 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-17, p 29 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Siiski on erandina lubatav teises asjas tehtud kohtuotsuse hindamine olukorras, kus kohus peab kontrollima hagi lubatavust TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel (ibid p 29 kolmas lõik). Vastasel juhul puuduks praktiliselt võimalus märgitud alusel hagi menetlusse võtmisest keelduda. Maakohus tuvastas õigesti, et halduskohus lahendas hageja taotluse VAKO menetluskulude kostjalt väljamõistmiseks. Halduskohtu otsuse järgi nõudis hageja kõnealuses osas 2 066,40 euro hüvitamist. Väljendi „sama nõue samal alusel“ all mõeldakse mh TsMS § 371 lg 1 p 4 järgi kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumi ehk faktikogumiga (vt nt Riigikohtu 19. detsembri 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-9016, p 10 esimene lõik ja selles viidatud varasem praktika). Käesoleval juhul on VAKO menetluskuludest 1 923,60 euro hüvitamise nõude puhul samad nii pooled kui ka nõude alus ja ese. Kuna halduskohus jättis hageja taotluse põhjendamatuse tõttu rahuldamata, siis tegi halduskohus selle nõudesumma kohta põhjendatud sisulise lahendi. Kui hageja sellega ei nõustunud (nt ka põhjusel, et tema hinnangul tulnuks taotlus jätta hoopis läbi vaatamata), siis pidi ta halduskohtu otsuse vaidlustama. Hageja ei ole sellist asjaolu esile toonud ning pooled on üksmeelsed, et halduskohtu otsus menetluskulude jaotamise ja kindlaksmääramise osas jõustus.
9.Hageja nõude ülejäänud osasummade (põhinõue 163,80 eurot, sissenõudmiskulu 400 eurot ja viivise nõue) menetlusse võtmise keeldumise põhjendustega tuleb vaidlustatud määrust täiendada. 4 (5)
9.1.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et RHS § 198 jõustumise edasilükkamisest ei saa järeldada seadusandja tahet võimaldada VAKO menetluses kantud kulude hüvitamist eraldi menetluses, sh eelkõige tsiviilvaidlustena. RHS eelnõu (XIII koosseis, 450 SE) seletuskirjas märgitakse seaduse jõustumist reguleeriva § 238 kohta, et lepingulise esindaja kulude hüvitamise regulatsiooni jõustumise edasilükkamise põhjus on 2018. aasta riigieelarve läbirääkimiste lõppemine, mis ei võimalda vastavaid kulutusi eelarveaastasse enam planeerida. Puudub alus mõista seadusandja käitumist normide jõudumise edasilükkamisel selliselt, et sooviti vahepealsel ajal võimaldada sama nõude maksmapanemist muul viisil või muus menetluses, sh tsiviilkohtumenetluses. Nimelt oleks sel juhul ka riigi vastu võimalik kulude hüvitamise nõue realiseerida just tsiviilasjas esitatava hagi kaudu, mis on ilmses vastuolus seletuskirjas märgitud eesmärgiga. Järelikult ei tekkinud enne 1. jaanuarit 2019 VAKO menetluse osaliste vahel eraõiguslikku kahju hüvitamise õigussuhet, vaid nad olid sellise haldusmenetluse osalised, milles vastastikku esindajakulude hüvitamise kohustus puudus. Neil kaalutlustel tuleb TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel keelduda põhinõude menetlemisest osasummas 163,80 eurot.
9.2.Hageja väitel tekkis tal 400 euro suurune sissenõudmiskulu seoses VAKO menetluskulude nõude kostjale esitamisega. Selline kulu on kahjuna põhimõtteliselt hüvitatav, kuid täidetud peavad olema kahju hüvitamise üldised eeldused (vrd nt Riigikohtu 5. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 18). Kui isik nõuab sissenõudmiskulu hüvitamist, siis on sellise nõude edukuse üks eeldus, et nõude saajal oli kohustus temalt nõutav summa maksta. Kuna kostjal käesoleval juhul sellist kohustust ei ole, siis tuleb jätta sissenõudmiskulu hüvitamise nõue TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmata, sest ka eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust ei ole sissenõudmiskulu kostjalt väljamõistmine õiguslikult võimalik.
9.3.Eelneva põhjal puudub hageja põhinõude menetlemiseks alus. Seetõttu on sarnaselt eelmises alapunktis 9.2 märgituga õiguslikult perspektiivitu ka viivise nõue ja selle menetlemisest tuleb samuti TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel keelduda.
9.4.Hageja nõuet ei saa menetleda analoogia alusel, st ka kaebuse teine väide pole edukas. TVK menetluses kantud kulude hüvitamine on võimalik TsMS § 144 p 4 alusel koos kohtumenetluse kuludega (Riigikohtu 21. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15, p 33 kolmas lõik; 10. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 12 kolmas lõik). Sarnast normi VAKO menetluses kuni 31. detsembrini 2018 kantud kulude kohta ei ole. Nagu märgitud eespool alapunktis 9.1, ei saa sellest järeldada seaduslünka, vaid seadusandja teadlikku otsustust enne 1. jaanuarit 2019 VAKO menetluses tekkinud esindajakulude hüvitamata jätmise kohta.
10.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus.
11.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse peale saab kaevata TsMS § 372 lg 5 alusel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.