Proplast Group OÜ hagi Haki Arenduse OÜ ja Toomas Tillisoni vastu võla ja viivise saamiseks 4399,28 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 18. aprilli 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Proplast Group OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
18. detsember 2018 Apellant: Proplast Group OÜ (hageja), rk 12798865; esindaja advokaat Marko Paabumets
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustajad: 1) Haki Arenduse OÜ (kostja I), rk 11231719; esindaja Kuldar Kirt 2) Toomas Tillison (kostja II), ik XXX; esindaja Kuldar Kirt
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 18. aprilli 2018 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud Proplast Group OÜ kanda.
4.Mõista Proplast Group OÜ-lt Haki Arenduse OÜ kasuks välja menetluskulud summas 137,50 eurot (ilma käibemaksuta) ja alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivis.
5.Mõista Proplast Group OÜ-lt Toomas Tillisoni kasuks välja menetluskulud summas 165 eurot (koos käibemaksuta) ja alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivis.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Proplast Group OÜ (hageja) esitas hagi Haki Arenduse OÜ (kostja I) ja Toomas Tillisoni (kostja II) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõlg 2000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 637,13 eurot ja jooksev viivis. Hagiavalduse kohaselt müüs hageja 11. aprillil 2017 kostjale kaupa 2644,92 euro eest. Pooled leppisid kokku arve tasumise tähtajaks 11. mai 2017. Kostja I jättis arve tähtaegselt tasumata. Kostja I on andnud korduvalt lubadusi arve tasuda, kuid on maksnud 23. mail 2017 ainult 644,92 eurot. Väär on kostja väide, et hageja üle antud asi ei vastanud lepingutingimustele, kuna lepingu tingimuseks ei olnud vastavussertifikaatide ega toimivusdeklaratsioonide üle andmine. Nende puudumine ei takistanud kostjal asja vastu võtta, vallata, kasutada ja käsutada. Hageja oli kostjaga e-kirjavahetuses 29.05.2017-30.05.2017, 19.06.2017-20.06.2017 ning 3.07.2018. Kostja ei ole eelviidatud kirjavahetuste käigus märkinud, et ta keeldub arvete tasumisest ehitusmaterjalide vastavussertifikaatide või deklaratsioonide puudumise tõttu. Kostja on korduvalt ilma mingisuguseid pretensioone esitamata lubanud arvete tasumist. Kostja ei ole ka järginud VÕS § 220 lg 1 nõuet, et asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleb müüjat teavitada mõistliku aja jooksul, vastasel juhul ei või ostja asja mittevastavusele tugineda (lg 3). Poolte vahel oli viivisemäära kokkulepe 0,3% päevas olemas juba enne arve nr 11/04/2017-3 koostamist ning viidatud arvel on see kajastatud. Hageja ja kostja kirjavahetusest nähtub, et kostja on hagejale korduvalt lubanud võlgnevuse tasumist, sealjuures viivisemäära vaidlustamata. Kostja I kohustusi käendas kostja II 11. aprillil 2017 sõlmitud käenduslepinguga.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu.
Hageja ei ole lepingut kohaselt täitnud ning ei ole kostjale I üle andunud ehitusmaterjali vastavussertifikaate ja toimivusdeklaratsioone. Seetõttu on kostja I kasutanud õiguskaitsevahendina kohustuse täitmisest keeldumist kuni hageja täidab kostja I sissenõutavaks muutunud dokumentide üleandmise nõude. Viivise tasumise kokkulepe on tõendamata. Seadusjärgsest määrast kõrgemat viivist ei ole lepitud kokku. Kui kohus peab põhinõuet põhjendatuks, tuleb kohaldada VÕS §-s 113 sätestatud viivise määra. Kui kohus kohaldab lepingulist viivist, tuleb viivist vähendada mõistliku suuruseni. Kostjaga II sõlmitud käendusleping on tühine, sest selles puudub käendaja vastutuse maksimumsumma.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 18. aprilli 2018 (kohtuotsuses ekslikult märgitud 2017) otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 2151,48 eurot, millest on põhivõlg 2000 eurot ja kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 151,48 eurot. Kostjalt I mõisteti hageja kasuks välja ka viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 19. aprillist 2018 tasumata põhivõlalt (2000 eurolt) kuni põhivõla tasumiseni. Hagi kostja II vastu jäeti rahuldamata. Hageja ja kostja I menetluskulud jäeti nende endi kanda. Hagejalt mõisteti kostja II kasuks välja 739,20 eurot menetluskulude katteks ja viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Pooled vaidlevad, kas kohustus täideti kohaselt. Maakohus leidis, et kaup oli võimalik vastu võtta ja seda vallata ilma kostjate märgitud dokumentideta. Tunnistajate M. Merilaineni ja R. Aabi ütluste kohaselt asuti materjali objektile paigaldama. Seega teadis kostja I kui ehitusettevõtja, kuidas kaupa kasutada. Tunnistaja Margo Merilaineni ütluste kohaselt ei saa ilma nende dokumentideta objekti üle anda. Seega leidis kostja, et ta ei saa kaupa ilma dokumentideta käsutada. Maakohus leidis, et kostja I väide ei ole asjakohane. Majandus- ja taristuministri 04.09.2015 määruse „ehitamise dokumenteerimisele, ehitusdokumentide säilitamisele ja üleandmisele esitatavad nõuded ning hooldusjuhendile, selle hoidmisele ja esitamisele esitatavad nõuded“ § 10 lg-st 2 § 15 lg-st 3 ei tulene, et ehitaja peab objekti üle andmisel andma üle ehitusmaterjali vastavusstertifikaadid või toimivusdeklaratsioonid ning nimetatud dokumente pole esmajärjekorras vajalik esitada kasutusloa saamiseks. Määruse § 10 lg 2 kohaselt peaks kasutatud ehitusmaterjali dokumenteerima ilma erilise pingutuse ja kuludeta hangitavad markeeringud või muu teave ning kui see ei ole eeldatavalt võimalik, on ehitajal kohustus materjalil olev tähis fotografeerida. Maakohus märkis, et müüja kodulehelt vajalike sertifikaatide ja deklaratsioonide alla laadimine või välja printimine ei ole eriline pingutus ega tekita ostjale erilist kulu. Eestis müüdavad ehitusmaterjalid peavad lähtuvalt Euroopa Nõukogu ehitustoodete direktiivist 89/106/EMÜ ja ehitustoodete turujärelevalve korraldusest olema CE-märgistatud. Järelikult oli kogu vajalik info kirjas pakendil oleval CE märgisel. Kostjad pole väitnud, et kaubal pakend või märgistus puudus. Kostjate väide, nagu tulnuks sertifikaadid ja deklaratsioonid ostjale üle anda paberil või saata e-kirjaga, ei vasta kehtivale seadusandlusele. EhS § 15 lg 3 sätestab, mida loetakse ehitusdokumentideks ja sama paragrahvi lg 4 kohaselt tuleb ehitusdokumendid üle anda
ehitisregistrile, kohaliku omavalitsuse üksusele või muule õigusaktiga määratud pädevale asutusele ning eelistada tuleb dokumentide elektroonilist üleandmist. Ka eelpool viidatud määruse nr 115 § 15 lg 6 näeb ette, et ehitisregistrile esitatakse ehitusdokumendid elektrooniliselt. Kostjate vastuväited dokumentide nõudmise eesmärgi kohta – võimaldada kauba käsutamiston ebakohased ning kaupa oli võimalik käsutada ilma kostjate nimetatud dokumente üle andmata. Seega ei ole hageja rikkunud seadusest tulenevat lepingu täitmise kohustust. Ei ole tõendatud, et pooled leppisid nimetatud dokumentide üle andmise kokku. Tunnistaja M. Merilaineni väitel olevat seda lubatud, kuid hageja esindaja sellist erikokkulepet vande all ei kinnitanud ja andis teavet, et need on internetis olemas ja näitas neid ostja esindajale. Kuna ütlused on omavahel vastuolus, ei saa kokkuleppe olemasolu kinnitada. Kirjalikku tõendit kokkuleppe kohta ei ole. Hagejal puudus eraldi kohustus anda kostjale I reaalselt üle või saata meilile ehitusmaterjali vastavusstertifikaadid või toimivusdeklaratsioonid. Seega ei ole hageja rikkunud oma kohustusi müüjana ning kostjal I puudub õigus kasutada VÕS § 111 lg 1 sätestatud kohustuse täimisest keeldumise õigust. Käendusleping on VÕS § 143 lõike 2 alusel tühine, kuna kokku ei ole lepitud vastutuse maksimumsummas. VÕS § 143 lg 2 sätestab, et tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, ning sama paragrahvi lõike 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Maakohus märkis viidates Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-144-09, et arve vastuvõtmine ja/või allkirjastamine ei tähenda üldjuhul seda, et arve vastuvõtja nõustub arvel esitatud tingimustega, milles varem kokkulepitud ei ole. Selleks, et arvel näidatud tingimused muutuksid poolte kokkuleppe osaks, peaks olema arvel selgelt näidatud, et soovitakse kokku leppida seni kokku leppimata tingimustes. Kostja I ei ole arvele isegi allkirja andnud, seetõttu ei ole lepitud kokku seadusjärgselt viivisest kõrgemas viivisemääras. Viivise määra ei ole tunnustatud ka sellega, et arvele pole esitatud vastuväiteid. Välja tuleb mõista VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras viivis.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata kostja II vastu ja osas, millega jäeti hagi rahuldamata kostjate vastu viivise 0,3% päevas solidaarseks väljamõistmiseks. Apellant palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt II välja 2000 eurot ja kostjatelt solidaarselt hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 399,28 eurot ja jooksev viivis 0,3%. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on käendaja rahaline vastutus piiratud müügilepingust tulenevate kohustustega, mistõttu ei kohaldu VÕS § 143 lg 2. Mõlemad pooled said aru, et käendatakse üksnes müügilepingust tulenevaid nõudeid. Poolte vahel oli vaid üks müügileping; 2) on kostja I aktsepteerinud lepingulist viivist, kuna kostja I on arve osaliselt tasunud. Seetõttu on asjakohatu kohtu viide, et arvet pole allkirjastatud. G. Varkki ütluste kohaselt saadeti T. Tillisonile ühel ajal nii lepingutingimused, käendusleping kui ka arve ning T. Tillison saatis
allkirjastatud lepingu tagasi. Seega aktsepteeris kostja I temale saadetud dokumente ning oli nõus pakutava kokkuleppega. Kuigi kostja I oli tutvunud dokumentidega, sealhulgas ka viivisemäära 0,3% päevas sisaldava arvega, ei väljendanud ta mittenõustumist arvel kajastatud viivisemääraga. Hageja esindaja vande all antud ütlused on TsMS § 229 lg 2 alusel tõendiks. Kostja ei ole vastuväidet tõendanud.
5.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu. Vastuse kohaselt: 1) on hageja väited, et kostja II vastutus on piiratud müügilepinguga ja pooltel oli ühine arusaam käenduse ulatusest, uued väited apellatsioonimenetluses ja neid ei saa arvestada; 2) on tõendamata poolte ühine arusaam, milline on käenduslepingust tulenev vastutus. Käendusleping on tühine; 3) on väär hageja väide, et arve osalise tasumisega aktsepteeriti viivist. Kostjad ei ole lepingulise viivisega nõustunud. Müügilepingus ei lepitud kokku viivises 0,3%.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tuleb jätta apellandi kanda.
7.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 alusel apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata - viivise määra ja kostja II käenduslepingu kehtivuse osas. Ringkonnakohus ei kontrolli maakohtu otsuse seaduslikkust osas, milles hagi rahuldati. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ei korda neid.
8.Apellandi väide, et hagi tuleb kostja II vastu rahuldada, kuna mõlemad pooled said aru, et kostja II vastutus on piiratud müügilepingust tulenevate kohustustega, ei ole õige. Ringkonnakohus leiab, et tarbijakäenduslepingu kehtivus ei sõltu sellest, kuidas pooled lepingut sõlmides lepingu sisust aru said. VÕS § 143 lg 2 on sätestatud, et tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Tegemist on imperatiivse sättega, mida pooled kokkuleppel muuta ei saa. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kostja II ei kinnita apellandi väidet kostja II arusaamise kohta ja ta viitas täiendavas vastuses hagile samuti tarbijakäenduslepingu tühisusele. 11.04.2017 kuupäevaga käenduslepingu teksti kohaselt vastutab käendaja „kõikide müügilepingust tulenevate ostja olemasolevate ja tulevikus tekkida võivate kohustuste eest, sealhulgas, kuid mitte ainult müügilepingu alusel müüdud kaupade ostuhinna tasumise, viivise tasumise, samuti ostjalt eelnimetatud võlgnevus(t)e sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamise eest.“. Ka käenduslepingu tekstist ei saa tuletada, et pooled teadsid käenduslepingut sõlmides, milline on käendaja vastutuse maksimaalne suurus.
9.Apellandi väide, et kostja I aktsepteeris viivise suurust, kuna tasus arve osaliselt, ei ole õige. Viivise suuruse osas puudub poolte vahel kokkulepe. Hageja poolt viivise märkimine arvele ja viivisearve saatmine ei muuda arvetel märgitud viivise suurust pooltele siduvaks. Ka hagile lisatud e-kirjas 30 mai 2017 märkis kostja I, et vabandab viivituse pärast, kuid viiviseid
maksame ikka seadusest tulenevalt ja vastavalt lepingule. Kuna lepingus viivise kokkulepet ei olnud, siis tõlgendas maakohus ka viidatud e-kirja õigesti, kui leidis, et viiviseid tuleb tasuda seadusjärgses määras.
10.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Vastustajaid (kostjat I ja kostjat II) esindas ühine esindaja, kes palus kostja I kasuks välja mõista menetluskulud sumas 137,50 eurot ilma käibemaksuta ja kostja II kasuks 165 eurot koos käibemaksuga ning ka viivise menetluskulude tasumisega viivitamise korral. Ringkonnakohus leiab, et vastustajate menetluskulud olid vajalikud ja põhjendatud ning kuuluvad rahuldamisele.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.