Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Menetluskulude jaotus

Teiseks ei ole kostja mitte kunagi ehitusmaterjalide vastavussertifikaate ega toimivusdeklaratsioone hagejalt nõudnud. Hageja on olnud kostjaga e-kirjavahetuses 29.05.2017-30.05.2017, 19.06.2017-20.06.2017 ning 3.07.2018. Kostja ei ole eelviidatud kirjavahetuste käigus mitte kordagi märkinud, et ta keeldub arvete tasumisest ehitusmaterjalide vastavussertifikaatide või deklaratsioonide puudumise tõttu. Vastupidi, kostja on korduvalt ilma mingisuguseid pretensioone esitamata lubanud arvete tasumist. Kostja ei ole ka järginud VÕS § 220 lg 1 nõuet, et asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleb müüjat teavitada mõistliku aja jooksul, vastasel juhul ei või ostjaasja mittevastavusele tugineda (lg 3). Arvestades, et kostja ei ole kunagi varem kohustuse täitmisest keeldumise nõuet esitanud ning on ka oma käitumisega näidanud välja hageja poolse kohustuse täitmise aktsepteeritavust, puudub kostjal alus oma kohustuse täitmisest keeldumiseks. Hageja oli seisukohal, et on hageja oma kohustuse suuremas osas ning oluliste puudusteta täitnud, mistõttu puudub kostjal alus arvete tasumise kohustusest keeldumiseks VÕS § 111 lg 3 kohaselt. Hageja ei nõustunud ka kostja vastuväidetega viivise kokkuleppe puudumise kohta. Poolte vahel oli viivisemäära kokkulepe 0,3% päevas olemas juba enne arve nr 11/04/2017-3 koostamist ning viidatud arvel on nimetatud intressimäär ka kajastatud. Hageja ja kostja kirjavahetusest nähtub, et kostja on hagejale korduvalt lubanud võlgnevuse tasumist, sealjuures viivisemäära vaidlustamata. Eelnevast nähtub, et pooltel olid eelnevalt sõlminud kokkuleppe viivise määras. Kostja oma käitumisega korduvalt kinnitanud, et ta aktsepteerib arvetel näidatud tingimusi, mistõttu on põhjendatud kohaldada arvete nr 11/04/2017-3 ja 29/05/2017-1 kohast viivisemäära 0,3% päevas. Eelistungil jäi hageja esindaja selle juurde, et pooltel puudus kokkulepe sertifikaatide ja deklaratsioonide üle andmiseks. Lisaks on materjali pakendil materjali omadused kirjas. Kohtuistungil jäi hageja nõude juurde ja palus selle rahuldada. Hageja viitas, et müügitehingut poleks ilma käenduslepinguta sõlmitud, sest klient oli hagejale võõras. Kostja väide käenduslepingu tühisusest ei ole põhjendatud. Hageja oli seisukohal, et kauba lepingu tingimustele vastavuse osa tuleks lähtuda sellest, milles kokku lepiti. Leping sõlmiti telefoni teel suuliselt G Vxxxxx ja T. Txxxxxxxx vahel ja koostati arve, millel kajastus kõik, milles kokku lepiti, sh viivis. Hageja hinnangul kinnitavad seda ülekuulatud isikute ütlused kogumis. Dokumentide nõuet ei ole kostja aga hagejale varem üldse esitanud. Viiviste vähendamiseks puudub alus, sest kostja I käitumine on olnud võlasuhtes pahauskne. Hageja möönis, et on hagis ekslikult arvestanud ebaõigesti viivise perioodil 12.05-22.05.2015.a. Kostja vastuväited Kostja vaidles 28.08.2017.a vastuses hagile vastu. Kostja teatas, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja on müünud kostjale 1 arvel nr 11/04/2017-3 toodud koguses ja summas koguses EPS plaate. Kostja leidis aga, et hageja ei ole lepingut nõuetekohaselt täitnud ning ei ole kostjale I üle andunud ehitusmaterjali vastavussertifikaate ja toimivusdeklaratsioone. Seetõttu on kostja 1 kasutanud õiguskaitsevahendina kohustuse täitmisest keeldumist kuni hageja täidab kostja 1 sissenõutavaks muutunud eelnimetatud dokumentide üleandmise nõude. Kostjad vaidlesid vastu ka hageja viivise nõudele, sest viivise tasumise kokkulepe on tõendamata. VÕS § 113 sätestatud määrast kõrgemad viivise määra kokkulepped on tavaliselt reguleeritud poolte vahel sõlmitud kirjalikus müügilepingus, mida hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud ei ole. Seega juhul, kui kohus leiab viivisenõude põhjendatud olevat, palusid kostjad kohaldada VÕS § 113 sätestatud viivisemäära. Kostjad olid seisukohal, et hageja poolt esitatud viivisenõue tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata kuna kostja 1 ei ole nõuet, sest hageja poolt on Kostjale 1 üle antud lepingutingimustele mittevastav kaup, millel puuduvad selle juurde

kuuluvad dokumendid. Arve tasumisega viivitamine on põhjustatud ennekõike hageja enda tegevusetusest. Kostjate esindaja esitas 06.11.2017.a kohtule täiendavad vastuväited, milles leidis, et kostjaga II sõlmitud käendusleping on tühine, sest see ei vasta seaduses sätestatud nõuetele: selles puudub käendaja vastutuse maksimumsumma. Kostjad jäid selle juurde, et kostjal I puudus hagejaga kokkuleppe viivise määra osas. Kostjad palusid juhuks kui kohus leiab, et hageja viivise nõue on põhjendatud ja lubatav, seda vähendada mõistliku ja põhjendatud suuruseni. Kostjate esindaja teatas, et müüdud kaup on osutunud ka mittevastavaks: ostja avastas 2017 juulis, et tarnitud materjal on kõver ning sellest teavitas kostja objektijuht Rxxxxx Axx koheselt hageja esindajat. Kohtu 07.11.2017.a eelistungil selgitas kostjate esindaja, et hageja esindajaga on korduvalt suheldud sertifikaatide ja deklaratsioonide saamise osas, kuid pole neid saadud. Kostja leidis, et need dokumendi tuleb reaalselt üle anda, ei piisa kui need on müüja kodulehel olemas. Nimetatud dokumendid kuuluvad ehitusdokumentatsiooni hulka, neid soovib näha omanikujärelevalve ja need tuleb omanikule üle anda. Kohtuistungil jäi kostjate esindaja varem esitatu juurde, sh selle juurde, et kaup ei vastanud nõuetele selle defekti tõttu, kuigi kohus seda vastuväidet ei käsitle. Kostjate esindaja leidis, et viivises ei olnud pooled kokku leppinud, mistõttu saab nõuda vaid seadusjärgset viivist, kui nõue on põhjendatud. Viivise suurus oleks ka vastuolus Riigikohtu praktikaga, kus on leitud, et põhjendatuks saab pidada viivist määraga kuni 0,2% päevas. Hageja ei ole lepingut täitnud ja kauba dokumentatsiooni üle andnud, mistõttu on kaup puudusega ja kostja I keeldub kohustuse täitmisest. Esindaja jäi seisukohale, et käendusleping on tühine. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja nõue kostja II vastu tuleb jätta rahuldamata. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja müüs kostjale 11.04.2017.a sõlmitud lepingu alusel ehitusmaterjali: EPS-plaate. Nimetatud asjaolu tõendavad hageja juhatuse liikme Gxxxxxx Vxxxxx ja tunnistaja Mxxxx Mxxxxxxxxxx ütlused, kes kirjeldasid lepingu sõlmimise protseduuri. Kohtu hinnangul ei muuda esindaja ütlusi ebausaldusväärseks asjaolu, et hageja esindaja pidas isikut, kes tuli müügikohta, Rxxxxx Axxxxx, kuigi tegelikult oli nimetatud isik Mxxxx Mxxxxxxxxx. Nii hageja esindaja kui tunnistaja kinnitasid, et hageja esindaja võttis pärast ostja esindajalt ostusoovi saamist telefoni teel ühendust hageja juhatuse liikme Txxxxx Txxxxxxxxxx ja edastas talle koos käenduslepinguga ka müüdud kauba arve. Kauba oli eelnevalt välja valinud kostja I saadetud volitatud isik- antud juhul Mxxxx Mxxxxxxxxx, kes oli palunud hinnapakkumist ja rääkinud hageja esindajaga ka 30- päevasest järelmaksust. Kaup tarniti kostja I objektile paari päeva jooksul. Seega olid pooled sõlminud ostu-müügilepingu. VÕS § 208 lg 1 sätestab: Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Puudub vaidlus, et kaup on kostja I objektile toimetatud ja sellega on hageja täitnud oma peamise kohustuse kaup üle anda. Kauba kohta on hageja 11 .04.2017.a esitanud kostjale I arve summas 2644.92 eurot maksetähtajaga 30 päeva (t lk 14). Pooled ei vaidle, et kostja I on nimetatud arve tasunud osaliselt- 23.05.2017.a summas 644.92 eurot. Hagi esitamise ajal oli tasumata põhivõlg 2000 eurot.

Pooled vaidlevad, kas hageja on täitnud kohustuse nõuetekohaselt. Kostjate hinnangul pidi hageja koos kaubaga üle andma selle toimivusdeklaratsioonid ja vastavussertifikaadid. VÕS § 211 lg 1 sätestab: Müüja peab ostjale asja vastuvõtmiseks ning valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks vajalikud dokumendid (asja juurde kuuluvad dokumendid) lepingus ettenähtud vormis üle andma asja üleandmise kohas asja üleandmise ajal. Käeolevalt on ostetud kaup võimalik vastu võtta ja seda on võimalik vallata ilma eelnimetatud deklaratsioonide ja sertifikaatideta. Tunnistajate M. Mxxxxxxxxxx ja R. Axxx ütluste kohaselt asuti materjali ka objektile paigaldama- seega teadis kostja I kui ehitusettevõtja, kuidas kaupa kasutada. Kostja I väitel on sertifikaate ja deklaratsioone vaja ehituse dokumenteerimiseks ja ilma nimetatud dokumentideta ei saa hoonet üle anda. Kostja väitel on tegemist üldteada asjaoluga. Tunnistaja Mxxxx Mxxxxxxxxx ütluste kohaselt ei saa ilma nende dokumentideta objekti üle anda. Seega leidis kostja, et ta ei saa kaupa silma dokumentideta käsutada. Kohus leiab, et kostja I väide ei ole asjakohane. Nimelt majandus- ja taristuministri 04.09.2015 määruse Ehitamise dokumenteerimisele, ehitusdokumentide säilitamisele ja üleandmisele esitatavad nõuded ning hooldusjuhendile, selle hoidmisele ja esitamisele esitatavad nõuded § 10 lg 2 sätestab: Ehitisse paigaldatud ehitustootel, -materjalil või -seadmel olev tähistus, markeering või muu sarnane teave tuleb fotografeerida ja foto lisada ehitusdokumentidele juhul, kui puudub hilisem võimalus mõistliku pingutuse ja kuluga ehitustoote, -materjali või -seadme markeeringu või muu sarnase teabe vahetuks ülevaatamiseks. Sama määruse § 15 lg 3 sätestab aga, et kasutusloa taotlemisel esitatakse pädevale asutusele ja ehitisregistrile ehitusdokumentidena vähemalt ehitise mahamärkimise akt, ehituspäevik, teostusjoonised, tehnosüsteemi või -seadme mõõdistusprotokoll ning asjakohasel juhul operatiivkaart. Kohus viitab, et eeltoodust ei tulene, et ehitaja peab objekti üle andmisel andma üle ehitusmaterjali vastavusstertifikaadid või toimivusdeklaratsioonid ning nimetatud dokumente pole esmajärjekorras vajalik esitada kasutusloa saamiseks. Määruse § 10 lg 2 kohaselt peaks kasutatud ehitusmaterjali dokumenteerima ilma erilise pingutuse ja kuludeta hangitavad markeeringud või muu teave ning kui see ei ole eeldatavalt võimalik, on ehitajal kohustus materjalil olev tähis fotografeerida. Kohus leiab, et müüja kodulehelt vajalike sertifikaatide ja deklaratsioonide alla laadimine või välja printimine ei ole eriline pingutus ega tekita ostjale ka erilist kulu. Kohus märgib ka et Eestis müüdavad ehitusmaterjalid peavad lähtuvalt Euroopa Nõukogu ehitustoodete direktiivist 89/106/EMÜ ja ehitustoodete turujärelevalve korraldusest CE-märgistatud. Järelikult oli kogu vajalik info kirjas pakendil oleval CE märgisel. Kostjad pole väitnud, et kaubal pakend või märgistus puudus, mistõttu neil oli kindlasti vajalik saada eraldi müüjalt toote dokumendid. Lisaks leiab kohus, et kostjate väide nagu tulnuks sertifikaadid ja deklaratsioonid ostjale üle anda paberkandjal või saata meile, ei vasta samuti kehtivale seadusandlusele. Ehitusseadustiku § 15 lg 3 sätestab, mida loetakse ehitusdokumentideks ja nimetatud paragrahvi lg 4 kohaselt tuleb ehitusdokumendid üle anda ehitisregistrile, kohaliku omavalitsuse üksusele või muule õigusaktiga määratud pädevale asutusele ning eelistada tuleb dokumentide elektroonilist üleandmist. Ka eelpool viidatud määruse nr 115 § 15 lg 6 näeb ette, et ehitisregistrile esitatakse ehitusdokumendid elektrooniliselt. Seetõttu on eluliselt palju mugavam säilitada vajalikke dokumente elektrooniliselt, sest need tuleb vajadusel esitada samuti elektrooniliselt. Olukorda ei muuda ka tunnistaja Mxxxx Mxxxxxxxxxx väide, et ta palus saata dokumendid meilile pärast kauba saamist, sest nimetatud dokumendid on võimalik ise müüja kodulehelt alla laadida ning on arusaamatu, miks kostja I seda teinud ei ole. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kostjate vastuväited dokumentide nõudmise eesmärgi kohta – võimaldada kauba käsutamist- on ebakohased ning kaupa oli võimalik käsutada ilma kostjate nimetatud dokumente üle andmata. Seega ei ole hageja rikkunud seadusest tulenevat lepingu täitmise kohustust.

Kohus märgib, et pooled võivad alati kokku leppida erinevalt seadusest- seega võisid pooled ka käesolevalt kokku leppida, et hageja esitab kostjale dokumendid ka paberkandjal või meilile. Käesolevalt ei ole tõendatud, et selline erikokkulepe poolte vahel sõlmiti. Tunnistaja M. Mxxxxxxxxxx väitel olevat seda lubatud, hageja esindaja sellist erikokkulepet vande all ei kinnitanud, kuid andis teavet, et need on internetis olemas ja näitas neid ostja esindajale. Kuna ütlused on omavahel vastuolus, ei saa kokkuleppe olemasolu kinnitada. Kirjalikku tõendit- nt meilivahetust T. Txxxxxxxx ja hageja esindaja vahel- ei ole. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagejal puudus eraldi kohustus anda kostjale I reaalselt üle või saata meilile ehitusmaterjali vastavusstertifikaadid või toimivusdeklaratsioonid. Seega ei ole hageja rikkunud oma kohustusi müüjana ning kostjal I puudub õigus kasutada VÕS § 111 lg 1 sätestatud kohustuse täimisest keeldumise õigust. Kohus peab vajalikuks märkida ka seda, et kostaja I käitumine pärast kauba saamist ei viidanud, et tal oleks eriline huvi saada nimetatud dokumendid. Kohtule on esitatud poolte esindajate kirjavahetus: 30.05 ja 20.06.2017.a Txxxxx Txxxxxxxx meilid ja 0307.2017.a Rxxxxx Axxx meil (t lk 16-18), milles kostja I või tema esindajad ei maini kordagi, et ootavad puuduvaid kauba vastavust tõendavaid dokumente. Tunnistaja M. Mxxxxxxxxx väitis, et dokumente nõudis hageja esindajaga telefonivestluses Rxxxxx Axxx et enne kui pole dokumente, kostja I ei maksa; Rxxxxx Axxxaga tunnistajana üle kuulamisel suhtlust hageja esindajaga sarnaselt ei kirjeldanud: oli üks kõne, juttu oli vaid arvest; maksmise pärast ühel korral helistati. Kostja I esitas nimetatud vastuväite alles kohtumenetluses, mistõttu leiab kohus, et vastuväide on esitatud kohustuse täitmisest vabanemiseks. Kohus ei lahenda kostjate vastuväiteid materjali väidetavatest füüsilisest puudustest (selle kõverus) järgmistel põhjustel. Vastuväide esitati kohtule olulise hilinemisega- istungile eelneval päeval- ja varasemates menetlusdokumentides polnud kostja sellele viidanud, kuid tema enda poolt 06.11.2017.a seisukohas avaldatu kohaselt pidi väidetav puudus talle teada olema juba juulis, s.o 28.08.2017.a vastuväite esitamise ajal. 06.11.2017.a menetlusdokumendis on esitatud vastuväide aga täiesti paljasõnaliselt: selles puudusid ükskõik millised tõendid selle kohta, et materjal tõepoolest oli kõver ning tõendid või isegi põhistused selle kohta, et kostja on materjali mittevastusest teada saamisel järginud VÕS § 220 nõudeid. Kohus leidis eeistungil, kus plaanis minna üle põhiistungile, et lubades olulise hilinemisega menetlusse täiesti uued vastuväited, mille esinemise kohta pole kostja vaevunud esitama ei tõendeid ega põhistusi, venitaks menetlust, kusjuures esitatu alusel oli ei olnud põhjust arvata, et vaidluse tulem ei oleks positiivne. Kuna kostja ei olnud esitanud ühtegi dokumentaalset tõendit puuduse kohta (nt fotod vms), järeldas kohus, et arvestades ostetud asja kasutusotstarvet ja omadusi, tulnuks puuduste välja selgitamiseks läbi viia ekspertiis. Kuna aga kauba tarnimisest kuni selles väidetava puuduse avastamiseni oli kulunud ligi kolm kuud, on küsitav kas ekspertiisiga oleks olnud võimalik tuvastada kauba puudus selle üle andmisel, sest puudus võis tekkida ka tarnimise ja väidetava puuduse avastamise vahelisel ajal. Seega oleks menetlus oluliselt veninud ja kulud oleks samuti oluliselt suurenenud ilma, et oleks andnud mingit menetlusele kasulikku tulemust. Kohtu varasem otsustus mitte lasta menetlusse hilinemisega esitatud vastuväiteid sai kinnituse tunnistajate Mxxxx Mxxxxxxxxxx ja Rxxxxx Axxx üle kuulamisel, kes ütlesid, et kumbki neist kaupa selle saamisel üle ei vaadanud, Mxxxxxxxxxx ütluste kohaselt võtsid selle vastu töömehed; kuigi Mxxxxxxxxxxväitis, et Axx suhtles kohaselt kui viga avastati (suvel) telefoni sel teemal ka hagejaga, siis Axx vande all nimetatutei mäetanud-olevat olnud üks telefonivestlus arve teemal. Seega oli kohtul igati alust eeldada, et hilinemisega esitatud vastuväited ei anna menetluses positiivset tulemust ja oleks kaasa toonud vaid menetluse pikaajalise venimise ja seetõttu ka kulude kasvu. See ei ole aga kooskõlas menetluse eesmärgiga lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kohus märgib ka, et kostja I õigus esitada eraldi nõue hageja vastu, kehtib jätkuvalt.

Vastuseks kostja etteheidetele menetluse juhtimisel viitab kohus veelkord järgmistele TsMS sätetele, mida kostjate esindaja ise ei ole järginud: TsMS § 329 lg 1 kohaselt tuleb vastuväited esitada nii varakult kui menetluse seisund seda võimaldab ja see on asja kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik ning § 331 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline avalduse, taotluse või vastuväite hilinenult esitamisel põhistama selle hilisema esitamise mõjuva põhjuse. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal I kohustus tasuda hagejale saadud kauba eest vastavalt 11.04.2017.a arvele. Hageja nõue tuli täita 11.05.2017.a. VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 lubab võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja ei ole kohustust nõuetekohaselt täinud, mistõttu tuleb kostjalt I välja mõista tasumata põhivõlg 2000 eurot. Käendusleping Hageja leidis, et nõude täitmise eest vastutavad kostjad solidaarselt, sest hageja ja kostja II, TxxxxxxTxxxxxxxx vahel oli sõlmitud käendusleping. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Vastavalt VÕS § 145 lg 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kohtule on esitatud kirjalik käendusleping nr 11-0417 (t lk 22-23), mille kohaselt kohustus käendaja Txxxxx Txxxxxxx vastutama Proplast Group OÜ ees Haki Arenduse OÜ kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Lepingu kohaselt vastutab käendaja kõikide müügilepingust tulenevate ostja olemasolevate ja tulevikus tekkida võivate kohustuste eest. Leping on sõlmitud 11.04.2017.a. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et nimetatud käendusleping on tühine. VÕS § 143 lg 2 sätestab: Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, ning sama paragrahvi lõike 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Käeolevalt on käenduslepingu sõlminud Txxxxx Txxxxxxx, kes on vaieldamatult füüsiline isik ja seega on tegemist tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 lg 1 mõttes. Lepingus ei ole määratud vastutuse rahalist maksimumsuurust, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et käendusleping on tühine seadusest tuleneva nõude rikkumise tõttu. Kohus leiab, et lepingu kehtivust ei mõjuta ka väide, et ta poleks müügilepingut sõlminud ilma käenduslepinguta. Kohus viitab, et lepingu teksti koostas hageja esindaja Gxxxxxi Vxxxxx ja seega oli tema mõjualas lepingus vastutuse maksimummäära märkimine ja just tema pidi tagatise saamiseks järgima, et leping vastaks seaduse nõuetele. Eelviidatud redaktsioonis kehtib VÕS § 143 lg 1 alates 05.04.2011.a. Seega ei saa lahendi tegemisel juhinduda Riigikohtu lahenditest, mis on tehtud enne nimetatus kuupäeva või käsitlevad lepinguid, mis on sõlmitud enne nimetatud kuupäeva, st ka riigikohtu lahend 3-2-1126-09, 3-2-1-148-11. Kuna käendusleping ei kehti, ei vastuta kostja II ka kostja I kohustuste eest, mistõttu tuleb hagi kostja II vastu jätet rahuldamata. Viivis VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldajal võlgniku poolse rahalise kohustuse rikkumise korral õigus nõuda muu hulgas viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooltel oli vaidlus viivise suuruse üle. Hageja palus viivise välja mõista määras 0,3% päevas tasumata summalt väites, et sellises viivise määras leppisid pooled kokku. Kostjad leidsid, et viivise kokkulepet poolte vahel ei olnud ja juhul, kui kohus hageja põhinõude rahuldab, saab viivise välja mõista vaid seadusjärgses määras. Hageja nõutud viivise määr kajastub 11.04.2017.a arvel. Riigikohus on lahendi 3-2-1-144-09 p-s 11 selgitanud, et arve vastuvõtmine ja/või allkirjastamine ei tähenda üldjuhul seda, et arve vastuvõtja nõustub arvel esitatud tingimustega, milles varem kokkulepitud ei ole. Selleks, et arvel näidatud tingimused muutuksid poolte kokkuleppe osaks, peaks olema arvel selgelt näidatud, et soovitakse kokku leppida seni kokku leppimata tingimustes. Lisaks leidis Riigikohus, et arvele allkirja andmist ei saa TsÜS § 68 lg 2 või 3 alusel lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumine arvel märgitud viivise ja selle määraga. Käesolevalt ei ole kostja I esindaja arvele isegi mitte allkirja andnud- hageja esindaja ütluste kohaselt edastas ta arve kostja I esindaja meilile. Eeltoodud Riigikohtu lahendi valguses ei saa arve, millele on märgitud viivise määr, esitamist ja selle vastuvõtmist automaatselt lugeda kokkuleppeks viivise määra osas. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et hageja ja kostja I esindaja pidasid lepingu sõlmimisel läbirääkimisi viivise määra osas või, et kostja I esindaja lepingu sõlmimise ajal hageja esindaja pakutud lepingu tingimusega viivise määra kohta. Hageja esindaja ei andnud vande all ütlusi, et ta oleks T. Txxxxxxxxxx telefonis või meili teel viivise suurust arutanud, tunnistaja M. Mxxxxxxxxx, kes oli kokkuleppe sõlmimise ajal hageja esindaja juures, selle kohta samuti ütlusi ei andnud. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et pooltel puudus kokkulepe viivise määra osas. Hageja viitas oma nõude põhistusena sama Riigikohtu lahendis 3-2-1-144-09 esitatud seisukohale: „Arve vastuvõtmine või sellele allakirjutamine võib erandjuhul siiski tähendada arvel märgitud tingimustega nõustumist. Seda nt juhul, kui vastuvõtja on oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes nt mõnel varasemal arvel näidatud viivise vms.“ Kohus leiab, et käesolevalt ei saa nimetatud juhist kasutada seetõttu, et pooltel puudus varasem koostöö ja seega ka välja kujunenud praktika. Hageja esindaja ise kinnitas vande all, et kostja I oli tema jaoks uus ostja, keda ta ei tundnud ja seetõttu otsustas allkirjastada käenduslepingu. Kohus ei nõustu hageja käsitlusega ka selles, et kostja I on viivise määra tunnistanud, sest pole sellele varem vastuväiteid esitanud ja on meilides viivise määraga nõus olnud, muuhulgas 30.05.2017.a meilis: „...viiviseid maksame ikka seadusest tuleneva ja vastavalt lepingule“. Kohus leiab, et kostja I pole meilides nõustunud viivise määraga vaid põhimõtteliselt sellega, et maksmisega viivitamisel peab ta tasuma viivise kui sellise. Viidatud 30.05.2017.a meili sõnastus viivise võimaliku suuruse osas on kaheti mõistetav: nii „seadusest tuleneva“ ja „vastavalt lepingule“. Kohus leiab, et tegemist ei ole omaksvõtuga viivise määra osas. Kuna kohtu hinnangul ei kohaldu käesolevalt hageja nõutud viivise määr 0,3% päevas, kuid kostja I on kohustuse täitmisega viivituses, tuleb kohaldada seaduses sätestatud viivise määra. VÕS § 113 lg 1 ja 94 tulenevalt tuleb viivise määraks käesolevas vaidluses lugeda 8% aastas. Kostja I oli arve tasumisega viivituses alljärgnevalt: - 12.05-22.05.2017.a 11 päeva summas 2644.92 eurot, so 6.38 eurot;

- 23.05.2017-18.04.2018.a 331 päeva (lahendi tegemise seisuga) summas 2000 eurot, so 145.10 eurot. Kokku tuleb kostjalt I mõista lahendi tegemise seisuga välja viivis 151.48 eurot. Hageja palus viivise välja mõista ka alates lahendi tegemisest kuni põhikohustuse täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et hageja nõue tuleb nimetatud osas kostja I suhtes rahuldada. Kokku kuulub kostjalt I välja mõistmisele 2151.48 eurot ning edasi viivis seaduses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt: umbes 50% ulatuses kostja I vastu ja jättis täielikult rahuldamata kostja II vastu. Lähtudes TsMS § 63 jagab kohus menetluskulud järgmiselt: hageja menetluskulud jätta hageja enda kanda, kostja I menetluskulud jätta kostja I enda kanda ning mõista hagejalt kostja II kasuks välja tema menetluskulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Pooled esitasid menetluskulude nimekirjad kohtule. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 1400 eurot, mis ta palus välja mõista kostjatelt solidaarselt. Kostjate esindaja istungil esitatud taotluse p 1 kohaselt palus ta kostja I kasuks välja mõista 533.50 eurot ja p 3 samuti kostja I kasuks 640.20 eurot. Seoses istungiga esitas kostjate esindaja uue taotluse, mille p 1 ta palus mõista kostja I kasuks välja 616 eurot (ilma käibemaksuta) ja p 3 jällegi kostja I kasuks 739.20 eurot koos käibemaksuga. Eeltoodud taotlusest kohus järeldab, et kostja II kulud on tasunud kostja I, kes palus need endale hüvitada. Kuna hageja ja kostja I menetluskulu jäävad nende endi kanda, siis kohus nimetatud kulude põhjendatust ja vajalikkust eraldi ei hinda. TsMS § 174 lg 9 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Seega tuleb kindlaks määrata rahaliselt hüvitatavad kulud ka kostja-le II, kelle eest on kulud tasunud kostja I. Kostjate menetluskulud koosnesid õigusabikuludest: 1280 koos käibemaksuga ja 165 eurot ila käibemaksuta- s.o koos käibemaksuga 198 eurot. Kokku menetluskulud 1478 eurot koos käibemaksuga, mis kostjad on jaganud võrdselt: 739.20 eurot (koos käibemaksuga) kostjale II.

Kohus leiab, et menetluskulude taotluses ja menetluskulude nimekirjas esitatud tegevused on olnud vajalikud ning vastavuses menetluse mahu ja keerukusega. Kostjate esindaja tasumäär vastab kohalikule keskmisele tasumäärale ( tunnitasu 110€+käibemaks). Õigusabiga seotud kulud on kohtuvälised kulud vastavalt TsMS § 144 p 1. Hagejalt tuleb kostja II kasuks välja mõista menetluskulud 739.20 eurot. Kostja on palunus menetluskulu tasuda esindaja arveldusarvele. Kohus leiab, et tegemist on taotlusega TsMS § 445 mõttes. Kohus rahuldab taotluse. Kostja II taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel hagejalt Toomas Tillisoni kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.