XX pankrotihalduri Magnus Brauni hagi YY vastu kinketehingu kehtetuks tunnistamiseks ja kinnisasja omandi üleandmiseks vajalike tahteavalduste saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16. oktoobri 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XX (isikukood pankrotihaldur Magnus Braun
XXXXXXXXXXX)
Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Vladimir Kolga Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta YY 15. novembri 2018. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 16. oktoobri 2018. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-18-6821 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud YY kanda. XX pankrotihaldur Magnus Braunil ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Kohtu selgitused: Määruse peale võib esitada 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest alates Riigikohtule määruskaebuse. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
2-18-6821 Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (võlgnik) pankrotihaldur Magnus Braun (hageja) esitas 2. mail 2018 Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada võlgniku ja kostja vahel 8. oktoobril 2014 sõlmitud korteriomandi 1⁄2 mõttelise osa kinkelepingu kehtetuks ning kohustada kostjat andma kinnisasja omandiõiguse üleandmiseks vajalikud tahteavaldused. Hagiavalduse kohaselt kuulus võlgnikule kuni 3. novembrini 2014 lahusvarana Tallinnas XXX asuva korteriomandi 1⁄2 mõttelist osa (korteriomandi mõtteline osa). 8. oktoobril 2014 sõlmisid võlgnik ja kostja kinke- ja asjaõiguslepingu, millega võlgnik kinkis korteriomandi mõttelise osa kostjale (võlgniku abikaasale). Kuigi võlgnikul oli kinkelepingu sõlmimise ajal mitmeid täitmata kohustusi, andis ta enda lahusvara hulka kuulunud korteriomandi mõttelise osa oma lähikondsele tasuta ära, välistades sellega võlausaldajate nõuete rahuldamise ja kahjustades võlausaldajate huve. Korteriomandi mõtteline osa oli (ja oleks ka praegu) võlgniku ainus vara, mille arvel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kostja teadis, et kinkelepingu tegemisel võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve. Võlgnik kinkis korteriomandi mõttelise osa kostjale nende ühise lapse ülalpidamiskulude katteks. Kostja on tasunud kommunaalkulusid. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 16. oktoobri 2018. a otsusega hagi, tunnistas kinkelepingu kehtetuks ja kohustas kostjat tegemaa korteriomandi mõttelise osa hagejale üleandmiseks vajalikud tahteavaldused. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1640 eurot ja Eesti Vabariigi kasuks riigilõivu 130 eurot koos kohustusega tasuda kummaltki alates otsuse jõustumisest seadusjärgses määras viivist.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - 16. septembril 2008 alustas Swedbank Insurance P&C AS võlgniku vastu täitemenetlust; - 20. novembril 2013 ja 4. veebruaril 2013 alustas Riigi Tugiteenuste Keskus võlgniku vastu täitemenetlust; - 8. oktoobril 2014 sõlmisid võlgnik ja kostja kinke- ja asjaõiguslepingu, millega võlgnik kinkis talle lahusvarana kuulunud korteriomandi mõttelise osa kostjale;
2-18-6821 -
-
Harju Maakohus nimetas 10. mail 2017 tsiviilasjas nr 2-17-5413 võlgnikule ajutise halduri ning kuulutas 27. veebruaril 2018 välja võlgniku pankroti ja nimetas võlgniku pankrotihalduriks Magnus Brauni; võlgniku pankrotimenetluses on tunnustatud nõudeid 11 891 euro 22 sendi ulatuses.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb kinkeleping PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistada ning PankrS § 119 lg 1 järgi peab kostja kinnisasja omandi võlgnikule tagastama, sh tegema selleks vajalikud tahteavaldused. Võlgnik sõlmis kostjaga kinkelepingu vähem kui viis aastat enne ajutise halduri nimetamist. Kostja on võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 1 p 1 järgi, sest ta oli kuni 2017. aastani võlgniku abikaasa. Võlgniku lähikondse puhul eeldatakse PankrS § 110 lg 3 järgi, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Kinkeleping kahjustas võlgniku võlausaldajate huve, sest tehing halvendas võlgniku varalist olukorda. Kinkeleping oli tehtud eesmärgiga vältida kohustuse täitmist võlausaldajate ees ning teha võlausaldajate jaoks nõuete rahuldamine võimatuks või vähemalt raskemaks. Seega kahjustasid võlgnik ja kostja oma abielu ajal teadlikult võlausaldajate huve. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega anda pooltele võimalus sõlmida kompromiss. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei arvestanud maakohus kostja 12. septembri 2018. a menetlusdokumendis väljendatud seisukohta, et kostja elab vaidlusaluses korteris koos kostja ja võlgniku ühise alaealise lapsega ning kostjal ei ole rohkem vara, kuid elukoha säilitamiseks on ta nõus kandma võlgniku võlad. Kostja võttis maakohtu menetluse ajal ühendust hagejaga. Hageja teatas 9. oktoobril 2018 maakohtule, et pooled peavad kompromissiläbirääkimisi ning palus seetõttu otsuse kuulutamise aja edasi lükata. Sellest hoolimata tegi maakohus
16.oktoobril 2018 asjas otsuse.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid kulusid.
6.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
2-18-6821
7.Praeguses asjas vaidlustas kostja maakohtu otsuse põhjusel, et maakohus eiras poolte soovi pidada enne otsuse avalikult teatavaks tegemist kompromissiläbirääkimisi ning tegi asjas otsuse. Kolleegiumi hinnangul ei annaks see asjaolu ka tõendatuse korral alust järeldada, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi viisil, mis tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse, ja mis annaks ringkonnakohtule alust maakohtu otsus tühistada. Kolleegium märgib, et kohus peab küll tegema kogu menetluse vältel TsMS § 4 lg 4 esimese lause järgi kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendatakse kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kuid üksnes juhul, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Mh peab kohus arvestama ka seda, vaidlus tuleb lahendada TsMS § 2 järgi mõistliku aja jooksul. Lisaks ei kaota pooled ka pärast kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemist võimalust lõpetada kohtuvaidlus kompromissiga. TsMS § 4 lg 3 ja § 430 lg 1 järgi võivad hagimenetluse pooled kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kohtuliku kompromissi sõlmimisega. Seda arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada ning jätab apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
8.Hoolimata eeltoodust andis ringkonnakohus pooltele siiski võimaluse lahendada kohtuvaidlus kokkuleppel ning küsis 26. novembril 2018 hagejalt seisukohta vaidluse võimaliku lahendamise kohta kompromissiga. Pooled pidasid kompromissiläbirääkimisi, kuid ringkonnakohtu määratud tähtaja (7. detsembrini 2018) ega pikendatud tähtaja (14. detsembrini 2018) jooksul pooled kohtule kompromissikokkulepet ei esitanud. Seega ei ole pooled tänaseni kokkuleppele jõudnud ning ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et pooled suudavad lahendada vaidluse kompromissiga.
9.Kuna ringkonnakohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuigi pankrotihaldur on pidanud apellandiga kompromissiläbirääkimisi, ei nähtu ringkonnakohtule esitatud kirjavahetusest, et tal oleks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Seetõttu ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada. Lisaks ei ole apellant tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu. Siiski ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel apellandil seda teha (s.o apellatsioonkaebuse puudust TsMS § 637 lg 1 p 3 tähenduses enne menetlusse võtmise otsustamist kõrvaldada), sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks apellandil õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.
10.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
Parandada tsiviilasjas nr 2-18-6821 Tallinna Ringkonnakohtu 31. detsembri 2018. a määruse sissejuhatavas osas ilmne ebatäpsus ja märkida määruse avalikult teatavaks tegemise ajaks 31. detsember 2018.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.