Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-13-29045 mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Menetluse käik Pärnu Maakohus lõpetas 02.07.2013 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis E Ni nõude OÜ Sidiv Õigusbüroo vastu võlgnevuse nõudes üle Viru Maakohtu Narva kohtumajale menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Viru Maakohtu 04.07.2013 määrusega jäeti avaldus käiguta ning E Nile anti tähtaeg 14 päeva kohtumääruse kättesaamisest arvates puuduste kõrvaldamiseks, s.o vormikohase hagiavalduse esitamiseks ja täiendava riigilõivu tasumiseks. E N kinnitas määruse kättesaamist 10.07.2013 ning esitas hagiavalduse 25.07.2013. Viru Maakohtu 31.07.2013 määrusega võeti hagiavaldus menetlusse. 25.07.2013 hagiavalduse kohaselt sõlmisid E N (hageja) ja Osaühing Sidiv Õigusbüro (kostja) 2008. aasta juulis suuliselt käsunduslepingu, mille eesmärgiks oli Narva-Jõesuu linnas L. xxx (kinnistusregistri nr xxx) asuva kinnisasja omandamine ning selle arendutegevus. Kostja väljastas hagejale volikirja, mille alusel sai hageja vajalikke toiminguid teha. Kostja volitas hagejat mh projekti finantseerimiseks raha koguma ning arendusprojekti arendustegevust toetama igakülgselt. Narva-Jõesuus asuva kinnisasja omandamiseks ja edasiseks arendamiseks oli kostjal vaja koguda raha ning kanda see hageja või kinnisasja omandamist tõendava notari deposiitkontole. Kuna hageja soovis ka isiklikult osaleda arendusprojektis, kandis hageja oma isiklikult kontolt notar S Ni kontole 300 000 Eesti krooni ehk 19 173,49 eurot Narva-Jõesuus asuva kinnisasja omandamiseks. Täiendavalt sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, mille p 2.1 kohaselt kohaselt kannab hageja laenusumma 300 000 krooni ehk 19 173,49 eurot notar S Ni kontole. Laenulepingus lepiti kokku, et laen tagastatakse hiljemalt 31.12.2008 ehk peale notariaalse asjaõiguslepingu sõlmimist seoses Narva-Jõesuu kinnisasja arendusprojektiga. Asjaõigusleping jäi sõlmimata, kuna notariaalsest müügilepingust taganeti 17.10.2008 avaldusega müüja rikkumise tõttu. 22.07.2008 sõlmisid kostja ja Narva-Jõesuus asuva xxx kinnisasja omanikud OÜ Narva Kinnisvarabüroo ning abikaasad R notariaalse müügilepingu. Müügilepingu alusel tasuti müüjale 300 000 Eesti krooni ehk 19 173,49 eurot, mille hageja oli päev varem ehk 21.07.2008 notari deposiitkontole kandnud. Eeltoodud Narva-Jõesuu kinnisasja müügilepingu kohaselt pidid müüjad tagama kinnisasjal detailplaneeringu kehtestamise. Kuivõrd müüjad oma kohustust ei täitnud, taganes kostja müügilepingust ning nõudis tasutud summat tagasi. Müüja OÜ Narva Kinnisvarabüroo ei nõustunud ostjale raha tagastama ning kostja pöördus kohtusse. Tartu Ringkonnakohtu 25.06.2012 otsuse kohaselt tsiviilasjas nr 2-09-26261 pidi OÜ Narva Kinnisvarabüroo tagastama kostjale 300 000 krooni. Hageja ei olnud nimetatud kohtumenetlusse kaasatud, kuna ta ei olnud müügilepingu osapooleks, kuid hageja aitas kostjat menetluses igakülgselt ning soovis saada müüjatelt ostuhind tagasi. Peale 25.06.2012 otsust ütles hageja kostja käsunduslepingu üles ning palus kostjal tagastada raha viivitamatult peale seda, kui summad laekuvad OÜ-lt Narva Kinnisvarabüroo. Kostja on saanud OÜ-lt Narva Kinnisvarabüroo raha tagasi, kuid keeldub seda hagejale tagastamast. 2(16)

2-13-29045 Täendavalt osundab hageja, et tema nõuet on võimalik rahuldada ka laenulepingu alusel. Laenulepingu punktis 4.1 on pooled kokku leppinud, et leping lõpeb peale laenu täielikku tagastamist. Tänaseni ei ole kostja laenu tagastanud. Hageja osundas sellele, et võib menetluses kutsuda tunnistusi andma J T, kes saab tõendada käsunduslepingu ja käsundussuhte olemasolu. Hageja nõuded Hageja tugineb hagiavalduses VÕS § 619, § 628 lg 5, § 631 ja § 1028 lg 1:  mõista kostjalt hageja kasuks välja käsunduslepingu alusel tasutud kulud summas 6 400 eurot;  alternatiivselt rahuldada hagiavaldus alusetu rikastumise sätete alusel summas 6 400 eurot. Hageja tugineb TsMS § 376 lg 4 punktile 2, mille kohaselt hagiavalduse põhinõude suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist ei peeta hagiavalduse muutmiseks. Tulenevalt eeltoodust osundab hageja, et võib kohtumenetluse jooksul nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist täies ulatuses summas 19 173,49 eurot. Kostja seisukoht Kostja sai hagiavalduse kätte 01.08.2013 ning esitas vastuse 14.08.2013. Kostja hagi ei tunnista ega nõustu sellega,  tõendatud ei ole hageja väide, et hageja ja kostja sõlmisid 2008. aasta juulis käsunduslepingu, mille alusel kostja volitas hagejat projekti aadressil Narva-Jõesuu, xxx, finantseerimiseks raha koguma ning arendusprojekti arendustegevust toetama igakülgselt;  kostja vaidleb vastu laenulepingule, mille kohaselt oleks kostja juskui saanud hagejalt 2008. aastal laenu 300 000 krooni. Tõendina on hageja esitanud laenulepingu, mis on sõlmitud Tallinnas 22.07.2007 ning võla tagastamise tähtaeg on 31.12.2007;  kostja hakkas tegutsema alles 23.07.2008, lepingut ei saa sõlmida juriidilise isikuga, mida lepingu sõlmimise hetkel ei olnud olemas;  maksekorralduse selgitus „Narva-Jõesuu, xxx“, maksekorraldus tehtud 21.07.2008, kuid leping on sõlmitud 21.07.2007;  laenuandja andmed on valed; laenuandjana on märgitud E N, kuid lõpus on lepingu allkirjastanud JE N;  ei ole tõendatud, et 300 000 krooni, mille kostja maksis Narva Kinnisvarabüroo OÜ-le, oleks kuulunud hagejale;  ei ole tõendatud, et hageja oleks 2012. aastal käsunduslepingu üles öelnud ning palunud kostjal tagastada 300 000 krooni viivitamatult peale seda, kui summad laekuvad Narva Kinnisvarabüroo OÜ-lt. Kostja taotles kutsuda tunnistajaks D K.

3(16)

2-13-29045 Hageja 04.09.2013 vastus kostja 14.08.2013 seisukohale Faktiliselt on tõendatud, et hageja kandis enda kontolt 300 000 krooni notar S Ni kontole, ülekande selgituses on märgitud „Narva-Jõesuu, xxx“. Seega on hageja tõendanud, et kostja sai kinnisasja võlaõigusliku lepingu sõlmida ainult tänu hageja finantseerimisele. Hageja on tasunud tsiviilasja nr 2-09-26261 menetluses kostja eest apellatsioonikaebuse esitamisel riigilõivu summas 30 000 krooni. Hageja selgitab, et äriühing saab registrikoodi peale seda, kui ta on registris registreeritud ning lepingus nimetatud kostja registrikood on tema praegune õige registrikood. Seega on ilmne, et leping sõlmiti 2008. aastal. Kostja seaduslik esindaja D K on oma allkirja juures ka sätestanud, et laenuleping on allkirjastatud 2008. aastal. Asjaolu, et laenulepingus on viide 2007. aastale ning hageja nimekuju on erinev, ei muuda laenulepingut tühiseks ega kehtetuks. Faktiliselt on tõendatud, et kostja on raha saanud, seda raha on kasutatud kinnisasja xxx ostmiseks ning peale kohtumenetlust tsiviilasjas 2-09-26261 on kostja hageja raha tagasi saanud. Hageja, käsundussuhte olemasolu tõestamiseks, esitas notar S Nile taotluse väljastada kostja poolt 2008. aasta juulis hagejale antud volikirja koopia, mille alusel hageja esindas 22.07.2008 kostjat AS-i Narva Kinnisvarabüroo ja kostja vahel kinnistu müügilepingu sõlmimisel ning selle allkirjastamisel. Notar keeldus koopiate väljastamisest. 5.11.2013 kohtuistungil Hageja jäi oma nõude juurde, mille kohaselt nõuab kostja käest võlgnevust käsunduslepingu, laenulepingu või alusetu rikastumise sätete alusel. Tegemist on alternatiivsete nõuetega. Kostja peab hüvitama käsundi täitmisel tekkinud kulutused, mis on tekkinud sellest, et hageja on tasunud 300 000 Eesti krooni notar S Ni pangakontole. Summa on tasutud kostja eest ja sellest on hagejal käsundi täitmisest tekkinud kulud. Hageja kui käsundisaaja ülesandeks oli kinnisasja omandamine. Hageja osales lepingu ettevalmistuses, lepingu sõlmimisel, lepingu projekti väljatöötamisel, pidas läbirääkimisi müüjaga. Kõik kulutused, mis on seotud nimetatud tehinguga, on selle summa sees ja hageja täiendavalt midagi ei nõua. Hageja jäi seisukohale, et laenuleping on sõlmitud 22.07.2008, kuid lepingus oli trükiviga aastaarvu „2007“ osas. Hageja pidi laenu tagasi saama 2008. aasta lõpus, aga ei hakanud laenu tagasi nõudma enne 25.06.2012 teises tsiviilasjas menetluse lõppemist. Seejärel 01.02.2013 keeldus kostja tunnistamast, et vastav laenuleping oleks poolte vahel üldse sõlmitud, võlgnevust ei tunnistanud. Kui hageja lepingu üles leidis, siis kostja ikka seda ei tunnistanud. Kuni 01.02.2013 kostja tunnistas oma kohustust hageja ees ning hageja saab seda tunnistaja ütlustega tõendada, dokumentaalseid tõendeid pole. Kostja jäi istungil seisukohale, et laenulepingut ei ole sõlmitud kunagi poolte vahel. Hageja tegi kolm korda vigu selles dokumendid, parandas kuupäeva D. K allkirja juures. Kostja esindaja arvab, et esitatud laenuleping on tühine, ei saa sõlmida lepingut 2007. aastal isikuga, kes oli registreeritud 2008. aastal. D. K väidab, et ei ole allkirjastanud laenulepingut hagejaga. Hageja ütles, et D. K parandas oma allkirja juures kuupäeva ise. Kostja märkis, et 22.07.2008 sõlmitud lepingusse oli pandud kostja registrikood, kuid Äriregistri väljatrüki alusel oli registrikood kostjale pandud alles 23.07.2008.

4(16)

2-13-29045 Hageja väidetel tema ise koostas põhikirja ja registrikood oli näha kandeavaldusest, registriotsusest, nendest dokumentidest, mis tulid Äriregistrist. Hageja on arvamusel, et leping sõlmiti asutamisel oleva kostjaga. Kostja on arvamusel, et D. K allkiri lepingul ei ole ehtne. Kostja lubab taotleda ekspertiisi allkirja ehtsuse tuvastamiseks. Kostja esindaja andis kostjale 300 000 Eesti krooni füüsilise isikuna ning lepiti kokku, et see on kostja poolt võetud laen. Vastav leping oli sõlmitud 23.07.2008. Raha ülekandmine toimus Narvas, täpsemat kuupäeva ei mäleta, kuid umbes 03.07-21.07.2008. Lepiti kokku, et hageja esindab kostjat ning maksab selle raha notarile tehingu raames. Kostja ei saanud ise notarile maksta, kuna vastavalt Termak Real Estate töölepingu punktile 9 oli keelatud tegutseda sama tööga nagu Termak Real Estates (konkurentsikeeld). Kohus rahuldas poolte taotlused kuulata tunnistajatena üle D. K ja J. T. 11.12.2013 kohtuistungil Kohus rahuldas kostja taotluse D. Ai tunnistajana ülekuulamiseks. A.Pärnoja kirjeldas kohtuistungil, kuidas on hagejale üle andnud 300 000 krooni. See toimus enne 23.07.2008, üleandmine toimus Narvas A. Pärnoja tööautos. Autos oli peale A. Pärnoja veel hageja ja D. K. Raha pärines A. Pärnoja hoiusest. D. K ei teinud ise ülekannet notarile, kuna tehingu ettevalmistamine ja raha ülekandmine tehingu raames Narva Kinnisvarabürooga eeldas juristist hageja abi. A. Pärnoja ei teinud ülekannet, kuna vastavalt töölepingule tööandjaga Terman Real Estate OÜ, oli keelatud tegeleda investeerimisega ehitusprojektidesse. Laenuleping oli ilmselt allkirjastatud samal päeval 23.07.2008 A. Pärnoja ja kostja vahel. Tunnistajana kuulati üle D. K, kes kinnitas, et hagejale anti üle A. Pärnojale kuulunud suur summa sularahas. A. Pärnoja andis raha D. Kle, kes andis raha edasi hagejale. D. K kinnitas, et tema juhatuse liikmena Sidiv OÜ poolt pole hagejalt laenu võtnud ning hagejaga laenulepingut allkirjastanud. Tunnistajana kuulati üle J. T, kes oli Narva Kinnisvarabüroo OÜ ja OÜ Sidiv vahelises tsiviilvaidluses OÜ Sidiv esindaja. J. T suhtles menetluse ajal hagejaga. J. T sai aru, et vaidlusest saada võivat raha ootasid nii hageja kui A. Pärnoja mõlemad. Hageja korraldas J. T õigusabi arvete tasumist. J. T saatis kõik arved hagejale, kes edastas need A. Pärnojale. Hageja tundus olevat A. Pärnoja äripartner ja hea tuttav, kuna koos arutati kohtuasja ja koordineeriti tegevust. Hagejale J. T millegi eest ei tasunud. 26.02.2014 kohtuistungil Tunnistajana kuulati üle D. A, kes selgitas, et hageja ei saanud kellelegi võlgu anda ja hageja selgitas, et see pole tema raha, tal on kohustused ja ta tahab selle raha kätte saada. Hageja võttis 2008. aastal Sidiv OÜ ja Narva Kinnisvarabüroo OÜ vahel toimunud tehingust osa, kuna hageja oli jurist ning lepingute sõlmimine, ettevalmistamine, läbirääkimiste pidamine on juristi töö osa. 22.04.2014 määrusega lükati tsiviilasjas kohtuistung edasi ning määrati istungi ajaks 07.11.2014 põhjusel, et 14.03.2014 määrusega kohustas Tartu Ringkonnakohus alustama kriminaalmenetlust D. K ja A. Pärnoja suhtes valeütluste andmise ja kelmuse faktis. 03.11.2014 5(16)

2-13-29045 määrusega peatati tsiviilasjas nr 2-13-29045 menetlus kuni 03.04.2015 ning kohtuistungi toimumine tühistati. 20.04.2015 pikendati menetluse peatamist kuni 03.10.2015. 09.10.2015 määrusega pikendati menetluse peatamist kuni 30.01.2016. 08.02.2016 määrusega pikendati menetluse peatamist kuni 31.05.2016. 19.05.2018 määrusega pikendati menetluse peatamine kuni 30.11.2016. 22.11.2016 määrusega pikendati menetluse peatamine kuni 01.05.2017. 27.04.2017 määrusega pikendati menetluse peatamine kuni 01.10.2017. 03.10.2017 määrusega pikendati menetluse peatamine kuni 31.03.2018. 28.03.2018 pikendati menetluse peatamine kuni 30.06.2018. 11.07.2018 määrusega uuendati menetlus tsiviilasjas nr 2-13-29045. Uus kohtuistung asjas määrati 23.10.2018-le. Istungi toimumise kohaks oli pooltele pakutud Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja ning pooled olid sellega nõus. 22.10.2018 esitas hageja taotluse istungi edasi lükkamiseks terviseseisundi tõttu. Taotlusele oli lisatud ka perearsti tõend (III tlk 89-90). Kohus määras uue istungi ajaks 05.12.2018. 04.12.2018 esitas kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks, kuna hagi on esitatud peaaegu enam kui 3 aastat peale 22.07.2007 laenulepingust tuleneva nõude tagastamistähtaega (III tlk 95). 05.12.2018 vahetult enne kohtuistungi algust saatis hageja oma viimased seisukohad, sh p 3.4 alap 4) all palus mõista kostjalt välja viivis kohtuotsuse jõustumisest kuni nõuete täieliku täitmiseni. Millises määras viivist nõutakse ja millisel alusel hageja ei selgitanud (III tlk 129132). 05.12.2018 kohtuistungil Jäid pooled oma seniste seisukohtade juurde. Hageja täpsustas, et tema nõude alus ei tulene laenulepingust. Laenulepingust tulenevaid õigussuhteid ei olnud, käsundisuhted olid. Kirjalikku lepingut selle kohta koostatud ei olnud, oli suuline kokkulepe. See on nõude esimene alus. Teine alus on käsundita asjaajamine. Kolmas alternatiivne nõude alus on aluseta rikastumine. Kostjal ei olnud tol ajal raha 300 tuhat krooni notarile üle kandmiseks, kostja ootas raha laekumist kolmandalt isikult ja siis pidi hüvitama hagejale notarile üle kantavad 300 tuhat Eesti krooni. Hageja ise sai selle raha temale kuuluvast äriühingust, seda on näha ka hageja eraisiku pangakonto väljavõttest. Hageja esitas tõendina ka kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-16-5757, millega A.Pärnoja ja D.K mõisteti süüdi. Täiendavate tõenditena esitas hageja oma pangakonto väljavõtted 01.01.-31.12.2008, 1.07.31.07.2008 ja 21.07.2008 eest (III tlk 133-138). Hageja esitas menetluskulude nimekirja ja taotles mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 4605 eurot, sh õigusabikulud 2625 eurot, mida kinnitavad ka AB Ensik & Partnerid arved ja maksekorraldused arvete tasumise kohta (III tlk 97-125). Kostja esindaja A.Pärnoja palus jätta hagi rahuldamata. Käsundisuhteid poolte vahel ei olnud. Oli sõbralik palve J. N’ile abistada D. K’t juristina asjaajamisel. Mingit tasu selle eest lubatud ei olnud. Mingit kahju hagejal tekkinud ei ole, 300 tuhat Eesti krooni oli hagejale sularahas üle antud notari kontole kandmiseks, sest A.Pärnoja ise ei tohtinud seda teha temal Termak Real Estate ettevõttega sõlmitud töölepinguga määratud konkurentsikeelu tõttu.

6(16)

2-13-29045 Kostja esitas oma menetluskulude nimekirja ning palus mõista hagejalt kostja kasuks välja 118,66 eurot, s.o tasu tõlgi A.L istungil osalemise eest kokku 91,66 eurot ja sõidukulud 27 eurot. Tõendeid nimetatud kulude kandmise kohta kostja esindaja esitatud ei olnud (III tlk 126127). Poolte esitatud tõendid Hageja on esitanud oma väidete tõendamiseks järgmised dokumendid:  21.07.2008 kviitung, mis tõendab, et hageja kandis notar S Ni kontole 300 000 krooni (I tlk 16);  Tartu Ringkonnakohtu 25.06.2012 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-09-26261, mille kohaselt pidi OÜ Narva Kinnisvarabüroo tagastama kostjale 300 000 krooni (I tlk 17-21);  22.07.2007(8) laenuleping, mis tõendab, et hageja kohustus kostjale andma laenu summas 300 000 krooni (I tlk 15);  Tsiviilasjas 2-09-26261 riigilõivu tasumist tõendav dokument, mille järgi tasus tsiviilasja menetluses apellatsioonikaebuse esitamisel kostja eest riigilõivu hageja (I tlk 40);  28.01.2013 nõudekiri, mille kohaselt hageja nõudis kostjalt tasutud riigilõivu tagastamist hiljemalt 04.02.2013 ning palus laen 300 000 krooni tagastada arveldusarvele nr xxx, laenu tagastamise tähtaeg saabub 01.02.2013 (I tlk 39) ja selle esitamisega seotud e-kirjavahetus 28.01.2013 (I tlk 183);  Pangakonto väljavõte ajavahemikus 12.02.2010 – 23.02.2010, millega hageja tõendab, et osales tsiviilasja nr 2-09-26261 finantseerimises (I tlk 111);  09.10.2008 lepingust taganemise avaldus (I tlk 107-110);  28.09.2011 e-kirja väljatrükk, millest nähtub, et hageja on osutanud seoses käsundi täitmisega juriidilist nõustamist kohtumenetluse raames. Nimelt palus kostja esindaja arvamust tsiviilasja nr 2-09-26261 võimalikule kompromisslepingu projektile ning muudele menetlusega kaasnevatele dokumentidele (I tlk 104);  Tartu Ringkonnakohtule esitatud kompromiss 24.07.2012 ja sellele lisatud e-kirjade väljatrükk 24.07.2012; mis tõendab hageja kui käsundisaaja kohustuste täitmist (I tlk 105-106);  01.06.2012- e-kirjavahetus, millest nähtub, et hageja on kogu aeg olnud kaasatud tsiviilasja nr 2-09-26261 kohtumenetlusse sellega, et on koostanud arvamusi ja juriidilisi seisukohti ning eeltooduga on kogu aeg täitnud käsundit püüdes lahendada käsundiandja probleeme seoses xxx asuva kinnistuga (I tlk 151-174;176-182; 184-185);  19.02.2013 A. Pärnoja e-kiri, milles keeldutakse hageja 14.02.2013 kirjas nõutud 46 875 krooni tasumises (I tlk 175);  21.07.2008 konto väljavõte, millel nähtub hageja konto väljavõte (algjääk 21.07.2008 summas 70 612,56 krooni ja sama päeva lõppjääk 20 600,56 krooni) (I tlk 186);  10.12.2013 Riigiprokutatuuri esitatud avaldus seoses kelmuse ja kunstlike tõendite loomisega ning valeütluste andmisega A. Pärnoja ja D. K poolt (II tlk 16-18);  Termak Ehitus Grupp OÜ Äriregistri väljatrükk (II tlk 79-82);  30.08.2007 õigusabi leping, mis tõendab, et Termak Ehitus Grupp raamatupidamises märgitud raha on saadud 30.08.2007 lepingu alusel (II tlk 77-78; 87-88);  21.01.2014 Riigiprokuratuuri vastus (II tlk 71-74);  25.02.2014 advokaadi e-kiri Riigiprokuratuuri määruse edasikaebamisest (II tlk 75);  Viru Maakohtu 19.06.2017 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-16-5757 Artur Pärnoja ja D K süüdistuses (III tlk 64-87).

7(16)

2-13-29045 Kostja on esitanud oma väidete tõendamiseks järgmised dokumendid:  äriregistri väljavõte selle kohta, et kostja esmane registrikande aeg on 23.07.2008 (I tlk 33);  03.11.2013 D. K avaldus, milles D. K selgitab, et kostja ei ole kunagi hagejalt laenu võtnud (I tlk 102-103);  AS Stroi Investi peadirektor N N 04.11.2013 tõend selle kohta, et hageja töötas seal juristina, siis direktorina (I tlk 99-101);  Kostja asutamisotsus 03.07.2008 koos põhikirjaga, mis tõendab, et firma ei olnud registreeritud 23. kuupäeval (I tlk 89-95);  Kostja majandusaasta aruanne 2008-31.12.2009, mis näitab, et on olemas võlgnevus 300 000 krooni (I tlk 72-88);  Avaldus VMK registriosakonnale selle kohta, et nimi muutus (I tlk 71);  28.01.2013 e-kirjavahetus selle kohta, et hageja eksis saates 300 000 krooni tagastamise avalduse (I tlk 68-70);  Kostja juhatuse otsus 02.11.2012 selle kohta, et kostjalt laenatud 19 000 eurot oli kostja esindaja kohustus ning esindaja vastutab selle eest (I tlk 67);  23.07.2008 laenuleping, mis tõendab, et kostja võttis laenu kostja esindajalt (I tlk 6266);  Tööleping Termak Real Estate OÜ ja kostja esindaja Artur Pärnoja vahel, mis tõendab, et esindajal oli piisav sissetulek 60 988 krooni kuus bruto ning seega olid olemas rahalised vahendid kostjale laenu andmiseks (I tlk 58-61);  14.11.2012 e-kiri, mis tõendab, et hageja oli nõus sellega, et raha, mis liikus 2009. aasta asja raames oli kas kostja või kostja esindaja raha. Kostja andis 2008. aasta teises pooles hagejale laenu ja hageja maksis riigilõivu kostja esindaja palvel kostja esindaja rahast (I tlk 55-57);  OÜ Stroi Invest 17.07.2009 põhikirja muudatused (I tlk 131);  27.11.2013 D K avaldus politseile (I tlk 138-139);  Termak Ehitus Grupp OÜ konto väljavõte, milles on kajastatud väljamaksed hagejale (II tlk 40-42).

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus tutvunud hagiavaldusega, kostja vastusega hagile ja poolte seisukohtadega, kuulanud ära poolte seletused kohtuistungil ning uurinud tsiviilasja raames esitatud dokumentaalseid tõendeid, leiab, et hagiavaldus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Hageja väidab, et tegelikult on hageja ja kostja vahel sõlmitud käsundusleping, mille alusel on hageja kandnud kostja eest notari deposiitkontole 300 000 krooni, mida kostja temale hiljem ei ole tagastanud. Alternatiivselt tugineb hageja alusetu rikastumise ja käsundita asjaajamise sätetele. Kostja vaidleb hagile vastu, põhjusel, et ta pole käsunduslepingut sõlminud ja notari deposiitkontole hageja poolt kantud raha kuulus tegelikkuses kostjale. VÕS § 3 punktist 1 tulenevalt võlasuhe võib tekkida lepingust. Lepingu mõiste on sätestatud VÕS §-is 8, mille lg 1 kohaselt leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.

8(16)

2-13-29045 VÕS § 619 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS ei kohusta lepingupooli sõlmima laenulepingut kirjalikult. VÕS § 11 lõikest 1 tulenevalt lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. TsMS § 438 lõikest 1 tulenevalt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Käesoleva vaidluse lahendamisel analüüsib kohus, kas on tõendatud poolte vahel käsunduslepingu sõlmimine, mille sisuks oli hageja kohustus tasuda kostja nimel tehingu tegemiseks 300 000 krooni notari deposiitkontole ning kas kostja vaidleb põhjendatult hagile vastu. Kui kohus leiab, et lepingu sõlmimine pole tõendatud, siis analüüsib kohus hageja alternatiivnõudeid. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas vaidluses ei ole pooled tõendamiskoormise jaotuses teisiti kokku leppinud. Seega hagiavalduse rahuldamiseks on hagejal kohustus oma nõuet TsMS lubatud tõenditega tõendada. Vaidlust ei ole selles, et:  Hageja kandis 21.07.2008 notar S Ni pangakontole 300 000 Eesti krooni;  22.07.2008 esindas hageja kostjat kinnistu võlaõigusliku müügilepingu sõlmimisel;  04.07.2008 sõlmisid müüjad Aktsiaselts Narva Kinnisvarabüroo, I R, S R ja ostja E N kinnistu võlaõigusliku müügilepingu, mille kohaselt lepingu ese kinnistu, asukohaga xxx, Narva-Jõesuu linn, müüdi ostjale 3 000 000 krooni eest. Lepingu punkt 4.3 kohaselt osa müügihinnast 300 000 krooni, on ostja poolt müüja 1 pangakontole enne käesolevale lepingule alla kirjutamist ja müüja 1 esindaja tõendab oma allkirjaga käesoleval lepingul nimetatud summa tasumist. Punkti 4.4 kohaselt ülejäänud osa müügihinnast, summas 2 700 000 krooni, kohustub ostja tasuma müüjatele kolme pangapäeva jooksul pärast asjaõiguslepingu sõlmimist. Kuigi hageja ei soovinud lõppkokkuvõttes tugineda poolte vahel sõlmitud laenulepingule kui tema nõude alusele, viitas ta siiski sellele kui tema nõuet kinnitavale tõendile, mistõttu kohus peab vajalikuks anda sellele tõendile oma hinnang. Laenulepingust (hageja ja kostja vahel) Lepingu allkirjastamise päev on 22.07.2007 ja laenu tagastamise päev 31.12.2007. D K allkirja juures on masinkirjas olev „2007“ parandatud käsikirjaliselt „2008“. Kriminaalmenetluse raames kriminaalasjas nr 1-16-5757 on ekspertiisiaktiga nr 15E-DM0003 tuvastatud, et eelnimetatud parandus on tehtud samaliigilise kirjutusvahendiga, millega on kirjutatud D. K allkiri ning nimi. Käekirjaekspert kinnitab, et D. K nimelt antud allkiri on kirjutatud D. K poolt. Kannatanu sõnul juhtis D. K lepingu allkirjastamisel tähelepanu valele aastaarvule ning parandas enda nime juures oleva kuupäeva õigeks. Lisaks eelnevalt on maakohus kriminaalasjas juhtinud tähelepanu lepingu punktile 1.2, mis ütleb, et laenusumma antakse üle lepingu sõlmimise päeval. Kui juhinduda eeldusest, et lepingu kuupäev on ekslikult märgitud 22.07.2007 ning õige peaks olema 22.07.2008, pidanuks lepingu kohaselt toimuma laenu 9(16)

2-13-29045 üleandmine 22.07.2008. Kannatanu (hageja) ise on aga öelnud, et laenusummana käsitletav 300 000-kroonine ülekanne oli tehtud enne lepingu sõlmimist. Sama nähtub maksekorraldusest, s.o ülekande tegemine päev enne lepingu sõlmimist, s.o 21.07.2008. Käesoleval juhul nõustub kohus kriminaalasjas nr 1-16-5757 tehtud kohtuotsuses sisalduvate järeldustega, et taolises sõnastuses vormistatud lepingust võib formaalselt teha järelduse, et leping ei käsitle rahasummat, mille hageja väidetavalt tasus kostja eest 21.07.2008 notari kontole, vaid muud lepingupoolte vahelist laenusuhet. Kriminaalmenetluse nr 1-16-5757 käigus leiti A. Pärnoja arvutist analoogse laenulepingu, mille loomise kuupäev oli 14.01.2013, muutmise kuupäev 11.11.2009, sisu loomise kuupäev 16.01.2009, viimati prinditud 21.01.2009. On alust arvata, et kõnealune fail salvestati arvutisse 14.01.2013. Kriminaalasjas nr 1-16-5757 on kohus leidnud, et 12.11.2009 telefonikõne kontekstist nähtub, et hageja ja A. Pärnoja arutavad lepingu tagantjärele koostamist. Kohtul on kõne sisust lähtudes alust arvata, et vaidlusalune laenuleping koostati taolises sõnastuses tegelikkuses alles 2009. aasta novembris või hiljem. Alternatiivina võib vestluse sisu tõlgendada ka viisil, et toimus või kaaluti sel ajal juba olemasoleva lepingu n-ö tagantjärele muutmist. Mõlemal juhul on aga tegemist olukorraga, kus pooled on ilmselgelt soovinud lepingus kajastada näilikku laenusuhet ning pooltevaheline tegelik õiguslik suhe oli lepingus kajastatust erinev. Lisaks leiti kriminaalmenetluse käigus A. Pärnoja arvutist fail, mille sisuks on samuti 22.07.2007 kuupäeva kandev laenuleping, kuid poolteks on hageja ja A. Pärnoja ning lepingu esemeks on laen summas 100 000 krooni. Muud lepingu tingimused on sarnased eelnevalt käsitletud lepinguga. Samas ei A. Pärnoja ega hageja ei ole selle lepingu koostamise asjaolusid selgitanud. Faili andmetest nähtub, et muutmise ja sisu loomise ajad on sarnased OÜ Sidiv ja hageja vahelise lepingu andmetega – st sisu loodud 16.01.2009, muudetud 13.11.2009 ning loomise kuupäev 14.01.2013. See näitab veelkord, et kannatanu ja süüdistatavate vahelised tegelikud õiguslikud suhted erinesid dokumentides kajastatust ning mingil põhjusel otsustati neid varjata näiliku laenulepinguga. Käesolevalt kohus nõustub selle kriminaalkohtu järeldusega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 19.03.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 leidnud, et tsiviilkohtumenetluses saab tõendina hinnata kõiki asja juurde võetud ja kriminaalmenetluses kogutud tõendeid (p 37). Hinnang tõenditele ei pea olema samasugune nagu kriminaalmenetluses, seda juba erineva tõendamiseseme ja kriminaalmenetluse eelduslikult kõrgema tõendamisstandardi tõttu. Hageja on esitanud kohtule 28.01.2013 nõudekirja, mille kohaselt hageja nõudis kostjalt tasutud riigilõivu tagastamist hiljemalt 04.02.2013 ning palus laen 300 000 krooni tagastada arveldusarvele nr xxx, laenu tagastamise tähtaeg saabub 01.02.2013 (I tlk 39). Avalduses on märge digitaalse allkirjastamise kohta, kuid sellekohast kinnituslehte kohtule esitatud pole. Hageja on esitanud ka hulga e-kirjavahetust A. Pärnojaga, kuid ka nendega pole kohtu hinnangul laenusuhe tõendatud. Nt on hageja esitanud e-kirjade väljatrüki, millest nähtub, et see puudutab laenu tagastamise avaldust (I tlk 185), kuid ka selles vaidleb A. Pärnoja nõudele vastu ning palub saata dokumendid, mis tõendavad hageja nõuet viidates sellele, et hageja on eksinud. Hageja on ise vastanud A. Pärnojale, et võib-olla hageja tõesti eksis. Seega laenusuhe poolte vahel on tõendamata. Samuti nimetatud laenulepingust ei ole võimalik tuvastada ka teist laadi õigussuhete olemasolu poolte vahel.

10(16)

2-13-29045 Ka Tartu Ringkonnakohus on 16.05.2018 kriminaalasja nr 1-16-5757 otsuses nõustunud, et A. Pärnoja versioon selle kohta, et tema andis 21.07.2008 ülekande jaoks vajaliku summa sularahas hagejale üle, ei ole üheselt ümber lükatud. Tõenditeks on ainult A. Pärnoja ja hageja vastukäivad ütlused. Kriminaalasja menetluse käigus on tuvastatud, et laenuleping on koostatud tagantjärele ja seda tegelikult aset leidnud tehingu varjamiseks Ükski tõend ei välista otseselt seda, et A. Pärnoja võis enne 21.07.2008 notarile tehtud ülekannet anda vajaliku summa hagejale üle sularahas. Samas selline raha üleandmise fakt ei tähenda automaatselt laenusuhte tekkimist. Kriminaalasjas maakohtu tuvastatu kohaselt laenulepingus kirjeldatud kuupäevale ja asjaoludele vastavat tehingut ei toimunud. Kohus märgib, et mis puudutab kostja poolt majandusaasta aruande 2008-31.12.2009 esitamist, mis näitab, et on olemas võlgnevus 300 000 krooni (I tlk 72-88), siis nimetatud aruanne ei selgita, kelle ees OÜ-l Sidiv laenukohustus on. Sealt ei tulene, et laenukohustus oleks kostja ja A. Pärnoja vahel või kostja ja hageja vahel. Maakohtu otsusest kriminaalasjas nr 1-16-5757 tuleneb, et OÜ Sidiv raamatupidamist teostanud tunnistaja V S ei olnud kuulnud hageja ja kostja vahelisest laenulepingust (III tlk 77). A. Pärnoja ja OÜ Sidiv vahelise lepingu koopia tõi A. Pärnoja talle umbes 2012. aastal. 03.07.2008 – 31.12.2009 aruande koostamise ajal lepingut ennast füüsiliselt raamatupidamises ei olnud. Kohus on seisukohal, et 23.07.2008 laenuleping, mille kostja esitas ja mille kohaselt kostja võttis A. Pärnojalt laenu summas 300 000 krooni, ei vasta tegelikkusele ning on sõlmitud tagantjärele, et varjata tegelikult toimunud tehingut. Kohtu seisukohalt ei ole reaalne, et kui väidetav leping sõlmiti juba 2008. aastal ja seda nii suures summas, siis seda ei esitatud raamatupidamisele koheselt või väikese viivitusega. Kui raamatupidajale anti laenuleping alles kõige varem 2012. aastal, siis on reaalne, et 2008. aastal seda ei eksisteerinudki. Käsunduslepingust Hageja ja kostja vahel ei ole kirjalikku käsunduslepingut sõlmitud. Hageja on öelnud, et käsundusleping sõlmiti hageja kohustusega igakülgselt kaasa aidata kostja arendusprojektile L. Koidula 105 asuva kinnisasja arendus- ja ehitustegevuses. Seejärel on hageja esitanud käsunduslepingu tõendamiseks sellised dokumente nagu e-kirjavahetused, mis hageja väitel tõendavad käsunduslepingu olemasolu. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 16 lg 1 järgi pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg 1 sätestab, et nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja hagejale käsunduslepingu sõlmimiseks pakkumuse tegi. Seega on tõendamata hageja väited pooltevahelise käsunduslepingu sõlmimise kohta, just hageja enda poolt käsunduslepingu sõlmimiseks nõustumise andmise kohta. Hageja ei ole tõendanud ka seda, et tema väidetav nõue kostja vastu sissenõutavaks muutus. VÕS § 82 lg 7 järgi kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib 11(16)

2-13-29045 võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõiked 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. VÕS § 628 lg 5 sätestab, et käsundiandja peab käsundisaajale hüvitama käsundi täitmisel tekkinud kahju, mis tulenes sellise käsundi täitmisega tavaliselt seotud ohust või käsundiandja juhisest, välja arvatud juhul, kui tekkinud kahju tuleb katta tasu arvel või kui kahju põhjustas käsundisaaja käitumine, mida ei võinud vastavalt asjaoludele pidada käsundi täitmiseks vajalikuks. Hageja on öelnud, et peale 25.06.2012 otsust ütles hageja kostjaga käsunduslepingu üles. See tähendab, et hageja võiks talle tekkinud kahju nõuda alates käsunduslepingu ülesütlemisest. Samas on täielikult tõendamata väidetava käsunduslepingu ülesütlemine. Hageja pole selle kohta esitanud mitte ühtegi tõendit. Seega on tõendamata ka hageja väidetava nõude kostja vastu sissenõutavaks muutumine. Kohus asub seisukohale, et nimetatud e-kirjad ei tõenda hagiavalduse aluseks olevat väidetavat käsunduslepingut, vaid pigem teistsugust käsunduslepingut, mille sisuks on hageja poolt kostjale õigusabi osutamine. Hageja on ise esitanud 28.09.2011 e-kirja väljatrüki, millest nähtub, et hageja on osutanud seoses käsundi täitmisega juriidilist nõustamist kohtumenetluse raames. Nimelt palus kostja esindaja arvamust tsiviilasja nr 2-09-26261 võimalikule kompromisslepingu projektile ning muudele menetlusega kaasnevatele dokumentidele (I tlk 104). Esitatud tõendist ei tulene mingit seost esialgse väidetava käsunduslepinguga, mille sisuks oli arendus- ja ehitustegevus. Selle käsunduslepingu sisu on juriidiline nõustamine. Lisaks on hageja esitanud kohtule Tartu Ringkonnakohtule esitatud 24.07.2012 kompromissi ja sellele lisatud e-kirjade väljatrüki, mis peaks tõendama hageja kui käsundisaaja kohustuste täitmist. Kohus on seisukohal, et ainuke asi, mida nimetatud tõend tõendab, on fakt, et J T saatis hagejale .doc formaadis kompromissettepaneku kirjaga, et ootab hageja arvamust projekti kohta. Samuti on hageja esitanud 01.06.2012 e-kirjavahetuse, millest nähtub, et hageja on kogu aeg olnud kaasatud tsiviilasja nr 2-09-26261 kohtumenetlusse sellega, et on koostanud arvamusi ja juriidilisi seisukohti ning eeltooduga on kogu aeg täitnud käsundit püüdes lahendada käsundiandja probleeme seoses xxx asuva kinnistuga (I tlk I tlk 151-155;162-174;176-182; 184-185). Kohus on seisukohal, et nimetatud e-kirjavahetus tõendab taaskord pigem seda, et osutas hageja kostjale õigusabi teenust tsiviilasja nr 2-09-26261 asja raames. Hageja on varasemalt töötanud juristina (I tlk 99-101) ning on tõenäoline, et kostja palus hagejalt õigusabi teenuseid. Tegemist ei ole kirjavahetusega, mis tõendaks käsunduslepingu sisu, milleks oli kinnistu arendus- ja ehitustegevus. Hageja väidab ühes oma seisukohtades (I tlk 149), et vastupidisel juhul puudub igasugune mõistlik selgitus ja põhjendus, miks peaks kostja või selle esindaja edastama hagejale konfidentsiaalseid dokumente, mis puudutavad kohtumenetlust, mille pooleks hageja isiklikult ei olnud. Kohus on seisukohal, et on eelnevalt mõistlikult põhjendanud, miks hagejale dokumente edastati. On tavapärane, et kohtumenetluses võib osapoolele õigusabi osutada isik, kes ei ole tsiviilmenetluses ametlikult osapoole lepinguline esindaja. Samas seisukohas on hageja öelnud, et D. K kinnitab oma 03.11.2013 avalduses (I tlk 103), et hageja aitas kostjat vormistada tehinguid, pidada läbirääkimisi tehingus osalejatega ning käia notari juures. Seega volitas kostja hagejat tegutsema enda huvides. Kohus nõustub selle seisukohaga, kuid on erineval arvamusel hagejaga selles osas, et mida selline avaldus taaskord tõendab. D. K on ise nimetatud avalduses öelnud, et hageja aitas kostjat tehingu vormistamisel, kuna D. Kl endal puudus juriidiline haridus. See tõendab kohtu hinnangul taaskord seda, et hageja abi kasutati juriidilise sisuga toimingute tegemiseks, mis on eraldiseisva käsunduslepingu osa ning ei ole seotud väidetava käsunduslepinguga, mille sisuks oli kinnistu arendus- ja ehitustegevus.

12(16)

2-13-29045 Hageja on seisukohas öelnud, et tõendatud on, et hageja osutas käsunduslepingu alusel õigusabiteenust, pidas läbirääkimisi, korraldas investeeringuid, sõlmis kokkuleppeid ja tehinguid ning käsunduslepingu olemasolu on tõendatud. Kohus on selle seisukohaga nõus. Hageja on tõendanud käsunduslepingu olemasolu, mille sisuks oli juriidiliste toimingute tegemine seoses kostja poolt omandatava kinnistuga ning sellega seotud hilisemate vaidlustega. Tõendatud ei ole, et käsunduslepingu sisuks oli kinnistu arendus- ja ehitustegevus. Hageja on öelnud, et tegemist oli tasuta käsunduslepinguga ehk hageja midagi vastu ei saanud (I tlk 149). Samas on hageja poolt esitatud tõenditest näha, et juriidilise teenuse osutamisega tekkisid ka kulud summas 8 600 eurot (I tlk 151). 26.11.2012 on hageja esitanud kohtukulude arvestuse kostjale ning kirjavahetus puudutab kohtukulusid teistsuguses summas (I tlk 155). Kohus on seisukohal, et sellega on taaskord tõendatud käsunduslepingu olemasolu, mille sisuks oli juriidiliste teenuste osutamine ja mille eest kostja pidi hagejale tasu maksma. Nimetatud suulise käsunduslepinguga ei ole kohtu hinnangul tõendatud hageja kohustus tasuda 300 000 eurot notari deposiitkontole. Hageja on seisukohal, et on tõendanud, et notari kontole 300 000 krooni kandes, täitis hageja käsundit ning tegemist on otsese tõendatud kahjuga. Kohus ei ole veendumusel, et 300 000 krooni notari kontole kandmine oli kaetud käsunduslepingust tuleneva käsundi täitmisega, kuna selle kohta kohtule tõendeid esitatud ei ole. Kogu kohtule esitatud e-kirjavahetus puudutab käsunduslepingut, millest tuleneb õigusteenuse osutamine. Kohus ei saa teha kindlat järeldust selle kohta, et hageja ja kostja vahel oleks sõlmitud käsundusleping, millega hageja kohustus tegema 300 000-kroonise ülekande kostja poolt omandatava kinnistu ostuks. Samuti ei ole käesolevas asjas tõendatud, et hageja sõlmis kostjaga laenulepingu, millega anti kostjale üle 300 000 krooni. Kohus asub eelnevalt analüüsitud põhjendustel seisukohale, et tegemist oli näilise tehinguga tegeliku õigusliku suhte varjamiseks ning on tõendatud, et leping koostati tagantjärele. Kohtule esitatud tõendite pinnalt pole võimalik tõsikindlalt otsustada, milline õigussuhe poolte vahel oli ning kelle rahaga oli 300 000 krooni puhul tegemist. Kohtu sellist järeldust ei kummuta ka hageja poolt tõendina esitatud pangakonto väljavõte. Hageja konto väljavõte 21.07.2008 oli hageja konto algjääk 70 612,56 krooni ja 21.07.2008 lõppjääk 20 600,56 krooni. 21.07.2008 toimunud tehingud: kontolt läks 300 000 krooni ja teenustasu 12 krooni seoses väljamaksega notarile S N ning kontole laekus 250 000 krooni Marigard OÜ-lt. See tähendab, et Marigard OÜ-lt tuli makse 250 000 krooni enne, kui notarile maksti 300 000 krooni. Marigard OÜ makse selgitusse oli märgitud „laenu tagastamine“. Sellega tõendab hageja, et notari kontole tasutud 300 000 krooni puhul oli tegemist tema enda rahaliste vahenditega. Kohus on seisukohal, et käesolevalt pole hageja selgitanud nimetatud Marigard OÜ ülekande tagamaid. Kohtule pole esitatud varasemaid konto väljavõtteid, kust nähtuks, et hageja oleks Marigard OÜ-le raha laenanud. Kuna käesolevas asjas pole välistatud sündmuste käik kostja seisukohtade järgi ehk, et 300 000 krooni võis tulla sularahas A. Pärnojalt, siis võis nimetatud summast 250 000 krooni olla kantud hageja kontole kasutades selleks Marigard OÜ ettevõtet. Samuti pole välistatud olukord, kus Marigard OÜ tõepoolest tagastas hagejale laenu, kuid hageja oli eelnevalt sellegipoolest saanud A. Pärnojalt sularahas 300 000 krooni. Kohus ei saa 13(16)

2-13-29045 poolte esitatud tõendite pinnalt tõsikindlalt tuvastada, kas hageja poolt notarile kantud 300 000 krooni pärineb temalt endalt, A. Pärnojalt või hoopis kelleltki teiselt. Hageja ja A. Pärnoja vestlustest, mis on tuvastatud kriminaalmenetluse nr 1-16-5757 käigus, võib järeldada, et üle kantud raha ei pärinenud hagejalt vaid kelleltki teiselt („noh .. mina arvasin, et võib nii ... et mina võtsin teistelt inimestelt ... andsin Sidiv“ /III tlk 75/). Kui hagejale saab ette heita seda, et ta pole selgitanud Marigard OÜ poolt tagastatud laenu aluseks olevad asjaolusid ega tõendanud laenu andmist nt varasemate konto väljavõtetega, siis kostja esindajale A. Pärnojale saab ette heita seda, et ta pole esitanud tõendeid selle kohta, kuidas 300 000-kroonine sularaha kogus talle tekkis (mis aja jooksul, konto väljavõtted jms). Kriminaalmenetluses nr 1-16-5757 on maakohus välja toonud, et kuna arutleti, kas summa võiks olla kajastatud ka müügilepingu täitmisena, siis puudunuks edaspidi alus rääkida tasutud rahasumma tagastamise nõude olemasolust. Asjaolu, et pooled kaalusid võimalust kajastada summa ülekandmist ka müügilepingu alusel, näitab, et tegelikkuses ei olnud kannatanu (hageja) ja A.Pärnoja vahel kokkulepet, mis näitaks ette OÜ Sidiv kohustuse tagastada kannatanule 300 000 krooni. Pigem otsiti legaalsena näivat lepingulist suhet, mis õigustaks hageja nimelt ülekande tegemist OÜ Sidiv kohustuse täitmiseks. Seda kinnitavad ka tunnistaja D. Ai antud ütlused 26.02.2014 kohtuistungil. Eeltoodu alusel leiab kohus, et väidetavatest pooltevahelistest käsundisuhetest tulenev hagi alus ei leidnud kinnitust. Alternatiivsed nõude alused: käsundita asjaajamine Hageja tugines alternatiivselt käsundita asjaajamisele, kuid kohus on seisukohal, et hageja pole ka selle eelduseid tõendanud. VÕS § 1018 lg 1 kohaselt, kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal VÕS §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused. Hageja on kogu menetluse vältel tuginenud sellele, et kostja ise tahtis, et hageja kannaks tema nimel 300 000 krooni notari deposiitkontole tehingu tegemiseks. Seega ka hageja enda seisukohalt oli kostja teadlik nimetatud rahasumma ülekandmisest, hageja seisukohtade järgi (mis ei leidnud küll tõendamist) oli selleks hagejale õiguse andnud. Seega pole VÕS § 1018 eeldused täidetud. aluseta rikastumine VÕS § 1027 alusel isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 järgi kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

14(16)

2-13-29045 Kohus leiab, et ei ole täidetud ka alusetu rikastumise eeldused. Alusetu rikastumine eeldab, et üks isik saab alusetult mingi positiivse vara, teine isik seeläbi aga jääb sellest varast ilma. Kuna kohus eelnevalt ei saanud ühemõtteliselt tuvastada, et notarile kantud raha summas 300 000 krooni oli hageja enda raha ja ei olnud näiteks eelnevalt kostjalt saadud raha, siis ei saa kohus kindlalt tuvastada ka seda, et nimetatud ülekande tegemisega jäi hageja just oma rahast ilma. Seetõttu ei leia kinnitust ka hageja nõude alusetust rikastumisest tulenev alus. Viimast seisukohta kinnitab ka asjaolu, et 300 tuhat Eesti krooni ei olnud andnud hagejalt kostjale, vaid hagejalt kolmandale isikule (notari deposiidikontole) ehk kostja ei ole hagejalt otse midagi saanud. Kokkuvõte Seega ükski hageja nõude alustest ei leidnud kinnitust, mistõttu kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja taotlus aegumise kohaldamiseks Kuna hageja ei tuginenud oma nõude alusena laenulepingust tulenevatele laenusuhetele (ning lõppkokkuvõttes jätab kohus hagi rahuldamata nõude aluste puudumise tõttu), jätab kohus kostja esitatud taotluse laenulepingust tuleneva nõude suhtes aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Viivisenõue Hageja esialgne nõue piirdus vaid põhinõudega. Kõrvalnõudeid, sh viivisenõuet tal ei olnud. Hageja esitas viivisenõude ja palus kostjalt välja mõista viivist põhinõudelt alles 05.12.2018, s.o vahetult enne viimast kohtuistungit. Viivisenõude esitamist selles menetlusetapis pole hageja põhjendanud. Viivise nõude esitamisega muutub hagihind ning nõudelt tuleb täiendavat riigilõivu tasuda. Hageja ei ole täiendavat riigilõivu tasunud. TsMS § 331 lg 1 järgi kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kuna hageja ei ole riigilõivu tasunud, oleks kohtul vaja nõuet käiguta jätta, mis aga oluliselt venitaks asja menetlemist, mis on kestnud niigi pikalt. Kohus leiab, et sel põhjusel tuleb viivisenõude menetlusse võtmisest keelduda. Kohus märgib ühtlasi, et kuna kohus jätab hagi juba põhinõude osas rahuldamata, siis ei saa hagejal tekkida ka viivise väljamõistmise nõuet ning isegi viivisenõude menetlusse võtmise korral tuleks hagi jätta rahuldamata ka viivisenõude osas.

MENETLUSKULUD

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse

15(16)

2-13-29045 või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jäetakse täies ulatuses rahuldamata, jätab kohus kõik menetluskulud hageja kanda. Kuna hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda ei hakka kohus eraldi hindama, kas need on põhjendatud või mitte, piirdudes sellega, et senises menetluses ükski asjaolu ei viidanud sellele, et hageja ei esinda ennast ise, vaid kasutab selleks ka advokaadi abi, nagu nähtub hageja menetluskulude nimekirjast ja sellele lisatud dokumentidest. Peale selle arvetest nähtub, et vähemalt osa neist on seotud mitte antud tsiviilasjaga, vaid hoopis menetlusega kriminaalasjas. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejal ei olnud menetluses lepingulist esindajat, kes vastaks TsMS § 218 lg 1 nõuetele. Ühtegi dokumenti ei olnud lepingulise esindaja poolt allkirjastatud, lepinguline esindaja ei osalenud ka kohtuistungil ega muul viisil kohtumenetluses hagejat esindanud. Hageja ei ole menetluse käigus viidanud ka sellele, et tema osaleb menetluses ka lepingulise esindaja kaudu. Õigusabikulude olemasolu selgus alles menetluskulude nimekirja esitamisel. Kohus leiab, et hagejal lepingulise esindaja olemasolu ei ole tõendatud ning esitatud arved õigusabiteenuse eest seda ei kinnita. Seetõttu ei ole põhjendatud õigusabikulude väljamõistmine kostjalt. Kohus jätab hageja õigusabikulude väljamõistmise taotluse rahuldamata. Olenemata eeltoodust, kuna kohus jätab hagi rahuldamata jäävad kõik menetluskulud, sh hageja enda kulud tema enda kanda. Kostja on palunud välja mõista hagejalt sõidukulud seoses 05.12.2018 Jõhvi kohtumajas toimunud istungiga ja tasu tõlk A. L ühel varasemal istungil osalemise eest. Kuna kinnitavaid dokumente tõlgile makstud tasu kohta esitatud ei olnud asub kohus seisukohale, et selles osas on kostja taotlus põhistamata ja tuleb jätta rahuldamata ning hageja käest vastav hüvitis välja mõistmata. Samale seisukohale asub kohus ka kostja esindaja sõidukulude hüvitamise taotluse osas. Esiteks ei esitanud kostja esindaja tõendeid, mis kinnitaksid sõidukulude tekkimist (bussipiletid, kütusetšekid vms). Arvestades, et tegemist on sama maakonnaga välistatud ei ole võimalus, et kostja esindaja võis istungile ilmumiseks kasutada tasuta ühistransporti ning reaalseid kulusid tal polegi tekkinud. Samuti tuleb märkida, et 05.12.2018 istungi toimumise koht (s.o Jõhvi kohtumaja) oli kohtu poolt pooltega eelnevalt kooskõlastatud ja pooled olid sellega nõus. Narva kohtumajas toimunud istungitega seoses ei taotlenud kostja esindaja sõidukulude hüvitamist ning kohtule jääb arusaamatuks, miks viimase kohtuistungi puhul on kostja esindaja seisukoht erinev. Siinjuures tuleb märkida, et ei hageja ega kostja esindaja ei asu Narvas ning 05.12.2018 kohtuistungi pidamine mitte Narva, vaid Jõhvi kohtumajas ei toonud pooltele kaasa mingeid täiendavaid kulutusi, sh võrreldes senises menetluses tekkinud kuludega. Seetõttu kostja taotlus sõidukulude hüvitamise osas tuleb jätta rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Deniss Minzatov kohtunik

16(16)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.