Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-17-19022 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja esitatud asjaolud Hageja Swedbank AS palub kostjalt S Kilt välja mõista hageja kasuks põhivõlg 19297,67 eurot, intress 589,67 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 9102,92 eurot, tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis 0,022% päevas põhinõudelt (19297,67 eurot) alates 20.12.2017 kuni nõude täitmiseni ning varakindlustuselt sissenõutavaks muutnud viivis 8,65 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud, s.h hagiavalduselt tasutud riigilõiv 1000 eurot, kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. 21.11.2006 sõlmisid hageja ja J P laenulepingu nr 06-219901-EL, mille alusel andis hageja J P laenu summas 62 673 eurot. Lepingu tagatiseks oli hüpoteek korteriomanditel asukohaga xxxx (reg.osa nr xxx) ja xxxx (reg.osa xxxx) ning hüpoteek kinnistul xxxx (reg.osa xxxx). 08.09.2009 sõlmiti laenulepingu lisa 1, millega pooled leppisid kokku, et laenulepingu pooleks on ka S K, intressimääraks 6 kuu Euribor + 2.5% aastas, maksepäevaks iga kuu 25. kuupäev. Lepingu lisa punkti 4.7 kohaselt, kui laenusaajaid on rohkem kui üks, vastutavad kõik laenusaajad laenulepingu täitmise eest panga ees solidaarselt. Osamaksed ning intress kajastus maksegraafikus. Tüüptingimuste punkti 3.1 kohaselt oli kostjal kohustus tasuda intressi laenulepingus toodud tingimustel vastavalt graafikus toodud summadele. Intressi makseid ei teostanud kostja alates 25.10.2014. Lepingu nr 06-219901-EL lõppemise seisuga 16.02.2015 oli sissenõutavaks muutunud intress 589,67 eurot. Kuna kostja oli oma kohustuste täitmisega viivituses ning ei täitnud oma lepingust tulenevaid kohustusi, saatis hageja kostjale 28.01.2015 teatise lepingu ülesütlemise tahteavaldusega. Kostja võlgnevust ei likvideerinud ning tulenevalt kostja lepingu rikkumisest, luges hageja kostajaga sõlmitud lepingu ülesöelduks alates 16.02.2015 ning kogu nõue summas 45568,05 eurot muutus sissenõutavaks. 17.02.2015 saatis hageja kostjale teatise, milles teavitas kostjat lepingu lõppemisest ning andis täiendava tähtaja, 19.03.2015, nõude tasumiseks, kuid kostja nõuet ei tasunud. Seoses laenu kaassaaja J Pi pankrotimenetlusega, võõrandas pankrotihaldur Urmas Ustav 25.04.2016 laenulepingu tagatiseks oleva korteriomandi xxxx (reg.nr xxxx, seoses aadressi nimetuse muutusega xxxx), mis kuulus J P, hinnaga 32042 eurot, millest hagejale laekus 27235,70 eurot. Kuna J Pil oli sõlmitud ka väikelaenuleping, siis pankrotihaldurilt laekunud rahast 1916,51 eurot läks 2 (6)

2-17-19022 väikelaenu võlgnevuse katteks ning ülejäänud 25319,19 eurot läks 06-219901-EL lepingu võlgnevuse osaliseks kustutamiseks järgnevalt: 25319,19 eurost 25235,52 eurot läks laenu põhiosa võlgnevuse vähendamiseks ning 33,67 eurot läks varakindlustuse põhiosa võlgnevuse kustutamiseks ning 50 eurot sissenõude kulude tasumiseks. Seega on hageja hinnangul põhiosa võlgnevuse jääk 19 297,67 eurot põhjendatud ning selge. 18.09.2017 saatis hageja kostjale teate täitmata jäänud kohustuste osas, s.o kokku 28603,66 eurot ning palus võlgnevus tasuda hiljemalt 18.10.2017. Hageja hinnangul kostja vastuväide vastutustundetu laenamisega seoses on otsitud ja põhjendamatu. Kostja tegelik etteheide seisneb selles, et kui laenu tagatisvara realiseerimine ei võimalda kõiki lepingulisi kohustusi täita, näitab see, et hageja on tagatisvara valesti hinnanud või laenulepingut ebapiisavalt taganud, mistõttu peaks nimetatud riski kandma hageja. Pankrotimenetluses asus pankrotihaldur vara müüma algihinnaga 50 000 eurot ning esimene enampakkumine toimus 24.08.2015. Hagi lisa nr 8 kohaselt oli kostjaga lepingu ülesütlemisele järgneval päeval lepingust tulenev võlgnevus kokku 45 568,05 eurot, mis tõendab, et ka laenulepingu lõppedes oli tagatise väärtus piisav ning oluliselt suurem kui kinnistu väärtus. Kahjuks õnnestus pankrothalduril kinnistu müüa alles kaheksandal enampakkumisel hinnaga 32 042 eurot. Laenu väljastamisel oli J Pl sissetulek, mis võimaldas tal stabiilselt lepingust tulenevaid kohustusi täita. 2009.a tekkisid J Pl ajutised makseraskused kui ta kaotas töö ning lepingu pooleks astus kostja. Enne töö kaotust küündis J P töötasu 20 000 kroonini kuus. Kostja netosissetulek oli keskmiselt 10 089 krooni kuus (lisa 3) ning laenumakse oli 3911,65 krooni. Seega olid kostjal olemas piisavad vahendid igakuiste laenumaksete tegemiseks. Hageja on olnud kontaktis kostjaga, kuid nimetatud suhtlus toimus peale lepingu ülesütlemist, mistõttu oli hageja sunnitud tõdema, et mistahes summa tasumine ei oleks hoidnud enam ära laenulepingu ülesütlemist, sest võlgnevuse summas 973,82 eurot tasumise tähtaeg oli 14.02.2015 (hagi lisa nr 8) ning selleks ajaks kostja seda ei tasunud. Kostja sõlmis kindlustuslepingu Swedbank P&C Insurance AS-ga. Kostja oli kindlustusmaksetega viivituses, millelt kuulub tasumisele viivis 8,65 eurot. Kostja seisukohad Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole piisaval määral selgitanud, kuidas toimus kinnisasja müügist saadud summa nõudest maha arvestamine. Kostja arvutuste kohaselt oli enne kinnisasja müügist saadud summa saamist tasumata põhisosa laenujääk 44 533,19 eurot. Pankrotimenetluse tulemusena laekus võlgnevuse katteks 27 235,70 eurot ning eeldusel, et puudusid võla sissenõudmiseks tehtud kulutused, sest need kulutused arvestatakse tavaliselt pandieseme müügist maha juba pankrotimenetluses, siis peaks kogu pankrotimenetluse käigus laekunud summa maha arvestama põhivõlgnevuselt. Selliste eelduste kohaselt oleks pidanud jääma põhivõlgnevuse jäägiks 17 297,49 eurot (44 533,19 – 27 235,70), hagiavalduses on aga põhivõlgnevuseks märgitud 19 297,67 eurot. Kuidas hageja sellise summa sai, seda selgitatud ei ole. Seega on hagejal õigus nõuda intressi ainult VÕS § 94 sätestatud määras ning muid tasusid kostja hagejale ei võlgne. Kostja leiab, et laenulepingut sõlmides oleks hageja pidanud aru saama, et seatud hüpoteegid ei taganud hageja nõuet täielikult, mistõttu võttis vastutustundetult käitudes ise riski, et laenuleping on 3 (6)

2-17-19022 piisava tagatiseta. Kostja hinnangul käitus hageja laenulepingu ülesütlemisel pahatahtlikult andes selgitusi, mille kohaselt ei oleks kostja võlgnevuse tasumisest kasu olnud. Kostjal ei olnud raskusi tagasimaksete tegemisega, kuid juhindudes hageja antud nõuandest, sattus kostja olukorda, milles peab tasuma kogu võlgnevuse koheselt. Kostja palub vähendada viivist mõistliku suuruseni, arvestades, et kostja kasvatab nelja last ja oli kaaslaenaja. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte esitatud asjaoludega ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leidis, et hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 231 lg 2 ja lg 4 järgi ei ole pooltel vaidlust allolevate asjaolude üle: 

21.11.2006 sõlmisid hageja ja J P laenulepingu nr 06-219901-EL, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 62 673 eurot. Lepingu tingimuste kohaselt oli intressimäär 6 kuu Euribor + 0.6% aastas ning maksepäev oli iga kuu 12. kuupäev ja tagastamise lõpptähtpäev oli 12.11.2036. Lepingu tagatiseks oli hüpoteek korteriomanditel asukohaga xxxx (reg.osa nr xxxx) ja xxxx (reg.osa xxxx) ning hüpoteek kinnistul xxxx (reg.osa xxxx) (tl 6).



08.09.2009 sõlmiti laenulepingu lisa 1, millega pooled leppisid kokku, et laenulepingu pooleks on ka S K, intressimääraks 6 kuu Euribor + 2.500% aastas, maksepäevaks iga kuu 25. kuupäev ning tagatiseks oli hüpoteek korteriomandil asukohaga xxxx (reg.osa nr xxxx) ning hüpoteek korteriomandil asukohaga xxxx (reg.osa xxxx). 14.10.2010 sõlmiti laenulepingu lisa 2, millega pooled leppisid kokku, et laenulimiit oli 49 081,29 eurot, intressimäär 6 kuu Euribor + 3.000%, lõpptähtpäev 25.04.2037, laenu tagatiseks oli hüpoteek korteriomandil xxxx (reg.osa nr xxxx) (edaspidi nimetatud laenulepingu lisa) (tl 9).



Tüüptingimuste punkti 3.1 kohaselt oli kostjal kohustus tasuda intressi laenulepingus toodud tingimustel vastavalt graafikus toodud summadele (tl 9).



Intressi makseid ei teostanud laenusaajad alates 25.10.2014. Lepingu nr 06-219901-EL lõppemise seisuga 16.02.2015 oli sissenõutavaks muutunud intress kogusummas 589,67 eurot.



Hageja saatis kostjale 28.01.2015 teatise lepingu ülesütlemise tahteavaldusega, milles oli märgitud lepingust tulenev võlgnevus, mis oli kokku 973,82 eurot. Teatisega andis hageja kostjale täiendava tähtaja, 14.02.2015, võlgnevuse tasumiseks ning avaldas, et juhul kui kostja oma võlgnevust ei tasu, loeb hageja kostjaga sõlmitud lepingu lõppenuks ning, et kõik lepingust tulenevad nõuded muutuvad sissenõutavaks (tl 25).



Laenulepingu ülesütlmise aja seisuga oli võlgnevus 45 568,05 eurot (tl 26).



Seoses laenu kaassaaja J P pankrotimenetlusega, võõrandas pankrotihaldur Urmas Ustav 25.04.2016 laenulepingu tagatiseks oleva korteriomandi xxxx (reg.nr xxxx, seoses aadressi nimetuse muutusega xxxx), mis kuulus J P ́ile, hinnaga 32 042 eurot, millest hagejale laekus 27 235,70 eurot. 18.09.2017 saatis hageja kostjale teate täitmata jäänud kohustuste osas, s.o kokku 28 603,66 eurot ning palus võlgnevus tasuda hiljemalt 18.10.2017 (tl 27).

4 (6)

2-17-19022 Põhivõlgnevusest VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja arvutuste kohaselt on hageja näidanud põhiosa jääki 2000 eurot suuremana. Pooltel puudub vaidlus, et seoses laenu kaassaaja J Pi pankrotimenetlusega, võõrandas pankrotihaldur Urmas Ustav 25.04.2016 laenulepingu tagatiseks oleva korteriomandi xxxx (reg.nr xxxx), mis kuulus J Ple, hinnaga 32 042 eurot, millest hagejale laekus 27 235,70 eurot. Hageja on 19.09.2018 menetlusdokumendis selgitanud, et kuna J Pil oli sõlmitud ka väikelaenuleping, siis pankrotihaldurilt laekunud rahast 1916,51 eurot, läks väikelaenu võlgnevuse katteks ning ülejäänud 25319,19 eurot läks 06-219901-EL lepingu võlgnevuse osaliseks kustutamiseks järgnevalt: 25319,19 eurost 25235,52 eurot läks laenu põhiosa võlgnevuse vähendamiseks ning 33,67 eurot läks varakindlustuse põhiosa võlgnevuse kustutamiseks ning 50 eurot sissenõude kulude tasumiseks. Seega on hageja hinnangul põhiosa võlgnevuse jääk 19 297,67 eurot. Kostja ei ole vaidlustanud J Pi teiste kohustuste olemasolu, kuid leiab, et hagejal puudus õigus pankrotivara arvestamiseks teiste kohustuste katteks, viidates VÕS § 415 lg-le 2. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 lg 2 kohaselt kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks, kolmandas järjekorras intressi katteks ja neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Kohtu hinnangul on hageja võlgnevuse kujunemise arvestuses nimetatud summad läinud J Pi põhikohustuste ja sissenõudmiseks tehtud kulude katteks. Kohus selgitab, et J Pi põhikohustuseks ei saa pidada vaid käesoleva vaidluse esemeks olevat põhivõlgnevust. Ka käesolevasse vaidlusesse mitte puutuva väikelaenu lepingust tulenev kohustus on põhikohustus ja kahju hüvitis (kindlustusmakse) on samuti põhikohustus. Kõrvalkohustuseks tuleb pidada eelkõige viivist, intressi, leppetrahvi, käendamisest ja garantii andmisest tulenevaid kohustusi ja käsiraha andmisest tulenevaid kohustusi. Kostja ei ole välja toonud, et viimati nimetatud kohustuste katteks oleks pankrotivara arvestatud. Seega on hageja õiguspäraselt ja järgides VÕS § 415 lg 2 sätestatut, kustutanud J Pi kohustusi hageja ees. VÕS § 108 lg 1 alusel kuulub hagi põhinõude (19 297,67 eurot) osas rahuldamisele. Vastututustundlikust laenamisest Kostja leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, andes laenu piisavat tagatist määramata. Seega on kostja hinnangul hagejal õigus nõuda intressi ainult VÕS § 94 sätestatud määras. VÕS § 4034 lg 1 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Seega ei ole seadusandja sidunud vastutustundliku laenamise põhimõtet tagatise piisavusega, vaid tarbija krediidivõimelisusega. Seega kostja väited laenu tagatiseks oleva kinnisvara väärtuse osas ei 5 (6)

2-17-19022 ole asjakohased ja kohus jätab need tähelepanuta. Hageja on selgitanud välja hageja ning J Pi sissetulekud (vastavalt 250 ja 1277 eurot), mis oli piisav 250 eurose laenumakse tasumiseks. J Pi pankrot ei saanud kohtu hinnangul olla laenuandjale ettenähtav. Eelnevast tulenevalt on hageja täitnud VÕS § 4034 lg-st 1 tuleneva krediidivõimelisuse hindamise kohustuse ning seega ei ole täidetud VÕS § 4034 lg 7 sätestatud tingimused intressimäära alandamiseks. Viivise vähendamisest Kostja palub vähendada viivist mõistliku suuruseni, arvestades, et kostja kasvatab nelja last ja oli kaaslaenaja. VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus tuvastab, et viivise suuruseks oli kokku lepitud 6 kuu euribor, millele lisandus 3% aastas (tl 11). Arvestades, et lepingu lõpetamise ajal oli euribor 0%, siis ei saa kohtu hinnangul pidada eluasemelaenu viivist suurusega 3% aastas ebamõistlikult suureks. Kostja taotlus viivise vähendamiseks ei kuulu rahuldamisele. Otsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 10646,73 eurot ja viivis alates 21.12.2018 kuni põhinõude (19 297,67 eurot) täitmiseni tasumata võlasummalt 0,022 % päevas kuni põhinõude kohase täitmiseni kuulub rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 alusel. Menetluskulude jaotus. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohtule esitatud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista menetluses tasutud riigilõiv 1000 eurot ja sellele lisanduv viivis. /allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin Kohtunik 6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.