Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
19.12.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-14853
Tsiviilasi
OÜ Water Ser No-dig (pankrotis) pankrotihalduri Peeter Sepperi hagi XX, YY, CC, HH ja DD vastu tehingu tagasivõitmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.01.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Water Ser No-dig (pankrotis) pankrotihaldur Peeter Sepperi apellatsioonkaebus HH ja DD apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Hageja apellatsioonkaebuse hind 77 514.84 eurot Kostjate IV ja V apellatsioonkaebuse hind 0 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant/vastustaja OÜ Water Ser No-dig (pankrotis; registrikood 10958891) pankrotihaldur Peeter Sepper, lepinguline esindaja v/adv Magnus Braun Kostja I/vastustaja XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II/vastustaja YY (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja III/vastustaja CC (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate II ja III/vastustajate lepinguline esindaja v/adv Anna Liiv Kostja IV/vastustaja/apellant HH (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Kostja V/vastustaja/apellant DD (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Kostjate IV ja V/vastustajate/apellantide lepinguline esindaja v/adv Anto Kasak
Menetluse liik
Kohtuistung 05.09.2018, edasi kirjalikus menetluses
1.Harju Maakohtu 12.01.2018 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata OÜ Water Ser No-dig (pankrotis) pankrotihalduri hagi müügitehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks XX, YY ja HH vastu, rahalise hüvitise koos viivisega saamiseks YY ja HH vastu ning osas, milles maakohus jaotas ja määras kindlaks menetluskulud. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi XX, YY ja HH vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks ning osaliselt YY ja HH vastu rahalise hüvitise koos viivisega väljamõistmiseks. Samuti jaotada uuesti maakohtumenetlusega seotud kulud. CC ja DD osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Rahuldada OÜ Water Ser No-dig (pankrotis) pankrotihalduri hagi osaliselt; 2) Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks XX ning YY ja HH vahel 04.10.2013 sõlmitud OÜ Ducto 25% osa võõrandamisleping; 3) Mõista YY-lt välja rahaline hüvitis 47 886.95 eurot Tartu kohtutäituri Sirje Taela käsutusse; 4) Mõista YY-lt välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse tegemisest 19.12.2018 kuni rahalise hüvitise 47 886.95 eurot täieliku tasumiseni Tartu kohtutäituri Sirje Taela käsutusse; 5) Mõista HH-lt välja rahaline hüvitis 23 886.05 eurot Tartu kohtutäituri Sirje Taela käsutusse; 6) Mõista HH-lt välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse tegemisest 19.12.2018 kuni rahalise hüvitise 23 886.05 eurot täieliku tasumiseni Tartu kohtutäituri Sirje Taela käsutusse; 7) Hagi CC ja DD vastu jätta rahuldamata; 8) CC ja DD maakohtu- ja apellatsioonimenetluse kulud jätta OÜ Water Ser Nodig (pankrotis) pankrotihalduri kanda; 9) XX, YY ja HH maakohtu- ja apellatsioonimenetluse kulud jätta nende endi kanda; 10) OÜ Water Ser No-dig (pankrotis) pankrotihalduri maakohtu- ja apellatsioonimenetluse kulud jätta 15% ulatuses XX, 42,5% ulatuses YY ja 42,5% ulatuses HH kanda; 11) Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist.
3.OÜ Water Ser No-dig (pankrotis) apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.
pankrotihalduri
ning
HH
ja
DD
Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.03.10.2016 esitas hageja maakohtule kostjate vastu hagi, milles palus: 1) tunnistada kehtetuks 04.10.2013 OÜ Ducto (reg/kood 12079478) osa müügilepingu; 2) mõista kostjatelt II ja III välja Tartu kohtutäitur Sirje Taela käsutusse põhivõla 47 886.95 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni; 3) mõista kostjatelt IV ja V välja Tartu kohtutäitur Sirje Taela käsutusse põhivõla 23 886.05 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates hagi esitamisest põhinõude täieliku tasumiseni; 4) jätta menetluskulud kostjate kanda.
2.01.05.2015 jõustus kostja I suhtes Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 2-13-45509, millega mõisteti kostjalt I solidaarselt AP ja RR-ga välja hageja kasuks kahju hüvitisena põhinõue 32 300 eurot, viivis 19.11.2014 seisuga 4442.39 eurot ja viivis protsendina põhinõudelt (32 300 eurot) alates 20.11.2014 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud määras. 17.06.2016 määrusega samas tsiviilasjas määrati kindlaks ning mõisteti kostjalt I hagejale välja menetluskulud 10 984.94 eurot ja viivis VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Määrus jõustus 07.07.2016. 02.09.2015 esitas hageja Tartu kohtutäiturile Sirje Taelale täitmisavalduse, milles palus pöörata kohtuotsuse täitmisele. Otsust ei ole võimalik sundtäita kostjal I vara puudumise tõttu.
3.04.10.2013 sõlmisid kostja I müüjana ning kostjad II ja IV ostjatena kostjale I kuulunud OÜ Ducto osa müügilepingu. Hageja taotleb müügilepingu tagasivõitmist. Kostjale I kuulus 625 eurose nimiväärtusega OÜ Ducto osa, mis moodustas 25% osaühingu osakapitalist. Tagasivõidetava tehinguga müüs võlgnik talle kuuluvast osast kostjale II 417 euro suuruse osa (16,68%) hinnaga 2 eurot ja kostjale IV 208 euro (8,42%) suuruse osa hinnaga 1 euro. Riiklikult tunnustatud ekspert on seisukohal, et 25% osaluse väärtus 31.12.2013 seisuga ei ole väiksem kui 71 773 eurot. Seega omandasid kostjad II ja III (kostja II abikaasa) 47 886.952 euro väärtuses vara 2 euro eest ning kostjad IV ja V (kostja IV abikaasa) 23 886.053 euro väärtuses vara 1 euro eest.
4.Hageja leidis eksperdi arvamusele tuginedes, et kostja I müüs talle kuulunud osa odavamalt, kui oli selle tegelik väärtus ning sellega kahjustas tehing sissenõudja huve. Tehing on tehtud teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kuna osa võõrandati pärast hagejalt nõudekirja saamist ning hagi esitamist kostja I vastu temalt kui OÜ Water Ser No-dig juhatuse liikmelt hoolsuskohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Tehingu väärtuseks oli 3 eurot. Kostjad II–V on võlgniku lähikondsed tulenevalt asjaolust, et olid kostja I äripartnerid enam kui kaks ja pool aastat. Lisaks on kostjad III ja V vastavalt kostjate II ja IV lähikondsed tulenevalt abielulistest suhetest.
Sellest tulenevalt kostjad teadsid, et tehinguga kahjustatakse sissenõudja huve. Tehingu kahjulik mõju oli kostjatele äratuntav juba üksnes tehingu hinnast tulenevalt.
5.Kuna lepingu alusel võõrandatud osade väljaandmine on võimatu, nõudis hageja kostjatelt saadu väärtuse hüvitamist. Kostjad IV ja V ei ole enam OÜ Ducto osanikeks. Seega on saadu väljaandmine nende puhul ka võimatu ning nad peavad hüvitama 23 886.05 eurot. Kostjate II ja III poolt omandatud osa väljaandmine on võimatu, sest kostja III ei ole enam osa omanik ning kostjale II kuuluv osa on koormatud pandiõigustega. Kuivõrd saadu väljaandmine on võimatu, peavad kostjad II ja III hüvitama 47 886.95 eurot.
6.Vastuseks kostjate vastuväidetele märkis hageja järgmist. Kostjal I oli õigus laenu tagastamist nõuda olenemata sellest, kas ta OÜ Ducto osa kostjatele võõrandab. Laenu tagastamine ei saanud seega osa hinda mõjutada. Käendus on olemuslikult tingimuslik kohustus. Käenduskohustuse ülevõtnud pidanuksid OÜ Ducto kohustusi täitma alles siis, kui äriühing neid ise täita ei suuda. 2013.a seisuga oli OÜ Ducto Nordea panga ees kohustusi korrektselt täitnud. Kostja IV 31.01.2013 e-kirja kohaselt on maksmata osa sedavõrd vähenenud, et allesjäävad käendajad koos käendussummadega katavad jäägi ära. Kostjad ei ole tõendanud, et käenduste ülevõtmisest tekkis neil reaalseid kohustusi. On tavapärane, et osanikud/aktsionärid tagavad äriühingu kohustusi. Hetkest, mil kostja I osanike ringist lahkus, puudus tal ratsionaalne põhjendus OÜ Ducto kohustusi tagada. Osa omand läks tagasivõidetava tehingu tulemusel üle kostjatele II-V. Seega on kostjad II-V tehingu pooleks ning vastutavad tagasivõitmise tagajärgede eest. Kostja I vastuväited
7.Kostja I võttis hagi õigeks, tunnistades tema vastu esitatud OÜ Ducto müügilepingu kehtetuks tunnistamise nõuet. Kostja I vaidles aga vastu väitele, nagu olnuks osa võõrandamine müügitehingu hetkel kantud soovist end varatuks muuta. Kostjad olid müügilepingu sõlmimisel 04.10.2013 tõepoolest teadlikud hageja poolt 28.03.2013 nõudekirjast, kuid selleks ajaks ei olnud teada, et hageja on 30.09.2013 (s.o pool aastat pärast nõudekirja väljastamist ja 4 päeva enne müügitehingu teostamist) esitanud kostja vastu hagi kohtule. Kostja I pidas müügitehingu teostamise ajal osa võõrandamist alla selle tegeliku väärtuse kahjulikuks vaid iseendale, kuna muid konkreetseid võlausaldajaid tal ei olnud. Hageja nõudekirjas esitatud kahjuhüvitise sissenõudmise realiseerumist ja maksma panemist enda suhtes hindas kostja I müügitehingu toimumise hetkel äärmiselt ebatõenäoliseks, arvestades, et tema nõudekirjale vastamise järgselt ei olnud pikaajaliselt tulnud pankrotihaldurilt mingit tagasisidet, samuti kogu nõude sisust lähtuvalt. Seega osa alla turuhinna võõrandamine ei olnud tingitud kostja I pahatahtlikkusest ega otsesest soovist võimalike võlausaldajate ees ennast varatuks muuta, vaid asjaolust, et kostjad II ja IV ei olnud vastavasisuliste läbirääkimiste käigus nõus kostja I osa eest väärtusele vastavat hinda tasuma, kostja I aga soovis väljuda OÜ Ducto omanikeringist.
8.Nõudekirja saamise järgselt möönis kostja I kaudselt siiski selle maksmapanemise võimalikkust, mistõttu tegi ta kostjatele II ja IV ettepaneku, et juhul, kui sissenõue realiseerub, tasuksid selle nemad n-ö OÜ Ducto osa müügihinnana, kuna temal endal selleks vahendid osa alla turuväärtuse võõrandamise korral puudunuks. Kostjad II ja IV keeldusid. Kostjate II ja III vastuväited
9.Kostjad II ja III vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Tagasivõidetav tehing ei kahjustanud sissenõudja huve. Kostja I vabanes vastutasuks varalistest kohustustest ja sai vastu varalisi positsioone, sh toimus see isikute kaudu, milles kostjal I oli varaline huvi. Tegemist oli komplekstehinguga, mis parandas kostja varalist olukorda ja millest ei saa tagasi võita ühte lahutamatut osa ilma kõiki sooritusi tagasi pööramata. Tagasivõidetav tehing ei olnud tehtud teadlikult sissenõudjate huvide kahjustamiseks. Tagasivõidetava tehingu ajaline ja sisuline huvi oli sõltumatu kostja I sissenõudja huvidest. Tehingu tegemise tahe tekkis enne sissenõutava nõude esitamist kostja I vastu ning selle tahte sisuks oli OÜ-ga Ducto seotud suhete lahendamine kokkuleppel.
10.Kostjad II ja III ei teadnud väidetavast sissenõudja huvide kahjustamisest. N-ö äripartnerlus ei ole piisav, et lugeda isikuid lähikondseteks. Vastupidi – pooltel olid äripartnerluses vastassuunalised huvid. Tõendatud ei ole, et kostjad II ja III teadsid või pidid teadma, et kostjal I võib puududa maksevõime oma väidetavate sissenõudjate nõuete jaoks.
11.Kostja III ei ole kohane kostja, sest ta ei ole olnud tagasivõidetava tehingu pool. Kostjate IV ja V vastuväited
12.Kostjad IV ja V vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle kostja IV osas rahuldamata ning kostja V osas läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata.
13.Tehinguga ei kahjustatud sissenõudja huve. Osa võõrandamine 3 euro eest ei olnud tehingu tingimusi ja asjaolusid arvesse võttes kostja I võlausaldaja jaoks kahjulik tehing, kuna võlgnik vabanes tema antud käendustest, OÜ Ducto tagastas talle seni tagasi maksmata laenuosa koos intressidega, konkurentsipiirangut kostja I suhtes ei rakendatud ja loobuti kahjuhüvitise nõudest konkurentsikeelu rikkumise korral.
14.Kostja I tahe ei olnud kahjustada võlausaldajate huve, vaid väljuda OÜ Ducto osanikeringist, sest osanike vahel esinesid erimeelsused ettevõtte igapäevase majandustegevuse elluviimisel ja ettevõtte tulevikuvisioonides. Lisaks soovis võlgnik alustada iseseisvalt oma äriga. Samuti ei pidanud võlgnik tehingut võlausaldajaid kahjustavaks, kuna tehingu hinnas kajastusid kohustused, millest võlgnik tehingu tegemisel vabanes ja mis n-ö tasaarvestati osa väärtusega. Hageja ei ole tõendanud, et võlgnik nägi ette, et osa võõrandamise ja sellega märkimisväärsetest nõuetest ja kohustustest (käendused, laenu andmine, konkurentsipiirang) loobumise kõrvaltagajärg võiks olla võlausaldajate huvide kahjustamine.
15.Lisaks kostjad ei teadnud ega pidanud teadma, et tehing võib kahjustada sissenõudja huve. Kostjad ei ole võlgniku lähikondsed. Kostjad ei eitanud, et kostja IV on olnud võlgniku äripartner enam kui 2,5a, kuid ei nõustunud, et teda saaks sellest tulenevalt lugeda võlgniku lähikondseks. 2,5a ei ole sedavõrd pikk aeg äripartnerite puhul, et vaid selle põhjal saaks eeldada lähikondsust või ühiseid majanduslikke huve, mis ulatuvad väljapoole nende ühisest ärihuvist. Lisaks ei ole kostja V kunagi olnud võlgniku äripartner. Kostja V ei ole osalenud OÜ Ducto juhtimises ega igapäevases majandustegevuses. Kostja V ei olnud ühegi käenduslepingu pooleks, kuigi vastavalt osanikevahelisele kokkuleppele käendasid osanikud OÜ Ducto laene ja liisinguid võrdeliselt oma osa suurusega. Seega ei osalenud kostja V OÜ Ducto juhtimises ega olnud võlgniku äripartner. Ainuüksi asjaolu, et kostja V oli abielus kostjaga IV ning sellest tulenevalt kuulus osalus nende ühisvarasse, ei tee kostjat V võlgniku äriparteriks.
Esimese astme kohtu otsus
16.Harju Maakohus jättis 12.01.2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ning mõistis hagejalt kostjatele II ja III välja menetluskulud 3698.48 eurot koos viivisega ning kostjatele IV ja V 5208.48 eurot koos viivisega. Kostja I menetluskulud jättis kohus kindlaks määramata, kuna asja materjalidest ei nähtunud, et tal oleks tekkinud menetluskulusid.
17.Asjas ei ole vaidlust, et kostjalt I on tsiviilasjas nr 2-13-45509 välja mõistetud solidaarselt AP ja RR-ga hageja kasuks kahju hüvitamiseks põhinõue 32 300 eurot, viivis 19.11.2014 seisuga 4442.39 eurot ja viivis protsendina põhinõudelt (32 300 eurot) alates 20.11.2014 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras ning lisaks menetluskulud 10 984.94 eurot ning viivis VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras (t I kd lk 18–30, 40–43). Nimetatud lahendite ja hageja täitmisavalduse alusel on kostja I suhtes alustatud täitemenetlust (t I kd lk 44–47). Hagi esitamise seisuga ei ole täitemenetluses täitedokumendis märgitud summat olnud võimalik sisse nõuda kostjal I vara puudumise tõttu. Kostjad sõlmisid 04.10.2013 OÜ Ducto osa müügilepingu, mille alusel omandasid kostjad II ja III oma ühisvara hulka kostjale I kuulunud 417 euro suuruse nimiväärtusega OÜ Ducto osa hinnaga 2 eurot ning kostjad IV ja V oma ühisvara hulka kostjale I kuulunud 208 euro suuruse nimiväärtusega OÜ Ducto osa hinnaga 1 euro (t I kd lk 48–53).
18.Vaidlus on selles, kas 04.10.2013 tehinguga kahjustasid kostjad sissenõudja, s.o hageja, huve ja kas hagejal on õigus seega nõuda tehingu kehtetuks tunnistamist ja tagasipööramist.
19.Kohus viitas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lõigetele 1 ja 2. Tagasivõitmise eesmärgiks on tehingu, mille võlgnik tegi peamiselt eesmärgiga vältida võla sissenõudmist sundtäitmise kaudu, tagasi pööramine. Tehingu tagasivõitmise alused tulenevad TMS §-st 188, mille lõigetele 1 ja 2 kohus viitas. Viidatud sätte kohaldamiseks peab kohus tuvastama, kas kostja I võlgnikuna sõlmis ülalviidatud osade müügilepingu 3 aasta jooksul enne hagi esitamist ja kas kostja I sõlmis lepingu teadlikult sissenõudja (hageja) huvide kahjustamiseks. Samuti peab kohus kindlaks tegema selle, kas teised kostjad olid kostja I lähikondsed või kas tehing tehti 6 kuud enne täitemenetluse alustamist või kostja I vara arestimist. Tagasivõitmise TMS § 188 lõikes 1 märgitud üldalused peavad esinema korraga.
20.Kostjad II–V leidsid, et kostjad III ja V ei ole vaidlustatud tehingu poolteks, seega ei ole nad kohased kostjad ning hagi tuleb jätta nende osas läbi vaatamata. Kohus kostjatega ei nõustunud. Kuigi kostjad III ja V ei olnud tõepoolest 04.10.2013 otseselt tehingu teiseks pooleks, omandati kostja I võõrandatud OÜ Ducto osalus kostjate II ja III ning kostjate IV ja V ühisvarasse. Seega puudutab käesolev vaidlus kostjate III ja V huve, ning hagi on esitatud kohaste kostjate vastu.
21.Vaidlusalune tehing tehti 04.10.2013, hageja esitas hagi kohtule 03.10.2016. Seega on hagi esitamise ja tehingu tegemise vahe alla 3 aasta. Täitmisavaldusega pöördus hageja täituri poole 02.09.2015 (t I kd lk 31–33). Sissenõudja huvide kahjustamise all tuleb mõista majanduslikult ebamõistliku tehingu tegemist, mis halvendab üldiselt tehingu teinud isiku varalist olukorda selliselt, et nii olemasoleval kui ka tulevikus tekkival võlausaldajal muutub võimatuks oma nõue sundtäitmise käigus rahuldatud saada.
Huvide kahjustamisega võib tegemist olla mh siis, kui vara müüdi alla turuhinna (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-113-09, punkt 9).
22.Hageja hinnangul oli vaidlusaluse osaluse väärtus vähemalt 71 773 eurot. Hageja tugines oma seisukoha kujundamisel eksperdi arvamusele (t I kd lk 57–67). Kostjad ei vaidlustanud iseenesest eksperdi järeldust (t V kd lk 148 pöördel), kuid leidsid, et OÜ Ducto osade turuväärtus ei lange kokku osade raamatupidamisliku väärtusega. Samuti leidsid kostjad, et tehingu väärtus ei olnud pelgalt 3 eurot, vaid asjas tehti komplekstehing, mille koguväärtust tuleb samuti arvesse võtta.
23.Kostjad sõlmisid 04.10.2013 ühiselt vormistatud kompromissilepingu, kokkuleppe laenu tagastamiseks ja osaühingu osa müügilepingu (t I kd lk 48–56). Kompromissileping on sõlmitud OÜ Bremolen ja OÜ Ducto vahel 15.06.2011 sõlmitud rendilepinguga seotud nõuete osas. Kostja I ja OÜ Ducto leppisid viidatud lepingus kokku, et osaühing tagastab kostjale I 23.08.2012 laenulepingu alusel kostja I antud laenusumma tagastamata jäägi ja intressi kokku 5839.18 eurot. Samuti leppisid kostja I ja OÜ Ducto kokku, et osaühing kohustub esimesel võimalusel pärast kostja I poolt talle kuuluva osa võõrandamist taotlema Nordea Finance OÜ-lt kõigi kostja I poolt osaühingu kohustuste tagamiseks Nordea Finance OÜ-ga sõlmitud käenduslepingute suhtes tehingute lõpetamist (t I kd lk 51). Samas lepingus müüs kostja I oma osa teistele kostjatele kokku 3 euro eest.
24.Kohus ei nõustunud hagejaga, et laenu tagastamist ja käenduslepingute täitmise kohustusest vabastamist ei pea osa müügihinna määramise juures arvesse võtma. Kohus nõustus kostjatega, et antud tehing ei ole osadeks jagatav tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg 3 ja § 85 mõttes. Asja materjalidest nähtub üheselt, et algusest peale on kostja I osaluse võõrandamise läbirääkimiste tingimusteks olnud ka rahaliste suhete korrastamine OÜ-ga Bremolen, laenu tagastamine kostjale I ja kostja I käenduskohustusest vabastamine (t I kd lk 190, II kd lk 15, 24, 121, 125–132). Järelikult on tegemist ühtse kompleksse tehinguga, mida ei saa osadeks jaotada. Tutvudes eespool viidatud kirjavahetusega ei olnud kohtul alust arvata, et kostja I oleks oma osaluse võõrandanud sarnase hinna eest ka juhul, kui ei oleks korrastatud varalisi suhteid OÜ-ga Bremolen ega tagastatud kostjale I tema poolt äriühingule antud laenu ning vabastatud teda käendustest.
25.Seega tuleb osa väärtuse määramisel arvesse võtta ka seda, mida sai kostja I osa võõrandamise eest vastu. Kostja I käendustest vabastamine oli tema osaühingust väljumise läbirääkimiste tingimuseks juba oktoobris 2012 ja jaanuaris 2013 (t I kd lk 190, 198) ning käendustest vabastamine mõjutas kahtlemata seda hinda, millega kostjad II ja IV olid nõus omandama kostja osa OÜ-s Ducto. Käenduse ülevõtmine suurendas kostjate II ja IV vastutust ettevõttele võetud kohustuste täitmise ees, mida enne võõrandamist oleks aidanud kanda kostja I. Kostja I omakorda vabanes võimalikest äriühingule võetud kohustuste täitmise kohustusest, seega mõjutas tehing selles osas osa müügihinda. Kuigi kostjad on esile toonud, et kostja I vabanes ka konkurentsipiirangu mitterakendamisest ja loobuti tema suhtes kahju hüvitamise nõude esitamisest, leidis kohus, et kuivõrd selliseid tingimusi ei ole 04.10.2013 lepingus sätestatud, siis neid nõudeid osa väärtuse määramisel arvesse võtta ei saa. Küll võis kostja I osaluse hinda mõjutada kompromissileping OÜ-ga Bremolen, kuivõrd ilma kompromissilepinguta OÜ Ducto ja OÜ Bremolen vahel ei oleks ka müügilepingut kostja I osaluse võõrandamiseks sõlmitud.
26.Kohus nõustus kostjatega ka selles, et osa raamatupidamislikku ja turuväärtust ei saa antud juhul samastada. Kohus viitas TsÜS §-le 65. Osaühingu osa väärtust mõjutab osaluse suurus, s.o võimalus otsustada olulisi küsimusi või nende otsustamist blokeerida. Antud juhul oli kostja I vähemuses võrreldes kostjatega II ja IV, kostjad hageja jaoks soodsatel tingimustel kostja I osalust omandada ei soovinud ning ei ole teada ka kolmandaid isikuid, kes oleksid soovinud kostja I osalust omandada. Seega oligi kostja I osaluse turuväärtus OÜ-s Ducto vähene ning seda ei saa antud juhul samastada tema osaluse raamatupidamisliku väärtusega. Arvestades asjaolu, et käenduslepingute lõpetamisega vabanes kostja I käenduskohustuse täitmisest OÜ Ducto võlausaldajate ees ning talle tagastati ka äriühingule antud laen koos intressidega, ei saa väita, et kostja I osalus võõrandati alla turuhinna ning tegemist oleks majanduslikult ebamõistliku tehinguga, mis kahjustas sissenõudja huve.
27.Vaidlus on ka selles, kas vaidlustatud tehing on tehtud teadlikult sissenõudjate huvide kahjustamiseks. Hageja hinnangul on kostja I tunnistanud, et sõlmis müügilepingu teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kuivõrd möönis hageja esitatud nõude maksmapanemise võimalikkust. Kohus hageja järeldustega ei nõustunud. Asja materjalidest nähtub, et kostja I teatas juba 2012.a oktoobris kostjatele II ja IV soovist OÜ-st Ducto lahkuda ja tegi ettepaneku osade võõrandamiseks. Kõik kostjad on kinnitanud, et OÜ Ducto osanike vahel olid erimeelsused ettevõtte igapäevatöö osas ja 2012.a lõpus avaldas kostja I soovi OÜ-st Ducto välja astuda. Samuti toimusid poolte vahel pikad läbirääkimised ja vaidlused osade võõrandamise tingimuste üle. Kohtu hinnangul ei viita pikad läbirääkimised sellele, et tehingu eesmärgiks oli kahjustada võimalikku kostja I võlausaldajat, vaid osanikevahelise vaidluse lõpetamine. Hinnates kohtule esitatud e-kirjavahetust ei nõustunud kohus hagejaga, et kostjate eesmärgiks oli kahjustada võimalikku võlausaldajat, s.o hagejat. Kostjad II ja IV ei eitanud, et olid iseenesest teadlikud hageja märtsis 2013 kostjale I esitatud nõudekirjast ja olid ka teadlikud kostja I majanduslikust olukorrast, kuid see ei tähenda, et tehingu eesmärgiks oli kahjustada võimalikku võlausaldajat. Kirjadest nähtub üheselt, et kostja I ning kostjate II ja IV vahelised suhted olid halvad ning isikud üritasid välja kaubelda endale võimalikult soodsat tulemust. Hageja hinnangul olid kostjad II ja IV teadlikud võlgniku sundseisust ja sisuliselt sundisid tegema tehingut teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks. Kohus möönis, et kostjate II ja IV jäiga positsiooni tõttu osanikevahelises vaidluses andis kostja I järele ning leppis kostjate II ja IV pakutud madala hinnaga. Vähemusosanikul ongi võimalus oma õiguste kaitseks vähene. Kostja I kinnitas 17.10.2017 kohtuistungil vande alla antud ütlustega, et tema „lõplik soov oli ära lõpetada tehing ja minna edasi“. Kostja I selgitas, et oli psühholoogiliselt väsinud ja tema hinnangul oleks tekkinud osa müügihinna määramisega samuti kohtuvaidlus, aga tal ei olnud selleks vahendeid. Samas nähtub kohtule esitatud e-kirjast, et kostja II pakkus juba 01.02.2013, s.o enne hageja nõudekirja esitamist kostjale I, osa eest 1 euro (t II kd lk 15). Seega ei saa asuda seisukohale, et kostjad II ja IV pakkusid kostjale I tema osaluse eest madalat hinda kostjale I hageja poolt nõude esitamise tõttu.
28.Kui kostjate eesmärk oleks olnud hageja kahjustamine, oleksid kostjad tegutsenud ühiselt ning kooskõlastatult võimaliku võlausaldaja kahjustamise eesmärgil kostja I varatuks muutmiseks ning asjas ei oleks toimunud vaidlusi, pikki läbirääkimisi hinna üle ega vahetatud mitmeid e-kirju ega esitatud vastastikuseid nõudeid. Tehingut ei ole tehtud eesmärgiga vältida võimalikku võla sissenõudmist läbi täitemenetluse.
29.Osad võõrandati 04.10.2013, täitmisavaldus esitati 02.09.2015. Seega on kostja I osalus võõrandatud rohkem kui kuus kuud enne täitemenetluse alustamist. TMS § 188 lõike 2
kohaselt eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Vaidlust ei ole, et kostjad I ja kostjad II-V ei ole omavahel lähikondsed pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lõike 1 tähenduses. PankrS § 117 lõike 3 järgi võib kohus lugeda võlgniku lähikondseks ka käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku. Hageja leidis, et kuivõrd võlgnik ning kostjad II ja IV olid kostja I äripartnerid ning kostjad III ja V on kostjate II ning IV abikaasad, on kostjad omavahel lähikondsed.
30.Kohus hagejaga ei nõustunud. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-53-03 punktis 23 ja lahendi nr 3-2-1-43-07 punktis 11 pidanud lähikondsuse hindamise aluseks võlgnikuga ühist olulist majanduslikku huvi. Lähikondsena tuleb käsitleda isikuid, kelle tegutsemist majandussuhetes saab vaadelda võlgnikuga ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna. Riigikohtu arvates peab ühine majanduslik huvi olema lähikondsuse hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks. Nimetatud seisukoha on Riigikohus kujundanud juriidilisest isikust võlgniku lähikondsuse hindamiseks, kuid sama põhimõte sobib kohaldada ka füüsilisest isikust võlgniku puhul.
31.Kohus nõustus kostjatega, et tõendatud ei ole kostja I ühine majanduslik huvi kostjatega II–V. Ainuüksi asjaolu, et kostja I ning kostjad II ja IV on olnud ühiselt OÜ Ducto osanikud, ei anna alust pidada neid lähikondseteks PankrS § 117 lõike 3 mõttes. Selleks alust andvaid erandlikke asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Ajal, kui kostjad I ning II ja IV olid ühiselt OÜ Ducto kaasosanikud, sai neil olla ühine huvi OÜ Ducto majandusliku käekäigu suhtes, kuid materjalidest ei nähtu, et kostjaid I ning II ja IV seoks omavahel selline majanduslik huvi, millest võib arvata, et kostjad I ning II ja IV tegutsesid OÜ Ducto osade müügilepingut sõlmides ühiselt üksteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks. Hageja ei ole esile toonud, et pärast OÜ Ducto osade võõrandamist võlgniku poolt teistele kostjatele oleks nende vahel jätkuvalt mingid muud ühised ärihuvid. Samuti ei anna alust siduda kostjaid III ja V kostjaga I põhjusel, et nad on kostjate II ja IV abikaasad. Võlgnik võimaliku lähikondse lähikondne ei ole veel võlgniku lähikondne. Muid asjaolusid hageja kostja I ning kostjate III ja V lähikondsuse tuvastamiseks esile ei ole toonud. Seega leidis kohus, et kostjat I ning kostjaid II-V ei saa lugeda lähikondseteks PankrS § 117 lg 3 mõttes. Seega oli hageja kohustus tõendada, et kostjad II-V teadsid või pidid teadma vaidlusaluse tehinguga sissenõudja huvide kahjustamisest.
32.Kuigi kostjad II ja IV olid teadlikud hageja poolt märtsis 2013 kostjale I esitatud nõudekirjast ja olid ka teadlikud kostja I majanduslikust olukorrast, ei tähenda see, et tehingu tegemise ajal nad teadsid, et tehing võiks kahjustada võimalikku võlausaldajat. Kuigi hageja oli esitanud kostjale I nõude, ei tulenenud sellest, et kostjale I esitatud nõue siiski realiseeruks. Selle kohta tõendeid esitatud ei ole, et kostjad oleksid olnud teadlikud, et neli päeva enne tehingu tegemist oli hageja pöördunud hagiga kohtusse.
33.Kõige eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et ei ole täidetud tingimused 04.10.2013 tehingu tagasivõitmiseks, hagi ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
34.Kõik otsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagi läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
35.Menetluskulud jäid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõike 1 alusel hageja kanda.
36.Kostja I ei esitanud menetluskulude nimekirja ja kohtutoimikust ei nähtu, et ta oleks kandnud käesoleva menetlusega menetluskulusid, mida oleks võimalik menetluskulude kindlaksmääramise taotluseta kindlaks määrata, mistõttu tuleb märkida, et kostjal I menetluskulud puuduvad.
37.Kostjate II ja III menetluskulude nimekirjast nähtub, et menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kuludest 6000 eurot (käibemaksuga) ja äriregistri väljavõtte kulust 2 eurot. Kostjatele II ja III on õigusabi osutatud 41,67h (41h 40min) ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Kostjad palusid mõista välja menetluskuludelt ka viivise. Kostjad kinnitasid, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega.
38.Kostjate IV ja V menetluskulude nimekirjast nähtub, et menetluskulud seisnevad lepingulise esindaja kuludes 6408 eurot (käibemaksuga). Kostjatele IV ja V on õigusabi osutatud 44,5h ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Kostjad palusid mõista välja menetluskuludelt ka viivise. Kostjad kinnitasid, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega. Kohus märkis, et kuigi menetluskulude nimekirja avalduse punktis 2 on märgitud õigusabikulude suuruseks 6084 eurot, peab kohus õigeks menetluskulude suuruseks 6408 eurot, milline tuleneb avalduses märgitud toimingutele kulunud ajakasutuse ja esindaja tunnihinna korrutamisest ning lisaks nähtub menetluskulude kindlaksmääramise avalduse detailsest väljatoomise lõpptulemusest.
39.Hageja palus kontrollida kostjate menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust.
40.Kohus, kontrollinud kostjate II ja III menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leidis, et need on osaliselt asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kostjate II ja III lepingulise esindaja tunnitasu on vajalik ja põhjendatud ning vastab kohtupraktikas aktsepteeritule.
41.Kohus analüüsis järgnevalt kostjate II ja III lepingulise esindaja kulusid. 19.10.2016 kulus hagiga tutvumisele, materjalide läbitöötamisele, positsiooni analüüsimisele ja kliendiga kohtumisele 6h. Toimikust nähtuvalt on hagi ise 10 lk-l ning koos lisadega moodustab kokku üle 150 lk. Kohtu hinnangul on nimetatud ajakulu põhjendatud arvestades hagi mahukust; 26.10.2016 kulus tähtaja pikendamise taotluse koostamisele ja kohtule esitamisele 0,5h. Kuna nimetatud toiming oli põhjendatud, kohus rahuldas vastava taotluse ning ka dokumendi maht on ajakasutusele vastav, luges kohus nimetatud toimingule kulutatud ajakasutuse põhjendatuks; 07.11.2016 kulus kostja vastuse koostamisele, sh positsiooni analüüsimine, tõendite kogumine, nõupidamine kliendiga, 4h. Toimikust nähtuvalt on kostjate vastus sisult pelgalt 1,5 lk-l, millele lisanduvad vormistus ning tõendid. Kohtu hinnangul on esindaja üle hinnanud vastuse koostamisele kulunud ajakulu arvestades esitatu mahukust ja sisutihedust. Lisaks on esindaja juba hagiga tutvumisel kujundanud õiguslikku positsiooni kliendiga kohtumisega, mistõttu luges kohus põhjendatud ajakuluks 1,5h; 01.12.2016 kulus 29.11.2016 hageja seisukohtade analüüsimiseks 1,5h. Kohus pidas nimetatud ajakulu ja -kasutust põhjendatuks märgitud ulatuses arvestades hageja 29.11.2016 esitatud seisukoha mahukust;
27.03.2017 kulus 20.03.2017 hageja taotluse analüüsimisele ja kostjate IV ja V 23.03.2017 vastusega tutvumisele 1h. Kohtu hinnangul on nimetatud ajakulu vajalik ja põhjendatud märgitud ulatuses; 27.03.2017 kulus istungiks ettevalmistamisele 2h ja 28.03.2017 istungil esindamisele 1,17h. Kohtu hinnangul on esindaja üle hinnanud ajakulu, mis võis kuluda istungiks ettevalmistamiseks, mistõttu luges kohus põhjendatud ajakuluks istungi ettevalmistamisel 1h. Toimikust nähtuvalt toimus 28.03.2017 istung vahemikus 11:00– 12:10 (t II kd lk 103-105), mistõttu on põhjendatud esindaja märgitud ajakulu istungile 1,17h (1h 10 min) ulatuses; 11.04.2017 kulus hageja taotlusega tutvumisele 0,33h, 25.04.2017 kostjate IV ja V seisukohaga tutvumisele 0,33h ja 11.05.2017 kostja I taotlusega tutvumisele 0,33h. Arvestades esitatud taotluste mahtu ja vajalikkust pidas kohus põhjendatuks esindaja ajakulu nimetatutele kokku 1h ulatuses; 16.05.2017 kulus tõendi kogumisele ja esitamisele kohtule 0,5h. Kohus pidas nimetatud ajakulu põhjendatuks; 05.06.2017 kulus toimikuga tutvumisele, kohtu 31.05.2017 nõude täitmise osas seisukoha koostamisele 1,5h. Kuivõrd toimikutest ei nähtu, et esindaja oleks 05.06.2017 (või enne seda kuupäeva) käinud toimikuga tutvumas ning 05.06.2017 esitatud dokument on pelgalt üheleheküljeline oma sisu poolest, pidas kohus põhjendatuks 31.05.2017 nõude täitmise osas seisukoha koostamisele kulunud ajakuluks 0,5h; 11.10.2017 kulus hageja taotluse ja ekspertiisiga tutvumisele ning kohtule esitamisele 0,33h (20min). Kohus pidas nimetatud ajakulu vajalikuks ja põhjendatuks arvestades hageja esitatut, kuigi üleliigne on esindaja toimingu selgituses „kohtule esitamine“, sest kohtule ei ole nimetatud toimingu teostamise käigus midagi esitatud; 16.10.2017 kulus toimikuga tutvumisele ja ettevalmistuseks 17.10.2017 istungiks 3,5h, lisaks 17.10.2017 ettevalmistusele 17.10.2017 istungiks ja esindamisele istungil 4,5h. Toimikust (V kd) nähtuvalt on kostjaid II ja III esindanud advokaadibüroost CR (lk 135136) käinud toimikuga tutvumas. 17.10.2017 istung kestis ajavahemikus 11:00–13:20. Kohtu hinnangul on esindaja üle hinnanud ajakulu istungi ettevalmistamiseks, mistõttu luges kohus põhjendatud ajakuluks eelnimetatud toimingutele toimikuga tutvumise ja istungi ettevalmistamise kokku 3h ulatuses ning istungil esindamise osas 2,33h (2h 20min) ulatuses; 19.10.2017 kulus telefonivestlusele kliendiga (ülevaade 17.10.2017 kohtuistungist ning edasistest tegevustest menetluses) 0,33h (20min). Kohus luges nimetatud ajakulu põhjendatuks; 24.10.2017 kulus kohtukõne teeside koostamisele 1,5h, 25.10.2017 3,5h, 30.10.2017 2,5h, 31.10.2017 2h, 07.11.2017 2,5h; 13.11.2017 1,5h, kokku 13,5h. 17.11.2017 on esindaja esitanud kohtule kohtukõne teesid sisult pea 9lk. Kohtu hinnangul on esindaja ajakasutus ülepaisutatud arvestades dokumendi sisukust ja mahtu. Kohus pidas põhjendatud ajakuluks nimetatud dokumendi koostamisel 5h; 17.11.2017 kulus menetluskulude nimekirja koostamisele 0,33h (20min). Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-4-15 punktis 13 korranud varasemat seisukohta, et kuna menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ning need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lõike 1 mõttes. Seega ei ole nimetatud kulu põhjendatud.
42.Kokku luges kohus kostjate II ja III lepingulise esindaja kulusid seoses maakohtumenetlusega põhjendatuks mahus 25h 40min (25,67h), mis kostjate esindaja tunnihinda (120 eurot käibemaksuta) arvestades on kokku 3696.48 eurot (käibemaksuga;
3080.40 + 20%). Lisaks on põhjendatud esindaja kulutus äriregistri väljavõttele 2 eurot. Kohus rahuldas kostjate II ja III avalduse osaliselt ning mõistis tulenevalt menetluskulude jaotusest hagejalt välja kostjate II ja III menetluskulud 3698.48 eurot (3696.48 + 2). Kostjad on esitanud ka TsMS § 177 lõikele 4 vastava taotluse, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjatele hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (3698.48 eurot) viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
43.Kohus, kontrollinud kostjate IV ja V menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leidis, et toimingud on osaliselt asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kostjate IV ja V lepingulise esindaja tunnitasu on vajalik ja põhjendatud ning vastab kohtupraktikas aktsepteeritule.
44.Kohus analüüsis järgnevalt kostjate IV ja V lepingulise esindaja kulusid: 20.10.2016 kulus hagi ja selle lisadega tutvumisele koos õigusliku ja faktilise analüüsiga kokku 2,25h. Toimikust nähtuvalt on hagi ise 10 lk-l ning koos lisadega moodustab kokku üle 150 lk. Kohus pidas põhjendatuks märgitud ajakulu hagi ja selle lisadega tutvumisele ning õiguslikule analüüsile kokku nimetatud ulatuses; 21.10.2016 kulus kliendi edastatud lisamaterjalidega tutvumisele ja analüüsile 0,5h, 25.10.2016 vastuse koostamisele kulus 5,25h ja 26.10.2016 vastuse täiendamisele 2,5h, seega kokku vastuse koostamiseks 8,25h. Toimikust nähtuvalt on kostjate vastus sisult 7 lk-l, millele lisanduvad vormistus ning tõendid. Kohtu hinnangul on esindaja üle hinnanud vastuse koostamisele kulunud ajakulu arvestades esitatu mahukust ja sisutihedust. Kohtu hinnangul on põhjendatud lugeda ühe lehekülje koostamiseks pooletunnist ajakulu, samas ulatuses vormistusele ning tõendite komplekteerimisele, mistõttu pidas kohus põhjendatud ajakuluks 4,5h; 07.11.2016 kulus tõendite analüüsiks 1h, 08.11.2016 kostjate II ja III vastusega tutvumisele ja analüüsile 0,5h ning 08.11.2016 kostja I vastusega tutvumisele ja analüüsile 0,5h, seega kokku 2h. Toimikust nähtub, et 31.10.2016 kostja I vastus on sisult ühel leheküljel ühe lisaga ning kostjate II ja III vastus samuti sisult üheleheküljeline, millele on lisatud neli tõendit. Arvestades kostjate I, II ja III esitatu mahukust pidas kohus põhjendatuks kostjate IV ja V esindaja ajakasutust nimetatutega tutvumisele ja analüüsiks; 28.12.2016 kulus hageja seisukohaga tutvumisele ja analüüsile 0,75h. Kohus pidas nimetatud ajakulu ja -kasutust põhjendatuks märgitud ulatuses arvestades hageja 29.11.2016 esitatud seisukohta mahukust; 20.03.2017 kulus täiendava seisukoha koostamisele 0,75h ning 20.03–21.03.2017 ja 23.03.2017 kliendi edastatud materjalidega tutvumisele ja analüüsile seoses täiendava vastuse koostamisega 0,5h. Toimikust nähtub, et kostjate täiendav vastus on sisult ühel leheküljel ning kohtul puudub avaldatud materjalide põhjal võimalus kontrollida esindaja märgitud toimingut 20.03–21.03.2017 ja 23.03.2017 kliendi edastatud materjalidega tutvumiseks ja analüüsiks seoses täiendava vastuse koostamisega, kuna kohtule ei ole esitatud täiendava vastusega ühtegi täiendavat tõendit/materjali ning ka dokumendi sisust ei nähtu nimetatute olemust, seega pidas kohus põhjendatuks kostjate esindaja ajakulu 20.03.2017 täiendava vastuse koostamiseks 0,75h ulatuses; 23.03.2017 kulus hageja taotlusega tutvumisele ning seisukoha koostamisele hageja taotlusele 1h. Arvestades toimikus olevat hageja taotlust ja kostjate seisukohta hageja taotlusele, selle vajalikkust, sisutihedust ning mahukust, pidas kohus nimetatule kulunud ajakasutust põhjendatuks;
27.03.2017 kulus ettevalmistamisele 28.03.2017 istungiks 1,25h, 28.03.2017 nõupidamisele kliendiga seoses istungiga 0,5h ja 28.03.2017 osalemisele istungil 1,5h, kokku 3,25h. Toimikust nähtuvalt toimus 28.03.2017 istung vahemikus 11:00–12:10 (t II kd lk 103-105), mistõttu ei ole põhjendatud esindaja märgitud ajakulu istungile enam kui 1,17h ulatuses. Arvestades istungiprotokollis märgitut pidas kohus põhjendatuks kostjate esindaja ajakulu istungiks ettevalmistamiseks 1,25h ulatuses, kuna esindaja hinnangul oli ta valmis nimetatud istungil minema asjaga lõpplahendisse. Kohtul küll puudub võimalus kontrollida esindaja nõupidamist kliendiga enne istungit, kuid nimetatud toiming on iseenesest mõistetav ja vajalik, seega luges kohus põhjendatuks esindaja nõupidamisele kliendiga kulunud ajaks 0,25h ulatuses. Seega kokku eelnimetatud toimingute põhjendatud ajakasutus on 2,67h; 17.04.2017 kulus hageja taotlusega tutvumisele 0,25h, 21.04.2017 seisukohtade ja taotluste koostamisele 4h ja 21.04.2017 kostjate seisukohtade ja taotluste täiendamisele 0,75h. Arvestades hageja taotluse sisutihedust ja mahukust, on põhjendatud esindaja ajakasutus nimetatule, kuid 21.04.2017 esitatud seisukohad hageja taotlusele on oma sisuliselt mahult 5 lk, mistõttu viimatinimetatule märgitud ajakasutus on ülepaisutatud. Kohus pidas põhjendatuks viiel lehel sisutiheda menetlusdokumendi koostamisele kulunud ajakasutuseks 2,5h. Seega pidas kohus eelnevate toimingute põhjendatud ajakasutuseks 2,75h; 11.05.2017 kulus kohtumisele kliendiga 0,5h. Kuivõrd kohus on 28.03.2017 istungil märkinud kostja IV vande all ärakuulamise vajaduse ning järgnev istung oli määratud 16.05.2017, lisaks on 15.05.2017 e-kirjas märgitud valmisolek 16.05.2017 istungil osalemiseks koos esindatava vande all ärakuulamisega (t II kd lk 138), luges kohus põhjendatuks esindaja ajakulu kliendiga kohtumisele 11.05.2017 0,5h ulatuses; 05.06.2017 kulus seisukoha koostamiseks seoses tõendite esitamise määrusega 1h. Kontrollinud toimikus sisalduvat esindaja koostatud dokumenti pidas kohus nimetatu koostamiseks märgitud ajakulu põhjendatuks; 10.10.2017 kulus hageja 09.10.2017 taotlusega tutvumisele ja analüüsile 0,75h. Kohus pidas nimetatud ajakulu vajalikuks ja põhjendatuks; 17.10.2017 kulus istungiks ettevalmistamisele 0,5h ja 17.10.2017 istungil osalemiseks 2,25h. Kohus pidas nimetatud ajakulu vajalikuks ja põhjendatuks arvestades istungi toimumist ja selle pikkust; 09.11.2017 kulus kohtukõne teeside koostamisele 6h, 10.11.2017 kohtukõne teeside koostamisele 5,75h ja 17.11.2017 kohtukõne teeside koostamisele veel lisaks 4h, kokku 15,75h. 17.11.2017 on esindaja esitanud kohtule kohtukõne teesid sisult pea 18lk-l. Kohtu hinnangul on esindaja ajakasutus ülepaisutatud, kuna kohtukõne teesid sisaldavad paljuski juba eelnevates menetlusdokumentides toodut. Kohus pidas põhjendatud ajakuluks nimetatud dokumendi koostamisel 10h.
45.Kokku luges kohus kostjate IV ja V lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 36,17h, mis kostjate IV ja V lepingulise esindaja tunnihinda (120 eurot käibemaksuta) arvestades vastab 4340.40 eurole (km-ta), mis käibemaksuga teeb 5208.48 eurot (4340.40 + 20%). Kohus rahuldas kostjate IV ja V esindaja avalduse osaliselt ning mõistis tulenevalt menetluskulude jaotusest hagejalt välja kostjate IV ja V menetluskulud 5208.48 eurot. Kostjad on esitanud ka TsMS § 177 lõikele 4 vastava taotluse, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjatele hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (5208.48 eurot) viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Hageja apellatsioonkaebus
46.12.02.2018 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
47.Kohus on vääralt leidnud, et osa väärtuse määramisel tuleb arvesse võtta kostja I käenduskohustuste ülevõtmist kostjate II ja IV poolt. Hageja on 29.11.2016 menetlusdokumendis juhtinud tähelepanu sellele, et käendus on olemuslikult tingimuslik kohustus. Käenduskohustuse ülevõtnud kostjad pidanuksid äriühingu kohustusi täitma alles siis, kui Ducto neid ise täita ei suuda. 2013.a seisuga oli osaühing aga Nordea panga ees kohustusi korrektselt täitnud. Kostja IV 31.01.2013 e-kirja kohaselt on maksmata osa sedavõrd vähenenud, et allesjäävad käendajad koos käendussummadega katavad jäägi ära. Kohus on tõendit hindamata jättes rikkunud TsMS § 232 lõiget 1. Lisaks ei tõendanud kostjad, et käenduste ülevõtmisest tekkis neil reaalseid kohustusi. Seega on valed kohtu järeldused, et käenduse ülevõtmine suurendas kostjate II ja IV vastutust ettevõttele võetud kohustuste täitmise eest ning kostja I omakorda vabanes võimalikest äriühingule võetud kohustuste täitmise kohustusest. Kohtu põhjenduste kujunemine ei ole jälgitav ning kohus ei ole põhjendanud, miks ta hageja väidetega ei nõustu. Kuivõrd vastutus kunagi ei realiseerunud ning käenduse ülevõtnud kostjad II ja IV kohustusi täitma ei pidanud, ei ole võimalik neid osa müügihinna kujundamisel ka arvesse võtta ehk kostjate II ja IV vastusooritus on 0-väärtusega. Kostjate III ja V puhul ei ole käenduste ülevõtmist aga võimalik isegi hüpoteetiliselt vastusooritusena arvesse võtta. Samuti ei põhjendanud kohus mittenõustumist hagejaga, et on tavapärane, et osanikud/aktsionärid tagavad äriühingu kohustusi ning hetkest, mil kostja I osanikeringist lahkus, puudus tal ratsionaalne põhjendus Ducto kohustusi tagada.
48.Kohus on vääralt leidnud, et osa väärtuse määramisel tuleb arvesse võtta ka kostjale I äriühingu poolt tagastatud laenu koos intressidega. Kohus ei võtnud seisukohta hageja väite suhtes, et laenu tagastamise kohustus oli äriühingul osa müügilepingust sõltumatult. Kostjal I oli õigus laenu tagastamist nõuda olenemata sellest, kas ta osa kostjatele võõrandab. Kuivõrd laenu tagastas äriühing (mitte kostjad II-V), ei ole võimalik laenu tagastamist arvestada kostjate (ühiselt ega eraldi) vastusooritusena osa eest.
49.Kohus eksib leides, et osa väärtuse määramisel tuleb arvesse võtta ka seda, mida äriühing tasus OÜ-le Bremolen viimasega sõlmitud kompromisslepingu alusel. Kostjad ei ole asja sisulisel arutamisel sellist väidet esitanud. Kohtu poolt sellele asjaolule tuginemine on TsMS § 436 lõike 4 rikkumine. Äriühingu poolt kolmandale isikule tasutut ei ole õiguslikult ega eluliselt võimalik arvestada kostjate II-V sooritusena kostjale I, mis õigustaks osa ebamõistlikult madalat müügihinda. Äriühingu sooritus ei toonud kaasa positiivset muutust kostja I varalises sfääris (vastupidist ei ole kostjate poolt tõendatud ega väidetud).
50.Kohus kohaldas vääralt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lõiget 3 ja § 85. Kohtu põhjendustest ei selgu, millist tähendust kohus neile sätetele tagasivõitmise hagi lahendamise kontekstis omistab. Hagi on esitatud osa müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks, mitte tühisuse tuvastamiseks. Kohtu põhjenduste ebapiisavus raskendab kaebeõiguse teostamist, kuna ei selgu, millistele asjaoludele tuginedes on kohus nende kohaldamist võimalikuks ja asjakohaseks pidanud.
51.Kohus leidis, et osa raamatupidamislikku ja turuväärtust ei saa antud juhul samastada. Otsus on üllatuslik, sest kohus ei juhtinud menetluses hageja tähelepanu vajadusele
tõendada Ducto osa harilikku väärtust (samuti ei selgitanud kohus, mis võiks olla selle tõendamisel kohaseks tõendiks) ega osundanud, et see võiks mingil põhjusel erineda riiklikult tunnustatud finantseksperdi poolt määratust. Hageja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-101-08 (punkt 12). Hageja esitas riiklikult tunnustatud finantsekspert UV arvamuse, milles on osa väärtus leitud kahel meetodil, s.o mõlemal Riigikohtu poolt asjakohaseks peetud meetodil. Asjakohatud on ka maakohtu põhjendused sellest, et osaluse väärtust mõjutab osaluse suurus. Asjatundja on väärtuse leidmisel vastavas osas allahindlust kohaldanud. Kohus on tõendit hindamata jättes rikkunud menetlusnormi. Ebaselge on ka kohtu järeldus, et kostja I osaluse turuväärtus oli vähene. Soorituse ja vastusoorituse võrdsuse või ebavõrdsuse ning seeläbi sissenõudja huvide kahjustamise hindamiseks pidanuks kohus osa väärtuse täpselt ning rahalises vääringus väljendatavalt tuvastama ja seejärel lahutama väärtusest kostjate II-V sooritused kostjale I.
52.Kohus on ebaõigesti leidnud, et tagasivõitmise hagi rahuldamise eelduseks on see, et kostjate tegevus pidi olema kantud eesmärgist sissenõudja huve kahjustada. Tegemist on TMS § 188 ebaõige kohaldamisega. Tõlgendus on hagejale üllatuslik, sest see ei tulene seadusest ning kohus ei ole tõendamiskoormise sellisele ulatusele hageja tähelepanu juhtinud. Tallinna Ringkonnakohtu lahendist tsiviilasjas nr 2-15-18548 tuleneb, et majanduslikult ebamõistliku tehingu tagasivõitmine on võimalik, kui teine pool teab või peaks teadma, et tehing võib kahjustada olemasoleva või tulevase võlausaldaja huve. Hageja on tuginenud sellele, et tehingu kahjulik mõju võlgnikule ja ka sissenõudjale pidi kostjatele II-V olema äratuntav tehingu hinnast tulenevalt, st kostjad II-V said 71 773 euro väärtuses vara 3 euro eest. Seega kostjad teadsid või pidid teadma, et tehinguga kahjustatakse sissenõudja huve. Teadlikkust sissenõudja huvide kahjustamisest tõendavad lisaks järgmised tõendid: kostja II 07.07.2013 e-kiri, kostja I 01.04.2013 ekiri kostjale II, kostja I vande all antud ütlused. Kohus küll tuvastas õigesti, et kostjad olid teadlikud hageja poolt kostjale I esitatud nõudest ning tema majanduslikust olukorrast. Samas on kohus seadnud hagi rahuldamise eelduseks ebaõigesti nõude realiseerumise. Viidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendist tuleneb, et eelduseks ei ole nõude realiseerumine (mis iseenesest on määratlemata õigusmõiste), vaid eeskätt tehingu majanduslik ebamõistlikkus.
53.Eeltoodust tulenevalt on hageja tõendanud kõik hagi rahuldamise eelduseks olevad asjaolud ning kohtul tulnuks hagi rahuldada. Kostjate IV ja V apellatsioonkaebus
54.12.02.2018 esitatud apellatsioonkaebuses paluvad kostjad IV ja V tühistada maakohtu otsuse osas, milles nende menetluskulud jäid 1199.52 euro ulatuses kindlaks määramata ja määrata uue otsusega menetluskulude suuruseks 6408 eurot. Kohus on alusetult vähendanud kostjate menetluskulude suurust.
55.Kohus asus põhjendamatult seisukohale, et ühe lk sisulise teksti koostamiseks kulub 0,5h. Kohtu seisukoht on vastuolus kohtupraktikaga, samuti rakendab kohus sellist põhimõtet valikuliselt, kuna kohati on kohus pidanud põhjendatuks 1h suurust ajakulu. Kohtupraktikas välja kulunenud tava kohaselt loetakse 1lk sisulise juriidilise teksti koostamise põhjendatud ajaks 1h. Antud juhul tuleb veel arvestada, et hagivastuse puhul on tegu esimese menetlusse esitatud dokumendiga. Käesolev asi puudutas tehingu tagasivõitmise küsimusi mitmete alternatiivsete võimalustega, mida tuleb lugeda õiguslikult keskmisest keerukamaks tsiviilasjaks. Lisaks on kostjad esitanud koos vastusega 11 tõendit ning tekstis esitatud argumentatsioon tugines tõenditele.
56.Seoses kostjate täiendava seisukoha koostamisega on kohus alusetult märkinud, et puudub võimalus kontrollida esindaja märgitud toimingut. Esindaja ülesanne on välja selgitada ning otsustada, milliseid tõendeid on vaja kliendi õiguste kaitseks menetlusse esitada. See eeldab dokumentidega tutvumist. Asjaolu, et esindaja ei ole dokumente menetlusse esitanud, ei tähenda, et ta ei oleks nendega tutvunud.
57.Kostjad ei nõustu kohtuga, et nõupidamiseks kliendiga enne istungit on põhjendatud ajakulu 0,25h. Esindaja oli valmis nimetatud istungil minema asjaga lõpplahendisse, seega valmistas esindaja end põhjalikult ette. Ettevalmistuse osaks on ka nõupidamine kliendiga, seega tuleb lugeda esindaja nõupidamine kliendiga 0,5h ulatuses põhjendatuks.
58.Kostjate 21.04.2017 seisukohtade ja taotluste ajakulu vähendamisega seoses leiavad kostjad, et tuleb arvestada põhimõttega, et 1lk sisulise juriidilise teksti koostamisele kulub 1h. Tegemist ei olnud copy-paste meetodil koostatud dokumendiga, kuna see sisaldas vastuväiteid ja seisukohti hageja 17.04.2017 taotlustele. Lisaks on nimetatud kulu tingitud hageja käitumisest.
59.Kostjad ei nõustu kohtukõne teeside koostamise ajakulu vähendamisega. Teesid olid vajalik kokkuvõte keerulisest asjast tingitud argumentidest ülevaate saamiseks. Kohtukõne teesides on sisulist teksti 17lk. Teeside koostamine oli tavapärasest ajamahukam, kuna menetlusdokumentide ja tõendite maht on suur. Kostjad ei esitanud kohtukõne teese omaalgatuslikult – seda soovis kohus 17.10.2017 istungil. Vastustajate seisukohad
60.Kostjad IV ja V ning II ja III vaidlesid hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostja I toetas hageja apellatsioonkaebust.
61.Hageja vaidles kostjate IV ja V apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
62.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajad ja hinnanud apellatsioonimenetluses täiendavalt kogutud tõendeid kogumis maakohtus kogutud tõenditega, leiab, et maakohus rikkus osaliselt oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas osaliselt ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis tõi kaasa ebaõige otsuse tegemise osas, milles kohus jättis rahuldamata hagi kostjate I, II ja IV osas ning sellest tulenevalt ka osas, milles maakohus jaotas ja määras kindlaks menetluskulud. Selles osas tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2), rahuldades tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistamise hagi kostjate I, II ja IV vastu ning rahalise hüvitise väljamõistmise hagi kostjate II ja IV vastu. Samuti kuulub osaliselt rahuldamisele viivise väljamõistmise nõue kostjate II ja IV vastu. Kostjate III ja V osas puudub alus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Eelnevast tulenevalt jaotab ringkonnakohus uuesti maakohtumenetlusega seotud kulud. Nii hageja kui kostjate IV ja V apellatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt.
63.Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus, et hagejal (TMS § 187 mõttes sissenõudjal) on kostja I kohta täitedokument ja et täitemenetluses sissenõude pööramisega võlgniku (kostja I) vastu ei ole kaasnenud sissenõudja nõude täielikku rahuldamist. Seega on täidetud TMS § 187 lõikest 2 tulenevad üldised eeldused sissenõudjal kostja I tehtud tehingu tagasivõitmiseks täitemenetluses. Sissenõudja hagi rahuldamiseks peab vastavalt
TMS § 188 lõikele 1 leidma tuvastamist, et võlgnik tegi tehingu kolme aasta jooksul enne sissenõudja hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks ning et teine pool teadis või pidi teadma sellest tehingu tegemise ajal. Nimetatud kolmeaastane tähtaeg on käesolevas asjas järgitud – vaidlusalune tehing tehti 04.10.2013 ja sissenõudja esitas hagi 03.10.2016.
64.Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled esmalt selle üle, kas maakohus tuvastas kooskõlas TsMS § 442 lõikega 8 õigesti vaidlustatud tehingu eseme (OÜ Ducto 25% suuruse osaluse) turuväärtuse, kui leidis, et osaluse turuväärtus oli vähene, et turuväärtust ei saa samastada osaluse raamatupidamisliku väärtusega, et vastusooritustena vabanes kostja I äriühingu võlausaldajate ees käenduskohustuse täitmisest ning talle tagastati antud laen koos intressidega, mistõttu ei saa väita, et osalus võõrandati alla turuhinna. Maakohus asus seisukohale, et tegemist ei olnud majanduslikult ebamõistliku tehinguga. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohtu põhjendus ei ole jälgitav, kuna kohus ei tuvastanud võlgnikule kuulunud osa tegelikku väärtust lepingu sõlmimise seisuga ega seda, millises väärtuses sai võlgnik ostjatelt vastusooritusi. Ringkonnakohus kogus asjas täiendavaid tõendeid ning võtab järgnevalt seisukohad võõrandatud osa turuväärtuse ja lepingu alusel saadud vastusoorituste turuväärtuse kohta. Tuvastatu alusel võtab kolleegium seejärel seisukoha, kas tehtud tehing oli majanduslikus mõttes tasakaalus või kas kahjustas sissenõudja huve.
65.Esmalt selgitab kolleegium, et ei nõustu hagejaga ja maakohtuga selles, et vaidlustatud osa müügitehingu pooltena tuleb koos lepingudokumendist nähtuvate ostjatega (kostjad II ja IV) käsitleda ostjatena ka lepingus nimetatud ostjate abikaasasid (kostjad III ja V). Ostjate abikaasad on lepingus nimetatud seonduvalt asjaoluga, et lepingu ese omandatakse abikaasade ühisvarasse, kuid lepingupooleks abikaasad ei olnud. Seega tehingu tagasivõitmise eelduseid tehingu kehtetuse kontekstis abikaasade suhtes tuvastada vaja ei ole. Ostjate abikaasad võivad olla asjakohasteks kostjateks tagasivõitmise tagajärgedest tulenevate nõuete, eelkõige asja kohtutäituri käsutusse saamiseks esitatava vindikatsiooninõude osas.
66.Hageja tõi maakohtus esile, et võlgniku poolt teistele osanikele võõrandatud 25% osa turuväärtuseks oli võõrandamise ajal 71 773 eurot, ja esitas selle tõendamiseks finantsala asjatundja, kes kuulub ka riiklikult tunnustatud finantsala ekspertide nimekirja, Urmas Võimre arvamuse (t I kd lk 57-67). Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et hageja dokumentaalse tõendi saaks jätta arvestamata põhjendusega, et osa turuväärtust ei saa samastada osa raamatupidamusliku väärtusega. Maakohus ei ole toonud esile, mida ta selle põhjendusega sisuliselt silmas pidas. Apellant viitab asjakohaselt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-101-08 (punktile 12), mille kohaselt on praktikas laialdaselt tunnustatud ja kasutatavaks meetodiks äriühingu hindamisel ühingu raamatupidamisliku (bilansilise) väärtuse kindlakstegemine, arvestades lisaks ühingu tulevikuväljavaateid ja aktsionäri võimalusi tulevikus tulu teenida. Samuti Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-145-04 (punktile 33), mille kohaselt on minimaalseks väärtuseks, mis tuleb ühingust väljuvale aktsionärile hüvitada, talle kuuluvate aktsiate raamatupidamislik väärtus. Hageja tõendist nähtub, et asjatundja hindas äriühingut kahel erineval meetodil (korrigeeritud netovara meetodil ja vabarahavoo kasvu mudelit kasutades) ning leidis 25% osaluse väärtuseks vastavalt 119 118 eurot ja 71 773 eurot. Hageja lähtub konservatiivsemal meetodil leitud väärtusest 71 773 eurot. Asjatundja hinnang on kooskõlas ka võlgniku enda poolt aasta enne müügitehingu toimumist teistele osanikele tehtud ettepanekust osa omandamiseks (t I kd lk 198) nähtuvaga. Nimelt hindas siis võlgnik ise oma 25% osaluse väärtuseks minimaalselt 115 308.25 eurot ja oli nõus osa võõrandama 109 946.46 euro eest, milline
loetaks tasutuks kapitalirendiseadmete liisingulepingute ümbervormistamise kaudu. Äriühingu bilansist nähtuvalt peale 29.10.2012 ettepanekut äriühingu majandustegevus ei halvenenud (t I kd lk 59).
67.Kostjad ei esitanud tõendeid UV arvamuse ümbelükkamiseks, kuid väitsid, et tegemist ei ole konkreetse osa hariliku väärtusega TsÜS § 65 mõttes, kuna selle hinnaga ei oleks keegi reaalses turusituatsioonis võlgnikult seda osa ostnud. Kostjate selline väide on tõendamata. Kostjad on ise esile toonud, et kellelegi teisele peale kaasosanike võlgnik oma osa müüa ei pakkunud. Seega ei ole teada, milliseks oleks müügihind n-ö vabal turul kujunenud, millest aga ei saa järeldada, et osal üldse turuhinda ei oleks olnud. Ka ei esitanud kostjad tõendeid sarnaste äriühingute osade müügihindade kohta, mille alusel oleks võimalik ka konkreetse osa turuhinda tuvastada. Kostjad on esile toonud, et osaniku lahkumine tekitas äriühingule olulist kahju, kuna selle tõttu tekkisid rahavooliselt suured probleemid. Kolleegium on seisukohal, et see vastuväide on vastuolus tsiviilasjas esitatud äriühingu majandustulemustega (t V kd lk 130 pöördel-131 pöördel). Äriühingu bilansside alusel tuvastas asjatundja, et veel 2014.aasta lõpu seisuga oli äriühing 187 039 euro suuruses kasumis, kusjuures eelmiste aastate jaotamata kasumi suuruseks oli 696 951 eurot. Samast nähtub, et olulised raskused algasid alles 2015.aastal.
68.Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et 04.10.2013 tehingu tegemise aja seisuga saab tuvastada võõrandatud osa tegeliku turuväärtusena 71 773 eurot.
69.Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha 04.10.2013 tehingu alusel müüja poolt saadud vastusoorituste väärtuse kohta. Kolleegium märgib, et hindab vastusooritusi objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt, kuna vara tagasivõitmise institutsioon on loodud võlausaldaja (sissenõudja) kaitseks olukorras, kus tehingu pooled teadsid või pidid teadma, et tehinguga kahjustatakse müüja võlausaldajate (ka tulevikus tekkida võivate võlausaldajate) huve. Hageja on seisukohal, et müüja sai osa eest kokku 3 eurot vastavalt lepingu punktis 4 kokkulepitud ostuhinnale. Kostja I müüjana on sisuliselt samal seisukohal (t V kd lk 143). Kostjad II-V on seisukohal, et kogu 04.10.2013 notari juures sõlmitud tehing on komplekstehing, mida ei saa osadeks jaotada ning et vastusooritusteks olid lisaks rahas tasutud 3 eurole: 5839.18 eurot äriühingu poolt müüjale tagastatud omanikulaen koos intressiga; müüja käenduskohustustest vabastamine Nordea Finance Estonia AS-i, SIA Unicredit Leasing ja SVEA Finance ASi ees; müüja vabanes tulevikus tekkivatest äriühingule laenu andmise kohustustest; äriühing ei kohaldanud müüja suhtes töölepingust tulenevat konkurentsipiirangut; äriühing loobus müüja vastu kahju hüvitamise nõuetest kõlvatu konkurentsi ja tööülesannete ebahoolsa ning –lojaalse täitmise alusel (t I kd lk 175, II kd lk 113 pöördel). Maakohus võttis vastusooritustena arvesse laenu tagasisaamist, käenduskohustustest Nordea Finance Estonia AS-i vabanemist ja äriühingu kompromisslepingut OÜ-ga Bremolen.
70.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga osaliselt ja leiab, et vastusooritusena on alust hinnata äriühingu käenduskohustustest vabanemist, mille võtsid üle kostjad II ja IV. Sellega vabanes füüsilisest isikust müüja rahaliselt hinnatavast kohustustest, mille tõttu eelduslikult paranes tema varaline olukord. Samas ei ole maakohus tuvastanud selle vastusoorituse rahalist väärtust. Ringkonnakohus kogus käenduskohustusest vabanemise väärtuse hindamiseks täiendavaid tõendeid ning leiab, et hageja tõendas finantsala asjatundja arvamusega piisava veenvusega ära, et selle vastusoorituse väärtusena on tuvastatav kokku 2000 eurot arvestusega 500 eurot aasta kohta, võttes arvesse, et
äriühingu pankrot kuulutati välja 21.09.2017 (t VI kd lk 66-68). Asjatundja on arvamuse andmisel lähtunud nii käenduskohustuse tingimuslikust olemusest, käenduslepingutes fikseeritud maksimumsummast 25 000 eurot, käendatud kohustuste jäägist müügi ajal, äriühingu finantsnäitajatest 2013.a-l kui 2013.a-l turul valitsenud keskmisest käenduskohustuste riskitasust. Kostjad seda tõendit ümber ei lükanud. Arvestades äriühingu positiivseid majandusnäitajaid aastatel 2012-2013 ja sellest tulenevat liisinguvõtja liisingulepingute täitmise eelduslikku võimekust, ei ole alust nõustuda kostjatega II-V, et kostja I käenduskohustuse väärtuseks tuleks arvestada maksimumsummat 25 000 eurot. Kolleegium on tsiviilasja materjalide alusel seisukohal, et müügilepingu sõlmimise ajal puudus pooltel mõistlik alus arvata, et käendajatel tuleb äriühingu kohustusi liisinguandja ees täitma asuda.
71.Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et ostjate vastusooritustena on alust käsitleda 04.10.2013 lepingudokumendi punktis 2 sisalduvat kompromissilepingut OÜ Bremolen ja OÜ Ducto vahel. Kolleegium nõustub apellandiga, et kompromissilepingut arvesse võttes rikkus maakohus TsMS § 436 lõiget 4, kuna seda asjaolu kostjad maakohtus vastusooritusena esile ei toonud ja seetõttu seda asjaolu pooled ei arutanud. Kolleegium ei nõustu maakohtuga ka selles, et müüja poolt talle kuulunud vara eest saadud vastusooritusena oleks alust käsitleda 04.10.2013 lepingudokumendis sisalduvat kostja I ja äriühingu kokkulepet omanikulaenu koos intressidega tagasisaamiseks äriühingult. Selle kokkuleppe tulemusel laekus küll kostjale I täiendavaid rahalisi vahendeid, kuid seda mitte võõrandatud vara väärtuse hüvitamiseks, vaid 23.08.2012 laenulepingu täitmiseks. Menetlusosaliste esiletoodust ei saa teha järeldusi, et laenuandjana ei oleks kostjal I olnud lepingust või seadusest tulenevat alust nõuda antud laenu äriühingult tagasi.
72.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjate poolt esiletoodud muid väidetavaid vastusooritusi ei ole alust selliselt käsitleda mh alusel, et sellekohased kokkulepped ei sisaldu lepingudokumendis. Kolleegium lisab, et ka kokkulepete sisaldumisel 04.10.2013 lepingudokumendis ei saaks äriühingu nõudeid müüja vastu lugeda üksüheselt äriühingu kasusaajatest osanike vastusoorituseks. Nõuetest loobumine võib kaudselt avaldada mõju osaniku poolt saadavate dividendide suurusele.
73.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu ja kostjatega, et käesoleva asja (sissenõudja hagi võlgniku tehingu tagasivõitmiseks) lahendamisel omab olulist tähtsust, et äriühing, OÜ Bremolen ja osanikud soovisid kostja I äriühingu osanike ringist väljumisega samaaegselt korrastada äriühingu suhteid lahkuva osanikuga ja OÜ-ga Bremolen. Isikud võisid samaaegselt ja ka samas lepingudokumendis sõlmida erinevaid tehinguid, kuid lepingudokumendist ei nähtu, et nad oleksid leppinud kokku, et ühe tehingu kehtetuse korral osutuvad kehtetuks ka teised samas lepingudokumendis sõlmitud tehingud. Maakohtu viited TsÜS §-le 85 ja § 90 lõikele 3 ei ole käesolevas vaidluses asjakohased. Käeolevas vaidluses kuuluvad kohaldamisele TMS-is ja PankrS-s sätestatud tehingu kehtetust reguleerivad erinormid.
74.Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et 04.10.2013 OÜ Ducto 25% osa tehing oli sõlmitud ilmselt ebavõrdsete poolte kohustustega (ostjad said vara väärtuses vastavalt kostja II 47 886.95 eurot ja kostja IV 23 886.05 eurot, kuid vastu andsid vastavalt kostja II 2+1333.33=1335.33 eurot ja kostja IV 1+666.67=667.67 eurot), mistõttu oli tegemist osaliselt kinke iseloomuga tehinguga ja sellega kahjustati sissenõudja huve. Asjaolu, et sissenõudja ei järginud TMS § 189 lõikes 1 sätestatud kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks ettenähtud kaheaastast hagi esitamise tähtaega, ei tähenda, et
kinkelepingut ei saaks tunnistada kehtetuks TMS § 188 alusel, kuigi sellisel juhul peavad leidma tuvastamist viidatud sättest nähtuvad täiendavad eeldused, mida § 189 ette ei näe.
75.Järgnevalt tuvastab kolleegium, kas võlgnikust müüja tegi tehingu teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks ja kas ostjad (kostja II ja/või kostja IV) teadsid või pidid teadma, et tehingu tegemise ajal tehinguga müüja võlausaldaja huvide kahjustamisest. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus seostas ebaõigesti tehingu poolte teadlikkuse (teadma pidamise) tehingu tegemise subjetiivse eesmärgiga, s.t tuvastas, et tehingu eesmärgiks oli kostja I väljumine osanike ringist, mitte aga kostja I võlausaldaja huvide kahjustamine. Selline käsitlus muudaks tagasivõitmise sätted sisuliselt mõttetuks, sest üldjuhul ei tunnista sellise tehingu tegijad oma subjektiivset tahet kahjustada võlausaldajaid ja tehinguvälise isikuna on võlausaldajal reeglina ülimalt keeruline tõendada tehingu teinud isikute sisemist tahet. TMS § 188 kehtestamisel oli seadusandja eesmärgiks kaitsta sissenõudjat, mitte tagasivõidetava tehingu pooli. Samas nõustub kolleegium maakohtu käsitlusega otsuse põhjenduste punktides 25-26 selle kohta, et kostjaid II ja IV ei ole alust pidada kostja I lähikondseteks PankrS § 117 lõike 3 alusel. Kolleegium nõustub maakohtuga ega pea viidatud sätete kohta käivat põhjendust vajalikuks siinkohal korrata (TsMS § 654 lõige 6).
76.Kolleegium on maakohtus kogutud tõendite kogumis hindamise tulemusena seisukohal, et käesolevas asjas on tõendatud nii müüja kui ostjate teadlikkus tehinguga müüja võlausaldaja huvide kahjustamisest TMS § 188 mõttes. Müüja on kohtumenetluses vande all antud seletuses (t V kd lk 143) toonud esile, et sai sissenõudja nõudest teadlikuks 2013.a märtsikuus. Asjaolu, et müüja oli tema vastu esitatavast nõudest teadlik lepingu sõlmimise ajal, nähtub nii tema 01.04.2013 e-kirjast kostjale II (t II kd lk 126) kui kostja II 07.07.2013 e-kirjast kostjale I, mis oli saadetud ka kostjale IV (t II kd lk 8-9). 07.07.2013 e-kirjas on kostja II selgelt märkinud, et „... On toodud uuesti sisse WSND võimalikud nõuded XX vastu, mille kohta on OÜ Ducto juba varem andnud seisukoha, et OÜ Ducto ei võta neid oma kanda, sest OÜ Ducto ja WSND ei ole omavahel seotud...“ Maakohus on õigesti märkinud, et kostjad II ja IV ei ole kohtumenetluses eitanud asjaolu, et olid hageja nõudest kostja I vastu teadlikud. Seega pidid nad möönma oluliselt alla turuhinna tehtava võõrandamistehinguga müüja varalise olukorra ja seeläbi tema (võimaliku) võlausaldaja huvide kahjustumist selle tehingu tulemusena.
77.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et tõendatud on alused 04.10.2013 kostjate I, II ja IV vahel sõlmitud OÜ Ducto 25% osa müügitehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras ja hagi selles osas tuleb lepingupoolte XX, YY ja HH vastu rahuldada.
78.Tehingu tagasivõitmise õiguslikud tagajärjed on reguleeritud TMS §-s 195. Viidatud sätte lõike 1 kohaselt on tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel kohustatud teine pool andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Seega on täitemenetluses esitatava tagasivõitmise nõude eesmärgiks saada kohtutäituri käsutusse kehtetu tehingu alusel võlgniku omandist väljaläinud asi, et see täitemenetluses võõrandada ja saadu arvel sissenõudja nõuet täita. TMS § 195 lõike 2 kohaselt kohaldatakse tagasivõitmise õiguslikele tagajärgedele PankrS § 119 lõigetes 2-4 sätestatut, samuti VÕS § 1032-1035 sätestatut niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus PankrS § 119 lõigetes 2-4 sätestatuga. Käesolevas asjas hageb sissenõudja lisaks tehingute kehtetusele kostjatelt mitte saadu üleandmist, vaid rahalist hüvitist. PankrS § 119 lõige 3 sätestab, et tagasivõidetud
tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest.
79.Asjas puudub vaidlus, et juba hagi esitamise seisuga ei kuulunud kostjatele III-V 04.10.2013 tehingu alusel saadud eset. OÜ Ducto äriregistri väljavõttega on tõendatud, et alates 05.08.2016 on ainuosanikuks kostja II (kostja III ei ole nimetatud kuupäevast osanikuks; kostjad IV ja V ei ole osanikuks alates 28.01.2016; t I kd lk 68-71). Seega kostjatel III-V on võimatu saadut välja anda, kuna saadu ei ole enam nende käsutuses. Kostja II puhul on aga saadu üleandmine võimalik ning seda sõltumata asjaolust, et toimub äriühingu pankrotimenetlus. Osalus pankrotistunud äriühingus ei ole hävinud, kuid äriühingu pankrotimenetlus mõjutab osa väärtust ja võib muuta selle kohtutäituri poolt sundvõõrandamise perspektiivituks.
80.Hageja ei ole esitanud kostjate II-V vastu vindikatsiooninõuet, vaid nõuab rahalist hüvitist ulatuses, mis võrdub saadu väärtuse vahega võrrelduna 25% osa väärtust seisuga 04.10.2013 ja tagasivõitmise õiguse tekkimisel (71 773-0=71 773 eurot). Kostjad ei ole hageja tõendeid osa väärtuste kohta ümber lükanud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1140-16 (punktis 18) selgitanud, et tagasivõidetud tehingu teine pool peab PankrS § 119 lõike 3 järgi hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Eelnevalt tuvastas kolleegium, et kostjad II ja IV pidid teadma, et tehing oli majanduslikus mõttes müüja poolt vastusaadu osas tasakaalust väljas ja seega pidi nad ka möönma, et võib saada kahjustatud mh neile teadaoleva müüja võlausaldaja huvid. Seega kuulub nende kostjate osas hageja rahalise hüvitise nõue rahuldamisele ja seda sõltumata asjaolust, et asja hageja tagasi ei hage. Käeolevas asjas ei saavutaks hageja tehingu tagasivõitmise eesmärki väärtusetut asja välja nõudes.
81.Kostjate III ja V osas teadmine või teadma pidamine tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest tõendatud ei ole. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et osanike abikaasad oleksid osalenud aktiivselt äriühingu igapäevases majandustegevuses või muul viisil äriühingu tegevuses toimetavad. Samuti ei nähtu, et nad oleksid olnud mingilgi määral kaasatud lepingueelsetesse läbirääkimistesse. Kostjad III ja V ei osalenud ka lepingu sõlmimisel. Ainult selle alusel, et osa omandati abikaasade ühisvarasse, ei saa järeldada, et ostjate abikaasad olid tehinguga seotud asjaoludest teadlikud või pidid olema teadlikud samal määral kui nende abikaasad, kes aktiivselt tegelesid äriühingu igapäevategevuses ja pidasid lepingueelseid läbirääkimisi. Seega kostjate III ja V vastu puudub alus rahalise hüvitise nõude rahuldamiseks. Erinevalt ühisvarasse kuuluva asja vindikatsiooninõudest ei pea teine ühisomanik olema ühisvarasse kuuluva asja väärtuse hüvitamise nõude puhul igal juhul kaaskostjaks, kui tema vastu sellise nõude rahuldamiseks seaduses sätestatud eeldused täidetud ei ole.
82.Rahalise hüvitise nõude rahuldamise korral kostja II ja IV vastu kuulub nende vastu rahuldamisele ka viivise nõue, kuid seda osaliselt. Nimelt nõuab hageja viivist rahalise hüvitise maksmisega viivitamise eest alates hagi esitamisest. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-140-16 (punktis 16), et tagasivõitmise korral lepingu kehtetuks tunnistamisel tekib saadu tagasinõudmise õigus VÕS § 1032 lõike 2 mõttes alles hagi rahuldava kohtuotsuse tegemisest. Seega saab ka viivise tasumise kohustus tekkida edasiulatuvalt hagi rahuldava kohtuotsuse tegemisest.
83.Eelnevalt käsitlemata poolte väited ja tõendid ei oma asja lahendamsiel tähtsust, mistõttu jätab kolleegium need tähelepanuta.
84.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hagi kostjate I, II ja IV osas, kuid jätab rahuldamata kostjate III ja V osas. Seega tuleb uuesti jaotada ka maakohtumenetlusega seotud menetluskulud. TsMS § 162 lõike 1 alusel jäävad kostjate III ja V kulud hageja kanda, kostjate I, II ja IV kulud nende endi kanda ning hageja kulud 15% ulatuses kostja I, 42,5% ulatuses kostja II ja 42,5% ulatuses kostja IV kanda. Kostjate I, II ja IV vahel hageja kulusid jaotades võttis kolleegium arvesse, et kostja I vastu oli esitatud ja kuulub rahuldamisele üks nõue (tehingu kehtetuks tunnistamine), kostjate II ja IV vastu aga sisuliselt kolm nõuet (lisaks ka rahalise hüvitise ja viivise nõue).
85.Kuna maakohus ei määranud kindlaks hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurust, ei tee seda ka ringkonnakohus ning hüvitamisele kuuluvad menetluskulud tuleb määrata kindlaks asja lahendanud maakohtul mõistliku aja jooksul peale käesoleva lahendi jõustumist (TsMS § 174 lõige 4, § 177 lõige 2).
86.Kostjate IV ja V vaidlustavad apellatsioonimenetluses menetluskulude rahalist kindlaksmääramist maakohtu poolt. Kuna eelnevalt leidis kolleegium, et kõik menetluskulud tuleb maakohtul määrata kindlaks peale käesoleva lahendi jõustumist, tuleb maakohtul uuesti hinnata ka kostja V põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurust. Kostjale IV aga tema kantud menetluskulud hüvitamisele ei kuulu. Seega tühistab kolleegium maakohtu otsuse menetluskulude kindlaksmääramise osas sõltumata kostjate apellatsioonkaebuse põhjendustest ega pea menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades vajalikuks vastata kaebuse väidetele. Kostjate IV ja V apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
87.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad sarnaselt maakohtumenetlusega seotud kuludega TsMS § 162 lõike 1 ja § 171 lõike 1 alusel kostjate III ja V osas apellandi kanda, kostjate I, II ja IV kulud nende endi kanda ning apellandi kulud 15% ulatuses kostja I, 42,5% ulatuses kostja II ja 42,5% ulatuses kostja IV kanda. Apellatsioonimenetluse kulude jaotamisel ei võta kolleegium arvesse kulusid seoses kostjate IV ja V kaebusega, kuna TsMS § 178 lõike 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.