Krediidikaitse Grupp OÜ hagi Repax OÜ (äriregistrist kustutatud) ja T T vastu võlgnevuse 3325,07 euro; intressi 563,69 euro; sissenõutavaks muutunud viivise 1587,81 euro ja täiendava viivise nõudes
Tsiviilasja hind
6650,14 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Krediidikaitse Grupp OÜ (registrikood 11693223, asukoht Pärnu mnt 130 - 36, Tallinn; e-post: [email protected]; hageja seaduslik esindaja juhatuse liige V K ; isikukoodi XXX) Hageja lepinguline esindaja: advokaat Tenno Parmas (Advokaadibüroo Kaevando & Partnerid; e-post: XXX; Roseni tn 7, Tallinn) Kostja I: Repax OÜ (registrikood 12240620; äriregistrist kustutatud 17.10.2017; e-post: [email protected]) Kostja II: T T (isikukood XXX, elukoht XXX, e-post: XXX) Kostjate I ja II volitatud esindaja: Juri Sulin (SPG Õigusbüroo, e-post: XXX).
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada tsiviilasja nr 2-16-117569 menetlus kostja I Repax OÜ (registrikood 12240620, äriregistrist kustutatud 17.10.2017) suhtes TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel.
2.Rahuldada hageja Krediidikaitse Grupp OÜ hagi kostja II T T vastu põhivõla ja viivise väljamõistmiseks.
Välja mõista kostjalt II T T hageja Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks põhivõlgnevus 3325,07 eurot; intress 563,69 eurot ja 30.01.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 1587,81 eurot.
4.Välja mõista kostjalt II T T hageja Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks viivis põhinõudelt (3325,07 eurolt) viivisemääraga 0,2% päevas alates 31.01.2017 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 1173,57 eurot. Menetluskulud
1.Jätta menetluskulud kostja II T T kanda.
2.Välja mõista kostjalt II T T hageja Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks menetluskulud 510 eurot (ilma käibemaksuta).
3.Kostjal II T T tuleb tasuda menetluskulude hüvitise summalt 510 eurot hagejale viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest 17.12.2018. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7, Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA HAGI ASJAOLUD
1.Hageja Krediidikaitse Grupp OÜ esitas 30.01.2017 hagi kostja I Repax OÜ (äriregistrist kustutatud 17.10.2017) ja kostja II T T vastu võlgnevuse nõudes (tl 67-70; 111-113). Hageja nõuab kostjatelt I ja II Credit Invest OÜ (laenuandja) ja kostja I (laenusaaja) ning laenuandja ja kostja II (käendaja) vahel 05.08.2015 sõlmitud laenu- ja käenduslepingust tuleneva võlakohustuse täitmist (tlk 67-89). Hagiavalduse esitamise seisuga on kostjad solidaarselt hagejale laenu- ja käenduslepingu alusel võlgu 3325,07 eurot (need on põhinõude osamaksed 7 kuni 12); intressi (ajavahemik 06.03.2016 kuni 05.08.2016, need on osamaksed 8 kuni 12) summas 563,69 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise (so alates 06.03.2016 kuni 30.01.2017 0,2% päevas) summas 1587,81 eurot, seega kokku 5 476,57 eurot. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt ka täiendava viivise tasumist, tähtajaks tasumata
2-16-117569 põhinõudelt 0,2% päevas alates 31.01.2017 kuni põhinõude tasumiseni, aga mitte enam kui 1173,57 eurot arvestusega, et kostjate kõrvalkohustuste summa ei ületaks hagi põhinõuet.
2.04.08.2015 kostja II esitas laenuandjale Credit Invest OÜ (registrikood 11344270) elektroonilise laenutaotluse summale 10 000 eurot tähtajaga 24 kuud. Taotluse esitas kostja II kostja I nimel, kui laenutaotleja juhatuse liige. Laenuandja tegi samal kuupäeval kostjale I laenupakkumuse summale 6 000 eurot, intressiga 72% aastas, millele kostja I oma nõusoleku ka andis. 05.08.2015 sõlmisid laenuandja ja kostja I laenulepingu Ci201508148 (edaspidi laenuleping), mille kohaselt laenuandja andis laenusaajale laenu 6 000 eurot, intressiga 72% aastas, annuiteet-graafiku alusel 12. kuuks, tasumise lõpptähtajaga 05.08.2016 (laenulepingu p-d 3.1, 3.4, 3.5 ja 3.6). Koos laenulepingu sõlmimisega 05.08.2015, vastavalt laenulepingu p. 3.10.1 eritingimustele, sõlmiti samaaegselt laenuandja ja kostja II vahel käendusleping CiK201508149 (edaspidi käendusleping), mille kohaselt kostja I juhatuse liige T T võttis endale eraisikuna kohustuse, tagada laenulepingust tulenevate kõigi nõuete täielikku täitmist, kui lepingust tulenevate laenusaaja poolsete kohustuste täitmise tähtaeg on saabunud ja laenusaaja on jätnud oma kohustused tähtajaks täitma. Seejuures käenduslepingu p. 1.1 ja 1.2 sätete kohaselt käendaja (kostja II) kohustus vastutama võlausaldaja ees, laenuandja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate kõigi kohustuste nõuetekohase täitmise eest, sh tagastamata laenu summa, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja tekitatud kahju, samuti laenusaajalt võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamise eest, piirsummas kuni 12 000 eurot.
3.Peale laenu- ja käenduslepingu allkirjastamist 05.08.2015 kostja I ja II poolt Kndis laenuandja maksekorralduse T.201500048 alusel kostja I Swedbank kontole nr XXX 6000 eurot, millest oli eelnevalt maha arvestatud laenulepingu tasu 100 eurot (p 3.7). Vastavalt laenulepingule kostja I oli kohustatud laenu 6000 eurot koos intressiga 2587,95 eurot, so kokku 8587,95 eurot, laenuandjale tagastama annuiteetgraafiku alusel 12. osamaksega hiljemalt 05.08.2016.
4.Ajavahemikul 08.09.2015 kuni 08.01.2016 laekus kostjalt I laenuandjale laenulepingu alusel kokku 3595,66 eurot ja ajavahemikul 14.03.2016 kuni 06.05.2016 kostjalt II 1250 eurot. Kokku on kostjatelt hagejale laekunud 4845,66 eurot. Nimetatud summadest laenuandja on arvestanud põhiosa katteks 2674,92 eurot; intressi katteks 2024,27 eurot; viivise katteks 117,67 eurot ja nõudekirja teenustasu (laenulepingu p 7.3 alusel) katteks 28,80 eurot, seega kokku 4845,66 eurot.
5.23.02.2016 laenuandja saatis võlgnikule ja käendajale elektroonilise nõudekirja (pretensiooni), millega Credit Invest OÜ andis võlgnikele täiendava tähtaja lepingurikkumise kõrvaldamiseks ja võlgnevuse tasumiseks. Ülalnimetatud kuupäevaks laenusaaja ega laenulepingu käendaja sissenõutavaks muutunud laenu koos intressiga laenuandjale ei tagastanud. Laenuandja sõlmis hagejaga nõude loovutamise lepingu 1017141INK. Hageja saatis kostjale II ja I võlateatise nr 1017141, millega andis viimastele täiendava tähtaja (hiljemalt 03.08.2016) võlakohustuse täitmiseks. Ülalnimetatud
2-16-117569 kuupäevaks laenusaaja ega laenulepingu käendaja sissenõutavaks muutunud laenu koos kõrvalnõuetega ei tasunud (tl 67-70; 111-113).
KOSTJA I JA II VASTUS HAGIAVALDUSELE
6.Kostjad ei võta hagi õigeks ja paluvad jätta see rahuldamata (tl 100-101; 106-110).
7.Kostjad on tasunud hagejale tagasi 4/4 väljastatud laenusummast. Kostjatel tekkisid väga tõsised majanduslikud raskused 2016. aastal märtsis. Sellest alates ei olnud kummalgi kostjal võimalik hagejale enam tasuda ühtegi summat. Hageja ei soostunud kostjatega mingisugust kokkulepet sõlmima. Kostjad ei nõustu hageja nõuetega ning vaidlevad hageja nõuetele vastu, eelkõige kõrvalkulude osas. Lisaks on kostja I teatanud, et tema suhtes on tsiviilasjas nr 2-16-14525 algatatud pankrotimenetlus (Repax OÜ pankrotimenetlus).
8.Kostja II leiab, et tema suhtes on kohaldatavad võlaõigusseadusest (VÕS) tulenevad tarbijakreediidisätted. Kostja I maksejõuetuse ja/või lõppemise korral tuleks hinnata kostjat II eelkõige füüsilisest isikust lepingupoolena, kelle suhtes on seadusandja ette näinud suurema kaitse kui juriidilisest isikust laenusaaja osas.
9.Kostja II leiab, et hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping on osaliselt tühine eelkõige kõrvalkulude suuruse tõttu, kuna lepingu krediidikulukuse määr ületab heade kommete piirmäära. Tehingu tühisuse tuvastamiseks (TsÜS § 86 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi) tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras. Kostja II arvab, et teda kallutati käenduslepingut sõlmima hageja poolt, kasutati ära tema olukord ja kogenematust, talle ei selgitatud tehingu õiguslikke tagajärgi ega muid olulisi asjaolusid. Kostja II hinnangul, sarnaselt laenulepingule, on käendusleping heade kommetega vastuolus. Hageja ning kostja I sõlmisid laenulepingu tüüptingimustel. Kostjal I ei olnud võimalik kuidagi kaasa rääkida lepingu tingimustele, samuti ka käenduse nõudmisele. Lisaks ei olnud kostjal II võimalik käenduslepingu tingimusi määrata ega nende osas läbi rääkida.
10.Kostjad leiavad, et laenulepingu sätted, milliste kohaselt kostjal I tuleb tasuda intressi väljastatud laenusummalt 72% ulatuses aastas, on tühised. Eelkõige on tühine laenulepingu p 3.6 ja p 7.1. Mõistlikult ei ole eeldatav 72%-suuruse aastaintressiga laenulepingu sõlmimine tavaolukorras. 72%-se aastase intressimääraga laenulepingu tühisust tuleb kostjate arvates eeldada laenuandja ja laenusaaja soorituste vahe tõttu. Kokkulepitud intressimäär 72% aastas ületas vähemalt kolmekordselt tehingu tegemise ajal tavapäraselt selliste krediitide eest makstavat intressi.
11.Kui kohtumenetluses ei leia tuvastamist tehingute vastuolu heade kommetega, siis on kostjad õigustatud nõudma viiviste vähendamist.
MENETLUSE KÄIK
2-16-117569
12.06.06.2018 kohtumäärusega määras kohus käesolevas tsiviilasjas kirjaliku menetluse (tl 124-128).
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
13.Kohus, tutvunud menetlusosaliste poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et käesoleva tsiviilasja menetlus tuleb kostja I Repax OÜ suhtes lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel; hagi tuleb täielikult rahuldada kostja II T T suhtes ning menetluskulud tuleb jätta kostja II T T kanda.
14.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Kohus on erinevates kohtumääruses (tl 90-91, 124-128) selgitanud menetlusosalistele, et hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kohus piisavalt selgitanud menetlusosalistele nende tõendamiskoormist. Eeltoodust tulenevalt hindab kohus TsMS § 232 lg 1 lähtuvalt tsiviilasjas kogutud tõenditele tuginedes, kas menetlusosaliste väited on tõendatud või mitte.
15.Pooled ei vaidle käesolevas asjas järgmiste asjaolude üle, mille kohus loeb TsMS § 231 lõigete 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: 1) Laenuandja Credit Invest OÜ (registrikood 11344270) ja laenusaaja kostja I Repax OÜ (kustutatud) sõlmisid 05.08.2015 laenulepingu nr Ci201508148, mille kohaselt laenuandja andis laenusaajale laenu 6000 eurot, intressiga 72% aastas, annuiteetgraafiku alusel 12. kuuks ning tasumise lõpptähtajaga 05.08.2016 (tl 71-76). 2) Credit Invest OÜ ja kostja I juhatuse liige kostja II T T sõlmisid 05.08.2015 laenusaaja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu nr CiK201508149 (tl 77-78). 3) Laenuandja kandis 05.08.2015 maksekorralduse nr T.201500048 alusel kostja I Swedbankis asuvale arveldusarvele laenusumma 6000 eurot, millest oli eelnevalt maha arvestatud laenulepingu tasu 100 eurot, so 5900 eurot (tl 79). 4) Kostjad on hagejale tagastanud lepingu alusel 4845,66 eurot. Laenuandja on arvestanud sellest põhiosa katteks 2674,92 eurot; intressi katteks 2024,27 eurot; viivise katteks 117,67 eurot ja nõudekirja teenustasu katteks 28,80 eurot (tl 80-81, 129-133).
2-16-117569 5) Laenuandja sõlmis 20.07.2016 hagejaga nõude loovutamise lepingu nr 1017141INK, millest hageja teavitas ka kostjaid. Nõude loovutamise kuupäeva seisuga 20.07.2016 oli kostjate võlgnevus kokku 3543,52 eurot (tl 84).
16.Käesolevas asjas vaidlevad pooled kokkuvõtlikult selle üle, kas kostjale II kohalduvad võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud tarbijakrediidisätted; kas laenuleping nr Ci201508148 on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine (krediidi kulukuse määr osas); kas käendusleping nr CiK201508149 on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine ning kas eelnimetatud laenulepingu ja käenduslepingu tüüptingimused on tühised (eelkõige laenulepingu p-de 3.6 ja p 7.1 osas). Samuti peab kohus hindama, kas on põhjendatud kostjate viivise vähendamise taotlus vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule.
17.Käesolevas asjas on tõenditeks järgmised dokumentaalsed tõendid: 04.08.2015 elektrooniline laenutaotlus koos pakkumusega (tl 71-72); 05.08.2015 laenuleping nr Ci201508148 (tl 73-76); 05.08.2015 käendusleping nr CiK201508149 (tl 77-78); 05.08.2015 maksekorraldus nr T.201500048 (tl 79); perioodi 08.09.2015 kuni 08.01.2016 laekumiste väljavõte (tl 80); perioodi 14.03.2016 kuni 06.05.2016 laekumiste väljavõte (tl 81); perioodil 12.10.2015 kuni 06.05.2016 kostjate I ja II poolt teostatud maksekorraldused Credit Invest OÜ kontole (tl 129-133); nõudekiri 23.02.2016 (tl 82-83); nõude loovutamise teatist 20.07.2016 (tl 84).
18.Kostja I Repax OÜ (registrikood 12240620) on äriregistrist kustutatud 17.10.2017 tsiviilasjas nr 2-16-1452 koostatud Harju Maakohtu määruse alusel (tl 153-154). TsMS § 428 lg 1 p 5 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui asjas pooleks oleva füüsilise isiku surma korral vaieldav õigussuhe ei võimalda õigusjärglust või juriidiline isik on lõppenud õigusjärgluseta. Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus käesoleva tsiviilasja kostja I Repax OÜ suhtes TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel. Käesoleval juhul lahendab kohus nõuet käendaja kostja II vastu, kuna põhivõlgnikust juriidilist isikut registrist kustutamise tõttu ei eksisteeri; kostja I on lõppenud (TsÜS § 45 lg 2).
19.Vaidlustamata asjaoludel sai kostja I laenuandjalt Credit Invest OÜ-lt laenu. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Krediidilepinguga kohustub üks isik andma teise isiku käsutusse rahasumma ning teine isik kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma (VÕS § 401 lg 1). Kostja I Repax OÜ (kustutatud) on laenulepingu nr Ci201508148 alusel laenu saanud, seega on kostjal I tulenevalt VÕS § 396 lg-st 1 ja VÕS § 401 lg-st 1 kohustus laen tagastada. Kohus märgib, et VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus
2-16-117569 täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS 82 lg-st 1 tulenevalt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktist 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.
20.Kostja II on seisukohal, et ta on sõlminud VÕS § 143 lg 1 mõistes tarbijakäenduslepingu ehk on füüsiliseks isikuks käendajana (tl 106-110). Seetõttu leiab kostja II, et kostja I maksejõuetuse ja/või lõppemise korral tuleks hinnata kostjat II eelkõige füüsilisest isikust lepingupoolena, kelle suhtes on seadusandja ette näinud suurema kaitse kui juriidilisest isikust laenusaaja osas. Kuna kostja II jääb peale kostja I lõppemist ainuisikuliselt vastutama laenulepingu täitmise eest, on tema hinnangul oluline teda käsitleda kui füüsilisest isikust laenulepingu poolena. VÕS § 1 lg 5 kohaselt on tarbijaks võlaõigusseaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Vaidlust ei ole selles, et kostja II oli kostja I juhatuse liige ning laenulepingu allkirjastas kostja I esindajana T T. Riigikohus on tsiviilasjades nr 3-2-1-8-06 ja nr 3-2-1-126-09 asunud seisukohale, et osaühingu juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Kohus leiab, et käesoleval juhul seondus kostja II käendusleping otseselt juriidilise isiku majandustegevusega. Puuduvad andmed ja kostja II ei ole tuginenud sellele, et kostja II oleks sõlminud käenduslepingu tarbijana oma isiklike või elukondlike vajaduste rahuldamiseks. Kuna kostja I on juriidiline isik ja laenulepinguga sai laenu kostja I, siis ei kohaldu krediidilepingule tarbijat kaitsvad sätted. Kostja II vastu esitatud käenduslepingust tuleneva nõude õiguslik alus on VÕS § 142 lg 1, mille kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutab käendaja kohustuse täitmise eest täies ulatuses. vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et kostjale II ei kohaldu antud juhul võlaõigusseaduse tarbijasuhete regulatsioon, välja arvatud VÕS § 143 osas. VÕS § 143
2-16-117569 kohaselt on füüsilise isiku poolt antud käenduse puhul tegemist tarbijakäendusega, mille erinõudeks VÕS § 143 lg 2 kohaselt on see, et käenduslepingus peab olema kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Vaidlus puudub selles, et käesoleval juhul on käenduslepingus kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas 12 000 eurot.
21.Kostja II vastuväidete kohaselt on laenulepingu näol tegemist väga kõrgest krediidi kulukuse määrast tulenevalt tühise lepinguga. Kostja II leiab, et laenuleping nr Ci201508148, tuginedes soorituste vahele, on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine (krediidi kulukuse määra osas). Kuna kostja II jääb peale kostja I lõppemist ainuisikuliselt vastutama laenulepingu täitmise eest, on tema hinnangul oluline teda käsitleda kui füüsilisest isikust laenulepingu poolena. Kohus selgitab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, milles laenu või krediidi saajaks on tarbija ehk füüsiline isik (VÕS § 402 lg 1). Kohus ei saa nõustuda kostja II väitega, et kostja I kustutamisel või lõppemisel tuleks kostjat II käsitleda kui füüsilisest isikust laenulepingu poolena. Kohus ei saa asendada ühte lepingupoolt teisega. Laenuleping on sõlmitud kahe äriühingu vahel, mistõttu ei ole kostja I puhul tegemist tehingus nõrgema poolega (nõrgemaks pooleks võiks näiteks olla tarbija füüsilise isikuna). Laenulepingu tingimustest tulenevalt ei ole võimalik jõuda ka järeldusele, et tehing on tehtud kostja I jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks ebaproportsionaalne. Kohus peab vajalikuks märkida, et kohtupraktikast lähtuvalt on TsÜS § 86 lg 1 võimalik kohaldada ka juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Vähemalt eelduslikult võiks olla sellise olukorraga tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (vt nt Riigikohtu 05.03.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Laenulepingust nähtub, et intressimäär oli 72% aastas (tl 73-76). Eesti Panga veebilehel avaldatu kohaselt oli keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 2015. aasta augustis 26,57%. Laenulepingu krediidi kulukuse määr (72%) ei ületanud seega enne lepingu sõlmimist viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra (26,57%) enam kui kuus korda. Seega kui kostjale II kohalduksid krediidilepingule tarbijat kaitsvad sätted, ei oleks intressimäär 72% aastas heade kommetega vastuolus ja seetõttu TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine.
22.Kostja vastuväidete kohaselt on käendusleping nr CiK201508149, tuginedes soorituste vahele, on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine (tl 77-78). Kostjat II hinnangul kallutati teda käenduslepingut sõlmima hageja poolt, kasutades ära tema olukorda ja kogenematust. Kohus leiab, et kostja II ei ole tõendanud, milles tema kogenematus või
2-16-117569 ärakasutamine käenduslepingu sõlmimisel seisnes. Samuti ei ole tõendatud, et kostjat II kallutati käenduslepingut sõlmima. Kostja II sõlmis hagejaga käenduslepingu juriidilise isiku (kostja I), mille juhatuse liige kostja II ise ka oli sel ajal, laenukohustuse tagamiseks, olles eelduslikult enne ka riske kaalunud ning tutvunud lepingutingimustega, nendega nõustunud ja arvestanud võimalike tagajärgedega. Käenduslepingu tingimustega mittenõustumisel ei olnud kostjal II kohustust anda hagejale tagatisena oma käendust. Sõlmitud lepingud on pooltele siduvad ja täitmiseks kohustuslikud. Kostja II ei ole lepingu sõlmimisest kuni hagi vastuse esitamiseni kordagi vaidlustanud temaga sõlmitud käenduslepingut. Kostja II on laenulepingut täitnud, tasudes hagejale perioodil 08.09.2015 kuni 06.05.2016 kokku 4845,66 eurot (tl 80-81; 129-133). Kostja II poolt allkirjastatud käendusleping (tl 77-78) on eeltoodud põhjendusi arvestades kehtiv ega ole heade kommetega vastuolus.
23.Kostja II leiab, et laenulepingu ja käenduslepingu tüüptingimused on tühised, seda eelkõige laenulepingu p-de 3.6 ja 7.1 osas. Laenulepingu p 3.6 sätestab, et aastane intressimäär on 72% aastas. Laenulepingu p 7.1 sätestab, et kui laenusaaja ei tagasta laenu laenulepingus p
3.4.märgitud tähtpäevaks, on laenusaaja kohustatud tasuma laenuandjale tähtaegselt tasumata summalt viivist arvestusega 1% tähtaegselt tasumata summalt päevas iga viivitatud päeva eest (tl 73-76). Hageja on võtnud viivise määra arvestuse aluseks laenulepingu p. 3.9 sätestatud määra, mille kohaselt viivise määr on 0,2% tasumata summalt päevas. Ka kostja I ja II on tasunud laenulepingu täitmise perioodil viivist 0,2% määras. Kohtu hinnangul on põhjendatud lähtuda viivise määrast, mis on sätestatud laenulepingu p 3.9, kuna pooled on laenulepingu täitmise perioodi jooksul, so 08.09.2015 kuni 06.05.2016 lähtunud sellest määrast nii viivise arvutamisel kui ka maksmisel. Kostjad ei ole enne kohtumenetlust kordagi vaidlustanud viivise määra. Riigikohus on mitmes lahendis leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks majandustegevuses sõlmitud tehingu puhul seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt nt Riigikohtu lahendud nr 3-2-1-5-13, p-d 48-49; nr 3-2-1-139-14, p 10-13). Kuna kostja I sõlmis laenulepingu oma majandustegevuses, siis ei ole lepinguline viivisemäär 0,2% tasumata makselt päevas kohtu hinnangul seadusega vastuolus. Samuti leiab kohus, et kostja I majandustegevuses sõlmitud laenulepingu puhul ei ole seadusega vastuolus ka laenulepingus kokkulepitud intressimäär 72% aastas. Seega vastutab kostja II kui käendaja käesoleval juhul hageja nõude eest lähtuvalt samast intressi- ja viivisemäärast, kuna kostja II ei sõlminud antud juhul käenduslepingut tarbijana.
24.VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162, mille lõige 1 järgi võib kohus leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada tasumisele kuuluvat leppetrahvi mõistliku suuruseni arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostjad märkisid, et isegi kui kohtumenetluses ei leia tuvastamist tehingute vastuolu heade kommetega, siis
2-16-117569 on nad õigustatud nõudma viiviste vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule (tl 106110). Viivise vähendamise taotluse lahendamisel tuleb arvestada viivise vähendamise põhimõtetega, mida on käsitlenud Riigikohus tsiviilasja nr 3-2-1-66-05 otsuses. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, kuid siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Käesolevas tsiviilasjas jättis kostja I hagejale laenusumma täielikult tagastamata, kuna kostjal I tekkisid 2016. aasta märtsis majanduslikud raskused. Asjaolu, et äriühingust kostja I on tänaseks lõppenud (äriregistrist kustutatud), ei anna iseenesest veel alust viivist vähendada. Kostjate väide sundseisu kohta lepingute sõlmimise ajal on kohtu hinnangul paljasõnaline ja tõendamata. Hageja on võtnud viivise määra arvestuse aluseks laenulepingu p 3.9 sätestatud määra, mille kohaselt viivise määr on 0,2% tasumata summalt päevas (tl 73-76). Mõlemad pooled on sõlminud laenulepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Kostjad ei ole esitanud asjaolusid, mis põhjendaksid viivisekokkuleppe ebamõistlikult kahjustavat iseloomu. Viivise nõue ei ületa ka hagi põhinõuet. Hageja palub kostjatelt välja mõista ka viivis 0,2% päevas tasumata põhivõlgnevuselt 3325,07 eurot tasumata osalt päevas alates 31.01.2017 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 1173,57 eurot arvestusega, et kostja II kõrvalkohustuste summa ei ületaks hagi põhinõuet. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega annab seadus hagejale õiguse nõuda sissenõutavaks mittemuutunud viivist ka alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ning mõistab kostjalt II hageja kasuks välja viivise 0,2% põhinõude tasumata osalt alates 31.01.2017 kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 1173,57 eurot arvestusega, et kostja II kõrvalkohustuste summa ei ületaks käesoleva hagi põhinõuet.
25.Arvestades eeltoodut, rahuldab kohus hagi kostja II osas ning mõistab kostjalt II hageja kasuks välja põhivõla 3325,07 eurot; intressi 563,69 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga (30.01.2017) sissenõutavaks muutunud viivised 1587,81 eurot (so kokku 5476,57 eurot). Samuti kuulub rahuldamisele hageja nõue välja mõista kostjalt II hageja kasuks viivis 0,2% põhinõude (3325,07 eurot) tasumata osalt päevas alates 31.01.2017 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 1173,57 eurot arvestusega, et kostja II kõrvalkohustuste summa ei ületaks hagi põhinõuet.
2-16-117569
26.Tulenevalt TsMS § 122 lg 1, § 123 ja § 133 on käesoleva tsiviilasja hinnaks 6650,14 eurot.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
27.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Võttes arvesse, et kostja I suhtes on kohus menetluse lõpetanud (TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel) ning kohus rahuldab hagi kostja II osas, tuleb menetluskulud jätta täielikult kostja II kanda.
28.TsMS § 174 lg-st 1 tulenevalt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
29.Hageja palub menetluskuluna välja mõista riigilõivu ja õigusabikulu kokku summas 610 eurot (tl 147-151). TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulu muu hulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt.
30.Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuluks käesolevas asjas kokku 610 eurot (tl 147-151). Kohtu hinnangul on hageja teinud menetluskulude kokku arvestamisel arvutusliku vea ning tegelikkuses on hageja menetluskuluks kokku 510 eurot, millest riigilõivu moodustab 450 eurot.
31.Kohtute Infosüsteemi ja toimiku materjalidest nähtuvalt on hageja käesolevas kohtumenetluses tasunud 08.08.2016 riigilõivu maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel summas 129,15 eurot ja 30.01.2017 hagiavalduse esitamisel 320,85 eurot ehk kokku 450 eurot (tl 88-89). Kohus leiab, et hageja on tõendanud riigilõivu tasumist 450 euro ulatuses ning tegemist on põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb kostjalt II hageja kasuks välja mõista.
32.Hageja on esitanud ka taotluse maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel kantud menetluskulude summas 20 eurot väljamõistmiseks vastavalt TsMS § 172 lg-le. TsMS § 172 lg 9 kohaselt kannab maksekäsu kiirmenetluse kulud maksekäsu tegemise korral ja TsMS §-s 4881 sätestatud juhul võlgnik, muul juhul avaldaja, kui seadusest ei tulene teisiti. Muus osas kohaldatakse hagimenetluses menetluskulude kohta sätestatut. Asja edasisel
2-16-117569 lahendamisel hagimenetluses arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. TsMS § 4842 kohaselt määrab kohus maksekäsu kiirmenetluses maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Käesoleval juhul on kohtu hinnangul põhjendatud määrata hageja poolt maksekäsu kiirmenetluses kantud menetluskulude katteks 20 eurot.
33.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja esindajal 05.07.2018 kohtunõudele vastamiseks 10 minutit, summas 20 eurot (so 24 eurot koos käibemaksuga) ja 25.07.2018 kohtunõudele vastamiseks 10 minutit, summas 20 eurot (so 24 eurot koos käibemaksuga). Hageja palub menetluskuluna välja mõista riigilõivu 450 eurot ja õigusabikulu 60 eurot (ilma käibemaksuta), so kokku 510 eurot (tl 147-151). Kuigi hageja on ilmselgelt eksinud menetluskulude taotluse resolutsioonis esitatud summaga (610 eurot), saab kohus siiski hageja menetluskulud kindlaks määrata arvestatuna menetluskulude nimekirja ja asja materjale, millest nähtuvalt on hageja menetluskuluks käesolevas asjas kokku 510 eurot (450 + 20 + 20 + 20 eurot). Lähtudes Riigikohtu praktikast tuleb lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele hinnata ka ühe tööühiku (so tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-115-13, p 25). Näiteks on Riigikohtu tsiviilkolleegium kohtuasjades nr 3-2-1-98-13 ja 3-2-1-115-14 pidanud mõistlikuks tunnitasuks vastavalt 147.49 eurot käibemaksuga ja 153 eurot käibemaksuta Kohus leiab, et hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse. Kohus leiab, et eelnimetatud hageja esindaja toiminguid saab pidada põhjendatuks, lähtudes asjas esitatud dokumentide mahust, sisust ning toimingute vajalikkusest. Kohus mõistab kostjalt II välja hageja menetluskulud 510 euro ulatuses.
34.Hageja märkis, et ta ei saa menetluskuludelt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. Kooskõlas Riigikohtu praktikaga on menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eeldus poole kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-65-13, p 16). Tulenevalt asjaolust, et hageja esindaja on kinnitanud, et hageja ei saa tekkinud menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada, tuleb menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga.
35.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Käesoleval juhul taotleb hageja menetluskuludelt viivise väljamõistmist, seega tuleb kostjalt välja mõista viivis menetluskulult VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni.
36.Kohus on seisukohal, et hageja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks tuleb rahuldada ning kostjalt II tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 510
2-16-117569 eurot. Samuti tuleb hageja taotlusel kostjalt II TsMS § 177 lg 4 alusel välja mõista viivised menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.