Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

4) Välja mõista AstraZeneca AB-lt KRKA d.d. Novo Mesto kasuks kahjuhüvitis 110 939,52 eurot ja seisuga 25.04.2017 sissenõutavaks muutunud viivis 28 798,46 eurot ja alates 26.04.2017 viivis võlgnetavalt hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni hüvitise tasumiseni. 5) Jätta KRKA d.d. Novo Mesto esimese astme menetluskulud 32% ulatuses AstraZeneca AB kanda ja AstraZeneca AB menetluskulud 68% ulatuses KRKA d.d. Novo Mesto kanda. 6) Välja mõista KRKA d.d. Novo Mesto ja AstraZeneca AB vastastikuste maakohtu otsusega väljamõistetavate menetluskulude hüvitamise nõuete tasaarvestuse tulemusena KRKA d.d. Novo Mestolt AstraZeneca AB kasuks menetluskulude hüvitis 5 975,68 eurot. 7) Jätta apellatsioonimenetluse kulud KRKA d.d. Novo Mesto kanda. 8) Välja mõista KRKA d.d. Novo Mestolt AstraZeneca AB kasuks apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 8 380,8 eurot. 9) Välja mõista KRKA d.d. Novo Mestolt AstraZeneca AB kasuks viivis esimese astme menetluse kulude hüvitiselt ja apellatsioonimenetluse kulude hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue

Maakohus rahuldas tsiviilasjas nr 2-08-89603 esitatud hagi 13.08.2012 ja tühistas kostjale kuulunud Eesti patendi nr 03157. Maakohtu otsuse peale esitatud apellatsiooni ringkonnakohus ei rahuldanud ja selle peale esitatud kassatsiooni Riigikohus menetlusse ei võtnud. 08.10.2013 esitas hageja esimest korda tsiviilasjas nr 2-10-30689 taotluse 01.07.2010 tehtud hagi tagamise määruse viivitamatuks tühistamiseks ja kostja esitas 28.10.2013 maakohtule samas asjas taotluse hagi tagasivõtmiseks. Maakohus jättis 21.11.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-30689 esitatud hagi läbivaatamata ja tühistas hagi tagamise. Maakohtu määrus jõustus 07.12.2013. Hagi tagamisega tsiviilasjas nr 2-10-30689 tekitati hagejale kahju saamata jäänud tulu näol. Kahju suurus kujunes perioodi 01.07.2010-31.12.2013 jooksul. Hageja on geneeriliste ravimite tootja, kes sai 03.03.2010 Eesti Ravimiametilt müügiloa Escadra® (ravim) Eestis turustamiseks. 01.07.2010 seisuga oli ravim kantud Eesti Haigekassa ravimite loetellu ja hageja oli alustanud selle turustamist Eestis. Näiteks pidas hageja 2010. aasta mais-juunis läbirääkimisi ravimimüüja Loodustoode OÜ müügidirektoriga Eestis turustamise alustamiseks, mis päädis Loodustoode OÜ poolt 11.06.2014 tellimuse esitamisega hagejale mh vaidlusaluse ravimi tarnimiseks. Samuti tegi hageja 2010. aasta kevadel praktilisi ettevalmistusi ravimi reklaamimiseks ning müügiedendusvahendite kavandamiseks ja tootmiseks. Hageja oli sunnitud alates 01.07.2010 ravimi müügi ja igasuguste vastavate toodete turustamise lõpetama 3,5 aastaks. Kahju suuruse hindamisel lähtus hageja järgmistest näitajatest: ravimite ATC koodiga A02BC05 (esomeprasool) müügitulust, millest oli maha arvestatud esomeprasooli süstelahuse müügitulu, sest seda ei oleks hageja müünud; hageja oleks olnud vaidlusalusel perioodil ainus kostja konkurent (kostja tõi turule esomeprasooli toimeainena sisaldava ravimi NEXIUM®); geneerilise ravimi tootja hõlmab lühikese ajaga suurema osa vastavat toimeainet sisaldava ravimi turust; hageja turuosa oleks vaidlusalusel perioodil jäänud vahemikku 40-65%, s.t 2013. aastaks oleks hageja turuosa ületanud kostja oma; hageja turuosa Eestis 2014. aasta jaanuaris oli 32,59% toimeainena esomeprasooli sisaldavate ravimite osas; esimese turulejõudva geneerilise ravimi hind peab olema vähemalt 30% madalam originaalravimiga võrreldes. Eelnevat arvestades oleks hageja 3,5 aasta müügitulu olnud hinnanguliselt 1 170 195 eurot (70% 1 671 707 eurost, s.o hageja eeldatavast turuosa kogusummast) ning arvestades sellest maha tootmis-, müügi- ja reklaamikulud (35% tulust), kujunes kahju suuruseks 760 627 eurot. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et kahju suuruse hindamisel ei saanud lähtuda hetke turusituatsiooni. Nimelt oli Eesti ravimituru õiguslik regulatsioon alates 2010. aastast kuni käesoleva ajani märkimisväärselt muutunud ja pärast 2014. aasta algust oli turule tulnud ka mitmeid uusi käsimüügiravimeid, mis sisaldasid küll teisi toimeaineid, kuid mis omasid esomeprasooliga sarnast ravimõju. Veel märkis hageja, et ravimi NEXIUM® Euroopa patent kaotas kehtivuse 2014. aasta mais, mistõttu oli ka kostja oma hinnapoliitikas paindlikum ehk pidi originaalravimi hinda langetama. Sotsiaalministeeriumile esitatud müügiprognoosid on alati pigem ülikonservatiivsed, mistõttu ei saanud nende alusel hageja võimalikku turupositsiooni hinnata. Siiski vaidluse kiirema lahendamise huvides esitas hageja korduvalt uue kahju kalkulatsiooni, milles oli arvestanud ka andmeid toimeainet esomeprasool sisaldavate toodete hulgimüügituru kohta perioodil 2014 – 2015 ja vähendas lõpuks kahjunõuet 356 149,09 euroni. Kostja vastuväited

hüvitise saamiseks pidi hageja lisaks tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Hageja eelnevaga toime ei tulnud. Hageja ei toonud välja konkreetseid asjaolusid, mille alusel sai järeldada, et mingil konkreetsel ajahetkel oli hagejal tõsiseltvõetav soov turule tulla ning ta oleks faktiliselt saanud turule tulla. Müügiloa olemasolu ei tõendanud, et hageja oli teinud kõik vajalikud ettevalmistused ravimiga turule tulemiseks konkreetsel ajahetkel. Veel enam, hageja väited ravimi turustamisega alustamise kohta olid vastuolulised. Ühel juhul väitis hageja, et seisuga 01.07.2010 oli hageja alustanud ravimi turustamist ja siis jälle väitis, et oli 01.07.2010 alles alustamas ravimi ulatuslikumat turustamist Eestis. Kuivõrd hageja väitel sai ta hagi tagamisest teada 05.07.2010 oleks ravim pidanud olema 01.07.2010 müügis. Samas seda hageja ei tõendanud. Seejuures oli küsitav, kas hageja oleks tulnud ravimiga turule enne kostja patendi nr 03157 tühistamist. Tõendamata oli, et hageja ravim oleks jäänud kostja patendi kaitseulatusest välja. Samuti ei tõendanud hageja põhjuslikku seost. Hageja ei toonud välja asjaolusid ega tõendanud, et just hagi tagamise tõttu jäi tal mingil konkreetsel ajahetkel turule tulemata ja tulu saamata. Seejuures oli välistatud võimaliku kahju põhjuslik seos hagi tagamisega hageja poolt välja toodud perioodi jooksul. Nimelt sai hageja hagi tagamisest teada 05.07.2010, mistõttu ei olnud hagi tagamine põhjuslikus seoses väidetava kahjuga perioodil 01.07.2010-05.07.2010. Hagi tagamine tühistati 21.11.2013 määrusega, mis jõustus 07.12.2013. Seega ajavahemikul 07.12.2013-31.12.2013 tekkinud kahju ei olnud seoses kahju tekkimisega. Tõendamata oli saamata jäänud tulu suurus. Hageja ei oleks olnud vaidlusalusel perioodil kostja ainus konkurent. Ravimiamet väljastas aastatel 2010-2013 üheksale erinevale juriidilisele isikule müügiload toimeainet esomeprasooli sisaldavate geneeriliste ravimite turustamiseks Eestis. Hageja ei tõendanud, et ta oli Eestis ainus, kelle ravim oli väljaspool patendi nr 03157 kaitseulatust. Hageja turuosa oleks olnud hageja poolt eeldatust oluliselt väiksem. Nimelt oli ebaõige hageja kirjeldatud reegel, et geneerilise ravimi tootja hõlmab lühikese ajaga suurema osa vastavat toimeainet sisaldava ravimi turust. Geneerilise ravimi tootja võib hõlmata suurema osa vastavat toimeainet sisaldava ravimi turust eeldusel, et originaalravimi hind jääb peale geneerilise ravimi turule sisenemist geneerilisest ravimist oluliselt kallimaks ning patsientide osakaal, kelle puhul arst peab meditsiiniliselt põhjendatuks originaalravimi juurde jäämist, on väike. Veel, kui ravimi väljakirjutaja kannab retseptile konkreetse ravimpreparaadi nimetuse, ei ole ravim asendatav geneerilisega. Kui originaalravimi hind patsiendile ei erine geneerilise ravimi hinnast või ei erine olulisel määral, kalduvad patsiendid eelistama seni kasutatud originaalravimit. Ka hageja ise ei eeldanud ravimi soodusravimite nimekirja kandmise taotluses esitatud prognoosis, et tema turuosa oleks turule tulles saavutanud lühikese aja jooksul 40% ja hiljem hõlmanud 60-80%, nagu ta märkis hagis. Nimetatud dokumendis eeldas hageja, et 2010. aasta kuuel viimasel kuul oleks tema turuosa olnud 12%, 2011. aastal 13% ja 2012. aastal 22%. Pärast ravimi turule toomist 2013. aasta detsembris on hageja turuosa kujunenud sarnaseks soodusravimite nimekirja kandmise taotluses märgituga, s.t 2014. aasta I kvartalis oli hageja turuosa 7,9%, II kvartalis 13,6%, III kvartalis 14,5% ja IV kvartalis 15,8%. Hageja väide, et 2014. aasta andmeid ei saa võrrelda 2010. aasta andmetega, sest 2010. aastal oli lihtsam turule siseneda, oli ebaõige. Olukord oli vastupidine. Nimelt astus Haigekassa viimastel aastatel samme, et suurendada geneeriliste ravimite osakaalu soodusravimite müügil, nt tegi reklaamikampaaniaid tõstmaks teadlikkust geneerilistest ravimitest, muutis retseptide väljakirjutamise korda nii, et retseptile kirjutatakse toimeaine ning kehtestas korra, et ravimi müümisel tuleb kliendile pakkuda odavaimat, milleks on geneeriline ravim. Hageja teoreetiline müügitulu oleks Eestis olnud hageja arvestatuga võrreldes oluliselt väiksem. Hageja eeldas, et ta oleks turule sisenemisest kuni 31.12.2013 müünud ravimit originaalravimi

hinnast 30% odavama hinnaga, tuginedes sotsiaalministri 08.12.2004 määruses nr 123 sätestatule. Samas ei tulene eelnevast õigusaktist, et geneerilise ravimi müügiloa hoidja peab jääma selle hinna juurde ning ei või veel odavamalt müüa, kui ta peab seda vajalikuks. Nii müüb hageja käesoleval hetkel nii 40mg kui ka 20mg ravimi kapsleid piirhinnast odavamalt tõenäoliselt turuosa suurendamiseks. Asjaolu, et hageja oleks tingimata vaidlusalusel perioodil ravimit müünud originaalravimi hinnast 30% odavama hinnaga, hageja ei tõendanud. Veel märkis kostja, et MediCube’i andmebaas, mida hageja kasutas kahju suuruse kindlakstegemisel, koosnes auditeerimata andmetest, kusjuures hagile lisatud andmebaasi tabelitest ei selgunud, kuidas kujunes tabelis toodud tulu komponent. Isegi kui eeldada, et nimetatud andmebaas oli praegusel juhul hageja viidatud osas kasutatav, erines selle baasil konstrueeritud hageja võimalik tulu oluliselt hageja enda prognoosidest 2010. aastal. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata kahjustatud isiku säästetud kulud. Hageja väitis, et toote omahind on 35%. Kostja eelnevaga ei nõustunud. Isegi kui kostja on aktsepteerinud, et mõnel teisel turul moodustub toote omahind 35%, ei nõustunud kostja automaatselt, et see on nii ka Eesti turul. See, kui suure protsendi moodustab toote omahind müügitulust, sõltub mh sellest, millise hinnaga konkreetsele turule tullakse ning seejuures peab arvestama asjaoluga, et väiksele turule toodetud toote omahind tuleb alati suurem, sest müüdav kogus on väiksem kui suurele turule toodetud toote omahind. Lisaks ei selgunud hagis, missugused kulud arvestas hageja toote omahinna sisse. Kostjale teadaolevalt kandis hageja peale ravimi turule tulemist 2013. aasta detsembris mh kulutusi ravimi reklaamimiseks ja tegi olulisi sooduspakkumisi oma turuosa suurendamiseks, kandes sellega täiendavaid kulutusi. Soovitud turuosa saavutamiseks oleks hageja ka 2010. aastal pidanud ravimit reklaamima ja tutvustama ning eelnevaga seoses kulusid kandma. Kostja koostas võimaliku kahju kalkulatsiooni temale teadaolevate andmete põhjal ning tuvastas, et hageja saamata jäänud tulu oli kindlasti väiksem kui 108 624,41 eurot. Veel märkis kostja, et puhtmajanduslik kahju ei ole reeglina deliktiõiguse järgi hüvitatav. Hagejal tuli praegusel juhul näidata, et hagi tagamisega rikuti kaitsenormi, mille eesmärk oli pakkuda kaitset ka rikutud lepinguvälise kohustuse täitmise huvile ning mis võimaldab nõuda ka positiivse kahju hüvitamist ehk saamata jäänud tulu hüvitamist, mida hageja oleks saanud kui kostja vastavat kaitsenormi poleks rikkunud. Hageja vastavat asjaolu ei näidanud. Isegi kui leida, et kostjalt tuleb hageja kasuks kahjuhüvitis välja mõista, tuleb seda oluliselt vähendada, sest tsiviilprotsessiõiguste seaduspärasel viisil teostamise korral on kahjuhüvitise täies ulatuses väljamõistmine vastuvõetamatu. Hagi tagamine oli määruse tegemise ajal põhjendatud ja alus langes ära alles 2013. aasta sügisel teises menetluses tühistatud patendi tõttu. Kostja teostas protsessiõigusi heas usus neid kuritarvitamata. Pealegi oli kahju tekitava olukorra kestvus sõltuv ka hagejast ja kohtust. Näiteks esitas kostja taotluse hagi tagasivõtmiseks 28.10.2013, aga kohus lahendas taotluse 21.11.2013. Veel märkis kostja, et patendi tühistamisel ei ole tagasiulatuvat jõudu ja teistel isikutel ei teki patendi tühistamisel sellele eelneva perioodi osas nõudeid patendiomaniku vastu, mistõttu ei saanud hagejal olla hagi tagamisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet kostja vastu perioodi osas, mis eelnes patendi tühistamisele, s.t kahju hüvitamise nõuet tuli vähendada, piirates selle perioodiga alates patendi tühistamisest 02.10.2013 kuni hagi tagamise tühistamise jõustumiseni 07.12.2013. Maakohtu otsus

kasuks välja menetluskulud 5 975,68 eurot ja kohustas tasuma viivist seadusjärgses määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 391 lg 1 p-le 1 peab hagi tagamist taotlenud pool hüvitama hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju, kui jõustub kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata või läbi vaatamata või kui asjas lõpetatakse menetlus muul alusel kui poolte kompromissi kinnitamisega. Hagi tagamise taotluse esitamisega võtab isik, kes tagamist taotles, endale riski hagi tagamisest vastaspoolele tekkida võiva kahju hüvitamiseks, kui hagi jääb rahuldamata, või asi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas lõpeb menetlus muudel alustel kui poolte kokkuleppe. Viidatud sätte raames on hüvitatav ka saamata jäänud tulu, mis võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Tsiviilasi nr 2-10-30689, mille raames hagi tagati ja hagejal keelati Eestis toimeainet esomeprasooli sisaldava ravimpreparaadi turustamine, jäeti 21.11.2013 läbi vaatamata kostja poolt hagi tagasi võtmisega. Samal ajal oli tõendatud, et hageja soovis alustada oma toote turustamist Eestis 2010. aasta suvel ja oli selleks teinud ka ettevalmistusi. Kirjeldatud hagi tagamise abinõu rakendamisega takistati hageja majandustegevust VÕS § 1045 lg 1 p 6 mõttes. Nii tekkis hagejal ravimi Eestis turustamise võimatuse tõttu saamata jäänud tulu näol kahju VÕS § 128 lg 4 järgi. Kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses hagi tagamisega ja oli kostjale ettenähtav. VÕS § 1050 järgi eeldatakse süü esinemist. Seega oli kostjal kahju hüvitamise kohustus. Kahju tekitamise perioodi osas tuvastas kohus, et hagejale tekkis hagi tagamise meetme tõttu kahju perioodil 01.07.2010-07.12.2013. Kohus tagas kostja taotlusel hagi 01.07.2010 ja siis tekkis hagejal keeld ravimit Eestis turustada. Perioodi alguspunkti määratlemisel ei olnud kohaldatav patendiseaduse (PatS) § 49 lg 6. Poolte esitatud tõenditest ja asjaoludest nähtuvalt turustas hageja ravimit juba 2013. aasta detsembris, s.t tal ei olnud juba 2013. aasta detsembris takistusi oma õiguste teostamisel. Asjaolu, et perioodil 08.12.2013-31.12.2013 ei saanud hageja väidetavalt veel taastada kõiki oma õigusi turul, ei olnud kostjast lähtuv asjaolu, millest tulenevate tagajärgede eest vastutas kostja. VÕS § 128 lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Menetluses esitatud tõenditest tulenevalt oli usutavam kostja väide, et turusituatsioon ei olnud 2010. aastal hageja jaoks oluliselt soodsam, kui see oli 2014. aastal ning 2010. aastal ei oleks turuosa hõivanud ainult hageja ja kostja, vaid seda oleksid teinud ka teised esomeprasooli sisaldava ravimi müügiluba omavad ühingud, s.t hageja turuosa ja seetõttu ka saamata jäänud tulu oleksid olnud väiksemad, kui hageja kohtule avaldas. Nimelt väljastas perioodil 2010-2013 Ravimiamet esomeprasooli sisaldava ravimi müügiload kokku üheksale äriühingule, Ravimiameti veebilehe väljavõttelt nähtus, et sarnase toimeainega (omeprasool, pntoprasool) ravimid olid käsimüügiravimitena turul juba 2010. aastal ning Haigekassa eesmärgiks oli odavamate, kuid sama toimeainega ravimite müümine patsientidele ja neile toimeainepõhiste retseptide väljakirjutamine. Kohus ei saanud Eestis hageja turuosa hindamisel silmas pidada hageja turuosa Põhjamaades, sest hageja nõue oli suunatud Eestis saamata jäänud tulu hüvitamisele. Hageja kohtule esitatud eeldatav ravimi müümise turuosa suurus perioodil 01.07.201031.12.2013 oli oluliselt suurem, kui see oli eeldatava turuosa suurusena märgitud vaidlusaluse ravimi soodusravimite nimekirja kandmise taotluses. Samuti oli see suurem hageja turuosa suurusest perioodil 2013-2015, mis oli keskmiselt 16,08%. Kohtu hinnangul ei saanud perioodil

2013-2015 hageja turuosa arvutamisel lähtuda tootepakkide müümise arvust, vaid silmas tuli pidada tegelikku käivet. Nimelt oli tõendatud, et hageja müüs perioodil 2014-2015 ravimit kehtestatud piirhinnast madalamalt ja tegi sooduskampaaniaid, kus andis iga 4. või 8.-10. paki ostuga tasuta kaasa. Eelneva tõttu tuli saamata jäänud tulu arvestamisel tuli lähtuda turuosa suurusest 16,08%. Kuivõrd MediCube’i andmebaasis olevad hulgimüügihinnad, millest lähtus hageja saamata jäänud tulu kalkulatsiooni tegemisel, sisaldavad ka käibemaksu ja hulgimüügi juurdehindlust, tuli kahju suuruse kindlakstegemiseks arvestada MediCube’i andmetest maha käibemaks 9%. Selliselt kujunes ravimi hind, mis lähtus müüdud pakendite arvust ja müügikäibest ning keskmisest hinnast perioodil 2013 detsember – 2015 detsember, millest oli maha arvestatud käibemaks järgmiselt: a) 20mg*14 2013. aasta detsembris 3,75 eurot, 2014. aastal 2,88 eurot, 2015. aastal 2,22 eurot; perioodi keskmine hind 2,95 eurot; b) 40mg*14 2013. aasta detsembris 7,84 eurot, 2014. aastal 6,18 eurot, 2015. aastal 4,25 eurot; perioodi keskmine hind 6,09 eurot; c) 20mg*28 2013. aasta detsembris 7,84 eurot, 2014. aastal 5,99 eurot, 2015. aastal 4,02 eurot; perioodi keskmine hind 5,95 eurot; d) 40mg*28, 2014. aastal 11,26 eurot, 2015. aastal 7,91 eurot; perioodi keskmine hind 9,59 eurot. Kuivõrd hageja ei toonud esile juurdehindluse protsenti, lähtus kohus ravimiseaduse (RavS) § 15 lg-st 1 ja Vabariigi Valitsuse 21.02.2005 määrusest nr 36 ja leidis, et maha tuleb arvestada juurdehindluse protsent, mis on järgmine: ühe originaali hinna kuni 1,6 eurot korral 20%, 1,612,88 euro korral 15%, 2,89-6,39 euro korral 10%, 6,40-12,78 euro korral 5% ja üle 12,78 euro 3%. Lisaks tuli saamata jäänud tulu arvestamisel maha arvata kulud. Veel leidis kohus, et hagejal ei olnud õigust arvestada saamata jäänud tulule juurde 10%, sest ei olnud tõendatud, et hagejale langeks see täiendav 10%, mida MediCube’i andmed ei kajasta. Eelnevat kogumis arvestades nõustus kohus kostjaga, et perioodil 2010 august – 2013 november oli hageja saamata jäänud tulu VÕS § 128 lg 4 järgi kokku 108 624,41 eurot. Kuivõrd kohtu hinnangul algas kahju tekitav periood 01.07.2010 ja lõppes 07.12.2013, oli põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista mõnevõrra suurem saamata jäänud tulu hüvitis kui 108 624,41 eurot. 2010. aasta juuli saamata jäänud tulu oli 1 493,994 eurot ja 2013. aasta detsembri seitsme päeva saamata jäänud tulu 821,12 eurot. Seega oli hageja tõendatud ja põhjendatud samata jäänud tulu VÕS § 128 lg 4 järgi perioodil 01.07.2010-07.12.2013 kokku 110 939,52 eurot. Alus kahjuhüvitise vähendamiseks puudus. Kostja mõjusfääris oli nii hagi tagamise kui hagi tagamise tühistamise taotluse esitamine. Kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 1 mõistis kohus välja alates hagi esitamisest 07.02.2014 viivise kuni otsuse tegemiseni 28 798,46 eurot ja sealt edasi viivise seadusjärgses määras kuni hüvitise tasumiseni. Kuivõrd hagi rahuldati ligikaudu 32% ulatuses ja hageja põhjendatud menetluskulud olid kokku 22 568 eurot, tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulude hüvitis 7 221,76 eurot. Kostja põhjendatud menetluskulud olid kokku 19 408 ja arvestades hagi rahuldamata jätmise ulatust 68%, tuli hagejalt kostja kasuks välja mõista kostja menetluskulude hüvitis 13 197,44 eurot. Tasaarvestuse tulemusena tuli hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 5 975,68 eurot. Nimetatud hüvitiselt mõistis kohus välja ka viivise seadusjärgses määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Apellatsioonkaebus

Maakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi ja rikkus menetlusõiguse norme ning hindas ebaõigesti tõendeid. Maakohtu otsus oli vastuoluline kahju tekitamise perioodi määratlemisel. Esmalt märkis kohus, et kahju tekitamise periood oli 01.07.2010-31.12.2013 ja seejärel käsitles kohus kahju tekitamise perioodina 07.07.2010-07.12.2013. Väär oli maakohtu TsMS § 391 lg 1 p 1 tõlgendus, et hagi tagamise tekitatud kahju saab arvestada vaid kuni hagi tagamise määruse formaalse kehtivusaja lõpuni. Viidatud normi mõtte kohaselt kuulub hüvitamisele hagi tagamise läbi tekitatud kahju. Sätte sõnastus ja normi eesmärk ei piira hüvitamisele kuuluvat kahju hagi tagamise määruse kehtivuse perioodiga, vaid hüvitamisele kuuluva kahju ulatus tuleb leida läbi kausaalseose hagi tagamise ja tekkinud kahju vahel. Hüvitamisele saab kuuluda ka kahju, mis tekkis ajaliselt peale hagi tagamise määruse kehtivuse lõppemist, kuid on kausaalses suhtes hagi tagamisega. Isegi juhul, kui formaalsed eeldused turule sisenemiseks on täidetud (müügiload jms), vajab mistahes ravimitootja paratamatult teatavat aega oma tootmise korraldamiseks ja turustamise ettevalmistusteks, mis eelneb konkreetse tootega turule sisenemisele. Seega oli kostja vastutuse periood 07.07.2010-31.12.2013. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui ei põhjendanud otsuses, miks ta ei nõustunud hageja esitatud kahju arvestuse ning vastavate tõendite ja argumentidega. Lisaks oli versioon, mille kostja esitas ja millega kohus nõustus, ebausutav ja tõendamata. Kuigi aastatel 2010-2013 väljastas Ravimiamet esomeprasooli sisaldava ravimi müügiload kokku üheksale äriühingule, ei saanud sellest järeldada, et ühingud oleksid osalenud turul perioodil 2010-2013. Mitmed neist ei ole veel tänagi turule sisenenud. Ka kostja ise osundas 28.06.2010 Harju Maakohtule tsiviilasjas nr 2-10-30689 esitatud hagi tagamise taotluses sellele, et hageja kõrval tegi üksnes kostja 2010. aasta keskpaigas tegelikke ettevalmistusi toimeainena esomeprasooli sisaldavate ravimitega Eesti turule sisenemiseks, mis väljendus eelkõige selles, et apellant esitas taotluse oma vastava ravimi kandmiseks soodusravimite nimekirja ja saavutas selle. Hageja turuosa suurust perioodil 2010-2013 ei saanud mõjutada ka asjaolu, et hageja tootis esomeprasooli sisaldavat ravimit Ratiopharm GmbH-le, kes oli üheks nendest üheksast äriühingust, kellele müügiluba väljastati, sest hageja tootis Ratiopharm GmbH-le ravimit üksnes Saksamaa ja Ühendkuningriigi turu tarbeks. Otsusest ei selgunud, millele tuginedes väitis kohus, et juba 2010. aastal olid Eesti turul esomeprasooliga sarnaste toimeainetega käsimüügiravimid. Ebaõige oli kohtu seisukoht, et arvesse ei saanud võtta andmeid turusituatsiooni kohta Põhjamaades. Lisaks järeldas kohus valesti, et turusituatsioonid 2010-2013 ja alates 2014.aastast ei olnud erinevad. Kohtuotsus oli põhjendamata osas, milles kohus leidis, et hageja väidetav turuosa vaidlusalusel perioodil oli 16,08% ja lisaks ei selgunud lahendist, miks ei lähtunud kohus kuude lõikes arvutatud turuosadest. Kohus jättis turuosa suuruse arvestamisel välja kostja poolt 28.06.2010 Harju Maakohtule tsiviilasjas nr 2-10-30689 esitatud hagi tagamise taotluses märgitu, et eelduslikult võib hageja turuosa juba esimesel turuloleku aastal küündida 30% - 50%-ni ning edaspidi võiks hageja toode tõrjuda kostja vastava toote üldse turult välja. Samal ajal arvestas kohus Ravimiametile 2010. aastal esitatud ülikonservatiivse prognoosiga. Asjaolust, et hageja tegi 2014. aastal sooduskampaaniaid, mille käigus anti teatud kogused vaatlusalust ravimit ostnud isikule kaasa tasuta ravimipakk, ei saanud järeldada, et MediCube’i andmebaasis kajastatud müügiandmed suurendasid hageja turuosa. Praeguses asjas tuli lähtuda müüdud tootepakendite arvust. Seda enam, et maakohus ei tuvastanud otsuses viidatud kampaaniate ulatust ja mõju turusituatsioonile.

Lahendis kajastunud tootepakendi hinna käsitlus ei arvestanud asjaoluga, et hageja ei tegutsenud Eesti turul ravimite hulgimüüjana, vaid ravimitootjana, kes müüb oma ravimitooteid Eestis tegutsevatele hulgimüüjatele. Hageja esitatud kahjukäsitlus põhines perioodil 2010 – 2013 hageja poolt Eesti hulgimüüjate suhtes tegelikult rakendatud netohindadel, milles ei sisaldunud käibemaks ning milliste hindade suhtes ei kehtinud kohtuotsuses viidatud Vabariigi Valitsuse määrusest nr 36 tulenevad juurdehindluse määrad. Miks arvas kohus, et hageja kahjukäsitlus baseerus liiga kõrgetel tootepakendite hindadel, jäi arusaamatuks. Ebaõige oli ka maakohtu seisukoht, et hagejale saamata jäänud tulu arvestamisel tuleks piirduda vaid 90%-ga vastavast turust. Vastus apellatsioonkaebusele

Riigikohus on 06.06.2018 otsuses asjas nr 2-15-4981 leidnud, et hageja saamata jäänud tulu ei ole VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud TsMS § 391 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse kaitseeesmärgiga. Nimelt võib hagi tagamist taotleval isikul olukorras, kus ta loodab hagi rahuldamisele, olla mõistlik taotleda hagi tagamist, sest vaatamata hagi rahuldamisele võib kohtuotsuse täitmine muutuda võimatuks või olla raskendatud. Kohus otsustab vastava taotluse olemasolul hagi tagamise põhjendatud määrusega, arvestades mh sellega, kas hagi on õiguslikult põhjendatud ja kas hagi aluseks olevad asjaolud on TsMS § 235 mõttes põhistatud. Hagi tagamine ei tohi olukorras, kus kohus küll hagi tagab, kuid jätab hagi hiljem rahuldamata, tuua hagi tagamist taotleva isiku jaoks kaasa liiga suuri riske ja seeläbi hagejat ülemäära heidutada oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumisel. Seega ei anna ükski kaebuse väide alust maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata. Järelikult jääb otsus muutmata ka menetluskulude jaotuse kohta otsustatud protsendimäärade osas. Maakohtu põhjendustest nähtuvalt jättis kohus hageja menetluskulud 32% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 68% ulatuses hageja kanda. Kuivõrd kohus ei nimetanud kõnealust menetluskulude jaotust otsuse resolutsioonis, kuigi eelnev kohustus tuleneb koostmõjus TsMS §-dest 173 ja 178, täiendab ringkonnakohus nimetatud osas maakohtu otsust. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulud määrab kohus kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses (TsMS § 174 lg 1). Kostja esitas 08.11.2018 menetluskulude nimekirja. Selle järgi osutati kostjale õigusabi ringkonnakohtus 19 790,95 euro ulatuses, millele lisandus 08.11.2018 kohtuistungil osalemise kulu vastavalt protokollile. Ringkonnakohus on seisukohal, et osad menetluskulude nimekirjas märgitud kulud ei olnud põhjendatud. Sarnaselt maakohtuga on ringkonnakohus seisukohal, et kostja kulud samaaegselt kahele lepingulisele esindajale ei olnud põhjendatud. Nii tuli vähendada põhjendatud lepingulise esindaja ajakulu maakohtu 25.04.2017 otsusega tutvumisele 1,5 tunnini, apellatsioonikaebuse analüüsimisele ja sellele vastuse koostamisele 25,2 tunnini, hageja taotlusele täiendavate tõendite esitamiseks 1,6 tunnini, 07.12.2017 ringkonnakohtu istungiks ettevalmistumisele ja sellel osalemisele 5,5 tunnini, Riigikohtu lahendist tulenevate täiendavate seisukohtade koostamisele 3,42 tunnini, hageja seisukohale vastamisele 3,14 tunnini, 08.11.2018 ringkonnakohtu istungiks ettevalmistumisele ja sellel osalemisele 3,44 tunnini. Samuti tuli vastaspoolelt tervikuna jätta välja mõistmata menetluskulude nimekirja koostamisega seotud kulu 1,2 tundi tunnihinnaga 260 eurot, sest nimetatud dokumendi koostamiseks ei ole vajalikud õigusalased eriteadmised ja selle saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata (vt nt Riigikohtu 11.11.2014 määrust asjas nr 3-2-1-77-14, p 12; 06.05.2015 määrust asjas nr 3-2-1-4-15, p 13). Muud kulud olid taotluses märgitud ulatuses põhjendatud, sh 3,48 tundi kliendiga suhtlemiseks apellatsioonimenetluse käigus. Nimelt on lepingulise esindaja ülesanne esindada kliendi huve parimal võimalikul viisil. Kliendiga suhtlemata ei ole võimalik kvaliteetset õigusabi osutada. Sel põhjusel on Riigikohus 13.06.2016 määruses asjas nr 3-2-1-48-16 selgitanud, et esindaja ja kliendi vahelist õigussuhet iseloomustab vajadus vahetevahel kliendiga nõu pidada kohtuasja senise kulu ja tulevikus tehtavate menetlustoimingute üle. Kokku on kostja põhjendatud õigusabi osutaja ajakulu ringkonnakohtus 52,38 tundi. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka ühe tööühiku hinda, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. 2017. aasta aprillist kuni

sama aasta novembrini osutati kostjale õigusabi tunnihinnaga 234 eurot (adv Mari Must) ja 265,5 eurot (vandeadv Ants Nõmper). Alates 2017. aasta detsembrist osutati kostjale õigusabi tunnihinnaga vastavalt 260 eurot ja 290 eurot. Kirjeldatud summad ei sisaldanud käibemaksu. Ringkonnakohus on seisukohal, et kõnealused tunnihinnad ei vasta keskmisele turuhinnale. Arvestades asja keerukust ja mahukust ning kohtupraktikat, on kostja õigusabi osutaja mõistlik tunnitasu apellatsiooniastmes 160 eurot (käibemaksuta). Arvestades kostja põhjendatud õigusabi osutaja ajakulu ringkonnakohtus 52,38 tundi ja õigusabi osutaja mõistlikku tunnitasu apellatsiooniastmes 160 eurot (käibemaksuta), tuleb vastavalt menetluskulu jaotusele hagejalt kostja kasuks välja mõista (52,38 x 160) 8 380,8 eurot (käibemaksuta). Lisaks palus kostja välja mõista alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, mis tuleb rahuldada. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.