Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

2-16-18035 tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik X X (hageja) esitas 30.11.2016 hagi GE Power Estonia AS-i (kostja, endise ärinimega Alstom Estonia AS) vastu kutsehaigusest tingitud tervisekahju perioodi 01.02.2012 – 30.11.2016 eest ühekordse hüvitise 31 889 eurot, alates 01.12.2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni igakuise hüvitise 615,89 eurot ning edaspidi indekseeritud hüvitise ja viivise ning kutsehaigusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt tekkis hagejal aastatel 1976 – 2011 kostja ja tema õiguseellaste juures töötamisest kutsehaigus. Hagejal diagnoositi 2011 aasta novembris Põhja Regionaalhaigla (PERH) Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuses müra toime keskkõrvas. 13.01.2012 lõppes hageja tööleping kostja algatusel. 31.07.2012 tuvastati hagejal 40% püsiv töövõimetus tulenevalt mõlemapoolsest kuulmislangusest ning keskmine puue. 25.02.2014 diagnoositi hagejal kutsehaigus kuulmisnõrkusena kokkupuutest ülenormatiivse müraga. 28.04.2014 tuvastati hageja 40% püsiv töövõimetus tulenevalt kutsehaigusena diagnoositud mõlemapoolsest kuulmislangusest ja keskmine puue. 12.01.2016 tuvastati hagejal kutsehaigusena diagnoositud mõlemapoolsest kuulmislangusest tulenev 40% püsiv töövõimetus kestusega 31.12.2018 ja keskmine puue. Hageja leidis, et kostja on rikkunud töötervishoiu puudutavaid õigusakte ning need rikkumised olid hageja kutsehaiguse tekkimise põhjuseks. Kostja lõpetas 13.01.2012 hagejaga töösuhted ning seoses sellega kaotas hageja sissetuleku, alates veebruarist 2012 tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt kutsehaigusega seoses tekitatud kahjuhüvitist. Kutsehaigus oli hagejal diagnoositud alles 04.03.2014, töövõime kaotus 40% ulatuses oli tuvastatud 28.04.2014. Hageja palub välja mõista hüvitise alates 01.02.2012 kuni 30.11.2016 summas 31 889 eurot. Hageja palub välja mõista hüvitise ka perioodiliste maksetena summas 615,89 eurot kuus ja viivise kahjuhüvitiselt. Hageja leiab, et kostja peab hüvitama talle ka mittevaralist kahju ning palub kohtul määrata kahjuhüvitiseks mõistlik rahasumma. Kostja esitas vastuse hagile, milles palub jätta hagi rahuldamata. Kostja selgitas, et hageja oli 13.01.2012 koondatud. Koondamine oli kohaldatud mitte ainult hageja suhtes, vaid ka teiste töötajate suhtes, selline otsustus oli hoolikalt läbi mõeldud ja ametiühinguorganisatsiooniga kooskõlastatud. Hagejaga ei olnud seega leping lõpetatud tema haiguse tõttu. Kostja leidis ka, et ei vasta tõele, et kostja rikkus tööohutusnõudeid. Hagejale olid antud kõrvaklapid ja tagatud puhkepausid. Hageja oli ka tööde juhataja, kes vastutas ohutusnõuete täitmise eest nii töötajate kui ka enda poolt. Kostja leidis ka, et hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost kutsehaiguse tekkimise ja töötamise kostja juures vahel. Hageja sissetuleku vähenemise ja uue töökoha leidmise raskuste põhjusteks ei pruugi olla hageja töövõime vähenemine, seda mõjutasid ka muud tegurid, nt piirkonnas töö puudumine ja hageja vanus. Kostja ei ole nõus ka hageja nõutud hüvitise suurusega ega selle arvutamise alustega. Kohtuistungil 20.06.2017 esitas kostja aegumise taotluse. Kostja esitas 26.09.2017 aegumise põhjendatud taotluse, mille kohaselt on kahju õigusvastaselt tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hageja sai kuulmislangusest teada rohkem kui 10 aastat

2-16-18035 tagasi arsti esmakordsel külastusel. Seega on kostja aegumise kohaldamise taotlus põhjendatud. Hageja palus jätta kostja taotlus aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Hageja sai kahju tekitaja isikust teada alles 04.03.2014, kui tal diagnoositi kutsehaigus. Hagi kohtusse oli esitatud 30.11.2016, seega kolme aasta jooksul alates kahju tekitaja isikust teadasaamisest. Maakohus tegi 07.11.2017 otsuse, millega kohaldas asjas aegumist ning jättis hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et kuna hageja kaotas sissetuleku 13.01.2012, siis aegus hageja nõue 13.01.2015. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus 15.03.2018 otsusega rahuldas ja tühistas maakohtu 07.11.2017 otsuse. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kui hageja nõuab tervisekahjustusega põhjustatud sissetuleku vähenemise hüvitamist, peab ta selleks, et kohus saaks hinnata hagi aegumist ja õiguslikku põhjendatust, hagi täpsustama ning märkima, millal täpselt ja kui suures ulatuses tema sissetulek kostja väidetava õigusrikkumise tõttu vähenes (Riigikohtu 30. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). Iseenesest ei pruugi hagejal olla kahju tekitanud isikust teadasaamisest alates kahju üldse tekkinud. Ringkonnakohus märkis ka, et maakohtul tuleb asja uuel menetlemisel tuvastada kahju tegelik tekkimise aeg ja hageja sissetuleku vähenemise aeg (Riigikohtu 30. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). Maakohus andis asja uuel läbivaatamisel pooltele täiendava tähtaja kahju tekkimise aja tõendamiseks ja seisukohtade esitamiseks. Vastuseks kohtunõudele teatas kostja, et jääb varasemalt esitatud seisukoha juurde. Hageja esitas täpsustatud nõude ning palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise summas 30 728,47 eurot. Hageja märkis, et sissetuleku vähenemise kuupäevaks oli 14.01.2012, kui hageja kaotas sissetuleku kostja juures seoses töölepingu lõpetamisega. Asjaolu, et kutsehaigus oli tuvastatud pärast töösuhete lõppemist, ei tohiks mõjutada hageja nõuet. Nimelt kutsehaiguse tuvastamist töösuhete ajal takistas kostja, kuna kostja ei vastanud õigeaegselt PERH-i järelpärimisele. Kui kostja oleks andmed õigel ajal esitanud, oleks hageja kutsehaigus olnud tuvastatud juba novembris 2011. Hageja leiab, et aegumistähtaeg ei saanud alata ennem, kui oli kutsehaigus diagnoositud, kuna enne seda ei teadnud hageja, et tegemist oli just kutsehaigusega ega teadnud kahju tekitaja isikut. Hageja on seisukohal, et aegumist tuleb arvutada alates 04.03.2014, s.o ajast, kui kutsehaigus diagnoositi. Kui aegumise alguskuupäevaks on 14.01.2012, tuleb jätta aegumine siiski kohaldamata, kuna kostja tuginemine aegumisele on vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna kostja ei esitanud andmeid õigel ajal, ei olnud võimalik kutsehaigust ka diagnoosida. On ilmne, et kostja viivitas andmete esitamisega, et vabaneda hageja võimalikust nõudest kostja vastu. Seega palub hageja jätta aegumine kohaldamata. Maakohus selgitas 27.06.2018 kohtunõudes pooltele tõendamiskoormust ja andis tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks. Hageja hinnangul on tõendatud, et kahju on tekkinud just kutsehaiguse tõttu. Hageja on töötanud kostja juures ca 35 aastat. Tööd, mida hageja oskab, ei saa enam haiguse tõttu teha, kuna mürarikkas keskkonnas töötamine on hagejal vastunäidustatud. Kuulmise languse tõttu on ka hageja võime suhelda vähenenud, hageja ei kuule enam täpselt tööprotsesside helisid. Hageja töövõimetus on tõendatud Sotsiaalkindlustusameti 31.07.2012 ja 28.04.2014 otsustega. Hageja leidis ka, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg ei saanud

2-16-18035 alata varem, kui oli kutsehaigus tuvastatud. Hagi esitamise ajaks ei ole haginõuded aegunud ning hageja on seda tõendanud. Kostja leidis täiendavalt, et kui hagejal tekkis kahju, siis see võis juhtuda ainult vahetult pärast töösuhete lõppemist. Kostja leiab, et hageja ei ole põhjusliku seose olemasolu tõendanud. Samuti ei ole kostja rikkunud tööohutusnõudeid ning kui hageja oleks kasutanud kõrvaklappe, ei oleks tal haigus tekkinud. Ametijuhendist tulenevalt oli hagejal kohustus kasutada individuaalseid kaitsevahendeid. Hageja ei ole tõendanud fakte, et kostja on rikkunud ohutustehnika reegleid, seega on hageja haigus tekkinud muul põhjusel, kui kostja tegevuse tõttu. Samuti on tõendatud, et müra tase ei ületanud lubatud piirmäära ning ka Tööinspektsioon ei ole tuvastanud poolte süülist käitumist. Kostja märkis ka, et kuna hageja sai oma haigusest teada juba 1988 aastal, siis on hageja nõuded, s.h mittevaralise kahju hüvitamise nõue, aegunud. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud esitatud hagiavalduse, tsiviilasja materjalide ja poolte seisukohtadega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: Hageja on töötanud kostja juures (I kd, tlk 9-10, 71-72), hageja koondati 13.01.2012 (I kd, tlk 73); Hagejal tuvastati 25.02.2014 kutsehaigus (I kd, tlk 21); Hagejal esines kuulmislangus (II kd, tlk 51, 52) ja hagejal olid probleemid tervisega, hageja töövõimetus oli Sotsiaalkindlustusameti otsusega tuvastatud (I kd, tlk 11-12, 14-16, 17-18, 22-24, 27-28); Pärast poolte töösuhete lõppemist ei ole hageja enam kusagil töötanud, hageja jäi pensionile. Poolte vahel on põhiliseks vaidluseks, kas hageja nõuded on aegunud ning kas kostja vastutab hageja sissetuleku vähenemise eest. Alates 01.07.2002 kohaldatakse VÕSRS § 1 lg 1 järgi kutsehaiguse või muu tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamisel võlaõigusseaduse sätteid (vt Riigikohtu 16.06.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 25). Olulise erisusena tsiviilkoodeksist võib tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja kahju hüvitamise nõude VÕS § 1044 lg 3 järgi rahuldada nii lepingu (nt enne 1. juulit 2009 kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse §-de 48 ja 49 või kollektiivlepingu) rikkumisele (st nõude alusena VÕS § 115 lg-le 1) või tööandja õigusvastasele teole (st VÕS §-le 1043) tuginedes, kusjuures vastavate nõuete rahuldamise eeldused on erinevad (vt ka nt Riigikohtu 26.09.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-14

2-16-18035 53-06, p 12; 16.06.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 25). Kohtu ülesanne on esiletoodud asjaoludest lähtudes kontrollida haginõuet mõlemal õiguslikul alusel, v.a kui ühel alusel saab nõude täielikult rahuldada. Hagiavalduses ei tugine hageja kostja poolt töölepingu rikkumisele. Hageja väiteks on, et kostja on rikkunud seadusest tulenevaid ohutusnõudeid, millest omakorda tekkis hagejal kutsehaigus. Seega leiab kohus, et hageja tugineb kostja õigusvastasele käitumisele ning esitab nõudeid kostja vastu deliktiõiguslikul alusel. Kohtule ei ole esitatud ka tõendeid selle kohta, et kostja oleks töölepingut mistahes moel rikkunud ning et sellest võisid tuleneda hageja nõuded. Seega ei kontrolli kohus hageja nõudeid lepingulisel alusel. VÕS § 1043 alusel teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Riigikohus selgitas lahendi nr 2-15-10683 p-s 18.1, et kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel peab kannatanu üldiselt tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on omakorda kahju tekitaja tõendada (Riigikohtu 20. aprilli 2016.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23; 13. jaanuari 2010.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 12). Riskide õiglasemaks jagamiseks on Riigikohtu seisukoha järgi kergendatud kannatanu tõendamiskoormust teo õigusvastasuse tuvastamisel. Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja nimelt tõendama, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud (Riigikohtu 20. aprilli 2016.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23;

2-16-18035 Riigikohus selgitas lahendi nr 2-16-16328 p-des 11.1-11.2, et kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et ekslik on aegumistähtaja kulgemise alguseks võtta hageja töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramise või kutsehaiguse diagnoosimisest teadasaamise aega (Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 11). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Hagejal töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramine või kutsehaiguse diagnoosimisest teadasaamise aeg ei mõjuta hagejal kahju tekkimise hetke. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kui hageja väidab, et kostja tekitas talle kutsehaigusega varalist kahju, peab ta oma väidet tõendama, tõendades ka selle, et kahju tekkis hagis märgitud ajal. Seega peab kohus aegumise kohaldamiseks tegema esmalt kindlaks, millal sai hageja teada varalise kahju tekkimisest, s.o oma sissetuleku vähenemisest (Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 12). /.../ Kolleegiumi hinnangul ei saa üksnes asjaolust, et hageja ei töötanud ega saanud sissetulekut, järeldada, et hagejale on tekkinud kutsehaiguse tõttu varaline kahju. Seda eriti olukorras, kus hageja esindaja on maakohtu 30. märtsi 2017.a istungil selgitanud, et hageja ei olnud aastatel 2010-2013 töölt eemal mitte tervise, vaid teda huvitavate asjadega tegelemise tõttu. Hagejale on kahju tekkinud siis, kui ta ei ole võimeline enam sissetulekut teenima, mitte aga igas olukorras, kus tal on diagnoositud kutsehaigus ja kindlaks määratud töövõimetuse ulatus ning tal puudub sissetulek, sest ta on otsustanud mitte töötada. Kohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas ja millal hageja sissetulek vähenes, st hageja ei olnud enam võimeline kutsehaiguse tõttu sissetulekut teenima. Maakohus, tuvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et hageja nõue on kogu ulatuses aegunud. Riigikohtu praktikast tulenevalt ei ole aegumise tähtaja alguse seisukohalt määravaks kutsehaiguse diagnoosimine. Seega ei saa kohus pidada aegumisetähtaja alguseks 25.02.2014, s.o kutsehaiguse diagnoosimise kuupäeva (I kd, tlk 21). Kohtul tuleb tuvastada, millal hagejal kahju seoses kutsehaigusega tekkis ning millal tema sissetulek vähenes, kuna sellest ajast algab aegumistähtaeg. Hageja on menetluses korduvalt väitnud, et tema töövõime on vähenenud juba kostja juures töötamise ajal (s.o kuulmise langus, II kd, tlk 51-52). Kuid hageja ei ole teatanud, et tal oleks seoses sellega vähenenud ka sissetulek või et ta ei saanud kokkulepitud tööd enam teha. Samuti kostja esitatud tõenditest (I kd, tlk 75-76) tuleneb, et poolte töösuhete ajal oli hageja, töötervishoiuarsti hinnangul, tööks kõlbulik. Sellest võib järeldada, et vaatamata hagejal esinevatele probleemidele tervisega, oli ta siiski võimeline oma tööd täies ulatuses tegema ja sai selle eest ka kokkulepitud tasu. Seega leiab kohus, et kahju tekkimine enne töösuhete lõppu on antud juhul välistatud. Hageja väitel kaotas ta töö ja sissetuleku alates 14.01.2012, s.o pärast töösuhete lõpetamist. Hageja palubki kostjalt kahjuhüvitise välja mõsta alates veebruarist 2012. Kohus on seisukohal, et nimetatud kuupäeva ei saa siiski pidada kahju tekkimise kuupäevaks. Kohus möönab, et alates 14.01.2012 on hageja sissetulek vähenenud, kuid selle põhjuseks oli hageja koondamine, mitte kutsehaigus. Nimetatud kuupäeval ei olnud veel hageja oma haiguses ega töövõime osalises kaotamises kindel, ega ka selles, et seoses sellega võib tal tekkida raskusi uue töökoha leidmisel või et tema sissetulek väheneb. Toimiku materjalidest nähtub ka, et hagejale tasuti koondamisel hüvitis kasutamata puhkuse eest ja hüvitis seoses koondamisega (töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses + töötaja 46 kalendripäeva (ehk 31 tööpäeva) töötasu ulatuses + 200 eurot). Kohus on seega eelnevast tulenevalt seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et hagejal on tekkinud kutsehaiguse tõttu kahju koondamisele järgneval päeval, s.o 14.01.2012.

2-16-18035 Kohus on seisukohal, et hageja võimaliku kahju tekkimise aeg on 31.07.2012, s.o siis, kui Sotsiaalkindlustusamet tuvastas hagejal 40% töövõimetuse (I kd, tlk 14-16). Kuigi hageja oli ka ennem oma kuulmise langusest teadlik, siis 31.07.2012 sai ta sellest kindlalt teada. Hageja sai teada, et ta ei saa haigestumise tõttu töötada vähemalt 40% ulatuses. Kohus leiab ka, kuna hageja kutsehaiguse diagnoosimine oli alustatud juba novembris 2011, ei saa hageja väita ning ei ole ka eluliselt usutav, et hagejale ei olnud kahju võimalik tekitaja teada. Kohus on seisukohal seega, kui hagejal oli kutsehaiguse tõttu kahju tekkinud, siis tuleb kahju tekkimise kuupäevaks lugeda hiljemalt 31.07.2012. Kuivõrd hagi esitamise ajaks oli kolme aastane tähtaeg möödunud, on hageja nõuded aegunud. Kohus on seisukohal ka, et hageja ei ole tõendanud, et tal on kutsehaiguse tõttu üldse kahju tekkinud. Eesti Töötukassa vastustest (II kd, tlk 90, 100) selgub, et hageja oli töötuna arvel alates 16.01.2012 kuni 10.04.2013. Hageja lõpetas töötuna arveloleku omal soovil alates 11.04.2013. Hageja soovis leida tööd lukksepana ning tema töövalikut toetas eelnev töökogemus 35 aastat samal erialal. Töö leidmist takistava asjaoluna nimetas hageja puuduvad sobivad töökohad, raske tööd leida vanuse tõttu. Hageja pöördus töökoha leidmiseks ka endise tööandja poole, kuid seal puudusid vabad töökohtad. Hageja on avaldanud soovi töötada valvurina, kuid talle ei sobinud töögraafik. Hageja lõpetas töötuna arvel olemise enda soovil veel enne kutsehaiguse diagnoosimist, Töötukassale avaldatud põhjusena ei ole hageja kunagi kutsehaigust või mistahes terviseprobleeme nimetanud. Neil põhjustel leiab kohus, et hagejal ei ole kahju seoses kutsehaigusega tekkinud ning seetõttu ei ole võimalik jätta aegumist kohaldamata ka hea usu põhimõttega vastuolu tõttu. Kuna kohus leiab, et hagejal ei ole seoses kutsehaigusega kahju tekkinud ning kui see oleks tekkinud, on nõue igal juhul aegunud, jätab kohus otsuses nimetamata tõendid tähelepanuta, kuna kohus ei analüüsi kahju tagajärgi, põhjuslikku seost ega kahju suurust, samuti ei anna kohus hinnangut, kas kostja vastutab kahju tekkimise eest. Eeltoodu alusel jätab kohus hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja lg 2 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja teatas, et loobub menetluskulude nõudest ega palu hagejalt menetluskulude väljamõistmist. Neil põhjustel jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. Hageja riigi õigusabikulud jätab kohus riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.