D.C. hagi GE Power Estonia AS vastu kutsehaigusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 42 637,05 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 10. detsembri 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
D.C. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus Apellant: D.C. (hageja), ik XXXXXXXXXXX ; esindaja vandeadvokaat Henn Koduvere
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja: GE Power Estonia (kostja), rk 10676974; esindaja Sergei Ivanov
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 10. detsembri 2018 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus D.C. kanda. Kuna GE Power Estonia ei esitanud apellatsioonimenetluses menetluskulude kindlaksmääramise avaldust, siis jätta tema menetluskulude rahaline suurus ringkonnakohtus kindlaks määramata.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.D.C. (hageja) esitas 30. novembril 2016 Viru Maakohtule hagi GE Power Estonia AS (endise nimega ALSTOM Estonia AS, kostja) vastu kutsehaigusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja palus kostjalt välja mõista ühekordse hüvitise 1. veebruarist 2012 kuni 30. novembrini 2016 summas 30 728,47 eurot, alates 1. detsembrist 2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni igakuise hüvitise 615,89 eurot ning viivise 1. septembrist 2014 kuni 30. novembrini 2016 summas 407,29 eurot ja edasiulatuva viivise kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Igakuise hüvitise baasmäära palus hageja indekseerida tegevusalal „Masinate ja seadmete remont ja paigaldus“ Statistikaameti poolt avaldatava aasta keskmise brutopalga juurdekasvutempoga. Hageja taotles mittevaralise kahju väljamõistmist kohtu poolt määratud summas ning väljamõistetud summadele lisanduva viivise väljamõistmist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja töötas kostja juures 29. aprillist 1976 kuni 13. jaanuarini 2012 katlaseadme remondilukksepana. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu 13. jaanuaril 2012.
31.juulil 2012 tuvastas Sotsiaalkindlustusamet hagejal püsiva töövõimetuse 40% ulatuses tulenevalt mõlemapoolsest kuulmislangusest ja keskmise puude kompenseeritud kuulmise funktsioonihäirest. 25. veebruaril 2014 tuvastati hagejal kutsehaigus vastavalt PERH-i 4. märtsi 2014 teatisele. PERH-i teatise kohaselt võis hageja kutsehaigus tekkida kostja ja kostja õiguseellaste juures remondilukksepana töötamisest aastatel 1976 kuni 2011. Hageja kutsehaiguseks on märgitud müratekkene kuulmisnõrkus (H83.3/Y96) ja ohutegurina kokkupuude ülenormatiivse müraga. Sotsiaalkindlustusamet tuvastas 28. aprillil 2014 hagejal 40% püsiva töövõimetuse kutsehaigusena diagnoositud mõlemapoolsest kuulmislangusest ja keskmise puude. Töölepingu lõppemisel kaotas hageja sissetuleku ning kutsehaiguse tõttu on hageja kaotanud osaliselt võime sissetulekut teenida. Hageja hinnangul ei mõjuta kutsehaiguse tuvastamine peale töösuhte lõppemist hageja nõuet, kuna kostja takistas kutsehaiguse tuvastamist töösuhte ajal. Hageja kuulmine on kostja ja tema õiguseellaste juures valitsenud tervistkahjustavate töötingimuste tõttu pöördumatult kahjustatud. Hagejal on ümbritseva keskkonna ja teiste
inimeste tajumine kuulmisvaeguse tõttu oluliselt häiritud. Seetõttu on hagejale tekkinud ka mittevaraline kahju kuulmiskahjustusest tulenevate kannatuste ja üleelamiste näol. Hageja leiab, et ta sai kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada PERH-i 4. märtsi 2014 teatisest ja seetõttu loeb hageja nõude aegumistähtaja alguseks 4. märtsi 2014. Kui kohus leiab, et hageja nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 14. jaanuaril 2012, palus hageja kohtul aegumist mitte kohaldada, kuna see oleks vastuolus hea usu põhimõttega.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuse kohaselt töötas hageja tööde juhatajana, kes vastutas ohutustehnika-, töökaitseja tuleohutuseeskirjade kinnipidamise eest. 13. jaanuaril 2011 hageja koondati. Kostja oli oma endise töötaja saatnud korrapäraselt töötervishoiuarsti juurde kontrolli (10.02.2004, 20.02.2007, 25.02.2009 ja 15.03.2011). Pärast igat meditsiinilist kontrolli tegi töötervishoiuarst otsuse, et töökeskkond ja töökorraldus on töötaja jaoks sobilikud, tervisekahjustusi töötajal ei avastatud. Kostja ei rikkunud ohutustehnika reegleid. Müratase töökeskkonnas ei ületanud lubatud piirmäära ning ka Tööinspektsioon ei tuvastanud poolte süülist käitumist. Kõrvatropid anti hagejale alates hageja tööle asumisest. Samuti tagas kostja hagejale tervisekahjustusi ennetavad perioodilised puhkepausid ja lisapuhkuse. Hageja pidi ise kasutama isikukaitsevahendeid ning remonditöid tehakse ainult mittetöötavate seadmete suhtes, mistõttu võis müra tuleneda ainult töötajate kasutatavatest tööriistadest ja muudest abivahenditest. Hageja ei tõendanud põhjusliku seose olemasolu kutsehaiguse tekkimise ja kostja juures töötamise vahel. Hagejal tuvastati kuulmislangus üle kümne aasta tagasi, kuid hageja ei teavitanud sellest kostjat ega töötervishoiuarsti. Kuna hageja sai oma haigusest teada juba 1988. aastal, siis on hageja nõuded, sealhulgas mittevaralise kahju hüvitamise nõue, aegunud. Kui hagejal tekkis kahju, siis see võis juhtuda ainult vahetult pärast töösuhete lõppemist. Peale töövõime vähenemise raskendasid uue töökoha leidmist ka muud asjaolud, nagu töö puudumine piirkonnas ja hageja vanus. Kostja ei nõustunud hageja nõutud hüvitise suurusega ja selle arvutamise alustega. Mittevaralise kahju hüvitist saab lahendada pärast kostja süü ning kutsehaiguse tekkimise ja kostja juures töötamise vahel põhjusliku seose olemasolu tõendamist.
MAAKOHTU OTSUS ESMASEL LÄBIVAATAMISEL
3.Viru Maakohus jättis 7. novembri 2017 otsusega hagi rahuldamata kutsehaigusest tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude aegumise tõttu. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda ja hagejale antud riigi õigusabikulud riigi kanda.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hageja nõudele aegumine kohaldamata ja saata asi tagasi maakohtusse sisuliseks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU OTSUS ESMASEL LÄBIVAATAMISEL
5.Ringkonnakohus rahuldas 15. märtsi 2018 otsusega hageja apellatsioonkaebuse, tühistas Viru Maakohtu 7. novembri 2017 otsuse ja saatis asja Viru Maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
Ringkonnakohtu juhise järgi tuleb uuel läbivaatamisel tuvastada kahju tegelik tekkimise aeg ja hageja sissetuleku vähenemise aeg (Riigikohtu 30. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17712, p 10).
MAAKOHTU OTSUS ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
6.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Hageja riigi õigusabikulud jättis kohus Eesti Vabariigi kanda. Maakohus tuvastas, et hageja nõue on kogu ulatuses aegunud. Riigikohtu praktika kohaselt algab aegumistähtaeg hetkest, mil õigustatud isik saab teada varalise kahju tekkimisest, mitte õigusvastasest teost või tervisekahjustusest teadasaamise hetkest. Töösuhte ajal hagejale varalist kahju ei tekkinud. Varaline kahju ei tekkinud ka kohe peale töösuhte lõpetamist, sest hagejale tasuti koondamisel hüvitis kasutamata puhkuse eest ja koondamishüvitis. Hageja võimaliku kahju tekkimise hiliseim aeg oli 31. juuli 2012, kui Sotsiaalkindlustusamet tuvastas hagejal 40% töövõimetuse, sest hageja sai teada, et ta ei saa haigestumise tõttu töötada vähemalt 40% ulatuses. Kohus asus seisukohale, et kui hagejal oli kutsehaiguse tõttu kahju tekkinud, siis tuleb kahju tekkimise kuupäevaks lugeda hiljemalt 31. juulit 2012. Hagi esitamise ajaks oli aegumistähtaeg möödunud ja hageja nõuded aegunud. Maakohtu hinnangul ei tõendanud hageja, et tal on kutsehaiguse tõttu kahju tekkinud. Hageja oli töötuna arvel 16. jaanuarist 2012 kuni 10. aprillini 2013. Hageja lõpetas töötuna arveloleku omal soovil ja soovis leida tööd. Töö leidmist takistava asjaoluna nimetas hageja, et puuduvad sobivad töökohad ja tööd on vanuse tõttu raske leida. Maakohus leidis, et hagejal ei ole kahju seoses kutsehaigusega tekkinud ning seetõttu ei olnud võimalik jätta aegumist kohaldamata ka hea usu põhimõttega vastuolu tõttu.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 10. detsembri 2018 otsuse ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) jättis maakohus mittevaralise kahju hüvitamise nõude tähelepanuta ja rikkus sellega TsMS § 438 lg 1 teisest lausest tulenevat kohustust; 2) tekkis hagejal kutsehaigusega seoses kahju. Kohus rikkus TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat põhjendamiskohustust, kuna ei põhjendanud loogiliselt ja jälgitavalt, kuidas jõudis vastupidisele seisukohale. Kohtu väljatoodud asjaolude põhjal ei ole võimalik järeldada, et hagejal ei ole kutsehaigusega kahju tekkinud; 3) jättis maakohus tähelepanuta VÕS § 130 lg 1; 4) on tõendatud, et hageja võime sissetulekut teenida ja hageja sissetulek on vähemalt osaliselt vähenenud kutsehaiguse tõttu ning hageja 40% töövõimetuse määrast tuleb eeldada, et kutsehaiguse tõttu on hageja sissetulek vähenenud ja edasised majanduslikud võimalused halvenenud vähemalt 40% ulatuses. Kostja vastupidist tõendanud ei ole; 5) ei ole hageja nõue aegunud. Aegumistähtaeg hakkas kulgema 4. märtsil 2014, mil hageja sai teada kahju tekitanud isikust; 6) rikkus maakohus TsMS § 658 lg-t 2, sest ei järginud ringkonnakohtu seisukohta.
8.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Mittevaralise kahju nõue oli aegunud ja seega oli maakohtul õigus teha otsus, et nõue ei kuulu tervikuna rahuldamisele. Kohus põhjendas otsust toimikus sisalduvate tõendite põhjal täielikult, igakülgselt ja põhjendatult. Kohus kohaldas õigesti aegumist. Iga menetluspool peab ise tõendama need asjaolud, millel põhinevad tema nõuded ja vastuväited. Hagejal oli piisavalt aega koguda ja esitada tõendeid, miks tööandjad hagejat tööle ei võtnud, kuid hageja ei teinud seda. Maakohus ei kohaldanud valesti VÕS § 130 lg-t 1. Hageja ei tõendanud kahju olemasolu seoses kutsehaigusega. Maakohus võttis arvesse ringkonnakohtu seisukoha ja uuris ning analüüsis selle põhjal Riigikohtu lahendeid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
9.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 alusel tuleb Tartu Maakohtu 10. detsembri 2018 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus jätab menetluskulud apellatsioonimenetluses hageja kanda.
10.Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud maakohtu poolt hageja nõude kvalifitseerimist deliktiõiguslikuks nõudeks. Seetõttu kuulub nõude aegumise hindamisel kohaldamisele TsÜS § 153 lg 1. Apellandi väide, et aegumine algas 04.03.2014, kui hagejal diagnoositi kutsehaigus, ei ole õige. TsÜS § 153 lg 1 kohaselt on surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kuna tõendamiskoormis varalise kahju tekkimisest teadasaamise osas lasub hagejal ja hageja ei ole tõendanud, et ta sai kahjust teada hiljem kui hetkel, mil ta lõpetas töötamise, saaks lähtuda sellest, et aegumine algas 14.01.2012. Hageja tugines ka ise hagis väitele, et tal tekkis kahju sissetuleku vähenemise tõttu kostjaga töösuhte lõpetamisel s.o 14.01.2012. Ringkonnakohus märgib, et maakohus andis korduvalt hagejale võimaluse tõendada kahju tekkimisest teadasaamise aega ehk hetke, mil hageja sissetulek vähenes ja hageja kinnitas, et kahju tekkis 14.01.2012 nii hagi esitamisel, kui ka asja teistkordsel läbivaatamisel maakohtus, vastates kohtu küsimustele (II kd lk 42). Seetõttu puudub vaidlus, et hageja alates 14.01.2012. aastast ei töötanud ja tal ei olnud sellest ajast alates tööst tulenevat sissetulekut. Asja arutati maakohtus kahel korral, kuid hageja ei tuginenud kordagi sellele, et ta sai pärast töösuhte lõppu sissetulekut muudest allikatest, millised ta hiljem kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuste tõttu kaotas. Kuna hageja nõuab töövõime vähenemisest tekkinud kahju hüvitamist, sai hageja kahjust teada hiljemalt 2012. a alguses, kui ta enam töötasu ei saanud. Maakohus leidis ekslikult, et aegumise algust saab arvestada 31.07.2012, s.o hageja töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramisest. Riigikohus on rõhutanud, et ekslik on aegumistähtaja kulgemise alguseks võtta hageja töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramise või kutsehaiguse diagnoosimisest teadasaamise aega (Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 11). Hagejal töövõimetuse ulatuse kindlaksmääramine või kutsehaiguse diagnoosimisest teadasaamise aeg ei mõjuta hagejal kahju tekkimise hetke.
Ringkonnakohus leiab, et hageja nõude aegumise kulgemist tuleb arvestada kahjust teadasaamisest ja selleks oli hageja väitel 14.01.2012, seega aegus hageja nõue 14.01.2015.
11.Ringkonnakohus möönab, et maakohtu otsuses puuduvad eraldi põhjendused hageja mittevaralise kahju hüvitise nõude rahuldamata jätmise kohta. Maakohus on samas märkinud, et hageja ei ole üldse tõendanud, et tal kutsehaiguse tõttu on kahju tekkinud. Hageja märkis hagis, et mittevaralise kahju aluseks on asjaolu, et hageja kuulmine on püsivalt kahjustatud, lisaks kuulmise kahjustustele on hageja kõrvades pidev häiriv heli. Hageja kinnitusel mõjutab see tema elu igapäevaselt ja seetõttu on elukvaliteet langenud. Samuti on hageja suhtlemine teiste inimestega ja ümbritseva keskkonna tajumisvõime häiritud, kuna hageja peab kasutama kuuldeaparaati (I kd lk 7). Ringkonnakohus leiab, et asjas on tuvastatud, et hagejal olid eelkirjeldatud vaegused pikka aega enne kostjaga töösuhte lõpetamist ning hiljemalt 2012 aasta jaanuaris oli hagejal mittevaraline kahju kuulmispuudulikkuse ja häirete tõttu juba tekkinud. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla poolt esitatud haigusloo väljavõtte kohaselt viibis hageja 2011 aasta novembris ravil. Teatises on märgitud hageja kaebustena: kuulmine halb; peale tööd kõrvakohin; raske kõnest aru saada, eriti taustamüra olemasolul (I kd lk 11). Püsiva töövõimetuse tuvastamisel 31.07.2012 , kui hagejale määrati 40 % üldhaigestumine, märgiti, et hagejal esineb mõlemapoolne kuulmislangus ja ta vajab kuuldeaparaati (I kd lk 14). Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas esitas hageja nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamise nõude samadel faktilistel asjaoludel, seoses kostja õigusvastase tegevusega, mistõttu on ka hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue TsÜS § 153 lg 1 alusel aegunud samaaegselt koos varalise kahjunõudega.
13.Ringkonnakohus jätab menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja avaldas maakohtule, et loobub menetluskulude nõudest ning ta ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega taotlust, mistõttu ringkonnakohus ei määra kostja menetluskulude suurust kindlaks seoses nimekirja esitamata jätmisega. Hageja apellandi riigi õigusabikulud jätab ringkonnakohus riigi kanda. Riigiõigusabi kulude suurus lahendatakse eraldi määrusega.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.