XX (X) hagi Eesti Inkasso OÜ vastu tehingu tühisuse tuvastamiseks ja CreditBest OÜ vastu 2707,30 euro nõudes Best Credit OÜ vastuhagi XX (X) tehingu kehtivuse tuvastamiseks ja Eesti Inkasso OÜ vastuhagi XX võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.06.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
BestCredit OÜ ja Eesti Inkasso OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3133,94 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Nele Mals Kostja I BestCredit OÜ (registrikood 12213861) Kostja II Eesti Inkasso OÜ (registrikood 12438291) Kostjate lepinguline esindaja Olesja Polehhina
Kohtuistungi toimumise aeg
12.11.2018
Istungil osalenud isikud
XX lepinguline esindaja Nele Mals ja kostjate lepinguline esindaja Olesja Polehhina
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 01.06.2018 otsus, millega maakohus rahuldas hageja hagi kostjate I ja II vastu ja jättis rahuldamata kostja II vastuhagi. Teha uus otsus, millega jätta hageja hagi kostja I vastu võlgnevuse nõudes rahuldamata ja rahuldada kostja II vastuhagi hageja vastu võlgnevuse nõudes. Jätta läbi vaatamata hageja hagi kostja I vastu laenulepingu ja selle lisade tühisuse tuvastamiseks ja kostja I vastuhagi hageja vastu laenulepingu ja selle lisade kehtivuse tuvastamiseks. Jaotada uuesti menetluskulud ja jätta hageja ja kostja I 1(14)
menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus nende endi kanda ja kostja II menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus täies ulatuses hageja kanda.
2.Kostja II apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Kohtuotsuse resolutsioon sõnastada järgmiselt:
3.1.Jätta läbi vaatamata XX hagi Eesti Inkasso OÜ vastu tuvastada XX ja BestCredit OÜ vahel 12.04.2013 sõlmitud laenulepingu nr 20130412048 ning selle 09.04.2014, 19.09.2014 ja 14.07.2015 lisade tühisus.
3.2.Jätta rahuldamata XX hagi BestCredit OÜ vastu kohustada BestCredit OÜ-d tagastama XX poolt 16.05.2015 seisuga enammakstud maksed 2707,30 eurot, tasudes sellelt alates 17.05.2015 krediidi kasutamise aja eest kuni kohase täitmiseni viivist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras.
3.3.Jätta läbi vaatamata BestCredit OÜ hagi XX vastu 12.04.2013 sõlmitud laenulepingu ja selle lisade kehtivuse tuvastamiseks.
3.4.Rahuldada Eesti Inkasso OÜ hagi XX vastu ja mõista välja XX-lt 1965,76 eurot põhivõlg, 846,82 eurot intress ja 292,12 eurot viivis kohtuotsuse tegemise aja seisuga 29.11.2018, edasi viivis põhivõlalt 1965,76 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni.
3.5.Poolte menetluskulud maakohtus ja apellatsiooniastmes jaotada järgmiselt: XX ja BestCredit OÜ menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad nende enda kanda, Eesti Inkasso OÜ menetluskulud jäävad täies ulatuses XX kanda.
4.Menetluskulud määrab kindlaks maakohus. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 26.06.2017 Harju Maakohtule hagi BestCredit OÜ (kostja I) ja Eesti Inkasso OÜ (kostja II) vastu. Hagis ja 28.06.2017 esitatud hagi täpsustuses palus hageja tuvastada hageja ja kostja I vahel 12.04.2013 sõlmitud laenulepingu ning selle 09.01.2014, 19.09.2014 ja 14.07.2015 lisade tühisuse ning keelata kostjal II nimetatud lepingute alusel võlgnevuse sissenõudmine. Samuti palus hageja kohustada kostjat I tagastama hageja poolt 16.05.2015 seisuga enamtasutud maksed 2707,30 eurot, tasudes sellelt alates 17.05.2015 krediidi kasutamise aja eest kuni kohase täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja palus menetluskulud jätta kogu ulatuses kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja kostjale I (endine nimi SNEL Grupp OÜ) laenutaotluse. 12.04.2013 sõlmisid hageja ja kostja I laenulepingu nr 20130412048 (edaspidi leping I), mille alusel kostja I kandis hagejale 1300 eurot. Leping I sõlmiti tähtajaga 12 kuud selliselt, et esimene tagasimakse pidi toimuma 12.05.2013 ja viimane makse 07.04.2014. Lepingu I aastane intressimäär oli 76,8%, laenu põhiosa maksele lisandus 12 kuu jooksul 601,72 eurot intressi, kuumakseks kujunes 158,48 eurot ja kokku kuulus tagastamisele 1901,72 eurot. Laenu krediidi
2(14)
kulukuse määr oli 110,53% aastas ja viivise määr oli 0,21% päevas iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest. 13.05.2013 tegi hageja esimese tagasimakse 158,48 eurot. 12.06., 13.07. ja 01.08.2013 pikendas hageja laenu tagasimakse tähtaega, tasudes lepingu I muutmise eest. Perioodil 12.08.2013-08.01.2014 tegi hageja tagasimakseid kokku 764,70 eurot. 09.01.2014 sõlmisid hageja ja kostja I hageja makseraskuste tõttu lepingu I lisa – lepingutingimuste muutmise kokkulepe (lisalaenu väljastamine; edaspidi leping II), millega väljastati lisalaen. 09.01.2014 seisuga oli lepingust I tulenev hageja kasutuses olev laenujääk 769,58 eurot. Lepinguga II suurendati hageja laenu põhisummat 1000 euro võrra, mis kanti hageja arvele. Laenu tagasimakse periood pikenes kuni 30.12.2015 ja igakuiseks makseks oli 146,25 eurot (v.a esimene makse, mis oli 195,50 eurot). Lepingu II alusel kuulus tasumisele kokku 3510,09 eurot, sh intress 1740,51 eurot. Perioodil 09.02–09.09.2014 tegi hageja lepingu II alusel tagasimakseid kokku 1220,27 eurot. 19.09.2014 sõlmisid hageja ja kostja I uue kokkuleppe lepingu I lepingutingimuste muutmiseks (lisalaenu väljastamine; edaspidi leping III). 19.09.2014 seisuga oli lepingust I tulenev hageja laenu põhisumma jääk 1438,25 eurot. Lepinguga III suurendati laenu põhisummat 1500 euro võrra, laenu põhisummaks kujunes 2938,25 eurot. Lepingu III kohaselt pidi esimene makse toimuma 19.10.2014 ja viimane 06.04.2017. Igakuiseks makseks kujunes 220,24 eurot (v.a esimene makse, mis oli 260,13 eurot). Lepingu III alusel tuli tasuda 6827,17 eurot, sh intress 3888,92 eurot. Perioodil 09.11.2014–16.05.2015 tegi hageja makseid 1624 eurot. 14.07.2015 sõlmisid hageja ja kostja I lepingutingimuste muutmise kokkuleppe (refinantseerimine; edaspidi leping IV). Lepingu IV kohaselt oli hagejal lepingust I tulenevalt kostja ees täitmata rahalisi kohustusi 3172,79 eurot, millest laenu põhisumma 2663,09 eurot, intress 490,95 eurot, viivis 8,75 eurot ja võla sissenõudmisega seotud kulud 10 eurot. Lepinguga IV loeti võlgnetav summa uueks laenusummaks, lepiti kokku uus maksegraafik ning muudeti lepingus I kokkulepitud intressi ja viivise määra. Alates 14.07.2017 loeti uueks intressi ja viivise määraks 60% aastas, mida arvestatakse põhinõudelt 2663,09 eurot. Uus krediidi kulukuse määr aastas oli 59,57%. Lepingu IV makseperiood oli 14.07.2015–28.06.2018, mil igakuiseks makseks oli 162,63 eurot (v.a esimene makse, mis oli 20 eurot). Kokku kuulus tasumisele 6222,56 eurot, sh põhiosa 3192,79 eurot ja intress 3029,77 eurot. Perioodil 07.09.2015–20.01.2017 tegi hageja makseid 2590,56 eurot. Seega tasus hageja perioodil 12.04.2013–20.01.2017 kostjale I kokku laenu tagasimaksete, lepingute muutmise ja maksetähtaegade pikendamise eest 6540,02 eurot. Kostja I maksis hagejale lepingute alusel kokku 3800 eurot. 2017 jaanuaris ütles kostja I hagejaga sõlmitud laenulepingu üles ja 23.01.2017 loovutas sellest tuleneva nõude kostjale II. 26.01.2017 edastas kostja II hagejale teate võla 2872,05 eurot tasumiseks 7 kalendripäeva jooksul. Hageja ja kostja I vahel sõlmiti üks laenuleping, s.o leping I, mida lepingutega II ja III muudeti ning lepinguga IV refinantseeriti. Kuna lepingu I krediidikulukuse määr 110,53% aastas ületab viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, on leping I tühine VÕS § 4062 lg 1 alusel. Kuna lepingutega II-IV muudeti vaid lepingut I, siis tühised ka lepingu muutmise kokkulepped. Leping I koos selle lisadega on tühine ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel, sest on vastuolus heade kommetega. 2013, enne lepingu I sõlmimist, tekkisid hagejal makseraskused teiste laenude teenindamisega ja vastavad märked olid üleval maksehäireregistris. Hageja sõlmis
3(14)
lepingud II-IV tulenevalt kohustuste täitmise viibimisest. Kostja I pidi aru saama, et hageja võtab laenu erakorralisest vajadusest tingituna ja on sattunud sundolukorda. Kostja II soovib läbi inkasso võlanõude saada 2872,05 eurot, mis on ebaproportsionaalne võrreldes saadud laenuga. Hagejal ei oleks olnud võimalik saada laenu mujalt ega soodsamatel tingimustel. Tähendust ei oma, et lepinguga IV muudeti krediidi kulukuse määra. Hageja on kostjale I tagastanud kogu laenu 3800 eurot, tasunud sellelt seadusjärgse intressi 32,71 eurot kuni 16.05.2015, millisel hetkega oli kogu laen tasutud. Kuna lepingud I-IV on tühised, tuleb kostjal I tagastada hagejale enam tasutud 2740,02 eurot. Kostjate vastuväited
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja I rakendas laenulepingu sõlmimisel piisavat hoolt, kontrollides hageja majanduslikku seisundit ning hinnates laenutingimuste sobivust ning arusaadavust hagejale. Lisaks kinnitas hageja, et tutvus laenulepingu tingimustega ja ta mõistab täielikult võetava kohustuse olemust ja tingimusi ning ei esine sellise laenukohustuse võtmist ning täitmist takistavaid asjaolusid. Hageja pangakontode (Swedbank ja SEB Pank) analüüs näitas, et hageja maksevõime ja finantsolukord võimaldab tal laenu võtta ja selle tagasi maksta. Enne taotluse esitamist võttis hageja kostjalt I laenu 4 korda ja kõik need laenud olid tähtaegselt tagastatud. Samuti omas hageja 4 suurt kinnistut. Laenu väljastamise ajal ei olnud maksehäireregistris hagejal kehtivaid maksehäireid. Maksepuhkuse võtmine ei tõenda, et hageja sõlmis laenulepingu sundolukorras. Pärast 19.09.2014 lisalaenu saamist maksis hageja laenu tagasi ettenähtust väiksemates summades, kuid selgitas, et tal tekkisid makseraskused seoses kehva hooajaga, mistõttu sai ta vähem vilja ja tema sissetulekud vähenesid. Pooled sõlmisid 14.07.2015 lepingutingimuste muutmise kokkuleppe (refinantseerimine), mille alusel laenu intressi määr langes, laenu tagastamise periood suurenes ja krediidi kulukuse määr muutus. Lepingu IV sõlmimisel moodustas hageja laenu krediidi kulukuse määr 59,57%, mis ei ületanud VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud piirmäära. Kuna hageja ei suutnud ka uue graafiku alusel laenu tagastada, öeldi temaga sõlmitud laenuleping üles ja kostja I loovutas laenulepingust tuleneva võlanõude kostjale II, teavitades hagejat nõude loovutamisest. Kuigi kõnealuse tehingu vastastikuste soorituste väärtuste vahe oli TsÜS § 86 lg 3 II lause alusel heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (kõrge krediidi kulukuse määr), kuid nimetatu ei vabasta hagejat sundolukorra tõendamisest. Hageja ei olnud sunnitud tehingut tegema, kuna tal oli kasutada mõistlikke alternatiive, st ta ei olnud sundolukorras TsÜS § 86 lg 2 mõttes. Selleks, et hinnata, kas lepingu sõlmimine oli tingitud hageja sundolukorrast, pidi hageja esmalt tõendama laenu kasutamist. Kostjate vastuhagi
3.Kostjad esitasid 19.01.2018 maakohtule vastuhagi ja 13.02.2018 selle täpsustuse hageja vastu. Kostjad palusid tuvastada kostja I ja hageja vahel 12.04.2013 sõlmitud laenulepingu ja selle lisade kehtivus ning hagejalt välja mõista kostja II kasuks 2976,99 eurot, sh põhivõlg 1965,76 eurot, intress 846,82 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 164,41 eurot ning viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 20.01.2018 kuni kohustuste kohase täitmiseni. Kostjad palusid jätta menetluskulud hageja kanda. Vastuhagi kohaselt ei ole kostja I ja hageja vahel sõlmitud laenuleping koos lisadega tühine ning põhihagis taotletud summade hagejale tagastamiseks puudub õiguslik alus. Kuna hageja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, loovutas kostja I nõude hageja
4(14)
vastu kostjale II. Hageja nõue kostja II poolt võlgnevuse sissenõudmise keelamiseks ei ole põhjendatud. Kostjad palusid hagejalt võlgnetava summa välja mõista, kuna hageja ei ole laenulepingut nõuetekohaselt täitnud vaatamata korduvatele meeldetuletustele ja täiendava tähtaja andmisele. Hageja vastuväited vastuhagile
4.Hageja vastuhagi ei tunnista, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda. Ebaõige on kostjate väide, nagu oleks hagejal tekkinud makseraskused alles pärast 19.09.2014 lepingu sõlmimist. Kostja vajas juba peale lepingu I sõlmimist korduvalt maksetähtaja pikendamist. Lepingu I krediidi kulukuse määr oli 110,53% aastas ja hageja oli makseraskustes juba selle lepingu teenindamisega. Kostja I tegevuse tulemusel suurendas hageja oma kohustusi veelgi. Kostja I oli professionaalne kiirlaenu pakkuja ja pidi omama selget ülevaadet sellest, kas ja kui suures ulatuses hageja oma kohustusi on täitnud. Kostja I eksitas teadlikult hagejat refinantseerimise lepingusse suunamisel olukorra „parandamiseks“. Hetkel kehtiva VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on lepingud tühised. Hagejale kuuluvad kinnistud olid lepingu I sõlmimise ajal koormatud hüpoteekidega (mh kiirlaenu ettevõttete kasuks) ja ühele kinnistule oli seatud ka kehtiv keelumärge, mis mõjutas hageja usaldusväärusust enamike krediidiandjate silmis. Hagejal puudus võimalus lepingu I sõlmimise ajal mujalt laenu saada. Hageja, kes on pikemat aega enne lepingu I sõlmimist pidanud kasutama kiirlaenu ettevõtjate teenuseid ja tema kinnistutele on seatud keelumärge ja mitmed hüpoteegid ning kes ise hindab oma vabade vahendite igakuiseks jäägiks laenutaotluses 300 eurot, sõlmides lepingu, mille tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukusemäära enam kui kolm korda, teeb seda oma erakorralisest vajadusest tulenevalt. Kostja I pidi aru saama, et hagejale ei ole taotletav laen tegelikult jõukohane. Maakohtu otsus
5.Maakohus rahuldas 01.06.2018 otsusega hagi, tuvastades hageja ja kostja I vahel 12.04.2013 sõlmitud laenulepingu ning selle 09.04.2014, 19.09.2014 ja 14.07.2015 lisade tühisuse ning tuvastades, et hagejal puudub kohustus tasuda kostjale II nimetatud lepingute alusel võlgnevus. Kohus mõistis kostjalt I välja hageja kasuks 2707,30 eurot ning sellelt alates 17.05.2015 viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jättis vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Poolte vahel oli sõlmitud üks laenuleping nr 20130412048, mille tingimusi oli lepingu kehtivuse ajal mitmel korral muudetud ja mille muudatused vormistati lepingu lisadena. Hageja sai SNEL Grupp OÜ-lt laenu kokku 3800 eurot ja on tasunud kostjale I kokku 6540,02 eurot. Kostja I loovutas lepingust tuleneva nõude 23.01.2017 kostjale II (VÕS § 164 lg-d 1 ja 2). 12.04.2013 sõlmitud leping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele VÕS § 402 mõttes. Tehingu tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 86 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras (vt RKTKo nr 32-1-186-13). Tõendamiskohustus on tühisusele tugineva isiku kasuks TsÜS § 86 lg 3 teise lause järgi ümberpööratud tarbijakrediidilepingutes. Nende lepingute puhul eeldatakse, et pooltele
5(14)
tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas mh siis, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Laenuvõtja jaoks ei ole kohustuste väärtuse vahe oluline juhul, kui tal oleks võimalik saada laenu ka soodsamatel tingimustel (st madalama intressiga), kuid ta kasutas suurema intressiga kiirlaenuteenust põhjusel, et kiirlaenu kättesaadavus oli talle kiirem või mugavam ning laenuintressi suurusel ei olnud laenuotsuse tegemisel määravat tähtsust. See tähendab, et laenuvõtja tegi tehingu olukorras, kus ta ei olnud sunnitud tehingut tegema, vaid tal oli kasutada ka mõistlikke alternatiive, st laenuvõtja ei olnud tegelikult sundolukorras TsÜS § 86 lg 2 mõttes. Tehingu heade kommete vastasust tuleks eitada, kui soorituste väärtuste vahe oli küll suur, kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle oli tehingu väärtus ükskõik. Tähtis ei ole, kas sundolukord võis tekkida hiljem. Ekslik on hageja tuginemine VÕS § 4062 lg-le 2. Lepingu I kehtivuse hindamisel tuleb kohaldada 12.04.2013 kehtinud seaduseid. Lepingu I sõlmimise ajal oli Eesti Pangas avaldatud keskmiseks krediidi kulukuse määraks 33,34%. Lepingu I krediidi kulukuse määraks oli 110,53 %, mis on rohkem kui kolmekordne krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr. Seega on leping I ebamõistlikult suure intressimäära tõttu heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (TsÜS § 86). Vastastikuste lepingute heade kommete vastasuse tuvastamisel TsÜS § 86 lg 3 alusel peab kohus kontrollima, kas soorituse ja vastusoorituse vahel on suur ebakõla ning tühisusele tuginev pool on nimetanud ja tõendanud vähemalt ühe TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu. Seejuures tuleb arvestada, et mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud. Eeltoodu ei vabasta tehingu tühisusele tuginevat isikut selle väljatoomisest, milles tema sundolukord seisnes (vt RKTKo nr 3-2-1-49-11, p 9). Hageja tõi sundolukorrana välja asjaolu, et hageja oli enne lepingu IV sõlmimist korduvalt lepingut I muutnud tulenevalt makseraskustest ja kostja I pidi aru saama, et hageja on sattunud sundolukorda. Kohus nõustus hagejaga, et tal ei oleks tulenevalt varasematest mitmetest laenulepingutest ja nende tasumisega raskustesse sattumise tõttu olnud võimalik saada laenu mujalt ega soodsamatel tingimustel (st madalama intressiga). Kostja I teadis või pidi teadma rasketest asjaoludest, kuna võlgnik oli makseraskustes ja eelnevaid võlgnevusi arvestati laenulepingu lisade krediidi osaks. Seega esines lepingute puhul sundolukord hageja maksevõimetuse ärakasutamisel. Taunitav on olukord, kus kostja I muudab hageja makseraskuste ja maksetega hilinemise korral lepingut I kahel korral ning refinantseerib lepingut makseraskuste tõttu. Hagejal oli veel kolm kiirlaenu Omalaen OÜ-lt, Tark Laen OÜlt ja OÜ-lt Citadele Leasing & Factoring. Hageja kinnistutele oli lepingu I sõlmimise ajal seatud keelumärge ja mitmed hüpoteegid (sh kiirlaenu ettevõtte kasuks). Seega pidi kostja I teadma, et hageja sõlmis lepingu I ja selle lisad sundolukorras ning tal puudus finantsiline võimekus lepingust tulenevaid kohustusi täita. Kostja I ei oleks tohtinud hagejale anda laenu juurde, kuna hageja ei suuda eelnevat lepingut täita. Laenutaotluses märkis hageja sissetulekuks 1800 eurot, millest 1500 eurot on arvestanud igakuisteks kulutusteks (olmekulud, toit, riided, tervis, haridus, transpordivahendid jne). Seega ei saanud kostja I järeldada, et alles jääv 300 eurot on piisav teenindamaks 905,07 euro suuruse laenu kõrval ka kostja I ees võetavat laenukohustust.
6(14)
Seega on hageja ja kostja I vahel 12.04.2013 sõlmitud leping I ning sellest tulenevalt ka 09.01.2014, 19.09.2014 ja 14.07.2015 lisad tühised ja hagejal kohustust 2707,30 euro tasumise osas ei tekkinud. Hageja sai laenu 3800 eurot ja on kostjale I tasunud 6540,02 eurot. Kuna hageja tagastas tühise tarbijakrediidlepingu alusel saadu, s.o võlgnevuse põhisumma 3800 eurot ja arvestas intressi VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud määras summas 32,71 eurot (23,57+3,74+5,40) kuni 16.05.2015, siis tuleb kostjal I enamtasutud 2707,30 eurot hagejale tagastada (TsÜS § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1). TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebus
6.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostjad paluvad rahuldada vastuhagi, millega tuvastada lepingute I-IV kehtivus ning mõista hagejalt kostja II kasuks välja 2976,99 eurot, millest 1965,76 eurot moodustab põhivõlg, 846,82 eurot intress ja 164,41 eurot sissenõutavaks muutunud viivis, samuti viivis 1965,76 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 20.01.2018 kuni kohustuste kohase täitmiseni. Kostjad paluvad jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohus rikkus menetlusõiguse ja materiaalõiguse norme ning hindas ebaõigesti tõendeid. Kohus juhindus otsuse tegemisel hageja paljasõnalistest väidetest. Maakohus ei selgitanud, milliseid varasemaid lepinguid ta käsitleb oma järelduses, mille kohaselt hagejal ei oleks tasumisega raskustesse sattumise tõttu olnud võimalik saada laenu mujalt ega soodsamatel tingimustel. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et enne lepingute I-IV sõlmimist olid tal raskused teiste lepingute teenindamisega. Kehtivate laenude olemasolu ei tõenda sundolukorda. Tavapärane on, et inimesel on mitu laenukohustust. Hageja lõpetas enne vaidlusaluste lepingute sõlmimist oma kohustuse summas 3983 eurot Omalaen OÜ ees ennetähtaegselt ning pärast lepingu sõlmimist omandas kinnisvara. Lisaks ei põhjendanud kohus, kuidas kinnistule seatud hüpoteek või keelumärge tõendavad hageja sundolukorda. Kõik hageja kinnistud ei olnud koormatud hüpoteegiga ja välistatud ei ole, et keelumärge oli seatud põhjendamatult. Kostja I poolt laenulepingu pikendamine ei tähendanud, et hageja ei suuda laenu maksta. Hageja ei tõendanud, et laenulepingut pikendati tema makseraskuste tõttu. Hageja laenutaotluse kohaselt oli küll tema sissetulek 1800 eurot ja väljaminek 1500 eurot, kuid hageja tegelik majanduslik olukord tuvastati pangakonto väljavõtete alusel. Maakohus ei hinnanud hageja majanduslikku olukorda ja hageja ei tõendanud enda sundolukorda. Vastus apellatsioonkaebusele
7.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada hageja hagi kostjate I ja II vastu rahuldamise osas ja kostja II vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega jätab hageja hagi kostjate I ja II vastu rahuldamata ja rahuldab kostja II vastuhagi hageja vastu võlgnevuse nõudes. Ringkonnakohus jätab läbi vaatamata hageja hagi
7(14)
kostja II vastu laenulepingu ja selle lisade tühisuse tuvastamiseks ja kostja I vastuhagi hageja vastu laenulepingu ja selle lisade kehtivuse tuvastamiseks ning jaotab uuesti menetluskulud (TsMS § 657 lg 1 p 2). I
9.Hageja täpsustas kohtuistungil, et tema tehingu tühisuse tuvastamise nõue on suunatud kostja II vastu ja raha tagastamise nõue kostja I vastu. Hageja on esitanud kostja I vastu tuvastushagi (tehingu tühisuse tuvastamiseks) ja kostja I on esitanud hageja vastu samadel asjaoludel vastassuunalise tuvastushagi (tehingu kehtivuse tuvastamiseks). Hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi (TsMS § 368 lg 1). Hageja ega kostja I ei ole esile toonud sellist tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes, mis õigustaks tuvastusnõude menetlemist. See, kas laenulepingud on kehtivad, tuleb lahendada hageja kostja II vastu esitatud hagi ja kostja II hageja vastu esitatud vastuhagi lahendamisel. Ringkonnakohus jätab hageja hagi kostja II vastu ning kostja I vastuhagi hageja vastu TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata ja tühistab vastavas osas maakohtu otsuse.
10.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel: - poolte vahel sõlmiti 12.04.2013 laenuleping (leping I) nr 20130412048, mille alusel sai kostja 1300 eurot laenu ning kohustus laenu tagastama osamaksetena hiljemalt 07.04.2014; - 09.01.2014 sõlmiti kokkulepe lepingutingimuste muutmiseks (leping II): laenu põhisummaks loeti 1769,58 eurot, pikendati laenu tagasimakse tähtaega kuni 30.12.2015 ja anti täiendavat laenu 1000 eurot; - 19.09.2014 sõlmiti kokkulepe lepingutingimuste muutmiseks (leping III): laenu põhisummaks loeti 1438,25 eurot ja hagejale anti täiendavat laenu 1500 eurot; - 14.07.2015 sõlmiti kokkulepe lepingutingimuste muutmiseks (leping IV): sätestati hageja kostja ees täitmata kohustuste summa 3172,79 eurot, millest laenu põhisumma 2 663,09 eurot, intress 490, 95 eurot, viivis 8,75 eurot ja võla sissenõudmisega seotud kulud 10,00 eurot, kokku kuulus tasumisele 6222,56 eurot, sh põhiosa 3192,79 eurot ja intress 3029,77 eurot. - kostja I ütles 12.04.2013 laenulepingu jaanuaris 2017 üles; - 23.01.2017 loovutas kostja I 12.04.2013 laenulepingust tuleneva nõude kostjale II; - hageja sai kostjalt I laenulepingu alusel laenu 3800 eurot ja on tasunud kostjale 6540,02 eurot; - lepingu I sõlmimisel 12.04.2013 oli Eesti Panga avaldatud keskmine krediidikulukuse määr 33,34%, pooltevahelises laenulepingus oli see 110,53%, seega enam kui kolmekordne, lepingu IV krediidikulukuse määraks aastas oli 59,57%; Pooled ei vaidlusta maakohtu õiguslikku hinnangut lepingule, mille kohaselt on 12.04.2013 sõlmitud leping koos selle hilisemate muudatustega tarbijakrediidileping (VÕS § 402). Hageja nõudele kostja I vastu on kohaldatav VÕS § 1028 lg 1.
11.Õiged on iseenesest maakohtu õiguslikud seisukohad TsÜS § 86 lg 2 ja lg 3 tõlgendamise ja VÕS § 4062 lg 2 rakendamise kohta. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et lepingu I kehtivuse hindamisel tuleb kohaldada 12.04.2013 kehtinud seadust, lisaks märgib ringkonnakohus, et seda tuleb teha ka teiste lepingumuudatuste kohta, mis on sõlmitud enne VÕS § 4062 lg 2 kehtima hakkamist, s.o kuni 01.07.2015.
8(14)
12.Hagi asjaolude kohaselt sõlmiti esmane leping 12.04.2013 (leping I), järgnev muudatus 09.01.2014 (leping II), järgnev muudatus 19.09.2014 (leping III) ja refinatnseerimisleping 14.07.2015 (leping IV). Tegu on seega majanduslikus mõttes ühtse jätkuva krediidisuhtega. Lepingud I-III sõlmiti perioodil 12.04.2013-19.09.2014, seetõttu tuleb kohaldada perioodil 01.05.2009-30.06.2015 TsÜS § 86 redaktsiooni, leping IV suhtes tuleb kohaldada VÕS § 4062 lg 2. II
13.TsÜS eelnimetatud redaktsiooni § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Sama paragrahvi II lõike punktide 1 ja 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kolmas lõige sätestas, et kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud krediidi kulukuse määra igakuise avaldamise korraldab Eesti Pank oma veebilehel.
14.TsÜS § 86 nimetatud redaktsiooni kehtivuse ajal sõlmitud kiirlaenulepingute kehtivust on Riigikohus käsitlenud oma määrustes 3-2-1-49-11 ja 3-2-1-186-13. TsÜS § 86 lg 2 kohaldamise eelduseks on esmalt laenusaaja sundolukord ja teiseks laenu ja sellelt makstava intressivahekorra oluline ebaproportsionaalsus. Tehingu tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 86 lgte 2 ja 3 järgi tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seejärel tuleb kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras. Tühisusele tuginev pool peab seejuures nimetatama ja tõendama vähemalt ühe TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu (vt RKTKmnr 3-2-1-49-11, p-d 8-10).
15.Kostja I on omaks võtnud, et 12.04.2013 lepingus on vastastikuste soorituste vahe TsÜS § 86 lg 3 II lause mõttes heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (kõrge krediidikulukuse määr).
16.Kohtupraktikast lähtuvalt on TsÜS § 86 lg 1 võimalik kohaldada ka juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Vähemalt eelduslikult võiks olla sellise olukorraga tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (vt RKTKm nr 3-2-1-186-13, p 22).
17.Kuivõrd krediidi kulukuse määr oli üle kolme, kuid alla kuue korra kõrgem kui krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud
9(14)
tarbimislaenude kulukuse määr, ei olnud poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustaks lugeda tehingu heade kommete vastaseks krediidisaaja sundolukorrast sõltumata (TsÜS § 86 lg 1). Eeltoodust tulenevalt tuli maakohtul tuvastada hageja sundolukord esialgse laenulepingu või selle lisade sõlmimisel. III
18.Maakohus märkis iseenesest õigesti, et tehingu tühisusel tuginev isik peab välja tooma, milles tema sundolukord seisnes (RKTKm 3-2-1-49-11, p 9). Käesoleval juhul pidi hageja tooma esile ja tõendama oma sundolukorra esialgse laenulepingu ja selle muudatuste sõlmimisel. Maakohtu otsuse kohaselt tõi hageja sundolukorrana välja asjaolu, et hageja oli enne lepingu IV sõlmimist korduvalt lepingut I tulenevalt makseraskustest muutnud ning kostja pidi aru saama, et hageja on sattunud sundolukorda. Maakohus nõustus hageja seisukohaga, et hagejal ei oleks tulenevalt varasematest mitmetest laenulepingutest ja nende tasumisega raskustesse sattumise tõttu olnud võimalik saada laenu mujalt ega soodsamatel tingimustel (st madalama intressiga). Maakohus jättis tähelepanuta, et sundolukord pidi esinema juba lepingu I sõlmimise ajal. Leping IV sõlmiti 14.07.2015, selle krediidikulukuse määr on aastas 59,57% aastas ja see vastab 01.07.2015 kehtima hakanud VÕS §4062 lg-s 2 sätestatule. Maakohtu otsus on nimetatud osas piisavalt põhjendamata, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine.
19.Esmalt ei saa põhjusel, et lepingu nr IV sõlmimisel oli hageja sattunud makseraskustesse, olla tühised varasemad laenulepingud. Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et tal oli mingi erakorraline vajadus sõlmida 12.04.2013 laenuleping. Erakorraline vajaduse seondub õiguskirjanduse kohaselt eelkõige sellise olukorraga, kus mingi eriline asjaolu tingib vajaduse teha kahjulik tehing TsÜS § 86 lg 2 p-de 1 või 2 mõttes. Tegemist peab olema erakorralise olukorraga ja erakorraliste vajadustega, kus ohus on eelkõige elu ja tervis ning turuolukord ei saa tingida erakorralisi vajadusi lg 2 preambuli tähenduses. Nii ei ole tegemist erakorralise vajadusega, kui on vaja raha igapäevasteks kulutusteks, nt SMS-laenu võttes (P. Varul jt, TsÜS kommenteeritud väljaanne, kirjastus Juura,Tallinn 2010. lk 278).
20.Raskete asjaolude loetelu on näitlik. Riigikohtu praktika kohaselt on TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud sundolukorra oluline kriteerium mh ka laenuvõtja majanduslik olukord laenuvõtmise hetkel. Majanduslik olukord aitab selgitada laenuvõtmise motiive (RKTKm 3-2-1-186-13 , p 21).
21.Hageja on tuginenud asjaolule, et enne lepingu I sõlmimist olid hagejal tekkinud makseraskused teiste varasemate laenude teenindamisega ning vastavad märked olid üleval ka maksehäireregistris. Hageja on selgitanud, et maksehäireregistri väljavõtteid tal esitada ei ole, kuna võlateated kustutatakse kolme aasta jooksul. Kostja ei võtnud hageja väidet, et esimese lepingu sõlmimise olid hageja kohta maksehäireregistris võlateated, omaks. Seega ei ole hageja oma väiteid nimetatud osas tõendanud.
22.Kostjad on tuginenud asjaolule, et hagejale kuulus lepingu I sõlmimise ajal 4 kinnistut: Joosu, Taavi, Luulemetsa ja Vana-Hansi.
23.26.03.2018 menetlusdokumendis on hageja toonud esile oma sundolukorda iseloomustavaid majanduslikke näitajaid järgnevalt: - hagejale kuulus lepingu I sõlmimise ajal 4 kinnistut, millest Joosu ja Vana-Hansi olid koormatud kehtivate hüpoteekidega (üks hüpoteekidest teise kiirlaenuettevõtja kasuks), VanaHansi kinnistul oli keelumärge Omalaen OÜ kasuks;
10(14)
- vahetult enne lepingu I sõlmimist kustutati kolmel kinnistul hüpoteegid, mis olid olnud seatud teiste kiirlaenuettevõtete kasuks; - Taavi kinnistu on vaid 4,6 ha suurune, millele tavapäraselt selle väärtuse väiksuse tõttu krediidiandja hüpoteegi seadmisest huvitatud pole; - Luulemetsa kinnistu soetas hageja vahetult enne lepingu I sõlmimist ja kanti kinnistusraamatusse alles 15.02.2013; ka selle kinnistu näol oli tegemist väikese 5,31 ha suuruse kinnistuga, mille tõttu ei olnud sellele hüpoteegi seadmine võimalik: - laenukohustused kiirlaenu ettevõtjate eest koos keelumärkega ja kehtivate hüpoteekidega mõjutasid kostja makseajaloo usaldusväärsust ja tõid kaasa selle, et kostjal puudus lepingu I sõlmimise ajal võimalus mujalt laenu saada; - kostjale kinnitati AS-s SEB Pank ja Swedbank AS-s 2012 lõpus, et laenutaotluste esitamisel oleks vastus negatiivne; - kostja oli oma laenukohustuse täitmisega Swedbank AS ees pidevas hilinemises; - leping II sõlmiti 09.01.2014 ja siis oli kostja kinnistutel Joosu ja Vana-Hansi kehtivad hüpoteegid ning viimati nimetatul ka kehtiv keelumärge; - leping III sõlmiti 19.09.2014 ja olukord ei olnud võrreldes 09.01.2014 lepingu sõlmimisega muutunud. - leping IV sõlmimisel 14.07.2015 olid kinnistutel Taavi, Luulemetsa ja Vana-Hansi kehtivad hüpoteegid ja kahel viimasel ka kehtivad keelumärked; - hageja oli kostjalt I võtnud laenu enne lepingu I sõlmimist neljal korral, tasunud laenud tähtaegselt ning võttis jälle uue laenu; - lisaks majandas kostja veel kolmelt ettevõtjalt (Omalaen OÜ, Tark Laen OÜ ning OÜ Citadele Leasing & Factoring võetud laene/liisinguid) võetud laene; - hageja tasus Omalaen OÜ ees olnud laenukohustuse ära vahetult enne kostjalt I laenu taotlemist; - hageja hindas laenutaotluses oma vabade vahendite jäägiks 300 eurot; - lepingu I järgse osamakse tegemiseks vajas ta korduvalt maksetähtaja pikendamist ja seda korduvalt; - hageja tasus laenumakseid erinevates summades ja mittetähtaegselt.
24.Esmalt ei anna hageja poolt esile toodud asjaolud alust väita, et hageja oleks sõlminud esmase lepingu makseraskuste tõttu. Ka hageja väited hilisemate lisade sõlmimise kohta makseraskuste tõttu on üldsõnalised ega võimalda kontrollida hageja sundolukorda järgnevate lepingumuudatuste sõlmimisel. Hageja ei ole täpsemalt selgitanud, millest tulenesid tema makseraskused ja milles seisnes tema raske majanduslik olukord. Nagu nähtub hageja enda väidetest, kuulusid laenulepingute I-III sõlmimise ajal hagejale hüpeteekidega ja keelumärgetega koormamata kinnistud. Hageja ei ole tõendanud oma väiteid, et tal ei olnud mujalt võimalik soodsamalt laenu saada või koormamata kinnistuid varasemate laenukohustuste katteks müüa. Hageja ei ole tõendanud, et ta on pöördunud laenuandjate poole ja et talle on laenu andmisest keeldutud. Hüpoteeklaene ei anna üksnes SEB Pank AS ja AS Swedbank, kuid ka nende pankade osas ei ole hageja tõendanud, et laenutaotlus oleks jäänud rahuldamata.
25.Asjaolu, et hagejal ei olnud võimalik kostjaga I ja teiste krediidiandjatega sõlmitud erinevatest laenulepingutest tulenevaid kohustusi tähtaegselt täita ja et ta tasus laenumakseid hilinemisega, ei anna alust väita, et hageja oli lepingu I-III sõlmimisel sundolukorras. Hageja on esitanud 2012 majandustulemuste analüüsi ja soovinud sellega tõendada, et võrreldes kogutoodangut ja kogukulusid ilmneb, et 2012 aastal oli võimalus kohustusi tasuda. Samas on suhtarvud endiselt kriitilised ja näitavad, et ettevõtja varad on ainult võõrvahendite abil kaetud.
11(14)
Nimetatud tõend on üldsõnaline ja selle põhjal ei saa teha järeldust, et hageja ei olnud võimeline täitma käesoleva vaidluse esemeks olevatest lepingutest tulenevaid kohustusi.
26.Laenulepingu I eesmärgina on hageja märkinud laenutaotlusesse (I kd, tl 64) „mullafreesi ost“. Laenutaotlusest nähtub, et hageja hindas oma igakuiseks sissetulekuks 1800 eurot ja kulutusteks 1500 eurot, lisaks oli hagejal kaks autoliisingut ja tarbelaen kokku umbes 900 euro ulatuses. Nimetatud tõend annab kinnitust asjaolust, et hageja oli endale võtnud liigselt laenukohustusi, kuid sellest ei saa järeldada koosmõjus teiste tõenditega hageja sundolukorda laenulepingute I-III sõlmimisel. Hageja ei ole tõendanud, et ta vajas kostjalt I võetud erinevate laenulepingute alusel võetud laene varasemate laenulepingute või kostjaga I sõlmitud laenulepingute teenindamiseks, st hageja ei ole tõendanud laenusumma sellisel eesmärgil kasutamist.
27.Kolleegium ei näe eelnevat arvestades vajadust hinnata, kas hageja teadis kostja I väidetavast sundolukorrast lepingute I-III sõlmimisel.
28.Lepingu IV sõlmimise ajal kehtis VÕS § 4062 ja poolte poolt lepingus IV kokkulepitud krediidikulukuse määr oli kooskõlas seadusega. Seega ei tule selle lepingu puhul hageja sundolukorda hinnata.
29.Eeltoodust tulenevalt puudub alus rahuldada hageja nõuet kostja II vastu kohustada kostjat II tagastama hagejale 16.05.2015 seisuga hageja poolt enammakstud summad 2707,30 eurot ja viivist alates 17.05.2015 seaduses sätestatud määras. IV
30.Tulenevalt ebaõigest seisukohast, et laenulepingud I-IV on tühised, on maakohus jätnud lahendamata vastuhagi. Vastuhagis on kostja II taotlenud hagejalt põhivõla, intressi ja viivise väljamõistmist enda kasuks. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja I loovutanud oma laenulepingust tulenevad nõuded hageja suhtes kostjale II. VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.
31.Kostja II on esitanud nõude tarbijakrediidilepingust (VÕS § 402) tulenevate kohustuste täitmiseks. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
32.Poolte poolt esile toodud asjaolud võimaldavad järeldada, et laenulepingu I tagasimakse tähtaega pikendati kahel korral 12.06.2013 (I kd, tl 110-111) ning 15.07.2013 (I kd, tl 112-113). 09.09.2014 laenulepinguga II (I kd, tl 114) anti hagejale täiendavat laenu 1000 eurot, muudeti laenu ja intresside maksmise graafikut, 19.09.2014 laenulepinguga III (I kd, tl 115-116) anti hagejale täiendavat laenu 1500 eurot, muudeti laenu ja intresside maksmise graafikut ja laenulepinguga IV (I kd, tl 117) muudeti laenulepingut viisil, et laenulepingu III alusel võlgnetav summa loeti uueks laenusummaks, muudeti laenu tagastamise ja intresside tasumise graafikut ja loeti alates 14.07.2015 uueks intressimääraks 60.00% aasta kohta, mida arvestatakse põhisummalt 2663,09 eurot. Uueks krediidikulukuse aastamääraks sai 59,57%. Seejuures oli vaidlustamata asjaolude kohaselt laenulepingust III tulenev võlgnevus kostja I ees
33.Pooled ei vaidle selle üle, et laenuleping IV sõlmiti laenulepingu I järgse võlgnevuse refinantseerimiseks. Laenulepinguga IV võimaldati põhivõlgnikul laenulepingutest I-III tulenevat võlgnevust tasuda senisest pikema tähtaja jooksul ja väiksema intressi eest. Vaidlust ei ole selles, et raha laenulepingu IV alusel võlgnikule üle ei kantud, vaid laenulepinguga IV loeti laenulepingutest I-III tulenevad rahalised kohustused uueks laenusummaks. Tarbijakrediidilepingust tulenevaid kohustusi on võimalik vastavalt VÕS § 396 lg-s 2 sätestatule ümber kujundada (laenu kapitaliseerida).
34.Poolte vahel ei ole vaidlust hageja poolt tasutud summade üle. Hageja ei ole sisuliselt vastu vaielnud kostja II vastuhagis esitatud nõude kujunemisele ja suurusele laenulepingute I-IV täitmisel. Hageja tugineb laenulepingute tühisusele.
35.Hageja on leidnud ka, et kostja I viis ta laenulepingu IV sõlmimisel eksitusse, väites olukorra parandamist refinantseerimislepingu sõlmimisega. Hageja leiab, et kostja I pidi teda informeerima asjaolust, et hagejal ei ole lepingute II ja III täitmisega makseraskusi tekkinud. Hageja käsitlus tugineb asjaolule, et laenuleping on tühine ja lepingu III sõlmimise järgselt oli hageja tasunud juba kostjaga I sõlmitud laenulepingu maksegraafikujärgsest summast enam. Hageja oli tasunud kokku 1624 eurot, kuigi tema kohustuste suuruseks oli üksnes 1580,13 eurot.
36.Kuivõrd ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et laenulepingud I-IV ei ole tühised ning põhihagis taotletud summade hagejale tagastamiseks puudub alus, ei ole põhjendatud hageja väited, et ta oli kostjale I laenumakseid teinud suuremas ulatuses kui lepingutega I-VI ette nähtud. Sellest tulenevalt on asjakohatud ka hageja väited laenulepingu IV sõlmimise kohta pettuse abil. V
37.Hageja vastuväidetest võib aru saada, et hageja heidab kostjale I ette vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist (krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 ja § 89 lg 31). Nimetatu on tuletatav hageja väidetest, et kostja I pidi aru saama laenulepingute sõlmimisel, et hageja ei ole suuteline laenukohustusi täitma. Hageja väitel on kostja I nimetatud põhimõtet rikkunud muuhulgas makseraskustes hageja panemisega veel raskemasse finantsolukorda. Kostja I uuris küll hageja maksevõimelisust, lasi täita laenutaotluse ja küsis pangakonto väljavõtteid, aga ei teinud sellest hageja hinnangul õigeid järeldusi. Laenulepingu IV sõlmimise eelselt ei kontrollitud ka hageja pangakonto väljavõtteid. Hageja makseraskused ilmnesid juba enne laenulepingu I sõlmimist.
38.Võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine krediidiasutuse poolt ei mõjuta senise kohtupraktika kohaselt tarbijaga tehtud tehingu kehtivust. Krediidisaaja võiks vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi on seejuures kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama (RKTKo 3-2-1-136-12, p-d 24-25). Hageja ei ole käesoleva asja asjaolude kohaselt
13(14)
vastustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tingitud kahjunõude olemasolule viidanud (viivis, leppetrahv, vara vähenemine vms) ega tuginenud võimalikule nõuete tasaarvestusele. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks kontrollida, kas kostja I on hagejaga tehingute tegemisel kõnealust põhimõtet järginud.
39.Vastuhagiavalduse kohaselt ei täitnud hageja 14.07.2015 sõlmitud laenulepingut ka selleks antud täiendava tähtaja 20.01.2017 jooksul ja 21.07.2017 ütles kostja I laenulepingu hagejaga üles. Nimetatu on tõendatud kostja I 06.01.2017 teatega hagejale (I kd, tl 118). Hageja on esitanud viivisenõude seaduses sätestatud määras. Arvestades, et hageja täitmisele kuuluv kohustus muutus sissenõutavaks 21.07.2017, hageja võlgnevuse suurus on 1965,76 eurot, kuulub viivis väljamõistmisele kostja II kasuks kohtuotsuse tegemise aja seisuga 29.11.2018 292,12 euro ulatuses (http://www.viivisekalkulaator.ee/).
40.Eeltoodust tulenevalt tuleb rahuldada kostja II vastuhagi hageja vastu ja mõista välja hagejalt kostja II kasuks 1965,76 eurot põhivõlg, 846,82 eurot intress ja 292,12 eurot sissenõutavaks muutunud viivis, edasi viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse 1965,76 kohase täitmiseni. VI
41.Menetluskulude jaotamisel arvestab ringkonnakohus, et hageja hagis esitatud tuvastusnõue kostja II vastu ja kostja I vastuhagis esitatud tuvatusnõue hageja vastu jäävad läbi vaatamata ja nõuetega seonduvad menetluskulud jäävad vastavas osas hageja ja kostja II kanda (TsMS § 168 lg 2). Hageja nõue kostja I vastu jääb rahuldamata. Kostja II nõue hageja vastu kuulub rahuldamisele. Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes, samuti arvestades hageja ja kostjate nõuete vaidlustamisele poolte menetlusdokumentides pühendatud mahtu, on põhjendatud jätta hageja ja kostja I menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus nende enda kanda ning kostja II menetluskulud täies ulatuses hageja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1).
42.Ringkonnakohus poolte menetluskulusid kindlaks ei määra ega neid pooltelt välja ei mõista. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-142-15, p 22 ja 23). /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.