Krediidikaitse Grupp OÜ hagi M A ja PM ja AV Grupp OÜ vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind
10 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Krediidikaitse Grupp OÜ (registrikood 11693223, aadress Ahtri tn 6, 10151 Tallinn), lepinguline esindaja advokaat Tenno Parmas (e-post xxx) Kostja 1 PM ja AV Grupp OÜ (registrikood 12740038, aadress xxx, e-post [email protected]), seaduslik esindaja M A Kostja 2 M A (isikukood xxx, elukoht xxx, e-post xxx) Kirjalikus menetluses
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Hagiavaldus rahuldada.
2.Välja mõista M A ja PM ja AV Grupp OÜ-lt solidaarselt Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks välja võlgnevus summas 8 110 eurot, millest põhinõue moodustab 5 000 eurot, intress 300 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 2 810 eurot.
3.Välja mõista M A ja PM ja AV Grupp OÜ-lt solidaarselt Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks välja viivis 0,2% põhinõude (5 000 eurot) tasumata osalt päevas alates 31.07.2018 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 1 890 eurot.
Jätta rahuldamata kostja 2 M A taotlus määrata kindlaks kohtuotsuse täimise viis ja kord. Menetluskulude jaotus
5.Jätta menetluskulud solidaarselt M A ja PM ja AV Grupp OÜ kanda.
6.Välja mõista M A ja PM ja AV Grupp OÜ-lt solidaarselt Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks menetluskulud summas 730 eurot.
7.Kohustada kostjaid M A ja PM ja AV Grupp OÜ solidaarselt tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (730 eurot) käesoleva määruse jõustumisest kuni kohase täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.
EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.C I OÜ (edaspidi laenuandja) ja PM ja AV Grupp OÜ (edaspidi kostja 1 või laenusaaja) sõlmisid 22.08.2017 laenulepingu nr Ci2017082381 (edaspidi laenuleping). Laenulepingu kohaselt andis laenuandja laenusaajale laenu 5 000 eurot ning laenusaaja kohustus tasuma laenusumma kasutamise eest intressi 6% (st 300 eurot) kuus. Laenuandja kandis laenusumma laenusaaja arvelduskontole 22.08.2017, arvestades laenulepingu p-de 3.7 ja 4.9 kohaselt laenusaajale makstavast laenust maha lepingutasu summas 100 eurot.
2.Laenuandja ja laenusaaja juhatuse liige M A (edaspidi kostja 2) sõlmisid 22.08.2017 laenusaaja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu nr CiK2017082382 (edaspidi käendusleping). Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja 2 laenusaaja poolt tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, summas kuni 10 000 eurot. Laenulepingu kohaselt kohustus laenusaaja esialgu laenu koos intressiga tagastama vastavalt maksegraafikule hiljemalt 22.09.2017. Laenusaaja pikendas laenu tagastamise tähtaega laenuandja nõusolekul ühe makseperioodi võrra. Laenusaaja tasus ühel korral laenusaajale eelmise perioodi intressi, mistõttu pikenes laenuleping ühe kuu võrra. Seega kohustus laenusaaja tagastama laenu koos intressiga laenuandjale hiljemalt 22.10.2017. Laenusaaja laenu koos intressiga eeltoodud tähtajaks ei tagastanud. Laenulepingu p-s 6.5 on pooled kokku leppinud, et laekunud maksed tuleb arvestada esimeses järjekorras võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutuste ja menetluskulude, seejärel viiviste ja leppetrahvide, seejärel sissenõutavaks muutunud intressi ning viimaseks järjekorras tähtajaks tasumata laenu katteks. Antud juhul on laenusaaja tasunud laenulepingust tulenevate kohustuste katteks kokku 300 eurot, mille on laenusaaja tasunud intressi katteks laenulepingu pikendamiseks. Laenuandja on nõudnud nii laenusaajalt kui ka kostjalt 2 võlgnevuse tasumist. Laenusaaja ega kostja 2 laenulepingust tulenevalt võlgnevust ei tasunud.
3.27.03.2018 sõlmisid laenuandja ja hageja nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt loovutas laenuandja laenulepingust ning käenduslepingust tulenevad nõuded hagejale. Laenuandja teavitas laenusaajat ja kostjat 2 nõuete loovutamisest samal päeval. Ka hageja on nõudnud uue võlausaldajana laenusaajalt ja kostjalt 2 võlgnevuse tasumist, kuid laenusaaja ja kostja 2 võlgnevust ei tasunud. Laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid laenuandja ja kostja 2 käenduslepingu. Käenduslepingu p 1.1 kohaselt kohustub kostja 2 vastutama laenulepingust ja selle kõigi tulevikus tehtavatest muudatustest ja täiendustest ning lisadest tulenevate laenusaaja kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Vastavalt käenduslepingu p-le 1.2 vastutab kostja 2 laenusaaja poolt tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, summas kuni 10 000 eurot. Käenduslepingu p-de 1.1, 1.2 ja 2.1 kohaselt on hagejal õigus nõuda laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmist ka kostjalt 2. Kostja 2 ei ole laenulepingust tulenevat võlgnevust tasunud. Laenusaaja ja kostja 2 vastutavad Laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise eest hageja ees solidaarselt kuni
10000 euro ulatuses (kostja 2 kui käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma).
4.Hageja palub kostjalt 2 ja kostjalt 1 välja mõista solidaarselt hageja kasuks võlgnevus summas 8 110 eurot, millest põhinõue moodustab 5 000 eurot, intress 300 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 2 810 eurot. Samuti palub hageja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja täiendav viivis 0,2% põhinõude (5 000 eurot) tasumata osalt päevas alates 31.07.2018 (kaasa arvatud) kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 1 890 eurot. Hageja palub jätta kõik menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja välja mõista menetluskulud summas 730 eurot. Hageja palub mõista välja menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras.
5.Vastuseks kostja vastuväidetele leiab hageja 01.10.2018 menetlusdokumendis, et kostja taotlus viivise vähendamiseks tuleb jätta täielikult rahuldamata. Hageja viivisenõue tuleneb põhivõlgnikuga sõlmitud laenulepingust mitte kostjaga 2 sõlmitud käenduslepingust, mistõttu on kostja 2 vastuväited asjakohatud. Käenduslepingust tulenevalt vastutab kostja 2 hageja ees käendajana nimetatud viivisenõude täitmise eest. Kuivõrd kostja 2 vastutab laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest käendajana, annab VÕS § 149 lõige 1 kostjale 2 õiguse esitada võlausaldaja nõudele üldjuhul kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada ka põhivõlgnik ehk PM ja AV Grupp OÜ ise. Kuna kostja 2 ei ole laenulepingu pooleks (põhivõlgnik), siis ei ole võimalik ka tuvastada laenulepingus kokku lepitud tingimuste tühisust selle pärast, et see võib olla ebamõistlikult kahjustav kostja 2 suhtes. Sellise vastuväite õigus puudub nii põhivõlgnikust laenusaajal endal kui ka kostjal 2. Ühtlasi ei oma antud juhul tähtust, kas käenduslepingus kokku lepitud viivisemäär on tühine või mitte – hageja viivisenõue ei tulene käenduslepingust. Laenulepingus kokku lepitud viivisemäär on kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga. Hageja hinnangul ei oma asja õigel lahendamisel tähtsust kostja enda majanduslik olukord. Kostja ei ole tõendanud, et viivisenõue on põhivõlgnikust laenusaaja suhtes ebaproportsionaalne. Vastupidiselt kostjatele on hageja põhistanud, et laenulepingus kokku lepitud viivisemäär on kooskõlas nii seaduse kui ka kohtupraktikaga. Kostja 2 pidi käendust andes arvestama, et juhul kui põhivõlgnik rikub enda kohustusi, siis tuleb käendajal täita põhivõlgniku eest nii põhikohustus kui selle rikkumisest tulenevad võimalikud kõrvalnõuded.
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
6.Kostja 2 tegi 27.03.2018 C I OÜ-le maksegraafiku osas ettepaneku, kuid sellele ettepanekule ei saanud kostja 2 vastust. Kostja 2 on jätkuvalt nõus täitma kohustuse graafiku alusel, kuna tal ei ole võimalik korraga nii suurt summat tasuda. Kostja 2 kui füüsilise isiku jaoks on 0,2% suurune viivis liiga suur ja kostja 2 taotleb selle vähendamist. Kostja 2 ülalpidamisel on 2 last ja ta teenib 1 500 eurot kuus. 22.08.2017 sõlmitud käendusleping nr CiK2017082382 on tarbijakäendusleping VÕS § 143 lg 1 tähenduses. Antud leping on sõlmitud tüüptingimustel, kuna kostjal 2 ei olnud võimalik neid tingimusi mõjutada. Kostja 2 leiab tuginedes Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-118-16, p 16-le, et antud juhul on ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimuseks käenduslepingu punktis 2.3 sisalduv viivisemäär 0,2% päevas.
7.Käenduslepingu punkti 2.3. kohane viivisemäär 0,2% päevas tähendab 73% suurust aastamäära (võttes aasta pikkuse määramisel aluseks 365 päeva). Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (referentsintressimäär). Arvestades käenduslepingu sõlmimise ajal ja ka käesoleval hetkel kehtivaid referentsiintressimäärasid, kohalduks antud juhul seadusjärgne viivisemäär 8% aastas (s.o ca 0,022% päevas). Käenduslepingu nr CiK2017082382 kokku lepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära üle üheksa korra. Riigikohus on eelpool viidatud lahendi p-is 18 märkinud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja
võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Kostja 2 on nõus tasuma viiviseid seaduses sätestatud määras.
8.27.10.2018 seisukohas leiab kostja, et kostja 1 majanduslik seisnud on ajahetkest, millal sai võetud krediidikohustus, hakanud minema allamäge. Olukorras kus ettevõte on sattunud majanduslikult raskesse seisu ja üritab sellest väljuda on selline viivise arvestus üle jõu käiv. Kostjad ei eita laenukohustust, vaid kostjale 2 on selline viivise määr vastuvõetamatu. Kostja on nõus tasuma laenu põhiosa vastava maksegraafiku alusel 2 aastase ehk 24 kuulise maksegraafiku alusel. Kostjad taotlevad viivise määra vähendamist seaduses sätestatud määrale. Kostja arvates saab tarbijakrediidilepingu sätteid analoogia korras kohaldada ka antud juhul, kuna kostja 2 füüsilise isikuna on laenu käendajaks ning temalt nõutakse ka viiviste tasumist. Kostjad leiavad, et VÕS -s sätestatud tüüptingimuste regulatsioon ja selle tõlgendamine peab toimuma koostoimes teiste sama seaduse sätetega ja see võimaldab järeldada, et tüüptingimus on ebamõistlikult kahjustav siis kui see on vastuolus seaduses sätestatud analoogset olukorda reguleeriva normiga.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
10.Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-41-15, p 19). TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
11.Hageja on esitanud nõude kostjate vastu laenulepingust ja käenduslepingust tuleneva kohustuste täitmiseks. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
12.Kohus tuvastab, et C I OÜ ja PM ja kostja 1 sõlmisid 22.08.2017 laenulepingu nr Ci2017082381 (tl 5-8). Laenulepingu kohaselt andis C I OÜ kostjale 1 laenu 5 000 eurot ning kostja 1 kohustus tasuma laenusumma kasutamise eest intressi 6% (st 300 eurot) kuus. C I OÜ kandis laenusumma kostja 1 arvelduskontole 22.08.2017, arvestades laenulepingu p-de 3.7 ja 4.9 kohaselt laenusaajale makstavast laenust maha lepingutasu summas 100 eurot (tl 9). Kostja 1 kohustus laenu tagastama 21.09.2017. C I OÜ ja kostja 1 juhatuse liige M A sõlmisid 22.08.2017 laenusaaja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu nr CiK2017082382 (tl 10-12). Nimetatud käenduslepingu p 1.2 kohaselt vastutab kostja 2 laenusaaja poolt tagastamata laenu summa, tasumata intresside ning kohustuse rikkumises tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti kostjalt 1 võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, summas kuni 10 000 eurot. Käesoleval juhul on kostja 1 pikendanud laenu tagastamise tähtaega laenuandja nõusolekul ühe makseperioodi võrra. Kostja 1 tasus hagejale 04.10.2107 intressi 300 eurot (tl 13). Nimetatud summa arvestas hageja intressi katteks, mistõttu pikenes laenuleping ühe kuu võrra, so 22.10.2017. Kostja 1 laenu koos intressiga nimetatud tähtajaks ei tagastanud. Käesoleval juhul ei ole kostjad eitanud põhinõude olemasolu, vaid on üksnes vaielnud vastu viivisenõude suurusele ja selgitanud võimatust tasuda kogu võlgnevus ühekordse maksega.
13.Krediidilepinguga kohustub üks isik andma teise isiku käsutusse rahasumma ning teine isik kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi
maksma (VÕS § 401 lg 1). Poolte vahel puudub vaidlus, et C I andis kostjale 1 käsutamiseks 5 000 eurot. Kostja 1 pidi kokkulepitud tähtajaks raha tagastama ja raha kasutamise ajal tasuma intressi. Seega vastab kostja 1 ja C I vahel sõlmitud leping krediidilepingu tunnustele. Samuti puudub vaidlus selles, et kostja 1 ei ole võlgnevust hagejale tasunud. Kohus selgitab, et kuna kostja 1 on juriidiline isik ja krediidilepinguga sai krediiti kostja 1, siis ei kohaldu krediidilepingule tarbijat kaitsvad sätted.
14.VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. VÕS § 164 lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Nõude loovutamise teatest nähtuvalt loovutas C I OÜ kõik laenulepingust nr Ci2017082381 tulenevad nõuded kostja 1 suhtes hagejale (tl 14). Seega on hagejal õigus nõuda kostjatelt kohustuse täitmist. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. VÕS § 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
15.Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et hageja ja kostja 1 vahel oli leping, kostja 1 on lepingust tulenevat kohustust rikkunud, kohustus on sissenõutavaks muutunud ning hagejal on kehtivast nõude loovutamisest ja käenduslepingust tulenevalt õigus nõuda kostjatelt kohustuse täitmist. Kohus rahuldab põhinõude kogu ulatuses, s.o summas 5 000.
16.Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista intress summas 300 eurot. Tulenevalt VÕS §-st 397 lg 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on andnud laenu majandustegevuses ja seega tekkis kostjal 1 intressi maksmise kohustus. Laenulepingust nähtub kokkulepe intressimäära osas 6%, so 300 eurot, kalendrikuus. Kostjad intressi summale 300 eurot vastuväiteid esitanud ei ole. Sellest tulenevalt on intressivõlgnevus 300 eurot ning nimetatud summa tuleb hageja kasuks kostjatelt solidaarselt välja mõista.
17.Hageja on esitanud kostjate vastu sissenõutavaks muutunud viivisenõude perioodil 22.10.2017 kuni 30.07.2018 viivituses oldud 281 päeva eest summas 2 810 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivis 0,2% päevas tasumata põhivõlgnevuselt 5 000 eurot alates 31.07.2018 kuni põhivõlgnevuse kohase täitmiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega annab seadus hagejale õiguse nõuda sissenõutavaks mittemuutunud viivist ka alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
18.Kostjad viivise perioodi ei vaidlusta, kuid leiavad, et viivisemäär 0,2% päevas on liiga suur ja taotlevad selle vähendamist. Kostjad leiavad, et seadusjärgne viivisemäär on hetkel 8% (VÕS § 113 lg 1 ja § 94). Käesoleval juhul oli lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,20% päevas. Kostjad on seisukohal, et viivisekokkulepe on tühine.
19.Kohus selgitas 12.10.2018 määrusega menetlusosalistele, et käesoleval juhul ei kohaldu krediidilepingule tarbijat kaitsvad sätted. Tüüptingimus on tühine, kui see kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult (VÕS § 42 lg 1). Kui leping sõlmiti majandustegevuses, siis
eeldatakse, et VÕS § 42 lg 3 nimetatud tingimus on ebamõistlikult kahjustav (VÕS § 44), kuid tingimus pole automaatselt tühine. Riigikohus on selgitanud, et menetlusosaline, kes tugineb VÕS § 42 lg 3 p ile 5, peab selgitama, milles seisneb konkreetsel juhul tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom (RKTKo 3-2-1-139-14, p 12). Kui menetlusosaline on seda teinud, peab tingimuse kasutaja lükkama ümber eelduse, et tingimus on tühine (RKTKo 3-21-139-14, p 12). Kui menetlusosaline ei selgita, milles seisneb tüüptingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom, siis eeldatakse, et tingimus on kehtiv. Lisaks eelnimetatud viivisekokkuleppe tühisusele, on kostjate poolt taotletud viivise vähendamine võimalik alternatiivselt kohtu diskretsiooniotsusena. Kui viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda viivise maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit (VÕS § 162 lg 1 ja RKTKo 3-2-1-139-14, p 19).
20.Riigikohus on selgitanud, et viivise vähendamisel saab kohus arvestada üksnes lepingu pooleks oleva põhivõlgniku majandusliku seisundiga, mitte muu kohustust täitma kohustatud isiku majandusliku seisundiga (RKTKo 3-2-1-139-14, p 17). Seega ei saa kohus viivise vähendamisel arvestada kostja 2 majandusliku seisundiga, vaid üksnes kostja 1 majandusliku seisuga. Kostjad ei ole vaatamata kohtu selgitustele välja toonud asjaolusid, mis põhjendaksid viivisekokkuleppe ebamõistlikult kahjustavat iseloomu, seega tuleb eeldada viivise kokkuleppe kehtivust. Samuti ei ole kostjad põhjendanud ega tõendanud viivise vähendamise vajadust tulenevalt kostja 1 majanduslikust seisust ja kohustuse täitmise ulatusest. Kostjad on 27.10.2018 seisukohas üksnes väitnud, et kostja 1 majanduslik seisund on muutunud laenu võtmise ajahetkest. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Kohus rahuldab ka hageja viivisenõude alates 31.07.2018 ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 0,2% põhinõude tasumata osalt alates 31.07.2018 kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 1 890 eurot.
21.Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla 5 000 eurot, intressi 300 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 2 810 eurot, kokku 8 110 eurot. Samuti tuleb rahuldada hageja nõue välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks viivis 0,2% põhinõude (5 000 eurot) tasumata osalt päevas alates 31.07.2018 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 1 890 eurot.
22.Kostjad on esitanud taotluse tasuda võlgnevus maksegraafiku alusel 2 aasta jooksul. Kohus käsitleb nimetatud taotlust kohtuotsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramise taotlusena. TsMS § 445 lg 1 kohaselt kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kohus jätab rahuldamata kostjate taotluse otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramiseks. Hageja ei ole avaldanud nõusolekut kohtuotsuse täitmise ajatamiseks. Samuti ei ole kostja 1 tõendanud rasket majanduslikku olukorda. Kohus märgib ka, et võlgnevuse maksmist on võimalik ajatada täitemenetluses täitemenetluse seadustiku (TMS) § 45 alusel.
MENETLUSKULUD
23.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 kohaselt, kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. See ei välista ega piira käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu kohaldamist. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.
24.Hageja menetluskulud koosnevad hagiavalduses märgitud hagiavalduselt tasutud riigilõivust 550 eurot ja õigusabikulust koos käibemaksuga 180 eurot. Kohus andis 12.10.2018 määrusega pooltele tähtaja menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Hageja
täiendavat menetluskulude nimekirja ei esitanud. Seega tuleb lähtuda hagiavalduses esitatust.
25.TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Menetluses tasutud riigilõivu kulu 550 eurot on seadusest tulenevalt vajalik ja põhjendatud. Seega kuulub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 550 eurot.
26.Kui menetlusosaline peab kandma teise menetlusosalise õigusabikulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Põhjendatud ja vajalike kulude kindlaks tegemisel hinnatakse esindamisele kulunud aega (töötundide arv) ja eraldi ühe tööühiku hinda (tunnihind) (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-39-16). Hageja menetluskulude nimekirja järgi on hageja õigusabikulud koos käibemaksuga 180 eurot. Kostjad ei vaielnud hageja menetluskuludele vastu. Hagejale osutati õigusabi tunnihinnaga 120 eurot tund (+km). Kokku 1 tund ja 15 minutit, mis koosneb hagiavalduse koostamise kuludest. Kohus peab hagejale osutatud õigusabi toimingut ja sellele kulunud tööaega põhjendatuks ja vajalikuks. Hagejale osutatud õigusabitoiming oli vajalik. Hagejale osutatud õigusabi tunnitasu määr 120 eurot tunnis (+km) on kooskõlas käesoleval ajal turu tavapärase tasuga ning samuti kohtupraktikas mõistlikuks peetava õigusabi tunnitasu määraga. Seega on hageja menetluses kantud vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud 180 eurot (120 x 1 h 15 min). Hageja taotleb õigusabikulude väljamõistmist käibemaksuga. Kohus määrab hageja õigusabikulude suuruseks koos käibemaksuga kokku 180 eurot. Tulenevalt eeltoodust tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 730 eurot.
27.Vastavalt TsMS § 177 lg 4 ja hageja esitatud taotlusele, tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
28.Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2). Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.