2-18-11225/9 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

menetluskulude (s.o 262,20 eurot) tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Hageja võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada Harju Maakohtu tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni. Kohtuotsuse selgitused Kohus selgitab, et tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 444 lg 3 võib kohus tagaseljaotsuse teha kirjeldava ja põhjendava osata. Osaühing Aktiva Finants esitas 26.07.2018 hagiavalduse M G K vastu rahalises nõudes. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 1243,11 eurot, intressi 111,19 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 455,41 eurot. Hagiavalduse kohaselt on Placet Grupp OÜ ja M G Ki vahel 17.08.2016 sõlmitud laenuleping nr TL950336, mille kohaselt anti M G Kle laenu 2000 eurot; 26.12.2016 sõlmitud laenuleping nr 31003110010, mille kohaselt anti M G Kle laenu 450 eurot; 02.01.2017 sõlmitud laenuleping nr 31003110490, mille kohaselt anti M G Kle laenu 550 eurot. Nõue loovutati hagejale 19.09.2017. Kostjale on menetlusdokumendid kätte toimetatud väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole tähtaegselt hagiavaldusele vastanud. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2). Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele (VÕS § 76 lg 1). Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist (VÕS § 101 lg 1 p 1). VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohus on leidnud, et kui pooled ei ole ise tehingu tühisuse alustele tuginenud peab kohus omal algatusel arvestama ka muude tehingu tühisuse alustega (RK lahend nr 3-2-1-122-08, p 19; nr 3-2-1-32-06, p 14, nr 3-2-1-106-13 p 24). Ka Euroopa Kohus on leidnud, et kohus peab tarbijalepingu puhul omal algatusel kontrollima tüüptingimuste kehtivust (vt Euroopa Kohtu 14. juuni 2012. a otsus C-618/10 Banco Español de Crédito SA versus Joaquín Calderón Camino). Kohtul on seega kohustus kontrollida tehingu tühisuse aluseid sõltumata sellest, kas kostja on tehingu tühisusele tuginenud või mitte, sh tagaseljaotsuse tegemisel. Tulenevalt VÕS § 4062 lg 1 esimese lause kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga

viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Krediidikonto personaalsete tingimuste kohaselt oli poolte vahel 26.12.2016 sõlmitud laenulepingu nr 31003110010 laenu krediidi kulukuse määraks 58,20% aastas. Eesti Panga poolt väljastatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 30.11.2016 seisuga 18,95% ja alates 31.05.2017 seisuga 18,92%. Eeltoodust tulenevalt ületab krediidi kulukuse määr 58,20% enam kui kolmekordselt Eesti Panga poolt väljastatud krediidi kulukuse määra, mistõttu on poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping nr 31003110010 tühine. Kuna tarbijakrediidileping on VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine, siis ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras intressi ega võla sissenõudmiskulusid. Kohus leiab, et hageja esitatud võla sissenõudmiskulud ei ole põhjendatud ka teiste hagis märgitud lepingute puhul, kuivõrd hageja esitatud tõenditest nähtub, et hageja on esitanud kostjale võlateatiseid üksnes lepingu 31003110010 raames. Tulenevalt VÕS § 4062 lg 3, kui tarbijakrediidileping on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi käesoleva seaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. TsÜS § 84 lg 1 järgi tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kostja kohustub hagejale tasuma alusetu rikastumise sätete alusel 286,83 eurot, kuivõrd kostja on põhivõlgnevust varasemalt tasunud. Hageja nõuab lepingust 31003110010 tuleneva laenu kasutamise aja eest perioodil 24.06.201723.08.2018 eest intressi summas 28,80 eurot. Lepingu järgi on aastane intressimäär 46,10%. Laenulepingu tühisuse tõttu ei ole hagejal õigus nõuda intressi lepingus sätestatud määras. Hagejal on õigus kostjalt nõuda raha kasutamise eest intressi VÕS § 94 lg 1 sätestatud määras. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kohtu arvutuste kohaselt on intress 36,49 euro suuruse laenu osamakse kasutamise aja eest VÕS § 94 lg 1 sätestatud suuruses ajavahemiku 24.06.2017-23.08.2017 eest 0 eurot (36,49x0/100/365x61), intress 37,89 euro suuruse laenu osamakse kasutamise aja eest perioodil 24.07.2017.-23.08.2017 eest 0 eurot (37,89x0/100/365x31), intress 39,35 euro suuruse laenu osamakse kasutamise aja eest perioodil 23.08.2017-23.08.2017 eest 0 eurot (39,35x0/100/365x1). Eeltoodust tulenevalt on seadusjärgse intressi summa 0 eurot. Põhjendatud on TL950336 ja 31003110490 lepingutest tulenev intressinõue kokku summas 82,39 eurot. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu

eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Hageja on hagiavalduses välja toonud, et arvestab viiviseid lepingujärgse intressimääraga. TL950336 lepingu intressimäär on 34,07%; lepingu nr 31003110490 intressimäär on 45,19%. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on tarbijat ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-25-16 asunud seisukohale, et kuigi võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist“ alusel. Riigikohus leiab, et VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tuleks tühiseks hinnata vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Riigikohtu hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Samuti on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-25-16 p-s 13 avaldanud seisukohta, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda. Kohus leiab, et lepinguline viivisemäär on tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 ja 42 lg 1 järgi ning hagejal on võimalik nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et viivisemäär on mõistlik, kuivõrd pooled on kokku leppinud intressimääras. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kokku on sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras 26.07.2018 seisuga lepingu TL950336 puhul 50.92 eurot, lepingu 31003110010 puhul 20.18 eurot ja lepingu 31003110490 puhul 21.64 eurot. Kokku 92,74 eurot. Tuginedes eeltoost kuulub nõue rahuldamisele osaliselt.

Kohus rahuldab hagiavalduse osaliselt, seega jätab kohus hagimenetluse kulud TsMS § 163 lg 1 alusel 76% protsendi ulatuses kostja kanda ja 24% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 sätestab, et menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja kohtukuluks on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 225 eurot. Riigilõivu tasumine on olnud seadusest tulenevalt vajalik ja põhjendatud. Hageja kohtukuluks on õigusabikulud 950 eurot. Kohtu hinnangul on õigusabikulu summas 950 eurot selgelt põhjendamatu. Arvestades, et kohus rahuldas osaliselt hagi eelmenetluses tagaseljaotsusega, kuna kostja ei vastanud kohtu määratud tähtajaks kohtule, ei saa hageja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud olla suuremad kui 120 eurot. Kohus leiab, et nii riigilõivu, kohtutäituri tasu kui ka õigusabikulu näol on tegemist põhjendatud kulutustega summas 345 eurot. Kuivõrd kohus jätab hageja menetluskulud 76% ulatuses kostja kanda, tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks menetluskulud summas 262,20 eurot. Kostja hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid esitanud ei ole. TsMS § 177 lg 4 alusel kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse kohtule esitanud. Seetõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (262,20 eurolt) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.