T.K. hagi Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks ning Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ vastuhagi T.K. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
9979 eurot 48 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 3. mai 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Advokaadibüroo Tarmo apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
30. oktoober 2018
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja/vastuhagis hageja): Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ (registrikood 12348292), esindaja advokaat Marina Kelpman Vastustaja (hageja/vastuhagis kostja): T.K. (isikukood XXX), esindaja advokaat Kristi Haas
RESOLUTSIOON
Pilv
ja
Partnerid
OÜ
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 3. mai 2018 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ kanda.
Välja mõista Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ-lt T.K. kasuks menetluskulud ringkonnakohtus 720 eurot.
4.Kohustada Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ-d tasuma väljamõistetud menetluskuludelt T.K. le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.T.K. (hageja) esitas 19. septembril 2017 Tartu Maakohtule hagi Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 1948 eurot
senti. Hagiavalduse kohaselt esindas kostja hagejat tsiviilasjas nr 2-13-53877. Kuna kostja esindaja ei ilmunud 14. oktoobril 2014 toimunud kohtuistungile, jättis maakohus 30. oktoobri 2014 määrusega hageja hagi läbi vaatamata. Lisaks jättis maakohus täiendavate määrustega hageja kanda vastaspoole menetluskulud summas 2499 eurot 4 senti (koos kohtutäituri tasuga 3048 eurot 60 senti). Kuna kostja seaduslik esindaja tunnistas suuliselt hagejale, et kohtuistungile ilmumata jätmine oli kostja viga, lepiti kokku, et kostja tasub hagejale tekkinud kahju. Kostja kokkulepet ei täitnud ning probleeme tekkis ka teiste võetud kohustuste täitmisel. Hageja lõpetas kostjaga kõik lepingud 30. jaanuaril 2017. Samas päeval sõlmiti kirjalik võlatunnistus, millega kostja seaduslik esindaja Tarmo Pilv kinnitas varem suuliselt kokkulepitud võla tasumise kohustust summas 3048 eurot 60 senti. Hageja on seisukohal, et pooled sõlmisid deklaratiivse võlatunnistuse. Võlatunnistuse aluseks on poolte vahel 16. oktoobril 2013 sõlmitud kliendileping nr TS2013-140TP. Kostja on tasunud võlgnevust summas 1100 eurot. Hageja on korduvalt pöördunud kostja poole võlgnevuse tasumiseks ning kostja on kinnitanud soovi olukorra lahendamiseks, kuid võlgnevus on jätkuvalt tasumata.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Õigusteenuse osutamine on käsundi täitmine. Kohustust kindla tulemuse saavutamiseks käsundi puhul ei ole seadusega ette nähtud. Praegusel juhul puudus ka poolte kokkulepe selle kohta. Hagiavalduses esitatud nõude aluseks on hageja esitanud enda poolt omakäeliselt täiendatud dokumendi, mille teist eksemplari ei eksisteeri. Selline dokument ei vasta
büroos koostatavate ja sõlmitavate dokumentide kinnitatud vormireeglitele ning keegi büroost ei oleks sellisel kujul kokkulepet sõlminud. Kliendilepingu lõpetamise ja koondarve esitamise päeval palus hageja kostjalt arvete tasumise nõuetega oodata seoses hageja raske majandusliku olukorraga. Lisapingete vältimiseks nõustus kostja hagejat raskel eluperioodil toetama ja sellel põhjusel kandis hageja kontole perioodil veebruarist 2017 kuni aprillini 2017 1100 eurot laenuna. Kostja osutatud õigusteenuse eest tasus hageja varem esitatud osaliste arvete alusel ainult 5040 eurot. Hagejal on jäänud tasumata 6336 eurot.
3.Kostja esitas 20. novembril 2017 hageja vastu vastuhagi, milles palus mõista hagejalt enda kasuks välja 7436 eurot (6336 eurot + 1100 eurot). Vastuhagi kohaselt on kostja ja hageja vahel sõlmitud mitmed kliendilepingud. Kliendilepingute alusel on kostja osutanud hagejale õigusteenust mahus 79 tundi. Teostatud tööde maksumus moodustab 9480 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, seega kokku 11 376 eurot. Arvestades hageja rasket majanduslikku olukorda ja tulles vastu tema korduvatele palvetele esitas kostja hagejale ainult osalised arved kokku summas 5040 eurot. Need on ka tasutud. Ülejäänud summale vastavalt poolte kokkuleppele pidi kostja esitama arved kliendilepingu lõpetamisel. Teostatud tööde eest esitas kostja täiendavad arved summas 6336 eurot. Lisaks andis kostja hagejale 1100 euro suuruse laenu seoses hageja raske majandusliku ja perekondliku olukorraga.
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Pooled ei ole laenulepingut sõlminud. Hageja kontole kantud summad on tasutud võlatunnistuse katteks. Õigusteenuse eest tasumine toimus vastavalt lepingus ettenähtule. Enamus toimingute eest esitati arved ette. Kõik arved on ka tasutud. Täiendavaid arveid ei ole hagejale edastatud.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus rahuldas 3. mai 2018 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja
30.jaanuaril 2017 sõlmitud võlatunnistuse alusel 1948 eurot 60 senti ja viivise võlgnevuselt (1948 eurolt 60 sendilt) lahendi jõustumisest kuni võlgnevuse tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 3195 eurot ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 3195 eurot ja viivise. Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb olukorras, kus ei vaielda allkirja õigsuse üle, vaid dokumendi sisu üle, hagejal esitada tõendeid dokumendi õigsuse kohta. Hageja on esitanud kohtule tõendi, millest nähtub, et pooled on lõpetanud kliendilepingu ning sõlminud võlatunnistuse, millest tuleneb kostja kohustus tasuda hagejale kohtukulud summas 3048 eurot 60 senti. Kohus on kohtuistungil selgitanud pooltele võimalust ekspertiisi taotlemiseks, selgitamaks välja, kes, mida ja millal kirjutanud on. Kostja asus seisukohale, et ekspertiisiga ei ole võimalik selliseid asju kindlaks teha. Kuna pooled ekspertiisi taotlust esitanud ei ole, tuleb kohtul hinnata, kas võlatunnistuse sõlmimine on hageja esitatud asjaoludel eluliselt usutav. Dokumendilt on näha, et vandeadvokaat Tarmo Pilve allkiri on kirjutatud advokaadibüroo rekvisiitide peale, mis blanketist nähtuvalt ei ole tavapärane, kuna antud blanketil on olemas ettenähtud read, kuhu oleks olnud võimalik allkiri kirjutada (andis üle/võttis vastu). Toimiku üleandmise-vastuvõtmise aktil on pooled oma allkirjad just nendele viimati nimetatud ridadele kirjutanud. Seega on kohtu hinnangul eluliselt usutav hageja väide, et kliendilepingu lõpetamise aktil allkirjade ja trükitud teksti vaheline käsikirjaline tekst on kirjutatud enne dokumendi allkirjastamist.
Olukorras, kus pooled vaidlevad selle üle, kas leping (võlatunnistus) on sõlmitud või mitte, on võimalik poolte tegeliku tahte tõendamiseks tugineda mh lepingupoolte käitumisele enne ja pärast lepingu sõlmimist, sellele, kuidas pooled ise on lepingut tõlgendanud jms (VÕS § 29). Asja materjalidest nähtub, et kostja on teinud hageja kontole makseid perioodil 9. veebruarist 2017 kuni 13. aprillini 2017 vastavalt summades 100 - 500 eurot. Kliendilepingu lõpetamise aktis/võlatunnistuses on pooled kokku leppinud maksegraafikus. Kostja tehtud maksed on kokku 1100 eurot ning algavad kohe pärast maksegraafikus kokkulepitud esimese osamakse saabumise tähtaega. Maakohus leidis, et ei ole eluliselt usutav, et advokaadibüroo annab klientidele laenu ilma sellekohast kirjalikku lepingut sõlmimata. Viidates pooltevahelisele kirjavahetusele (hageja
7.märtsi 2017 kirjale ja kostja vastusele), leidis maakohus, et kostja ei ole hageja nõudele kohtuväliselt vastu vaielnud. Ka pooltevahelises sõnumivahetuses ei ole kostja esindaja hageja nõudele vastuväiteid esitanud, vaid väitnud, et on makse teinud. Seega on kohtu hinnangul eluliselt usutav, et tegemist on kostja ülekannetega võlatunnistuse katteks, mitte laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. Kuna kostja ei ole pidanud vajalikuks taotleda võlatunnistuse osas ekspertiisi teostamist või tunnistajate ülekuulamist ning ka muid täiendavaid tõendeid ei ole kostja võlatunnistuse ümberlükkamiseks esitanud, luges maakohus tõendatuks, et pooled on sõlminud kõnealuses dokumendis sisalduva kokkuleppe. Viidates Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, asus maakohus seisukohale, et pooled on sõlminud deklaratiivse võlatunnistuse. Praegusel juhul on tegemist võlatunnistusega, kus pooled ei ole võlatunnistuse tekstis selgelt väljendanud oma tahet luua algsest kohustustest sõltumatu kohustus kõrvuti algse kohustusega või viidanud sellele, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Pooled on kokku leppinud, et kostja võlgneb hagejale kohtukulud summas 3048 eurot 60 senti. On eluliselt usutav, et kostja võetud kohustus tuleneb pooltevahelise kliendilepingu rikkumise tõttu tekkinud kahjust. Seega pöördub tõendamiskoormis ümber, st hagejal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning kostja peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Kuna maakohus on tuvastanud, et võlatunnistus on antud tsiviilasjas nr 2-13-54877 tekkinud menetluskulude hüvitamiseks, siis ei saa kostja enam esitada vastuväiteid oma kohustuse mitterikkumise kohta kliendilepingust tuleneva käsundi täitmisel. Kuna kostja muid võimalikke vastuväiteid, mis oleksid tekkinud pärast võlatunnistuse sõlmimist või millest kostja võlatunnistuse sõlmimisel teadlik ei olnud, esitanud ei ole, siis maakohus rahuldas hagi. Vastuhagis on kostja esitanud hageja vastu kaks nõuet – kliendilepingust tuleneva nõude ja laenulepingust tuleneva nõude. Maakohus, uurides ajaarvestuses esitatud spetsifikatsiooni ja kõrvutades seda kliendilepingust nr TS2013-139TP tuleneva ülesandega, asus seisukohale, et ainult neli punkti spetsifikatsioonis on hõlmatud kliendilepingus oleva tööülesandega. Muud spetsifikatsioonis kirjeldatud õigustoimingud on tehtud Viru Maakohtus toimunud menetluse raames. Maakohus leidis, et tehinguliste nõuete puhul kohaldub määratletuse põhimõte (VÕS § 6 lg 3 II lause), millest tulenevalt peab olema tehingu poolele arusaadav, millised on tema kohustused ja õigused tulenevalt õigussuhtest. Käsundi puhul peab olema pooltele arusaadav, millist teenust osutatakse, millises mahus ja millise tasu eest ning, et tasu maksmise kohustus tekib pärast käsundi täitmist, ehk pärast kliendilepingu alusel osutatud ülesande täitmist. Kuna hagejale on kliendilepingu täitmise ajal arveid esitatud ning hageja on nende eest ka tasunud, ei ole
põhjendatud täiendavate tasunõuete esitamine määratlemata ajavahemiku järel ilma sellekohast kokkulepet omamata. Kuna esitatud arvetest ei nähtu, et arved on esitatud antud asjas vaid osaliselt ning kostja ei ole TsMS §-st 230 tulenevalt esitanud kohtule mitte ühtegi uut tõendit, mis kinnitaks poolte kokkulepet arvete ositi tasumiseks, ei ole põhjendatud vastuhagi rahuldamine täiendavalt esitatud arvete nr 1171, nr 1172, nr 1174 ja nr 1178 osas. Maakohus selgitas, et TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Seega ei saa kohtu hinnangul kostja väljatoodud selgitus arvete esitamise kohta olla kuidagi tavapärane praktika advokaadibüroode töös. Selline praktika jätaks kliendi kohtumenetluses ilma võimalusest, et tema menetluskulud jäävad vastaspoole kanda. Samuti ei ole eluliselt usutav, et advokaadibüroo esitab kliendile arved aastaid pärast teenuse osutamist sellekohase kirjaliku kokkuleppeta. Kuna hageja on esitanud vastuväite, et näeb arveid esmakordselt kohtumenetluses, tulnuks kostjal tõendada arvete edastamist hagejale. Kuna kostja seda teinud ei ole, puuduvad kohtu hinnangul tõendid, mis kinnitaksid, et kostja on hagejalt üldse varem selliste arvete tasumist nõudnud. Kliendilepingu nr TS2014-220TP p 9.1 kohaselt kohustus klient tasuma advokaaditasu ettemaksu 300 eurot, millele lisandub käibemaks seaduses sätestatud ulatuses. Leping jõustub esmase arve tasumisel. Seega võib eeldada, et kuna kostja on arve esitanud (väidetavalt teenust osutanud), on tasutud ka ettemaks 300 eurot. Ainus arve, mis kliendile antud lepingu alusel toimikust nähtuvalt on esitatud, on arve nr 1173. Sellelt arvelt ei nähtu, kuidas on kostja tasutud ettemaksu arvestanud. Kuna kostja on selle arve esitanud hagejale alles kohtumenetluses, võib olla eluliselt usutav, et tegelikkuses kattis hageja poolt tasutud ettemaks õigusteenuse osutamise kulud. Kliendilepingu nr TS2015-427/TP p 17 kohaselt tasub klient lepingu sõlmimisel ettemaksu koos käibemaksuga. Selle lepingu alusel on hagejale esitatud vaid arve nr 1175. Arvest ei nähtu, mille katteks on arvestatud ettemaksu summa ning kui suur see oli. Kuna arve summa on väiksem kui ettemaks 300 eurot, on võimalik, et õigusteenuse maksumus on tasutud. Arvetest nr 1176 ja nr 1177 ei nähtu, milliste kliendilepingute alusel need esitatud on. Kostja ei ole tõendanud pooltevahelist kokkulepet nimetatud ülesannete täitmiseks. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit või taotlust, millega oleks võimalik tõendada laenulepingu sõlmimist. Hageja on eluliselt usutavalt kohtule tõendanud kostja poolt hageja kontole tehtud ülekannete aluse.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus jätnud tähelepanuta asjaolud, mis tõendavad hageja pahatahtlikku käitumist hagi esitamisel. Kohustust kindla tulemuse saavutamiseks käsundi puhul ei ole seadusega ette nähtud. Praegusel juhul puudus ka poolte kokkulepe selle kohta. Maakohus on jätnud kõik kostja selgitused ja esitatud tõendid tähelepanuta. Selliselt on kostja korduvalt rõhutanud, et kohtule esitatud dokument on hageja poolt pahatahtlikult omakäeliselt muudetud. Kostja esitas kohtule ka omakäeliselt muudetud poolte vahel sama kuupäeval allkirjastatud toimiku üleandmise-vastuvõtmise akti, mille teine eksemplar erineb hageja poolt esitatust. Kostja rõhutas seda, et hageja esitatud ja omakäeliselt täiendatud dokumendi teist eksemplari ei eksisteeri ning, et nimetatud tõendiga omistati kostjale kohustus, mis oma olemuselt on absurdne. Kokkuleppe sõlmimine kliendilepingu lõpetamise lepingu peal on välistatud, sest
selline dokument ei vasta büroos koostatavate ja sõlmitavate dokumentide kinnitatud vormireeglitele. Kui kostja võlgnevus eksisteeriks, siis oleks hageja soovinud osalised arved sellega tasaarvestada. Asjaolu, et hageja ei ole sellist soovi avaldanud, viitab selgelt, et mingit kostja lubadust ega võlgnevust ei olnud. Hageja esitas hagi alles 20. septembril 2017 (pärast hagejale ettepaneku võlgnevuse tasumiseks esitamist). Hageja esitatud väited ja tõendid on vastuolulised, kuid maakohus jättis need sisuliselt hindamata ja tugines hageja paljasõnalistele väidetele. Maakohus on jätnud paljud kostja esitatud väited ja tõendid analüüsimata. Hageja ei ole tõendanud kohtule, et oli sõlmitud suuline kokkulepe, et kostja tasub talle tsiviilasja nr 2-13-54877 vastaspoole menetluskulud. Hageja ei ole tõendanud väidetava võlatunnistuse sõlmimist ega selle ehtsust. Nimetatud asjaolude tõendamiskoormis on hagejal. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited, et praegusel juhul oli vastavalt kliendi (hageja) soovile sõlmitud kokkulepe, et hageja tasub arved osaliselt ja tasumata osa arvete väljastamine ning tasumine toimub kliendisuhte lõpetamisel ajal. VÕS § 821 lg 1 p 2 kohaldamine on väär. Vastavalt kliendi (hageja) soovile oli kogu tasu maksmine kokku lepitud kliendisuhte lõpus või vastavalt võimalustele tasuda. Kuna VÕS § 628 lg 1 ei konkretiseeri aega pärast käsundi täitmist ning praegusel juhul olid arved esitatud hagejale pärast käsundi täitmist, on maakohus ebaõigesti kohaldanud ja tõlgendanud VÕS § 628 lg-t 1. Advokatuuriseadus ei keela osutatud õigusteenuse eest arvete hilisemat väljastamist ega nende maksmist kliendi poolt. Praegusel juhul on järgitud VÕS § 76 lg-t 1, sest kostja esitaski arved pärast käsundi täitmist vastavalt seadusele ja vastavalt kokkuleppele kliendisuhte lõpus. Kostjale ei saa ette heita seda, et ta täitis kliendi soovi ja järgis kokkulepet ja seadust. Kostja oli oma töö teinud ja käsundist tulenevad ülesanded täitnud. Kliendileping ei saa tekitada kostjale kohustust hagejale tsiviilasjast nr 2-13-54877 tulenevate vastaspoole menetluskulude hüvitamiseks. Hageja on ise maakohtu menetluses väitnud, et kohtuistungile lepingulise esindaja mitteilmumine ei mõjutanud kohtuasja tulemust ega menetluskulude jaotust. Maakohus ei ole hageja vastuolulistele väidetele hinnangut andnud. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 619 ja andnud käsunduslepingule seaduses sätestatust teistsuguse tõlgenduse. Tegelikkuses võlgneb hoopis hageja kostjale 7436 eurot. Arved koos pretensiooniga olid hagejale esitatud kliendisuhte lõpus. Maakohus on jätnud arvestamata, et kostja on täitnud käsunduslepingujärgse teenuse hageja ees oluliselt suuremas mahus, kui oli alguses arveid esitanud. Seega oli kostjal õigus esitada arveid tehtud tööde eest. Maakohtul ei olnud alust vastuhagi rahuldamata jätmiseks. Maakohus on hinnanud tõendeid vääralt ja see on viinud ebaõigele järeldusele, et ainult kostja on oma käitumisega tekitanud hagejale kahju. Sellest tulenevalt on kohus kohaldanud ka vääralt materiaalõigusnormi. Kuna hageja ei vaidlustanud TS2013-139TP lepingu alusel osutatud õigusteenuse ühtegi muud toimingut, siis ei olnud maakohtul alust ega põhjust lugeda kogu ajaarvestust ebaõigeks ning ei olnud alust kostja kogu nõude rahuldamata jätmiseks. Maakohus konstateeris arvete nr 1172 ja nr 1174 esitamise asjaolusid, kuid jättis need täielikult hindamata. On arusaamatu, kuidas jõudis maakohus järelduseni, et vastuhagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.
Käsundusleping ei välista poolte kokkulepet arvete hilisema väljastamise ja tasumise kohta. Teenuse maksumus ja advokaadi tunnitasu oli kokku lepitud poolte vahel sõlmitud kliendilepingus. Kliendilepingu punkt ettemaksu kohta on lisatud lepingusse kliendipoolse kohustuste täitmise tagamiseks, kuid mingit ettemaksu maksmist üheski büroos ei toimu ilma sellekohase arve väljastamiseta. Ettemaksuarve ongi sisuliselt esimene arve osutatava teenuse eest. Kohtu oletus, et ettemaks on mingi eraldi tasutav summa, on ebaõige. Hagejaga kliendisuhe ja arvete tasumise praktika tõendab, et hageja ei ole kunagi tasunud arveid maksetähtajaks, vaid tasus need hiljem ja osaliselt. Arvel nr 1176 on selgelt märgitud, milliseid ülesandeid kostja täitis. Hageja oli nimetatud õigusteenust tellinud ja ei ole seda kunagi vaidlustanud. Ka arvel nr 1177 on märgitud, milline oli õigusteenuse sisu. Kostja on kinnitanud, et arvetel nimetatud dokumendid on koostatud ning esitatud, sest hageja tellis nimetatud õigusteenust.
7.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldatama ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 3. mai 2018 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Kuna Tartu Maakohtu 3. mai 2018 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
9.Maakohus on õigesti, hinnates asjas esitatud tõendeid, asunud seisukohale, et kostja andis
30.jaanuaril 2017 kostjale võlatunnistuse, millega tunnistas võlga hageja ees summas 1948 eurot 60 senti. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et alusetu on kostja seisukoht maakohtu poolt menetlusnormi rikkumise kohta seeläbi, nagu oleks maakohus jätnud kõik kostja selgitused ja esitatud tõendid tähelepanuta. Maakohus on otsuse tegemisel märkinud kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas, ning põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja faktiliste väidetega ning analüüsinud kostja poolt esitatud tõendeid (TsMS § 442 lg 8).
10.Eelkõige on poolte vahel vaidlus selles, milline õiguslik tähendus on 30. jaanuaril 2017 vormistatud kliendilepingu lõpetamise aktile (I kd tl 106) märgitud juurdekirjutusel, mille kohaselt „Advokaadibüroo Tarmo Pilv võlgneb T.K. le kohtukulud summas 3048.60 eurot. Pooled lepivad kokku, et Tarmo Pilv advokaadibüroo tasub T.K. le summa 3048.60 osade kaupa alljärgnevalt: 28.02.2017. 1000.00, 30.03.2017 1000.00, 08.02.2017 1048.60“. Hageja on seisukohal, et 30. jaanuari 2017 kliendilepingu lõpetamise aktile märgitu on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena. Võlatunnistuse aluseks on poolte vahel 16. oktoobril 2013 sõlmitud teenuse osutamise leping nr TS2013-140TP ning võlatunnistusega tunnustab kostja hagejale tsiviilasjas nr 2-13-54877 tekitatud kahju suurust (menetluskulude näol) ning annab kinnituse võla tasumiseks ositi. Kostja on hageja väitele vastu vaielnud ning tema seisukoha järgi ei ole ta hagejale andnud võlatunnistust. Samas ei ole kostja esitanud vastuväiteid seoses kliendilepingu lõpetamise aktil
olevate allkirjade ehtsusega, vaid tema vastuväited puudutavad dokumendi sisu õigsust. Kostja väitel on kokkulepe võlatunnistuse andmise kohta aktile pärast selle allkirjastamist juurde kirjutatud.
11.Maakohus on vaadelnud vaidlusalust dokumenti ning järeldanud, et eluliselt usutav on hageja väide, et kliendilepingu lõpetamise aktil allkirjade ja trükitud teksti vaheline käsikirjaline tekst on kirjutatud enne dokumendi allkirjastamist. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 31, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Samuti on maakohus, asudes hindama võlatunnistuse sõlmimist, põhjendatult tuginenud poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel mh lepingupoolte käitumisele enne ja pärast lepingu sõlmimist (sh arvestanud kostja poolt hageja pangakontole teostatud makseid perioodil 09.02.201713.04.2017 (I kd tl 7) ja pooltevahelist e-kirjavahetust (I kd tl 93-100) ning pooltevahelist sõnumivahetust (I kd tl k 101-103)). Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et tõendeid koosmõjus hinnates saab asuda seisukohale, et kostja tunnistas 30. jaanuari 2017 võlatunnistusega, et ta võlgneb hagejale kohtukulud summas 3048 eurot 60 senti ning kohustus võlgnevuse tasuma vastavuses maksegraafikuga.
12.Alusetu on kostja väide, et tema poolt hageja pangakontole teostatud maksed perioodil 09.02.2017-13.04.2017 olid laenulepingust tulenevad maksed, sest hagejal oli tollel ajal raske majanduslik ja perekondlik olukord ning seetõttu palus ta laenu. Hageja on eitanud tema ja kostja vahel laenulepingu sõlmimist ning kuna kostja ei ole tõendanud väidetava laenulepingu sõlmimist, siis on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et kostja poolt hageja pangakontole teostatud maksed perioodil 09.02.2017-13.04.2017 olid maksed seoses võlatunnistuses kokkulepitud maksegraafikuga.
13.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et poolte vahel oli sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-des 36-37, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Kuna 30. jaanuari 2017 kliendilepingu lõpetamise aktile märgitud juurdekirjutus on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena, siis on pöördunud tõendamiskoormis ümber, s.o hagejal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning kostja peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (menetlusõiguslik tagajärg). Deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Seda, kas ja millistest vastuväidetest on võlgnik võlatunnistuse andmisel võla sissenõudmise lihtsustamiseks loobunud, tuleb hinnata iga kord vastavalt asjaoludele. Üldjuhul eeldatakse, et võlgnik on loobunud kohustuse täitmisest keeldumist võimaldavatest vastuväidetest, mida ta võlatunnistuse andmise ajal teadis või pidi teadma. Põhimõtteliselt on ka võimalik, et võlatunnistuse andmisega võlgnik vastuväidetest ei loobunud, vaid kinnitas võla olemasolu ning sellise võlatunnistuse andmise tagajärjeks on üksnes tõendamiskoormise ümberpööramine. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on kostja kinnitanud võla olemasolu hageja ees, kuid ta ei ole loobunud vastuväidetest, seega on võlatunnistuse andmise tagajärjeks üksnes tõendamiskoormise ümberpööramine. Kuivõrd võlatunnistus on antud tsiviilasjas nr 2-13-54877 tekkinud menetluskulude 3048 eurot 60 senti hüvitamiseks seoses kostja poolt hagejaga sõlmitud kliendilepingu rikkumisega, siis oleks kostja pidanud kohustusest vabanemiseks tõendama, et ta ei rikkunud tsiviilasjas nr 2-13-54877 kliendilepingut ning seega ei ole põhjustanud ka hagejale
kahju. Kuna kostja ei ole täitnud oma tõendamiskoormist, siis on maakohus õigesti hagi rahuldanud. Asjakohatu on kostja väide, et õigusteenuse osutamine tulenevalt kliendilepingust kui käsunduslepingust ei too kaasa kohustust kindla tulemuse saavutamiseks ning seetõttu ei ole ta kliendilepingut rikkunud. Hageja ei ole väitnud, et kostja oleks lepingut rikkunud sellega, et ei ole saavutatud kindlat tulemust, vaid hageja väitel rikkus kostja kliendilepingut, kuna ei ilmunud kohtuistungile (II kd tl 43-44) ja kohus jättis seetõttu hagi läbi vaatamata ning menetluskulud hageja kanda (II kd tl 45-61). Kostja väide, et lepingulise esindaja mitteilmumine ei mõjutanud asja nr 2-13-54877 tulemust, ei välista kostjapoolset kliendilepingu rikkumist. Kostja ise on nõustunud võlatunnistuse sõlmimisega, mille kohaselt temapoolse lepingu rikkumisega tekitatud kahju suuruseks on 3048 eurot 60 senti ning ta on kohustunud selle hüvitama.
14.Maakohtu järeldust ei muuda ebaõigeks kostja väide, et hageja esitatud ja omakäeliselt täiendatud kliendilepingu lõpetamise akti teist eksemplari ei eksisteeri. Samuti ei anna alust võlatunnistuse välistamisele kostja seisukoht, et võla tunnistamise kokkuleppe sõlmimine kliendilepingu lõpetamise lepingu peal ei ole võimalik, sest selline dokument ei vasta büroos koostatavate ja sõlmitavate dokumentide kinnitatud vormireeglitele. Asjaolu, et hageja poolt maakohtule esitatud 30. oktoobri 2017 toimiku üleandmise-vastuvõtmise akt (I kd tl 106) erineb väidetavalt kostja valduses olevvast aktist ei mõjuta seda, et kostja on andnud hagejale deklaratiivse võlatunnistuse. Asjakohatu on kostja väide, et kui kostja võlgnevus eksisteeriks, siis oleks hageja soovinud tasaarvestada talle kostja poolt esitatud arveid.
15.Maakohus on õigesti jätnud vastuhagi rahuldamata ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Nähtuvalt vastuhagist on kostja esitanud hageja vastu kliendilepingutest tuleneva nõude summas 6336 eurot ja laenulepingust tuleneva nõude summas 1100 eurot.
15.1.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kuivõrd kostja esitas vastuhagis hageja vastu laenulepingust tuleneva nõude, tulnuks kostjal TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendada laenulepingu sõlmimist poolte vahel, kuid kostja ei ole seda teinud. Ainuüksi asjaolu, et kostja on hagejale üle kandnud 1100 eurot, ei tõenda laenulepingu sõlmimist nende vahel. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus tuvastasid, et kostja poolt hageja pangakontole teostatud maksed perioodil 09.02.2017-13.04.2017 summas 1100 eurot olid maksed seoses võlatunnistuses kokkulepitud maksegraafikuga, kuid tegemist ei olnud kostja poolt laenu andmisega hagejale. Lähtudes eeltoodust on maakohus õigesti jätnud rahuldamata vastuhagi laenulepingust tuleneva võlgnevuse 1100 väljamõistmiseks.
15.2.Kliendilepingutest tulenevas nõudes tugineb kostja poolte vahel sõlmitud kliendilepingutele nr TS2013-139TP, nr TS2013-140TP, nr TS2014-220TP, nr TS2014-268TP, nr TS2015-427/TP ja nr TS2013-97/TP. Kostja väitel on ta nimetatud kliendilepingute alusel hagejale (kliendile) osutanud õigusteenust mahus 79 tundi ning teostatud tööde maksumus moodustab kokku 11376 eurot (km-ga), millest on hageja poolt tasutud 5040 eurot ning tasumata on 6336 eurot (II kd tl 25; 2930; 32-33; 35; 37-38). Hageja on kostja vastuhagile vastu vaielnud.
15.2.1.Maakohus on kostja kliendilepingutest tulenevat nõuet hageja vastu igakülgselt analüüsinud, sh hinnanud kõiki asjas esitatud tõendeid ning põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja faktiliste väidetega. Ringkonnakohus nõustub kõigi maakohtu otsuse vastavate põhjendustega (vaidlustatud otsuse p-d 47-48, 53-58) ning ei pea vajalikuks neid korrata.
15.2.2.Kostja väitel jättis maakohus tähelepanuta, et praegusel juhul oli vastavalt kliendi (hageja) soovile sõlmitud kokkulepe, et hageja tasub arved osaliselt ja tasumata osa arvete väljastamine ning tasumine toimub kliendisuhte lõpetamisel ajal. Iseenesest on eelnimetatud kokkulepe võimalik, kuid kuna hageja on kostja väitele vastu vaielnud, siis oleks pidanud kostja tõendama pooltevahelist kokkulepet osutatud teenuste eest lõplikuks tasumiseks kliendilepingute lõpetamisel. Kostja seisukoha kohaselt oli poolte vahel vastav suuline kokkulepe, kuid asjas olevate tõenditega ei ole tõendatud suulise kokkuleppe sõlmimine. Hageja väitel tasus ta osutatud õigusteenuse eest vastavalt lepingute alusel esitatud arvetele ning poolte vahel ei olnud kokkulepet selle kohta, et täielik tasumine osutatud teenuse eest toimub alles kliendisuhte lõpetamisel.
15.2.3.Maakohus on õigesti hinnanud 16. oktoobril 2013 poolte vahel sõlmitud kliendilepingu nr TS2013-139TP (I kd tl 32-34) alusel esitatud arvet nr 1171 (II kd tl 25). Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 47.1, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.
15.2.4.Ebaõige on kostja väide, et maakohus konstateeris arvete nr 1172 (II kd tl 29) ja nr 1174 (II kd tl 32) esitamise asjaolusid, kuid jättis need täielikult hindamata. Maakohus on hinnangu nimetatud arvetele esitanud vaidlustatud otsuse p-s 47.4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega ning ei korda seda.
15.2.4.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus on konstateerinud vaidlustatud otsuse p-s 48 arvete nr 1173 (II kd tl 30), nr 1175 (II kd tl 33), nr 1176 (II kd tl II kd tl 37) ja nr 1177 (II kd tl 38) väljastamise asjaolusid, kuid jätnud arved hindamata. Maakohus on esitanud vastavad põhjendused vaidlustatud otsuse p-des 54, 55, 56, 57 ja 58, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.
16.Eeltoodu alusel on maakohus õigesti jätnud vastuhagi täielikult rahuldamata.
17.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja on esitanud taotluse välja mõista kostjalt menetluskulud ringkonnakohtus summas 1500 eurot, sh tutvumine maakohtu otsusega ja apellatsioonkaebusega ning vastuse koostamine kaebusele 10 tundi 1200 eurot; ettevalmistus istungiks 1 tund 30 min 150 eurot ning osalemine istungil 1 tund 120 eurot. Ringkonnakohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud kuuluvad TsMS § 175 lg 1 alusel hüvitamisele summas 720 eurot. Apellatsioonkaebusele vastuse koostamine on hõlmatud maakohtu otsusega ja apellatsioonkaebusega tutvumisega ning vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks selles osas on 5 tundi summas 600 eurot (5x120=600). Kohtuistungi kestvuseks oli 30 min ning arvestades kohtuistungiks ettevalmistamise ajaks samuti 30 min, on selles osas vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks 1 tund summas 120 eurot. Kokku tuleb kostjal hüvitada hagejale lepingulise esindaja kulud ringkonnakohtus summas 720 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt tuleb kostjal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.