Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv
Tsiviilasi
Osaühingu PriMan Ehitus hagi OSAÜHING ANKONA HOLDING vastu 15 770 euro 3 sendi ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.05.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OSAÜHINGU ANKONA HOLDING apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
22 496 eurot 56 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) Osaühing PriMan Ehitus (registrikood 11245667), lepinguline esindaja Martti Kangur Kostja (apellant) OSAÜHING ANKONA HOLDING (registrikood 11198092), seaduslik esindaja PR
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 08.05.2018 otsus osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja viivis 250 eurot 9 senti ületavas ulatuses, samuti osas, millega maakohus määras kindlaks menetluskulude jaotuse ning hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja viivisenõue 250 eurot 9 senti ületavas osas rahuldamata ning jaotada menetluskulud maakohtu poolt määratust erinevalt. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.Lugeda otsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks sõnastuseks: "1. Rahuldada PriMan Ehitus OÜ hagi OSAÜHING ANKONA HOLDING vastu osaliselt.
2.Välja mõista OSAÜHINGULT ANKONA HOLDING PriMan Ehitus OÜ kasuks võlgnevus kokku summas 16 020 eurot 12 senti, millest põhivõlgnevus 15 770 eurot 3 senti ning 31.10.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 250 eurot 9 senti."
5.Jätta mõlemas kohtuastmes kantud menetluskulud 28,8% ulatuses hageja Osaühingu PriMan Ehitus kanda ning 71,2% ulatuses kostja OSAÜHINGU ANKONA HOLDING kanda.
6.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing PriMan Ehitus (hageja) on esitanud 06.11.2017 Harju Maakohtule hagi OSAÜHING ANKONA HOLDING (kostja) vastu, milles palub mõista kostjalt välja põhivõla 15 770 eurot 3 senti ja viivise 6726 eurot 53 senti. Hageja palus jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja sõlminud suulise töövõtulepingu, mille kohaselt hageja teostab ehitustöid Sauel aadressil Palju tee 52a. Hageja on ehitustööd teostanud ja kostja on need tööd üleandmise-vastuvõtmise aktidega vastu võtnud. Kostjal on kohustus tehtud tööde eest maksta. Hageja esitas kostjale järgnevad arved: arve nr 17632 summas 6189 eurot 88 senti maksetähtajaga 14.07.2017; arve nr 17680 summas 9580 eurot 15 senti maksetähtajaga 22.08.2017. Kostja on nimetatud arved jätnud täies ulatuses ja põhjendamatult maksmata. Hageja on saatnud kostjale korduvalt meeldetuletusi kohustuste täitmata jätmise kohta, kuid sellele
2(12)
Tsiviilasi nr: 2-17-16531 vaatamata ei ole kostja võlgnevust tasunud. Viimati saatis hageja kostjale lepingu täitmise nõude 17.10.2017. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-st 1 nõuab hageja viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastavalt kostjale esitatud arvetele oli hagejal õigus nõuda viivist 0,5% päevas iga makseaja ületatud päeva eest. Kostja ei vaielnud arvetele ja nendes toodud tingimustele vastu, vaid lubas oma 03.09.2017 saadetud e-kirjas kohustused täita. Hageja arvestuste järgi oli tal 31.10.2017 seisuga õigus nõuda kostjalt viivist kokku 6726 eurot 53 senti. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Tööde teostamine ega nende vastuvõtmine ei tähenda, et töö oli teostatud kohaselt ja õigeaegselt, millele vastanduks koheselt tellija tasu maksmise kohustus. Neid asjaolusid ei ole hageja täpsustanud ega tõendanud. Niisamuti ei ole hageja viidanud mitte ühelegi töövõtulepingu kokkuleppele ega avanud töövõtu sisu, nt töö maht, tähtaeg jms. Samuti ei ole hageja selgitanud ega tõendanud, millel selline tasuarvestus tugines, ega seda, et kõik töölõigud (eriti sedavõrd üldistavad nagu muud kulud), mille eest hageja kostjalt tasu nõudis, olid poolte vahel kokku lepitud. Tõendamata on ka see, et tööde eest nõutav tasu oli poolte vahel kokku lepitud selles suures, nagu see aktidelt nähtub. Konkreetset lepingulist suhet seaduse sätetega sidumata jättes ei ole võimalik hageja nõude rahuldamine. Hageja ei tõendanud töövõtu tingimusi, tööde teostamist ega tasu sissenõutavaks muutumist. Kokkuvõtvalt leidis kostja, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud. Hageja teostatud töö puhul oli tegemist töövõtulepingule mittevastava tööga. Töös esinesid erinevad puudused. Hageja ei teostanud töid kokkulepitud mahus, kvaliteediga, nõuetekohaselt, kokkulepitud tingimustel ja kokkulepitud tähtajaks. Seega oli hageja rikkunud töövõtust tulenevat põhikohustust. Kostja selgitas, et eksitav on hageja hagiavalduse p-s 1.4 märgitu, justkui oleks kostja lubanud oma 03.09.2017 vastuses kohustused täita hiljemalt 10.09.2017. Sellist lubadust viidatud ekirjast ei tulenenud. Mõlemal hageja aktil olid märgitud read lisatööde kohta. Aktile nr 1 on kirjutatud lisatöid summas 941 eurot 43 senti (käibemaksuta). Aktile nr 2 on kirjutatud lisatöid summas 5330 eurot 37 senti (käibemaksuta). Lisatasu nõue tekib üksnes juhul, kui pooled on selles eraldi kokku leppinud. Pooled mistahes lisatööde tegemise kokkuleppeid sõlminud ei ole. Seda kinnitab mh kostja 07.08.2017 e-kiri hagejale, milles kostja selgitas, et lisatööd lepitakse kokku enne tööde teostamist, et välistada arusaamatuste tekkimist. Hageja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit tõendamaks pooltevahelisi kokkuleppeid lisatööde teostamiseks, millistega oleks mh kokku lepitud lisatööde teostamise tähtajad ja summad. Kostja vaidles hageja lisatööde nõudele vastu. Hagejal ei olnud kostja vastu sellist nõuet. 3(12)
Tsiviilasi nr: 2-17-16531
Kostjale jääb arusaamatuks, miks arvestab hageja viivist 0,5-protsendilise päevamäära järgi. Poolte vahel ei ole viivisemäära kokkulepet. Seega praegusel juhul rakendub viivis seadusjärgses määras. Juhul, kui hageja soovis jääda 0,5-protsendilise viivise päevamäära juurde, siis pidi hageja tõendama, et osapoolte vahel oli sõlmitud vastav kokkulepe. Arusaamatu on seegi, miks arvestab hageja arvelt nr 17632 viivist alates 15.07.2017, kui selleks hetkeks ei olnud kostja veel akti nr 1 isegi mitte allkirjastanud. Akti nr 2 alusel väljastatud arve nr 17680 kannab kuupäeva 15.08.2017, ka see oli väljastatud enne akti allkirjastamist. Kostja arusaamist mööda ei saanud hageja kumbagi arvet väljastada enne 16.08.2017. Arve nr 17632 kõige varasem maksetähtaeg oleks saanud olla 22.08.2017 (arvel nr 17680 on maksetähtajaks märgitud 22.08.2017). Pooltevahelisele suhtele kohaldub seadusjärgne viivisemäär. Arve nr 17632 kohane viivisearvestus ei saanud alata varem kui 23.08.2017. Hageja palus viivise välja mõista kuni 31.10.2017. Eelnevaid kaalutlusi arvestades, sai arvelt nr 17632 olla viivist kogunenud summas 77 eurot 64 senti ja arvelt nr 17680 summas 48 eurot 85 senti. Alternatiivselt esitas kostja viivise vähendamise taotluse. Hageja viivisenõue moodustab ligi poole hageja põhivõlgnevuse nõudest. Kostja leidis, et tegemist oli erakordselt suure viivisenõudega. Hageja arvestas seda omaalgatuslikult ebamõistlikult suure viivisemäära järgi (pooltel puudub kokkuleppe 0,5% viivisemäära rakendamises). Sedavõrd suur viivis ei kandnud kompensatsioonilist ega kahju vähendavat iseloomu, mille tõttu oli selle nõudmine kostja arvates täies ulatuses vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja on arvestanud viivist vastavalt 109 ja 70 päeva eest. Selle ajaperioodi jooksul ei saanud hagejale tekkida viivitusest täiendavat kahju, mille tõttu ei olnud viivise väljamõistmine praegusel juhul mitte kuidagi õigustatud. Kuivõrd hageja täiendavat kahju kandnud ei ole (st hageja ei ole väidetavast kohustuse rikkumisest kahju saanud) oli hageja esitatud viivisenõue ilmselgelt ebaproportsionaalne. Juhul kui võlausaldaja tegelikult kahju kandnud ei ole, oleks viivise väljamõistmine vastuolus hea usu põhimõttega, mis oli omakorda viivise vähendamise aluseks. Seda enam, et hageja töövõtjana rikkus oma kohustusi kostja ees. Kostja taotles viivise vähendamist 300 euroni. Maakohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 08.05.2018 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 22 496 eurot 56 senti, millest põhivõlgnevus on 15 770 eurot 3 senti ja viivis 6726 eurot 53 senti. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid töövõtulepingu, mille kohaselt kohustus hageja teostama ehitustöid vastavalt hinnapakkumisele objektil Paju tee 52a, Saue ja kostja pidi maksma hagejale selle eest tasu. Maakohus leidis, et kostja on tööd pretensioonideta vastu võtnud. 07.07.2017 ja 15.08.2017 allkirjas hageja teostatud tööde aktid. Kostja allkirjastas aktid 16.08.2017. Hageja esitas
4(12)
Tsiviilasi nr: 2-17-16531 kostjale kaks arvet kogusummas 15 770 eurot 3 senti. Kostja on jätnud töövõtulepingu alusel teostatud tööde eest hagejale tasumata. Kostja ei ole esitanud kohtule faktiliste asjaolude kohta tõeseid andmeid. Paljasõnalised on kostja väited selle kohta, et puudus lisatööde teostamiseks lepinguline suhe. Maakohtu hinnangul puudus kostjal põhjus keelduda tööde eest tasumisest. Hageja oli oma lepingulised kohustused täitnud. Kostja väiteid selle kohta, et tema on hagejale korduvaid pretensioone esitanud ning tööd on teostatud puudustega, maakohus veenvaks ei pidanud. Töö vastuvõtmise korral eeldatakse, et vastuvõetud töö oli lepingukohane ja täielik ning vastupidist peab tõendama tellija. Kumbki pool peab menetluses tõendama neid asjaolusid, millel tema nõuded ja vastuväited tuginevad (TsMS § 230 lg 1). Maakohtu hinnangul jäid kostja väited praeguses menetluses tõendamata. Puudusid tõendid, et kostja oleks hagejale teatanud töös esinevatest puudustest. Maakohus tõi välja, et 07.07.2017 hageja allkirjastas tööde üleandmise-vastuvõtmise akti nr 1 ning väljas arve nr 17632. Samal päeval edastati akt ka kostjale allkirjastamiseks. 15.08.2017 allkirjastas hageja akti nr 2 ning väljastas arve nr 17680. Samal päeval edastati akt ja arve ka kostjale. Seega hageja arvest nr 17632 tulenev nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt 15.07.2017 ja arvest nr 17680 tulenev nõue muutus sissenõutavaks 23.08.2017. Hageja oli arvestanud viivist põhivõla 6189 eurot 88 senti tasumata jätmiselt 3373 eurot 48 senti ajaperioodi eest alates 15.07.2017 kuni 31.10.2017 ning summa 9580 eurot 15 senti tasumata jätmiselt 3353 eurolt 5 sendilt perioodi eest alates 23.08.2017 kuni 31.10.2017. Maakohtu hinnangul oli hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud ja tõendatud. Kostja oli lubanud hagejale kohustuse täitmist, kuid selle täitmata jätnud. Kohustuse täitmata jätmise korral pidi võlgnik arvestama sellega, et viivitamisel tekib kohustus maksta viivist seaduse või lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kohus ei nõustunud kostjaga selles, et praegusel juhul ei ole viivisemääras kokku lepitud. Kostja oli 03.09.2017 e-kirjas tunnistanud tasumisega viivitamist ning viivise määra kohta kostja hagejale ühtegi pretensiooni ei esitanud. Kohus jättis rahuldamata kostja taotluse viivise vähendamiseks. Kui pooled olid viivisemäära aktsepteerinud, puudus kohtul alus pidada seda ebamõistlikuks. Maakohtu hinnangul ei olnud viivis ebaproportsionaalselt suur. Eeltoodust tulenevalt kuulus hageja viivisenõue rahuldamisele. Apellatsioonkaebus
4.Esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagiavaldus rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Kõik menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme ja vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme.
5(12)
Tsiviilasi nr: 2-17-16531 Maakohus on asunud ebaõigesti seisukohale, et kostja on jätnud hagejale tasumata töövõtulepingu alusel tehtud tööde eest 15 770 eurot 3 senti. Hageja ei ole viidanud ühelegi töövõtulepingulisele kokkuleppele ega avanud töövõtu sisu (nt maht, tähtaeg, tasu). Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud: millel 15 770 euro 3 sendi suurune töövõtu tasu arvestus tugineb; et kõik töölõigud, mille eest kostjalt tasu nõutakse, on poolte vahel kokku lepitud; et töötasu on poolte vahel kokku lepitud sellises suuruses nagu hageja esitatud aktidel ja arvetel. Tõendamata on ka töövõtu tingimused, tööde teostamine ja ulatus ning tasu sissenõutavus. Kuivõrd hageja ei ole neid asjaolusid selgitanud ega tõendanud, ei ole maakohus saanud tõsikindlalt tuvastada, milles pooled kokku leppisid, milliseid ehitustöid hageja teostama pidi ning millises töövõtu tasu summas pooled kokku leppisid. Seega jääb arusaamatuks, millel põhineb maakohtu arusaam, et hagejal on sissenõutavaks muutunud tasunõue 15 770 eurot 3 senti. Maakohus on jätnud välja selgitamata asjas tähtsust omavad asjaolud, mistõttu ei ole kohtul tekkinud ülevaadet tegelikest ja tähtsust omavatest asjaoludest. See on viinud maakohtu ebaõige otsuse tegemiseni, mis on käsitletav menetlusõiguse ilmse rikkumisena. Maakohus lahendas asjas äärmiselt ühepoolselt, andes hageja paljasõnalistele selgitustele oluliselt suurema kaalu kui kostja põhjalikele vastuväidetele. Maakohus ei selgitanud ega põhjendanud vastuväidetega mittearvestamist ja mittenõustumist. Maakohus on kummaliselt välja toonud, et kostja ei ole hagejale pretensioone esitanud. Maakohus ei ole andnud hinnangut tööde lõplikule valmimisele, mis on oluline töövõtu tasu väljamõistmise eeldus. Aktidel on read "lisatööd". Lisatööde teostamise kokkuleppeid pooled omavahel sõlminud ei ole. Hageja lisatööde teostamise kokkulepet tõendanud ei ole. Kostja leiab, et maakohus heidab talle alusetult ette, justkui ei oleks kostja kohtule tõeseid andmeid esitanud. Maakohtu on selle etteheiteni viinud asjaolude moonutamine. Kostja ei ole kinnitanud lisatöid, mistõttu on kostjale arusaamatu, millele tuginevalt arvab maakohus, et kostja 15.08.2017 lisatööd kinnitas. Hilisemad aktid ei ole kokkulepped lisatööde tegemiseks. Maakohtu seisukohast järeldub, justkui sõlmiti lisatööde kokkulepe 15.08.2017. Samas ei ole kostja sellise kuupäevaga akte allkirjastanud. Lisatööde kokkuleppimist ei ole võimalik tuletada sellest, et pärast väidetavate lisatööde tegemist on tellija aktid allkirjastanud. Aktide allkirjastamine ei tähenda lisatööde osas kokkuleppele jõudmist. Maakohus oleks pidanud praeguses tsiviilasjas hageja nõude lisatööde eest tasu väljamõistmiseks jätma rahuldamata. Maakohus asus ebaõigele seisukohale, et kostjal on hageja ees 6726 euro 53 sendi suurune viivisevõlgnevus. Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid 0,5% viivise määras kokku leppinud. Kuivõrd poolte vahel puudub viivisemäära kokkulepe, siis rakendub pooltevahelisele suhtele seadusjärgne viivis. Maakohtu arusaam, et viivisemäära aktsepteerimist ja kokkulepet tähistab see, et kostja ei ole 03.09.2017 e-kirjas viivise määrale pretensioone esitanud, on vastuolus Riigikohtu praktikaga (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 32-1-144-09, p 10-11). Maakohus ei ole püüdnud vastuolu kõrvaldada. Kostja ei ole aktsepteerinud viivisemäära 0,5% päevas. Maakohus ei analüüsinud kostja väidet, et
6(12)
Tsiviilasi nr: 2-17-16531 arusaamatult arvestab hageja arvelt nr 17632 viivist alates 15.07.2017 kui kostja ei olnud akti nr 1 allkirjastanud. Samuti on akti nr 2 alusel väljastatud arve enne kui kostja akti allkirjastas. Arve nr 17632 maksetähtaeg ei oleks saanud olla varasem kui 22.08.2017. Maakohus ei ole tähelepanu pööranud sellele, et vaatamata mõlema arve reale "arve saaja (nimi, allkiri)", ei ole kostja arveid allkirjastanud. Kostja on seisukohal, et arvelt nr 17632 saab olla viivist kogunenud 77 eurot 64 senti ning arvelt nr 17680 48 eurot 85 senti. Maakohus rikkus viivisenõude rahuldamisel kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendamise nõudeid. Maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata kostja viivise vähendamise taotluse (mille kostja esitas alternatiivselt). Maakohus jättis viivise vähendamise taotluse tähelepanuta, viidates poolte poolt viivisemäära aktsepteerimisele. Sellega rikkus maakohus kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendamise nõudeid. Maakohus asus ebaõigele seisukohale, et pooled on viivisemäära aktsepteerinud. Isegi kui see seisukoht olnuks õigustatud, oleks maakohus pidanud taotluse lahendama sisuliselt. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja viivis 250 eurot 9 senti ületavas ulatuses, samuti osas, millega maakohus määras kindlaks menetluskulude jaotuse ning hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja viivisenõude 250 eurot 9 senti ületavas osas rahuldamata ning jaotab menetluskulud maakohtu poolt määratust erinevalt. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
7.Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama lõike teise lause järgi loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viidatud regulatsioon viivisemäära kohta ei ole üldjuhul imperatiivne ning pooled võivad kokku leppida ka teistsuguses viivisemääras. Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul siiski ebaõige maakohtu järeldus, et pooltevahelisele suhtele laieneb hageja väidetud viivisemäär 0,5% võlgnetavalt summalt päevas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole viivisekokkuleppe sõlmimine praegusel juhul tõendatud.
7(12)
Tsiviilasi nr: 2-17-16531
7.1.Kolleegium rõhutab, et arvete vastuvõtmine ja/või allkirjastamine ei tähenda senise kohtupraktika järgi üldjuhul seda, et arve vastuvõtja nõustub arvel esitatud tingimustega, milles varem kokkulepitud ei ole. Arve vastuvõtmist või allkirjastamist ei saa tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 2 või lg 3 alusel lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumine arvel märgitud viivise ja selle määraga. Selleks, et arvel näidatud tingimused muutuksid poolte kokkuleppe osaks, peaks olema arvel selgelt näidatud, et soovitakse kokku leppida seni kokkuleppimata tingimustes. Üksnes erandjuhul võib arve vastuvõtmine või sellele allakirjutamine tähendada arvel märgitud tingimustega nõustumist. Seda nt juhul, kui vastuvõtja on oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes nt mõnel varasemal arvel näidatud viivise vms. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus 17.12.2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09 otsuses (p-s 11). Samale Riigikohtu lahendile on viidanud kostja maakohtu menetluses esitatud hagivastuses.
7.2.Käesoleval juhul ei ole hageja poolt esitatud arvetel (tl-d 9 ja 10) selgelt näidatud, et hageja sooviks kokku leppida viivisemääras 0,5% tasumata põhivõlalt päevas. Pooled ei ole väitnud, et sellises viivisemääras oleks kokku lepitud juba varem (enne arvete esitamist). Samuti ei ole asjas esile toodud, et kostja oli oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvetel märgitud viivisemäära (tasudes mõnel varasemal arvel samas määras näidatud viivise vms). Hageja ja maakohus on leidnud, et kuna kostja ei ole 03.09.2017 ekirjas (tl 11 pöördel) viivisemäära kohta pretensioone esitanud, on kostja viivisemäära aktespteerinud. Kolleegiumi hinnangul kõnealusest tõendist sellist järeldust teha ei saa. Kostja juhatuse liige on e-kirjas vabandanud küll arvete tasumisega viivitamise pärast, kuid sellest ei saa veel järeldada, et kostja nõustuks arvetel märgitud viivisemääraga.
7.3.Kuna hageja väidetud viivisekokkuleppe sõlmimine tõendatud ei ole, saab viivist arvestada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud (n-ö seadusjärgses) määras.
8.Ringkonnakohus nõustub kostjaga ka selles, et maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata kostja väidetega, et arvelt nr 17632 ei saa hageja nõuda viivist alates 15.07.2017, kuna selle kuupäeva seisuga ei olnud kostja arve aluseks olevat akti (akt nr 1, tl 5) veel allkirjastanud. Kostja leiab, et arve nr 17632 maksetähtaeg ei saanuks olla varasem kui 22.08.2017. See on viinud maakohtu osaliselt ebaõigete järeldusteni osas, mis ajavahemikul on kostja oma kohustuste täitmisega viivituses olnud.
8.1.VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Maakohus on leidnud, et töövõtja (hageja) tasunõue muutus VÕS § 637 lg 4 järgi sissenõutavaks töö vastuvõtmisest. Selle maakohtu järeldusega ringkonnakohus nõustub. Kostja vastuväidetest lähtudes on poolte vahel vaidlus küll mh küsimuses, kas töö tuli üle anda ositi ja kas hind oli samuti määratud
8(12)
Tsiviilasi nr: 2-17-16531 ositi, kuid sellel ei ole praegusel juhul hageja nõuete lahendamise seisukohalt määravat tähtsust.
8.2.Aktid nr 1 ja nr 2 on kostja poolt allkirjastatud alles 16.08.2017. Asja materjalide põhjal ei saa asuda seisukokahale, et tööd olid kostja poolt vastu võetud või saaks lugeda vastuvõetuks enne seda kuupäeva. Seega muutus ka arvel nr 17632 kajastatud tasunõue ringkonnakohtu hinnangul sissenõutavaks 16.08.2017. Nõustuda ei saa siiski kostja käsitlusega, et arve nr 17632 kuulus tasumisele alles 22.08.2017. See arve oli hageja poolt kostjale väljastatud juba varem (07.07.2017) ning kuulus arvel märgitu järgi tasumisele 14.07.2017. Tööde vastuvõtmisel 16.08.2017 pidi kostja seetõttu aru saama, et vastuvõtmisega tekib kõnealuse arve tasumise kohustus. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks ühepoolselt või kokkuleppel kostjaga arve tasumise tähtaega pikendanud.
8.3.Seega on hagejal õigus arvestada viivist arve nr 17632 (suuruses 6189,88 eurot) tasumisega viivitamise eest alates 17.08.2017. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arve nr 17680 (suuruses 9580,15 eurot) tasumisega viivitamise eest saab hageja nõuda viivist alates 23.08.2017. Hageja on esitanud nõude 31.10.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise saamiseks.
9.VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis arve nr 17632 tasumisega viivitamise eest ajavahemikul 17.08.2017–31.10.2017 on 103 eurot 11 senti. Sama määra alusel arvestatud viivis arve nr 17680 tasumisega viivitamise eest ajavahemikul 23.08.2017–31.10.2017 on 146 eurot 98 senti. Seega on hageja viivisenõue põhjendatud kokku 250 euro 9 sendi ulatuses. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles viivisenõue rahuldati seda summat ületavas ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine aluseid seadusjärgse määra alusel arvestatud viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi.
10.Apellatsioonkaebuses on kostja välja toonud, et arved ei ole saaja (kostja) poolt allkirjastatud. Maakohtu menetluses kostja sellele asjaolule tuginenud ei ole, mistõttu ringkonnakohus sellega TsMS § 652 lg-st 1 lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ei arvesta. Lisaks ei ole nimetatud asjaolul hagi lahendamise seisukohalt määravat tähtsust. Ka apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud, millise järelduse oleks maakohus pidanud kostja allkirja puudumisest kostja arvates tegema.
11.Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub nimetatud osas maakohtu otsuse põhjendustega ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib kolleegium järgmist.
11.1.Maakohus on põhjendatult märkinud, et VÕS § 637 lg-te 3 ja 4 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7) töö valmimisest ning kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Aktide nr 1 ja nr 2 allkirjastamisega 9(12)
Tsiviilasi nr: 2-17-16531 16.08.2017 on kostja kolleegiumi hinnangul tööd vastu võtnud. Kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Seega eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik ning vastupidist peab tõendama tellija. Kolleegiumi hinnangul kehtib see eeldus ka vaidlusaluste lisatööde osas (mille tegemiseks kostja väitel kokkulepe puudus). Kostja vastupidised seisukohad ei ole ringkonnakohtu hinnangul õiguslikult põhjendatud. Aktides on tehtud töid üksikasjalikult kirjeldatud ning toodud välja ka nende maksumus.
11.2.Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 8 põhjendanud järeldust, et poolte vahel oli sõlmitud kokkulepe (mh hinna osas) vaidlusaluste lisatööde tegemiseks. Maakohus ei ole nende järelduste tegemisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega. Kostja on 07.08.2017 hagejale saadetud e-kirjas küll märkinud, et lisatöödes tuleks ikka kokku leppida enne tööde teostamist. Samas on see e-kiri üksnes osa poolte pikemast e-kirjavahetusest ning hiljem, s.o 16.08.2017, on kostja allkirjastanud tööde vastuvõtmise aktid, kus olid kajastatud ka samad lisatööd. Hageja poolt viidatud tsiviilasjas nr 2-13-10012 tehtud lahendites esitatud kohtute seisukohad põhinevad teistsugustel elulistel asjaoludel ning ei ole seetõttu laiendatavad käesolevas asjas tuvastatud asjaoludele.
11.3.Aktide allkirjastamine ei võta kostjalt iseenesest õigust tugineda vastuvõetud tööde lepingutingimustele mittevastavusele ja rakendada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid, mh keelduda täitmisest VÕS § 111 lg 1 järgi. Küll peab kostja sellises olukorras arvestama, et kui ta ei suuda tõendada tehtud tööde lepingutingimustele mittevastavust ja sellest tulenevalt hageja nõuet välistava õiguskaitsevahendi rakendamist (mh eeldusi selle rakendamiseks), peab ta hagejale kokkulepitud tasu maksma (vt ka Riigikohtu 28.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 31). Praegusel juhul ei ole kostja tööde vastuvõtmisel aktides mistahes puudusi välja toonud. Samuti ei selgu kostja menetluses esitatud vastuväidetest, millised puudused töös vastuvõtmisel üldse esinesid või millised puudused on hiljem ilmnenud.
11.4.Kolleegium rõhutab, et kuna kostja tellijana oli sõlminud töövõtulepingu oma majandustegevuses, pidi ta VÕS § 643 järgi tehtud töö viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Poolte suhtlust kajastava e-kirjavahetuse põhjal oli kostja töö juba enne aktide nr 1 ja nr 2 allkirjastamist üle vaadanud. Kostja ei ole menetluses ka vastupidist väitnud.
11.5.VÕS § 644 lg-tes 1 ja 2 sätestatut arvestades pidi kostja (tellija) teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest hagejale (töövõtjale) mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama, ning mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. VÕS § 644 lg-st 3 tuleneb, et kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele
10(12)
Tsiviilasi nr: 2-17-16531 tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib tellija siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada makstavat tasu või nõuda, et töövõtja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks praegusel juhul hagejale enne hagimenetlust väidetavatest töös esinevatest mittevastavusest teatanud. Samuti ei ole kostja väidetavaid puudusi kirjeldanud (ka mitte kohtumenetluse käigus). Kolleegium nõustub maakohtu tõenditest tehtud järeldusega, et ühestki kostja poolt hagejale saadetud e-kirjast ei nähtu konkreetsed etteheited hagejale. Seetõttu oleks kostja kolleegiumi arvates VÕS § 644 lg 3 alusel ka kaotanud õiguse väidetavatele puudustele tugineda. Kahju hüvitamist kostja hagejalt ei nõua. Samuti ei ole kostja tuginenud hinna alandamisele.
11.6.Kostja on menetluses mh väitnud, et hageja ei teostanud töid kokkulepitud tähtajaks (kostja seejuures küll ei täpsusta, mis tähtpäevaks pidid tööd lõpetatud olema). Kolleegium märgib, et töö teostamisega väidetav viivitamine iseenesest ei annaks kostjale õigust tasu maksmisest keelduda (kui töös puudusi ei esineks). Kostja vastuväidete valguses vajab üldisemalt rõhutamist, et kokkulepitud tasu maksmisest saab tellija keelduda n-ö lõplikult üksnes juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 järgi ulatuses, mille tellija tasaarvestab selle tasunõudega. Lisaks võib tellija keelduda tasu maksmisest, kui ta alandab puudustele tuginedes lepingujärgset hinda VÕS § 112 lg 1 alusel, hinna alandamise võrra. Samuti vabaneb tellija tasu maksmise kohustusest VÕS § 116 lg 1 alusel lepingust taganedes (vt nt ülalviidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 32). Käesolevas asjas ei ole kostja väitnud, et tal oleks hageja vastu mõni rahaline nõue, mille kostja (tellija) saaks osaliselt või täielikult hageja tasunõudega tasaarvestada. Samuti ei ole kostja välja toonud, et ta on väidetavatele puudustele tuginedes lepingujärgset hinda VÕS § 112 lg 1 alusel alandanud või hagejaga sõlmitud lepingust taganenud (VÕS § 116 lg 1).
11.7.Ringkonnakohus ei ole asja materjalide põhjal tuvastanud ka muid apellatsioonkaebuses väidetud menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. Menetluskulude jaotus
12.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus on hagi täies ulatuses rahuldanud ning jätnud sellest lähtudes TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Kuivõrd kostja on esitanud käesolevas asjas hageja viivisenõudele ka iseseisvaid vastuväiteid (lisaks põhinõude vaidlustamisele) ning ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, peab kolleegium vajalikuks muuta maakohtu poolt määratud kulude jaotust ning jaotada
11(12)
Tsiviilasi nr: 2-17-16531 menetluskulud mõlemas kohtuastmes TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja on esitanud asjas kostja vastu nõudeid kokku 22 496 eurot 56 senti (sh viivisenõude 6726 eurot 53 senti). Need nõuded rahuldatakse käesoleva otsusega 16 020 euro 12 sendi ulatuses, st ligikaudu 71,2% ulatuses. Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 28,8% ulatuses hageja kanda ning 71,2% ulatuses kostja kanda.
13.Kuivõrd ringkonnakohus muudab käesoleva otsusega maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotust, juhindub kolleegium menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.