Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

2-18-107794

intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub kaheksa protsenti aastas; enne

2-18-107794

TsMS § 436 lg-st 7 tulenevalt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohus on leidnud, et kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega ( RKTKo nr 3-2-1-122-08, p 19; RKTKo nr 3-2-1116-10, p 40; RKTKo 3-2-1-106-13, p 24; RKTKo 3-2-1-32-06, p 14). Kohtul on seega kohustus kontrollida tehingu tühisuse aluseid sõltumata sellest, kas kostja on tehingu tühisusele tuginenud või mitte, sh tagaseljaotsuse tegemisel. Hageja on hagiavalduses märkinud, et vastavalt Telia Eesti AS ja kostja vahel sõlmitud lepingu(te) lahutamatuks osaks olevate teenuste kasutamise üldtingimuste punktile 4.10, kui kostja ei tasu arveid nõuetekohaselt tähtpäevaks, kohustub kostja tasuma viivist 0,0644 tasumata põhisummalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Koos hagiavaldusega on hageja kohtule esitanud mh 30.06.2015.a seadme kasutuslepingu nr 314508 koos Telia Eesti AS-i üldtingimused. Lepingu üldtingimuste p. 4.10 kohaselt, kui klient ei ole tasunud temale esitatud arvet õigeaegselt, on Telial õigus nõuda tähtaegselt laekumata summalt viivist 0,15% päevas. Kohtule hinnangul Telia Eesti AS-i (endine AS Eesti Telekom) ja kostja vahel sõlmitud lepingu tingimused on tüüptingimused võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lg 1 kohaselt, sest eelduslikult kostjaga ei ole lepingutingimusi eraldi läbiräägitud. Hagiavaldusest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Hagiavaldusest ei nähtu lepingu tingimuste muudatused vm asjaolud, millest tuleb lähtuda hagiavaldusse märgitud viivistusintressi määrast 0,0644, seega on kostja sõlminud lepingu, mille alusel kohustus tasuma viivist 0,15% päevas. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud VÕS § 42 lg-s 3. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega: nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (vt Riigikohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11). Riigikohtu tsiviilkolleegium tsiviilasjas 3-2-1-25-16 on leidnud 10.05.2016.a kohtumääruses, et selgelt ülemäärast ja tarbijat ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada tühiseks. Riigikohus on asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab

2-18-107794

kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult (vt Riigikohtu 10. mai 2016.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Poolte vahel sõlmitud lepingu järgi oli kokkulepitud viivisemäär 0,15% päevas. Lepingu sõlmimise aja seisuga ning käesoleva kohtuotsuse tegemise seisuga on seaduses sätestatud viivisemääraks 0,02% päevas. Seega ületas lepingust tulenev viivisemäär 7,5 korda seaduses sätestatud viivisemäära (0,15/0,02=7,5). Tulenevalt asjaolust, et Telia Eesti AS ja kostja vahel sõlmitud lepingu tüüptingimus viivisemäära osas on tühine, rahuldab kohus osaliselt hageja viivise nõude, s.o mõistab välja kostjalt seadusest tulenevalt viivise. Hagiavalduse kohaselt Telia Eesti AS kohustas pakkuma kostjale telekommunikatsiooniteenust ning kostja kohustus saadud teenuste eest vastavalt esitatud arvetele õigeaegselt ja regulaarselt tasuma. Kohtule on esitatud koos teenuste eest esitatud arvetele ka 20.09.2016.a arve nr 09201604974933, mille alusel nõuab Telia Eesti AS kostjalt 45 eurot kohtukulusid ning 30 eurot võla sissenõudmiskulude hüvitist. Kohtu hinnangul käesolevas tsiviilasjas ei ole põhjendatud nimetatud kulude välja mõistmine kostjalt. Juhul, kui hageja on esitanud hagiavalduse kohtusse, siis vastavas tsiviilasjas kohus mõistab kostjalt menetluskulud ja võla sissenõudmise kulude hüvitise välja. Eelnevast tulenevalt peab kohus põhjendatuks Telia Eesti AS ja kostja vahel 30.06.2015.a seadme kasutuslepingust nr 314508 tulenevaks põhinõudeks 232,28 eurot (307,28 -75). Hageja põhinõue kostja vastu on 232,28 eurot, mis tuleneb Telia Eesti AS ja kostja vahel 30.06.2015.a seadme kasutuslepingust nr 314508 tulenevate kohustuste täitmata jätmisest. Kostja kohustus tasuma Telia Eesti AS-ile teenuse osutamise eest kostjale esitatud arvete alusel. Kostja on teenuse osutamise eest tasumata jätmisega jätnud võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata VÕS § 100 mõttes. Kuna kohtule esitatud asjaoludest lähtuvalt on võlgnik kohustust rikkunud võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg-st p 1 ja 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on arvestanud viiviseid alates lepingu ülesütlemisele järgnevast kalendripäevast 21.02.2017.a kuni maksekäsu kiirmenetluses avalduse esitamise kuupäevani 12.04.2018.a. Kostja on põhinõude tasumata jätmisega olnud viivituses 416 päeva. Eelnevast tulenevalt on hagejal õigus nõuda kuni hagiavalduse esitamiseni kostjalt viiviste tasumist summas 21,18 eurot (232,28*416*8%/365).

2-18-107794

VÕS § 1132 lg 2 p 1 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Käesolevas hagis on võlausaldaja põhinõue kostja vastu 232,28 eurot, s.o kuni 500 eurot, mille alusel on hagejal võimalik nõuda sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 300 eurot. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus kostjalt nõuda VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot. Kui võlausaldaja nõue on kuni 500 euro, siis võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot. Hageja on saatnud kostjale 1 tasulise kirja (15 eurot) ning 2 tasulist kirja saatmine (kumbki 5 eurot), mis teeb hageja sissenõudmiskulude hüvitiseks 25 eurot. Eelnevast tulenevalt kohus rahuldab hageja nõude sissenõudmiskulude hüvitamiseks kogusummas 25 eurot. Menetluskulud 04.09.2018.a esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt palub hageja kostjalt H.R.lt välja mõista hageja OÜ Aktiva Finants kasuks menetluskulud - tasutud riigilõiv 75 eurot ja esindaja kulud summas 270 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni menetluskuludelt viivise tasumist VÕS § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses. TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 ja 2 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Vastavalt TsMS §-le 138 lg 1 ja 2 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hageja on tasunud riigilõivu summas 75 eurot. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teise menetlusosalise lepingulise esindaja või nõustaja kulud, mõistab kohus esindaja või nõustaja kulud nende rahalise kindlaksmääramise korral välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu tehinguga määratud esindaja. Käesolevas tsiviilasjas on hageja volitanud ennast esindama OÜ Julianuse Õigusbüroo juristi ning hageja esindamise eest on OÜ Julianuse Õigusbüroo esitanud hagejale arve summas 270 eurot. Arvestades hagi osalist rahuldamist jätab kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel hageja kanda 33,35% ulatuses ja kostja kanda 66,65% ulatuses. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 75 eurot ning esindaja kulu 270 eurot. TsMS § 174 lg-st 2 ja menetluskulude jaotusest lähtudes määrab kohus

2-18-107794

kostja poolt hagejale hüvitavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 345 eurot, millest kostja peab hagejale hüvitama 229,94 eurot. TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on kohtule esitatud menetluskulude nimekirjas taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist VÕS § 113 lõike 1 ettenähtud ulatuses. Seega tuleb kostjal tasuda menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. /allkirjastatud digitaalselt/ Tambet Grauberg kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.