Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Kristiina Rea
Teiprol
OÜ
vastu
võla
Kostja Teiprol OÜ (registrikood 10295686), esindaja Ain Laansalu Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 04.06.2018 otsus muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Teiprol OÜ kanda.
4.Välja mõista Teiprol OÜ-lt XX kasuks apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 192,5 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.XX (hageja) esitas 04.12.2017 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Teiprol OÜ (kostja) vastu 3 069,6 euro väljamõistmiseks. Seoses kostja vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 07.02.2018 esitas hageja kostja vastu nõude hagivormis, milles palus kostjalt välja mõista 3 069,6 eurot ja sellelt viivise seadusjärgses määras alates 06.02.2018 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 20.02.2018 anti hagi lahendamiseks Harju Maakohtule. Hageja tellis kostjalt soojustusmaterjale EPS ja neopor, s.t pooled sõlmisid elektroonilise sidevahendi abil müügilepingu. Kostjat esindas tehingu sõlmimisel tehniline konsultant YY, kes vastas kostja veebilehel kuvatud telefoninumbrile, suhtles hagejaga kostja nime all, kasutas kostja ruume, edastas kostja arveid, mille kasutamise korral hageja varem tasutud makseid ei tagastatud. Ehitusmaterjalide tarne pidi toimuma hiljemalt 09.11.2017. Kostja soojustusmaterjale ei tarninud. Eelneva tõttu taganes hageja lepingust. Taganemisavaldusena tuli käsitleda maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist. Lepingust taganemise tõttu kohustus kostja hagejale tagastama soojustusmaterjalide eest tasutud 3 069,6 eurot hiljemalt 05.01.2018 (s.o 14 päeva möödumisel makseettepaneku kättesaamisest). Kostja seda ei teinud. Kui kohus peaks tuvastama, et poolte vahel ei olnud lepingut või leping on tühine, palus hageja rahuldada hagi alusetu rikastumise sätete alusel. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et hageja ja Buldanek OÜ vaheline vaidlus oli praeguses asjas kõrvalise tähtsusega ja kirjeldatud suhet puudutavad väited tuli jätta tähelepanuta. Samuti tuli arvestamata jätta kostja tasaarvestuse avaldusega, sest nõuded tekkisid erinevate isikute vahel erinevatest lepingutest, s.t nõudeid ei saanud tasaarvestada. Pealegi oli Buldanek OÜ nõude loovutamine kostjale tühine selle näilikkuse ning vastuolu tõttu hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ja hageja vahel puudus vaidlusalune müügileping. Nimelt oli hageja ja kostja vahel väidetavalt sõlmitud leping tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg 1 järgi ja/või kostjal oli leping hageja asemel hoopis Buldanek OÜ-ga, kellele kostja tarnis ehitusmaterjale. Hageja ja Buldanek OÜ sõlmisid 19.09.2018 töövõtulepingu Leesika 13, Tallinn asuva abihoone ehitamiseks. Muuhulgas tuli Buldanek OÜ-l hankida ka ehituseks vajaminevad materjalid ja nende eest tasuda. Buldanek OÜ esindaja oli YY. YY töötas küll ka kostja juures, kuid tal ei olnud voli soojustusmaterjalide müügilepingu sõlmimiseks. Nimelt oli kostja tuule, auru-, õhutõkke ning soojustusmaterjalide maaletooja ja hulgimüüja ning ei tegelenud soojustusmaterjalide müümisega. Seega oli hageja ja kostja vahel väidetavalt sõlmitud leping tühine. Tavapäraselt toimus Leesika 13 objektil tegevus selliselt, et materjalid tellis Buldanek OÜ, kostja esitas Buldanek OÜ palvel tasumise rekvisiidid otse hagejale ning hageja tasus ise Buldanek OÜ eest. Kostjale teadaolevalt keeldus hageja 2017. aasta novembri alguses tehtud tööde aktide allkirjastamisest ja nende alusel raha maksmisest. Buldanek OÜ püüdis korduvalt arusaamatust lahendada ja oli nõus üle andma ka vaidlusalused soojustusmaterjalid tingimusel, et hageja tasub võlgnetava summa. Hageja seda ei teinud.
Juhtumiks, kui kohus leiab, et hageja ja kostja vahel oli müügileping ja soojustusmaterjalide tarne ei olnud seotud hageja ja Buldanek OÜ vahel sõlmitud töövõtulepinguga, esitas kostja kohtule kokkuleppe, mille kohaselt loovutas Buldanek OÜ oma nõude hageja vastu kostjale ja tasaarvestusteate hageja nõude tasaarvestamiseks loovutamise teel saadud nõudega. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3 069,6 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates 07.02.2018 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1 070 eurot. Samuti parandas kohus 29.05.2018 kohtuistungi protokolli. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et kostja esitas 31.10.2017 hagejale 3 069,6 euro suuruse arve EPS-i ja neopori eest ning hageja tasus kostjale arve samal päeval. Nimetatud arve esitamisele eelnes poolte e-kirjavahetus, kus kostja tehniline konsultant YY andis hagejale infot hageja tellitud ehitusmaterjali kohta ja soovitas seoses 01.11.2017 hinnatõusuga kauba ära osta ja tellida hiljemalt 31.10.2017. Sellest nähtus, et pooled sõlmisid müügilepingu. Põhjendamatu oli kostja vastuväide, et kostja ei olnud müügilepingu pool ning hageja ja kostja vahel sõlmitud müügileping oli tühine, sest YY-l ei olnud volitust hagejaga müügilepingu sõlmimiseks. Müügileping oli kehtiv sõltumata sellest, kas YY-le oli selleks antud eraldi volitus või mitte. Esiteks kinnitas kostja hagivastuses, et YY oli kostja tehniline konsultant. Poolte kirjavahetusest nähtuvalt saatis YY hagejale ehitusmaterjalide müügiga seotud e-kirju kostja nimelt, kasutades mh kostjale viitavat e-posti aadressi XXX. Seega loodi hagejale kindel ettekujutus, et soojustusmaterjale pakub ja müüb talle kostja. Hagejal ei saanud tekkida kahtlust, et talle teeb pakkumise mõni teine ettevõte. Kohtul puudus igasugune kahtlus, et YY tegutses kostja ülesandel kostja majandustegevuses ehitusmaterjale müües. Puudusid tõendid, et YY esitas hagejale ehitusmaterjali eest arve oma majandustegevuse väliselt. Asjakohatu oli kostja vastuväide, et vahtplasti müük ei olnud selline majandustegevus, mis oleks kostja põhitegevusega seotud, sest kostja tegevuse spetsiifika olevat teistsuguse ehitusmaterjali müük. Kostja tegeles ehitusmaterjalide müümisega ja seejuures oli tähtsusetu, missuguse konkreetse ehitusmaterjali müüjaks kostja end ise pidas või missugune oli kostja tavapäraselt müüdavate ehitusmaterjalide spetsiifika. Y oli kostja esindaja TsÜS § 121 lg 2 alusel. Lisaks oli YY-l hageja suhtes ka TsÜS § 118 lg-st 2 tulenev n-ö näivusvolitus. Nimelt saatis YY kostja nimel hagejale kostja arve ja kostja ei eitanud arve olemasolu ega vaidlustanud selle õigsust. Kuivõrd kostja ei väitnud, et YY saatis hagejale arve kostja nimel ekslikult, tuli järeldada, et YY tegutses tehnilise konsultandina hagejale arvet saates kostja ülesandel ning kostja talus YY tegevust. Kui kostja leidnuks, et hageja kandis talle raha üle eksliku arve alusel, oli kostjal võimalus hageja poolt tasutud summa tagastada, kuid seda kostja ei teinud. Buldanek OÜ seotus vaidlusaluse arvega esitatud tõenditest ei nähtunud. Kui kostja arvates oli ehitusmaterjalide tegelikuks tellijaks Buldanek OÜ, siis olnuks õige esitada arve Buldanek OÜ-le, mitte hagejale. Arve esitamine Buldanek OÜ-le ei oleks takistanud selle arve tasumist hageja poolt, juhul kui selline kokkuleppe oli olemas. Samas kõnealuse kokkuleppe olemasolu kinnitust ei leidnud. Kostja subjektiivne ja tõendamata arusaam tellija isikust ei muuda fakti, et hageja tellis vaidlusaluse ehitusmaterjali kostjalt ning kostja esitas tellitud ehitusmaterjali eest arve hagejale. Kostja poolt hagejale müüdud ehitusmaterjalide müügilepingule kohaldusid tarbijalemüügi sätted. Hageja oli isik, kes tegi tehingu, mis ei seondunud iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega ning kostja tegutses müügilepingu sõlmimisel oma majandustegevuses. Hageja
ja kostja vahelist müügilepingut sai pidada sidevahendi abil sõlmitud lepinguks võlaõigusseaduse (VÕS) § 52 mõttes. Samas ei olnud see praegusel juhul oluline. Hageja täitis enda kohustuse tasuda asja ostuhind rahas, aga kostja jättis täitmata kohustuse anda üle asja omand. Seega jättis kostja täitmata hagejaga sõlmitud müügilepingust tuleneva põhikohustuse ega tarninud hagejale kokkulepitud kaupa, rikkudes poolte vahelist lepingut oluliselt. Rikkumine ei olnud vabandatav. VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS § 116 lg 4 järgi võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui rikuti VÕS § 116 lg 2 p-s 2 nimetatud kohustust või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida. Iseenesest saab maksekäsu kiirmenetluses esitatud kostja vastuväidet käsitleda sellena, et kostja ei tunnista hageja nõuet ega ka lepingulise suhte olemasolu poolte vahel. Samas tellitud ja tasutud ehitusmaterjali tarnimata jätmisega rikkus kostja kohustust, mille täpne järgimine oli hageja huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Seetõttu oli hagejal õigus kostjaga sõlmitud müügilepingust taganeda täiendavat tähtaega andmata. Hageja tuli lugeda kostjaga sõlmitud müügilepingust taganenuks käesolevas asjas maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest 04.12.2017, kuid hiljemalt kohtule kostja vastu hagi esitamisest 07.02.2018, milles hageja väljendas selgelt oma soovi kostjaga sõlmitud lepingust taganeda. Lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemise tagajärjel tuli kostjal tagastada saamata jäänud ehitusmaterjalide eest tasutud 3 069,69 eurot. Järgnevalt käsitles kohus kostja tasaarvestuse avaldust. Kohus leidis, et 02.05.2018 esitatud tingimusliku nõude loovutamise kokkuleppe ja tasaarvestusteate alusel ei olnud kostjal võimalik Buldanek OÜ väidetavaid nõudeid hageja vastu tasaarvestada. Hageja ja Buldanek OÜ vaheline töövõtulepingust tulenev vaidlus ei puutunud praeguse kohtuvaidluse esemesse ning seda ei tulnud antud asja raames arutada. Samas esitas kostja menetluses 02.05.2018 allkirjastatud tingimusliku nõude loovutamise kokkuleppe ja tasaarvestusteate, mille kostja sidus hageja väidetava võlaga hageja ja Buldanek OÜ vahelise töövõtulepingu alusel. Hageja tasaarvestusega ei nõustunud. Tasaarvestusavalduse tegemine tasaarvestaval poolel ehk käesoleval juhul kostjal eeldab reaalselt eksisteeriva nõude olemasolu. Samas praeguses asjas ei tuvastatud Budanek OÜ-l ega kostjal hageja vastu sellise nõude olemasolu, mida saaks hageja nõudega tasaarvestada. VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Sätte mõtte kohaselt saab kohus iseenesest hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku, kuid selline hindamiskohustus saaks kehtida vaid juhul, kui tasaarvestus ja sellele esitatud vastuväited tuleneksid hageja ja kostja vahelistest õigussuhetest. Praeguses asjas kasutas kostja tingimuslikus tasaarvestusavalduses aga mitte enda ja hageja vahelisest õigussuhtest tulenevaid nõudeid, vaid hoopis Buldanek OÜ väidetavaid nõudeid hageja vastu. Sellist avaldust ei olnud kohtul võimalik hinnata, sest see eeldaks hageja ja Buldanek OÜ vahelisest töövõtulepingust tuleneva vaidluse lahendamist olukorras, kus Buldanek OÜ ei ole menetluse osaline. Pealegi oleks kostja tingimusliku ja kolmanda isiku väidetaval nõudel põhineva protsessuaalse tasaarvestuse sisuline hindamine kohtu hinnangul otseselt vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 2 sätestatud ülesandega tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega.
Ühtlasi oli 02.05.2018 tingimuslik nõude loovutamise kokkulepe ja tasaarvestusteade tühine vähemalt tasaarvestust puudutavas osas. Nimelt esitas kostja tingimusliku tasaarvestusavalduse, mis põhines omakorda menetlusvälise isiku väidetava nõude tingimuslikul loovutamisel ning VÕS § 198 teise lause kohaselt on tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud tasaarvestuse avaldus tühine. Kui protsessuaalse tingimusliku tasaarvestuse lubatavuse mõttena on selgitatud vajadust anda kostjale kaitse hageja vaieldava nõude vastu, siis 02.05.2018 tingimuslik nõude loovutamise kokkulepe ja tasaarvestusteade ei kujutanud endast mitte menetluslikku kaitset kostjale, vaid tegemist oli hea usu põhimõttega vastuolus oleva skeemiga, mille kaudu kostja soovis Buldanek OÜ kui menetlusvälise isikuga koostöös vältida hageja nõude efektiivset maksmapanekut. Taunitavad olid ka asjaolud, et kostja esitas tingimusliku nõude loovutamise kokkuleppe ja tasaarvestuse avalduse alles kohtumenetluses 2018. aasta mais, kuigi hageja väidetav võlg Buldanek OÜ ees oli kostja väitel tekkinud juba 2017. aasta novembris ning kostja eksitas lepingulises suhtes tarbijast hagejat. Seega kuulus hagi täies ulatuses rahuldamisele ja lisaks põhinõudele oli põhjendatud ka hageja viivisenõue. Iseenesest oli hagejal õigus nõuda viivist alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest 04.12.2017. Kuna hageja soovis viivist nõuda alates hagi esitamisest ja see esitati 07.02.2018, tuli kostjalt viivis välja mõista alates 07.02.2018 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni nõude kohase täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja põhjendatud menetluskulude suurus oli 1 070 eurot. Apellatsioonkaebus
4.Kostja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsus oli ebaseaduslik ja pealiskaudne. Kohus järeldas meelevaldselt, et hageja ja kostja vahel oli kehtiv müügileping. Esiteks ei saanud soojustusmaterjalide tarnet vaadata eraldi hageja ja Buldanek OÜ vahel sõlmitud töövõtulepingust. Töövõtulepinguta puudus soojustusmaterjalidel mistahes tarbimisväärtus. Eelneva tõttu oli materjalide ostjaks Buldanek OÜ, mitte hageja. Teiseks ei viidanud kohus ühelegi tõendile, millest nähtuks kostja selge ja üheselt mõistetav tahteavaldus hagejaga müügilepingu sõlmimiseks. Arve ei ole leping. See kajastas üksnes makserekvisiite. Kolmandaks puudus YY-l TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatud kostja esindamise õigus. Nimelt teadis hageja, et materjali tarnib Buldanek OÜ. Kostja seaduslik esindaja ei teadnud ja ei pidanud teadma, et YY kostja tehnilise konsultandina sõlmib tarbijatega ettevõtte tegevusega mitteseotud materjalide müügilepinguid. Müügileping hageja ja kostja vahel oli tühine. Kostja tasaarvestuse avaldust oli võimalik praeguse asja lahendamisel arvestada, sest Buldanek OÜ-l oli reaalselt eksisteeriv nõue hageja vastu, mida Buldanek OÜ sai ilma igasuguse piiranguta kostjale loovutada ja mitte ükski menetlusseadus ei keela esitada kohtumenetluses tasaarvestamiseks nõudeid, mis on saadud kolmandalt isikult loovutamise teel isegi siis, kui menetluses muutub vaidluse maht. Vastus kaebusele
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Praeguse vaidluse raskuskeskmes on kaks küsimust: (1) kas hageja ja kostja sõlmisid müügilepingu soojustusmaterjali ostmiseks/müümiseks ja (2) kui nendevaheline suhe vastas müügilepingu tunnustele, siis kas kostja sai hageja nõude tasaarvestada. Ülejäänud maakohtu otsuses kajastuvates põhjendustes kostja vigu esile ei toonud. Esimesele küsimusele vastas maakohus jaatavalt ja teisele eitavalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et veenvalt oli tõendatud hageja ja kostja vahel müügilepingu olemasolu soojustusmaterjali soetamiseks. Maakohus kohaldas kirjeldatud küsimuse lahendamisel õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme, hindas kõiki tõendeid, käsitles otsuses kõiki seisukohti ja selgitas lõppjäreldust piisava põhjalikkusega. Seejuures vastas maakohus otsuses kõikidele kostja apellatsioonkaebuses esitatud väidetele, sh selgitas, miks hageja ja Buldanek OÜ vahel sõlmitud töövõtuleping ei kinnitanud kostja versiooni, et müügilepingu sõlmisid kostja ja Buldanek OÜ, miks sai kostja poolt hagejale adresseeritud arvet käsitleda ühena tõenditest selle kohta, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud müügileping ning miks oli YY-l kostja esindamise õigus hagejaga müügilepingu sõlmimisel. Viidatud osas maakohtu põhjendustega nõustumise tõttu ei korda ringkonnakohus TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt maakohtu põhjendusi. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu põhjendusega, miks tuli tasaarvestuse vastuväide jätta rahuldamata. Maakohus tõi põhjustena välja selle, et (1) tasaarvestuse aluseks olev aktiivnõue ei pärinenud hageja ja kostja vahelisest õigussuhtest, (2) tasaarvestava nõude võimalikkuse ja suuruse hindamiseks oleks kohus pidanud hindama hakkama hageja ja Buldanek OÜ vahel sõlmitud töövõtulepingu tingimusi ja rikkumisi, mis võis kujuneda väga keeruliseks ja mahukaks, kuigi selle kohta hagi ei esitatud, (3) tasaarvestuse avaldus oli tingimuslik ja (4) tasaarvestus oli vastuolus hea usu põhimõttega, sest takistas hagejal nõuet efektiivselt realiseerida. Ringkonnakohus on seisukohal, et kirjeldatud põhjendused olid praeguseid asjaolusid arvestades ebaõiged. Eelnevast sõltumata oli maakohtu lõppjäreldus õige, sest käesoleval juhul ei esinenud tasaarvestuse olukorda, mistõttu muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse punktides 33-39 kajastatud põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Nõuete tasaarvestamise tingimuseks ei ole tasaarvestatavate nõuete pärinemine omavahelistest õigussuhetest. Tasaarvestus on võimalik, kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse (VÕS § 197). Seejuures ei ole seaduses täpsustatud, mis päritolu võib tasaarvestav nõue olla. VÕS § 200 sätestab vaid nõuded, mida ei saa tasaarvestada. Tasaarvestav pool võib olla nõude omandanud VÕS § 164 lg-s 1 sätestatud nõude loovutamise teel. Nõude loovutamise tulemusel asendub senine võlausaldaja uuega, s.t muutub nõudeõiguse kuuluvus (vt nt Riigikohtu 23.04.2015 otsust asjas nr 3-2-1-2-15, p 18). Kohtupraktikas tunnustatud seisukoht on, et tasaarvestuse vastuväite esitamiseks ei pea kostja esitama ilmtingimata vastuhagi. Kui kostja on esitanud kohtumenetluse ajal tasaarvestuse vastuväite, siis peab kohus seda arvestama (vt nt Riigikohtu 28.11.2006 otsust asjas nr 3-2-11106, p 16; 27.04.2011 otsust asjas nr 3-2-1-23-11, p 11). Kusjuures tasaarvestuseks ei ole oluline nõuete vastastikune seotus (vt nt Riigikohtu 16.06.2010 otsust asjas nr 3-2-1-59-10, p 12). Nii
võib kujuneda olukord, kus tasaarvestava nõude olemasolu ja tasaarvestuse lubatavuse analüüsimine on kohtule töömahukam kui hagiavalduses nimetatud nõude menetlemine. Samas ei ole see vastuolus seaduse ja kehtiva kohtupraktikaga. Ebaõige on ka väide, et selline lähenemine on vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega. Kohtute eesmärk on muuhulgas aidata kaasa poolte vahel õigusrahu saavutamisele. See tagatakse esmajoones siis, kui menetlusosalised saavad kohtumenetluse lõppedes lahendi, millega nad saavad omavahelised vaidlused lõppenuks kuulutada. Maakohtu argumentatsioon, mis puudutas tasaarvestuse tühisust selle tingimuslikkuse ja heade kommetega vastuolu tõttu, oli raskesti jälgitav. Ringkonnakohus märgib, et nõude omajal on vaba voli otsustada, kuidas oma nõuet käsutada, sh on nõude omanikul ka õigus oma nõue loovutada. Nii oli ka praegusel juhul Buldanek OÜ-l õigus oma nõue kostjale loovutada. Seejuures ei seadnud nõude käsutamisele piiranguid käimasolev kohtumenetlus. Samuti oli kostjal õigus menetlusseadustikus sätestatud tähtaja jooksul (TsMS §-d 329-330) esitada tasaarvestuse vastuväide. Praeguses asjas ei saanud käitumist, mida lubavad õigusaktid ja tunnustab kohtupraktika, pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Kuigi ringkonnakohtu hinnangul ei põhinenud maakohtu põhjendused tasaarvestuse võimatuse kohta kehtivatel õigusnormidel ja levinud kohtupraktikal, ei saanud kostja tasaarvestuse vastuväites toodud nõuet tasaarvestada, sest tasaarvestuse eeldusi ei esinenud. Nimelt ei esinenud tasaarvestuse vastuväite esitamise ajal ja ei esine ka praegu tasaarvestuse olukorda. Nagu eelnevalt kirjeldatud, on nõuete tasaarvestus VÕS § 197 lg 1 järgi võimalik, kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse. Kusjuures tasaarvestuse õiguse tekkimiseks peab aktiivnõue ehk nõue, millega tasaarvestatakse, olema sissenõutav, s.t tasaarvestaja peab saama nõuda teiselt poolelt nõudele vastava kohustuse täitmist. See on vajalik, sest tasaarvestamise käigus toimub sisuliselt aktiivnõude täitmise nõudmine tasaarvestaja poolt, kusjuures täitmine ise toimub tasaarvestuse kaudu. Praegusel juhul ei olnud kostjal tasaarvestuse vastuväite esitamise ajal 02.05.2018 ja ei ole ka praegu hageja vastu nõuet, mida hageja nõudega tasaarvestada. Nõue, mida kostja soovis hageja nõudega tasaarvestada, on jätkuvalt Buldanek OÜ-l, kes on iseseisev ja kostjast sõltumatu ühing. Nimelt leppisid kostja ja Buldanek OÜ esindajad kohtumenetluse kestel 02.05.2018 koostatud dokumendi järgi kokku, et juhul kui kohus tuvastab hageja 31.10.2017 tehtud maksest mistahes alusel kostjal raha tasumise ja/või tagastamise kohustuse, siis loetakse Buldanek OÜ poolt hageja võlg loovutatuks kostjale, s.t loovutus oli tingimuslik, so nõude ülemineku hetkeks on kokku lepitud hilisem tähtaeg (kokkuleppe p 1; tlk 64). Seega senikaua, kuni jõustunud ei ole kohtuotsus, millega tuvastatakse kostja kohustus hagejale raha tagastada, kostjal hageja vastu võimalikku nõuet ei ole. Samas on tasaarvestuse toimumiseks vajalik tasaarvestava nõude olemasolu. Kuivõrd kostjal puudus hageja vastu menetluse kestel nõue, mida tasaarvestada, tuli hagi tervikuna rahuldada. Vastuväiteid maakohtu otsuses analüüsitud õiguskaitsevahendite (sh lepingust taganemise) rakendatavusele, viivisearvestusele ja põhjendatuks loetud menetluskulude hüvitise suurusele kostja apellatsioonkaebuses esile ei toonud, mistõttu ringkonnakohus nende osas eraldi seisukohta ei võta. Menetluskulud
7.Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt kandis hageja apellatsiooniastmes õigusabikulu kokku 192,5 eurot. Selle raames õigusabi osutaja tutvus 13.07.2018 apellatsioonkaebusega ja pidas kliendiga nõu 45 minutit ning koostas 26.07.2018 kaebusele vastuse 2 tundi. Tunnihind oli 70 eurot. Vastaspool kulude koosseisule ja suurusele vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul on kirjeldatud kulu täiel määral põhjendatud ja tuleb vastaspoolelt välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.