G L ja P K hagi A T vastu kahjuhüvitise 7967,85 euro, viivise 229,25 euro ja alates 01.06.2018 edasise viivise saamiseks seadusjärgses määras
Tsiviilasja hind
8836,27 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I: G L (isikukood xxx; elukoht xxx) Hageja II: P K (isikukood xxx; elukoht xxx) Hagejate lepinguline esindaja: Paavo Paal (e-post [email protected]) Kostja: A T (isikukood xxx; elukoht xxx) Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat A Raudsik (Aavik ja Partnerid Advokaadibüroo; e-post [email protected])
Kohtuistung
18.09.2018
Istungil osalenud isikud
hagejad G L ja P K, hagejate esindaja Paavo Paal, kostja esindaja vandeadvokaat A Raudsik
RESOLUTSIOON:
1.Rahuldada G L ja P K hagi.
2.Välja mõista A Tlt G L ja P K kasuks kahjuhüvitis 7967,85 eurot, viivis 229,25 eurot ja alates 01.06.2018 viivis arvestatuna kahjuhüvitiselt (7967,85 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras kuni kahjuhüvitise tasumiseni.
Välja mõista A Tlt G L ja P K kasuks menetluskuluna riigilõiv 500 eurot.
5.A Tl tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda G Lile ja P Kle viivist VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese
astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hagejate nõue
1.13.02.2018 esitasid G L ja P K Harju Maakohtusse hagi A T vastu kahjuhüvitise 7967,85 euro saamiseks. 14.05.2018 täiendasid hagejad oma nõuet. Hagejad paluvad kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 7967,85 eurot, viivise 229,25 eurot ja alates 01.06.2018 edasise viivise seadusjärgses määras.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hagejad kostjaga 17.11.2017 notariaalse lepingu, millega hagejad omandasid kostjalt kinnistu aadressil xxx, mille oluliseks osaks oli lõpuni ehitamata elamu. Kostja kinnitas hagejatele nii müügilepingu sõlmimise eelselt kui ka sellekohases kinnituses notariaalselt tõestatud lepingus, et elamu oli liitunud ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga. Hilisemalt selgus, et elamu osas tegelikkuses liitumislepingut vee-ettevõtjaga sõlmitud ei olnud. Sellest sai hageja P K teada, kui pöördus kohaliku ühisveevärgi- ja kanalisatsioonivõrgu omaniku, kohaliku vee-ettevõtja Xxx AS-i poole.
3.Tulenevalt vee-ettevõtja nõudmisest sõlmisid hagejad liitumislepingud xxx elamu osas ühisveevärgi- ja kanalisatsioonivõrguga viimase omaniku vee-etteõtja Xxx AS-iga. Vastavalt lepingus sätestatule olid hagejad kohustatud tasuma liitumistasu 7667,85 eurot. Hagejad on tõendanud vajaliku täiendava investeeringu suuruse. Asjaolu, et hagejad ei pea nimetatud summat koheselt tasuma, vaid on saanud oma lepingupartneriga kokku leppida summa tasumise osade kaupa, ei muuda asjaolu, et hagejatel on tekkinud sellises suuruses kohustus.
4.Hagejad täpsustavad, et elamu osas oli olemas ühendus ja elamu oli ühisveevärgi ja kanalisatsioonisüsteemi ühendatud, kuid puudus liitumine, sest Xxx AS ei teadnud elamu ühendamisest tema ühisveevärgi ja -kanalisatsioonisüsteemiga. Olukorras, kus Xxx AS-i teadmata oli elamu liidetud ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga, oleks hagejate poolt veevärgist vee võtmine ja nende kinnistu reovee juhtimine kanalisatsioonisüsteemi olnud ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseaduse kohaselt käsitletav omavolilisena ja keelatud tegevusena.
5.Hagejad on seisukohal, et elamul oli küll valmis ehitatud füüsiline ühendus ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga, kuid hagejad ei saanud seda õiguspäraselt kasutada ilma Xxx AS-iga lepingut sõlmimata, kuivõrd ilma lepinguta oleks selline tegevus olnud keelatud. Sellest tulenevalt oli tegemist kinnistu osas niinimetatud „õigusliku puudusega“, mille hagejad enda kulul kõrvaldama pidid ning mis kuulub väljamõistmisele kui neile tekkinud kahju.
6.Kuna kostja on kinnitanud, et elamu osas on olemas liitumine vee- ja kanalisatsioonivõrguga ning sama on kinnitatud ka notariaalses müügilepingus, siis tuleb asuda seisukohale, et kostja on oma kohustust rikkunud ning vastutab selle eest, et kinnistul puudub liitumisleping vee- ja kanalisatsioonivõrguga. Elamu ei saa aga ilma kehtiva liitumislepinguta võtta vett ühisveevärgist ega juhtida reovett ühiskanalisatsiooni.
7.Kostja on esitanud väite, et notariaalses müügilepingus nimetatud vee- ja kanalisatsioonisüsteemiga liitumise all ei peeta silmas ühisveevärki ja kanalisatsiooni, vaid mingit teistsugust vee- ja kanalisatsioonisüsteemi. Kostja ei ole aga selgitanud, millist vee- ja kanalisatsioonisüsteemi on lepingus silmas peetud. Hagejad ei tea kinnistu lähedal olevat ühtegi teist vee- ja kanalisatsioonisüsteemi, millega nende poolt omandatud elamu oleks ühendatud. Hagejad on seisukohal, et just ühisveevärki ja -kanalisatsiooni pidasid pooled notariaalse müügilepingu sõlmimisel silmas ning kostja vastupidised väited on esitatud kohtu eksitamiseks. Kostja on ka kinnistu müügikuulutuses avaldanud, et müüdaval elamul on tsentraalne vesi (leping AS-iga Xxx).
8.Hagejad leiavad, et kostja on põhjendamatult tuginenud asjaolule, et omandas kinnistu kolmandalt isikult ning see isik andis kostjale kinnitused kinnistul ühenduse olemasolu kohta erinevate tehnovõrkudega. Hagejad osundavad siinkohal põhimõttele, mille kohaselt tekitab leping õigusi ja kohustusi üksnes isikutele, kes on lepinguosalised. Kostja vastuväited
9.Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja toob välja, et omandas vaidlusaluse kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu alusel müüjalt A Llt. Nimetatud lepingu punktis
2.2.4.kinnitas müüja, et lepingu ese on ühendatud ning liitunud järgmiste tehnovõrkudega: elektrivarustus, veevarustus, kanalisatsioon. Kostja tugines hagejatele kinnistu müümisel A L poolt notariaalselt tõestatud lepingus antud kinnitustele, et lepingu ese on ühendatud ning liitunud veevarustuse ja kanalisatsiooni tehnovõrkudega.
10.Hagejad leiavad, et kinnistul paiknev elamu ei ole ühendatud ühisvee- ja kanalisatsioonitrassiga. Kostja leiab, et ÜVVKS eristab kinnistu sisest veevärki ja kanalisatsiooni ning ühisveevärki ja –kanalisatsiooni. Kostja on seisukohal, et ta pole 17.11.2017 lepingus hagejatele kinnitanud, et silmas on peetud konkreetselt ühisveevärki ja –kanalisatsiooni. Kostja leiab ka, et hagejad pole tõendanud kulutusi vee- ja kanalisatsioonivõrguga liitumiseks summas 7667,85 eurot, kuivõrd esitatud on üksnes maksegraafik, mitte tõendeid tasu maksmise kohta. Kohtuotsuse põhjendused
11.Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
12.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hagejate ja kostja vahel on 17.11.2017 sõlmitud notariaalne müügileping, millega hagejad omandasid kostjalt kinnistu aadressil xxx (tlk 6-13).
13.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja müüs hagejatele kinnistu, mis ei vastanud kokkulepitud tingimustele (s.o, kas kostja rikkus müügilepingust tulenevat kohustust) ja selle üle, kas hagejate kahju nõue on tõendatud.
14.Selleks, et otsustada, kas kostja on müügilepingut rikkunud ja müünud hagejatele kinnistu, mis ei vasta lepingutingimustele, tuleb esmalt tuvastada, millistele tingimustele pidi müügilepingu esemeks olev kinnistu vastama. Seejärel kontrollida, kas müüdud kinnistu vastas lepingutingimustele ja juhul, kui ei vasta, siis kas kostja vastutab müüdud kinnistu lepingutingimustele mittevastavuse eest.
14.1.Kehtiv leping Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.
Seega on müügilepingu peamine sisu kohustus võõrandada kokkulepitud ese tasu eest. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejad on kinnistu müügihinna tasunud ja kostja tegi võimalikuks omandi ülemineku hagejatele, s.o hagejad omandasid kostjalt kinnistu. Seega oli poolte vahel sõlmitud kehtiv ostu-müügileping.
14.2.Lepingu rikkumine VÕS § 217 lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. VÕS § 217 lg 2 p 1 järgi ei vasta asi lepingutingimustele, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi. Seega müügilepingu mittekohase täitmisega on tegemist siis, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi. Selleks, et otsustada, kas kostja on müügilepingut rikkunud ja müünud kinnistu, millel ei olnud kokkulepitud omadusi, tuleb tuvastada, millistele tingimustele pidi müügilepingu esemeks olev kinnistu vastama. Notariaalselt tõestatud müügilepingu punkti 2.1.5. kohaselt paikneb lepingu esemel ehitusjärgus elamu, mis on ühendatud ja liitunud elektrivõrguga, vee- ja kanalisatsioonitrassidega. Seega vastab kinnistu lepingutingimustele, kui see on ühendatud ja liitunud vee- ja kanalisatsioonitrassidega ning ei vasta lepingutingimustele siis, kui kinnistul ei ole ühendust ega liitumist vee- ja kanalisatsioonitrassidega. Kohtule on esitatud kinnistu müügikuulutus, kus on välja toodud, et elamul on tsentraalne vesi ja leping AS-iga Xxx (tlk 61i pöördel). Samuti on kinnitatud notariaalse müügilepingu punktis 2.1.5, et elamu on ühendatud ja liitunud vee- ja kanalisatsioonitrassidega. Nii notariaalselt tõendatud müügilepingu kinnituse punktist 2.1.5. kui ka müügikuulutusest võis mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt asuda seisukohale, et elamul on sõlmitud liitumisleping nii vee kui ka kanalisatsiooni osas. Kohtu hinnangul ei ole oluline, et müügikuulutusel on lepingu olemasolu AS-iga Xxx märgitud vaid vee osas, kuivõrd notariaalselt tõestatud müügilepingus on liitumise kinnitus nii vee kui kanalisatsiooni osas olemas. Kohtu hinnangul on eeltoodud kinnitusest ja müügikuulutusest tulenevalt üheselt arusaadav, et kinnistul on leping vee- ja kanalisatsioonitrassidega. Seega vastab kinnistu lepingutingimustele siis, kui kinnistul on leping vee- ja kanalisatsioonitrassidega. Kostja on seisukohal, et kinnituses ei ole fikseeritud, et silmas on peetud konkreetselt ühisveevärki- ja kanalisatsiooni. Kostja on öelnud, et kinnitus on antud faktilise ühendamise kohta. Kostja leiab, et kuivõrd kinnituses puuduvad sõnad „leping“ ja „ühis“, siis seega ei ole kinnitus antud ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni kohta (tlk 89 pöördel). Samuti leiab kostja, et hagejad oleksid pidanud enne lepingu sõlmimist välja selgitama, kas leping on olemas või mitte, st hagejad oleksid pidanud olema hoolsamad (tlk 90). Kohtu hinnangul ei ole kostja välja toonud ega tõendanud, millise vee- ja kanalisatsioonisüsteemiga hagejate elamu on ühendatud ja liitunud. Kohtu hinnangul said hagejad neile teadaolevatel andmetel mõistlikult eeldada, et liitumisleping on sõlmitud, kuivõrd sellekohane kinnitus oli olemas nii müügikuulutuses kui ka notariaalselt tõendatud müügilepingus. Kohtu hinnangul ei ole oluline, et müügilepingu kinnituses puuduvad sõnad „leping“ ja „ühis“. Kohus leiab, et kostja vastuväited on otsitud. Kostja vastuväited ei ole usutavad ka kinnistu müügikuulutuse tõttu, kus oli märgitud, et elamul on tsentraalne vesi ja leping AS-iga Xxx. Samuti on kohtu hinnangul kostja vastuväited asjakohatud selles osas, et ta tugines kinnistu müümisel A L poolt notariaalselt tõestatud lepingus antud kinnitustele, et lepingu ese on ühendatud ning liitunud veevarustuse ja kanalisatsiooni tehnovõrkudega. Kostja ei ole välja
toonud, mis osas omab käesolevas vaidluses tähendust kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud leping. Lisaks märkis kostja 18.09.2018 istungil (t.lk 89 pöördel), et oli ise kinnistu väljaehitaja ja rajas mh ka vee- ja kanalisatsioonitrassid ning ühendas need kinnistu punktidega. Seega oli kostjale teada, milliste trassidega on kinnistu ühendatud. Müügileping kinnistu müümiseks on sõlmitud hagejate ja kostja vahel ning tehingut sõlmides oli kostjal kohustus avaldada kinnistu kohta tõene teave. Käesoleval juhul ei ole oluline, mismoodi või milliste kinnitustega omandas kinnistu kostja. Kohus leiab eelnevaid tõendeid kogumis hinnates, et kinnistu pidi olema lepingu järgi ühendatud ja liitunud vee- ja kanalisatsioonitrassidega. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selles osas, et kinnistul oleks olnud müümise hetkel liitumisleping nii vee kui ka kanalisatsiooni osas. Hagejad on ise nimetatud liitumislepingu sõlminud 12.12.2017 AS-iga Xxx (tlk 17-20). Seega saab eeltoodust tulenevalt järeldada, et müüdud kinnistu ei vastanud lepingutingimustele ja kostja rikkus müügilepingust tulenevat kohustust. Järgnevalt tuleb kohtul analüüsida, kas kostja vastutab müüdud kinnistu lepingutingimustele mittevastavuse eest.
14.3.Kostja vastutus VÕS § 218 lg 1 esimese lause järgi vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. VÕS § 214 lg 2 kohaselt asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko läheb ostjale üle asja üleandmisega. Vaidlust ei ole selles, et kinnistu ei vastanud lepingutingimustele kinnistu üleandmisel hagejatele. Seega oli kinnistu lepingutingimustele mittevastavus olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal hagejatele ja kostja vastutab kinnistu lepingutingimustele mittevastavuse eest. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kinnistul ei olnud müügilepingus kokkulepitud tingimusi (VÕS § 217 lg 2 p 1). Seega on kostja müügilepingut täitnud mittekohaselt, s.o rikkunud lepingut ja kostja vastutab VÕS § 218 lg 2 alusel lepingu rikkumise eest.
15.Kahju hüvitamine VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võib võlausaldaja lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist. Riigikohtu lahendist 3-2-1-5-12 tulenevalt peab lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: 1) kostja on lepingut rikkunud; 2) kostja vastutab lepingu rikkumise eest; 3) kostjale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik; 4) hagejale on tekkinud või tekib kahju; 5) kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga; 6) kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu; 7) rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
15.1.Kahju tekkimine Kohtul tuleb tuvastada, kas hagejatele on tekkinud kahju. VÕS § 128 lg 1 kohaselt hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Lõike 2 kohaselt varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.
15.1.1.Liitumislepingu sõlmimise kulud Hagejad on välja toonud, et neile tekkis seoses liitumislepingu sõlmimisega kahju 7667,85 eurot. Kostja leiab, et hagejad pole tõendanud kahju tekkimist, kuivõrd kohtule on esitatud vaid maksegraafik nimetatud kulu eest tasumiseks, kuid mitte tõendeid, mis kinnitaksid tasu maksmist. Kohtu hinnangul ei ole oluline, et hagejad ei ole pidanud liitumislepingu sõlmimisega seotud kulu koheselt tasuma. Hagejad on tõendanud, et neile on tekkinud kohustus tasuda 7667,85 eurot teatud aja jooksul seoses liitumislepingu sõlmimisega (tlk 17-20). Seega on hagejatele tekkinud liitumislepingu sõlmimise näol kahju summas 7667,85 eurot.
15.1.2.Õigusabikulud Hagejad on probleemi kohtueelsel lahendamisel tasunud õigusteenuse eest 300 eurot. Arve tasumist on hagejad tõendanud maksekorraldusega (tlk 26). Kohus leiab, et hagejad on õigusabi teenust kasutanud ja selles osas kulu kandnud ning tulenevalt Riigikohtu praktikast on kohtueelsed õigusabikulud VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 järgi hüvitatavad, kuivõrd nende hüvitamiseks ei tule kohaldada menetluskulude kindlaksmääramise korda. Need on ka hõlmatud VÕS § 127 lg-tega 2 ja 3 (vt Riigikohtu lahendi 3-2-1-5-13 p 50). Hagejatele on tekkinud õigusabikulude näol kahju summas 300 eurot.
15.2.Kohus tuvastas eelpool, et kostja rikkus lepingut ja vastutab lepingurikkumise eest. Hagejad on kostjale andnud täiendava tähtaja kahju hüvitamiseks (tlk 21 ja pöördel). Kohus leiab, et kahju on tekkinud ja kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga. Samuti leiab kohus, et kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, s.o kostja pidi ette nägema, et hagejatel võib tekkida kahju. Samuti on rikkumise ja kahju vahel põhjuslik seos, s.o juhul, kui kostja oleks hagejatele müünud lepingutingimustele vastava kinnistu, poleks hagejatele kahju tekkinud. Seega on kahju hüvitamise eeldused täidetud.
16.Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtu hinnangul hagi kostja vastu rahuldada ja kostjalt tuleb hagejate kasuks välja mõista kahju, s.o liitumislepingu sõlmimise kulu 7667,85 eurot ja õigusabikulud 300 eurot, kokku 7967,85 eurot.
17.Viivisest Hagejad nõuavad kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist summas 229,25 eurot ajavahemiku 21.01.2018-31.05.2018 eest. Hagejad lähtuvad seaduses sätestatud viivisemäärast. Lisaks nõuavad hagejad kostjalt kahjuhüvitiselt edasiulatuvat viivist alates 01.06.2018. Kohus leiab, et kuivõrd kahjuhüvitise väljamõistmine kostjalt on põhjendatud, on ka sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine põhjendatud. Kohus mõistab kostjalt hagejate kasuks välja viivise protsendina põhinõudest (7967,85 eurot) alates 21.01.2018 kuni 31.05.2018 summas 229,25 eurot. Lisaks mõistab kohus kostjalt hagejate kasuks välja viivise protsendina põhinõudelt (7967,85 eurolt) alates 01.06.2018 kuni kahjuhüvitise täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulude jaotus
18.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Hagejate menetluskulud on kokku summas 1850 eurot. Summa koosneb hagi esitamiseks tasutud riigilõivust 500 eurot ja õigusabikuludest 1350 eurot. Kostja palub jätta hagejate menetluskulude nimekiri tähelepanuta. Kohtuistungi protokolli kohaselt oli menetlusosalisel õigus esitada istungiga seotud menetluskulud hiljemalt 21.09.2018, kuid hagejate esindaja esitas menetluskulude nimekirja 24.09.2018. Hageja ei ole põhjendanud menetlustähtaja rikkumist, mistõttu tuleb esitatud menetlusdokument jätta tähelepanuta ja seda mitte menetleda. Kohus on 18.09.2018 toimunud kohtuistungil teatanud pooltele, et menetluskulud tuleb esitada hiljemalt 21.09.2018 (tlk 90). TsMS § 62 lg 2 kohaselt menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni. Kui menetlustoiming tuleb teha kohtu ruumides, loetakse tähtaja lõpuks kohtu tööpäeva lõpp. Seega tuli hagejatel esitada menetluskulude nimekiri hiljemalt 21.09.2018. Kohus leiab, et hagejate 24.09.2018 esitatud menetluskulude nimekiri tuleb jätta tähelepanuta, kuivõrd see on esitatud hilinenult. Seega tuleb käesolevat olukorda käsitleda nagu hagejad poleks kohtule menetluskulude nimekirja esitanud. TsMS § 174 lg 1 lause 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Tsiviilasja materjalide kohaselt on hagejad tasunud hagiavalduselt riigilõivu 500 eurot. Hagiavalduselt tasutud riigilõiv 500 eurot on menetluskulu ja tuleb kostjalt hagejatele välja mõista. Hagejad on 14.05.2018 esitatud menetlusdokumendis taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.