UAB Lietemas hagi O.M.A. Officina Metalmeccanica Angelucci S.p.A. (O.M.A. S.p.A. Eesti filiaali kaudu) vastu põhivõlgnevuse 655 630,25 euro, sissenõutavaks muutunud viiviste 104 541,60 euro ja täiendava viivise nõudes
Hageja (vastustaja): UAB Lietemas (registrikood 122627679, asukoht Leedu Vabariik), tehinguline esindaja vandeadvokaat Paul Künnap Kostja (apellant): O.M.A. Officina Metalmeccanica Angelucci S.p.A (registrikood 142664, asukoht Itaalia Vabariik) O.M.A S.p.A Eesti filiaali (registrikood 12492681) kaudu, tehinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Ustav ja vandeadvokaadi abi Rainer Ratnik
Kohtuistungi toimumise aeg
19.09.2018.a
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 26.04.2018.a otsus jätta muutmata.
4.Välja mõista O.M.A. Officina Metalmeccanica Angelucci S.p.A.-lt UAB Lietemas kasuks lisaks maakohtu poolt välja mõistetud menetluskuludele
1(8)
Tsiviilasi nr 2-16-17426 apellatsioonimenetluse kulud summas 4332,80 eurot. Käesolevas punktis välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist käesoleva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni võlgu olevalt summalt VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.18.11.2016.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 655 630,25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 104 541,60 eurot ning lisanduv viivis. Hagiavalduse kohaselt põhineb hageja nõue 26.04.2013.a sõlmitud ehitusseadmete ja tööjõu rendilepingu alusel hageja poolt kostjale osutatud teenuste eest ajavahemikus 29.08.2014.a 31.01.2015.a esitatud 10 arvel (arved nr 5168, 5203, 5204, 5249, 5250, 5274, 5275, 5304, 5309, 5338) põhisummas 655 630,25 eurot, mida kostja ei ole tasunud. Kõigi arvete maksetähtpäevad on saabunud hiljemalt 31.03.2015.a. 26.04.2013.a lepingule oli sõlmitud 08.05.2013.a lisakokkulepe töötajate rendi kohta ehk 08.05.2013.a kokkuleppega täiendati 26.04.2013.a lepingut. Hageja täitis kõik 2013.a lepingustest tulenevad kohustused ning ehitustööd on lõppenud. Tulemus ning rahaline summa on aktsepteeritud. Lisaks 26.04.2013.a lepingule oli poolte vahel sõlmitud leping ka 10.03.2014.a. 2013.a leping ja 2014.a leping on erineva sisuga üksteisest sõltumatud lepingud. Ainuke seos kahe lepingu vahel on see, et mõlemad on sõlmitud ALSTOM Estonia AS-i tellimuste täitmiseks Narvas. 10.03.2014.a lepinguga ei ole 26.04.2013.a lepingut asendatud, muudetud ega täiendatud. 2013.a leping on sisult rendileping, mille alusel rentis hageja kostjale ehitusseadmeid ja lepingu lisakokkuleppe alusel tööjõudu. 08.05.2013.a lisakokkuleppe kohaselt määras töölised tööülesandeid täitma tellija ehk kostja. 10.03.2014.a leping seevastu on sisult töövõtuleping. Poolte eesmärk, ülesannete sisu ja vastutus oli lepingute sõlmimisel erinev. 26.04.2013.a lepingu ese oli masinate ja tööjõu rent, sh kõrgsurvetorustiku paigaldamiseks. 10.03.2014.a lepingu ese oli üksnes kesksurvetorustiku tööd ja tulekahjuennetussüsteemi tööd. 10.03.2014.a lepingu alusel tehtud tööd teostati ja arveldati eraldi perioodil 2014.a märtsist septembrini. Kahe lepingu arveldamine oli erinev. Pooled tegutsesid ja arveldasid samaaegselt kahe lepingu alusel eraldi ja 2013.a leping oli pärast 2014.a lepingu sõlmimist kehtiv ning pooled jätkasid 2013.a lepingu täitmist eraldi. Seda, et hageja nõude aluseks olevad arved ja aktid on koostatud 2013.a lepingu alusel, kinnitavad järgmised asjaolud: 1) tasu on arvestatud vastavalt 2013.a lepingu hinnakirjadele ja seal märgitud elementidele; 2) töötundide arvestus lähtub igakuiste arvestuslehtede jaotistest LP ja HP, millisteks töödeks kostja hagejalt 2013.a lepingu alusel renditud vahendeid kasutas; 3) kõigil kahepoolselt allkirjastatud teostatud tööde aktidel on selge viide 2013.a lepingule.
2(8)
Tsiviilasi nr 2-16-17426 Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. 2013.a lepingus oli lepitud kokku, et sellest lepingust tulenevad vaidlused lahendatakse Eestis. 2014.a uue lepingu kohaselt lepiti kokku, et kõik lepinguga seotud vaidlused lahendatakse Itaalias Pescara kohtus. 10.03.2014.a lepingu p-s 15 leppisid hageja ja kostja kokku 26.04.2013.a lepingu muutmises, viidates ja kinnitades, et tegemist on ainsa kehtiva nendevahelise lepinguga. Nii 26.04.2013.a kui ka 10.03.2014.a lepingus nimetasid pooled lepingut tellimuseks (inglise keeles order). Seega lõpetati 2014.a lepinguga 2013.a leping. Kõik hagi aluseks olevad arved on seotud 2014.a lepinguga, millest tulenevad vaidlused tuleb lahendada Itaalia kohtus. 2014.a leping oli poolte vahel ainus õigusjõus olev leping. Arveldamised olid igakuised ja alates 10.03.2014.a esitatud arved olid 2014.a lepingu alusel esitatud. Arved on esitatud 2014.a lepingu sõlmimisele järgnevalt. 2014.a lepingu p-st 1 nähtub, et 2014.a lepingu ulatus oli laiem. 2014.a lepingu järgi olid hageja kohustused seotud mittepurustava katsetamise, torustiku rajamise ja keevitamisega. Hagi aluseks olevate arvete artiklid vastavad 2014.a lepingus sätestatud tööde sisule. 2014.a lepinguga oli ette nähtud, et hageja vastutab mh torustiku püstitamise, keevitamise ja mittepurustava katsetamise eest. Kõik 2014 lepinguga seotud vaidlused tuleb lahendada vastavalt Itaalia õigusele. Kõik 2013.a lepingu kohustused on hõlmatud 2014.a lepingus toodud kohustustega. Lepingud on oma sisus kattuvad, kuid sõnastatud erinevalt. Poolte tahtega ei ole kooskõlas, et hageja pidi teostama mittepurustavat katsetamist, teostama keevitustöid jms samal ehitusplatsil, samaaegselt, paralleelselt kahe lepingu alusel, millele kohaldub kummalegi erinev õigus ning erinev kohtualluvus. Mistahes tööd, mis on hageja poolt tehtud pärast 10.03.2014.a, alluvad 2014.a lepingule. 2014.a jaanuarist alates hakati leppima kokku uut tellimust, sest 2013.a lepingu alusel olid tööd tehtud, kuid kostja soovis täiendavalt hagejalt teenuseid osta. Itaalia õiguse järgi tuleneb 2014.a lepingust, et 2014.a leping lõpetas kõik varasemad kokkulepped poolte vahel. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 26.04.2018.a otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 655 630,25 eurot ja viivise kuni 26.04.2018.a 179 823,40 eurot ja alates 27.04.2018.a seadusjärgses määras. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitisena 16 627,44 eurot ja viivise tasumata osalt. Otsuse kohaselt leidis kohus, et mõlemad lepingud on töövõtulepingud. Kohtu hinnangul leppisid pooled 2014.a lepingu p-s 15 kokku välistusklauslis ainult 2014.a lepingus nimetatud töövõtu osas (ehk SGA ja IP tööde osas). Pooled ei ole kokku leppinud universaalses välistusklauslis, mis lõpetaks mis tahes muid pooltevahelisi õigussuhteid, sh 2013.a lepingut. 2014.a lepingu p-s 15 on sõnaselgelt kirjas „...mis sisaldavad selle tellimuse parandusi...“. 2014.a lepingu punktiga 17 ei ole 2013.a lepingu kohtualluvust muudetud. On leidnud tõendamist, et pooled täitsid vastastikku 2013.a lepingut ja 2014.a lepingut eraldi ka 2014.a lepingu kehtivusajal. Hageja esitas lepingute alusel kostjale eraldi arved koos eraldi teostatud tööde aktidega ja kostja tasus hagejale kummagi lepingu alusel eraldi pangaülekannetega. Pärast 10.03.2014.a lepingu sõlmimist said pooled ühtemoodi aru, et 2013.a leping ei ole lõppenud, vaid selle täitmine jätkub 2014.a lepinguga paralleelselt edasi. Töid kajastati ühiselt allkirjastatud aktidel vastavalt kummagi lepingu sisule. 2013.a lepingu alusel akteeriti töötajate töötundide hulk, 2014.a lepingu alusel akteeriti töövõtu edenemise protsent. 2014.a lepingu alusel koostatud aktide nummerdamist alustati nr 1-st, 2013.a lepingut puudutavate aktide numeratsioon jätkus endisel alusel. Hageja poolt on 2014.a lepingu nr 008/14 alusel kostjale esitatud arved numbritega 4990, 5023, 5061, 5059, 5132, 5170 ja 5205, mis esitati igakuiselt tehtud tööde eest. Igal arvel on selgelt välja toodud kesksurvetorustiku tööd (IP) ja
3(8)
Tsiviilasi nr 2-16-17426 tulekahjuennetussüsteemi tööd (SGA) koos vastavate mõlema poole poolt allkirjastatud tehtud tööde aktidega. 2014.a lepingu alusel ei tehtud töid, mis jääksid lepingu esemest, st IP ja SGA torustiku töödest väljapoole. 2014.a lepingus puudub igasugune viide 2013.a lepingule või 2013.a lepingu lisale. Pooled ei ole 2013.a lepingut lõpetanud ning nad ei ole lõpetanud ka selles sisalduvat kokkulepet Eesti kohtualluvuse kohta. Sellest tulenevalt saab hageja 2013.a lepingu alusel nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist, kui on leidnud tõendamist, et hagi aluseks olevad 10 kostja poolt tasumata arvet on esitatud 2013.a lepingu alusel. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ei tasunud hagejale vaidlusaluste arvete eest. Hagi aluseks olevate arvete alusdokumentideks olevatel teostatud tööde aktidel märgitud tunnihinnad vastavad 2013.a lepingu lisaks olevatele hinnakirjadele. Seejuures on eristatud n-ö tavapärast töötajate hinnakirja (08.05.2013.a kokkuleppe alusel) ning töötajate hinnakirja erakorralisteks töödeks (10.03.2013.a lepingu alusel). Hagi aluseks olevatest teostatud tööde aktidest nähtub, et kuuel korral on hageja arvestanud teostatud tööde maksumust erakorraliste tööde hinnakirja alusel, märkides aktides, et tegemist on lisatööga ning neljal juhul on hageja arvestanud tööde maksumust n-ö tavapärase hinnakirja alusel. 2014.a alguses pidasid pooled läbirääkimisi. 07.01.2014.a saatis hageja kostjale e-kirja hinnapakkumise uuendamise kohta. 01.02.2014.a saatis hageja e-kirjaga kostjale pakkumuse 2014.a lepingu sõlmimiseks hindade kokkuleppimiseks ning lisas manustena pakkumised IP- ja SGA-süsteemi kohta. 01.02.2014.a e-kirja manuses oli kaks kostja pakkumust: SGA- ja IP-süsteemi osas. Kostja 01.02.2014.a pakkumustest nähtuvad töötajate tunnihinnad ei vasta hagi aluseks olevate arvete nr 5203, 5249, 5275 ja 5338 tunnihindadele. Seejuures on 2013. lepingu aluseks olevate erakorraliste tööde hinnad samad, mis hageja poolt 2014.a lepingu aluseks esitatud hinnapakkumises, kuid vahe on selles, et 2013.a lepingu alusel olevas hinnapakkumises on välja toodud oluliselt suuremas mahus erinevate ametikohaga tööliste (kokku 15 tk) tunnihinnad kui 2014.a lepingu pakkumuses (kokku 4 tk). 11.03.2014.a saatis hageja kostjale e-kirja teel ülevaate uutest töötajatest, kes asusid lepingut täitma. Hageja saatis kostjale ülevaateid 2014.a lepingu täitmisest. Töötajate töötunnid kajastati 2013.a lepingu alusel igapäevaselt tööajatabelis. 2013.a lepingu alusel esitatud hagi esemeks olevatel arvetel on kajastatud töötajate töötundide mahtu. Igale arvele lisatud teostatud tööde aktil on lisaks märge, et see on koostatud 2013.a lepingu alusel (001/2013). Hageja selgitas, et hageja ei ole sõlminud lepingut nr 001/2013, kuid hageja on viidanud aktides just sellele numbrile seetõttu, et seda numbrit hakati kasutama siis, kui kostja asutas Eestisse filiaali ning tegemist oli kostja Eesti filiaali esimese lepinguga. Tunnistaja Audrius Linkus andis ütlusi selle kohta, et hageja poolt hakati alates 2013.a juunist või juulist esitama arveid kostja Eesti filiaalile. Äriregistri andmetel asutas kostja Eesti filiaali 19.06.2013.a. Filiaal ei ole õigussubjekt ega iseseisvate tsiviilõiguste ja kohustuste kandja, vaid välismaa ettevõtja esindus Eestis. Seega on õiguslikult lubatud ka olukord, et kuigi 2013.a leping oli sõlmitud hageja ja kostja (mitte kostja Eesti filiaali) vahel, et hageja esitas 2013.a lepingu alusel arved kostja filiaalile. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et käesolevas asjas on leidnud tõendamist, et hagejal on nõudeõigus 2013.a lepingu alusel ning selle lepingu alusel esitatud 10 arvet on kostja poolt jäetud tasumata (millele kostja ka vastu ei vaielnud) ning nimetatud arvetest tulenev hageja nõue kostja vastu summas 655 630,25 eurot tuleb rahuldada. Samuti tuleb rahuldada hageja viivisenõue. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Arvetest ei nähtu, et väidetava nõude aluseks olevad arved on esitatud 2013.a lepingu, aga mitte 2014.a lepingu alusel. Vaidlusalustel arvetel puudub viide 2013.a lepingule ning arvetest ja
4(8)
Tsiviilasi nr 2-16-17426 nende aluseks olevatest aktidest ei nähtu, et need seostuksid läbi viidete HP ja LP esimese 2013.a lepinguga, vaid on viited IP-le j SGA-le, mis seostuvad 2014. a lepinguga. Alates 2014.a lepingu sõlmimisest akteeriti ja arveldati HP, LP, SGA ja IP tööd 2014.a lepingu alusel. Maakohtu otsuses ei hinnatud ega põhjendatud tunnistaja Giovanni Cicchetti 30.01.2018.a antud ütlusi. Ütlustest nähtub, et 2014.a lepingu sõlmimisega lõppes 2013.a leping. Maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta kostja poolt esitatud tõendi Itaalia õiguse kohta asjatundja Paolo Iannacci arvamuse, mille kohaselt tulenevad vaidlusalused nõuded 2014.a lepingust, sest 2014.a lepingu sõlmimisega lõppesid kõik varasemad kokkulepped ning mistahes nõuded said tuleneda ja olla seotud vaid 2014.a lepinguga. Hageja ei esitanud ühtki tõendit või väidet, kuidas vastavalt Itaalia õigusele tuleks 2014.a lepingus sätestatud välistusklauslit tõlgendada. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 2014.a lepingule kohaldub Itaalia õigus. Kui 2014.a lepingule kohaldub Itaalia õigus, ei saa 2014.a lepingut tõlgendada juhindudes Eesti õiguses kehtivatest tõlgendamise reeglitest. Maakohus oleks pidanud 2014.a lepingu tõlgendamisel lähtuma Itaalia õigusest. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kuigi apellant tugineb suuresti samadele väidetele, mille osas on maakohus seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks järgmist.
7.Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ja kostja sõlmisid 26.03.2013.a lepingu ja et hageja esitas kostjale selle lepingu alusel arved, milles kajastatud tööd on kostja poolt heaks kiidetud ja et arved on tasumata. Neid järeldusi ei vaidlusta ka kumbki pool. Pooled olid maakohtus ja on ka apellatsioonimenetluses eri meelt selles, kas 2013.a leping kehtib või asendati see 2014.a lepinguga. Kostja vastuväidetest võib järeldada, et juhul, kui 2013.a leping kehtiks, tuleks vaidlusalustes arvetes kajastatud nõuded täita. Kuna pooled sõlmisid 2013.a lepingu, mille alusel tuli vaidlusalused sooritused teha, tuli kostjal tõendada, et pooled muutsid 2013.a lepingut selliselt, et nad hõlmasid 2013.a lepinguga reguleeritud kohustused 2014.a lepinguga ja et sellest tulenevalt muutus vastavate kohustuste osas ka kohaldatav materiaalõigus ning et kõik lepingust tulenevad vaidlused allutati välisriigi (Itaalia) kohtualluvusele.
8.Maakohus leidis õigesti, et kostja poolt kohtu ette toodud asjaolude alusel kostja poolt soovitud järeldust teha ei saa. Maakohus lähtus selle järelduse tegemisel õigesti sellest, et tuleb hinnata, kas pooled pidasid 2014.a lepingu sõlmimisel ja seejuures nö välistava tingimuse rakendamisel silmas üksnes 2014.a lepinguga seotud kokkuleppeid, läbirääkimisi ja asjaolusid või oli poolte soov hõlmata 2014.a lepinguga absoluutselt kõik lepingulised suhted, mis hageja ja kostja vahel on üleüldse kunagi tekkinud ja veel kehtivad. Maakohus lähtus selle tuvastamisel õigesti sellest, et lepingute tõlgendamisel on primaarne lepingupoolte tegelik tahe. Maakohus lähtus poolte tahte väljaselgitamisel õigesti peale 2014.a lepingu sõlmimist aset leidnud poolte käitumisest. Maakohus järeldas kohtu ette toodud asjaolude alusel õigesti, et hageja esitas ka peale 2014.a lepingu sõlmimist hagejale arveid 2013.a lepingu alusel ning viisil nagu seda nägi
5(8)
Tsiviilasi nr 2-16-17426 ette 2013.a leping. Maakohus järeldas õigesti, et 2013.a ja 2014.a lepingute alusel esitatud arved erinesid üksteisest mh ka sisu poolest, sest 2013.a lepingu alusel tuli tasuda töötajate töötundide eest, 2014.a lepingu alusel esitatud arvete puhul kajastati aga kokkulepitud eesmärgi saavutamise ulatust. Maakohus ei eksinud tõendite hindamisel, kui leidis viidetega konkreetsetele toimiku lehekülgedele, et arvetel ja aktidel, millele hageja hagi rajas, on viited 2013nda aasta lepingule ja 2013.a lepingus kokku lepitud arvestusmeetoditele. Kuigi apellant väitis apellatsioonkaebuses üldiselt ja paljasõnaliselt, et maakohtu järeldused on valed, ei saa ringkonnakohus selles osas kostjaga siiski nõustuda, sest maakohtu poolt viidatud lehekülgedelt vastavad viited siiski nähtuvad. Kuigi hageja poolt esile toodud arvetel ei ole tõepoolest viidatud numbrile 037/13, on viide 001/13. Maakohus järeldas sellest õigesti, et see peab olema viide 2013.a lepingule. Puudub loogiline põhjus, miks oleksid pooled pidanud 2014.a lepingut tähistama 2013.a numbriga. Kostja ei ole selles osas mitte ühtegi loogilist selgitust esitanud. Seevastu hageja poolt esitatud selgitus, et arve lõpu osas olev number „13“ viitab aastaarvule, sest ka 2014.a lepingu alusel väljastatud arvete lõpu osas on number „14“, mis omakorda viitab 2014.a lepingule, on eluliselt usutav. Ka see hageja poolt esitatud selgitus, et 2013.a lepingu alusel esitatud arvetel oleva numbri esimene pool „001/“ märgiti seetõttu, et peale kostja filiaali asutamist läks arvete esitamine üle kostja filiaalile. Kostja ise väitis, et kostja filiaaliga sõlmitud esimene leping oli 2014.a leping. See kostja enda poolt esitatud väide kinnitab seda, et viited 001/13 ei saanud viidata 2014.a lepingule. Puudub loogiline põhjus, miks peaksid pooled, kes soovivad 2013.a lepingu lõpetada ja hõlmata kõik õigussuhted 2014.a lepinguga, viitama peale 2013.a lepingu lõpetamist lepingu täitmisel jätkuvalt lepingu numbrile 001/13. Vaidlusalustel arvetel on viide HP kvalifikatsiooniga keevitajale. Puudub põhjus, miks peaks olema viide HP kvalifikatsiooniga keevitajale, kui dokumendis ei peetud silmas HP töid. Dokumentides, milles HP töid ei kajastata, ei ole põhjust viidata HP kvalifikatsiooniga töö tegijale. HP tööd olid aga 2013.a lepingu ese ja selles osas vaidlust ei ole. Maakohus järeldas õigesti, et esines ka kostja tegevust, mis viitas otseselt sellele, et ka kostja käsitles peale 2014.a lepingu sõlmimist kehtivana ka 2013.a lepingut. Ühelt poolt ei nõudnud kostja arvete ümbervormistamist ning ei esitanud etteheiteid sellele, et hageja esitas kostjale peale 2014.a lepingu sõlmimist 2013.a lepingu täitmise eest arveid, mis koostati 2013.a lepingus kokku lepitud tasu arvestamise põhimõtete alusel. Teiselt poolt allkirjastas kostja ka peale 2014.a lepingu sõlmimist tööde aktid, mis olid koostatud samal viisil nagu 2013.a leping ette nägi.
9.Kostja poolt kohtule esitatud nö spetsialisti arvamus (t II kd lk 129 jj) ei andnud alust teha kostja poolt soovitud järeldust, et 2014.a lepinguga hõlmati üleüldse kõik lepingud, mis hageja ja kostja vahel on kunagi sõlmitud. Tegemist on üldsõnalise arvamusega, milles on esitatud küll järeldused, kuid esitatud ei ole arutluskäiku, millest nähtuks, kuidas arvamuse esitaja vastava järelduseni jõudis. Seega ei ole arvamus kontrollitav. Veelgi enam, kostja väitis, et arvamust tuleb käsitleda Itaalia materiaalõiguse sisu kohta esitatud tõendina, kuid ainuke, mis Itaalia materiaalõiguse väidetavat sisu puudutab, on viide sellele, et Itaalia õiguses on lepingute tõlgendamise reeglid reguleeritud tsiviilkoodeksi §-des 1362-1371. Arvamuses, mille sisulise osa tekst on hõredas tekstis ca ühe lehekülje pikkune, antakse muuhulgas ka hinnanguid sellele, kas poolte vahel 2014.a sõlmitud leping kehtib ja milline on 2014.a lepingu järgi kohtualluvus. Nende küsimuste käsitlemine ei ava samuti seda, mis on need Itaalia materiaalõiguse spetsiifilised reeglid, mille tõttu tuleb 2014.a lepingu tõlgendamisel asuda seisukohale, et 2014.a lepinguga hõlmati igal juhul kõik pooltevahelised varasemad lepingud, mis on poolte vahel üleüldse kunagi sõlmitud. Selles küsimuses ei ole spetsialist Itaalia materiaalõiguse sisu avanud. Kõnealuse arvamusega antakse õiguslik hinnang küsimuses, millisele kohtule on hagetavad tasunõuded allutatud, kuid hinnangus ei tooda esile Itaalia materiaalõiguses sisalduvaid lepingu tõlgendamise reegleid, mille alusel tuleks selline järeldus teha. Õigusliku hinnangu andmine on asja lahendava kohtu pädevuses, spetsialisti arvamusega
6(8)
Tsiviilasi nr 2-16-17426 saab tõendada materiaalõiguse sisu. Eespool toodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kostja ei ole ei maakohtu menetluses ega ka apellatsioonimenetluses toonud esile mitte ühtegi asjaolu, millest saaks järeldada, et Itaalia õigus sisaldab mingeid spetsiifilisi lepingute tõlgendamise reegleid, millest tulenevalt tuleb järeldada, et 2014.a lepinguga hõlmati kõik hageja ja kostja vahelised kokkulepped, mida hageja ja kostja on üleüldse kunagi sõlminud.
10.Kuigi ringkonnakohus uuris menetlusosalistega 19.09.2018.a kohtuistungil kostja poolt maakohtus esitatud tõendit- spetsialisti arvamust ning tõendi uurimise käigus käsitleti tõendi üldsõnalisust, ei tähenda see, et kostjal oleks tekkinud õigust taotleda asja arutamise edasilükkamist selleks, et esitada uus ja põhjalikum spetsialisti arvamus. Vastava tõendi esitas kostja, st kostja mõistis juba maakohtu menetluses, et temal tuleb tõendada, et 2014.a leping lõpetas 2013.a lepingu kehtivuse. Selleks soovis kostja väita, et vastav järeldus tuleb teha seetõttu, et Itaalia õiguses sätestatust tulenevalt tuleb just selline järeldus teha. Kostja esitas oma Itaalia materiaalõigust puudutava väite tõendamiseks tõendi- spetsialisti arvamuse. Menetlusosaline peab arvestama, et tõendeid hindab kohus, ning kohus võib tõendite hindamisel asuda ka järeldusele, et tõendiga tõendada soovitavat asjaolu ei saa tõendatuks lugeda. Kohus ei pea menetluse käigus tõendite osas kriitilisi märkusi esile tooma. Tõendeid hindab kohus nõupidamistoas. Iga tõendite uurimisel tehtud kriitiline märkus ei saa tingida uute tõendite esitamise lubatavust. Mõlemale hagilise tsiviilkohtumenetluse poolele peab olema tagatud see, et pooltevaheline vaidlus lahendatakse menetlusosaliste poolt maakohtus esitatud asjaolude ja tõendite alusel. Uusi tõendeid saab apellatsioonimenetluses esitada üksnes seaduses ammendavalt sätestatud juhtudel, näiteks maakohtupoolse olulise menetlusnormi rikkumise korral. Käesoleval juhul ei esinenud maakohtupoolset menetlusnormi rikkumist, mis oleks andnud alust esitada apellatsioonimenetluses uusi tõendeid. Asjaolu, et apellant sai ringkonnakohtu istungil aru, et tema poolt esitatud tõend ei tarvitse tema poolt soovitud järelduse tegemiseks olla piisav, ei ole uue tõendi esitamise alus.
11.Kostja poolt soovitud järeldust ei saa teha ka tunnistaja Giovanni Cicchetti ütluste (t II kd lk 156 jj) alusel. Konkreetne tunnistaja mäletas 30.01.2018.a tunnistusi andes 2014.a aset leidnud sündmuste pinnalt tekkima pidanud õiguslikke järeldusi. Tunnistaja kinnitas, et 2014.a leping asendas 2013.a lepingu. Samas ei osanud tunnistaja anda ütlusi arvete või tehtud tööde arvestuse kohta, väites, et selleks olid teised inimesed. Kuigi tunnistaja väitis, et 2014.a lepingu artikkel 15 põhiline eesmärk oli just 2013.a lepingu kehtivuse välistamine ja et see räägiti hagejaga läbi ja see kokkulepe allkirjastati hageja poolt, ei nähtu tunnistustest, kes oli konkreetne hageja esindaja, kellega see küsimus läbi räägiti, kus ja kelle poolt määratleti, et just see on selle artikli põhiline eesmärk ja millest peaks seda järeldama. Isegi kui lähtuda tunnistaja ütluste õigsusest, ei nähtu tunnistaja ütlustest, et hageja ja kostja esindajad oleksid läbi rääkinud konkreetselt selle, et artikkel 15 välistab 2013.a lepingu kehtivuse ja et just see on selle artikli eesmärk ning et nii hageja kui ka kostja selle artikli sisu just selliselt mõistsid. Sellele lisaks on oluline see, et teise tunnistaja ütlused seda väidet ei kinnita. Samuti on oluline see, et maakohus tuvastas õigesti muude asjas esitatud tõendite alusel, et pooled jätkasid siiski ka peale 2014.a lepingu sõlmimist 2013.a lepingu täitmist ning 2013.a lepingus kokku lepitud tööde heaks kiitmist ja arvete esitamist. Need objektiivsed ja dokumentaalsetest tõenditest nähtuvad asjaolud on olulised, mida tuleb tunnistaja ütluste hindamisel kriitiliselt arvesse võtta. Eespool toodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kostja poolt soovitud järeldust ei saa teha ka viidatud tunnistaja ütluste alusel.
12.Maakohus jättis õigesti kostja poolt esitatud menetluse peatamise taotluse rahuldamata. Eesti kohus ei saa jätta hindamata seda, kas Eesti kohtualluvusele alluv leping kehtib ja sellest
7(8)
Tsiviilasi nr 2-16-17426 tulenevalt seda, kas vastavat lepingut on muudetud. Selle küsimuse lahendamine kuulub Eesti kohtu pädevusse ning Eesti kohus ei saa jätta õigust mõistmata.
13.Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud etteheiteid maakohtupoolsele viiviste arvestusele ja viiviste väljamõistmisele kui sellisele. Kostja vaidlustab viiviste väljamõistmist seoses sellega, et ka viiviste väljamõistmine saab kostja hinnangul toimuda Itaalia kohtus. Eespool asus ringkonnakohus seisukohale, et selle seisukohaga nõustuda ei saa.
14.Õige on apellandi väide, et maakohtu otsuse põhjendused on vastuolus samas tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu 10.05.2017.a määruses väljendatuga, kuid viidatud maakohtu määrus tühistati Tallinna Ringkonnakohtu poolt. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
15.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega ei ole ringkonnakohtul alust muuta maakohtupoolset menetluskulude jaotust. Kostja ei ole vaidlustanud ka maakohtupoolset menetluskulude summaarset kindlaksmääramist. Sellesisulistele rikkumistele ei viita ka toimikumaterjalid. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Vastustaja esitas oma apellatsioonimenetluse kulude nimekirja. Vastustaja apellatsioonimenetluse kulud koosnevad esindajatasudest. Taotluse kohaselt kulus vastustaja esindajatel apellatsioonimenetluses koos kohtuistungil osalemisega enam kui 44 töötundi. Vastustaja menetluskulude taotlusele esitas vastuväite apellant, kes leidis, et vastustaja esindajate töömaht on ülepaisutatult suur, et vastustajatel ei saanud kuluda apellatsioonimenetluses osalemiseks rohkem aega kui apellandil. Ringkonnakohus leiab, et apellandiga tuleb selles osas nõustuda. Käesoleva vaidluse puhul ei ole tegemist mahuka vaidlusega. Vaidlus keskendub üksikutele konkreetsetele küsimustele ning vaidluse käigus tuli käsitleda üksikuid konkreetseid tõendeid. Maakohtu otsus ja apellatsioonkaebus ei olnud mahukad. Apellatsioonkaebuses uusi asjaolusid iseenesest esile ei toodud. Sellest tulenevalt ei saa vastustajate poolt esile toodud esindajate töömaht kuuluda täies mahus apellandilt väljamõistmisele. Kuna apellant leidis, et põhjendatuks võib pidada sama töömahtu, mis apellandilgi, ei kontrolli ringkonnakohus sellest mahust täiendava vähendamise vajadust. Eespool toodust tulenevalt mõistab ringkonnakohus apellandilt vastustaja kasuks apellatsioonimenetluse kuluna välja vastustaja esindajate teenustasu 32 töötunni eest tunnihinnaga 135,4 eurot ehk 4332,8 eurot. Vastav summa mõistetakse välja maakohtu menetluskuludele lisaks. Kuna vastustaja vastava taotluse esitas, tuleb märkida, et välja mõistetavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist seaduses sätestatud määras.
Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.