Belamex SIA hagi OSAÜHINGU INTEKSIL vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3933 eurot 55 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 30. mai 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OSAÜHINGU INTEKSIL apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): OSAÜHING INTEKSIL (registrikood 10855903), lepinguline esindaja Artjom Morozov Vastustaja (hageja): Belamex SIA (Läti Vabariigi registrikood 40003463961), lepinguline esindaja Aleksei Motuzov
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 30. mai 2018 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta kohtuotsuse põhjendusi.
3.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Belamex SIA (hageja) esitas 17. mail 2017 Viru Maakohtule hagi OSAÜHINGU INTEKSIL (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 3590 eurot 38 senti, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 93 eurot 97 senti ja viivise 0,019% päevas põhivõlalt alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (müüja) ja kostja (ostja, endise ärinimega OÜ Monteerija)
6.juulil 2011 tarnelepingu kehtivusega kuni 18. oktoobrini 2011. Vaatamata sellele, et leping oli lõppenud, jätkasid pooled oma koostööd lepingus märgitud tingimustel. Vastavalt poolte vahel väljakujunenud praktikale ja kostja suulisele tellimusele tarnis hageja 2016 augustis kostjale kaupa (tapeeti). Hageja esitas kostjale järgmised arved: 1) arve nr INV 067-482 summas 2051 eurot 40 senti maksetähtajaga 15. september 2016; 2) arve nr INV 071-484 summas 1949 eurot 40 senti maksetähtajaga 21. september 2016. Kostja on 2. mail 2017 tasunud 500 eurot. Ülejäänud osas ei ole kostja arveid tasunud. Hagi esitamise ajaks on hageja nõue 3684 eurot 35 senti (põhivõlg 3590 eurot 38 senti + viivis 93 eurot 97 senti).
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja pakkus hageja esindajale mitmeid variante lahendamaks tekkinud situatsiooni: hageja võtab kostja kauplusest oma kauba tagasi, seisuga 11. detsember 2017 oli kostja kauplustes hageja kauba jääk ostuhinnas 3074 eurot 49 senti, kostja faktiline võlg on 2700 eurot 80 senti, või kostja jätab kauba edaspidiseks realiseerimiseks, mis võib venida 1,5 kuni 2 aastani ja kostja hakkab üle kandma raha konkreetselt müüdud kauba eest üks kord kuus.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 30. mai 2018 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3943 eurot 94 senti ja viivise 0,019% päevas tagastamata põhivõlalt (30. mai 2018 seisuga on põhivõlg 3590 eurot 38 senti) alates 31. maist 2018 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt on vaidluse põhiküsimuseks see, kas poolte vahel oli kokkulepe kauba eest tasumiseks hageja arvetel näidatud tähtaegadel või oli kokkulepe kauba eest osalise
tasumise kohta (vastavalt kauba realiseerimisele). Kuna pooled vaidlevad lepingu tõlgendamise üle ja poolte ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, kohalduvad VÕS § 29 lg-d 4 ja 5. Maakohtu hinnangul toimus poolte vahel varasema praktika kohaselt kauba eest tasumine koheselt, kauba tellimisega samal ajal. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud poolte kokkulepet ositi tasumise kohta vastavalt kauba realiseerimisele. Seda ei tõenda ka kostja esitatud kauba jääkide nimekiri. See on vaid tabel kostja laos oleva kauba koguste ja maksumusega, andmeid kauba eest tasumise kohta tabelis ei ole. Seega tuleb poolte kokkulepet koostöö kohta, millega hageja müüs kostjale kaupa ja kostja kohustus kauba eest tasuma (ehk suulist müügilepingut) tõlgendada selliselt, et kostja kohustus tasuma hagejale kauba eest hageja esitatud arvete alusel nendel märgitud kuupäevaks. Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et hageja võiks oma kauba tagasi võtta. Ostja võib kauba müüjale tagastada vaid seaduses sätestatud juhul või kui selles on lepingus eraldi kokku lepitud. Kostja ei ole esitanud ühtegi asjaolu, millest tuleneks tema õigus müümata kaup hagejale tagastada. Samuti puudub vastav poolte kokkulepe. Vaidlust ei ole selles, et hageja on tarninud kostjale kaupa ja on esitanud kostjale kaks arvet kokku summas 4000 eurot 80 senti. Esimest arvest on kostja 2. mail 2017 tasunud 500 eurot. Ülejäänud (s.o 3500 euro 80 sendi) osas on arved tasumata. Kohustus on muutunud sissenõutavaks arvetel märgitud kuupäevadel (s.o 15. septembril 2016 ja 21. septembril 2016). Maakohus ei tuvastanud poolte kokkulepet viivise määra kohta, mistõttu kohaldus seadusjärgset viivist (VÕS § 113 lg 1). Arve alusel tasutud 500 eurost on hageja arvestanud viivise katteks 89 eurot 58 senti. Maakohus nõustus hageja arvestusega ning leidis, et hageja põhinõue on 3590 eurot 38 senti. Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis on 93 eurot 97 senti. Kostja ei ole viivise arvestusele vastuväiteid esitanud. Viivis alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni on 259 eurot 59 senti. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlg 3590 eurot 38 senti ja otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 259 eurot 59 senti, kokku 3943 eurot 94 senti, samuti edasiulatuva viivise. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud kostja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt tugines maakohtu otsuse tegemisel põhiliselt hageja ja OÜ Monteerija vahel sõlmitud müügilepingule. Tegemist ei ole asjakohase tõendiga, kuna see on sõlmitud hoopis teise juriidilise isikuga, kes ei ole kostjaga seotud. Seda kinnitasid mõlemad pooled ka kohtuistungil. Maakohus oleks pidanud jätma selle lepingu tähelepanuta. Kostja ei nõustu sellega, et arve vastuvõtmine on nõustumus ja lepingu tingimuste muutmine. Praegusel juhul ei ole tuvastatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-144-09 nimetatud asjaolusid. Konto väljavõtetest nähtub, et maksmine toimus mitme kuu pärast arvete väljastamisest. Hageja ei ole kordagi meeldetuletusi saatnud ega viiviseid nõudnud, mis kinnitab kostja seisukohta selle kohta, et poolte vahel oli kokkulepe ositi tasumise kohta vastavalt kauba realiseerimisele. Samuti nähtub maksekorralduste väljavõtetest, et ühe kuu jooksul tegi kostja mitu ülekannet, mis ei oleks loogiline, kui poolte vahel oleks kokkulepe maksta iga väljastatud arve kohaselt.
Hageja ei ole tõendanud, et pooled leppisid kokku maksmises vastavalt esitatud arvetele. Konto väljavõtted tõendavad vastupidist. Poolte kokkulepe, mille kohaselt maksab kostja hagejale kauba eest pärast selle realiseerimist, võib olla käsitatav kostja kohustuse täitmise aja määramisena VÕS § 82 lg 1 mõttes või edasilükkava tingimusena TsÜS § 102 lg 2 mõttes. Selline maksmise viis on laialt levinud ja kaubanduses tavapärane.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu 30. mai 2018 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb kohtuotsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21).
7.Ringkonnakohus nõustub kostja väitega, et maakohus ebaõigesti tuvastanud, et poolte vahel oli
6.juunil 2011 sõlmitud müügileping kehtivusega kuni 18. oktoober 2011. Asja materjalidest nähtub, et 6. juunil 2011 sõlmiti müügileping hageja ja OÜ Monteerija vahel (tl 6-8). Asjaolu, et OÜ Monteerija nimel on lepingu sõlminud ja allkirjastanud Viktor Matvejev, kes on ka kostja juhatuse liige, ei anna alust väita, et 6. juunil 2011 sõlmitud lepingu poolteks olid käesoleva asja hageja ja kostja. Samas on asja materjalide kohaselt tuvastatav, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud suuline müügileping ning selle suulise müügilepingu raames on hageja müünud kostjale kaupa. Pooled ei vaidle ka asjas selle üle, et poolte vahel oli suuline kauba müügileping.
8.Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et hageja müüs talle suulise lepingu alusel kaupa, mille eest tasumiseks esitati 16. augustil 2016 arve INV.067-482 (tl 14-15) ja 22. augustil 2016 arve INV.071-484 (tl 16-17). Kostja on tasunud 2. mail 2017 arvest INV.067-482 kokku 500 eurot ning ülejäänud osas on arve INV.067-482 ja arve INV.071-484 tasumata. Eelkõige on poolte vahel vaidlus selles, kas kostja pidi kokkuleppe järgi kauba eest tasuma vaidlusalustel arvetel näidatud tähtaegadel või oli kokkulepe kauba eest tasumiseks vastavalt kauba realiseerimisele, s.o pooled vaidlevad lepingu tõlgendamise üle. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et asjakohatu on kostja seisukoht, et arve vastuvõtmine ei ole nõustumus lepingu tingimuste muutmisega. Käesolevas asjas ei ole vaidluse all see, kas lepingu tingimusi sooviti muuta ning kas arvele olid märgitud uued tingimused, vaid vaidlus on suulise lepingu tingimuste (kauba maksetähtaeg) üle (mitte muutmise üle). Maakohus on õigesti kohaldanud lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-t 4 ja 5 ning asunud seisukohale, et pooled leppisid kokku kauba eest tasumises arvel märgitud maksetähtajaks. Tõlgendamisel on maakohus muu hulgas arvestanud 1) lepingu sõlmimise asjaolusid; 2) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 3) lepingu olemust ja eesmärki; 4) tavasid ja lepingu poolte vahelist praktikat. Kuigi kostja ei olnud 6. juunil 2011 hageja ja OÜ Monteerija vahel sõlmitud müügilepingu pooleks, oli nimetatud lepingu sõlminud OÜ Monteerija esindajana Viktor Matvejev, kes oli ka kostja juhatuse liikmeks ja seaduslikuks esindajaks poolte vahel suulise müügilepingu sõlmimise ajal. Seega pidi kostja esindaja suulise lepingu sõlmimisel olema teadlik sellest, et hageja soovib kauba eest tasumist arvel märgitud tähtpäevaks. Nimetatud asjaolu kinnitab ka see, et kostja, saades vaidlusalused arved, millel on märgitud maksetähtajad (arve INV.067-482 maksetähtaeg 15.09.2016 ja arve INV.071-484 maksetähtaeg 21. september 2016), ei esitanud hagejale pretensiooni maksetähtaja osas, s.o kostja ei ole teatanud
hagejale, et ta ei nõustu kauba eest tasumisega enne, kui ta on kauba realiseerinud. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et pooled leppisid kokku kauba eest tasumises pärast selle realiseerimist.
9.Kostja ei ole oma vastuväidet, et poolte vahel oli kokkulepe ositi tasumise kohta vastavalt kauba realiseerimisele, tõendanud. Kostja väite kohaselt tõendavad kokkulepet tasumises pärast kauba realiseerimist pangakonto väljavõtted (tl 11-13), milledest nähtub, et kostja ei ole tasunud ühtki hageja poolt esitatud arvet ühe kuu jooksul ning hageja ei ole saatnud meeldetuletusi. Ringkonnakohtu arvates ei tõenda pangakontode väljavõtted nimetatud asjaolu. Kontode väljavõtetest ei nähtu, millal tehtud makse osas saabus arvel märgid maksetähtaeg. Samuti ei ole selge, kas makse teostati siis, kui müügilepinguga saadud kaup oli realiseeritud või enne seda. See, et kostja väitel ei tasunud ta arveid märgitud maksetähtaegade jooksul ning hageja ei saatnud talle meeldetuletusi arvete tasumise kohta, ei tõenda pooltevahelise kokkuleppe puudumist arve tasumiseks arvel märgitud maksetähtajaks. Kostjal oli võimalik esitada oma väite tõendamiseks eelnevaid arveid, samuti aruandeid kauba realiseerimise kohta (juhul, kui pooled leppisid kokku kauba eest tasumises vastavalt selle realiseerimisele, nagu väidab kostja, siis pidi kostjal vastav arvestus olema) jms, kuid kostja ei ole seda teinud. Lähtudes eeltoodust on maakohus õigesti rahuldanud hagi. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud põhjendusi selle kohta, et põhivõlgnevus või viivis oleks ebaõigesti arvestatud ning seetõttu ringkonnakohus ei kontrolli nimetatud asjaolu.
10.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.