Võlaõigus › Alusetu rikastumine

1(9)

menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(9)

sissenõudmisega seonduvad faktilised asjaolud kinnitavad, et kostja ei ole olnud nõude omanik. Nõude tegelik omanik Industrial Technology kustutati registrist 13.02.2013, kuid otsustati läbi täiendava likvideerimismenetluse taastada. Pärast ettevõtte taastamist loovutati nõue näilikult kostja poolt tagasi Industrial Technology’ile. Lisaks ei nõudnud Zelluloosi Kinnisvara OÜ-lt nõuet sisse Industrial Technology, vaid seda tehti kolmandate isikute kaudu. Nõude mitme äriühingu kaudu samal päeval vahetult asutatud äriühingusse loovutamise eesmärk sai olla vaid nõude aluseks olevate asjaolude ja tegelikkuses nõude esitamise taga seisvate isikute varjamine, kelleks on KL, KG ja MV. Kostja ei esitanud mitte ühtegi kirjalikku tõendit, mis kinnitaks hageja ja kostja vahelise kokkuleppe sõlmimist. Kuna hageja esitas kostjale hagi aluseks oleva nõude 11.11.2013, ei ole eluliselt usutav, et hageja lubas kostjale väidetava nõude pärast 10.10.2013 täita. Sellekohased väited on valed, pahatahtlikud ning kohut eksitavad. Kostja tõendamiskoormis on tõendada, et kostjal on õigus nõuda leppetrahvi ja et kostja on leppetrahvi nõude hageja nõudega tasaarvestanud. Kostja ei ole seda tõendanud. Isegi kui kostja väited 09.10.2012 kokkuleppe kohta vastaksid tõele, on kostja minetanud õiguse nõuda hagejalt leppetrahvi, kuna kostja ei esitanud nõuet mõistliku aja jooksul (võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg 2). Kostja esitas nõude 25.04.2014, s.o 6 kuud peale väidetavat leppetrahvi sissenõutavaks muutumist 10.10.2013. Kuna kostjal ei ole hageja vastu nõuet, mida tasaarvestada, ei ole kostja VÕS § 197 lg 1 alusel kehtivalt tasaarvestanud enda nõuet hageja nõudega. Igal juhul on hagejal võimalik esitada kostja leppetrahvinõudele vastuväiteid, mistõttu ei ole kostja tasaarvestus kehtiv ka VÕS § 200 lg 4 kohaselt. Eeltoodust tulenevalt on kostja hageja vara arvel alusetult rikastunud ka siis, kui kostja faktiväited 09.10.2012 kokkuleppe kohta leiaksid tõendamist. 27.11.2014 tehing kostja ja Industrial Technology vahel nõude loovutamiseks oli näilik ning sõlmiti põhjusel, et kostja asus väitma, et tema on nõude omanik, kuid nõuet Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu sooviti maksma panna esialgse võlausaldaja, Industrial Technology kaudu, et välistada vaidluskoht nõude omandiõiguse küsimuses. Kostja vastuväited

3(9)

Tallchart hageja eest ja nimel 191 735 eurose nõude omandamiseks Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu 10.10.2012 kostjale makse 37 000 eurot, mida on hageja endine juhatuse liige KL 26.11.2013 kinnitanud. KL kinnitas ka, et makse oli käsitletav osalise maksena nõude eest. Kuna hageja ei tasunud nõude omandamise eest kostjale ülejäänud müügihinda, siis kostja hagejale nõude omandiõigust üle ei andnud. Kuna hageja kokkulepet rikkus, ei kuulunud 37 000 eurone ettemaks tagastamisele. KL kinnitas, et tasutud makse loeti leppetrahviks. 25.04.2014 andis kostja hagejale täiendava võimaluse nõude omandamiseks, juhul kui hageja tasub kostjale nõude müügihinna hiljemalt 09.05.2014. Kostja märkis samas teates, et juhul kui hageja müügihinda ei tasu, loeb kostja kokkuleppe nõude müümiseks lõppenuks ja tasutud 37 000 eurot leppetrahviks. Kostja tasaarvestas hageja vastu oleva leppetrahvi nõude hageja kantud maksega ja esitas hagejale tasaarvestamise avalduse. Asjaolu, et hagejal puuduvad kokkulepet puudutavad dokumendid ja nõuet ei ole kajastatud hageja raamatupidamises, puudutas hageja sisesuhet. 09.10.2012 kokkuleppe sõlmimisel esindas hagejat juhatuse liige ja kokkuleppe kehtivuses ei ole alust kahelda. Kostja majandusaasta aruanded saavad tõendada üksnes teatud andmete raamatupidamises kajastamist või mitte kajastamist. Nimetatud nõue oli kostja raamatupidamises kajastatud bilansiväliselt. Ebaoluline on see, kas hageja raamatupidaja teadis või ei teadnud nõude loovutamise lepingu sõlmimisest. Tehingu on teinud hageja nimel juhatuse liige KL ja kostja nimel volitatud esindaja MV. Hageja asus pooltevahelist kokkulepet ka täitma. Vaidlusaluse nõude hagejale müümise hind ei oma tähendust, kuna see ei tõenda pooltevahelise tehingu puudumist. Nimetatud asjaolu tõendab, et kostja oli valmis hagejale nõude müüma soodsatel tingimustel. Kostja soovis vältida pikki ja kulukaid kohtuvaidlusi Zelluloosi Kinnisvara OÜ-ga, seetõttu sõlmiski kostja hagejaga kompromissi ja võõrandas nõude Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu hagejale. KL pole andnud tegelikkusele mittevastavat kinnitust. Ebaõige on väide, mille kohaselt ei ole kostja leppetrahvi nõuet hagejale esitanud ega maininud enne 25.04.2014. Pooled sõlmisid leppetrahvi kokkuleppe juba nõude võõrandamise kokkuleppe tegemise hetkel. Hageja oli nimetatud kokkuleppest teadlik. Isegi, kui KL ei edastanud hageja uuele juhatusele infot, ei tähenda, et leppetrahvi kokkulepet ei oleks olnud. Tegemist on hageja sisesuhte küsimusega. Asjaolu, et nõude Industrial Techonology vastu realiseeris 2015 kolmas äriühing, ei toeta hageja väidet nõude kuuluvuse osas. Kuna hageja nõuet ei omandanud ja kostjal puudus soov ise nõuet kohtu abiga realiseerida, loovutas kostja 27.11.2014 nõude tagasi Industrial Techonology’le, mis kinnitab, et nõue kuulus kostjale. Asjaolu, et Industrial Techonology nõude omakorda edasi loovutas, ei puuduta kostjat. Kostjal on õigus nõuda hagejalt leppetrahvi ning tasaarvestada enda nõue. Kostja esindajad on pärast 10.10.2013 suhelnud suuliselt hageja esindajatega, viidates kostja õigusele nõuda leppetrahvi ja siis lubas hageja kokkulepet täita. Kostja ei soovinud koheselt esitada kirjalikku avaldust leppetrahvi nõudmiseks ja tasaarvestuse tegemiseks, kuna kostja eesmärk ei olnud jätta nõuet endale ja saada leppetrahvi. Kostja eesmärk oli nõue ära müüa ja raha teenida. Kuna 2014 kevadeks oli selge, et hageja kokkulepet ei täida, esitas kostja ka kirjalikult leppetrahvi nõude ja tasaarvestusavalduse. Kostja ei minetanud õigust leppetrahvi nõuda. Maakohtu otsus

4(9)

protsendina põhinõudelt alates 17.04.2018 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulud jäid kostja kanda. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: - 10.10.2012 seisuga oli hagejal kostja ees laenulepingust tulenev kohustus 20 000 eurot; - 10.10.2012 sõlmisid Tallchart ja Pere Restoranid laenulepingu nr 2012/10/10, millega Tallchart andis Pere Restoranidele laenu 200 000 eurot ja Pere Restoranide juhatuse liige JK palus Tallchartil kanda Pere Restoranide poolt võetud laenust 37 000 eurot kostjale; - Tallchart kandis 10.10.2012 kostjale hageja arvel ja eest 37 000 eurot ning tegemist oli hageja maksega kostjale; - lisaks on hageja teinud kostjale makseid summas 14 460 eurot, vastavad kanded on tehtud 24.10.2012, 01.11.2012, 12.11.2012, 22.11.2012, 13.12.2012; - 11.11.2013 esitas hageja kostjale nõudekirja ja pankrotihoiatuse, paludes kostjal tagastada hagejale alusetult saadud 31 460 eurot ja andis kostjale teada, et hageja arvestab põhinõudelt 31 460 eurot viivist alates 11.11.2013; - 11.04.2014 esitas hageja kostjale täiendava nõudekirja ja pankrotihoiatuse; - 25.04.2014 esitas kostja hageja nõudekirjale ja pankrotihoiatusele vastuse. Kostja ei eita 31 460 euro saamist, kuid leiab, et 10.10.2012 kanti 37 000 eurot kostjale vastavalt poolte vahelisele nõude loovutamise kokkuleppele ja kostja on hageja vastu oleva leppetrahvi nõude tasaarvestanud hageja nimel kantud 37 000 euro suuruse maksega. Hageja väidetel on ta tasunud kostjale laenulepingust tuleneva 20 000 euro suuruse kohustuse täitmiseks 51 460 eurot ehk 31 460 eurot rohkem kui hageja kostjale võlgnes ja poolte vahel ei ole olnud nõude loovutmise kokkulepet. Seega on pooltel vaidlus, kas raha tasumiseks (31 460 eurot) eksisteeris õiguslik alus või mitte, kas kostjal on õigus 37 000 eurot leppetrahvina endale jätta või mitte, kas kostja on esitanud leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul ning ei ole seetõttu kaotanud õigust leppetrahvi nõuda ja on tasaarvestanud oma leppetrahvinõude hageja nõudega. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-134-11, p 13). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-65-14, p 10). Kostja saab omakorda tõendada, et vaatamata hageja tehtud soorituse alusetusele on tal õigus keelduda saadut tagastamast ning, et hageja ei teinud talle mitte alusetut sooritust, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjal on õigus raha saada ja et ta ei pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-57-13, p 14). Vaidlus puudub, et Industrial Techonology ja Zelluloosi Kinnisvara OÜ (hageja tütarettevõte) vahel oli sõlmitud suuline laenuleping, mille järgi Industrial Techonology andis Zelluloosi Kinnisvara OÜ-le laenu 3 000 000 krooni ehk 191 735 eurot (26.08.2010 1 000 000 krooni ja 08.09.2010 2 000 000 krooni). Veel puudub vaidlus, et Zelluloosi Kinnisvara OÜ nimetatud laenu Industrial Techonology’le ei tagastanud. Eelnevat kinnitavad hageja väited ja tõendid, millede kohaselt Zelluloosi Kinnisvara OÜ-lt nõuti sama nõue sisse kolmanda isiku kaudu. Vaidlustamata asjaolude kohaselt asus Mevendeur OÜ nõuet Zelluloosi Kinnisvara OÜ-lt kohtu kaudu välja nõudma ja tsiviilasja nr 2-15-2001 raames sõlmisid pooled kompromissi ja Zelluloosi Kinnisvara OÜ täitis Mevendeuri OÜ-le nõude. Asja materjalidest nähtub, et esmalt omandas viidatud nõude Industrial Technology’lt kostja. Industrial Techonology endine juhatuse liige KG kinnitas 26.11.2013 kostja endisele juhatuse liikmele TV-le, et Industrial Techonology on 05.01.2012 teavitanud Zelluloosi Kinnisvara OÜ-d kõnesoleva nõude

5(9)

loovutamisest kostjale. VÕS § 164 lg-te 1 ja 2 kohaselt on nõude loovutamiseks piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe ning nõue loovutatakse sõltumata võlgniku tahtest. Tulenevalt VÕS § 170 esimesest lausest ei ole asjakohane hageja väide, et nõudeõigus ei ole kostjale üle läinud (st et kostja ei ole tõendanud, et ta on nõude esialgselt võlausaldajalt omandanud). Ka 27.11.2014 kostja ja Industrial Techonology vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingust nähtub, et viimane on 05.01.2012 loovutanud ülalnimetatud laenulepingust tulenevad nõuded kostjale ja teavitanud sellest ka Zelluloosi Kinnisvara OÜ-d ning nüüd loovutab kostja Industrial Techonology’le tagasi kõik laenulepingust tulenevad nõuded. Veel nähtub kohtule (teises tsiviilasjas) esitatud 12.09.2014 avaldusest likvideerimismenetluse otsustamiseks, et Industrial Techonology sõlmis 2012 kostjaga nõude loovutamise lepingu. Samuti kinnitas kostja praegune juhatuse liige ja tehingu tegemise ajal volitatud esindaja MV 14.03.2018 istungil vande all ütlusi andes, et kostjale kuulus nõue Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu, mis tulenes Industrial Techonology’le Zelluloosi Kinnisvara OÜ-le antud laenust. Seega on kostja piisavalt tõendanud poolte vahel 09.10.2012 nõude loovutamise (ja leppetrahvi maksmise) kokkuleppe sõlmimist. Ka hageja endine juhatuse liige KL kinnitas 26.11.2013 kirjalikus dokumendis, et hageja ja kostja vahel sõlmiti 09.10.2012 kokkulepe, mille järgi hageja omandab kostjalt nõude Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu, mis põhineb Industrial Techonology poolt Zelluloosi Kinnisvara OÜ-le 26.08.2010 ja 08.09.2010 antud laenus 3 000 000 krooni (191 735 eurot). Nõude omandamiseks lepiti kokku, et nõue läheb üle hagejale, kui nõude eest on tasutud 74 000 eurot 12 kuu jooksul. Hageja palvel tegi Tallchart hageja eest 10.10.2012 kostjale makse 37 000 eurot. Hageja ja kostja kokkuleppe järgi ei kuulu tasutud ettemaks 37 000 eurot tagastamisele, sh kokkuleppest hagejapoolse taganemise, ülesütlemise või muul alusel lõppemise korral loetakse tasutud 37 000 eurot leppetrahviks ja jääb kostjale. Sisuliselt sama kinnitasid 14.03.2018 istungil tunnistajana ütlusi andes KL ja MV. Üksnes vastava nõude hageja vastu kostja 2012 majandusaasta aruandes kajastamata jätmine, ei muuda poolte vahelist kokkulepet olematuks. Kostja raamatupidamise korraldamine ning raamatupidamises õiguste ja kohustuste kajastamine ei loo, muuda ega lõpeta õigussuhteid teiste isikutega. Samas on kostja ka selgitanud, et nõue oli kajastatud bilansiväliselt. Hageja väited pooltevahelise kokkuleppe elulise usutavuse kahtluse alla seadmisel on alusetud. Nõude müümise hind ei tõenda pooltevahelise tehingu puudumist, vaid näitab seda, et kostja oli valmis hagejale nõude müüma soodsamatel tingimustel. Kostja seaduslik esindaja on kohtule vande all selgitanud, et kostja soovis vältida pikka ja kulukat kohtuvaidlust Zelluloosi Kinnisvara OÜga. Seejuures pole vaidlust, et Zelluloosi Kinnisvara OÜ ja hageja kuuluvad kaudselt Rein Kilgile, mis näitab ka põhjust, miks oli hagejal huvi kostjalt nõue osta. Kohtul ei ole alust tunnistaja ja kostja seadusliku esindaja vande all antud ütluste usaldusväärsuses kahelda, kuna nende ütlused ühtivad ka menetluses esitatud kirjalike tõenditega. Samuti puudub ütlustest selline vastuolu, mis tingiks tõendite ebausaldusväärsuse. Pooled ei vaidle, et hageja nõude omanikuks ei saanud. Tõenditest järeldub, et hageja kostjale 37 000 eurot hiljemalt 09.10.2013 ei tasunud. Pooled ei ole seda ka väitnud. Kostja luges 25.04.2014 kirjaga kokkuleppe lõppenuks ja tasutud 37 000 eurot leppetrahviks. Seega täitis hageja (osaliselt) kohustuse, mis langes hiljem ära ja 31 460 eurot kuulub VÕS § 1028 lg-st 1 juhindudes kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Alusetu rikastumise nõuet välistavaid asjaolusid selles osas ei eksisteeri. Kohtu hinnangul on kostja VÕS § 159 lg 2 mõttes kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, kuna ei teatanud hagejale nõude esitamisest mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaks määramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes

6(9)

kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi ei nõuta. Kostja teatas hagejale kirjalikult leppetrahvi nõudmisest 25.04.2014 ja 14.12.2015 tegi kostja hagejale protsessuaalse tasaarvestusavalduse. Kostja väited ka varem suuliselt leppetrahvi nõudmisest, ei ole usaldusväärselt tuvastamist leidnud. Kuivõrd kostja nõue muutus sissenõutavaks 10.10.2013, teatas kostja hagejale leppetrahvi nõudmisest ca 6 kuu pärast, mis ei ole mõistlik aeg. Seega on täitmata tasaarvestuse olukorra eeldused (VÕS § 197 lg 1). Kuna kostja kaotas õiguse nõuda hagejalt leppetrahvi, ei ole kostjal hageja vastu nõuet, mida tasaarvestada. Kostja tehtud tasaarvestusavaldus õiguslikult mõjutu ja hageja nõue kostja vastu ei ole VÕS § 186 p 2 alusel tasaarvestusega lõppenud. Hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kokkuvõttes rahuldab kohus hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 31 460 eurot, viivise otsuse tegemise (16.04.2018) seisuga 11 258,09 eurot ning edasi viivise protsendina põhinõudelt (31 460 eurolt) alates 17.04.2018 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud asjas jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebus

7(9)

8(9)

/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.