Aktsiaseltsi Transcom hagi OÜ Rokino Varahaldus vastu võlgnevuse 31 460 euro, viivise 4909,82 euro ja lisanduva viivise saamiseks
Tsiviilasja hind
38 902,35 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktsiaselts Transcom (registrikood 10550575, asukoht Emajõe 24/26, 80030 Pärnu) Hageja lepingulised esindajad vandeadvokaadid Tarmo Peterson ja Karl-Morten Jõgi (Advokaadibüroo RASK, e-post [email protected]) Kostja OÜ Rokino Varahaldus (registrikood 11982182, asukoht Mirta 21, 13516 Tallinn) Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Anto Kasak (Advokaadibüroo Kasak & Missik, e-post [email protected])
Kohtuistungi toimumise aeg
14. märts 2018
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista OÜ-lt Rokino Varahaldus Aktsiaseltsi Transcom kasuks võlgnevus (põhinõue) 31 460 eurot ja viivis 16. aprilli 2018 seisuga 11 258,09 eurot.
Välja mõista OÜ-lt Rokino Varahaldus Aktsiaseltsi Transcom kasuks viivis protsendina põhinõudelt (31 460 eurolt) alates 17. aprillist 2018 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulude jaotus
1.Jätta menetluskulud OÜ Rokino Varahaldus kanda.
2-15-15129
2.Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lõikele 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
1.Aktsiaselts Transcom (hageja) esitas 09.10.2015 Harju Maakohtule hagi OÜ Rokino Varahaldus (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse 31 460 eurot ning viivise kohtuotsuse tegemise ajal kindla summana (hagi esitamise seisuga 4909,82 eurot) ja alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude kohase täitmiseni seadusjärgses määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 10.10.2012 OSAÜHING TALLCHART (registrikood 10541719) ja Pere Restoranid AS (pankrotis, registrikood 10298696) laenulepingu nr 2012/10/10, millega OSAÜHING TALLCHART andis Pere Restoranid AS-ile (pankrotis) laenu summas 200 000 eurot. Samal kuupäeval palus Pere Restoranid AS-i (pankrotis) juhatuse liige Jane Kedus OSAÜHINGUL TALLCHART kanda Pere Restoranid AS-i (pankrotis) poolt võetud laenust 37 000 eurot kostjale. Seejuures vähendas Pere Restoranid AS (pankrotis) oma võlgnevust hageja ees 37 000 euro võrra. OSAÜHING TALLCHART (hagejal ilmselt ekslikult märgitud Pere Restoranid AS) kandis 10.10.2012 kostjale hageja arvel ja eest 37 000 eurot ning tegemist oli hageja maksega kostjale. 10.10.2012 seisuga oli hagejal kostja ees hageja ja kostja vahelisest laenulepingust tulenev kohustus summas 20 000 eurot. Seega kandis OSAÜHING TALLCHART 10.10.2012 kostjale hageja nimel ja eest 17 000 eurot rohkem, kui hageja kostjale võlgnes. Lisaks on hageja pärast 10.10.2012 teinud kostjale makseid summas 14 460 eurot (vastavad kanded on tehtud järgmistel kuupäevadel: 24.10.2012, 01.11.2012, 12.11.2012, 22.11.2012, 13.12.2012). Hageja on tasunud kostjale 20 000 euro suuruse kohustuse täitmiseks 51 460 eurot ehk 31 460 eurot rohkem kui hageja kostjale võlgnes. 11.11.2013 esitas hageja kostjale nõudekirja ja pankrotihoiatuse, paludes kostjal tagastada hagejale alusetult saadud 31 460 eurot ja andis kostjale teada, et hageja arvestab põhinõudelt 31 460 eurot viivist alates 11.11.2013. Kuivõrd kostja hageja nõudekirjale ei vastanud, esitas hageja 11.04.2014 kostjale täiendava nõudekirja ning pankrotihoiatuse 31 460 euro ja viivise nõudes. 25.04.2014 esitas kostja hageja nõudekirjale ja pankrotihoiatusele vastuse.
2-15-15129
3.Hageja vaidleb kostja väidetele ja seisukohtadele vastu. Hageja ja kostja vahel ei ole eksisteerinud kostja poolt viidatud nõude loovutamise kokkulepet (sh kohustust tasuda kostjale 74 000 eurot ning kokkulepet leppetrahvi tasumise kohta). Ka juhul, kui kostja faktiväited 09.10.2012 kokkuleppe kohta vastaksid tõele (mida nad ei vasta), on kostja minetanud õiguse nõuda hagejalt leppetrahvi ning samuti ei ole kostja tasaarvestanud enda nõuet hageja nõudega.
3.1.Kostja väited 09.10.2012 sõlmitud nõude loovutamise kokkuleppe kohta ei ole tõendatud ega eluliselt usutavad. Esiteks ei ole kostja kajastanud väidetavat nõude loovutamise kokkuleppest tulenevat nõuet hageja vastu enda 2012. a majandusaasta aruandes. Väidetavalt sõlmisid kostja ja hageja 09.10.2012 kokkuleppe, mille kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale 74 000 eurot, millest 37 000 eurot tasus hageja kostjale 10.10.2012 (s.o 1 päev pärast kokkuleppe sõlmimist). 31.12.2012 seisuga oleks kostjal seega pidanud olema hageja vastu nõue summas 37 000 eurot. Sellist nõuet kostja majandusaasta aruandes kajastatud ei ole – aruandest nähtuvalt oli kostjal 31.12.2012 seisuga nõudeid kokku summas 32 490 eurot, sh nõudeid ostjate vastu summas 4453 eurot ning laenunõudeid summas 28 490 eurot. Teiseks ei ole kostja tõendanud, et ta oleks väidetava nõude loovutamise kokkuleppe sõlmimisel olnud kokkuleppe esemeks oleva nõude omanik, sh ei ole kostja tõendanud, et ta on nõude esialgselt võlausaldajalt Industrial Technology Investments OÜ-lt omandanud. Kostja 2012. a majandusaasta aruanne kinnitab vastupidist – kui hageja ja kostja oleksid 09.10.2012 sõlminud nõude loovutamise kokkuleppe kostja poolt viidatud tingimustel, oleks kostja olnud seisuga 31.12.2012 nõude omanik ning nõue oleks olnud kajastatud kostja majandusaasta aruandes (st kostja majandusaasta aruandes oleks sellisel juhul olnud kajastatud nõue summas 191 734,04 eurot). Aruandest nähtuvalt sellist nõuet kostja majandusaasta aruandes kajastatud ei ole. Kolmandaks ei ole eluliselt usutav, et kostja müüs hagejale nõude summas 191 734,94 eurot 74 000 euro eest, s.o ca 2,6 korda ning ca 118 000 euro võrra odavamalt, kui oli nõude tegelik väärtus. Sellisel tehingul puudub mõistlik majanduslik sisu, mistõttu ei ole selle sõlmimine ka usutav. Seda mh põhjusel, et Zelluloosi Kinnisvara OÜ oli väidetava kokkuleppe sõlmimise hetkel ning on ka tänasel päeval maksejõuline äriühing, millele ei valmistanud ega valmista nõude täies ulatuses tasumine raskusi. Neljandaks on hageja raamatupidaja XXX kinnitanud hageja finantsjuhile XXX 3 päeva pärast kostja poolt hagejale väidetava leppetrahvi nõude (ning väidetava nõude loovutamise kokkuleppe) esmakordset mainimist, et talle teadaolevalt ei ole hageja ja kostja väidetavat nõude loovutamise lepingut sõlminud ning et kostja ei ole talle teadaolevalt omanud nõuet Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu. Viiendaks ei ole kostja poolt viidatud leppetrahvinõue eluliselt usutav, sest kostja ei ole väidetavat leppetrahvi nõuet hagejale enne hageja nõudele vastu vaidlemist mitte kordagi esitanud ega maininud. Kostja mainis hagejale väidetavat nõuet esmakordselt 25.04.2014, s.o ca pool aastat hiljem, kui väidetav nõue väidetavalt sissenõutavaks muutus (nõue muutus väidetavalt sissenõutavaks pärast 12 kuu möödumist alates 09.10.2013). Kui kostjal oleks väidetav nõue hageja vastu ka tegelikult eksisteerinud, oleks kostja pöördunud nõudega hageja vastu juba varem (mõistliku aja jooksul VÕS § 159 lg 2 tähenduses) ning ei oleks esitanud väidetavat nõuet otsitud vastuväitena hageja nõude vastu. Kuuendaks ei tõenda XXX kinnituskiri, et hageja ja kostja sõlmisid kinnituskirjas viidatud kokkuleppe. XXX kinnituskirja sisu ei vasta tegelikkusele. XXX oli pikaaegne hageja juhatuse liige alates aastast 2007 kuni 2013. a kevadeni, mil XXX teatas enda soovist lahkuda hageja juhatusest. Pärast XXX lahkumist valiti hageja juhatuse liikmeks Kaspar Kokk. Hageja uue juhatuse eestvedamisel viidi hagejas ning hageja kontserni kuuluvates ettevõtetes läbi ulatuslik sisekontroll, mille raames tuvastati, et hageja pikaajaline juht XXX on läbi aastate teinud suuremahuliselt hagejat ning teisi kontserni ettevõtteid kahjustavaid tehinguid (tõenäoliselt enda ning endaga seotud isikute varalise soodustamise eesmärgil). XXX on teinud hagejat
2-15-15129 kahjustavaid tehinguid koostöös XXX ja, kellest XXX moodustas aastate jooksul n.ö oma „meeskonna“. See järeldub faktist, et kõik hageja sisekontrolli raames tuvastatud XXX poolt hagejale kahju tekitamise juhtumid on otseselt või kaudselt seotud nimetatud isikutega või nendega seotud äriühingutega (nagu ka käesoleval juhul, kus hageja tegi XXX juhtimisel alusetu rahalise soorituse M. Virroga seotud kostjale). XXX soovib maksele õigusliku aluse andmisega välistada enda vastutust hageja ees. Olukorras, kus XXX on hageja juhatuse liikmena teinud tahtlikult kostjale alusetu makse ning hagejal ei õnnestu kostjalt alusetult saadu tagasi saada, vastutab XXX hageja ees juhatuse liikme vastutuse instituudist tulenevalt. See on tõenäoliselt põhjus, miks XXX on kostjale kinnitanud, et hageja 10.10.2012 maksel oli õiguslik alus. Seitsmendaks kinnitavad väidetava 09.10.2012 kokkuleppe esemeks oleva nõude hageja tütarühingult Zelluloosi Kinnisvara OÜ-lt sissenõudmisega seonduvad faktilised asjaolud, et kostja ei ole olnud nõude omanik, mistõttu ei ole usutav ja võimalik ka 09.10.2012 kokkuleppe sõlmimine hageja ja kostja vahel. Nõude tegelik omanik Industrial Technology Investments OÜ kustutati registrist 13.02.2013. Kostja esitas vastuväite hageja nõudele ning mainis väidetavat nõude loovutamise kokkulepet ja leppetrahvi nõuet hagejale esmakordselt 25.04.2014. Kostja asus vastuväites seisukohale, et nõude omanik on tema, mitte Industrial Technology Investments OÜ. 2014. a asuti nõuet võlgnikult sisse nõudma. Kuivõrd eluliselt ei ole usutav, et kostja oli Industrial Technology Investments OÜ-lt nõude omandanud (samuti ei eksisteeri sellise väite tõendamiseks mitte ühtegi kirjalikku tõendit; nt nõude loovutamise kokkulepe, sellega seotud e-kirjavahetus vms), otsustati Industrial Technology Investments OÜ selleks, et nõude saaks sisse nõuda selle esialgne ja tegelik omanik, läbi täiendava likvideerimismenetluse taastada. Pärast Industrial Technology Investments OÜ „taastamist“ loovutati nõue näilikult kostja poolt tagasi Industrial Technology Investments OÜ-le. Sellise skeemi rakendamine kinnitab, et ei ole eluliselt usutav, et kostja oli väidetava 09.10.2012 kokkuleppe esemeks oleva nõude omanik – miks muidu oli tarvis Industrial Technology Investments OÜ täiendava likvideerimismenetluse läbiviimine ja kostja poolne nõude Industrial Technology Investments OÜ-le loovutamine. Lisaks eeltoodule ei nõudnud Zelluloosi Kinnisvara OÜ-lt nõuet sisse Industrial Technology Investments OÜ, vaid seda tehti kolmandate isikute kaudu – 28.11.2014 (s.o samal päeval kui Industrial Technology Investments OÜ väidetavalt nõude kostjalt omandas) loovutas Industrial Technology Investments OÜ likvideerija XXXIndustrial Technology Investments OÜ nimel ja eest nõude Industrial Technology Investments OÜ-st kolmanda isiku Lexar Partners OÜ kaudu vahetult asutatud Mevendeur OÜ-le (10.12.2014 võeti seejuures vastu Lexar Partners OÜ lõpetamisotsus). Mevendeur OÜ asus nõuet Zelluloosi Kinnisvara OÜ-lt kohtu kaudu välja nõudma ning tsiviilasja nr 2-15-2001 raames sõlmisid pooled kompromissi ja Zelluloosi Kinnisvara OÜ täitis Mevendeuri OÜ-le nõude. Kui kostja oleks olnud nõude tegelik omanik, oleks nõue nõutud sisse kostja kaudu, mitte ei oleks nõuet mitme isiku kaudu edasi loovutatud. Samuti sai nõude mitme äriühingu kaudu samal päeval vahetult asutatud äriühingusse loovutamise eesmärk olla vaid nõude aluseks olevate asjaolude ja tegelikkuses nõude esitamise taga seisvate isikute varjamine, kelleks on XXX, XXXja XXX. Kaheksandaks, kui hageja ja kostja oleksid ka tegelikkuses sõlminud kostja poolt viidatud kokkuleppe, eksisteeriks kokkuleppe sõlmimise kohta muid tõendeid peale hageja suhtes vaenulikult meelestatud isikute ütluste. Sellisteks tõenditeks oleks nt e-kirjavahetus või muu andmevahetus, nõude loovutamise leping (nii esialgselt võlausaldajalt kostjale kui ka hageja ja kostja vaheline leping), muud raamatupidamisdokumendid jne. Kostja ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi kirjalikku tõendit, mis kinnitaks hageja ja kostja vahelise kokkuleppe sõlmimist. Kostja poolt viidatud kokkulepe ei ole eluliselt usutav.
3.2.Ka siis, kui kostja faktiväited seoses 09.10.2012 kokkuleppega vastaksid tõele ning hageja ja kostja leppisid kokku leppetrahvis summas 37 000 eurot (mida hageja ja kostja ei
2-15-15129 ole teinud), ei ole kostjal õigus nõuda hagejalt leppetrahvi. Kostja seisukohtade kohaselt muutus kostja leppetrahvi nõue sissenõutavaks 10.10.2013 (12 kuud pärast väidetava 09.10.2012 kokkuleppe sõlmimist). Kostja teatas hagejale esimest korda enda kavatsusest nõuda leppetrahvi 25.04.2014 vastuses hageja nõudekirjale, sedastades järgmist: „...loeb Klient käesoleva kirja esitamisega kokkuleppe lõppenuks ja tasutud 37 000 eurot leppetrahviks“. 10.10.2013 ja 25.04.2014 vahele jääb ca 6 kuud, mis ei ole käesoleval juhul mõistlikuks ajaks VÕS § 159 lg 2 mõistes. Hageja tasus kostjale 37 000 eurot 10.10.2012 ning kostjal oli võimalik hagejale teatada, et 37 000 eurot loetakse täiendava 37 000 euro tasumata jätmisel leppetrahviks juba siis. Kõige hilisemalt oleks kostja pidanud teatama hagejale leppetrahvi nõudest vahetult pärast selle sissenõutavaks muutumist. Seda mh põhjusel, et tegemist on väidetava suulise kokkuleppega (väidetavalt sõlmitud suuliselt hagejale vaenulike isikute poolt) ning nõude hilisem esitamine muudab sellise kokkuleppe eluliselt ebaustavaks. Kostja on minetanud enda õiguse nõude hagejalt lepptrahvi ka juhul, kui kostjal oleks olnud hageja vastu lepptrahvi nõue. Kuivõrd kostjal ei ole (ega ole olnud) hageja vastu nõuet, mida tasaarvestada, ei ole kostja VÕS § 197 lg 1 alusel kehtivalt tasaarvestanud enda väidetavat nõuet hageja nõudega, nagu kostja on enda vastuses väitnud. Igal juhul on hagejal võimalik esitada kostja väidetavale leppetrahvinõudele vastuväiteid, mistõttu ei ole kostja tasaarvestus kehtiv ka VÕS § 200 lg 4 kohaselt. Eeltoodust tulenevalt on kostja hageja vara arvel alusetult rikastunud ka siis, kui kostja faktiväited 09.10.2012 kokkuleppe (sh leppetrahvi kokkuleppe) kohta leiaksid tõendamist.
4.XXX paljasõnaline kinnitus ei tõenda, et Industrial Technology Investments OÜ oleks loovutanud nõude Zelluloosi Kinnivara OÜ vastu kostjale ega ka seda, et Industrial Technology Investments OÜ oleks nõude loovutamisest Zelluloosi Kinnisvara OÜ-d teavitanud. XXX kinnituskirja sisu ei vasta tegelikkusele samadel põhjustel, miks ei vasta tegelikkusele ka vastavasisuline XXX kinnituskiri. Kokkuvõtvalt on hageja endine juhatuse liige XXX koostöös XXX teinud enda ning endaga seotud isikute soodustamise eesmärgil hulgaliselt hagejat ja hagejaga seotud isikuid kahjustavaid tehingud. Üheks selliseks tehinguks oli ka hagi aluseks olev hageja makse kostjale. XXXja XXX kinnitused on antud tagantjärele eesmärgiga sisustada ja anda õiguslik alus hagejat kahjustavale tehingule. Ei ole eluliselt usutav, et nõue summas ca 3 miljonit krooni loovutati Industrial Technology Investments OÜ poolt kostjale suulise kokkuleppe alusel ja ilma tasuta. Kui nõue oleks Industrial Technology Investments OÜ poolt tegelikkuses kostjale loovutatud, oleks tehingu kohta säilinud kirjalikke tõendeid (nõude loovutamise kokkulepe, nõude loovutamise teade, ekirjavahetus, nõude eest tasumist kinnitav maksekorraldus; muud raamatupidamisdokumendid jne).Viidatud nõude loovutamist ei ole kunagi toimunud. Seda kinnitavad muu hulgas ka faktid, et nõuet ei ole kostja raamatupidamises kunagi kajastatud ning et kõik väidetavalt nõude loovutamist tõendavad tõendid pärinevad perioodist enam kui aasta pärast väidetava nõude loovutuse aset leidmist (tagantjärele antud „kinnitused“ nõude loovutamise kohta). Samuti ei ole kostja esitanud kohtule ka konkreetset kuupäeva, millal väidetav nõude loovutamine aset leidis. Kostja ei ole tõendanud, et ta oli väidetava 09.10.2012 hageja ja kostja vahel sõlmitud nõude loovutamise kokkuleppe sõlmimise ajal kokkuleppe alusel väidetavalt loovutatud nõude omanik, mistõttu ei ole usutav et hageja ja kostja 09.10.2012 kokkuleppe, sh leppetrahvi kokkuleppe, tegelikkuses ka sõlmisid. Tõele ei vasta ja on tõendamata kostja väide, mille kohaselt teavitas kostja hagejale leppetrahvi nõudest enne 25.04.2014. Samuti ei vasta tõele ja on tõendamata kostja väide, mille kohaselt edastas XXX informatsiooni väidetava leppetrahvi kokkuleppe kohta hageja uuele juhatusele. Väidetavat leppetrahvi kokkulepet mainib XXX esmakordselt enda 26.11.2013 kuupäeva kandvas kinnituskirjas, mis on antud pärast seda, kui hageja esitas kostja vastu esmakordselt hagi aluseks oleva nõude. Väidetav leppetrahvi kokkulepe ei leia kajastust mitte üheski varasemas
2-15-15129 dokumendis (sh ka nt e-kirjas), mis kinnitab, et kostja poolt viidatud leppetrahvi kokkulepet tegelikkuses ei sõlmitud. Kostja ja Industrial Technology Investments OÜ vahel 27.11.2014 sõlmitud nõude loovutamise leping ei tõenda, et Industrial Technology Investments OÜ on loovutanud suulise lepingu alusel nõude Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu kostjale (millal Industrial Technology Investments OÜ seda väidetavalt tegi, seda kostja menetlusdokumentides avaldanud ei ole) ning et kostja oleks väidetava 09.01.2012 kokkuleppe sõlmimisel olnud nõude omanik Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu. Vastupidi, 27.11.2014 lepingu sisu ning selle sõlmimisele eelnenud asjaolud kinnitavad, et kostja ei ole kunagi omanud nõuet Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu. Kokkuvõtvalt oli 27.11.2014 tehing näilik ning sõlmiti põhjusel, et kostja oli asunud väitma, et tema on nõude omanik (kuigi kostja nõude omanik ei olnud), kuid nõuet Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu sooviti maksma panna esialgse võlausaldaja, Industrial Technology Investments OÜ kaudu, et välistada vaidluskoht nõude omandiõiguse küsimuses. Ei vasta tõele kostja väide, mille kohaselt on hageja avaldanud 2013. a suvel valmidust leppetrahvi kokkuleppe täitmiseks ning lubanud tasuda 74 000 eurot aasta lõpuks. Samuti on vale kostja väide, mille kohaselt on hageja pärast 2013. a 10. oktoobrit lubanud kostjale suuliselt leppetrahvi nõude täita. Hageja ei ole midagi sellist kostjale lubanud ja avaldanud ning kostja ei ole vastupidist ka tõendanud. See ei ole ka usutav, sest hageja esitas kostjale hagi aluseks oleva nõude 11.11.2013 (ei ole eluliselt usutav, et hageja lubas ühelt poolt kostjale nõude „pärast 10. oktoobrit“ täita ning esitas teiselt poolt 1 kuu möödudes kostjale nõudekirja hagi aluseks olevas nõudes). Sellekohased väited on valed, pahatahtlikud ning kohut eksitavad. Vastupidise tõendamiseks on kostjal olnud võimalik esitada tõendeid, mida ta aga senimaani teinud ei ole. Alusetu on kostja väide, et hageja ei ole tõendanud, et kostjal puudus õigus nõuda leppetrahvi ja seda tasaarvestada. Kostja tõendamiskoormis on tõendada, et kostjal on õigus nõuda leppetrahvi ja et kostja on leppetrahvi nõude hageja nõudega tasaarvestanud. Kostja ei ole seda tõendanud.
KOSTJA VASTUVÄITED
5.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
6.Kostja ei ole hageja arvel alusetult rikastunud. OSAÜHING TALLCHART on hageja nimel 10.10.2012 kandnud kostjale hageja nimel ja eest 37 000 eurot vastavalt hageja ja kostja vahelisele nõude loovutamise kokkuleppele. Hageja on kostjale teinud 24.10.2012 (kostjal ilmselt ekslikult märgitud 24.10.2014), 01.11.2012, 12.11.2012, 22.11.2012 ja 13.12.2012 makseid summas 14 460 eurot tulenevalt poolte vahelisest laenulepingust. Industrial Techonology Investments OÜ ja Zelluloosi Kinnisvara OÜ vahel oli sõlmitud suuline laenuleping, mille järgi Industrial Techonology Investments OÜ andis Zelluloosi Kinnisvara OÜ-le laenu 3 000 000 krooni ehk 191 735 eurot. 26.08.2010 kandis Industrial Techonology Investments OÜ Zelluloosi Kinnisvara OÜ-le 1 000 000 krooni ja 08.09.2010 summas 2 000 000 krooni. Zelluloosi Kinnisvara OÜ nimetatud laenu Industrial Techonology Investments OÜ-le ei tagastanud. Industrial Techonology Investments OÜ loovutas 3 000 000 krooni ehk 191 735 euro suuruse nõude Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu kostjale ning kostja sai Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu oleva 191 735 euro suuruse nõude omanikuks. Industrial Techonology Investments OÜ endine juhatuse liige on 26.11.2013 kostja endisele juhatuse liikmele kinnitanud, et Industrial Techonology Investments OÜ on 05.01.2012 teavitanud Zelluloosi Kinnisvara OÜ-d eelpool viidatud nõude loovutamisest kostjale. Kostja asus viidatud nõuet Zelluloosi Kinnisvara OÜ-lt sisse nõudma. Kostjaga asus nimetatud nõude omandamise üle läbirääkimisi pidama hageja. Zelluloosi Kinnisvara OÜ kui ka hageja on XXX mõjusfääris ja ka kaudselt omanduses olevad äriühingud, seega on arusaadav, millisel
2-15-15129 põhjusel asus hageja tundma huvi kostjale kuuluva 191 735 euro suuruse nõude omandamise üle Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu. 09.10.2012 sõlmiti hageja ja kostja vahel kokkulepe, mille kohaselt hageja omandab kostjalt 191 735 eurose nõude Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu. Hageja ja kostja leppisid kokku, et nõue läheb kostjalt hagejale üle siis, kui hageja tasub kostjale 74 000 eurot 12 kuu jooksul. Hageja palvel tegi OSAÜHING TALLCHART hageja eest ja nimel 191 735 eurose nõude omandamiseks Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu 10.10.2012 kostjale makse summas 37 000 eurot. Hageja endine juhatuse liige XXX on 26.11.2013 kinnitanud, et OSAÜHING TALLCHART tegi kostjale 37 000 eurose makse hageja nimel ja eest 191 735 eurose nõude omandamiseks Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu. Hageja endine juhatuse liige on ka kinnitanud, et nimetatud makse oli käsitletav osalise maksena nõude eest. Hageja ei tasunud viidatud nõude omandamise eest kostjale ülejäänud müügihinda, s.o 37 000 eurot, seega kostja hagejale viidatud nõude omandiõigust üle ei andnud. Kuivõrd hageja kokkulepet rikkus, ei kuulunud 37 000 eurone ettemaks tagastamisele. Hageja endine juhatuse liige on kinnitanud, et vastavalt poolte vahelisele kokkuleppele, ei kuulunud tasutud makse kokkuleppe rikkumisel tagastamisele, vaid loeti leppetrahviks. Kostja on hagejale 25.04.2014 andnud täiendava võimaluse nõude omandamiseks ja avaldanud valmidust Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu oleva nõude üleandmiseks hagejale juhul, kui hageja tasub kostjale nõude müügihinna täies ulatuses hiljemalt 09.05.2014. Kostja on samas teates ka märkinud, et juhul kui hageja kostjale nõude eest müügihinda täielikult ei tasu, loeb kostja kokkuleppe nõude müümiseks lõppenuks ja tasutud 37 000 eurot leppetrahviks. Kostja on hageja vastu oleva leppetrahvi nõude tasaarvestanud hageja poolt kantud 37 000 euro suuruse maksega. Juhul, kui hageja asub seisukohale, et kostja leppetrahvi nõue ei ole hageja nimel kostjale kantud 37 000 euroga tasaarvestatud, esitas kostja hagejale tasaarvestamise avalduse, millega loeb kostja 37 000 eurose leppetrahvi nõude hageja vastu tasaarvestatuks OSAÜHING TALLCHART poolt hageja nimel kostjale tehtud 37 000 euro suuruse maksega. Asjaolu, mille kohaselt hagejal puuduvad viidatud kokkulepet puudutavad dokumendid ja nõuet ei ole kajastatud hageja raamatupidamises, puudutab hageja sisesuhet. Hageja ja kostja vahelise 09.10.2012 kokkuleppe sõlmimisel esindas hagejat juhatuse liige, kes on nimetatud kokkuleppe olemasolu kinnitanud, seega puudub alus kahelda kokkuleppe kehtivuses.
7.Kostja on omandanud Industrial Techonology Investments OÜ-lt nõude Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu. Industrial Techonology Investments OÜ endine juhatuse liige on 26.11.2013 kostja endisele juhatuse liikmele kinnitanud, et Industrial Techonology Investments OÜ on 05.01.2012 teavitanud Zelluloosi Kinnisvara OÜ-d nõude loovutamisest kostjale. Seega on kostja omandanud Industrial Techonology Investments OÜ-lt nõude Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu. Kostja raamatupidamise korraldamine ning raamatupidamisarvestuses õiguste ja kohustuste kajastamine ei loo, muuda ega lõpeta õigussuhteid teiste isikutega. Raamatupidamine kajastab raamatupidamist korraldava isiku ettekujutust tema õigustest ja kohustustest ning sellest ei piisa vastavate õiguste ja kohustuste olemasolu tõendamiseks. Õigused ja kohustused saavad tekkida seaduse alusel ja tehingutest. Käesoleval juhul on vaidlusalused õigused ja kohustused tekkinud tehingust. Tehinguid saavad juriidiliste isikute nimel teha selle seaduslikud esindajad või seaduslike esindajate poolt antud volituse alusel lepingulised esindajad. Käesoleval juhul on tehingu teinud hageja nimel juhatuse liige XXX ja kostja nimel volitatud esindaja XXX. Hageja on asunud poolte vahelist kokkulepet ka täitma, tasudes kostjale 37 000 eurot. Hageja poolt esitatud kostja majandusaasta aruanded saavad tõendada üksnes teatud andmete raamatupidamises kajastamist või mitte kajastamist. Samuti on ebaoluline asjaolu, kas hageja raamatupidaja teadis või ei teadnud kostja ja hageja vahelise nõude loovutamise lepingu sõlmimisest. Hageja
2-15-15129 viited kostja raamatupidamise aruannetele on kohatud. Nimetatud nõue oli kostja raamatupidamises kajastatud bilansiväliselt.
7.1.Kostjale jääb arusaamatuks hageja väide, mille kohaselt ei ole eluliselt usutav, et kostja müüs hagejale nõude summas 191 734,94 eurot 74 000 euro eest ehk ca 2,6 korda odavamalt nõude tegelikust väärtusest. Kostja hinnangul ei oma vaidlusaluse nõude hagejale müümise hind tähendust. Nimetatud asjaolu ei tõenda kuidagi poolte vahelise tehingu puudumist. Nimetatud asjaolu tõendab ainult seda, et kostja oli valmis hagejale nimetatud nõude müüma soodsatel tingimustel. Igati tavapärane on olukord, et pikkade ja kulukate kohtuvaidluste vältimiseks lepivad pooled omavahel kokku kompromisslahenduses. Kostja soovis vältida pikki ja kulukaid kohtuvaidluseid Zelluloosi Kinnisvara OÜ-ga, seetõttu sõlmiski kostja hagejaga kompromissi ja võõrandas nõude Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu hagejale. Zelluloosi Kinnisvara OÜ ja hageja kuuluvad kaudselt mõlemad XXXle, seega on mõistetav, miks soovis hageja nimetatud nõuet kostjalt osta. Kostjale jääb arusaamatuks, et kuivõrd hageja hinnangul oli nõue niivõrd väärtuslik, siis miks ei soovinud hageja tehingut lõpuni viia ning nõuet 2,6 korda tegelikust väärtusest väiksema hinnaga ära osta.
7.2.Kostjale jääb arusaamatuks, miks peab hageja enda endise juhatuse liikme XXX kinnituskirja tegelikkusele mittevastavaks. Asjaolu, et hageja, hageja omanik või muud hagejaga samasse kontserni kuuluvad ettevõtted ei saa XXXga käesoleval hetkel läbi ning XXX ja hagejaga seotud isikute vahel on pooleli mitmed kohtuvaidlused, ei tähenda, et XXX oleks andnud tegelikkusele mittevastava kinnituse.
7.3.Ebaõiged on hageja väited, mille kohaselt ei ole kostja leppetrahvi nõuet hagejale esitanud ega maininud enne 25.04.2014. Hageja ja kostja sõlmisid leppetrahvi kokkuleppe juba nõude võõrandamise kokkuleppe tegemise hetkel. Hageja oli nimetatud kokkuleppest teadlik. Kostjale teadaolevalt on XXX asjakohase informatsiooni ka hageja uuele juhatusele edastanud. Isegi juhul, kui XXX ei edastanud hageja uuele juhatusele nimetatud informatsiooni, ei tähenda nimetatud asjaolu, et leppetrahvi kokkulepet ei oleks poolte vahel olnud. Tegemist on hageja sisesuhte küsimusega, mille eest ei saa võtta vastutust kostja. Asjaolu, et nõude Industrial Techonology Investments OÜ vastu realiseeris 2015. a kolmas, asjasse mittepuutuv äriühing, ei toeta kuidagi hageja väidet nõude kuuluvuse osas. 09.10.2012, kui sõlmiti hageja ja kostja vahel kokkulepe 191 735 eurose nõude omandamise kohta Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu, kuulus vaidlusalune nõue kostjale. Kostja leidis, et on mõistlikum nimetatud nõue realiseerida kompromissi sõlmimise teel. Nimetatud seisukohal oli tol hetkel ka hageja, kes asus kokkulepet täitma, aga kostjale arusaamatutel põhjustel lõpuks nõuet omandada ei soovinud. Kuivõrd hageja vaidlusalust nõuet ei omandanud ning kostjal puudus soov ise nõuet kohtu abiga realiseerida, loovutas kostja nõude tagasi Industrial Techonology Investments OÜ-le. Kostja ja Industrial Techonology Investments OÜ vahel on 27.11.2014 sõlmitud nõude loovutamise leping, millega kostja loovutas nõude Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu tagasi Industrial Techonology Investments OÜ-le. Industrial Techonology Investments OÜ kohustas nimetatud nõude Zelluloosi Kinnisvara OÜ-lt sisse nõudma. Kuivõrd kostja loovutas nõude Industrial Techonology Investments OÜ-le, siis eelnev kinnitab, et nõue kuulus kostjale. Äriühing ei saa loovutada nõuet, mis talle ei kuulu. Asjaolu, et Industrial Techonology Investments OÜ nimetatud nõude omakorda edasi loovutas ning sissenõudmisega tegelesid kolmandad äriühingud, ei puuduta kuidagi kostjat. Lõppkokkuvõttes lahenes vaidlus nõude üle ikkagi kompromissiga, seega jääb arusaamatuks, miks ei soovinud hageja, kelle omanik on ka Zelluloosi Kinnisvara OÜ omanik, viia lõpuni tehingut kostjaga ning omandada ise nõuet Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu äärmiselt soodsatel tingimustel ehk 2,6 korda alla selle reaalset väärtust.
2-15-15129
Kostjal on õigus nõuda hagejalt leppetrahvi ning tasaarvestada enda nõue. Vastavalt 09.10.2012 kostja ja hageja vahel sõlmitud kokkuleppele, pidi nõue minema kostjalt hagejale üle siis, kui hageja tasub kostjale 74 000 eurot 12 kuu jooksul. Hageja tasus kostjale koheselt pool kokkulepitud maksumusest. Poolte vahelise kokkuleppe kohaselt oli kostjal õigus jätta 37 000 suurune osamakse endale ega kuulunud tagastamisele juhul, kui hageja kokkulepet ei täida ning 12-kuu jooksul nõuet ei omanda. Hageja kohustus tasuma 74 000 eurot hiljemalt 09.10.2013. Kuivõrd veel 2013. a suvel oli hageja avaldanud valmidust kokkuleppe täitmiseks ning lubas tasuda kogusumma 74 000 eurot aasta lõpuks, siis ei osanud kostja arvata, et hageja kokkuleppest taganeb. Hageja kohustus tasuma kogusumma hiljemalt 09.10.2013. Juba nimetatud tähtpäeva saabumisel hoiatas kostja hagejat, et juhul kui hageja kokkulepet ei täida, siis on kostjal vastavalt kokkuleppele õigus nõuda hagejalt leppetrahvi. Kostja esindajad on pärast 10.10.2013 suhelnud suuliselt hageja esindajatega, viidates kostja õigusele nõuda leppetrahvi ning siis lubas hageja ikkagi kokkulepet täita. Kostja ei soovinud koheselt esitada kirjalikku avaldust leppetrahvi nõudmiseks ning tasaarvestuse tegemiseks, kuivõrd kostja eesmärk ei olnud jätta nõuet Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu endale ja saada leppetrahvi. Kostja eesmärk ei ole kunagi olnud nõue endale jätta. Kostja eesmärk on olnud nõue ära müüa ja selle pealt raha teenida. Kuivõrd 2014. a kevadeks oli selge, et hageja kostjaga sõlmitud kokkulepet ei täida, siis ei jäänud kostjal üle muud, kui esitada ka kirjalikult leppetrahvi nõue ning tasaarvestuse avaldus. Ebaõiged on aga hageja väited, mille kohaselt kostjal puudus õigus leppetrahvi nõuda ja seda tasaarvestada. Hageja ei ole tõendanud vastupidist. Ebaõige on hageja väide, mille kohaselt on kostja minetanud õiguse nõuda leppetrahvi, kuivõrd kostja ei ole seda nõudnud mõistliku aja jooksul. Kostja on ka peale 10.10.2013 tuletanud hagejale suuliselt meelde kostja õigust nõuda leppetrahvi ning hageja andis kostjale lootust, et ta kokkulepet täidab, seega ei ole kostja minetanud õigust nõuda leppetrahvi. Kostja esitas leppetrahvi nõude siis, kui oli lõplikult selge, et hageja kokkulepet ei täida.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
9.Lähtudes hageja väidetest faktiliste asjaolude kohta võiks kostja vastu esitatud põhinõue kuuluda rahuldamisele VÕS § 1028 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kõnealuse nõude rahuldamise eeldusena tuleb seega kontrollida, kas kostja on hagejalt hagis nimetatud rahasumma saanud, kas taoline sooritus on toimunud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks ning kas rahasumma sissenõudmiseks puudus õiguslik alus, st kohustust ei olnud olemas, kohustust ei tekkinud või kohustus on pärast selle täitmist ära langenud (hageja väidete kohaselt praegusel juhul kohustust ei eksisteerinud). Juhul kui kõik VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevad eeldused on täidetud, tuleb täiendavalt kontrollida alusetu rikastumise nõuet välistavate eelduste (eeskätt VÕS § 1028 lg-s 2 loetletute) puudumist. Lisaks on hageja esitanud viivisenõude. See nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 alusel.
10.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: - 10.10.2012 seisuga oli hagejal kostja ees laenulepingust tulenev kohustus summas 20 000 eurot; - 10.10.2012 sõlmisid OSAÜHING TALLCHART ja Pere Restoranid AS (pankrotis) laenulepingu nr 2012/10/10, millega OSAÜHING TALLCHART andis Pere
2-15-15129
-
-
-
Restoranid AS-ile (pankrotis) laenu summas 200 000 eurot ning Pere Restoranid AS-i (pankrotis) juhatuse liige Jane Kedus palus OSAÜHINGUL TALLCHART kanda Pere Restoranid AS-i (pankrotis) poolt võetud laenust 37 000 eurot kostjale (I kd, tl 79); OSAÜHING TALLCHART kandis 10.10.2012 kostjale hageja arvel ja eest 37 000 eurot ning tegemist oli hageja maksega kostjale (I kd, tl 10); lisaks on hageja teinud kostjale makseid summas 14 460 eurot, vastavad kanded on tehtud järgmistel kuupäevadel: 24.10.2012, 01.11.2012, 12.11.2012, 22.11.2012, 13.12.2012 (I kd, tl 11-15); 11.11.2013 esitas hageja kostjale nõudekirja ja pankrotihoiatuse, paludes kostjal tagastada hagejale alusetult saadud 31 460 eurot ning andis kostjale teada, et hageja arvestab põhinõudelt 31 460 eurot viivist alates 11.11.2013 (I kd, tl 16-18); 11.04.2014 esitas hageja kostjale täiendava nõudekirja ja pankrotihoiatuse (I kd, tl 1921); 25.04.2014 esitas kostja hageja nõudekirjale ja pankrotihoiatusele vastuse (I kd, tl 2224).
11.Praegusel juhul kostja ei eita hagis märgitud 31 460 euro saamist, kuid leiab, et 10.10.2012 kanti 37 000 eurot kostjale vastavalt poolte vahelisele nõude loovutamise kokkuleppele ning kostja on hageja vastu oleva leppetrahvi nõude tasaarvestanud hageja nimel kantud 37 000 euro suuruse maksega. Hageja väidetel on ta tasunud kostjale laenulepingust tuleneva 20 000 euro suuruse kohustuse täitmiseks 51 460 eurot ehk 31 460 eurot rohkem kui hageja kostjale võlgnes ning poolte vahel ei ole olnud nõude loovutmise kokkulepet. Seega on pooltel vaidlus eeskätt selle üle, kas raha tasumiseks (summas 31 460 eurot) eksisteeris õiguslik alus või mitte. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal on õigus 37 000 eurot leppetrahvina endale jätta või mitte. Pooltel on vaidlus ka selle üle, kas kostja on esitanud leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul ning ei ole seetõttu kaotanud õigust leppetrahvi nõuda ja on tasaarvestanud oma leppetrahvinõude hageja nõudega.
12.TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seejuures on kohus hagimenetluses seotud menetlusosaliste poolt esitatud asjaoludega ning kohus saab asja lahendada lähtudes üksnes nendest asjaoludest, mida menetlusosalised on kohtule esitanud (TsMS § 4 lg 2, § 436). Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu 20.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13411, p 13). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 22.10.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 10). Kostja saab omakorda tõendada, et vaatamata hageja tehtud soorituse alusetusele on tal õigus keelduda saadut tagastamast. Samuti saab kostja tõendada, et hageja ei teinud talle mitte alusetut sooritust, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjal on õigus raha saada ja et ta ei pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu 15.05.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 14).
13.Kohus peab eeltoodust johtuvalt vajalikuks käsitleda esmalt vaidlusküsimust, kas hageja ja kostja vahel oli sõlmitud nõude loovutamise kokkulepe. Vaidlus puudub selles, et Industrial Techonology Investments OÜ ja Zelluloosi Kinnisvara OÜ (hageja tütarettevõte) vahel oli sõlmitud suuline laenuleping, mille järgi Industrial Techonology Investments OÜ andis Zelluloosi Kinnisvara OÜ-le laenu 3 000 000 krooni ehk 191 735 eurot (26.08.2010 summas
2-15-15129 1 000 000 krooni ja 08.09.2010 summas 2 000 000 krooni). Veel puudub vaidlus selles, et Zelluloosi Kinnisvara OÜ nimetatud laenu Industrial Techonology Investments OÜ-le ei tagastanud. Eelnevat kinnitavad muu hulgas ka hageja väited ja tõendid, millede kohaselt Zelluloosi Kinnisvara OÜ-lt nõuti sama nõue sisse kolmanda isiku kaudu (vt I kd, tl 160-166). Vaidlustamata asjaolude kohaselt asus Mevendeur OÜ nõuet Zelluloosi Kinnisvara OÜ-lt kohtu kaudu välja nõudma ning tsiviilasja nr 2-15-2001 raames sõlmisid pooled kompromissi ja Zelluloosi Kinnisvara OÜ täitis Mevendeuri OÜ-le nõude. Kohtu hinnangul nähtub asja materjalidest, et esmalt omandas viidatud nõude Industrial Technology Investments OÜ-lt kostja (vt I kd, tl 186, 160-166, 157-159). Industrial Techonology Investments OÜ (endine) juhatuse liige XXXon ka 26.11.2013 kinnitanud kostja (endisele) juhatuse liikmele Toomas Virrole, et Industrial Techonology Investments OÜ on 05.01.2012 teavitanud Zelluloosi Kinnisvara OÜ-d kõnesoleva nõude loovutamisest kostjale (vt I kd, tl 186). VÕS § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Seega on nõude loovutamiseks piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe ning nõue loovutatakse sõltumata võlgniku tahtest. Loovutada võib ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad (VÕS § 165). VÕS § 167 lg-st 1 tulenevalt lähevad nõude loovutamisel nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sealhulgas eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, üle uuele võlausaldajale. Eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka nõudega mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused. Vastavalt VÕS § 167 lg-le 3 lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. VÕS § 170 esimene lause sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine pole kehtiv. Seega ei ole asjakohane hageja väide, et nõudeõigus ei ole kostjale üle läinud (st et kostja ei ole hageja väidete kohaselt tõendanud, et ta on nõude esialgselt võlausaldajalt Industrial Techonology Investments OÜ-lt omandanud). Ka 27.11.2014 kostja ja Industrial Techonology Investments OÜ vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingust nähtub, et viimane on 05.01.2012 loovutanud ülalnimetatud laenulepingust tulenevad nõuded kostjale ja teavitanud sellest ka Zelluloosi Kinnisvara OÜ-d ning nüüd loovutab kostja Industrial Techonology Investments OÜ-le tagasi kõik laenulepingust tulenevad nõuded (vt I kd, tl 160-161). Veel nähtub kohtule (teises tsiviilasjas) esitatud 12.09.2014 avaldusest likvideerimismenetluse otsustamiseks, et Industrial Techonology Investments OÜ sõlmis 2012. a kostjaga nõude loovutamise lepingu (vt I kd, tl 157-159). Samuti kinnitas kostja praegune juhatuse liige ja tehingu tegemise ajal volitatud esindaja XXX 14.03.2018 kohtuistungil vande all ütlusi andes, et kostjale kuulus nõue Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu, mis tulenes Industrial Techonology Investments OÜ-le Zelluloosi Kinnisvara OÜ-le antud laenust (vt II kd, tl 103 pöördel).
14.Kohtu hinnangul on kostja piisavalt tõendanud poolte vahel 09.10.2012 nõude loovutamise (ja leppetrahvi maksmise) kokkuleppe sõlmimist. Nimelt on hageja endine (kokkuleppe sõlmimise aegne) juhatuse liige XXX kinnitanud 26.11.2013 kirjalikus dokumendis (vt I kd, tl 38), et hageja ja kostja vahel sõlmiti 09.10.2012 kokkulepe, mille järgi hageja omandab kostjalt nõude Zelluloosi Kinnisvara OÜ vastu, mis põhineb Industrial Techonology Investments OÜ poolt Zelluloosi Kinnisvara OÜ-le 26.08.2010 ja 08.09.2010 antud laenus kogusummas 3 000 000 krooni (191 735 eurot). Nimetatud nõude omandamiseks
2-15-15129 lepiti kokku, et nõue läheb üle hagejale, kui nõude eest on tasutud 74 000 eurot 12 kuu jooksul. Hageja palvel tegi OSAÜHING TALLCHART hageja eest 10.10.2012 kostjale makse 37 000 eurot. Hageja ja kostja kokkuleppe järgi ei kuulu tasutud ettemaks 37 000 eurot tagastamisele, sh kokkuleppest hageja poolse taganemise, ülesütlemise või muul alusel lõppemise korral loetakse tasutud 37 000 eurot leppetrahviks ja jääb kostjale. Sisuliselt sama kinnitasid 14.03.2018 toimunud kohtuistungil tunnistajana ütlusi andes hageja tolleaegne (praeguseks endine) juhatuse liige XXX (vt II kd, tl 102 pöördel-103 pöördel) kui ka vande all ülekuulatud kostja tolleaegne volitatud esindaja (praegune juhatuse liige) XXX (vt II kd, tl 103 pöördel-104). Üksnes vastava nõude hageja vastu kostja 2012. a majandusaasta aruandes kajastamata jätmine, ei muuda poolte vahelist kokkulepet olematuks. Siinjuures nõustub kohus kostjaga, et tema raamatupidamise korraldamine ning raamatupidamises õiguste ja kohustuste kajastamine ei loo, muuda ega lõpeta õigussuhteid teiste isikutega. Samas on kostja ka selgitanud, et nimetatud nõue oli kajastatud bilansiväliselt. Kohtu hinnangul on hageja väited poolte vahelise kokkuleppe elulise usutavuse kahtluse alla seadmisel alusetud. Vaidlusaluse nõude müümise hind (st odavam hind kui nõude tegelik väärtus), ei tõenda pooltevahelise tehingu puudumist, vaid näitab seda, et kostja oli valmis hagejale nõude müüma soodsamatel tingimustel. Kostja seaduslik esindaja on kohtule vande all selgitanud, et kostja soovis vältida pikka ja kulukat kohtuvaidlust Zelluloosi Kinnisvara OÜ-ga. Seejuures pole vaidlust, et Zelluloosi Kinnisvara OÜ ja hageja kuuluvad kaudselt XXXle, mis näitab ka põhjust, miks oli hagejal huvi kostjalt nõue osta. Veel märgib kohus, et TsMS § 238 lg 5 teise lause alusel võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata siis, kui see on ilmselgelt ebausaldusväärne. Tõendeid hindab kohus sõltumatult poolte väidetest. Praegusel juhul ei ole kohtul alust tunnistaja ja kostja seadusliku esindaja vande all antud ütluste usaldusväärsuses kahelda, kuivõrd nende ütlused ühtivad ka menetluses esitatud kirjalike tõenditega. Samuti puudub tunnistaja ja kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlustest selline vastuolu, mis tingiks nende tõendite ebausaldusväärsuse.
15.Eelnevaga on kohus tuvastanud, et poolte vahel sõlmiti 09.10.2012 nõude loovutamise kokkulepe, milles lepiti kokku, et nõue läheb hagejale üle, kui selle eest on tasutud 74 000 eurot 12 kuu jooksul. Vaidlus puudub, et OSAÜHING TALLCHART kandis 10.10.2012 kostjale hageja arvel ja eest 37 000 eurot ning tegemist oli hageja maksega kostjale. Samuti on kohus tuvastanud, et viidatud makse oli tehtud just vaidlusaluse kokkuleppe eest. Samas ei ole pooltel vaidlust asjaolu üle, et hageja vaidlusaluse nõude omanikuks ei saanud. Asjas esitatud ja kogutud tõenditest võib järeldada, et hageja kostjale ülejäänud summat (37 000 eurot) kokkulepitud tähtajaks (s.o hiljemalt 09.10.2013) ei tasunud. Pooled ei ole menetluses ka selliseid väiteid esitanud. Kostja luges 25.04.2014 kirjaga kokkuleppe lõppenuks ja tasutud 37 000 eurot leppetrahviks (vt I kd, tl 22-24). Seega täitis hageja (osaliselt) kohustuse, mis langes hiljem ära ning hagis esitatud põhivõla summa (31 460 eurot) kuulub VÕS § 1028 lg-st 1 juhindudes kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Alusetu rikastumise nõuet välistavaid asjaolusid selles osas ei eksisteeri.
16.Järgmisena käsitleb kohus kostja leppetrahvi nõuet, millega on kostja väidetavalt hageja nõude tasaarvestanud. Nõude loovutamise kokkuleppes on pooled kokku leppinud leppetrahvi nõudmise õiguses selliselt, et vaidlusalune nõue läheb üle hagejale, kui nõude eest on tasutud 74 000 eurot 12 kuu jooksul (s.o hiljemalt 09.10.2013) ning ettemaks 37 000 eurot ei kuulu tagastamisele, sh kokkuleppest hageja poolse taganemise, ülesütlemise või muul alusel lõppemise korral loetakse tasutud 37 000 eurot leppetrahviks ja jääb kostjale. Seega on kohtu hinnangul tegemist olukorraga, kus pooled on kokku leppinud leppetrahvi nõudmise eelduses
2-15-15129 juhuks, kui nõude loovutamise kokkuleppes kokku lepitud kohustusi tähtaegselt ei täideta. Vastavalt VÕS § 158 lg-st 1 tulenevale määratlusele on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvinõude esitamise esmasteks eeldusteks on leppetrahvikokkuleppe kehtivus (kohustuse rikkumise ajal) ning kohustuse rikkumine võlgniku poolt. Lisaks peab võlgnik vastutama kohustuse rikkumise eest (VÕS § 160) ning võlausaldaja peab leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul teatama (VÕS § 159 lg 2). Praegusel juhul vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on teatanud hagejale leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul.
17.Kohtu hinnangul on kostja VÕS § 159 lg 2 mõttes kaotanud õiguse leppetrahvi (kokkuleppe alusel) nõuda, kuna ei ole teatanud hagejale leppetrahvinõude esitamisest mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Üldiselt aegub leppetrahvinõue nagu teisedki tehingulised nõuded tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 alusel kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest. Sõltumata aegumisest tuleneb aga VÕS § 159 lg-st 2, et leppetrahvi nõuet ei või esitada (st sisuliselt nõue lõpeb), kui trahvi nõudmisest ei teatata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Mõistlik aeg peab jääma seega rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaks määramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt ka nt Riigikohtu 20.03.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08, pd 12, 13; 29.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13; 11.05.2009 otsus tsiviilasjas nr 32-1-44-09, p 10). Vaidlus puudub, et kostja teatas hagejale kirjalikult leppetrahvi nõudmisest 25.04.2014 vastuses hageja nõudekirjale, märkides, et kostja loeb käesoleva kirja esitamisega kokkuleppe lõppenuks ja tasutud 37 000 eurot leppetrahviks (vt I kd, tl 22-24) ning 14.12.2015 kohtule esitatud menetlusdokumendis tegi kostja hagejale selles osas protsessuaalse tasaarvestusavalduse (vt I kd, tl 59). Kostja väited ka varem suuliselt leppetrahvi nõudmisest, ei ole kohtu arvates menetluses usaldusväärselt tuvastamist leidnud. Kuivõrd kostja vaidlusalune nõue muutus sissenõutavaks 10.10.2013 (s.o 12 kuu möödudes alates kokkuleppe sõlmimisest 09.10.2012), teatas kostja hagejale leppetrahvi nõudmisest ca kuue kuu jooksul, mis ei ole kohtu hinnangul mõistlik aeg (vt ka nt Riigikohtu 29.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13).
18.Kohus selgitab, et tasaarvestuse vastuväite võib esitada ka kohtumenetluses (protsessuaalne tasaarvestusavaldus). Kui kohtumenetluse ajal esitatakse tasaarvestuse avaldus vastuväitena kohtule, on tasaarvestus tehtud, kui teine pool on selle kätte saanud. Nõude vaieldavust ei ole kohtupraktikas tasaarvestust materiaalõiguslikult takistavaks asjaoluks peetud ning sellele tuginedes ei ole VÕS § 200 lg 4 alusel tasaarvestuse läbiviimist keelatud. Tasaarvestust välistavateks vastuväideteks VÕS § 200 lg 4 tähenduses on üksnes sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku. Selliste VÕS § 200 lg-s 4 nimetatud vastuväidete alla kuuluvad vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnevata kohustuse täitmisest kestvalt (kohustus on täidetud, kohustus on muul põhjusel lõppenud, kohustus on kehtetu) või teatud ajavahemiku jooksul keelduda (nn täitmist ajutiselt tõkenstavad vastuväited, nt VÕS §-d 110 ja 111). VÕS § 186 p 2 kohaselt on võlasuhte lõppemise aluseks muu hulgas tasaarvestus. VÕS § 197 lg-st 1 tuleneb, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kooskõlas sama paragrahvi
2-15-15129 teise lõike esimese lausega lõppevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Tasaarvestus toimub VÕS § 198 kohaselt avalduse tegemisega teisele poolele. Tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud avaldus on tühine.
19.Tasaarvestuse õiguse tekkimise ehk tasaarvestuse olukorra esmaseks eelduseks on, et kahe isiku ehk tasaarvestuse poolte vahel on vastastikused rahalised või muud samaliigilised nõuded. Tasaarvestuse õigus tekib juhul, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kohtu hinnangul on praegusel juhul täitmata tasaarvestuse olukorra eeldused. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja on kaotanud õiguse nõuda hagejalt leppetrahvi. Seega ei ole kostjal hageja vastu nõuet, mida tasaarvestada. Eeltoodust tulenevalt on kostja poolt tehtud tasaarvestusavaldus õiguslikult mõjutu ning hageja nõue kostja vastu ei ole VÕS § 186 p 2 alusel tasaarvestusega lõppenud.
20.Hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub samuti rahuldamisele. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Viivist võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1 kohaselt võlgnikult nõuda, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse (VÕS § 113 lg 2). Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
21.Asja materjalidest nähtuvalt nõuab hageja kostjalt seadusjärgset viivist kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 2 alates nõudest teatamisest 11.11.2013 kuni kohtuotsuse tegemise päevani (16.04.2018) kindla summana ning edasi protsendina põhinõudest kuni kohtuotsuse nõuetekohase täitmiseni. Hageja viivisenõudele ei ole kostja eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Eesti Panga teatel oli referentsintressimäär 11.11.2013-31.12.2013 aastas 0,50%, 01.01.2014-30.06.2014 aastas 0,25%, 01.07.2014-31.12.2014 aastas 0,15%, 01.01.2015-30.06.2016 aastas 0,05% ja 01.07.2016-16.04.2018 aastas 0%. Seega oli kehtiv seadusjärgne viivisemäär aastas 2013 teisel poolaastal 8,50% (0,50 + 8), 2014 esimesel poolaastal 8,25% (0,25 + 8), 2014 teisel poolaastal 8,15% (0,15 + 8), 2015 aastal 8,05% (0,05 + 8), 2016 esimesel poolaastal 8,05% (0,05 + 8) ja 2016 teisest poolaastast kuni 2018 esimese poolaastani 8% (0 + 8). Võttes aluseks, et kalendriaastas on 365 päeva (v.a 2016, kus on 366 päeva) ning lähtudes 31 460 euro suurusest põhivõlast, on hagejal õigus nõuda viivist ajavahemiku 11.11.2013-31.12.2013 (s.o 51 päeva) eest 373,64 eurot (31 460 x 0,0850 / 365 x 51), ajavahemiku 01.01.201430.06.2014 (s.o 181 päeva) eest 1287,06 eurot (31 460 x 0,0825 / 365 x 181), ajavahemiku 01.07.2014-31.12.2014 (s.o 184 päeva) eest 1292,53 eurot (31 460 x 0,0815 / 365 x 184), ajavahemiku 01.01.2015-30.06.2015 (s.o 181 päeva) eest 1255,86 eurot (31 460 x 0,0805 / 365 x 181), ajavahemiku 01.07.2015-31.12.2015 (s.o 184 päeva) eest 1276,67 eurot (31 460 x 0,0805 / 365 x 184), ajavahemiku 01.01.2016-30.06.2016 (s.o 182 päeva) eest 1259,35 eurot
2-15-15129 (31 460 x 0,0805 / 366 x 182), ajavahemiku 01.07.2016-31.12.2016 (s.o 184 päeva) eest 1265,28 eurot (31 460 x 0,08 / 366 x 184), ajavahemiku 01.01.2017-30.06.2017 (s.o 181 päeva) eest 1248,06 eurot (31 460 x 0,08 / 365 x 181), ajavahemiku 01.07.2016-31.12.2017 (s.o 184 päeva) eest 1268,74 eurot (31 460 x 0,08 / 365 x 184) ning ajavahemiku 01.01.201816.04.2018 (s.o 106 päeva) eest 730,91 eurot (31 460 x 0,08 / 365 x 106). Kokku on viivis seadusjärgses määras käesoleva otsuse tegemise (16.04.2018) seisuga seega 11 258,09 eurot. Nimetatud summa mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja. Lähtudes TsMS §-st 367 mõistab kohus kostjalt hageja kasuks ka välja alates 17.04.2018 viivise protsendina põhinõudelt (31 460 eurolt) kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
22.Kokkuvõttes rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse (põhinõue) 31 460 eurot, viivise otsuse tegemise (16.04.2018) seisuga 11 258,09 eurot ning edasi viivise protsendina põhinõudelt (31 460 eurolt) alates 17.04.2018 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
23.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi rahuldas, tuleb menetluskulud asjas jätta kostja kanda.
24.Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).
25.TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.