3.Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta Kogu OÜ kanda. XX-l puuduvad ringkonnakohtu menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest alates. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille
tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.XX (hageja) esitas 02.02.2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus Kogu OÜ-lt (kostja) välja mõista 1850 eurot. Pärnu Maakohus lõpetas 27.03.2018 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.06.04.2018 esitas hageja Harju Maakohtule hagiavalduse, milles nõudis kostjalt 1850 euro väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 31.08.2015 lepingu, mille alusel osutas hageja kostjale individuaalse töölerakendamise tugiisiku teenust. Lepingu kohaselt pidi kostja hagejale iga kliendi eest tasuma 500 eurot järgnevalt: esimene osa 20 % pärast esimest kohtumist ja esimese kuu tegevuskava koostamist; teine osa 30 %, kui klient asub tööle; kolmas osa 50 %, kui klient töötab vähemalt neli kuud. Kostja ja Eesti Töötukassa vahel oli sõlmitud individuaalse töölerakendamise leping nr. 7-6.11/16/0006, mille kohaselt oli tugiisikuks hageja. Hageja esmasele vastuvõtule saatis Eesti Töötukassa 20 klienti, kellele teenuse osutamise eest on kostja vastavalt lepingule tasunud hagejale 13.07.2016 1000 eurot ja 04.08.2016 samuti 1000 eurot. Esmasel konsultatsioonil osalenud klientidest asus tööle 7 klienti. Kostja tasus hagejale lepingu p 2.2.2 järgi kahe kliendi eest kokku 300 eurot. Hageja nõuab kostjalt tasu veel nelja kliendi eest, s.o 600 eurot. Maksed muutusid sissenõutavaks ajavahemikus 05.09.2016 – 01.09.2017. Tööle läinud klientidest töötasid üle nelja kuu seitse klienti. Selle eest tasus kostja hagejale lepingu p 2.2.3 kohaselt kahe kliendi eest 500 eurot ja jättis tasumata viie kliendi eest, s.o 1250 eurot. Maksed muutusid sissenõutavaks ajavahemikus 06.01.2017 – 01.01.2018. Seega on kostja jätnud hagejale tasu maksmata kokku summas 1850 eurot. Kuna 31.08.2015 töövõtuleping oli sõlmitud tähtajatuna ja pooled ei ole seda lõpetanud, siis tuleneb hageja nõue vaidlusalusest lepingust.
3.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Poolte vahel oli 01.09.2015 sõlmitud leping, kuid 28.02.2016 on leping lõpetatud seoses tööde lõppemisega, mida kinnitab vastav kanne töötamise registris. Kostja ei vaidlustanud, et vastavalt Eesti Töötukassa ja kostja vahel sõlmitud individuaalse töölerakendamise lepingule nr. 76.11/16/0006 oli ühe tugiisikuna planeeritud hageja, kuid viidatud leping ei ole kostja ja hageja vaheline. Lisaks oli hagejaga sõlmitud 29.02.2016 tähtajaline leping Narvas tööharjutuste läbiviimiseks, nimetatud leping lõppes 23.05.2016 tähtaja möödumise tõttu. Kuni 2017.a augustini osutas hageja kostjale teenust suulise töövõtulepingu alusel. Kostja arvelduskonto väljavõte tõendab, et kostja on hagejale kogu töötasu maksnud ja võlgnevus puudub.
4.Harju Maakohus rahuldas 02.07.2018 otsusega hagiavalduse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse summas 1850 eurot ja jättis menetluskulud kostja kanda. Lisaks mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 537 euro ulatuses. Kohus asus seisukohale, et poolte vahel 31.08.2015 sõlmitud leping on selle sisu arvestades käsundusleping (VÕS § 619), kuigi pooled ise nimetavad seda töövõtulepinguks. Kohus leidis, et esitatud tõendid ei ole oluliste asjaolude tuvastamiseks piisavad, kuid vaatamata
kohtu ettepanekule ei ole rohkem tõendeid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul esitatud. Kostja ei ole tõendanud, et 31.08.2015 sõlmitud leping on lõpetatud ning hageja on kostjale teenuseid osutanud teise (suulise) lepingu alusel. Kostja poolt tõendina esitatud Maksu- ja Tolliameti töötamise registri kanne ei tõenda, et poolte vahel sõlmitud leping on lõpetatud, ning see ei saa olla õiguslikuks aluseks võlasuhte lõpetamiseks. Tegemist on kostja ühepoolse kande tegemisega, mille üle puudub hagejal kontroll. Kande tegemise eelduseks peab olema poolte vahelise võlasuhte lõppemine ning selliseid tõendeid ei ole kostja esitanud. Vaidlusaluse lepingu lõppemist ei tõenda ka kostja ja Eesti Töötukassa vaheline e-kirjavahetus perioodil 09.09.2017 – 21.09.2017. Kirjavahetusest nähtub, et 12.09.2017 on kostja kirjutanud Eesti Töötukassale, et tal ei ole koostööd hagejaga. Kohus leidis, et e-kiri ei tõenda, et leping lõppes 28.02.2016, s.o üle aasta tagasi, nagu väidab kostja. Ka hageja ja kostja vaheline 31.05.2017 e-kirjavahetus ei tõenda lepingu lõppemist. Kohus ei nõustunud kostjaga, et viidatud e-kirjavahetusest nähtub, et kõik pooltevahelised lepingud on lõppenud. Hagejale saadetud e-kirjas on kostja esindaja selgelt viidanud, et tähtajaline tööleping on lõppenud. See, et pooled pidasid läbirääkimisi uue võimaliku lepingu sõlmimise osas, ei tähenda automaatselt, et varasemalt sõlmitud lepingud on lõppenud. Kui pool ei tõenda asjaolu, millele ta soovib tugineda, tuleb asi lahendada tema kahjuks. Eesti Töötukassa 26.04.2018 vastusest nähtub, et hageja osutas tugiisiku teenust individuaalse töölerakendamise lepingu nr 7-6.11/16/0006 raames ajavahemikus 02.06.2016 – 25.08.2017. Lepingu p 2.2.1 kohaselt makstakse tasu suunatud kliendi kohta 500 eurot, millest esimese osana tasutakse 20 % inimese suunamise järgselt peale esimest kohtumist. Eesti Töötukassa saatis hageja juurde konsultatsiooni 20 klienti. 13.07.2016 on kostja teinud hagejale ülekande summas 1000 eurot selgitusega „ITR kohtumised juuni“ ja 04.08.2016 summas 1000 eurot selgitusega: „ITR kohtumised juuli“. Kohus nõustus hagejaga, et viidatud maksed on teostatud lepingu p 2.2.1 alusel, kuna see on eluliselt usutav ning kostja ei ole tõendanud vastupidist. Lepingu p 2.2.2 kohaselt tasutakse teine osa 30 %, kui klient asub tööle töölepingu alusel või avalikku teenistusse või asub osutama teenust võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu alusel, mis kehtib vähemalt 12 kuud ning lepingu alusel toimub kliendile tasu maksmine igakuiselt. Hageja on selgitanud, et kõigist esmasel konsultatsioonil käinud klientidest läksid tööle seitse: klient nr 139966, klient nr 254320, klient nr 419759, klient nr 453030, klient nr 58053, klient nr 203434 ja klient nr 407792. Hageja väidete õigsust kinnitab Eesti Töötukassa 02.05.2018 vastus ja selle 31.05.2018 täiendus. Kostja on teinud hagejale 07.10.2016 ülekande summas 300 eurot selgitusega „ITR 139966 ja 254320“. Hageja on seisukohal, et viidatud makse on teostatud lepingu p 2.2.2 alusel klientide nr 139966 ja nr 254320 eest. Eesti Töötukassa 02.05.2018 vastusest nähtub, et klient nr 139966 asus tööle 05.09.2016 ja klient nr 254320 asus tööle 01.10.2016. Hinnates tõendeid kogumis, asus kohus seisukohale, et ülekande tegemise aeg, maksekorraldusse märgitud selgitus ja tasutud summa suurus viitavad selgelt, et kostja on hagejale teostanud maksed lepingu p 2.2.2 alusel. Hageja nõuab tasu veel 4 kliendi eest kokku 600 eurot. Kohus leidis, et hageja nõue on põhjendatud ja tõendatud. Lepingu p 2.2.3 kohaselt tasutakse kolmas osa 50 % lepingu nõuetekohasel täitmisel, kui klient pärast tööle saamist töötab veel vähemalt neli kuud. Hageja on selgitanud, et tööle läinud klientidest töötasid üle nelja kuu seitse: klient nr 139966, klient nr 254320, klient nr 419759, klient nr 453030, klient nr 58053, klient nr 203434 ja klient nr 407792. Ka hageja nende väidete õigsust kinnitab Eesti Töötukassa 02.05.2018 vastus ja selle 31.05.2018 täiendus. Kostja on teinud hagejale 10.03.2017 ülekande summas 250 eurot selgitusega „ITR“ ja 28.03.2017 summas 250 eurot selgitusega „ITR“. Kohus leidis, et on eluliselt usutav, et ka need ülekanded on tehtud lepingu alusel osutatud teenuste eest (kliendid nr
139966 ja nr 254320) p 2.2.3 kohaselt. Sellele viitab ka ülekande summa kokku 500 eurot. Hageja nõuab tasu veel 5 kliendi eest kokku 1250 eurot. Kohus leidis, et hageja nõue on põhjendatud ja tõendatud. Eesti Töötukassa 26.04.2018 vastusest nähtub, et hageja osutas tugiisiku teenust individuaalse töölerakendamise lepingu nr 7-6.11/16/0006 raames ajavahemikus 02.06.2016 kuni 25.08.2017. Kostja on esitanud kohtule oma konto väljavõtte perioodil 01.09.2015 kuni 28.03.2017. Kohus on tuvastanud, et kuupäevadel 13.07.2016, 04.08.2016, 07.10.2016, 10.03.2017 ja 28.03.2017 teostatud ülekanded on tehtud lepingu alusel. Konto väljavõtte kohaselt on kostja viimase ülekande hagejale teinud 28.03.2017. Kuivõrd kliendid nr 203434, 58053 ja 453030 asusid tööle pärast kostja viimast ülekannet hagejale, siis esitatud kontoväljavõte ei tõenda viidatud klientide eest hagejale tasu maksmist. Klient nr 419759 asus tööle 01.11.2016 ja klient 407792 asus tööle 28.11.2016. Kostja ei ole tõendanud, et perioodil 12.11.2016 kuni 13.02.2017 teostatud maksed on tehtud viidatud klientide eest. Seoses kostja väitega, et kuni 2017. a augustini osutas hageja kostjale teenust suulise töövõtulepingu alusel, märkis kohus, et isegi kui eeldada, et leping lõppes 28.02.2016, siis kostja väitel sõlmisid pooled uue lepingu 31.08.2015 lepinguga samadel tingimustel. Kohus on tuvastanud, et hageja osutas kostjale teenuseid ning kostja on jätnud hagejale osutatud teenuste eest osaliselt tasu maksmata. Seega on hagejal kostja vastu nõue ka siis, kui hageja osutas kuni 2017.a augustini teenust suulise lepingu alusel.
5.01.08.2018 esitas kostja Harju Maakohtu 02.07.2018 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagiavaldus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt nähtub 31.05.2016 e-kirjast, et mõlemad pooled olid teadlikud, et kõik lepingud on lõppenud. 11.07.2016 kohtusid pooled Narva-Jõesuus, kus pooled pidasid läbirääkimisi, millistel tingimustel viiakse läbi järgnevad tööd seoses võidetud riigihankega ja millist tööd soovis hageja teha. Lisaks kohtuti Tallinnas 15.08.2016, esmalt Töötukassas ja seejärel omavahel. Omavahel kohtudes lepiti kokku ja põhitööks sai hagejal töö Tallinnas perioodiks 29.08.2016-02.02.2017 ning juba sellest tulenevalt ei saanud sõlmida itr lepingut ja jätkuda tugiisiku teenuse osutamine samadel tingimusel ja kvaliteedis, kui seda oli eelmine 31.08.2015 sõlmitud ning 28.02.2016 lõpetatud leping. Seda, et kostja arvestas hageja soove lepingute sõlmimisel ja vormistamisel näitab ka, et peale hageja poolset tahteavaldust töötada vabatahtlikuna, sõlmiti 25.08.2015 vabatahtliku leping, mis oli sõlmitud tähtajaga kuni 31.10.2015. Kohus on omal algatusel hinnanud lepingu ümber käsunduslepinguks, kuigi pooled nimetasid lepingut töövõtulepinguks ega vaielnud selle üle, mis lepingu alusel hageja osutas teenust. Kohus ei võimaldanud pooltel materjalidega tutvuda enne vastamist ega ole taganud võimalust vastata vastaspoole taotlustele ja faktilistele väidetele. Samuti on kohus jätnud analüüsimata paikvaatluse tõendi, mis tõendab, et hageja ei viinud tugiisiku teenust läbi nõutavas kvaliteedis. Kostja esitas pangakonto väljavõtte maksetega hagejale. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks neid summasid arvestanud. Ülekanded 07.10.2016 ITR 139966 ja 254320 kokku 300 eurot ei sisalda ühtegi viidet, et tegemist on osamaksega. Kostja esitab 10.02.2017 e-kirja, mis puudutab klienti 407792, kelle eest kostja soovib raha saada ja mis sisaldab informatsiooni hagejale, et nimetatud kliendi eest ei maksta. Klient nr 203434 asus tööle 01.09.2017 ehk siis peale seda, kui poolte vaheline
töösuhe oli lõppenud. Maksimaalselt võib kõne alla tulla tegelikkuses viie kliendi tööle asumine, mille eest on tasutud 750 eurot. Kuna klient 407792 töötas lühemat aega, maksti tema eest hagejale 50 eurot. Hagejale maksti kokku 800 eurot klientide tööle asumisest. Seega on kogu summa makstud. Lisaks jättis hageja kostjale üle andmata klientide andmed ja dokumentatsiooni. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et kooskõlas TsMS § 638 lg-ga 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda.
7.TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Kuna hageja nõue ei ületa 2000 eurot, siis oli tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses. TsMS § 637 lg 21 sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus on otsuses märkinud, et ei anna luba edasikaebamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu ka otsusest, et maakohus oleks selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Põhjendamatu on ka kostja väide, mille kohaselt ei ole maakohus andnud pooltele võimalust vastata vastaspoole taotlustele ja väidetele. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt on kostjal olnud piisavalt võimalusi asjas kogutud tõenditele ja vastaspoole esitatule vastamiseks. Samuti ei nähtu otsusest, et maakohus oleks tõendeid selgelt ebaõigesti hinnanud. Seega ei esine TsMS § 637 lõikes 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Asjaolu, et kostja maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise väitmiseks alust.
8.Kostja on lisanud apellatsioonkaebusele tõenditena poolte 31.05.2016 e-kirjavahetuse ja töötamise registri väljavõtte, mis on juba maakohtu menetluses esitatud. Lisaks on kostja lisanud apellatsioonkaebusele uute tõenditena poolte 21.04.2015 e-kirjavahetuse, poolte vahel 25.08.2015 sõlmitud vabatahtliku töö lepingu, 2017.a veebruaris toimunud ekirjavahetuse seoses ühe kliendiga, ning poolte vahel 09.11.2017-10.11.2017 toimunud ekirjavahetuse. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtule saab uusi tõendeid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud võimalik mõjuval põhjusel maakohtule esitada (TsMS § 652 lg 3 p 2). Tsiviilasjast ei selgu mõjuvat põhjust, mis takistas kostjat apellatsioonkaebusele lisatud uusi tõendeid esitamast maakohtule. Need tõendid olid olemas juba maakohtu menetluse ajal. Seega ei saa ka uute tõendite esitamine olla aluseks apellatsioonkaebuse menetlemiseks.
9.Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et kaebust ei ole esitatud (TsMS § 638 lg 10). Kuna apellatsioonkaebus ja selle lisad on kohtule esitatud elektrooniliselt, siis puudub vajadus nende tagastamiseks.
10.Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda (TsMS § 168 lg 1). Kuna kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse ega edastada seda hagejale, siis puuduvad hagejal ringkonnakohtus menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.