2-18-104404/9 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Käesolevas lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtu menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsusele on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse läbivaatamist kohtuistungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud, hageja nõue ja kostja vastuväited Kostja ja PLACET GROUP OÜ sõlmisid XX.XX.XXXX portaalis laen.ee esitatud laenutaotluse alusel laenulepingu nr XXX, mille alusel laenuandja väljastas kostjale laenu 1000 eurot, maksegraafiku alusel toimuvate tagasimaksetega 60 osamaksena hiljemalt 22.05.2021, lepingutasuga 30 eurot ja intressimääraga 40,37 % aastas. Kostja viivitas juba teise osamakse tegemisega. Esitatud võlateatiste tõttu (4x5eurot) tekkis laenuandjal sissenõudmiskulu 20 eurot. Kostja maksis laenulepingu kehtivuse ajal laenuandjale kokku 220.49 eurot, millest laenuandja arvestas lepingutasu katteks 30 eurot, sissenõudmiskulude katteks 10 eurot, sissenõutavaks muutunud põhivõla katteks 22.53 eurot, sissenõutavaks muutunud intressi katteks 133.47 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise katteks 24.49 eurot. Alates 25.10.2016 ei teinud kostja enam ühtegi makset, mille järel laenuandja ütles laenulepingu üles 29.01.2017 ja loovutas hagejale kõik nõuded kostja vastu 31.01.2017. Selle hetke seisuga oli kostja võlas tagastamata laenusumma 977.47 eurot, sissenõutavaks muutunud intressi 117.39 eurot, tasumata sissenõudmiskulu 10 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise 25.21 eurot. Hageja edastas kostjale täiendavaid tasulisi meeldetuletusi kolmel korral summas 15 eurot. Kostja on hagejale tasunud kokku 145 eurot, millest hageja arvestas 25 eurot sissenõudmiskulude katteks ja 120 eurot põhivõla katteks. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 857.47 eurot,

intressi 117.39 eurot, viivise summas 119.29 eurot ja lisanduva viivise põhivõlalt kuni täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja arvates on võimalik vaidlus lahendada kompromissiga. Kostja ei vaidlusta laenu saamist, kuid maksegraafiku kokkuleppimine on jäänud selle taha, et kostjal on veel vähemalt 13 võlausaldajat, tema sissetulek on väike ja tema ülalpidamisel on kaks alaealist last. Kostja vaidleb vastu hageja poolt nõutava summa suurusele, sest laenuandja on raha saamisel lugenud kostja poolt tasutuks enamjaolt muud kõrvalkulud, mitte laenu põhiosa. Lisaks on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja on asetanud kostja olukorda, millesse ta ei oleks sattunud, kui ei oleks laenulepingut sõlmitud. Laenulepingu sõlmimise päeva sisuga oli kostjal 11 laenutoodet täitmiseks, mistõttu uus laen läks vanade laenude refinantseerimiseks. Laenuandja oli vahetult enne, so 06.06.2016 väljastanud kostjale 1000 euro suuruse laenu. Pangaväljavõttest nähtub, et kostjal oli vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise päeval laenukohustusi 334 euro eest kuus, üks alaealine ülalpeetav ja igakuine sissetulek ainult 560 eurot. Krediidikulukuse määr on liiga suur. Kostja palub vähendada lepingust tulenevat põhivõlgnevust, sissenõutavaks muutunud viiviseid, intresse ja mitte välja mõista lisanduvat viivist põhivõlalt ning palub kohtul kontrollida, kas lepingus olevad tüüptingimused intressimäärade ja teenustasude osas võivad olla tühised. Pooled kohtumenetluse kestel kompromissini ei jõudnud, sest hageja arvates varjab kostja oma tegelikke sissetulekuid, mistõttu kostja poolt pakutav maksegraafik tasumisega 10 euro kaupa kuus ei ole mõistlik ja põhjendatud. Hageja ettepaneku kohaselt võiks kostja tagasi maksta vähemalt 100 euro kaupa kuus. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et hageja nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ja PLACET GROUP OÜ sõlmisid XX.XX.XXXX portaalis laen.ee esitatud laenutaotluse alusel laenulepingu nr XXX, mille alusel laenuandja väljastas kostjale laenu 1000 eurot maksegraafiku alusel toimuvate tagasimaksetega hiljemalt 22.05.2021, lepingutasuga 30 eurot ja intressimääraga 40,37 % aastas. Krediidi kulukuse määr on Laenu tagastamise ja intresside tasumise Graafiku (tl 26-27) kohaselt 52,41 %. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei suutnud maksegraafikust kinni pidada, olles tasunud 2018 a aprillikuu seisuga kokku vaid (220.49+145) 365.49 eurot. VÕS § 397 lg 1 esimene lause sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Kostja pidi mõistlikult sellega arvestama, et PLACET GROUP OÜ poolt antud laenu puhul tuleb maksta ka intressi. Viidatud maksegraafiku kohaselt on pooled kokku leppinud laenu tagastamise ja intressi maksmise annuiteetmaksetega, kus iga kuu makstakse laenuandjale tagasi täpselt sama summa, kuhu on sisse arvestatud ka intress. Lepingu kohaselt oli kokku lepitud intressimäär 40,37 % aastas laenulepingu kogu kehtivuse ajaks. See on tasu laenuraha kasutamise eest ning sellisesse kokkuleppesse seadusandja ei sekku seni, kuni intressi ja muude kõrvalkulude summa (tarbimislaenu kulukuse määr) ei ületa seaduses sätestatud ülemmäära, mis muudaks kokkuleppe heade kommete vastaseks ja seetõttu tühiseks. Eesti Panga poolt avaldatava tarbimislaenude kulukuse määra tabeli kohaselt oli krediidikulukuse keskmine määr aastas juunis 2016 21,65 % (vt https://www.eestipank.ee/tarbimislaenude-kulukuse-maar ), kostjaga sõlmitud lepingus oli kokku lepitud krediidikulukuse määr aastas 52,41 %. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas vaidluses ületab lepingus kokku lepitud krediidikulukuse määr keskmist määra vastaval ajaperioodil, kuid vähem kui kolm korda. Seega on intressi suuruse ja krediidi kulukuse määra kokkulepped kehtivad. Kostja on seisukohal, et laenuandja ei ole kontrollinud kostja maksejõulisust, rikkudes sellega vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 1 ja lg 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Hageja on 03.07.2018 menetlusdokumendi punktis 2.2. märkinud, et kostja ei esitanud 17.06.2016 laenutaotlusega koos pangakonto väljavõtet taotluse esitamise kuupäeva seisuga, vaid kuni 13.04.2016. Kohtule on esitatud kostja pangakonto väljatrükk seisuga 17.06.2016. Tl 93 kuni 102 oleva väljatrüki kohaselt on kostjale 20.05.2016 välja makstud Krediidipank Finants AS poolt laenulepingu alusel 3487.82 eurot. Nimetatud rahasumma on kulunud 24.05.2016 tehtud tagasimaksetele kiirlaenufirmadele SNEL GRUPP OÜ, I-MAKSE OÜ, EXPRESS CREDIT AS, EVP INTERNATIONAL JSC (märkega Seller: PLACET GROUP OÜ), IPF Digital Estonia OÜ kokku ca 2 700 euro ulatuses. Seega on kostja maksnud uue laenuga tagasi varem võetud kiirlaene. Pärast kiirlaenude tagasimaksmist ei jäänud kostjale jälle raha, mistõttu ta võttis PLACET GROUP OÜ-lt juba 06.06.2016 uue kiirlaenu summas 1000 eurot ning kümme päeva hiljem vaidlusaluse laenu 1000 eurot. Riigikohus on lahendis 2-14-21710 märkinud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Laenuandja oleks võinud ja pidanud nõudma laenutaotlejalt lihtsat dokumenti: pangakonto väljavõtet vaidlusaluse laenu taotlemise kuupäeva seisuga. Tarbija krediidivõime hindamine on laenuandja kohustus ning tarbija võimalik keeldumine täiendava kontoväljavõtte esitamisest ei vabasta laenuandjat kohustusest, vaid VÕS § 4034 lg 5 teise lause kohaselt krediidiandja peab hoiatama tarbijat, et kui tarbija ei esita krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet või tõendeid ja seetõttu ei saa krediidiandja tarbija krediidivõimelisust hinnata, siis ei saa tarbijaga tarbijakrediidilepingut sõlmida. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Laenuleping nr XXX, XX.XX.XXXX, on üles öeldud ning ülesütlemist vaidlustatud ei ole. Seega uut tagasimaksegraafikut ei ole võimalik koostada. Kuid kohus arvestab kostja poolt tehtud maksed VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära järgi annutiteetmaksete graafiku alusel (käesoleva määruse lisa) alates esimesest maksest kuni laenulepingu ülesütlemiseni 29.01.2017. Igakuine annuiteetmakse 1000 euro tagastamiseks 60 maksega koos kehtinud 8% suuruse aastaintressiga on laenukalkulaatori kohaselt 20.28 eurot. Kostja maksis laenulepingu kehtivuse ajal laenuandjale 220.49 eurot, millest 30 eurot on laenulepingu sõlmimise tasuna koheselt makstud. Seega kostja tasus perioodi eest 17.07.2016 kuni 29.01.2017 veel 190.49 eurot, mille tõttu tuleb 20.28 euro kaupa tasumise kohustuse korral lugeda tasutuks 9,3 kuu annuiteetmaksed, st kuni märtsini 2017 (k.a). Laenulepingu ütlesütlemise tõttu jaanuaris 2017 saab graafikujärgseteks makseteks lugeda 7 kuu maksed, so (7x20.28) 141.96 eurot. Pärast laenulepingu ülesütlemist 29.01.2017 muutusid kõik laenuandja nõuded sissenõutavaks. VÕS § 415 lg 2 kohaselt Kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Tulenevalt VÕS §-s VÕS § 4034 lg 7 sätestatust muid tasusid peale seaduses sätestatud intressimäära tarbija krediidiandjale vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ei võlgne. Seega tuleb kostja poolt laenuandjale tehtud maksetest allesjääv osa (190.49141.96) 48.53 eurot lugeda tasutuks põhivõla katteks. Intressi nõue lõppes lepingu ülesütlemisega. Viivise nõudeks alust ei ole, sest sisuliselt tegi kostja nn ettemaksu kuni märtsini 2017. Samuti tuleb arvestada põhivõla katteks kostja poolt pärast nõude loovutamist kuni aprillini 2018 tasutud 145 eurot. Seega võlgneb kostja hagejale (31.01.2017 seisuga alles jäänud põhivõlast 902.81 eurot – 48.53 eurot – 145 eurot) 709.28 eurot põhivõlana 10.04.2018 seisuga. Hilisemate võimalike maksete kohta kohtul andmed puuduvad. Seaduse kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas vaidluses krediidiandjat enam ei ole, sest laenuleping on üles öeldud. Samas on tegemist tarbijalaenuga, mille väljastamisel on laenuandja selgelt rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtlemaks tarbijaid võrdselt, olenemata sellest, kas tagasimaksed määrab uuesti laenuandja või kohus ja lähtudes kostja taotlusest ning TsMS §-s 445 lg 1 sätestatust määrab kohus kindlaks 709.28 euro suuruse põhivõla tagastamise korra järgmiselt: võlasumma tuleb kostjal tagastada alates kohtulahendi jõustumisele järgneva kuu 1. kuupäevast vähemalt (709.28:35) 20.27 euro suuruste igakuiste maksetega hiljemalt vastava kuu 15-ndaks kuupäevaks. Kohus lähtub siin kostja taotlusest ja eelpool viidatud annuiteetmaksete graafikust, mis kehtiks, kui laenuleping jätkuks, kuid laenu antaks VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraga. Kostjal on õigus tagastada võlg suuremate maksetega ja ennetähtaegselt.

Kui kostja on pärast 10. aprilli 2018 teinud hagejale makseid käesoleva kohtuvaidluse laenukohustuse katteks, tuleb makse(d) lugeda graafikujärgselt tehtava(te) makse(te) katteks. Kohus ei pea põhjendatuks määrata igakuise makse suuruseks kostja taotletud 10 eurot, sest põhjendatud on hageja vastuväide selle kohta, et esitatud pangakonto väljavõte ei peegelda kostja kõiki väljaminekuid ja seetõttu ka eeldatavasti kõiki sissetulekuid. Pangakontost ei nähtu kulutusi eluasemele, kommunaalteenustele, lapse/laste koolikohustuse täitmisele või lasteaia eest tasumisele jne. Hagejal on õigus igakuise maksega viivitamisel nõuda kostjalt viivist VÕS §-s 113 teises lauses sätestatud määras alates kohustuse rikkumisele järgnevast päevast kuni võla tasumiseni. Vältimaks võimalikke ebamõistlikke täitemenetluse kulusid määrab kohus kohtuotsuse täitmise korra selliselt, et kui kostja jääb võlgu kas osaliselt või täielikult vähemalt kolm järjestikust kuumakset, lõpeb võla maksegraafiku järgne tasumine ning kogu võla jääk muutub sissenõutavaks. Hagejal on õigus kostjat eelnevalt teavitamata esitada avaldus täitemenetluse läbiviimiseks kogu võla jäägi ning arvestatud viivise ulatuses. Menetluskulude jaotus TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta menetluskulud muuhulgas ka täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohtuotsusega rahuldatakse hageja nõue osaliselt ja määratakse kindlaks võla tagasimakse osamaksetega, kusjuures osamaksete suurus on kohtu poolt määratud kindlaks oluliselt väiksemas määras kui hageja pakutud maksegraafik (100 eurot kuus, 03.07.2018 menetlusdokument tl 107-108). Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 200 eurot ja õigusabi kulu 120 eurot. Kostjal menetluskulude nõuet ei ole. Kohus on seisukohal, et hageja õigusabi kulu tuleb hagi osalise rahuldamise tõttu jätta hageja enda kanda. Kostja on 29.08.2018 menetlusdokumendis nõustunud 77.50 euro ulatuses riigilõivu tasumisega. Kohus rahuldab hageja rahalise nõude 1162.75 eurot 709.28 euro, so 61 % ulatuses. 200 euro suurusest riigilõivust 61 % on 122 eurot. Lisaks on kohus määranud kindlaks rahasumma tasumise maksegraafikuna, mis on oma sisult lähemal kostja pakutule. Kohus on seisukohal, et mõistlik ja põhjendatud on kostjalt 77.50 euro suuruse riigilõivu väljamõistmine hageja kasuks. Kohus on seisukohal, et menetluskulude tasumist ei ole võimalik kohtulahendiga, st ilma poolte vastavasisulise kokkuleppeta ajatada, mistõttu kostja taotlus menetluskulude lülitamiseks maksegraafikusse jääb rahuldamata. Hageja taotlusel tuleb kostjalt välja mõista TsMS § 177 lg 4 alusel viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik