2-17-16079
Kohus Kohtunik
Pärnu Maakohus Ingrid Niinemägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
24.augustil 2018, Paide kohtumajas
Tsiviilasja number
2-17-16079
Tsiviilasi Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad
Eesti Inkasso OÜ hagi TK`i vastu võlgnevuse nõudes 900,52 eurot Hageja: Eesti Inkasso OÜ, registrikood 12438291, asukoht Tartu mnt 25-21 Tallinn Hageja lepinguline esindaja Olesja Polehhina, e-post:x Kostja: TK, isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xxxx xxx xxxx xxxxx xxxx xxxxxxxx, e-post:x
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonikaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei
2-17-16079 välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue Autokiirpant OÜ (esialgne võlausaldaja) ja kostja vahel on 12.02.2014 sõlmitud laenuleping, mille alusel sai kostja laenu 2200 eurot ning kohustus laenu tagastama osamaksetena hiljemalt 12.02.2016. Kostja jättis laenu summas 666,33 eurot ja intressi summas 92,59 eurot tasumata ning ei ole reageerinud Autokiirpant OÜ meeldetuletustele. 27.03.2016 on esialgne võlausaldaja loovutanud oma nõude OÜ-le Varia Baltic, kes omakorda loovutas nõude Eesti Inkasso OÜ-le. Lisaks põhiosa võlgnevuse ja intressi nõudele nõuab hageja kostjalt ka VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel viivist VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras perioodi eest 27.03.2016-26.10.2017 summas 86,85 eurot ning edasi VÕS § 113 lg 1 alusel viivist alates 27.10.2017 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista, kuna on tasunud graafikujärgsed maksed kuni 16.05.2015, mil tasus laenu põhiosa jäägi täies mahus Autokiirpant OÜ kontoris sularahas. Kassa sissetuleku orderilt nähtub sõnaselgelt, et kviitungi aluseks on laenulepingu lõpetamine. Kostja valduses olev lepingueksemplar on allkirjastatud üksnes laenuandja poolt ning kostja leiab, et selline leping on tühine. Laenusaaja kohustuse tagatiseks on laenusaaja omandis olev mootorsõiduki BMW 530D reg nr xxxxxx. Laenusaaja ei ole tagatiseks olevat mootorsõidukit saanud kasutada alates 25.03.2015 põhjusel, et Autokiirpant OÜ kustutas mootorsõiduki Maateeametis ajutiselt registrist. Tänaseks päevaks on sõiduk muutunud kasutuskõlbmatuks ning kostjale on tekkinud kahjud. Ka leiab kostja, et krediidikulukuse määr on ebamõistlikult suur. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu p 9.1 alusel on krediidi kulukuse määr aasta kohta 173,78%, mis ületab 2,4-kordselt lubatud krediidi kulukuse määra ning 5,4-kordselt Eesti Panga krediidi kulukuse määra. Võttes arvesse, et lepingu sõlmimise hetkel 02.05.2014 oli keskmiseks Eesti Panga krediidi kulukuse määraks 32.24, on uue võlaõigusseaduse (VÕS) redaktsiooni (alates 1.juulist 2015), regulatsiooni kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kostja palub laenu kogukulu ümber arvutada seaduses etteantud krediidi kulukuse määraga. Kostja osundab, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Lähtudes sellest, et kostja on lepingust tulenevad nõuded täitnud kokkuleppe korras ja täies mahus, ei ole hagejal olnud õigust kostja kohta avaldada maksehäiret ning sellega kahjustada kostja kui füüsilise ja juriidilise isiku mainet ning krediidi võimekust. 21.06.2018 vastuses väidab kostja, et sai sõlmitud Autokiirpant OÜ-ga kokkulepe, et kostja tasub kogu jäägi ja leping saab lõpetatud ning täitis 16.05.2015 lepingust tulenevad kohustused kokkulepitud korras. Veel osundab kostja sellele, et kui kohus ei võta arvesse kostja vastuseid või peab neid ebausaldusväärseteks, tuleb arvesse võtta kehtivat krediidi kulukuse määra ja tunnistada leping kehtetuks. Hageja seisukoht kostja vastuväidetele Hageja leiab, et kostja väide, et tasus lepingujärgseid osamakseid kuni 16.05.2015 ja seejärel laenu põhiosajäägi, ei vasta tõele, kuna osamaksed tasus kostja kuni 21.10.2014 ja alles 16.05.2015 tasus kostja 1705,02 eurot. Asjaolu, et 16.05.2015 tasutud summa vastas laenujäägile ei tähenda seda, et laenuleping sai sellega lõpetatud. Hageja leiab, et maksekviitung ei tõenda lepingu lõpetamist. Raha võttis vastu esialgse võlausaldaja raamatupidaja, kes märkis kviitungis lepingu lõpetamist, tuginedes kostja sõnadele. Antud juhul on raamatupidaja üksnes raha vastuvõtja, kes ei tea kõike laenulepingust
2-17-16079 tulenevaid nõudeid raha toonud isiku vastu ning tema ei saagi otsustada, kas toodud rahaliste vahendite abil saab lepingu lõpetada või mitte.
Tarbimislaenude kulukuse määr
02.2014 36,64%
03.2014 33,96%
04.2014 33,34%
05.2014 32,24%
06.2014 32,03%
07.2014 33,95%
08.2014 37,73%
09.2014 37,17%
10.2014 32,95%
11.2014 24,52%
12.2014 26,68%
01.2015 25,02%
Kostja on viidanud, et kui tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, on leping automaatselt tühine.
2-17-16079 Laenuandja andis kostjale laenu oma majandustegevuse raames. Seega on poolte vahel sõlmitud lepingu puhul tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõistes. VÕS § 402 näeb ette, et krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu, on tarbijakrediidileping. Riigikohus on leidnud, et kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega ( RKTKo nr 3-2-1-122-08, p 19; RKTKo nr 32-1-11610, p 40; RKTKo 3-2-1-106-13, p 24; RKTKo 3-2-1-32-06, p 14). Kohtul on seega kohustus kontrollida tehingu tühisuse aluseid sõltumata sellest, kas kostja on tehingu tühisusele tuginenud või mitte. Praegusel juhul on kostja viidanud, et alates 01.07.2015 kehtiva VÕS sätete järgi on leping automaatselt tühine. Kohus märgib, et kostja viidatud VÕS § 4062 lg 1 ei olnud laenulepingu sõlmimise ajal kehtiv. Tehingu tühisuse tuvastamiseks tuleb TsÜS § 86 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras (3-2-1-49-11 p 8). Tõendamiskohustus lasub reeglina TsMS § 230 lg 1 järgi poolel, kes tehingu tühisusele tugineb. Samas pöörab TsÜS § 86 lg 3 teine lause ümber tõendamiskoormuse tarbijakrediidilepingute korral. Nende lepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas siis, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Samas on tühisusele tugineval isikul võimalik esile tuua asjaolud, mille esinemisel võib soorituste vahe olla heade kommete vastaselt ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas ka siis, kui tarbijakrediidilepingu kulukuse määra ja Eesti Panga viimati avaldatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra vahe on väiksem. Lepinguvabaduse põhimõtet järgides on teisel poolel võimalik aga tõendada, et lepingupooltele ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning heade kommetega ei ole vastuolus ka selline lepingus kokkulepitud tarbimislaenude kulukuse määr, mis on suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teises lauses nimetatud kulukuse määr. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg 1 järgi heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. TsÜS § 86 lg 2 p 1 ja 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui tehingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, siis eeldatakse TsÜS § 86 lg 3 järgi, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Käesoleval juhul ületab laenulepingu krediidi kulukuse määr tarbimislaenude kulukuse keskmist määra analüüsitaval perioodil enam kui kolm korda (36,64%x3=109,92%). Kuid hageja on antud juhul esitatud hagi asjaolude kohaselt läbiviinud taustauuringu ning kogutud informatsiooni analüüsi tulemusena tuvastanud, et kostja ei tee tehingut tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust ning taotletav laen on kostjale jõukohane (TsÜS § 86 lg 3). Kostja ei ole viidatut ümber lükanud.
Lisaks on Riigikohus 5. märtsi 2014. a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13 p-s 22 pidanud vajalikuks märkida, et krediidilepingu tühisuse kohta käivate erisätete (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) olemasolu ei välista krediidilepingu tühisuse võimalust TsÜS § 86 lg 1 alusel. Kolleegiumi arvates on TsÜS § 86 lg-t 1 võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu
2-17-16079 vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Kolleegiumi arvates võib vähemalt eelduslikult olla sellise olukorraga tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Kostja on märkinud mh, et krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui 5,4 korda, kuid veebruaris 2014 oli Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude keskmine kulukuse määr 36,64 % (eelpool viidatud). Praegusel juhul on seega kuuekordseks kulukuse määraks 36,64*6=219,84%. Lepingujärgne krediidikulukuse määr on antud juhul vaid 173,78%, mis ületab lubatut 4,7 korda. Eeltoodud Riigikohtu suunistest nähtuvalt ei ületa krediidi kulukuse määr krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda.
2-17-16079 täiendava seisukohaga tutvumine - 30min; hageja 14.05.18 seisukoht - 1t) tunnihinnaga 80 eurot. Lisaks riigilõiv 175 eurot. Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud käesoleva tsiviilasja menetlusega. Hageja menetluskulu on kokku 595 eurot. Kostja on vastu vaielnud hageja menetluskuludele. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulude sissenõudmine seonduvalt hagiavalduse puuduste kõrvaldamisega kostjalt on selgelt põhjendamatu ning kohus jätab tuginedes TsMS § 175 lg-le 1 selles osas (1 tund) kostjalt hageja lepingulise esindaja kulu sisse nõudmata. Samuti loeb kohus põhjendatuks hageja 14.05.2018 vaid 1⁄2 lk seisukoha 30 min ulatuses. Seetõttu on kohtu hinnangul põhjendatud hageja õigusabi ajakulu 3 töötunni ja 45 min ulatuses (300 eurot). Kostjalt väljamõistmisele kuulub ka riigilõiv 175 eurot. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kohtus kokku 475 (300+175) eurot ning kohus mõistab selle kostjalt välja hageja kasuks. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Niinemägi Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.