Otsuse tegemise aeg ja koht 23. august 2018 Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number
2-17-9525
Tsiviilasi
K E hagi Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes
Tsiviilasja hind
hagi hind 6000 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: K E (isikukood xxxx, viibimiskoht: xxxx); esindajad Hageja lepinguline esindaja: Indrek Repnau (Repnau Õigusbüroo OÜ; e-post: [email protected]); Kostja: Eesti Vabariik Tallinna Vangla kaudu (registrikood 70001113, e-post: [email protected]); Kostja lepinguline [email protected]). Menetluse liik
esindaja:
Monika
Raiendik
(e-post:
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta hagi mittevaralise kahju 6000 euro nõudes rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja K E kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Hageja leidis hagiavalduses, et kostja peab talle hüvitama kahju 6000 eurot. Kostja ei osutanud hagejale arstiabi 6 ööpäeva, kuigi hageja seda pidevalt ja tungivalt soovis. Kostja rikkus oluliselt inimõigusi ja seadust. Kostja keeldumine kahju hüvitamisest ei ole õigustatud. Kostja viitab, et hageja keeldus ravimist. Ravim Xxxx oli hagejale juba enne vangistust määratud. Kui hageja ise oleks ravimist keeldunud, oleks valvur pidanud koheselt kutsuma meditsiinitöötaja ja selgitama välja, miks hageja keeldub. Seda kostja ei teinud.
2.Samuti viitab kostja ettekannetele, kuid nende ettekannete menetlemine on süüteo koosseisu puudumise tõttu lõpetatud. Kostja üritab väita, et raviarst otsustas ravi lõpetada, kuid see ei ole õige. Kostja viitab, et hageja külastas xxxxt 09.12.2017. Hageja nõustus, et ta külastas xxxxt ja ütles seal, et temaga on kõik korras. Hagejaga oli kõik korras, sest ta oli sellel hetkel manustanud õigeid ravimeid. Rohkem arst hagejalt küsimusi ei küsinud ja eemaldas hagejalt ravimid, mida viimane oli pikka aega tarvitanud. Hageja leidis, et raviarst käitus ebapädevalt. Pädev arst oleks pidanud aru saama, et hagejal on kõik hästi vajaliku ravimi tõttu. Xxxx on kange rahusti, mida ei tohi päevapealt ära jätta. Hageja tervisekaardist nähtub, et kostja oli olukorrast teadlik, kuid ei andnud hagejale tahtlikult 6 päeva arstiabi. Sellega on hagejat piinatud ja rikutud tema inimõigusi. Hageja palus kostjalt välja mõista kahju hüvitisena 6000 eurot.
3.Hagiavalduse täienduses selgitas hageja, et ta oli süüdi mõistetud Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 04. aprillil 2013 kriminaalasjas 1-13-1867 tehtud otsusega ning teda karistati vangistustega 1 aasta 9 kuud ja 27 päeva. Karistuse kandmise alguseks loeti 02.10.2016. Karistuse kandmise aja lõpp oli 29.07.2018. Tulenevalt tervislikust seisundist oli hagejale arsti poolt määratud depressiooniravim E D. Hageja raviarsti tõendist nähtub, mille tõttu ja millal on ravim hagejale määratud, samuti arsti arvamus ravimi mõjust hagejale ja ravi lõpetamise tagajärgedest.
4.Tallinna Vanglas keelduti 6 järjestikusel päeval ajavahemikul 08.12.2016-13.12.2016) ravimi manustamist hagejale. Tingituna ravi katkestamisest tekkis hageja tervises suur tagasilangus ja hageja tervislik seisund halvenes. Hagi esitamise ajani ei ole hageja tervis taastunud. Hagejal on pidevad ärevushäired. Tulenevalt hageja tervislikust seisundist tekivad tal konfliktid ja arusaamatused vanglaametnikega.
5.Hageja on leidis, et kostja on jätnud täitmata temale vangistusseadusega (VangS) pandud kohustused tervishoiuteenuse osutamiseks ning sellega põhjustanud hagejale mittevaralise kahju. Hageja viitas VangS §-le 52, § 53 lõikele 1. Hagejale jäi arusaamatuks, miks kostja ei reageerinud koheselt, kui hagejal tekkisid tervisehäired ning ta palus, et tema ravi ei katkestataks. Inimväärikust alandava kohtlemisega on tegu siis, kui juba mitme tunni jooksul põhjustatakse isikule kehalisi või vaimseid kannatusi, mis võivad kaasa tuua hirmu, ängi ja alandatusse tunde. Käesoleval juhul ei võimaldatud kuuel päeval hagejale ravimit, mis põhjustas kehalisi ja vaimseid kannatusi. Hageja leidis, et kostja on kohelnud teda inimväärikust alandavalt. Vanglas viibival isikul on õiguspärane ootus, et temal tervisehäirete esinemisel täidab vangla administratsioon seadusega pandud kohustusi ning tagab isikule vältimatu arstiabi.
6.Hagejal esinesid ja esinevad siiani ravi katkestamisest tulenevalt erinevad tervisehäired. Hagejal on ärevus, unetus, oksendamine ja tasakaaluhäired. Seega on hagejale tekkinud püsiv terviserike. Hageja palus kostjalt mittevaralise kahjuna välja mõista 6000 eurot.
7.08.05.2018 seisukohtades viitas hageja VangS § 49 lõikele 1 ja §-le 52, samuti VangS § 53 lõikele 1. Hagejale oli välja kirjutatud ravim, mida hageja tarbis igapäevaselt. Pärast vanglasse
sattumist teavitas hageja vangla tervishoiuosakonda väljakirjutatud ravimitest ning vangla tervishoiutöötaja poolt jätkati hageja ravimist väljakirjutatud ravimiga.
8.10.12.2016 hagejale ravimit ei antud. Vangla tervishoiutöötaja ei teavitanud hagejat ei samal ajal ega eelnevalt ravi lõpetamisest või muutmisest. Vanglas ei väljastata kinnipeetavale väljakirjutatud ravimeid terve pakendiga teatud ajaperioodiks, vaid antakse konkreetseks korraks ettenähtud ravidoos. Seega sai otsuse ravimi asendamiseks või ravi lõpetamiseks teha ainult vangla tervishoiutöötaja või eriarst, kelle juurde vanglas viibiv isik tuleb toimetada. Hagejat 10.12.2016 eriarsti juurde ei toimetatud. Hageja leidis, et järelikult toimus ravimi manustamise lõpetamine vangla tervishoiutöötaja poolt omavoliliselt ning hagejat informeerimata, mis on käsitletav süülise käitumisena.
9.Hageja viitas VÕS § 758 lõikele 1 ja §-le 759. Antud juhul oli vangla tervishoiuteenuse osutaja süüliselt katkestanud hageja ravi, kuna selleks ei esitatud hagejale ühtegi põhjendust. Samuti ei tehtud raviplaani muutmiseks vajalike uuringuid ega analüüse. Tingituna ravi katkestamisest tekkis hageja tervises suur tagasilangus ravis. Hagejal on pidevad ärevushäired ja terviseseisundi tõttu on ta konfliktne. Hageja esitatud xxxx E E tõendis jõudis arst järeldusele, et K E ravi katkestus võib põhjustada talle ajutalitluse regulatsiooni püsiva iseloomuga häireid.
KOSTJA VASTUVÄITED
10.Kostja vaidles hagile vastu. Tervishoiuteenuse osutamine vanglas ja sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal ning vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe. Kostja viitas VangS § 52 lõikele 1 ja lõikele 2, tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 2 lõikele 1, samuti VÕS § 758 lõikele 1 ja §-le 759.
11.Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja osutas hagejale tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel. Kostja ei nõustunud, et ta põhjustas hagejale kannatusi ravimi väljastamata jätmisega ajavahemikul 08.12.2016-13.12.2016. Kostja ei ole lepingut rikkunud, mistõttu ei pea kostja hüvitama hagejale kahju. Hageja viitas VÕS §-le 762, § 770 lõikele 1 ja lõikele 4. Hageja peab tõendama terviserikkest tulenevat kahju, samuti kostja diagnoosi- ja ravivea ning põhistama, miks ta arvab, et õige diagnoosi või ravi saamise korral ei oleks kahju tekkinud. Asjas kogutud tõenditest ei ole võimalik järeldada, et kostja osutatud tervishoiuteenus ei vastanud nõutavale tasemele või et kostja poleks tegutsenud tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.
12.Kuigi hageja väidete kohaselt oli talle arsti poolt määratud ravim E D ning just selle ravimi mitteväljastamise tõttu kuuel päeval on hagejale tekkinud kahju, ei ole hageja nimetatud ravimit Eesti vanglates kunagi saanud, kuivõrd sellel ravimil Eestis müügiluba puudub. Alates Tallinna Vanglasse saabumisest 30.11.2016 on hagejale määratud ravi ravimiga Xxxx.
13.Hageja väitel ei ole kostja temale alates 08.12.2016 ravimit väljastanud, kuid nähtuvalt vanglaametnik Ü Ri ettekandest nr 4383 keeldus kostja ise 08.12.2016 kell 07.10 oma ravimitest ja väitis, et valvur ei ole kompetentne ravimeid jagama. 09.12.2016 xxxx vastuvõtul viibimisel hageja ravimi mittesaamist ei väitnud ning hagiavalduses on hageja kinnitanud, et 09.12.2016 olid tal õiged ravimid manustatud, siis järelikult sai hageja ravimit Xxxx ka 09.12.2016.
14.Ravimite jagamist Tallinna Vanglas reguleerib Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla Kodukord“, mille punktis 20.7 on ette nähtud, et üldjuhul annavad ravimeid kinnipeetavatele osakonna valvurid. Kinnipeetavad on kohustatud ravimid manustama kohe vanglaametniku juuresolekul, avama ametnikule manustamise kontrollimiseks korralikult suu ja vajadusel liigutama keelt. Vastavad nõuded on kehtestatud selleks, et välistada arsti raviskeemi rikkumisest tekkida võivaid kahjulikke tagajärgi
kinnipeetavale endale ning ravimite kogumisest, kõrvaliste isikute kätte sattumisest ja muust sarnasest tuleneda võivaid ohte. Ravimi manustamise üle kontrolli teostamine saab kõige tõhusam olla siis, kui kinnipeetav seisab ravimit andva ametniku ees. Vastavad korraldused ei ole kinnipeetava inimväärikust alandavad. Korralduse täitmisest keeldumist võib käsitleda ravimi võtmisest keeldumisena. Kuna vangla kodukorra eelnimetatud säte ei luba vanglateenistuse ametnikul anda kinnipeetavale ravimit nii, et ta selle tegelikku manustamist ei kontrolli, saab ametnik jätta ravimi kehtestatud korrale mitteallunud kinnipeetavale andmata. Kui kinnipeetav ei järgi raviskeemi või keeldub ravimite viivitamatust manustamisest vanglateenistuse ametniku juuresolekul, kaalub meditsiiniosakond ravi lõpetamist, kuna sunniviisiliselt ei saa isikut ravida, v.a juhul, kui tegemist on eluohtliku seisundi ning erakorralise meditsiiniabi osutamisega ning isik ei ole ise võimeline enda ravimise üle otsustama.
15.07.12.2016 allus hageja vanglaametniku korraldusele peale ravimi manustamist suu avada alles peale korduvaid korraldusi. 08.12.2016 keeldus hageja üldse ravimi võtmisest. Eeltoodu tõttu pidas kostja vajalikuks hinnata 09.12.2016 hinnata hageja ravivajadust. Vaidlust ei ole selles, et 10.12.2016 kuni 13.12.2016 hagejale ravimit Xxxx ei väljastatud. Nimelt nähtub hageja tervisekaardist, et 09.12.2016 vastuvõtul on xxxx hageja terviseseisundit hinnates jõudnud järeldusele, et hageja ei vaja xxxxlist ning on teinud otsuse ravi lõpetada.
16.10.12.2016 on tervisekaarti teinud sissekande valveõde ning märkinud, et hageja ei ole nõus ravimikarbilt ravimite Xxxx ja Xxxx maha tõmbamisega ning tahab kaevata. Pereõe 12.12.2016 sissekandest nähtub, et hageja oli rahulolematu, et xxxxlised ravimid on lõppenud ning lubas kaevata. Hagejale selgitati, et ta on registreeritud xxxx vastuvõtule, kus vajadusel määratakse ravi uuesti. 14.12.2016 viibis hageja uuesti xxxx vastuvõtul. Xxxx hinnangul oli hageja orienteeritud, kuid steeniline oma nõudmistes ravimite järele. Arst ei tähendanud vestluses ärevust, vaid pigem pahurust. Arst määras uuesti ravimid Xxxx ja Xxxx ning alustas ravimite annuse vähendamist.
17.Kostja leidis, et hageja väited tema tervise halvenemise kohta ei vasta tõele. Kostja viitas VÕS § 127 lõikele 4. Diagnoosi- või raviviga peab olema põhjustanud patsiendile kahju, st ilma selle veata ei oleks patsiendil kahjulikke tagajärgi saabunud, sh diagnoosi- või raviveata ei ole patsiendil füüsilist ega hingelist valu ega kannatusi kui mittevaralist kahju tekkinud. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tema tervis oleks ravimi mittesaamise tõttu halvenenud. Hageja tervisekaardist ei nähtu, et lühiajaline ravi katkestamine oleks põhjustanud talle olulisi tervisehäireid. Xxxx 14.12.2016 vastuvõtul ärevust vestluses ei täheldanud. 23.12.2016 ja 16.02.2017 xxxx vastuvõttudel ei esitanud hageja mingeid kaebuseid tervisele. 27.01.2017 oli hageja xxxx vastuvõtul rahulik, kuid soovis ravimiannuse suurendamist. Hageja tervisekaardi 15.08.2017 sissekandest ei nähtu, et hagejal oleks Xxxxi lühiajaliselt saamata jäämise tõttu mingeid pöördumatuid tagajärgi tuvastatud. 28.09.2017 sissekande kohaselt ei ole hagejal tekkinud uusi terviseprobleeme ja kõik on hästi. Seega ei ole hageja terviseseisund halvenenud.
18.23.05.2018 seisukohtades leidis kostja, et hageja nõue tema vastu on alusetu. Hageja terviseseisundi väidetav halvenemine ei ole seotud kostjaga ning vastupidist ei ole hageja tõendanud. Hageja pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et Tallinna Vanglas oleks tema ravimisel tehtud diagnoosi- või ravivigu või osutatud ravimeetodid ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele. 18.05.2018 esitatud seisukohas kinnitab Tallinna Vangla xxxx T K, et otsustas 09.12.2016 hageja ravi lõpetada, kuna isik xxxxlist ravi tol hetkel ei vajanud.
19.10.12.2016 raviloo nr 81 ja 12.12.2016 raviloo nr 82 sissekannetest nähtuvalt hageja vestlustes meditsiinitöötajatega mingeid tervisekaebuseid seoses ravikuuri lõpetamisega ei esitanud. Hageja avaldas vaid rahulolematust ravi lõpetamise üle ning soovis kaevata. 14.12.2016 raviloo nr 84 kohaselt määras xxxx 14.12.2016 hagejale uuesti ravimid Xxxx ja Xxxx, kuid alustas ravimite annuse vähendamist. Ravilugude väljavõtetest nähtuvalt on hageja
pöördumised arsti poole nõuetekohaselt dokumenteeritud. Hageja ei ole esitanud mitte ühtegi asjakohast tõendit, millega oleks võimalik tõendada tema väiteid tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise, sh võimalike diagnoosi- ja ravivigade kohta.
20.Hageja ei ole kohaselt tõendanud ei kostja väidetavat kahjutekitavat tegevust/tegevusetust, kahju ennast ega põhjuslikku seost. Hageja tervisekaardist ei nähtu, et lühiajaline ravi katkestamine perioodil 10.12.2016-13.12.2016 oleks talle põhjustanud olulisi tervisehäireid. Mittevaralise kahju hüvitisena nõutav summa oleks alusetult suur ka juhul, kui oleks tuvastatav tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumine kostja poolt. Hageja pole esitanud ühtegi põhjendust, miks nõutakse just 6000 eurot. Eesti kohtupraktikale selline nõude summa kostja hinnangul ei vasta.
KOHTU PÕHJENDUSED
21.Arvestades hageja nõudeid ja kostja vastuväiteid ning hinnates kogumis kõiki tõendeid, leiab kohus, et hagi ei kuulu rahuldamisele.
22.Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) hageja oli Harju Maakohtu otsusega süüdi mõistetud ning teda karistati vangistusega 1 aasta, 9 kuud ja 27 päeva; 2) hageja karistuse kandmise alguspäevaks oli 02.10.2016; 3) hageja kandis karistust Tallinna Vanglas; 4) kostja osutas hagejale tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel; 5) kostja ei väljastanud hagejale ravimit Xxxx ajavahemikul 10.12.2016 kuni 13.12.2016.
23.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on rikkunud ravimi manustamata jätmisel tervishoiuteenuse lepingut ning peab lepingu rikkumise tõttu hüvitama hagejale mittevaralise kahju summas 6000 eurot.
24.Hagiavalduses väitis hageja, et kostja ei osutanud talle arstiabi ehk ei väljastanud ravimit Xxxx 6 ööpäeva ehk ajavahemikul 08.12.2016 kuni 13.12.2016. Kohtu 26.02.2018 eelistungil võttis hageja omaks, et ta sai siiski ravimit 08.12.2016 ja 09.12.2016. Hageja leidis, et ravimi andmata jätmisega rikuti tema inimõigusi. Hageja ise ravimi võtmisest ei keeldunud ja kui ta oleks seda teinud, oleks meditsiinitöötaja pidanud välja selgitama keeldumise põhjuse. Hageja nõustus, et ta kinnitas 09.12.2016 xxxx vastuvõtul, et tema tervis oli korras, kuid sellise kinnituse põhjustas asjaolu, et hageja oli saanud vajalikku ravimit. Kostja raviarst oli ebapädev, kui ta tegi otsuse ravimi andmise lõpetamise kohta. Xxxx on ravim, mille tarvitamist ei tohi päevapealt lõpetada. Ravimi tarvitamise ootamatu lõpetamise tõttu halvenes hageja tervislik seisund, tal tekkisid ärevushäired ning hageja tervis ei taastunudki. Hageja tervisehäired on pöördumatud. Hagejat koheldi alandavalt ja piinavalt mitme päeva jooksul. Hagejal on ärevus, unetus, oksendamine ja tasakaaluhäired. 10.12.2016 hagejale ravimit ei antud ning teda ei teavitatud ravi lõpetamisest. 10.12.2016 ei viidud hagejat eriarsti juurde.
25.Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et ta ei ole raviteenuse osutamise lepingut rikkunud. Hageja ei ole tõendanud ega põhistanud terviserikkest tulenevat kahju ega kostja diagnoosi- või raviviga. Turvalisuse tagamiseks jagavad ravimeid vanglas vanglaametnikud ning ravimi manustamist kontrollitakse. Hageja ei allunud vanglaametniku korraldustele 07.12.2016. 08.12.2016 keeldus hageja ravimi võtmisest, mistõttu ta suunati xxxx vastuvõtule 09.12.2016, kus arst otsustas ravimi manustamise lõpetada kaebuste puudumise tõttu. 14.12.2016 oli hageja uuesti xxxx vastuvõtul, kes ei tuvastanud hagejal ärevust, vaid pahuruse. Raviarst määras uuesti Xxxxi manustamise vähendatud annuses. Hageja väited tema tervise halvenemisest ei ole
tõendatud ning neid väiteid ei kinnita hageja ravilugude väljavõtted. Hageja nõutud mittevaralise kahju hüvitis on ebatavaliselt suur ning nõude suurust ei ole hageja põhistanud.
26.Kohus nõustub kostja väidetega ning leiab, et hageja nõue ning hagiavalduses toodud väited on tõendamata. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.
27.Kohus selgitas hagejale 26.02.2108 eelistungil (toimiku lk 76-77) vajadust oma väiteid tõendada. Kohus selgitas hagejale vajadust välja tuua ja tõendada, milline oli arstiteaduse üldiselt teadaoleva tase antud küsimuses, milles seisnes arsti eksimus ja süü, milliseid kohustusi raviarst rikkus. Samuti selgitas kohus hagejale vajadust välja tuua ning tõendada mittevaralise kahju nõude aluseks olevaid asjaolusid. Vaatamata kohtu selgitustele ei põhjendanud ega tõendanud hageja oma väiteid täiendavalt.
28.VÕS § 758 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust
29.Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist.
30.Vangistusseaduses (VangS) § 49 lg 1 järgi on tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. VangS § 52 lg 1 näeb ette, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Kooskõlas VangS § 52 lõikega 2 on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid.
31.Vabariigi Valitsus on 19.12.2003 vastu võtnud määruse nr 330 vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise mahu, tingimuste ja korra kohta. Viidatud määruse § 3 lg 2 kohaselt otsustab tervishoiuteenuse, ravimi ja meditsiinilise abivahendi vajalikkuse üle vangla või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja. Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest
32.Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et tervishoiuteenuse osutamisel vanglas viimase töötajaks oleva arsti poolt on tegemist võlaõigusliku suhtega ning tervishoiuteenuse lepingu üheks pooleks on kinnipidamisasutus (RK HKo 3-3-1-69-10, p 9). Vaidlused sellise lepingu täitmise üle kuuluvad lahendamisele tsiviilkohtumenetluses (RK HKm 3-3-4-1-12, p 8). Eeltoodu üle pooled käesolevas asjas ka ei vaidle.
33.VÕS § 762 sätestab, et tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt
oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Seega tuleb tervishoiuteenuse lepingu rikkumise nõude lahendamisel lähtuda sellest, milline on arstiteaduse üldine tase ja milline on tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatav hool. Arstiteaduse üldine tase hõlmab neid ravimeetodeid või ravijuhised, mis on sedavõrd levinud, et neid käsitletakse arstide väljaõppel või täiendkoolitustel. Arstiteaduse üldisest tasemest madalama tasemega ravimine tähendab raviviga. Seega ei saa arvestada, kas või milline oli ravi lõpptulemus. Tervishoiuteenuse osutamist arstiteaduse üldisest tasemest madalama tasemega peab tõendama patsient.
34.VÕS § 770 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS § 758 lõikes 2 nimetatud isik vastutavad üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. VÕS § 770 lg 3 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja ja VÕS § 758 lõikes 2 nimetatud isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Lisaks sätestab VÕS § 770 lg 4, et kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient. Kui dokumenteerimiskohustust on rikutud, muutub tõendamiskoormus.
35.Dokumenteerimiskohustuse rikkumine, mis annab aluse tõendamiskoormuse muutmiseks, peab olema ulatuslik, seotud vaidluse asjaoluga ja vähendama patsiendi võimalust oma nõue maksma panna. Eeltoodust lähtudes oli hagejal käesoleva asjas kohustus tõendada kostjate vastutuse aluseks olevaid asjaolusid, samuti terviserikke tekkimist ja sellest tulenevat kahju. Hageja ei ole väitnud, et temale raviteenuse osutamisel rikuti dokumenteerimiskohustust.
36.Kooskõlas VangS § 66 lõikega 1 korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorra eeskirja täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Justiitsministri 05.09.2011 määrusega nr 44 on kehtestatud „Järelevalve korraldus vanglas“, Sama määruse § 38 lg 1 kohaselt jagavad vanglateenistuse ametnikud kinnipeetavatele ravimeid, järgides vangla tervishoiutöötaja poolt ettenähtud kogust ja aega. Kooskõlas sama määruse § 38 lõikega 3 on vanglateenistuse ametnik kohustatud kinnises vanglas kohustatud kontrollima, et kinnipeetav manustab ravimi.
37.Kostja esitatud Tallinna Vangla kodukorra (toimiku lk 91-118) punkti 20.7 järgi annavad ravimeid kinnipeetavatele vangla ette nähtud aegadel osakonna valvurid. Kinnipeetavad on kohustatud ravimid manustama kohe vanglaametniku juuresolekul, avama ametnikule manustamise kontrollimiseks korralikult suu ja vajadusel liigutama keelt. Kinnipeetavalt tuleb nõuda ravimi manustamiseks vajaliku joogi olemasolu, et tagada ravimimanustamine kohe. Samuti näeb antud punkt ette, et ravimi manustamisest keeldumisel edastab valvur info meditsiiniosakonnale, kes otsustab ravikuuri jätkamise vajaduse ja teeb vastava märke tervisekaarti. Kooskõlas punktiga 20.12.1 on kinnipeetaval keelatud jätta ettenähtud ajal võtmata arsti määratud ja/või muu vanglateenistuja antud ravimid ja omada ravimeid kambris, välja arvatud meditsiiniosakonna plasttopsides väljastatud tablettidest erinevas vormis ja vastavalt markeeritud ravimid. Eeltoodud kodukorrast ja määrusest koostoimes nähtub, et Tallinna Vanglas oli osakonna valvuritel pädevus jagada kinnipeetavatele ravimeid ning kinnipeetavad olid kohustatud ravimite manustamisel järgima kodukorras ette nähtud korda.
38.VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 3 kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju
tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Eeltoodust lähtuvalt tuli hagejal välja tuua kahju hüvitamise nõuet põhistavad asjaolud. Selleks on lepingulise kohustuse rikkumine teise lepingu poole poolt, põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel ning kahju ettenähtavus. Vaatamata kohtu selgitustele hageja neid asjaolusid esile ei toonud.
39.VÕS § 134 lg 1 sätestab, et lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 5 näeb ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
40.Riigikohus on leidnud, et üldjuhul saab patsient nõuda tervishoiuteenuse osutajalt mõistlikku rahasummat, hüvitamaks talle diagnoosi- või raviveaga kaasnenud füüsiline ja hingeline valu ning kannatused kui mittevaraline kahju (RK TKo 3-2-1-171-10, p 15). Kahju hüvitise nõude hindamisel tuleb arvestada põhjusliku seose olemasolu ning kahju peab olema tekitatud nimelt diagnoosi- või raviveaga ehk ilma selle veata ei ole patsiendil pidanud kahjulikku tagajärge saabuma (samas, p 16).
41.Eeltoodu alusel oleks hagejal tulnud tõendada mittevaralise kahju nõude aluseks olevaid asjaolusid. Lisaks peavad mittevaralise kahju hüvitised vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (RK TKo 3-2-1-18-13, p 26, 3-2-180-13, p 20). Isegi juhul, kui hageja väited oleksid olnud tõendatud, ei olnud hageja soovitud hüvitise suurus kooskõlas kohtupraktikas sarnastel asjaoludel välja mõistetud hüvitiste suurusega.
42.Hageja esitas kohtule xxxx E E 07.02.2017 tõendi (toimiku lk 29), mille kohaselt oli hagejale tema tervisliku seisundi tõttu määratud depressiooniravim E D, mille annust suurendati järkjärgult. Ravimi toel hageja tervis, uni ja töövõime paranesid. Ravimi andmist jätkati Kerava vanglas. Samuti on tõendis märgitud, et Tallinna vanglas ravimi järsul lõpetamisel tekkisid enesetundehäired, mis on iseloomulikud kõigi selle ravimigrupi ravimite äkilisel lõpetamisel ehk uimasushood, peavalu ja ebamäärased halvad aistingud peas, iiveldus, helid kõrvades, ärevuse tugevnemine, segasustunne. Tõendi kohaselt halvenevad lisaks eelmärgitud häiretele ka ravimi alustamise põhjuseks olnud vaevused ja suureneb oluliselt risk autoagressiivsete impulsside kontrolli nõrgenemisele ja enesetapumõtete aktiviseerumisele. Kokkuvõttes on tõendis märgitud, et hageja vajab jätkuvalt ravimit.
43.Kohus osundab, et hageja karistuse kandmise alguspäevaks loeti 02.10.2016. Hageja esitatud Viru Maakohtu 30.01.2018 kriminaalasjas nr 1-13-1867 määruse (toimiku lk 74-75) kohaselt vabastati hageja vanglast ennetähtaegselt. Seega viibis hageja tõendi väljastamise ajal 07.02.2017 kinnipidamisasutuses ega saanud külastada raviarste väljaspool kinnipidamisasutust. Kostja esitatud ravilugudest ei nähtu, et hageja oleks 07.02.2017 viibinud xxxx E E vastuvõtul. Seega ei tõenda hageja esitatud tõend, et hagejal objektiivselt tekkisid Tallinna vanglas ravimi järsu lõpetamise tõttu tõendis kirjeldatud enesetunde häired. Tõendist ei saa järeldada, et selle väljastamisel oleks xxxx hageja tervisliku seisundit reaalselt hinnanud. Milliste andmete alusel on tõend väljastatud, järeldada ei ole võimalik. Tõendis kajastatu ei lähe kokku Tallinna Vanglas hagejat ravinud arstide koostatud ravilugudega.
44.Hageja tervisekaardi väljavõtetest (toimiku lk 37-44) nähtub, et hageja tegi esimese arstivisiidi Tallinna Vanglasse saabumisel 30.11.2016 ning raviloo nr 76 kohaselt tarvitas ta ravimitest muuhulgas Xxxxi 150 mg üks kord päevas. Seega ei vasta tõele xxxx E E tõendis märgitu, et hageja tarvitas ravimit Xxxx.
45.Kostja esitatud kinnipidamisasutuse valvuri Ü Ri 07.12.2016 ettekandest nr 4386 nähtub (toimiku lk 45), et 07.12.2016 kella 20.10 paiku käitus hageja õhtuse ravimite jagamise ajal väljakutsuvalt ega allunud korraldusele avada suu peale ravimite manustamist. Hageja väitis, et ta ei pea suud avama. Hagejale selgitati ravimite jagamise korda, kuid hageja vaidles vastu. Pärast korduvaid korraldusi avas hageja suu. 08.12.2016 koostas Ü R teise ettekande (toimiku lk 45 pöördel), mille kohaselt keeldus hageja 08.12.2016 kella 07.10 paiku oma ravimitest. Hageja leidis, et valvuril puudub pädevus talle ravimeid jagada ning ta keeldus ravimitest.
46.Kohus osundab, et kehtivate õigusaktide kohaselt oli valvuril seaduslik pädevus jagada hagejale ravimeid ning ainuüksi seetõttu puudus hagejal õigus ravimite võtmisest keelduda. Esitatud ettekannetest nähtub, et hageja ise keeldus ravimite võtmisel valvuri seaduslikele korraldustele allumisest.
47.09.12.2016 raviloost nr 79 (ravilood toimiku lk 37-44) nähtub, et hageja ei soovinud tulla xxxx vastuvõtule ning ta eitas tervisemuresid. Raviloo sissekande kohaselt oli hagejal kõik hästi. Hageja meeleolu oli rahulik ning psühhootilisust ja suitsidaalsust ei avaldunud. Raviarst otsustas, et hageja ei vaja hetkel xxxxlist ravi. Hageja ei ole põhistanud ühelgi viisil, kuidas osutas raviarst talle tervishoiuteenust arstiteaduse üldisest tasemest madalama tasemega. Hageja ei ole tõendanud ega põhistanud, et raviarsti diagnoos ehk ravivajaduse puudumine oli ekslik ning tegemist oli raviarsti süülise kohustuste rikkumisega. Hageja ei ole väitnud, et raviteenuse osutamine ehk arsti visiit 09.12.2016 oleks olnud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Seega väitis hageja ise raviarsti juures viibides, et tema enesetunne ja seisund on hea. Kaebuste puudumise tõttu oli objektiivselt põhjendatud raviarsti ostus ravi lõpetada. Hageja väited selle kohta, et ta ei osanud objektiivselt oma terviseseisundit arstile kirjeldada, on jäänud paljasõnalisteks. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolusid, milliste kohaselt oleks raviarst pidanud 09.12.2016 tegema tema suhtes teistsuguse raviotsuse.
48.10.12.2016 raviloost nr 81 nähtub, et hageja ei olnud nõus ravimi Xxxx manustamise lõpetamisega ja soovis kaevata. 12.12.2016 raviloo nr 82 kohaselt oli hageja arsti vastuvõtul ning oli väga häiritud xxxxliste ravimite manustamise lõpetamisest. Raviloo kohaselt oli hageja eelmisel nädalal keeldunud ravimite võtmisest valvuri käest. Hagejale selgitati, et ta on uuesti registreeritud xxxx vastuvõtule, et vajadusel ravi tagasi määrata. Hageja oli raviloo sissekande kohaselt väga rahulolematu ja lubas kaevata.
49.14.12.2016 raviloo nr 84 kohaselt viibis hageja taas xxxx vastuvõtul. Hageja kaebas, et ta on oksendanud ja tal on nõrkustunne, kuna hageja ei saa Xxxxi. Raviarsti sissekande kohaselt oli hageja järjekindel oma nõudmistes ravimi järgi, kuid ärevust ei esinenud, vaid hageja oli pahur. Raviarst otsustas hagejale uuesti määrata Xxxxi senisest väiksemas annuses. Seega võib asjas kogutud tõenditest järeldada, et hageja ei saanud ravimit Xxxx 10.12.2016, 11.12.2016, 12.12.2016 ja 13.12.2016 ehk kokku 4 päeva, mitte 6 päeva. Raviloos on 84 märgitust ei saa järeldada, et ravimi Xxxx manustamata jätmine eelmisel neljal päeval oleks kaasa toonud hageja terviseseisundis olulise halvenemise. Xxxxlise tervise olulist halvenemist raviarst ei tuvastanud.
50.Hilisematest ravilugude sissekannetest ei nähtu, et hagejal oleks esinenud hagiavalduses kirjeldatud vaimse tervise häireid või kaebusi. 23.12.2016 raviloo nr 88 sissekandest nähtub, et hagejal puudusid terviseprobleemid, tema enesetunne oli rahuldav. 27.01.2017 raviloost nr 94
nähtub, et hageja käis uuesti xxxx vastuvõtul ning kurtis rahutustunde ja stressi üle. Vastuvõtul oli hageja asjalik. Raviarsti otsusel suurendati hagejale antava Xxxx annust.
51.Hilisematest sissekannetest ei nähtu taas hageja vaimse tervise halvenemist. 27.02.2017 raviloost nr 103 nähtub, et hageja kaebas, miks tema ravikuur Xxxxiga on päevapealt lõpetatud ja soovis teada, kes selle eest vastutab. 15.08.2017 raviloost nr 118 nähtub, et hageja oli käinud eelmisel päeval pereõe vastuvõtul. Hageja heitis ette, et ta sai vahepeal Xxxxi ettenähtust vähem. Hagejale selgitati, et kui tal tekkisid probleemid, oleks ta pidanud end kirja panema xxxx vastuvõtule, et probleemid kiiresti lahendada. Vahepealsel ajal ei olnud hageja xxxx vastuvõtule läinud. Tervisliku seisundi halvenemist hagejal ei olnud märgatud ega fikseeritud. Hageja avaldas, et soovib pöörduda kohtusse, sest Xxxxi järsu vähendamise tõttu tekivad pöördumatud tagajärjed. Raviloo sissekande kohaselt selliste pöördumatute tagajärgede esinemist ei tuvastatud. Seega võib esitatud tõenditest järeldada, et kuigi hageja oli rahulolematu ja lubas kaevata, tema terviseseisund objektiivselt ei halvenenud asjaolust, et ta ei saanud ravimit Xxxx 4-l järjestikusel päeval.
52.Järgnevatest ravilugude sissekannetest ei nähtu hagejal vaimse tervise vaevuste olemasolu. Alles 28.09.2017 raviloost nr 124 nähtub, et hagejaga vesteldi Xxxxi teemadel. Hagejalt uuriti, kas tema terviseseisund on halvenenud. Raviloo sissekande kohaselt kinnitas hageja, et tal ei ole tekkinud uusi terviseprobleeme ja kõik on hästi. Hageja oli vastuvõtul heas tujus ega esitanud tervisega seotud pretensioone. Ravilugude järgnevatest sissekannetest kuni 09.11.2017 ei nähtu hagejal vaimse tervise probleeme või vaevusi. Kokkuvõttes ei nähtu hagejat ravinud ja tema terviseseisundit objektiivselt hinnanud arstide koostatud ravilugudest selliste pöördumatute tervisevaevuste olemasolu, milliseid on hageja kirjeldanud hagiavalduses.
53.Täiendavalt esitas hageja kohtule xxxx E E 26.02.2018 tõendi tervisliku seisundi kohta (toimiku lk 79). Tõendis märgitu kohaselt tekkis hagejal Tallinna Vanglas ravimi võtmisel paus ja tema seisundis tekkisid ravimi järsu äravõtmise tõttu tüüpilised häired ehk iiveldus, nõrkushood, tasakaalu kaotuse hood. Ravimi andmise uus alustamine alguses 75 mg päevas leevendas häireid ning seisund paranes, kui annus tõsteti 150 mg-ni päevas. Vaatamata sellele esinevad tõendi kohaselt hagejal siiani tasakaaluhäired ja mõningane iiveldus. Samuti on tõendis viidatud, et kuna hagejal on esinenud ajuinfarkt, mõjutab tema tervislikku seisundit teatav kalduvus aju verevarustuse häiretele. Sellistes tingimustes Xxxxi järsk lõpetamine võib põhjustada ajutalituse regulatsiooni püsiva iseloomuga häireid.
54.Kohus osundab, et tõendist ei järeldu, et hagejal oleks pöördumatult ja püsivalt tekkinud tõsine tervisekahjustus. Tõendist ei ole võimalik mõista, milliste objektiivsete andmete alusel on xxxx E Eik tuvastanud hagejal tervisevaevuste tekkimise Tallinna Vanglas Xxxx ravimi annustamise mõnepäevase pausi ning annuse vähendamise tõttu. Antud tõendist ega teistest asjas kogutud tõenditest ei saa järeldada, et hageja oleks külastanud xxxx E E kinnipidamisasutuses viibimise ajal. Kohus peab võimalikuks, et andmed tõendis pärinevad üksnes hageja enda suusõnalistel väidetel. Kuigi E Eik on viidanud võimalusele, et varasema ajuinfarkti tõttu võisid hagejal tekkida ajutalituse regulatsiooni püsivad häired Xxxxi annustamise lõpetamise tõttu, ei ole selliste häirete tekkimist tuvastanud ei E Eik ega Tallinna Vanglas hagejat ravinud arstid. E Eik ei ole ka tuvastanud, et hageja ajutalituses oleksid tekkinud püsivad häireid, vaid ta on viidanud üksnes selliste häirete tekkimise võimalusele.
55.Tallinna Vangla xxxx T Ku õiendist (toimiku lk 119-120) nähtub, et hageja katkestas 2016. a detsembris omal soovil ravi Xxxxiga, keeldudes võtmast talle xxxx ordineeritud ravimit. 09.12.2016 suunati hageja üksuse õe poolt xxxx vastuvõtule, kus tal tervisekaebusi ei olnud ning kuhu hageja ise tulla ei soovinud. Ravi lõpetati, kuna hageja xxxxlist ravi hetkel ei vajanud. Hageja oli ravimi lõpetamise järel häiritud. Ravi katkestamise järgselt kaebas hageja xxxxle lühiajaliselt nõrkustunnet ja oksendamist, väidetavat magamatust ning raviga jätkamine taastati.
23.12.2016 keeldus hageja taas tulemast xxxx vastuvõtule ning teatas, et tal ei ole probleeme. T Ku õiendi järgi ei ole ravi lühiajaline katkestamine mõjunud hageja pikaajalisele tervisele. Kohus loeb T Ku õiendis toodud järeldusi erinevalt xxxx E Eik järeldustest usaldusväärseteks, sest tegemist on vahetult hagejat ravinud ja korduvalt objektiivselt tema terviseseisundit hinnanud arstiga.
56.Kõike eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et hageja nõue kostja vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 6000 eurot tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud raviarsti poolt mitte ühegi süülise rikkumise toimepanekut, seahulgas valediagnoosi või valeravi määramist. Hageja ei ole tõendanud, et teda on piinavalt või alandavalt koheldud. Mõnepäevane paus ravimi Xxxx võtmisel oli otseselt tingitud hageja enda käitumisest ja tema soovimatusest ravimit võtta. Hagejal ei ole tekkinud ravimi annustamise 4 päevase pausi tõttu mitte pikaajalist või pöördumatut tervisekahjustust. Hageja ei ole tõendanud, et isegi siis, kui tal esinesid lühiajalised vaevused (nõrkustunne ja iiveldus), olid need tingitud mõnest raviteenuse osutaja poolt toime pandud süülisest rikkumisest. Hageja ei ole tõendanud ühtegi asjaolu, millest tulenevalt oleks tema mittevaralise kahju nõue põhjendatud.
57.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse hageja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kostja ei ole käesolevas asjas avaldanud, et tal oleks rahaliselt hinnatavaid menetluskulusid, mistõttu kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra.
/allkirjastatud digitaalselt/ Anu Uritam kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.