2-17-18619/19 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Hageja nõue ja põhjendused Pxxxxx Txxxxx esitas 12.12.2017. a kohtule hagiavalduse Aktsiaseltsi „TATOLI“ vastu võla ja viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt müüs hageja kostjale traktori CASE IH MAXXUM 140, müügihinnaga 42 000 eurot, sh käibemaks 7000 eurot. Hageja esitas 12.12.2014. a kostjale arve kauba eest tasumiseks. Pooled leppisid kokku, et tasumise tähtaeg on 12.12.2014. a, mis kajastus ka arvel. Kostja võttis traktori vastu ja tasus 05.01.2015. a hagejale osaliselt müügihinna summas 29 760 eurot. Hageja leiab, et kostjale tasumiseks arve saatmist ja kauba üleandmist tuleb käsitleda pakkumusena ehk oferdina ning kostja poolt kauba vastuvõtmist ja arve osalist tasumist nõustumusena ehk aktseptina. Kostja on kauba vastu võtnud, kuid tal on kokkulepitud müügihinnast tasumata 12 240 eurot. Hageja taotleb, et kohus mõistaks kostjalt tema kasuks välja võla summas 12 240 eurot ja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras, summas 2101,92 eurot. 05.04.2018. a esitas hageja kohtule arvamuse kostja vastuse kohta. Hageja vaidles vastu kostja esitatud tasaarvestuse avaldusele, millega kostja tasaarvestab hageja nõude väidetavalt OP Finance AS-ilt (endine Pohjala Finance Estonia AS) omandatud nõudega hageja vastu. Hageja leiab, et OP Finance AS-i ja kostja vahel sõlmitud nõude loovutamise puhul on tegemist fiktiivse tehinguga, kuna OP Finance AS-il ei saa olla hageja vastu nõuet, mida loovutada. Hageja tunnistab, et 22.03.2016. a ütles liisinguandja Pohjala Finance Estonia AS PT Lihakari OÜ-ga sõlmitud lepingu üles, kuna viimane ei suutnud 20 640 eurot tasuda. Hageja väitel aga sai tagastatud nii liisitud traktor New Holland T7.260 PC, väärtusega 68 800 eurot, millele lisandub käibemaks, kui ka kombain New Holland CX8070, mille järel võlgnevust ei jäänud. Tagastamise kohta koostati nõuetekohased üleandmisaktid. Traktori ja kombaini tagastamise järel esitas liisinguandja miinusega arved käibemaksu osas, et saada see riigilt tagasi. Arvetel on märgitud, et juba seisuga 31.03.2016. a seisuga võlgnevust ei olnud, seega ei saanud liisinguandjal kaks aastat hiljem olla nõuet, mida kostjale loovutada. Hageja arvates on seejuures oluline, et kui 30.03.2016. a toimus PT Lihakari OÜ poolt vara tagastamine, siis juba juunis 2016. a ostis hageja, tegutsedes FIE-na, selle traktori tagasi sama hinnaga, seega mingit võlajääki ei saanud jääda. Kostja vastuväited Kostja Aktsiaseltsi „TATOLI“ esitas 29.01.2018. a kohtule kirjaliku vastuse, milles hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Kostja ei vaidlustanud seda, et hageja müüs temale traktori CASE IH MAXXUM 140, kuid kostja väitel lepiti traktori müügihinnaks kokku 29 760 eurot ja maksetähtajaks 05.01.2015. a. Kostja on nimetatud summa hagejale tähtaegselt ära maksnud. Juhuks, kui kohus siiski leiab, et traktori müügileping sõlmiti hageja poolt väidetud tingimustel ja hinnaga, esitas kostja tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestab hageja nõude kokku summas 14 341,92 eurot enda nõudega hageja vastu. Kostja väitel tuleneb tema tasaarvestatav nõue hageja vastu hageja poolt sõlmitud käenduslepingust, millega hageja võttis kohustuse vastutada Pohjala Finance Estonia AS-i ees põhivõlgniku PT Lihakari OÜ-ga sõlmitud liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest 109 805 euro ulatuses. Kostja teatel on põhivõlgnikul liisingulepingu järgi tasumata kohustusi summas 20 640 eurot, mis muutus sissenõutavaks 22.03.2016. a. Võlausaldaja OP Finance AS (endine Pohjala Finance Estonia AS) on nõude loovutamise lepinguga loovutanud oma nõude hageja vastu summas 20 640 eurot kostjale.

02.05.2018. a esitas kostja täiendava vastuse, milles jäi varem esitatu juurde ja leidis, et hageja nõue ei ole põhjendatud ja kui kohus peakski leidma, et hagi on põhjendatud, siis kostja tasaarvestab hageja nõude oma nõudega tema vastu. Täiendavalt märkis kostja, et ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja poolt arve osalist tasumist saab käsitleda aktseptina sõlmida leping arvel kirjeldatud tingimustel. Kostja väitel esitas hageja talle 12.12.2014. a arve traktori CASE IH MAXXUM 140 eest tasumiseks koos käibemaksuga kokku summas 42 000 eurot, tähtajaga 12.12.2014. a. Kostja seda arvet oferdina ei aktsepteerinud ja seetõttu arvet ka tähtaegselt ei tasunud. Seetõttu lõppes pakkumus ilma aktseptita 12.12.2014. a. Pooled asusid uutesse lepingueelsetesse läbirääkimistesse. Peale läbirääkimisi tasus kostja 05.01.2015. a sellesama arve, kuid uues kokkulepitud summas 29 760 eurot. Hageja oli selle summaga nõus traktorit müüma, mida tõendab 12.01.2015. a sõlmitud sellesama vaidlusaluse traktori kirjaliku müügilepinguga. Lepingus on kirjas, et omandiõigus sõidukile läheb müüjalt ostjale üle peale ostuhinna tasumist ja müügilepingu allkirjastamist. Müügileping allkirjastati, ostuhind oli tasutud. Kui hageja ei oleks tasutud summaga nõustunud, siis ei oleks ta ju ilma hinnata müügilepingut allkirjastanud ja lasknud traktorit Maanteeameti liiklusregistris kostja omandisse vormistada. Kostja ei nõustunud hageja vastuväidetega kostja poolt tasaarvestuseks esitatud nõude kohta. Kostja ei nõustunud hageja vastuväidetega, et OP Finance AS-il (endine Pohjala Finance Estonia AS) ei saa olla hageja vastu liisingulepingust tulenevat nõuet, mida kostjale loovutada, kuna nõue on täidetud. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et liisitud traktori ja lisaks kombaini tagastamisega on liisinguvõtja ja põhivõlgniku PT Lihakari OÜ võlg summas 20 640 eurot tasutud. Kostja selgitas, et Pohjola Finance Estonia AS-i ja PT Lihakari OÜ vahel sõlmitud liisinguleping lõppes 22.03.2016. a. PT Lihakari OÜ-l jäi Pohjola Finance Estonia AS-ile liisingulepingu järgi tasumata 20 640 eurot. Võla katteks nõudis Pohjola Finance Estonia AS PT Lihakari OÜ-lt liisitud traktori tagastamist. Kuna liisinguandja ise ei tegele tehnika müügiga, siis andis ta PT Lihakari OÜ-le korralduse viia vaidlusalune traktor müüki kostjale. Traktori vastuvõtmisel koostati 30.03.2016. a vaidlusaluse traktori üleandmise-vastuvõtmise akt. Peale traktori müümist esitas Pohjola Finance Estonia AS kostjale 01.07.2016. a arve nr 5914 summas 81 600 eurot traktori maksumuse tasumiseks. Kostja tasus arve samal päeval. Nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajaks 29.01.2018. a luges OP Finance AS-il (endine Pohjala Finance Estonia AS), et PT Lihakari OÜ oli talle tasunud traktori maksumuse 82 560 eurot, st kostja müüdud traktori eest saadud 81 600 eurot ja otse PT Lihakari OÜ-lt saadud traktori maksumuse osaline tasumine. Samasugune skeem toimis ka PT Lihakari OÜ poolt Pohjola Finance AS-ilt liisitud kombaini osas. Pärast traktori ja kombaini üleandmist esitas liisinguandja küll liisinguvõtjale miinusega arved käibemaksu osas, kuid kostja arvates ei tõenda see, et liisinguvõtjal võlgnevust ei jäänud. Kostja taotles, et kohus koguks tõendeid ja nõuaks liisinguandjalt selgitust, sh liisingulepingu ülesütlemise kohta ja miks kreeditarved on koostatud ning kas nendest nähtub, et liisinguvõtjal võlgnevust ei jäänud.

Hageja nõuab hagis kostjalt traktori eest tasumata ostuhinda summas 12 240 eurot ja selle tasumisega viivitamise eest viivist. Kostja hagi ei tunnist ja vaidleb sellele vastu. Kostja väitel lepiti traktori müügihinnaks kokku 29 760 eurot ja maksetähtajaks 05.01.2015. a. Kostja on nimetatud summa hagejale tähtaegselt ära maksnud. Kostja ei vaidlusta seda, et esialgselt lepiti traktori müügihinnaks 42 000 eurot, kuid kostja väitel toimusid poolte vahel läbirääkimised, mille käigus alandas hageja traktori müügihinda 29 760 euroni. Poolte vahel on müügilepingust tulenev võlasuhe. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 108 lg 1 järgi võib võlausaldaja võlgniku poolse raha maksmise kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Eeltoodud sätteid arvestades on hagi rahuldamise eelduseks kostja poolt müügilepingu rikkumine, s.o ostuhinna tasumise kohustuse rikkumine. Selleks, et tuvastada kostjapoolne rikkumine, tuleb esmalt kindlaks teha müügilepingu tingimused traktori müügihinna ja selle tasumise tähtaja kohta. Poolte vahel sõlmitud müügilepingu objektiks on traktor, mis on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 50 lg 2 mõistes vallasasi. Vallasasja müügilepingule ei ole seaduses ette nähtud kohustuslikku vorminõuet ja selle võib sõlmida suuliselt. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 16 lg 1 kohaselt on pakkumus (ofert) lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg 1 kohaselt on nõustumus (aktsept) otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Riigikohus on 18.01.2012. a lahendis nr 3-2-1-147-11 (p 12) asunud seisukohale, et müüja poolt kauba saatmist ja arve esitamist saab käsitleda VÕS § 16 lg 1 kohase pakkumusena ning ostja poolt kauba vastu võtmist ja arve osalist tasumist VÕS § 20 lg 1 kohase tegudega väljendatud pakkumise vastuvõtmisena. Antud juhul ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et 12.12.2014. a andis hageja kostjale üle müügilepingu objektiks olnud traktori ja esitas arve müügihinna tasumiseks koos käibemaksuga summas 42 000 eurot, tähtajaga 12.12.2014. a. Kostja võttis 12.12.2014. a

traktori vastu ja 05.01.2015. a tasus arve osaliselt. Kohus leiab, et arvestades esitatud asjaolusid ja siinjuures ka eelviidatud Riigikohtu lahendis antud suuniseid, saab järeldada, et traktori üleandmisega ja arve esitamisega tegi hageja kostjale VÕS § 16 lg 1 mõistes pakkumuse sõlmida müügileping tingimusel, et traktor müüakse hinnaga 42 000 eurot ja traktori vastuvõtmisega ning arve osalise tasumisega andis kostja VÕS § 20 lg 1 kohaselt tegudega väljendatud nõustumuse pakkumine vastu võtta. Poolte vahel on aga vaidlus selle üle, kas esialgset kokkulepet traktori müügihinna kohta hiljem muudeti. VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib lepingut poolte kokkuleppel muuta. Kokkuleppel lepingu muutmiseks on vaja poolte sellekohaseid tahteavaldusi. Kostja väitel pidasid pooled läbirääkimisi ja hageja nõustus müüma traktori hinnaga 29 760 eurot. Kostja väitel tõendab sellist poolte kokkulepet nende vahel 12.01.2015. a sõlmitud kirjalik müügileping, milles ei ole märgitud müügihinda ning mille kohaselt läheb omandiõigus sõidukile müüjalt ostjale üle peale ostuhinna tasumist ja müügilepingu allkirjastamist. Hageja kostja väiteid müügihinna kokkuleppe muutmise kohta ei tunnista. Hageja väitel vormistati hiljem kirjalik müügileping vaid seetõttu, et kostja saaks traktori Maanteeameti liiklusregistris enda nimele registreerida. Hageja on esitanud kohtule tõendina poolte vahel 12.01.2015. a sõlmitud kirjaliku müügilepingu (tl 116). Nimetatud lepingu p 1 kohaselt kohustub müüja Pxxxxx Txxxxx (hageja) andma üle andma sõiduki Case IH Maxxum 140 ja ostja AS Tatoli (kostja) kohustub sõiduki vastu võtma ja tasuma ostuhinna. Ostja poolt tasumisele kuuluva ostuhinna suurust märgitud ei ole. Ostuhinna lahtrisse on märgitud „ - “. Lepingu p 4 kohaselt läheb omandiõigus sõidukile müüjalt ostjale üle vahetult peale ostuhinna tasumist ja müügilepingu allakirjutamist. Kuna poolte vahel on vaidlus selle üle, milline oli nende ühine tahe 12.01.2015. a lepingu sõlmimisel, siis tuleb kohtul seda lepingut tõlgendada. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 2 järgi ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 4 näeb ette, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. VÕS § 29 lg 6 järgi tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Kohus leiab, et arvestades müügilepingu sõlmimise asjaolusid, saab lugeda, et lepingupooltega sarnane mõistlik isik pidi mõistma, et 12.01.2015. a kirjaliku müügilepingu allkirjastamisega andis hageja nõustumuse müüa kostjale traktor hinnaga, mis oli lepingu sõlmimise hetkeks kostja poolt tasutud, s.o hinnaga 29 760 eurot. Nii hageja kui ka kostja tegutsesid müügilepingu sõlmimisel majandustegevuses. Mõlemad olid ettevõtjad - hageja füüsilisest isikust ettevõtja ja kostja äriühing. Eluliselt ebausutav on, et olukorras, kus ostja oli suulise müügilepingu ja esitatud arve alusel jätnud hagejale tähtaegselt maksmata 12 240

eurot (tasumise tähtaeg 12.12.2014. a), oli hageja nõus sõiduki ümberregistreerimise eesmärgil sõlmima kirjaliku müügilepingu, kus ei ole märget müügihinna kohta ja on tingimus, et sõiduki omandiõigus müüjalt ostjale läheb üle peale ostuhinna tasumist ja müügilepingu allakirjutamist. Vaidlust ei ole selle üle, et poolte ühine tahe oli, et müüdud traktori omandiõigus läheb kostjale üle. Traktor oli 12.12.2014. a kostjale üle antud ja hageja teatel oli 12.01.2015. a kirjaliku müügilepingu sõlmimise eesmärk, et traktor saaks ka Maanteeameti liiklusregistris kostja nimele registreeritud. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Vastavalt VÕS 233 lgle 1 võivad pooled vallasasja müügilepingu puhul kokku leppida, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon). Antud juhul sisaldabki 12.01.2015. a kirjaliku müügilepingu p 4 omandireservatsiooni kokkulepet, s.o „omandiõigus sõidukile läheb müüjalt ostjale üle peale ostuhinna tasumist ja müügilepingu allakirjutamist“. Kuna aga lepingus ei ole märgitud müügihinda ja hageja tahe oli asja omandi üleandmine kostjale, siis võib lepingupooltega sarnase mõistliku isiku seisukohalt mõista, et asja müügihind oli lepingu sõlmimise ajaks tasutud. Kostja oli kirjaliku müügilepingu sõlmimise ajaks tasunud hagejale traktori eest 29 760 eurot. Mõistlikult võib järeldada, et kui hageja müüjana oleks enne omandi üleminekut soovinud veel täiendava ostuhinna tasumist, oleks see nõude täitmise tagamiseks lepingus ka fikseeritud. Eeltoodut arvestades loeb kohus, et 12.01.2015. a kirjaliku müügilepingu sõlmimisel oli poolte ühine tegelik tahe, et müüdud traktori omandiõigus läheb hagejalt kostjale üle ja hageja nõustus, et traktori müügihinnaks on summa, mis lepingu sõlmimise hetkeks oli kostja poolt tasutud, s.o 29 760 eurot. Pooled ei ole esitanud kohtule teavet või tõendeid traktori müügihinna kujunemise kohta ehk selle kohta, mis asjaoludel pakkus hageja esialgselt traktori müügihinnaks 42 000 eurot ja hiljem aktsepteeris traktori müüki hinnaga 29 760 eurot. Poolte esitatust nähtub, et nende vahel oli lisaks selle traktori müügilepingule veel ka teisi võlasuhteid. Kostja on esitanud tõendina Pohjola Finance Estonia AS-i, PT Lihakari OÜ ja kostja vahel 18.12.2014. a sõlmitud liisingulepingu (tl 20-24), milles hageja osales liisinguvõtja PT Lihakari OÜ seadusliku esindajana ja kostja liisinguobjekti müüjana. Samas lepingus on sõlmitud hageja kui eraisikuga ka käendusleping liisinguvõtja kohustuste täitmise tagamiseks. Kostja nõudel kogus kohus tõendeid ja nõudis liisinguandjalt selgitust liisingulepingu kohta. Liisinguandja OP Finance AS (endine Pohjola Finance Estonia AS) on kohtule esitatud selgituses avaldanud arvamust, et oli hageja ja kostja vaheline kokkulepe selle kohta, et osa müügilepingu alusel kostja poolt hagejale tasumisele kuulunud traktori hinnast jääb liisingulepingust tuleneva PT Lihakari OÜ omafinantseeringu katteks. Kohus leiab, et ainult liisinguandja arvamus ei tõenda sellekohast poolte kokkulepet. Kohtu hinnangul ei oma aga antud asjas ka tähtsust, mis asjaoludel täpsemalt traktori müügihind kujunes või muutus. Hageja nõude lahendamisel on oluline poolte kokkulepe traktori müügihinna kohta. Esitatud asjaolude kohaselt on kostja hageja poolt aktsepteeritud traktori müügihinna, s.o 29 760 eurot ära maksnud. Hageja ei ole põhistanud kostjapoolset müügilepingu rikkumist ja seetõttu ei ole hageja nõue võla ning viivise saamiseks põhjendatud ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja esitas tingimuslikult, juhuks, kui kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud, tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestab hageja nõude enda nõudega hageja vastu. Kostja väitel tuleneb tema tasaarvestatav nõue hageja vastu hageja poolt sõlmitud käenduslepingust, millega hageja võttis kohustuse vastutada Pohjala Finance Estonia AS-i ees põhivõlgniku PT

Lihakari OÜ-ga sõlmitud liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Hageja tasaarvestuseks esitatud nõuet ei tunnistanud ja esitas sellele vastuväited. Kuna kohus jätab hageja nõude rahuldamata, siis ei käsitle kohus täiendavalt kostja poolt tasaarvestuseks esitatud nõuet ega anna hinnangut tasaarvestuse kehtivusele. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab hagi rahuldamata, seega tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Kuna menetluskulud jäävad hageja kanda, siis määrab kohus kindlaks hageja poolt hüvitatavad kostja menetluskulud. Kostja esitas kohtule oma menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema menetluskuluks lepingulise esindaja tasu kokku summas 1170 eurot. Hageja ei esitanud kostja menetluskulude kohta oma seisukohta ega vastuväiteid. Kohus leiab, et kostja menetluskulud taotletavas ulatuses on põhjendatud ja kuuluvad hageja poolt hüvitamisele. TsMS § 138 lg 1 ja § 144 p 1 alusel on menetlusosalise esindaja kulud kohtuasja menetluskulud, mis menetluskulude jaotuse alusel on hüvitatavad. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku §s 218 sätestatu kohaselt. Kostjat esindas menetluses jurist Maia Ploom, kes vastab TsMS §-s 218 ettenähtud lepingulise esindaja nõuetele. Menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja esindaja ajakulu õigusabile kokku 9 tundi ja 45 minutit, sh 2 tundi - hagimaterjalide analüüs, konsultatsioon kliendiga, 2 tundi 45 minutit hagile vastuse koostamine koos kostja tõendite analüüsiga, 30 minutit - kohtumääruse analüüs, 45 minutit hageja arvamuse analüüs, 3 tundi 45 minutit täiendava vastuse koostamine koos dokumentide kogumise ja analüüsiga. Lepinguline esindaja taotleb õigusabi eest tasu määras 120 eurot/tund, s.o 9,45 tunni eest kokku summas 1170 eurot. Kohus leiab, et arvestades asja keerukust ja menetluse käiku, saab lugeda märgitud õigusabitoimingud ja ajakulu neile kokku 9 tunni ja 45 ulatuses vajalikuks ja põhjendatuks. Kohtu hinnangul saab mõistlikuks ja põhjendatuks lugeda ka õigusabi eest taotletava tasumäära, mis on 120 eurot ühe töötunni eest, millele ei lisandu käibemaks. Tasu sellises määras on sarnane Riigikohtu praktika seisukohtades keskmiselt mõistlikuks peetud lepingulise esindaja tasumäärale, mis on 120 eurot ilma ja koos käibemaksuga (vt nt