Salva Kindlustuse AS hagi Osaühingu REFkliima vastu 10 461,36 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.07.2017 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
10 461,63 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu REFkliima apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja: Salva Kindlustuse AS (registrikood: 10284984), esindaja volikirja alusel Maarja Mäe Kostja/apellant: Osaühing REFkliima (registrikood: 11054140), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilja Santašev
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 04.07.2017 otsus jätta muutmata.
2.Osaühingu REFkliima apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta Osaühingu REFkliima kanda.
4.Apellatsiooniastmes hüvitatavad menetluskulud Salva Kindlustuse puuduvad.
AS-l
Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist
1(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-19242 otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.22.12.2015 esitas Salva Kindlustuse AS (hageja) hagi Osaühingu REFkliima (kostja) vastu 10 461,36 euro saamiseks.
2.Hageja registreeris kahjujuhtumina tulekahju, mis toimus 17.02.2014 aadressil XXX, Järveküla, Rae vald, Harjumaa elamu katlaruumis. Kostja töötaja NZ tegi katlaruumis jootmistöid, mille käigus tekkis tulekahju. Tulekahju tagajärjel sai kannatada AP-le kuuluva elamu katlaruum koos katlaga. Kostja kinnitas, et nende poolt teostatud tööde käigus süttis katlaruum.
3.AP-l oli sõlmitud hagejaga kodukindlustusleping, mille kohaselt oli kindlustusobjektiks siseviimistlus ja kodune vara aadressil XXX Järvekülas Rae vallas. Kindlustusperiood oli 25.04.2013–24.04.2018. Hageja on AP-le tekkinud varakahju hüvitanud summas 10 461,36 eurot. Kahju hüvitamisel tehtud kulutused on mõistlikud, vajalikud ja on vastavuses kostja poolt tekitatud kahju ulatusega. Kostja hageja tagasinõuet kohtuväliselt ei täitnud. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja oli seisukohal, et tema ei olnud tulekahju põhjustajaks ja seetõttu puudus kostjal kohustus midagi AP-le või hagejale hüvitada. Hageja ei esitanud tõendeid oma väidete tõendamiseks. Hageja järeldas, et kostja on kahju tekitamises süüdi kahjujuhtumi materjalide alusel, kuid ei nimetanud ega selgitanud, milliste tõendite alusel saab järeldada kostja süüd. Hageja ei selgitanud, mis oli tulekahju põhjuseks. Seega ei saanud hageja kindel olla, et tulekahju põhjustas kostja töötaja. Kostja töötaja on kogenud spetsialist, tal on luba jootmistööde tegemiseks ja ta järgis kõiki tuleohutusnõudeid. Selleks, et kostjalt hüvitatud varakahju nõuda tuleb hagejal tõendada, et kostja oli tulekahju tekkimises süüdi. Katel võis põlema minna mitmel põhjusel, ekspertiisi ei ole tehtud ja kohapeal käinud päästeameti spetsialist ei tuvastanud kostja süüd.
5.Hageja viidatud VÕS § 492 lg 1 ei ole asjakohane, kuna selle sätte järgi saab nõude üleminekust rääkida vaid juhul, kui kolmas isik tekkinud kahju eest vastutab. Praegu ei ole tõendatud, et kostja kahju tekkimise eest vastutab. Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, et kindlustusandja regressinõue on kahju hüvitamise nõue, mille kindlustusandja omandab VÕS § 491 lg 1 kohaselt kahjuhüvitise väljamaksmisega kannatanule. Väidetava kahju ja seega ka regressinõude suuruse tõendamiskohustus lasub kindlustusandjal, kes kahjunõude omandamisega astub kannatanu õiguslikku positsiooni (VÕS § 164 lg 2).
2(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-19242
6.Hageja ei tõendanud VÕS §-s 1043 sätestatud vastutuse eelduseks olevaid asjaolusid. Hagi rahuldamiseks vajalikke eeldusi ei esine, sest hageja ei ole tõendanud kostja õigusvastast tegu ning kausaalset seost kahju ja kostja õigusvastase teo vahel.
7.Kostja ei nõustunud hageja seisukohaga, et kahju hüvitamisel tehtud kulutused on mõistlikud, vajalikud ja on vastavuses kostja poolt tekitatud kahju ulatusega. Kostja ei põhjustanud kahju ja hüvitis on põhjendamatult suur. OÜ Rotastar hinnapakkumine ei ole usaldusväärne, kuna OÜ Rotastar omanikuks ja juhatajaks on AP. Hinnapakkumise arvestus on ülepaisutatud. Kostjale ei antud võimalust osaleda kahju hindamisel ega taastusremondi kalkulatsiooni koostamisel, lisaks ei lastud kostjal iseseisvalt likvideerida tulekahju tagajärgi.
8.Kostja leidis, et isegi juhul, kui hageja suudab tõendada, et kostja on kahju tekitamises süüdi, siis VÕS § 139 alusel tuleb kostja vastutust vähendada põhjusel, et kannatanu on suurema ohu allika (katla) valdajaks ja peab seda korras hoidma. Kuna kostja poolt olid korraldatud remonttööd, siis tähendab, et katel oli ei olnud korras. See omakorda tähendab, et vigane katel võis ise olla tulekahju allikaks, mistõttu tuleb kostja vastutust vähendada. AP oli katla, kui suurema ohu allika valdaja VÕS § 1056 mõttes ja seega on kostja vastutus välistatud. Esimese astme kohtu otsus
9.Harju Maakohus rahuldas 04.07.2017 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 10 461,36 eurot, jättis hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda ning määras menetluskulude suuruseks 1711,48 eurot.
10.Pooled vaidlesid selle üle, kas maasoojuspump on suurema ohu allikas VÕS § 1056 ja § 1058 mõttes, kas kostja töötaja põhjustas tulekahju, kas kostja on kahju tekitamises süüdi ning kas kahju suurus on põhjendamatult suur või mitte.
11.Maakohtu hinnangul ei olnud maasoojuspump/katel suurema ohu allikaks, kuna ohu realiseerumine ja kahju tekkimine oleks olnud ära hoitav asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamisega. Lisaks märkis maakohus, et kui lugeda katelt suurema ohu allikaks, oleks jootmistööde ajal olnud katla otseseks valdajaks kostja ning seega ka vastutanud suurema ohu allika poolt tekitatud kahju eest.
12.Hageja nõudis kahju hüvitamist VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.
13.Kooskõlas VÕS § 1045 lg 1 p-ga 5 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Vaidlust ei olnud selles, et kahjujuhtumina on registreeritud tulekahju, mis toimus APle asuvas elamu katlaruumis ja selle käigus sai kahjustada katlaruum koos katlaga. AP on sõlminud 23.04.2013 hagejaga kodukindlustuse lepingu kuni 24.04.2018 ja hageja on tekkinud varakahju hüvitanud. Vastavalt VÕS § 492 lg-le 1 läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue, mistõttu oli hagejal õigus kostja vastu hagi esitada.
3(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-19242
14.Maakohtu hinnangul teostas kostja töötaja jootmistöid hooletult, s.t ei järginud piisava hoolsusega tuleohutusnõudeid. Kirjalikus seletuses kinnitas kostja, et jootmistööde käigus juhtus õnnetus (I kd, lk 11). Kostja töötaja teostas jootmistöid. Ekspertiisiaktiga on tõendatud, et kahju tekkis jootmistööde käigus jootmistöödel kasutatava gaasipõleti leegi kõrge temperatuuri ja leegi suure ulatuse tõttu.
15.Kostja vaidlustas ekspertiisiakti ja tegi ise põlemisproovid, millest nähtub, et isolatsioon ei põle ega tilgu. Põlemisproovist esitas kostja kohtule video. Maakohus leidis, et videos ei ole teada, millise temperatuurini ulatus gaasipõleti leegi temperatuur. Lisaks on seal märgitud, et kasutatud on gaasipõletit ja puhta hapnikuga segatud atsetüleeni, mitte vedelgaasi ja hapniku segu, nagu kasutati jootmistöödel. Seega ei saanud leegi temperatuur ulatuda +2050 kraadini. Ekspert on nii kohtuistungil kui ka ekspertiisiaktis toonud välja, et jootmistööde käigus oli leegi temperatuur +2050 kraadi ja sellisel temperatuuril põlevad kõik armaflexi materjalid. Seega kostja ei lükanud eksperdi arvamust videofailidega ümber. Samuti on ekspert öelnud, nähes videofaile, et „...näha on munaresti taoline materjal. Tegemist ei ole sama pumba küljes oleva materjaliga. Minule ei ole teada, kust materjal pärit on.“ (II kd, lk 193) Maakohus nõustus eksperdiga, et videotes kasutatakse materjali, mis ei ole sama pumba küljest, ja seetõttu ei saa kahte olukorda võrrelda.
16.VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Maakohus leidis, et kostja töötajale saab ette heita tegevusetust ja põhjusliku seose kindlaksmääramisel tuleb hinnata, kas kostja töötaja tegutsemise korral oleks kahju esinenud. Kostja töötaja ütles 04.04.2017 istungil, et sarnane soojuspump oli viieteistkümnes, mis oli katki läinud ja mida ta parandas. Varem ei olnud jootmistööde käigus soojuspump põlema läinud. Seega on jootmistöid võimalik teostada ohutult. Kui kostja töötaja oleks järginud tuleohutusnõudeid, poleks kostja töötaja poolt teostatud jootmistöödel kasutatava gaasipõleti leegi kõrge temperatuur põlema süttimist põhjustanud ja AP-le kuuluv omand kahjustada saanud. Sellest saab järeldada, et kostja töötaja ei olnud AP-le kuuluva maasoojuspumba jootmistöödel piisavalt hoolas ja ei järginud tuleohutusnõudeid, mistõttu tekkis tulekahju. Kostja on esitanud tõendeid, et kostja töötaja on väljakoolitatud ja kogemusega (I kd, lk 80-84), kuid see ei välista, et ta ei võinud eksida. Seega oli kindlaks tehtud põhjuslik seos kostja teo ja kahju vahel.
17.Maakohtu hinnangul ei esinenud VÕS § 1045 lg 2 kohaselt õigusvastasust välistavaid asjaolusid. VÕS § 1050 lg 1 sätestab, et kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-134-09 p-st 13 tulenevalt eeldatakse VÕS § 1050 lg 1 puhul õigusvastaselt kahju tekitanud isiku välist hooletust. Sisemiselt hooletu on VÕS § 1050 lg 2 järgi isik, kes ei järgi vastavalt asjaoludele temalt käibes oodatavat hoolsust, arvestades muu hulgas isiku iga, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Kostja töötaja NZ-l on tuleohutustunnistus ning tegu on väljakoolitatud ja kogemustega töötajaga. Arvestades kostja töötaja olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi, oli maakohus seisukohal, et
4(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-19242 kostja töötaja väline hooletus ei ole subjektiivselt vabandatav. Tegu on staažika töötajaga, kes oleks piisava hoolsuse korral suutnud tulekahju ära hoida.
18.Kostja ei tõendanud endal süü puudumist. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-54-07 tulenevalt peab kahju õigusvastaselt põhjustanud isik VÕS § 1050 lg-st 1 tulenevalt vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta tegi kõik mõistliku kannatanul kahju tekkimise ärahoidmiseks.
19.VÕS § 1054 lg 1 kohaselt, kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud majandus- või kutsetegevusega. Kostja töötaja on toime pannud õigusvastase ja süülise teo vastavalt VÕS §-le 1043, § 1045 lg 1 p-le 5 ja §-le 1050 ja tema tööandja ehk kostja vastutab VÕS § 1054 lg 1 alusel.
20.VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 4 peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Maakohtu hinnangul on objektiivne teokoosseis (tegu, tagajärg ja põhjuslik seos) tõendamist leidnud. Kui kostja töötaja oleks järginud tuleohutusnõudeid, poleks tulekahju tekkinud ja AP-le kuuluv katlaruum koos katlaga kahjustada saanud. Kostja ei tõendanud õigusvastasust välistavat asjaolu (VÕS § 1045 lg 2) ega süü puudumist (VÕS § 1050). VÕS § 132 lg 1 kohaselt asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitist, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Sama sätte lg 3 sätestab, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ja võimaliku väärtuse vähenemise. Hageja esitas tulekahju tagajärgede likvideerimise hinnapakkumise, mille maksumus kokku on 10 661,35 eurot (I kd, lk 14). Omavastutus summas 200 eurot jäi kindlustusvõtja kanda. Seega 10 461,36 eurot tuleb hagejale hüvitada.
21.Kostja leidis, et kahjuhüvitis on põhjendamatult suur ja hinnapakkumine on tehtud ettevõtte poolt, mille osanik ja juhatuse liige on AP. Kostja esitas hinnapakkumise, mille kohaselt oleks võimalik soojuspump soetada odavamalt. Maakohtu arvates kahe soojuspumba hinnavahe ei ole märkimisväärne (186 eurot) ning ei anna alust kahjuhüvitist vähendada. Kostja teatas kohtule, et proovis võtta hinnapakkumisi ka taastamistööde korraldamiseks, kuid teised ettevõtjad ei julgenud teha pakkumist, kuna õnnetusest on möödunud liiga palju aega. Samas kinnitasid ettevõtted kostjale, et OÜ Rotastar pakkumine on ülepaisutatud ja neid töid oleks saanud teostada soodsamalt. Maakohus leidis, et kostja poolt väljatoodud asjaolud olid paljasõnalised ja kostja pole neid tõendanud. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
22.13.07.2017 esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu 04.07.2017 otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. 5(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-19242
23.Maakohus ei ole otsust rajanud tõenditele vaid pigem oletustele, kuna hageja ei ole oma nõude tõendamiseks esitanud tõendeid ulatuses, mis annaks võimaluse hagi rahuldada. Otsusest ei ole võimalik aru saada, milliste tõendite alusel on tuvastatud kostja süü, õigusvastasus ja tuleohutusnõuete rikkumine. Maakohus ei ole nimetanud, milliseid konkreetseid tuleohutusnõudeid kostja rikkus. See on oluline rikkumine maakohtu poolt.
24.Maakohus on ebaõigesti tuvastanud põhjusliku seose kahju tekkimise ja kostja tegevuse vahel. Hageja ei tõendanud, et kostja mõjutas tulekahju tekkimist. Ainsaks tõendiks, mille alusel oli tuvastatud kostja vastutus, võib pidada ekspertiisiakti, kuid ekspertiisiakt ei ole veenev ja on tehtud oluliste puudustega.
25.Hageja ei tõendanud kostja õigusvastast käitumist (VÕS § 1043 eeldus), mis põhjustas kahju. Hageja esitatud dokumentidest ega maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, millise konkreetse õigusvastase teo kostja toime pani. Tõendatud ei olnud ka kostja süü. Maakohus vaid eeldas, et kostja oli hooletu.
26.Kostja vaidleb jätkuvalt vastu ekspertiisiaktile ja leiab, et maakohus ei oleks tohtinud otsustamisel tugineda ekspertiisiaktile. Kostja on põhjendanud, et ekspert eksis oma järeldustes isolatsiooni põlemise kohta. Vastuväites ekspertiisiaktile eitas kostja tõendeid selle kohta, et isolatsioon ei põle, kuid maakohus hindas vaid videosalvestist ja jättis teised tõendid hindamata, põhjendamata, miks ta tõendeid ei arvesta.
27.Maakohus leidis, et kohtule esitatud videofailide puhul ei ole teada, millise temperatuurini ulatus gaasipõleti leegi temperatuur. Kuid ei ole arusaadav, kuidas on kohtule teada, millise temperatuurini ulatus gaasipõleti leegi temperatuur jootmistööde käigus, kuna ekspert esitas vaid oma oletused leegi temperatuuri kohta. Ei ole ka arusaadav, millise tõendi alusel maakohus on tuvastanud, et leegi temperatuur ei saanud ulatuda +2050 kraadini. Maakohus nõustus eksperdiga, et kostja poolt esitatud videos ei olnud tegemist sama soojuspumba küljes oleva materjaliga, kuigi kostja väitis, et tegemist on sama tüüpi pumbaga ja esitas tõendid selle kohta, et ta hankis soojuspumba ülemise kapi paneeli koos isolatsiooniga Kodukliima Grupp OÜ-lt, kes tegeleb selliste soojuspumpade hooldustöödega. Maakohus kostja esitatud tõendeid ei hinnanud.
28.Maakohtu järeldus, et maasoojuspumpa SERO BWA-SS-10 ei saa pidada suurema ohu allikaks, on ebaõige. See, et maasoojuspumba jootmistööde puhul ei teki kahju sageli, ei tähenda, et tegemist ei saaks olla suurema ohu allikaga. Kui maasoojuspump SERO BWA-SS-10 ei oleks tuleohtlik, siis ei süttiks maasoojuspump jootmistööde käigus. Seega saab pigem eeldada, et tegemist on tuleohtliku seadmega, mida tuleb pidada suurema ohu allikaks. Maakohus jättis tähelepanuta, et soojuspump oli vigases seisundis ja võis seetõttu olla ise tulekahju allikaks, mistõttu oleks tulnud kostja vastutust vähendada või välistada. Maakohus ei tuvastanud, et katla omanik on täitnud tuleohutuse seadusega (TuOS) ettenähtud kohustusi. Kostja viitas sellele, et hageja oleks pidanud tõendama, et katla omanik on järginud TuOS-ga ettenähtud reegleid. Maakohus ei ole kostja sellise seisukoha kohta arvamust avaldanud.
29.Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et katla otseseks valdajaks parandamise hetkel oli kostja. Suurema ohu allika valitsejaks on ohtliku asja omanik ehk praegu AP, kes ei ole valdust kostjale üle andnud. Kuna kostja tegi remonttöid kohapeal, siis 6(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-19242 ei saa rääkida sellest, et valdus oli temale üle antud. Lähtudes AÕS §-st 33 jääb suurema ohu allika valitsejaks isik, kelle jaoks valduse teenijad valdust teostavad. Kostja on kohapeal (s.o ilma, et katel oleks eemaldatud või demonteeritud) osutanud AP-le teenust AP huvides ja korraldusel.
30.Kui maakohus järeldas, et kostja ei järginud piisava hoolsusega tuleohutusnõudeid, siis oleks pidanud maakohus märkima nõuded, mida kostja rikkus. Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, millise seaduse rikkumist heidetakse kostjale ette. Kuna maakohus ei nimetanud, milliseid tuleohutusnõudeid kostja rikkus ja milles seisnes õigusvastasus, on ebaselge, mille alusel maakohus tuvastas põhjusliku seose.
31.Maakohtu otsusest ei selgu, millega luges kohus tõendatuks, et kostja teostas jootmistöid hooletult. Kostja soovis NZ tunnistusega tõendada kostja süü puudumist. Kostja töötaja tunnistas vande all, et ta ei teinud jootmistööde käigus midagi valesti ja niisutas süttida võivad pinnad. Tunnistaja ütlus on TsMS § 229 lg 2 mõttes tõendiks, kuid maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud tunnistaja ütlustega.
32.Maakohus luges tõendatuks, et kahju tekkis jootmistöödel kasutatava gaasipõleti leegi kõrge temperatuuri ja leegi suure ulatuse tõttu. Võimalik ei ole aru saada, millega on tõendatud, et gaasipõleti leek oli kõrge temperatuuriga ja leegil oli suur ulatus. See, et kasutati gaasipõleti leegi kõrget temperatuuri, oli vaid eksperdi oletus. Ekspert ei ole teostanud põlemisproove ega viidanud oma arvamuses, mille alusel oli tuvastatud leegi temperatuur ja leegi ulatus jootmistööde käigus.
33.Otsusest ei selgu, mis alusel jõudis maakohus järeldusele, et hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt ja milliseid tõendeid kohus selle tuvastamiseks analüüsis ja uuris. Hageja ei ole nimetanud, milline õigusvastane tegu on kostja poolt toime pandud ega esitanud ühtegi tõendit, mille alusel oleks seda võimalik järeldada.
34.Kostja on jätkuvalt seisukohal, et kahju suuruse arvestused on põhjendamatud ja ülepaisutatud. Kostja ei nõustu kahju suuruse arvestusega. Kostjale ei antud võimalust osaleda kahju hindamises. Taastusremondi teostamisel tõenäoliselt ei kasutatud „tasemel taastamise” põhimõtet. Kostja jäeti ilma võimalusest iseseisvalt likvideerida tulekahju tagajärgi. Kõik see annab aluse kahju suuruse vähendamiseks. Vastus apellatsioonkaebusele
35.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
36.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks alus puudub (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning ei korda (TsMS § 654 lg 6).
37.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud 7(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-19242 asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust ja tuvastanud lepinguvälise kahju hüvitamise eeldused ja nõude VÕS § 1043 järgi rahuldanud. Järgnevalt vastab kolleegium kostja apellatsioonkaebuse väidetele.
38.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega, et maasoojuspumba katel (seade) on suurema ohu allikas. Kostja ei ole esile toonud, milline on maakütte seadmest tulenev iseloomulik risk, millest tulenevat ohtu ei ole võimalik täielikult ära hoida. Vastavalt Kütte Srevice OÜ kirjale ei ole maasoojuspumbas selle töötamisel otsest leeki ega kõrget kuumust (I kd, tl 72), mis võiks olla teatud tingimustes kontrollimatu. Kolleegium märgib, et kostja väited maasoojuspumba kui suurema ohu allika kohta on vastuolulised. Kahju, mille hüvitamist nõutakse, tekkis maasoojuspumba katla remonditööde käigus, s.t ajal, kui seade ei töötanud ja oli välja lülitatud vooluvõrgust. Asjaolusid, millest saaks järeldada, et maasoojuspumba katel võiks olla suurema ohu allikas ajal, kui ta ei tööta, kohtu ette toodud ei ole. Maakohus on kostja sellekohaseid väiteid õigesti hinnanud. Kuna katel ei olnud suurema ohu allikas, siis ei ole oluline, kelle valduses oli katel remondi tegemise ajal. Maakohtu järeldus, et remondi tegemise ajal oli maasoojuspumba valdajaks pigem kostja, ei ole seetõttu vaidluse lahendamisel oluline.
39.Hagejale kindlustusandjana on AP kahju hüvitamise nõue üle läinud VÕS § 492 lg 1 järgi, mille kohaselt kindlustusandjale läheb tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue.
40.Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud kahju hüvitamise eeldused.
41.Vaidlust ei ole, et kostja töötaja NZ, kelle käitumise ja kellest tulenevate asjaolude eest vastutab VÕS§ 1054 lg 2 järgi kostja, tegi AP-le kuuluva elamu katlaruumis maasoojuspumba katla torustiku jootmistöid ning tööde teostamise ajal tekkis tulekahju, mille tõttu sai kannatada maasoojuspumba katel ja katlaruum. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja tegevus oli õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi, kuna kahju tekitati AP omandi rikkumisega.
42.Põhiline vaidlus maakohtus oli selle üle, mis põhjustas tulekahju. Kuigi tulekahju tekkis jootmistööde tegemise käigus, leiab apellant, et hageja ei ole tõendanud, et tulekahju puhkes kostja töötaja tegevuse tõttu. Apellant seadis kahtluse alla kohtu poolt määratud eksperdi järeldused tulekahju tekkepõhjuste kohta, väites, et katlas kasutatud isolatsioonimaterjali süttimise kohta oli eksperdi järeldus ebaõige. Ekspert HP arvamuse kohaselt tulekahju kolle asus maasoojuspumba konteineri sisemuse alumises sektsioonis õlimahuti ja tagaseina vahelises piirkonnas ja olemasolevale infole tuginedes järeldas ekspert, et tulekahju sai alguse jootmistöödel kasutatava gaasipõleti leegi soojusliku toime tõttu, mis omas piisavat kõrget temperatuuri, et süüdata maasoojuspumba seinte sisepinda või muid seadme osi katnud müra- ja 8(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-19242 soojusisolatsioonimaterjali, kuna jootmisel jäid need leegi mõjupiirkonda (II kd, tl 93105). Vastuväite tõendamiseks esitas kostja videofailid, milles olid filmitud katsed isolatsioonimaterjali süttimise kohta. Maakohus ei pidanud kostja poolt esitatud videofailides nähtuvat usaldusväärseks, kuna kontrollitav ei olnud, et kasutati samasid materjale, mis olid kahjustada saanud soojuspumbas ega see, millise temperatuuriga isolatsioonimaterjale mõjutati. Kolleegiumi nõustub maakohtuga. Ekspert on selgitanud isolatsioonimaterjalide süttimisse puutuvaid asjaolusid 04.04.2017 toimunud kohtuistungil, kus pooled said teda küsitleda. Ekspert selgitas, et ta võttis isolatsioonimaterjalide süttimistemperatuuri puudutavad andmed erialakirjandusest. Eksperdi ütluste kohaselt oli soojuspumba isolatsioonina kasutatud kahte erinevat materjali, millest üks on kergemini süttiv, ja nende materjalide all oli tekstiil, mis ei põle. Kuna sündmuskoht ja põlenud maasoojuspump olid ekspertiisi teostamise ajal säilinud, siis kinnitas ekspert, et tal oli võimalus määrata tulekahju tekkemehhanism ja põhjus. Ekspert selgitas, millest lähtudes ta oma järeldused tegi. Selgitusest tulenevalt arvestas ekspert nähtavaid tulekahju jälgi ja järeldas sellest, et jootmisel kasutatava leegi kõrge temperatuur ja leegi suur ulatus, mille mõjupiirkonda jäid isolatsioonimaterjalid, tekitasid tulekahju (II kd, tl 192-193). Kostja väitis, et maasoojuspumbas olevad isolatsioonimaterjalid tootja kinnitusel ei põle. Samas olid maasoojuspumba katlas kasutatud isolatsioonimaterjalid osaliselt hävinud või söestunud, mis kinnitab kolleegiumi arvates vastupidist. Süttivate materjalide olemasolule soojuspumbas viitab ka jootmistöid teinud NZ seletuskiri, mille kohaselt ta enne tööde teostamist kattis kinni süttivad kohad märgade lappidega (I kd, tl 43). Kuna vaidlust ei olnud selle üle, et tulekahju puhkes just jootmistööde tegemise ajal, siis kolleegiumi arvates ainuke usutav ja asjaoludega seonduv põhjus selle tekkeks oli jootmistöödel kasutatav kõrge temperatuur. Kohtu ette toodud asjaoludest ei saa järeldada mitte ühtegi muud põhjust, mis oleks võinud vallandada tulekahju.
43.Kostja väide, et rikkis maasoojuspump võis ise olla tulekahju allikaks, on paljasõnaline ja pole seostatav asjaoludega, mis on teada tulekahju tekkimise kohta. See, et seade oli rikkis, ei anna alust vähendada kahju hüvitist. Kostja esitas apellatsioonkaebuses väite, et hageja ei ole tõendanud, et maasoojuspumba omanik AP on täitnud tuleohutuseeskirju, mis kostja arvates peaks andma aluse kahju hüvitise vähendamiseks. Kolleegium märgib, et kui kostja esitab taotluse kahju hüvitise vähendamiseks, siis peab ta tooma esile asjaolud, mis selleks aluse annavad ja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama nende olemasolu. Kostja seda teinud ei ole. Hagejal vastavate asjaolude ja tõendite esitamise kohustust ei ole.
44.Maakohus tuvastas, et kostja töötaja ei teinud piisava hoolsusega maasoojuspumba parandustöid, mistõttu sai võimalikuks tulekahju tekkimine. Apellant väitis, et maakohus ei ole tuvastanud kostja töötja poolt ühegi konkreetse tuleohutusnormi rikkumist. Kolleegium leiab, et ohtlike tööde teostamisel peab töö tegija tagama tööpaiga ohutuse. Tuleohutuse seaduse § 12 lg 1 p 6 järgi on tuletöö gaasileegi kasutamine. Sama seaduse § 13 lg 1 järgi tuletöö tegemisel tuleb vältida tulekahju tekkimist ning kasutada meetmeid tulekahju tekkimise võimaluse vähendamiseks. Töö tegemise ajal kehtinud siseministri 07.09.2010 määruse „Tuletöö tegemisele esitatavad nõuded“ § 7 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tuletöö tegemist võib alustada, kui tuletöö kohas on 9(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-19242 nõuetekohaselt eemaldatud või kaetud põlevmaterjal ja välistatud tule- ja plahvatusoht. Kolleegiumi arvates kostja töötaja eeltoodud nõudeid ei täitnud, mistõttu sai võimalikuks tulekahju tekkimine.
45.Kolleegium nõustub maakohtu järeldusetega kahju suuruse kohta. Hageja esitas kahju suuruse tõendamiseks Rotastar OÜ hinnapakkumise nr 2014.02.19A (I kd, tl 14), mille kohaselt olid kulud kahjude kõrvaldamiseks koos käibemaksuga 10 661,35 eurot. AP omavastutus oli 200 eurot. Kostja vastuväide, et Rotastar OÜ on AP-le kuuluv äriühing, kus ta on ka juhatuse liige, ei anna alust teha järeldust, et kahju hüvitamiseks kuluv võiks olla väiksem. Kostja ei ole esitanud kohtule konkreetseid põhjendusi ega tõendeid, millest saaks järeldada, et tekkinud kahju oleks saanud kõrvaldada väiksemate kulutustega. See, et kostja ei saanud osaleda kahju suuruse hindamisel, tal oli ära võetud võimalus koostada taastamisremondi kalkulatsioon ja ise taastamisremont teostada, ei anna alust kahju hüvitise suurust vähendada. Tegemist on üldsõnaliste väidetega, mille alusel ei ole võimalik hinnata kalkulatsioonis toodud tööde ja materjalide maksumust.
46.Kuna maakohus rahuldas hagi, siis on õigesti TsMS § 162 lg 1 järgi jäetud menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi (kostja) kanda. Hageja ei ole esitanud taotlust apellatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.